Tavaliselt hangitakse endale prillid siis, kui tahetakse ümbritsevat selgemalt ja seega tõetruumalt näha olgu siis objekt kaugel või lähedal. Loomulikult võivad need olla ka roosad nagu minu esimesed prillid, mis andsid inspiratsiooni klassi poistele laulmaks mulle korduvalt: "Prillid peas hea unelda." Aga siinkohal ei tahtnud ma mitte nendest okulaaridest kirjutada.
Kui me kohtame kedagi, kes meile väga meeldib, ütlevad tihti teised (enamjaolt mitte siiski ise), et meil on roosad prillid peas. See tähendab, et me märkame inimese juures valdavalt ainult head ja jätame tähelepanuta negatiivse ja häiriva. Tundub et, kui see efekt tekib, siis käib see kaasas armumisega, mida meie õpetajad nimetavad naljatledes psühhootiliseks ja mööduvaks nähtuseks. See on mõnes mõttes huvitav, et isegi need, kes muidu on väga kriitilised ja kellele torkavad esmalt silma pigem kõiksugu puudused, võivad armununa olla selles mõttes täiesti ümber vahetatud. Seega tundub, et roosasid prille me ise endale ei vali, vaid mingil hetkel on need meil lihtsalt ees ja kõik.
Nüüd aga mis minu jaoks on huvitavam, on see, et millal need ära tulevad ja miks. Kui rääkida keemiast, siis tõenäoliselt mingil hetkel hakkab meie keha tootma vähem nn mõnuainet ja nii hakkabki pilt selginema -haha seekord siis pigem prillideta. Märk sellest on see, kui hakkavad silma torkama asjad, mida enne üldse ei märganud ja mis esmapilgul ei meeldi: see kuidas ta hambaid peseb, see kuidas ta sööb, see millist nalja teeb jne. Mõni ehk ehmatab siis, et oi ta ei meeldigi enam mulle nii, kas oleks vaja lahku minna kuna ta pole perfect match. Loodan, et selles faasis on kõigil keegi kõrval ütlemas, et see on normaalne nähtus, kui inimene hakkab su kõrval inimeseks muutuma kõikide oma armsate ja mis seal parata - ka mitte nii armsate külgedega. Siis on võimalik teda armastama hakata - ütlevad targad. Seega tundub, et püsiva suhte tekkimise jaoks on vajalik, et roosad prillid kaoksid.
Aga millal see tavaliselt juhtub? On see seotud mingi sündmusega näiteks esimese suure tüliga või on see keha keemiast tingituna mingi aeg näiteks aasta-kaks? Siin ootan teie panust enda või teiste elust.
Ja nüüd minu jaoks kõige põnevam küsimus - kas see on paratamatu, et mingil hetkel sa ei näe enam oma kaasat valdavalt positiivsena? Ma tahaks väita, et kui on kokku saanud selline paar, kes sobivad omavahel väga väga hästi, nii hästi, et tahaks lausa kasutada väljendit See Õige, siis ehk mõnes mõttes jäävadki roosad prillid alatiseks pähe ehk natuke väiksema plussiga, aga siiski. See oleks ju tore!
Nautigem üksteist!
Saturday, March 20, 2010
Sunday, March 14, 2010
Family types
It is always easier to work with families when you have some idea of the family type they represent. Knowing the type gives the therapist a description of what the family life may be like and what problems they may have. Of course when you meet them you start testing the initial hypothesis. So here it goes, Minuchin's classification of family types:
1. Pas de deux families - these families consist of two people. Very often it is the mother and child. They spend a lot of time together and rely on each other. The child may spend quite a lot of time interacting with adults and perhaps less with peers. Mother may be good at reading the child's moods and satisfying his/her needs. There is a threat of over-reading the child which may lead to mutual dependence and mutual resentment at the same time.
Pas de deux family is also an older couple whose children have left home. They sometimes suffer from the empty nest syndrome. Yet another example of this family type is a parent living with an adult single child who have lived together all the child's life. They may be overinvolved and they may keep each other closed off from other relationships.
2. Three generation families - adults with their parents and children live together under the same roof. The organization of support and cooperation in family tasks is important here. Who does what and who is not permitted to do certain things should be clear. Often the grandmother wants to parent the child and the therapist's job is to bring the real mother a bit closer to parenting. It may also be that the adults are so involved in feuds with their parents that the children don't get much attention at all.
3. Shoe families - with many children in the household, older ones are often expected to help out with younger ones. In some sense they are treated like adults and given responsibilities but at other times they are treated as they are - like kids. This may result in the older child not being "one of us" among younger children nor the parents. However it may work well as long as the chores are clearly defined and age appropriate.
4. Accordion families - in some families one member is away for some time regularly. Quite often the husband is in the army and on missions or a truck driver or works on a boat. When one spouse leaves, the other one has to handle things at home and rear the kids. When the one away returns, rules change until the departure time comes again. This situation if often stressful for all because constant adjustments have to be made depending on how many people there in the family at one point or another. Sometimes the spouse at home becomes the bad parent and the one away the good one. However sometimes the one away becomes peripheral parent and excluded from the family. Therapy is often needed when the mission ends or the truck driver retires. Then the family needs to be reorganized and a new family is formed.
5. Fluctuating families - Some families are always on the move either because of someone's job or because of a restless nature of one. This type of family is also the family where a single parent has serial love affairs and boyfriends or girlfriends vary a lot over time. This may raise a question who are the members of the family. When families move, all members have to find new social networks and quite often this is not achieved without at least some stress. If the family becomes the only context of support, forming and maintaining relationships with others outside the family may be difficult.
6. Foster families - these are families with a temporary family member, usually a foster child. Foster parents are often told not to get attached but the bonds still form and child is incorporated into the family. The fact that it's temporary can be stressful.
7. Stepparent families - When the stepparent enters the family, he/she may not commit fully, the child may increase demands on the natural parent or the original unit may keep him/her peripheral. Gradual shift is needed and it is not expected for the family to function without problems at first.
8. Families with a ghost - some families may very strongly be "haunted by the ghost" of the loved one who left or passed away. They try to live as if the one who is gone, is still there and behave as that person would have liked or told them to. Taking over the functions of that person is seen as act of disloyalty. In this case, the mourning has not yet been completed.
9. Out-of-control families - one of the most common type in this category is the family with the preschool "monster" who does not obey any rules. Very often the parents do not agree on parenting issues and often it is said that the only way that a small child can be taller than the parent is by sitting on the other parent's sholders. This does not necessarily mean that one parent is contradicting another; silence is often interpreted by the child as alliance.
Similar family type occurs with teenagers when often the reason behind this is the inability of parents to move from concern to respect regarding their children. It is normal for children to want to become more independent and the key is to determine together with parents how much independence is ok. Delinquent children have learned from their parents that control is dependent on their presence so there are certain rules in one context but they dont apply in another context. The parent often makes a controlling demand, the child does not obey, the parent then makes another demand and so on. There is mutual yet unspoken agreement that after certain number of demands, the child responds. People in this family do not expect to be heard and relationship messages are more important than the content.
10. Psychosomatic families - psychosomatic complaints appear when nurturing is overly important in the family and the family seems to function best when someone is sick. In this family the members are overinvolved and overprotective and strive for maintaining peace and harmony by avoiding conflicts and confrontation at any cost. They are nice and cooperative people but it's is hard to get them to talk about problems in their family.
1. Pas de deux families - these families consist of two people. Very often it is the mother and child. They spend a lot of time together and rely on each other. The child may spend quite a lot of time interacting with adults and perhaps less with peers. Mother may be good at reading the child's moods and satisfying his/her needs. There is a threat of over-reading the child which may lead to mutual dependence and mutual resentment at the same time.
Pas de deux family is also an older couple whose children have left home. They sometimes suffer from the empty nest syndrome. Yet another example of this family type is a parent living with an adult single child who have lived together all the child's life. They may be overinvolved and they may keep each other closed off from other relationships.
2. Three generation families - adults with their parents and children live together under the same roof. The organization of support and cooperation in family tasks is important here. Who does what and who is not permitted to do certain things should be clear. Often the grandmother wants to parent the child and the therapist's job is to bring the real mother a bit closer to parenting. It may also be that the adults are so involved in feuds with their parents that the children don't get much attention at all.
3. Shoe families - with many children in the household, older ones are often expected to help out with younger ones. In some sense they are treated like adults and given responsibilities but at other times they are treated as they are - like kids. This may result in the older child not being "one of us" among younger children nor the parents. However it may work well as long as the chores are clearly defined and age appropriate.
4. Accordion families - in some families one member is away for some time regularly. Quite often the husband is in the army and on missions or a truck driver or works on a boat. When one spouse leaves, the other one has to handle things at home and rear the kids. When the one away returns, rules change until the departure time comes again. This situation if often stressful for all because constant adjustments have to be made depending on how many people there in the family at one point or another. Sometimes the spouse at home becomes the bad parent and the one away the good one. However sometimes the one away becomes peripheral parent and excluded from the family. Therapy is often needed when the mission ends or the truck driver retires. Then the family needs to be reorganized and a new family is formed.
5. Fluctuating families - Some families are always on the move either because of someone's job or because of a restless nature of one. This type of family is also the family where a single parent has serial love affairs and boyfriends or girlfriends vary a lot over time. This may raise a question who are the members of the family. When families move, all members have to find new social networks and quite often this is not achieved without at least some stress. If the family becomes the only context of support, forming and maintaining relationships with others outside the family may be difficult.
6. Foster families - these are families with a temporary family member, usually a foster child. Foster parents are often told not to get attached but the bonds still form and child is incorporated into the family. The fact that it's temporary can be stressful.
7. Stepparent families - When the stepparent enters the family, he/she may not commit fully, the child may increase demands on the natural parent or the original unit may keep him/her peripheral. Gradual shift is needed and it is not expected for the family to function without problems at first.
8. Families with a ghost - some families may very strongly be "haunted by the ghost" of the loved one who left or passed away. They try to live as if the one who is gone, is still there and behave as that person would have liked or told them to. Taking over the functions of that person is seen as act of disloyalty. In this case, the mourning has not yet been completed.
9. Out-of-control families - one of the most common type in this category is the family with the preschool "monster" who does not obey any rules. Very often the parents do not agree on parenting issues and often it is said that the only way that a small child can be taller than the parent is by sitting on the other parent's sholders. This does not necessarily mean that one parent is contradicting another; silence is often interpreted by the child as alliance.
Similar family type occurs with teenagers when often the reason behind this is the inability of parents to move from concern to respect regarding their children. It is normal for children to want to become more independent and the key is to determine together with parents how much independence is ok. Delinquent children have learned from their parents that control is dependent on their presence so there are certain rules in one context but they dont apply in another context. The parent often makes a controlling demand, the child does not obey, the parent then makes another demand and so on. There is mutual yet unspoken agreement that after certain number of demands, the child responds. People in this family do not expect to be heard and relationship messages are more important than the content.
10. Psychosomatic families - psychosomatic complaints appear when nurturing is overly important in the family and the family seems to function best when someone is sick. In this family the members are overinvolved and overprotective and strive for maintaining peace and harmony by avoiding conflicts and confrontation at any cost. They are nice and cooperative people but it's is hard to get them to talk about problems in their family.
Friday, March 12, 2010
Going international!
I have monitored the traffic to my blog by countries and I have noticed that some people attempt to read it in the US, UK, Austria, and Netherlands. Of course they are facing a big challenge since Estonian is not one of the languages of the world. So I decided to once in a while write something in English too. Hopefully this weekend I will post the first bit to my readers.
Stay tuned!
Stay tuned!
Saturday, February 27, 2010
Õnnelik lasteta
Käisin reisil. See oli piisavalt pikk, et reisiseltskonnaga lähemalt tutvuda ja osadega ka sõbruneda. Õhtusöögid olid meil alati ühised ja isegi kui päeval tegime omi asju, saime siis kokku ja vestlesime. Meie lauas einestas alati üks Soome paar ja üks Rootsi paar. Mõlemad olid tugevalt keskeas või natuke üle selle. Mäletan, et esimesel õhtul vaatasin Rootsi paari ja mõtlesin, et nemad küll on oma teises nooruses kokku saanud ja mitte väga kaua aega tagasi, pakkusin mõttes et näiteks kaks aastat tagasi. Nad olid lihtsalt nii into each other - naine mängis mehe juustega, silitas õlga ja hoidis käevangust kinni, naeris ta naljade peale, küsis tema arvamust seda tõesti oodates ja sellega arvestades jms. Mõlemad olid hästi rõõmsad ja neil oli teineteisega palju rääkida. Järgmisel õhtul kui olime natuke veini joonud, läks jutt sellele kui pikalt keegi koos on olnud ja selgus, et rootslased on oma elu jaganud 22 aastat. Ehee, kui mööda ma panin. Tundsin kerget piinlikkust, aga siis õigustasin ennast, et ega tavaliselt küll sellise suhtestaazhiga paarid nii käitu. Alles hiljem hakkasin rohkem mõtlema selle peale, et mis see siis on, mis neid nii kaua on hoidnud teineteisele nii lähedal.
Meie vestlustest selgus, et nad olid kokku saanud oma töö juures st nad töötasid koos. Mehel oli pere -naine ja lapsed ning ta oli u 40, naine oli umbes 28. Naine kirjeldas, et neil tuli selline armastus peale, et seda oli võimatu ignoreerida, et see oli nagu loodusjõud, mis sundis endale alluma. Kusjuures naine ei olnud selline romantik lillelaps, vaid väga iseteadlik ja piisavalt praktiline Eva tütar. Ta ütles, et armastus on kõige tähtsam ja see aitabki suhtel kaua püsida. Kui sa ikka tunned, et tema on see õige, siis hoiad teda ja armastad kaua kaua. Ei julge vastu vaielda. Ja siis selgus, et neil omavahel lapsi pole. Seda kuuldes olin veel rohkem üllatunud. Olen siiani arvanud, et see on suhte kulgemise loomulik tee, et alguses ollakse paar ja siis sünnib laps ja ehk veel üks ja mingil hetkel saavad vanematest vanavanemad. Loomulikult on ka lastetuid paare, aga ma tõesti ei oleks uskunud, et võib nii õnnelik olla ilma lasteta. Ega ma ju ei tea, milliseid mõõnu nende kooselatud aastate jooksul oli ette tulnud, kindlasti neid oli ja ehk ka laste teemadel, aga kui tore oli tõdeda, et on võimalik olla kahekesi koos õnnelik 22 aastat pärast omavahel kokkusaamist. Milline rõõm on näha, et nende suhtes on nii palju ainest ja lugupidamist ja armastust, et sellest piisab, et neil on omavahel ikka hea ja huvitav.
To top it all off, siis ega Soome paargi neile alla jäänud. Nemad olid koos olnud 35 aastat. Omavaheline suhtlus oli rahulikum st mitte nii kirglik, aga oli näha kuidas nad teineteist täiendavad. Naine oli jutukas, mees vaiksem, aga tegelikult osales vestluses kuulates tähelepanelikult ning oli alati valmis faktidega täiendama, kui naine ta poole pöördus. Nende vahel oli austus ja soojus ja sügav sõprus. Ka neil ei olnud lapsi. Samas naine kirjeldas, kuidas neil on alati olnud palju sõpru ja kuidas mitme sõbra lapsega kujunes neil selline suhe nagu võiks olla oma lastega - lähedane, hooliv, tihedate kontaktidega.
Minu jaoks on siin kaks pointi. Üks on see, et on võimalik olla väga õnnelik oma paarilisega koos olles ka mitmekümne aasta pärast. Romantikuna tahan seda uskuda ja vahva on kui keegi kinnitab oma eluga, et see võib nii olla. Teine on see, et õnnelik võib olla ka lasteta, et need paarid, kes näiteks lapsi ei saa, ei pea kartma, et puhtalt sellepärast nende suhe laguneb või ei säili mõnusana. Mõlemad on väga helged tõdemused.
Meie vestlustest selgus, et nad olid kokku saanud oma töö juures st nad töötasid koos. Mehel oli pere -naine ja lapsed ning ta oli u 40, naine oli umbes 28. Naine kirjeldas, et neil tuli selline armastus peale, et seda oli võimatu ignoreerida, et see oli nagu loodusjõud, mis sundis endale alluma. Kusjuures naine ei olnud selline romantik lillelaps, vaid väga iseteadlik ja piisavalt praktiline Eva tütar. Ta ütles, et armastus on kõige tähtsam ja see aitabki suhtel kaua püsida. Kui sa ikka tunned, et tema on see õige, siis hoiad teda ja armastad kaua kaua. Ei julge vastu vaielda. Ja siis selgus, et neil omavahel lapsi pole. Seda kuuldes olin veel rohkem üllatunud. Olen siiani arvanud, et see on suhte kulgemise loomulik tee, et alguses ollakse paar ja siis sünnib laps ja ehk veel üks ja mingil hetkel saavad vanematest vanavanemad. Loomulikult on ka lastetuid paare, aga ma tõesti ei oleks uskunud, et võib nii õnnelik olla ilma lasteta. Ega ma ju ei tea, milliseid mõõnu nende kooselatud aastate jooksul oli ette tulnud, kindlasti neid oli ja ehk ka laste teemadel, aga kui tore oli tõdeda, et on võimalik olla kahekesi koos õnnelik 22 aastat pärast omavahel kokkusaamist. Milline rõõm on näha, et nende suhtes on nii palju ainest ja lugupidamist ja armastust, et sellest piisab, et neil on omavahel ikka hea ja huvitav.
To top it all off, siis ega Soome paargi neile alla jäänud. Nemad olid koos olnud 35 aastat. Omavaheline suhtlus oli rahulikum st mitte nii kirglik, aga oli näha kuidas nad teineteist täiendavad. Naine oli jutukas, mees vaiksem, aga tegelikult osales vestluses kuulates tähelepanelikult ning oli alati valmis faktidega täiendama, kui naine ta poole pöördus. Nende vahel oli austus ja soojus ja sügav sõprus. Ka neil ei olnud lapsi. Samas naine kirjeldas, kuidas neil on alati olnud palju sõpru ja kuidas mitme sõbra lapsega kujunes neil selline suhe nagu võiks olla oma lastega - lähedane, hooliv, tihedate kontaktidega.
Minu jaoks on siin kaks pointi. Üks on see, et on võimalik olla väga õnnelik oma paarilisega koos olles ka mitmekümne aasta pärast. Romantikuna tahan seda uskuda ja vahva on kui keegi kinnitab oma eluga, et see võib nii olla. Teine on see, et õnnelik võib olla ka lasteta, et need paarid, kes näiteks lapsi ei saa, ei pea kartma, et puhtalt sellepärast nende suhe laguneb või ei säili mõnusana. Mõlemad on väga helged tõdemused.
Sunday, January 3, 2010
Laste haigused
See on nüüd üks tricky teema. Nimelt võivad paljud alloleva jutu peale öelda kohe, et autor on täitsa segi või et ma ei saa üldse aru, millest ta räägib. Neile ütlen nii palju, et kõike ei pea kohe omaks võtma, aga avatud olles me areneme ja tavaliselt tuleb see meile kasuks. Ehee, päris tugev disclaimer sai. :)
Laste haigused on reeglina seotud vanemate omavaheliste suhetega. Nii lihtne või keeruline see ongi. Ma ei ole selles parteis, et kui laps külmetab, siis tuleb nohu ja vahest ka köha. See ei tähenda, et peaksime pakasega oma tibud poolpaljalt välja mängima saatma, aga miks on nii, et kui väljas lustib külmaga palju lapsi, siis on neid, kes jäävad pärast haigeks ja neid kes ei jää. Milles on vahe? Immuunsüsteemis? Ok miks mitte, aga millest selle tugevus oleneb? Geenidest? Kindlasti osaliselt. Aga minu arvates mängib siin olulist rolli ka emotsionaalne seisund, mida omakorda mõjutab läbisaamine oma kõige lähedasematega.
Lapse jaoks on kõige tähtsam turvaline ümbrus, mis oletame et talle harjumuspäraselt koosneb emast ja isast. Oletame, et ema ja isa tülitsevad pidevalt. Mida laps tahab? Laps tahab, et vanemad teeks koostööd ja saaksid hästi läbi. Kui laps haigeks jääb, siis mis tihti juhtub? Ema ja isa unustavad oma kraaklemise ja on koos mures lapse enesetunde pärast. Laps sai mis soovis ja saab terveks. Tülid taastuvad ja jälle tuleb haigus. Kõige drastilisem näide on küll välismaalt, aga siiski: kerge diabeediga poisi vanemad lahutasid ja pärast seda nad enam omavahel ei suhelnud. Poiss pettis haiglatest ja apteekidest insuliini välja ja viis ennast sellega koomasse, sest siis tulid ema-isa koos teda haiglavoodi äärde vaatama ja koos muretsesid tema pärast. See on ekstreemne näide, aga ilmestab seda, et alati tasub endalt küsida, millist eesmärki suhete mõttes konkreetne sümptom teenib.
Väidetavalt kuni kolmeaastased lapsed jäävad haigeks paljalt oma ema stressi, viha ja kurvameelsuse tõttu eriti kui see on seotud lapse isaga. Kahju on, et kui vanemad on sõjajalal, siis tihti tuuakse lapse haigust esile süüdistusena teise poole vastu, et näed nüüd, see et sa minuga nii ja naa käitud, sellepärast jäi meie laps haigeks. Selles on osaliselt tõtt, aga nii palju, et laps reageerib tugevalt eelkõige oma peamise kasvataja emotsioonide kõikumisele ning tavaliselt on selleks ema. Loomulikult on suured ja jätkuvad tülid või pikk külmasõda üldiselt lapsele kurnavad olenemata sellest kes alustas.
Tihti on lasteaeda minek see eluetapp, kus laps on palju haige. Lasteaias on ju sadu viiruseid, loomulikult korjab lapse need sealt üles ja põeb läbi, et edaspidi orgamism nende vastu immuunne oleks. Jah...aga. Tihti on need haigused seotud ka sellega, et ema ei ole valmis lapsest eralduma. Ta on üheksa kuud teda kandnud, imetanud, päevad ja ööd taga koos olnud, pidanud igal hetkel tema vajadusi ära aimama ja rahuldama ja nüüd äkki läheb laps lasteaeda. Hirmunult tuntakse kuidas osa elu mõttest siis kaob. Lapsel on nüüd uued inimesed ümberringi, lisaks vanematele on nüüd ka kasvatajad arvamusliidrid, kelle jututarkusi ka vanematele eeskujuks tuuakse, tekivad sõbrad kellega on tore koos olla jne. Lapse maailm ei ole enam ainult ema (ja isa). Isad tavaliselt võtavad asja kergemini, kuna nemad on niikuinii tavaliselt jätkanud tööl käimist ja taluvad seetõttu lapsest igapäevast lahusolekut paremini. Naine on aga harjunud ema ja kellegi maailma naba olema. Kui suhted mehega on keskpärased, on eriti convenient end rohkem lapsega siduda ja nii ennast selle kaudu mehest distantseerida.
Laps näeb, et ema on stressis ja tahab olla hea laps. Mida teeb hea laps? Jääb haigeks, et lasteaeda minna ei saaks ning ema saaks temaga koju jääda ja harjumuspärasust lähedust tunda. Kusjuures tavaliselt ei ole see teadlik tegevus. Teadlik võib olla pigem see, et ema on just tööle tagasi läinud ja nüüd on frustreerunud, et tõbise lapse pärast töölt puuduma peab.
Võib ka nii olla, et kui laps ei taha kuskile minna, miks mitte lasteaeda, sest näiteks teda kiusatakse seal, siis võib ta sellest pääsemiseks endale mingi sümptomi nt kerge palaviku "hankida". Asi võib ka konkreetse sündmusega seotud olla. Oletame, et laps kardab esineda aga talle on antud ülesandeks isade päeva aktusel laulda üks laul. Ta kardab nii, et hommikul on tal 39 palavik, mis kaob õhtuks jäljetult. Selliseid välk-haigusi on kindlasti ka teie lapsepõlves ette tulnud.
Ma ei püüa tavapäraseid käsitlusi haigustest ümber lükata, aga siiski võiks endalt lapse peavalu, kõhuvalu jms puhul küsida, kas selle taga võib olla midagi muud kui bakter või viirus. Loomulikult ei käi jutt ainult laste kohta, aga nemad on peres tavaliselt kõige tundlikumad ja kui midagi peresuhetes viltu on, siis nendel väljendub suhete düsfunktsionaalsus tihti haigusliku sümptomina.
Kuidas laste haigusi vältida? See on päris raske. Alustala on kindlasti tugev ja hooliv paarisuhe ja endaga kooskõlas elamine. Enda mõistmine, hirmude teadvustamine, nende kognitiivne muutmine, mis väljendub käitumise muutumises aitavad kõik kaasa, et haigusi oleks vähem või et need oleks lühiajalised ja kergekujulised. Rasked ja kroonilised haigused tulevad alles siis, kui mingeid asju, mis on halvasti, on pikka aega ignoreeritud. Olgem julged tunnistamaks seda, mis vajab parandamist ja olgem järjekindlad muutumises.
Soovin kõigile head uut aastat ja terveid lapsi!
Laste haigused on reeglina seotud vanemate omavaheliste suhetega. Nii lihtne või keeruline see ongi. Ma ei ole selles parteis, et kui laps külmetab, siis tuleb nohu ja vahest ka köha. See ei tähenda, et peaksime pakasega oma tibud poolpaljalt välja mängima saatma, aga miks on nii, et kui väljas lustib külmaga palju lapsi, siis on neid, kes jäävad pärast haigeks ja neid kes ei jää. Milles on vahe? Immuunsüsteemis? Ok miks mitte, aga millest selle tugevus oleneb? Geenidest? Kindlasti osaliselt. Aga minu arvates mängib siin olulist rolli ka emotsionaalne seisund, mida omakorda mõjutab läbisaamine oma kõige lähedasematega.
Lapse jaoks on kõige tähtsam turvaline ümbrus, mis oletame et talle harjumuspäraselt koosneb emast ja isast. Oletame, et ema ja isa tülitsevad pidevalt. Mida laps tahab? Laps tahab, et vanemad teeks koostööd ja saaksid hästi läbi. Kui laps haigeks jääb, siis mis tihti juhtub? Ema ja isa unustavad oma kraaklemise ja on koos mures lapse enesetunde pärast. Laps sai mis soovis ja saab terveks. Tülid taastuvad ja jälle tuleb haigus. Kõige drastilisem näide on küll välismaalt, aga siiski: kerge diabeediga poisi vanemad lahutasid ja pärast seda nad enam omavahel ei suhelnud. Poiss pettis haiglatest ja apteekidest insuliini välja ja viis ennast sellega koomasse, sest siis tulid ema-isa koos teda haiglavoodi äärde vaatama ja koos muretsesid tema pärast. See on ekstreemne näide, aga ilmestab seda, et alati tasub endalt küsida, millist eesmärki suhete mõttes konkreetne sümptom teenib.
Väidetavalt kuni kolmeaastased lapsed jäävad haigeks paljalt oma ema stressi, viha ja kurvameelsuse tõttu eriti kui see on seotud lapse isaga. Kahju on, et kui vanemad on sõjajalal, siis tihti tuuakse lapse haigust esile süüdistusena teise poole vastu, et näed nüüd, see et sa minuga nii ja naa käitud, sellepärast jäi meie laps haigeks. Selles on osaliselt tõtt, aga nii palju, et laps reageerib tugevalt eelkõige oma peamise kasvataja emotsioonide kõikumisele ning tavaliselt on selleks ema. Loomulikult on suured ja jätkuvad tülid või pikk külmasõda üldiselt lapsele kurnavad olenemata sellest kes alustas.
Tihti on lasteaeda minek see eluetapp, kus laps on palju haige. Lasteaias on ju sadu viiruseid, loomulikult korjab lapse need sealt üles ja põeb läbi, et edaspidi orgamism nende vastu immuunne oleks. Jah...aga. Tihti on need haigused seotud ka sellega, et ema ei ole valmis lapsest eralduma. Ta on üheksa kuud teda kandnud, imetanud, päevad ja ööd taga koos olnud, pidanud igal hetkel tema vajadusi ära aimama ja rahuldama ja nüüd äkki läheb laps lasteaeda. Hirmunult tuntakse kuidas osa elu mõttest siis kaob. Lapsel on nüüd uued inimesed ümberringi, lisaks vanematele on nüüd ka kasvatajad arvamusliidrid, kelle jututarkusi ka vanematele eeskujuks tuuakse, tekivad sõbrad kellega on tore koos olla jne. Lapse maailm ei ole enam ainult ema (ja isa). Isad tavaliselt võtavad asja kergemini, kuna nemad on niikuinii tavaliselt jätkanud tööl käimist ja taluvad seetõttu lapsest igapäevast lahusolekut paremini. Naine on aga harjunud ema ja kellegi maailma naba olema. Kui suhted mehega on keskpärased, on eriti convenient end rohkem lapsega siduda ja nii ennast selle kaudu mehest distantseerida.
Laps näeb, et ema on stressis ja tahab olla hea laps. Mida teeb hea laps? Jääb haigeks, et lasteaeda minna ei saaks ning ema saaks temaga koju jääda ja harjumuspärasust lähedust tunda. Kusjuures tavaliselt ei ole see teadlik tegevus. Teadlik võib olla pigem see, et ema on just tööle tagasi läinud ja nüüd on frustreerunud, et tõbise lapse pärast töölt puuduma peab.
Võib ka nii olla, et kui laps ei taha kuskile minna, miks mitte lasteaeda, sest näiteks teda kiusatakse seal, siis võib ta sellest pääsemiseks endale mingi sümptomi nt kerge palaviku "hankida". Asi võib ka konkreetse sündmusega seotud olla. Oletame, et laps kardab esineda aga talle on antud ülesandeks isade päeva aktusel laulda üks laul. Ta kardab nii, et hommikul on tal 39 palavik, mis kaob õhtuks jäljetult. Selliseid välk-haigusi on kindlasti ka teie lapsepõlves ette tulnud.
Ma ei püüa tavapäraseid käsitlusi haigustest ümber lükata, aga siiski võiks endalt lapse peavalu, kõhuvalu jms puhul küsida, kas selle taga võib olla midagi muud kui bakter või viirus. Loomulikult ei käi jutt ainult laste kohta, aga nemad on peres tavaliselt kõige tundlikumad ja kui midagi peresuhetes viltu on, siis nendel väljendub suhete düsfunktsionaalsus tihti haigusliku sümptomina.
Kuidas laste haigusi vältida? See on päris raske. Alustala on kindlasti tugev ja hooliv paarisuhe ja endaga kooskõlas elamine. Enda mõistmine, hirmude teadvustamine, nende kognitiivne muutmine, mis väljendub käitumise muutumises aitavad kõik kaasa, et haigusi oleks vähem või et need oleks lühiajalised ja kergekujulised. Rasked ja kroonilised haigused tulevad alles siis, kui mingeid asju, mis on halvasti, on pikka aega ignoreeritud. Olgem julged tunnistamaks seda, mis vajab parandamist ja olgem järjekindlad muutumises.
Soovin kõigile head uut aastat ja terveid lapsi!
Wednesday, December 30, 2009
Friends with benefits
Hiljutises gallupis oli see väljend üks vastusevariantidest ja tuttav palus siis termini tähendust täpsustada. Üldiselt benefits on personalitöös tundud kui "soodustused" inglisekeelne ekvivalent. Kuidas aga sõprus ja soodustused omavahel seotud on? Ehee, kui sul on sõber, kelle sõprusega kaasneb ka muud head näiteks seks, siis võidki teie suhet iseloomustada kui et olete friends with benefits (FWB). Mina tutvusin sellise nähtusega väga lähiminevikus (ja kaudselt), aga väidetavalt on see läänemaailmas popp värk.
Usun, et sellised suhtevormid saavad hoogu siis, kui rahva kultuur on paljuski töökultuur nt nagu Ameerikas selgelt on. Inimesed rabavad palju tööd teha ja millal sa veel seda Õiget otsida jõuad. Lähedust saad sõbrannade ja sugulastega ka nautida, aga vaat seksida üksi on üheülbaline ja paljudele tabu. Siis tulevadki tihti mängu sõbrad ja see mida neil veel pakkuda on.
Klassikaliselt on FWB need, kes on kunagi paar olnud ja siis lahku läinud. Tihti ju naised vähemalt ei torma kohe uut seksuaalsuhet looma ja tihti ei ole ka seksuaalne sobimatus lahkumineku põhjuseks. Võib isegi olla, et seks oli hea, aga näiteks kaasa ei tahtnud (veel) püsisuhet. Nii lepitaksegi kokku ... või siis mitte ja see juhtub spontaanselt:), et vahest kohtutakse ja seksitakse. Mina kahtlustan, et selline olukord takistab päriselt lahkuminemist just emotsionaalses vallas ja hoiab siiski ekse teineteise küljes kinni. Samas see on ju nii mugav: partnerit tunned, tema sind ja seda mis meeldib, põhimõtteliselt on teile mõlemale või vähemalt ühele selge, mis siis juhtub, kui teist paar saab ning selles mõttes on uudishimu rahuldatud, ehk ka mõnel unistused purunenud. Saate kokku, millal tahate, pärast helistama ei pea, välja viima ei pea, raha kulutama teise peale samuti mitte.
Tihti lõpeb taoline läbikäimine sellega, et hakatakse mõtlema, et miks me ikkagi ei võiks koos olla, kui me niikuinii seksuaalset lähedust jagame, et võiks ju veel proovida, tore oleks kui keegi ikkagi oleks kogu aeg olemas. Harva kui see nö teine tulemine õnnelikult lõpeb. Pigem minnakse siis juba päriselt lahku ja enam edasi ei suhelda või siis minimaalselt ja siis ka ainult verbaalselt. Ehk on see nii sellepärast, et põhjused miks kokku ei sobita on endised ja selles mõttes pole midagi muutunud.
Loomulikult on ka selliseid FWB, kes pole paar olnud. Mõned mehed, kes on püsisuhte lõppedes korralikult kõrvetada saanud, ei taha tükk aega uuest kooselust juttugi teha. Nendele sobib eriti selline ilma kohustusteta sekssuhe. Paljud mehed nagu naisedki ei taha minna ööklubisse ja sealt suvalise võõra endaga kaasa kutsuda. Ikka on ju tutvusringkonnas naisi, keda vaadates on nad mõelnud: "Huvitav kuidas..." Nüüd ongi aeg katsetada. Kahjuks sobivad paremini seotud vastassugupoole esindajad, sest nende puhul pole üldjuhul hirmu, et nad hakkavad rohkem tahtma. Selline stsenaarium aga vallaliste naiste osas tihti käivitub. Nad hakkavad oma asju mehe poole unustama, rohkem ise helistama, meest erinevatele paari-üritustele välja kutsuma ja vaikselt muutub seksksuhe "pärissuhteks". Tihti teeb mees siis sellele lõpu, kas otse või lihtsalt teise poole kommunikatsiooni-püüdlusi ignoreerides.
Tundub, et väga pikka eluiga FWB suhtele ei ennustata. Ei ole kuulnud kuigi kindlasti neid näiteid on, et FWB-st on saanud päris paar. Tavaliselt on see justkui vahepealne faas, kust mingil hetkel peaks edasi liikuma, näiteks siis kui haavad lakutud ja enesekindlus taastunud.
Mõned aga jäävad sellesse nagu kinni ja jätkavad aina uute sõpradega. Siis mina küll soovitaks endasse vaadata, miks ma nii väga paarisuhet kardan ja mida ma peaksin tegema, et sellest hirmust loobuda. Sest tegelikult on ju tore olla kallimaga koos jagades temaga nii oma vaimu, hinge kui ihu.
Usun, et sellised suhtevormid saavad hoogu siis, kui rahva kultuur on paljuski töökultuur nt nagu Ameerikas selgelt on. Inimesed rabavad palju tööd teha ja millal sa veel seda Õiget otsida jõuad. Lähedust saad sõbrannade ja sugulastega ka nautida, aga vaat seksida üksi on üheülbaline ja paljudele tabu. Siis tulevadki tihti mängu sõbrad ja see mida neil veel pakkuda on.
Klassikaliselt on FWB need, kes on kunagi paar olnud ja siis lahku läinud. Tihti ju naised vähemalt ei torma kohe uut seksuaalsuhet looma ja tihti ei ole ka seksuaalne sobimatus lahkumineku põhjuseks. Võib isegi olla, et seks oli hea, aga näiteks kaasa ei tahtnud (veel) püsisuhet. Nii lepitaksegi kokku ... või siis mitte ja see juhtub spontaanselt:), et vahest kohtutakse ja seksitakse. Mina kahtlustan, et selline olukord takistab päriselt lahkuminemist just emotsionaalses vallas ja hoiab siiski ekse teineteise küljes kinni. Samas see on ju nii mugav: partnerit tunned, tema sind ja seda mis meeldib, põhimõtteliselt on teile mõlemale või vähemalt ühele selge, mis siis juhtub, kui teist paar saab ning selles mõttes on uudishimu rahuldatud, ehk ka mõnel unistused purunenud. Saate kokku, millal tahate, pärast helistama ei pea, välja viima ei pea, raha kulutama teise peale samuti mitte.
Tihti lõpeb taoline läbikäimine sellega, et hakatakse mõtlema, et miks me ikkagi ei võiks koos olla, kui me niikuinii seksuaalset lähedust jagame, et võiks ju veel proovida, tore oleks kui keegi ikkagi oleks kogu aeg olemas. Harva kui see nö teine tulemine õnnelikult lõpeb. Pigem minnakse siis juba päriselt lahku ja enam edasi ei suhelda või siis minimaalselt ja siis ka ainult verbaalselt. Ehk on see nii sellepärast, et põhjused miks kokku ei sobita on endised ja selles mõttes pole midagi muutunud.
Loomulikult on ka selliseid FWB, kes pole paar olnud. Mõned mehed, kes on püsisuhte lõppedes korralikult kõrvetada saanud, ei taha tükk aega uuest kooselust juttugi teha. Nendele sobib eriti selline ilma kohustusteta sekssuhe. Paljud mehed nagu naisedki ei taha minna ööklubisse ja sealt suvalise võõra endaga kaasa kutsuda. Ikka on ju tutvusringkonnas naisi, keda vaadates on nad mõelnud: "Huvitav kuidas..." Nüüd ongi aeg katsetada. Kahjuks sobivad paremini seotud vastassugupoole esindajad, sest nende puhul pole üldjuhul hirmu, et nad hakkavad rohkem tahtma. Selline stsenaarium aga vallaliste naiste osas tihti käivitub. Nad hakkavad oma asju mehe poole unustama, rohkem ise helistama, meest erinevatele paari-üritustele välja kutsuma ja vaikselt muutub seksksuhe "pärissuhteks". Tihti teeb mees siis sellele lõpu, kas otse või lihtsalt teise poole kommunikatsiooni-püüdlusi ignoreerides.
Tundub, et väga pikka eluiga FWB suhtele ei ennustata. Ei ole kuulnud kuigi kindlasti neid näiteid on, et FWB-st on saanud päris paar. Tavaliselt on see justkui vahepealne faas, kust mingil hetkel peaks edasi liikuma, näiteks siis kui haavad lakutud ja enesekindlus taastunud.
Mõned aga jäävad sellesse nagu kinni ja jätkavad aina uute sõpradega. Siis mina küll soovitaks endasse vaadata, miks ma nii väga paarisuhet kardan ja mida ma peaksin tegema, et sellest hirmust loobuda. Sest tegelikult on ju tore olla kallimaga koos jagades temaga nii oma vaimu, hinge kui ihu.
Saturday, December 5, 2009
Kaugsuhe -kergendus või piin?
Milleks selline pealkiri? Kas kaugsuhe võib tõesti olla kergendus. Mina arvan, et võib kui tegemist on küpsete, kaua iseseisvat ja mitte paarielu elanud inimesega, kes tahavad koos olla, aga kes kardavad oma mina ja miks mitte ka oma elu väikeseid pisiasju kaotada.
Arvan, et kergem on olla kaugsuhtes siis kui mõlemad inimesed on piisavalt küpsed, et nad on eraldi ka isiksused mitte kokkusulandunud bunch. Kui sinu elu defineerib ja sulle idenditeedi annab ainult üks inimene, siis oma maailmanabast eemalolek ka paar päeva tekitab ärevust ja liimist lahti tunnet - nagu oleks teine pool puudu. Rääkimata siis kaugsuhtest, kus regulaarselt ollakse päris palju eraldi. Siin ma pean silmas praegu sellist suhtetüüpi, kus alguses on olnud nn lähisuhe ja siis mingil praktilisel põhjusel on see muutunud kaugsuhteks.
Mõtlen meremeeste ja kaugsõiduautojuhtide naistele, aga ka sõjaväelaste naistele, kelle kaasa on pidevalt ära ja kes kogu aeg harjuvad ümber: kõigepealt sellega, et mees on ära ja pere elukorralduse osas peab kõigega ise hakkama saama ja siis sellega, et mees tuleb koju ja oma senised rutiinid tuleb ümber muuta. Ja muidugi veel see, et raske on kogu aeg igatseda. Väga tahaks neilt naistelt küsida, et kuidas te seda teete? Kuidas teie suudate lähedust hoida? Või siis tõesti mingil hetkel enam ei suuda ja they fall out of love. Järele jääb kiindumus ja sõprus, mis pole ka juba halb.
Paljud ei pea isegi teoreetiliselt kaugsuhet vastu ning arvavad paremaks kolida kaasaga sinna, kuhu ta parasjagu minemas on. See võib aga omakorda pingeid tekitada, kui näiteks ühel on seal töö ja selle kaudu ehk varsti ka uued sõbrad ning teine on kodune ning oma tavapärasest suhtlusringist väljas. Koos võõrsil olemisest võib aga kujuneda ka kokkukasvamise kogemus, et meie kaks ja ei kedagi teist lähedast meie ümber.
Kindlasti on kaugsuhte puhul oluline usaldus ja sellega seonduv armukadeduse puudumine või selle minimaalne avaldumine. Mäletan kui mees käis kodumaal olles sõbrannaga matkamas ja ööbis ühes telgis. Ma ei kahtlustanud, et seal midagi siivutut toimus, aga mõtlesin sellele küll, et miks meie ei või omavahel neid hetki jagada. See kurvastas. Õnneks ei andnud ta mulle kunagi põhjust armukade olla. Ma teadsin ja tundsin, kui tähtis ma tema jaoks olen ning tema käitumise piirid olid meile mõlemale hästi selged. Siit jookseb jälle sisse see teema, et kui mees avaldab armastust erinevatel ja endale iseloomulikel viisidel ning seda pikema aja vältel, siis on põhjust arvata, et tema tunded on sügavad ega kao tutvudes esimese huvitava vastasugupoole esindajaga kaugel maal, kus ta silma alt ära on. Süütu flirt võib tekkida, aga tavaliselt vähemalt mul lööb mingil hetkel sisse igatsus ja äratundmine, et oma kaasa on ikka parim.
Väga raske kui mitte võimatu ei ole võimalik olla kaugsuhtes kui mingil hetkel on tegemist olnud suure usalduse petmisega. Niikuinii on siis raske ja iga hetk, mil paariline eemal on, mõtled, et mida ta teeb jälle sellist, mida on raske taluda. Kui kõike ei tea, siis millegipärast täidab inimese aju tühikud kõige negatiivsema stsenaariumiga, mis siis meeleheidet põhjustab justkui see nagu olekski juba tõsi.
Tihe omavaheline suhtlemine, usaldus ja inimeste suur küpsus on võtmesõnad, et kaugsuhe võiks toimida juhul kui tegelikult tahetakse koos ühe katuse all elada. Nagu alguses juttu, on ka teistsuguseid inimesi ja nende jaoks ei ole kaugsuhe tingimata ebasoovitav elamise viis.
Minu tuttav üle keskea naine tutvus endast natuke vanema mehega, kes elas Eestist väljaspool. Neil oli koos tore aega veeta, aga siis tuli lahkumishetk. Paari kuu pärast oli mees äriasjus Tallinnas tagasi ning taas oli mõnus koos olla. Tänaseks on nende suhte algusest möödunud umbes viis aastat. Aegajalt nad arutavad, et kas võiks teineteise juurde kolida või valida ühiseks koduks hoopis kolmanda maa, aga tegelikult neile mõlemale siiski sobib see, et nende suhtlusega ei kaasne rutiini ega kohustusi. Iga kohtumiskord on kui seiklus ja emotsionaalselt ere olemine. Kui vahepeal meestetöid teha vaja on, saab naine nendega hakkama - on ta ju aastaid iseseisvalt kõigega toime tulnud. Kui on vaja kellelegi kurta või lihtsalt mõtteid peegeldada, siis kasutab ta Skype-i või mees helistab sealt, kus kõne hind sõbrale on pea olematu.
Ja siis on olemas sellised kaugsuhted nagu näiteks mul oli, et roughly üheksa kuud aastas koos ja kolm lahus. Nimelt käisime koos tema kodumaal koolis ja mina tulin suveks Eestisse. Kuna olin sel ajal väga noor ja peika tekkimisega minu üldine huvi ümbritseva maailma ja inimeste vastu ei kahanenud, siis oli mul lahusoldud kuudel palju teha ja ega ma ei norutanud, aga raske oli ikka. Igatsus piinas. Kõige keerulisem oli taaskohtumine. Sügisel kui kokku saime, teadsin, et me oleme paar, aga tundeid ei olnud. Tagantjärele pigem arvan, et see oli läheduse puudus. Ma ei olnud kohe all affectionate, pidin uuesti harjuma ennast teisega jagama. Tunded tulid taas umbes nädala pärast, aga selline emotsionaalne yo-yo oli natuke ebamugav.
Geograafiline kaugus ja suhtlemisbarjäär mida tekitab hirm suurte telefoni- või muude sidekulude ees, miks mitte ka ajavahe esitavad läheduse püsimajäämisele paraja väljakutse. Kui ikka teineteist kaua ei näe, siis on igapäeva elus piisavalt palju asju, mida mõlemad kogevad üksi, ei saa jagada ning lähedus väheneb. Sest lähedus teadupärast on oma sisemaailma jagamine teisega.Arvan, et kergem on olla kaugsuhtes siis kui mõlemad inimesed on piisavalt küpsed, et nad on eraldi ka isiksused mitte kokkusulandunud bunch. Kui sinu elu defineerib ja sulle idenditeedi annab ainult üks inimene, siis oma maailmanabast eemalolek ka paar päeva tekitab ärevust ja liimist lahti tunnet - nagu oleks teine pool puudu. Rääkimata siis kaugsuhtest, kus regulaarselt ollakse päris palju eraldi. Siin ma pean silmas praegu sellist suhtetüüpi, kus alguses on olnud nn lähisuhe ja siis mingil praktilisel põhjusel on see muutunud kaugsuhteks.
Mõtlen meremeeste ja kaugsõiduautojuhtide naistele, aga ka sõjaväelaste naistele, kelle kaasa on pidevalt ära ja kes kogu aeg harjuvad ümber: kõigepealt sellega, et mees on ära ja pere elukorralduse osas peab kõigega ise hakkama saama ja siis sellega, et mees tuleb koju ja oma senised rutiinid tuleb ümber muuta. Ja muidugi veel see, et raske on kogu aeg igatseda. Väga tahaks neilt naistelt küsida, et kuidas te seda teete? Kuidas teie suudate lähedust hoida? Või siis tõesti mingil hetkel enam ei suuda ja they fall out of love. Järele jääb kiindumus ja sõprus, mis pole ka juba halb.
Paljud ei pea isegi teoreetiliselt kaugsuhet vastu ning arvavad paremaks kolida kaasaga sinna, kuhu ta parasjagu minemas on. See võib aga omakorda pingeid tekitada, kui näiteks ühel on seal töö ja selle kaudu ehk varsti ka uued sõbrad ning teine on kodune ning oma tavapärasest suhtlusringist väljas. Koos võõrsil olemisest võib aga kujuneda ka kokkukasvamise kogemus, et meie kaks ja ei kedagi teist lähedast meie ümber.
Kindlasti on kaugsuhte puhul oluline usaldus ja sellega seonduv armukadeduse puudumine või selle minimaalne avaldumine. Mäletan kui mees käis kodumaal olles sõbrannaga matkamas ja ööbis ühes telgis. Ma ei kahtlustanud, et seal midagi siivutut toimus, aga mõtlesin sellele küll, et miks meie ei või omavahel neid hetki jagada. See kurvastas. Õnneks ei andnud ta mulle kunagi põhjust armukade olla. Ma teadsin ja tundsin, kui tähtis ma tema jaoks olen ning tema käitumise piirid olid meile mõlemale hästi selged. Siit jookseb jälle sisse see teema, et kui mees avaldab armastust erinevatel ja endale iseloomulikel viisidel ning seda pikema aja vältel, siis on põhjust arvata, et tema tunded on sügavad ega kao tutvudes esimese huvitava vastasugupoole esindajaga kaugel maal, kus ta silma alt ära on. Süütu flirt võib tekkida, aga tavaliselt vähemalt mul lööb mingil hetkel sisse igatsus ja äratundmine, et oma kaasa on ikka parim.
Väga raske kui mitte võimatu ei ole võimalik olla kaugsuhtes kui mingil hetkel on tegemist olnud suure usalduse petmisega. Niikuinii on siis raske ja iga hetk, mil paariline eemal on, mõtled, et mida ta teeb jälle sellist, mida on raske taluda. Kui kõike ei tea, siis millegipärast täidab inimese aju tühikud kõige negatiivsema stsenaariumiga, mis siis meeleheidet põhjustab justkui see nagu olekski juba tõsi.
Tihe omavaheline suhtlemine, usaldus ja inimeste suur küpsus on võtmesõnad, et kaugsuhe võiks toimida juhul kui tegelikult tahetakse koos ühe katuse all elada. Nagu alguses juttu, on ka teistsuguseid inimesi ja nende jaoks ei ole kaugsuhe tingimata ebasoovitav elamise viis.
Monday, November 16, 2009
Uus teenus - suhteaudit
Mõtted on juba mõnda aega liikunud suhteauditi teenuse loomise juures ja hea meelega kirjeldan natuke, mis see minu nägemuses on.
Olen palju kuulnud paaridest, kes lähevad lahku ja kelle osas kõik tuttavad ja ka lähedased vangutavad imestusega pead, et kuidas see ometi võimalik on, te olite ju nii kena paar. Ka kaasad ise või siis üks neist võib olla segaduses, et tegelikult ju suuri tülisid ei olnud, midagi väga halvasti polnud, et miks suhe siis lõppes.
Tihti tullakse perenõustaja juurde selleks, et too aitaks ühel poolel teist veenda, et lahkuminek on parim või ainuvõimalik nende probleemide lahendamise viis. Liiga harva on siis veel ruumi ühiseks taasalustamiseks, sest nõustaja ei saa võtta oma töö eesmärgiks lahutust vältida, ta peab lähtuma paari soovist ja vajadusel aitama ka kenasti lahku minna.
Minul on siiski kahju purunevatest peredest ja veel rohkem kurvastab, kui mõtlen, et äkki oleks saanud seda vältida, kui ... Ja siit olengi esitanud endale küsimuse, kas on võimalik koostada küsimustik, mille vastades saab määratleda, kui jätkusuutlik suhe pikemas perspektiivis on. Ma arvan, et minu ümber on palju paare, kes tahaks teada kus nende suhe asub, aga minu meelest hetkel ei ole kedagi ega midagi aitamaks vastuse saamisel.
Ma sooviks, et paarid tuleks nõustaja juurde enne kui väga jamaks läheb, et saaks teha ennetustööd. Palju sellest oleks paari harimine nt kasvõi laste kasvatamise teemadel, kuidas tasakaalustada enda kui vanema ja enda kui kaasa rolli. Kuulsin äsja, et interneti teel pakutakse ka nõustamist, aga minu meelest interneti kaudu saab inimesi koolitada mitte muud. Nõustamiseks peab siiski kohtuma ja paarinõustamiseks peab kohtuma paariga, aga võib-olla ka lastega, sest perekonnas kõik mõjutavad kõiki.
Igatahes ma kavatsen hakata selle teemaga nüüd lähemalt tegelema ja küsimusi välja mõtlema. Kuidas teile mõte meeldib? Ootan kommentaare. Samuti ootan teiepoolseid küsimusi, mis teie arvates suhte kindlust aga ka kvaliteeti määratleks.
Olen palju kuulnud paaridest, kes lähevad lahku ja kelle osas kõik tuttavad ja ka lähedased vangutavad imestusega pead, et kuidas see ometi võimalik on, te olite ju nii kena paar. Ka kaasad ise või siis üks neist võib olla segaduses, et tegelikult ju suuri tülisid ei olnud, midagi väga halvasti polnud, et miks suhe siis lõppes.
Tihti tullakse perenõustaja juurde selleks, et too aitaks ühel poolel teist veenda, et lahkuminek on parim või ainuvõimalik nende probleemide lahendamise viis. Liiga harva on siis veel ruumi ühiseks taasalustamiseks, sest nõustaja ei saa võtta oma töö eesmärgiks lahutust vältida, ta peab lähtuma paari soovist ja vajadusel aitama ka kenasti lahku minna.
Minul on siiski kahju purunevatest peredest ja veel rohkem kurvastab, kui mõtlen, et äkki oleks saanud seda vältida, kui ... Ja siit olengi esitanud endale küsimuse, kas on võimalik koostada küsimustik, mille vastades saab määratleda, kui jätkusuutlik suhe pikemas perspektiivis on. Ma arvan, et minu ümber on palju paare, kes tahaks teada kus nende suhe asub, aga minu meelest hetkel ei ole kedagi ega midagi aitamaks vastuse saamisel.
Ma sooviks, et paarid tuleks nõustaja juurde enne kui väga jamaks läheb, et saaks teha ennetustööd. Palju sellest oleks paari harimine nt kasvõi laste kasvatamise teemadel, kuidas tasakaalustada enda kui vanema ja enda kui kaasa rolli. Kuulsin äsja, et interneti teel pakutakse ka nõustamist, aga minu meelest interneti kaudu saab inimesi koolitada mitte muud. Nõustamiseks peab siiski kohtuma ja paarinõustamiseks peab kohtuma paariga, aga võib-olla ka lastega, sest perekonnas kõik mõjutavad kõiki.
Igatahes ma kavatsen hakata selle teemaga nüüd lähemalt tegelema ja küsimusi välja mõtlema. Kuidas teile mõte meeldib? Ootan kommentaare. Samuti ootan teiepoolseid küsimusi, mis teie arvates suhte kindlust aga ka kvaliteeti määratleks.
Tuesday, October 27, 2009
Kas läbi saanud suhe vajab lõpetamist?
Käisin ühel väga lahedal naistekal pühapäeval. Koos oli seitse üheealist intelligentset ja tarmukat naist, kellest kolmel on laps ja pikaajaline suhe/kooselu, kahel on hiljuti alanud paarisuhe ilma lasteta (veel) ja kaks on "vabad ja vallalised" - ühesõnaga oma selge arvamusega aga teiste arvamust mitte maha tegeva hoiakuga bunch.
Paljude teiste teemade seas tuli juttu lahkuminekust ja just sellisest, kus tegelikult ei ole lahku mindud vaid lahus ollakse. Mis on vahe? Lahkuminek eeldab minu meelest teatud aktiivseid (lõpetavaid) tegevusi ja lahusolek lihtsalt kujuneb välja. Konkreetsel juhul lõppes suhtlemine pärast ühte meili ja telefonikõnet juba päris kaua aega tagasi ja pole siiani taastunud. Oli leer, kes arvasid, et kindlasti tuleb ise ühendust võtta ka siis kui ei taheta suhet taastada - "You need closure". Aga miks? Kas alati on vaja arutada, et miks läheme lahku, mis läks valesti, mida kahetsen, panen teisele süüks, millest hakkan puudust tundma? Muidugi võib ka küsida, miks mitte seda tahta teha? Üks hüpotees on see, et tegelikku hoolimist ei ole ja seetõttu pole ka oluline, mida teine pärast arvab või mis jutte levitab. Et milleks veel raisata olnule aega ja energiat kui võiks juba uutele jahimaadele suunduda. Võib-olla kui koos oldi pigem üksildustundest kui soovist just selle inimesega oma elu jagada, on täitsa ok lihtsalt mitte helistada või msn-is chattida. Ja isegi kui tekib mingil hetkel kahtlus oma teguviisi õigsuses, võib ennast lohutada, et teine ju ka ei ole kontakteerunud. Miks lahkuminekut ei toimu, võib olla seotud ka sellega, et ise ei ole päris kindel, kas tahaks seda suhet hoida või mitte, nii saab aega võita ja meelemuutuse puhul ei pea "lolliks jääma" tahan-ei taha-tahan teemal.
Kas alati on vaja closure-t? Kas muidu kohe kuidagi ei saa eluga edasi minna ja uut suhet alustada? Kas igas suhtes on õppimiskohti ilma milleta me järgmisesse - edasijõudnute klassi ei pääse? Kui me aga tublilt kodutöö ära teeme ehk kingib saatus meile sellise suhte, kus saame vältida eelmisi faux-pas-id? Mina vist ei suudaks lihtsalt lasta asjadel minna teadmata, kas on läbi ja mis täpselt teisele ei meeldinud. Olen uudishimulik ja analüütiline, võib täiesti olla et liialt. Mõnele meeldib ujuda sogases mõnele kristallselges vees -äkki on suhte lõpetamise või ära lõppemise teema ka suuresti seotud teatud isiksuseomadustega. Ennist oli juttu teisest hoolimisest. Mul on olnud üks lühike ei-oskagi-öelda-mis, mille puhul tõesti võin öelda, et inimene ei olnud mulle isegi sümpaatne. Aga ikkagi tahtsin tema aga ka enda jaoks fikseerida ära punkti, kust edasi meie suhe võttis teistsuguse kuju -antud näite puhul siis eemaldusime ja enam ei suhtle.
Paljude teiste teemade seas tuli juttu lahkuminekust ja just sellisest, kus tegelikult ei ole lahku mindud vaid lahus ollakse. Mis on vahe? Lahkuminek eeldab minu meelest teatud aktiivseid (lõpetavaid) tegevusi ja lahusolek lihtsalt kujuneb välja. Konkreetsel juhul lõppes suhtlemine pärast ühte meili ja telefonikõnet juba päris kaua aega tagasi ja pole siiani taastunud. Oli leer, kes arvasid, et kindlasti tuleb ise ühendust võtta ka siis kui ei taheta suhet taastada - "You need closure". Aga miks? Kas alati on vaja arutada, et miks läheme lahku, mis läks valesti, mida kahetsen, panen teisele süüks, millest hakkan puudust tundma? Muidugi võib ka küsida, miks mitte seda tahta teha? Üks hüpotees on see, et tegelikku hoolimist ei ole ja seetõttu pole ka oluline, mida teine pärast arvab või mis jutte levitab. Et milleks veel raisata olnule aega ja energiat kui võiks juba uutele jahimaadele suunduda. Võib-olla kui koos oldi pigem üksildustundest kui soovist just selle inimesega oma elu jagada, on täitsa ok lihtsalt mitte helistada või msn-is chattida. Ja isegi kui tekib mingil hetkel kahtlus oma teguviisi õigsuses, võib ennast lohutada, et teine ju ka ei ole kontakteerunud. Miks lahkuminekut ei toimu, võib olla seotud ka sellega, et ise ei ole päris kindel, kas tahaks seda suhet hoida või mitte, nii saab aega võita ja meelemuutuse puhul ei pea "lolliks jääma" tahan-ei taha-tahan teemal.
Kas alati on vaja closure-t? Kas muidu kohe kuidagi ei saa eluga edasi minna ja uut suhet alustada? Kas igas suhtes on õppimiskohti ilma milleta me järgmisesse - edasijõudnute klassi ei pääse? Kui me aga tublilt kodutöö ära teeme ehk kingib saatus meile sellise suhte, kus saame vältida eelmisi faux-pas-id? Mina vist ei suudaks lihtsalt lasta asjadel minna teadmata, kas on läbi ja mis täpselt teisele ei meeldinud. Olen uudishimulik ja analüütiline, võib täiesti olla et liialt. Mõnele meeldib ujuda sogases mõnele kristallselges vees -äkki on suhte lõpetamise või ära lõppemise teema ka suuresti seotud teatud isiksuseomadustega. Ennist oli juttu teisest hoolimisest. Mul on olnud üks lühike ei-oskagi-öelda-mis, mille puhul tõesti võin öelda, et inimene ei olnud mulle isegi sümpaatne. Aga ikkagi tahtsin tema aga ka enda jaoks fikseerida ära punkti, kust edasi meie suhe võttis teistsuguse kuju -antud näite puhul siis eemaldusime ja enam ei suhtle.
On üks eraldi kategooria mitte-lõpetamisi, mis mind siiani üllatavad. Need on abielud, mis on faktiliselt läbi aga kestavad veel näiteks kümme aastat paberil edasi. Ma ei saa sellest aru. Kui asi on läbi, miks siis mitte seda vormistada. Mõistan, et mahajäetu peab läbi tegema kogu nn leinamise tsükli: shokk ja eitus, igatsus ja samas viha, segadus, aktsepteerimine. Ma ei usu aga et see nii kaua kestab. Kuigi samas ma ei välista, et inimene võib mõnda faasi "kinni jääda" ja sellisel juhul kestab lein kauem. Lootus, et äkki saame taas kokku võib püsida päris mitu aastat, aga imelik on siis, kui ühel või ka mõlemal on juba uus pere, lapsedki. Milleks siis endiselt abielus olla? Koolis öeldakse meile selle peale, et ju siis ikkagi midagi veel seob :).
Kusjuures antud teema ei pea alati viitama romantilist laadi paarisuhtele vaid võib olla täiesti aktuaalne ka sõbrasuhtes. Minul oli sel aastal juhtum, kus mu sõbranna mu peale vihastas ja pärast seda pole ta enam minuga suhelnud. Ma ei teagi, kas see on selline asi, mis läheb mingil hetkel üle või ongi nüüd sõprus läbi. Mõni küsib seepeale, et miks see mulle oluline on, et on nagu on ja eks näeb mis saab - võib nii ja naa minna. Aga vaat mina tahaks teada. Mulle ei meeldi selline õhus hõljumine vaid konkreetsus ja eelistatult see, et öeldakse kuidas on. Samas nt armukestele tihti öeldakse, et neid "maa peale tuua", et kui teine pole siiani sinu juurde tulnud, siis ta ei tulegi s.t. et mitte otsustamine on ka otsus. Võib-olla siis tõesti peaksin järelduse tegema, et mul on eks-sõbranna. Aga ikkagi on imelik, sest ma siiamaani ei saa täpselt aru, miks nii läks, aga tahaks. Tunnen, et vajan seda, aga miks ka ei tea. Ühesõnaga on rohkem küsimusi kui vastuseid.
Monday, October 19, 2009
Tõeline mees - kes tuu om?
Hiljuti arutlesin meeste ja romantika teemal ning uurisin, et mida naine vajab, kui ta ütleb, et tahab romantikat. Selle teema laiendusena pöördus üks tuttav minu poole ja lausus, et vastuseks küsimusele, mida naised vajavad, on see, et nad vajavad tõelist meest.
Mida naised tihti teevad, on see, et nad taandavad mehe lapse tasandile ja jagavad talle käske-korraldusi nagu lastelegi olles seejärel pahased, et mees pole mees. Usun, et kui suhelda mehega kui mehega st kui autoriteeti omava inimesena ja ka teatud teemadel eksperdina, siis ta hakkab sedamoodi käituma, kui see vähegi tema isiksuse ja kasvatusega kooskõlas on. Olen suhelnud meestega, keda on alandatud ja kelle mehelikkus on nö röövitud. Kui nendega järjekindlalt suhelda nii, et tõsta nad pjedestaalile (muidugi siis kui nad seda väärivad aga need võivad olla väiksed asjad) küsides arvamust, nõu ja toetust, kiites ja tunnustades, siis nad mehistuvad taas.
Kui nüüd pöörata rollid ümber, kas on ok kui mees on naiselik ja naine mehelik? Kui me võtame mõõdupuuks paarisuhte edukuse, siis ma arvan, et kõige olulisem on komplementaarsus e teineteise täiendamine. See tähendab, et kui üks on juhtoinas, siis teine peaks loomu poolest olema järgija, kui üks on järeleandlikum, siis teine võiks olla otsusekindlam.
Rääkides tõelistest meestest, siis kindlasi on oluline käsitleda teemana, kui mehelikud mehed kasvavad üksikema käe alla. Kas emad oskavad poistele ja noormeestele edasi anda seda, mida tegelikult peaks õppima isalt? Koolis olen õppinud, et ema ei tohiks püüda olla lapsele mõlema vanema eest, sest siis ta ei suuda heal tasemel olla kumbki. Ema peaks seega olema siiski ema ja tore oleks kui poisslapse elus oleks keegi mees, kes võiks talle eeskujuks saada. See mees võib olla onu, vanaisa aga ka tuttava perekonna meespool. Kui sellist inimest pole, siis peab noormees iseõppimise teel ennast mehena kogema ja otsustama, et milline mees ta olla tahab.
See oli minu jaoks huvitav remark ja mul tekkis kohe vastuküsimus, et kes on tõeline mees. Mõne jaoks on see inimene, kes oskab oma kätega midagi teha nt maja ehitada, vajadusel lekkivat toru ja tilkuvat kraani parandada. Teise arvates on selle jaoks maailma loodud palgalised torumehed. Nemad hindavad mehe aju ning on väga rahul sellega, et nende kaasa on üks nanotehnoloogia alal uue patendi saajatest. Ja tegelikult on kõigil õigus, sest mingit absoluuti meil ju pole. Või on?
Sain vihje ühele huvitavale raamatule "Tõelise mehe tee" ja sealt leiab nii mõndagi mõtlemapanevat. Raamatus käsitletakse naiselikkust ja mehelikkust. Paarisuhtes saab naiselikkus maha surutud, kui "sunnitakse" naisi kõiki asju otsustama. Mehel peab olema visioon ja eesmärk ning selle suunas peaks paar/pere liikuma. Samas võib seda ka teistpidi käsitleda, et naine surub mehe mehelikkust alla, kui otsustab ja teeb kõike ise. Mis on ehk natuke koomiline on see, et siis muutub ta ise rahulolematuks, et miks kogu elu on tema peal nägemata seda, et tegelikult on ise situatsiooni kujunemisele oluliselt kaasa aidanud. Learned helplessness e õpitud abitus on psühholoogias tuntud termin, mis väljendab seda, et kui ikkagi teha pidevalt kas kaasale või ka lapsele kõik ette-taha ära, siis ta õpib, et ei pea ise ennast liigutama ning jääb passiivseks. Tihti algab see sellest, et ühe nö mõõt, millal ta tegevust või tulemust soovib näha, saab enne täis kui teisel.
Tore on vestelda naistega, kes on kaua üksi olnud ja sellega seoses pidanud omandama mitmeid mehelikke oskusi nt remondi tegemine, autoratta vahetamine jms. Kui leitakse uus kaasa, kes oskab ja teeb ülalmainitud asju, siis need oskused naisel nö taandarenevad, sest tal ei lähe neid vaja. Ja see on täitsa ok.
Kas saab olla tõeline mees kui kõrval pole tõeline naine? Nekrassov kirjutab kenasti, kuidas mees avab naise naiselikkuse ja naine mehe mehelikkuse. Tegemist on kahepoolse protsessiga ja sellest ma järeldan, et kui ei toimu üht, ei saa olla ka teist, aga vaat seda ma ei oska öelda, kas kui üks on, kas siis teine ka on. Ise olen kogenud küll, kuidas minus kui iseseisvas ja suhteliselt jõulises naisterahvas avalduvad "äkitselt" sellised softimad omadused nagu hellus ja leebus. Vahva! Ma usun, et need omadused on minus olnud kogu aeg, aga erinevate inimestega suheldes, avalduvad isiksuse erinevad küljed. Ma ei oska kirjeldada seda protsessi, kuidas avamine toimub, aga ehk need, kes on seda ise kogenud, kirjutavad mulle ja jagavad teistega. See oleks päris huvitav.Mida naised tihti teevad, on see, et nad taandavad mehe lapse tasandile ja jagavad talle käske-korraldusi nagu lastelegi olles seejärel pahased, et mees pole mees. Usun, et kui suhelda mehega kui mehega st kui autoriteeti omava inimesena ja ka teatud teemadel eksperdina, siis ta hakkab sedamoodi käituma, kui see vähegi tema isiksuse ja kasvatusega kooskõlas on. Olen suhelnud meestega, keda on alandatud ja kelle mehelikkus on nö röövitud. Kui nendega järjekindlalt suhelda nii, et tõsta nad pjedestaalile (muidugi siis kui nad seda väärivad aga need võivad olla väiksed asjad) küsides arvamust, nõu ja toetust, kiites ja tunnustades, siis nad mehistuvad taas.
Kui nüüd pöörata rollid ümber, kas on ok kui mees on naiselik ja naine mehelik? Kui me võtame mõõdupuuks paarisuhte edukuse, siis ma arvan, et kõige olulisem on komplementaarsus e teineteise täiendamine. See tähendab, et kui üks on juhtoinas, siis teine peaks loomu poolest olema järgija, kui üks on järeleandlikum, siis teine võiks olla otsusekindlam.
Rääkides tõelistest meestest, siis kindlasi on oluline käsitleda teemana, kui mehelikud mehed kasvavad üksikema käe alla. Kas emad oskavad poistele ja noormeestele edasi anda seda, mida tegelikult peaks õppima isalt? Koolis olen õppinud, et ema ei tohiks püüda olla lapsele mõlema vanema eest, sest siis ta ei suuda heal tasemel olla kumbki. Ema peaks seega olema siiski ema ja tore oleks kui poisslapse elus oleks keegi mees, kes võiks talle eeskujuks saada. See mees võib olla onu, vanaisa aga ka tuttava perekonna meespool. Kui sellist inimest pole, siis peab noormees iseõppimise teel ennast mehena kogema ja otsustama, et milline mees ta olla tahab.
Mehed ja romantika
Oi kui palju olen kuulnud fraasi: "Mu mees pole üldse romantiline." Mida see tähendab? Mina olen sellest aru saanud nii, et mees ei korralda kodus küünlavalgusõhtuid koos sensuaalse muusika ja näiteks seljamassaaziga. Edasi on jutt läinud sellele, et mees ongi selline vaike ja tasane ja küllap see ei tule talle lihtsalt loomulikult ja las see siis olla. Millegipärast aga on raske to let go ja ootused ei kao.
Hiljuti ütles minu hea sõber (meesterahvas) vestlusringis, et tema endine naine tegi märkusi romantika puuduse kohta nende elus vaadates seejuures just mehe otsa, et see on tema tegematajätmine. Samas tean, et tema praegune kaasa õhkab õnnest, et mees avaldab talle armastust mitu korda päevas lisaks veel kallistab hellalt ja silitab õrnalt (ma ei pea siinkohal silma seksuaalseid puudutusi). Naine ütles, et ta ei saa üldse aru, mis romantikat veel tahta.
Sellest hakkasin mõtlema, et mida siis naised tegelikult vajavad, kui nad soovivad, et mees oleks romantiline. Jõudsin selleni, et tõenäoliselt siiski naised vajavad (ja siinjuures ma tegelikult ei piiritleks asja sooga) kinnitust sellele, et neid armastatakse ja et neist hoolitakse. Kui nad saavad seda ülalmainitud moel, siis ma arvan, et nad ei kurda sõbrannale mehe romantikameele puudulikkuse üle. Kas te ei arva nii?
Küünalde süütamine, vastava muusika valik tekitab ehk meeleolu, mis võiks viia oma tunnete väljendamiseni, aga kui kas inimloomus või suhe ei ole sellised väga emotsioonide väljanäitamise taustaga, võib katse luhtuda. Samas meeleolu võivad ju luua mõlemad ja enda peale võiks selle võtta see, kellel see paremini välja tuleb. See ei võta ju tükki küljest ning potentsiaalselt viib toreda koosolemiseni.
Üks tuttav kurtis, et mees ei taha temaga kinos ja teatris käia. Jutu jätkudes selgus, et mehel on pildistamishobi ja ta on naist ka kaasa kutsunud, aga naise jaoks on see igav ning ta pole pärast ühte korda enam läinud. Natuke naerma ajas, et naine ootab mehelt oma huvide jagamist ja miks mitte ka seda tõlgendada romantika tekitamiseks suhtes, aga ise samaga ei vasta.
Kõige paremini minu meelest toimib see, kui sa iseendast (ja iseennast) annad, sest ma usun, et siis saad ka vastu. Kui sa endast ei anna, siis metafoori kasutades jackpoti tulla ei saa. Loomulikult ei pea ma silmas arutut eneseohverdust, aga kui võimumängudes armastuse voolu ette tamm ehitada, siis mingil hetkel ehk tuleb tõdeda, et ei lähe küll välja, aga ei tule ka sisse.
Lõpp läks insenerehituseks kätte ära, aga point on selles, et väljendage oma tundeid avatult ja siiralt ja küll siis mees ka seda omal moel teeb. Samuti väljendage oma ootusi armuavalduste suhtes konkreetsemalt mitte ümber nurga. Tegelikult on ju väga vahva, kui muidu sõnakehv mees ütleb ühel õhtul söögilaua taga muidu tõsise näoga nagu alati: "Tegelikult oled sa täitsa tore moor!" :)
Hiljuti ütles minu hea sõber (meesterahvas) vestlusringis, et tema endine naine tegi märkusi romantika puuduse kohta nende elus vaadates seejuures just mehe otsa, et see on tema tegematajätmine. Samas tean, et tema praegune kaasa õhkab õnnest, et mees avaldab talle armastust mitu korda päevas lisaks veel kallistab hellalt ja silitab õrnalt (ma ei pea siinkohal silma seksuaalseid puudutusi). Naine ütles, et ta ei saa üldse aru, mis romantikat veel tahta.
Sellest hakkasin mõtlema, et mida siis naised tegelikult vajavad, kui nad soovivad, et mees oleks romantiline. Jõudsin selleni, et tõenäoliselt siiski naised vajavad (ja siinjuures ma tegelikult ei piiritleks asja sooga) kinnitust sellele, et neid armastatakse ja et neist hoolitakse. Kui nad saavad seda ülalmainitud moel, siis ma arvan, et nad ei kurda sõbrannale mehe romantikameele puudulikkuse üle. Kas te ei arva nii?
Küünalde süütamine, vastava muusika valik tekitab ehk meeleolu, mis võiks viia oma tunnete väljendamiseni, aga kui kas inimloomus või suhe ei ole sellised väga emotsioonide väljanäitamise taustaga, võib katse luhtuda. Samas meeleolu võivad ju luua mõlemad ja enda peale võiks selle võtta see, kellel see paremini välja tuleb. See ei võta ju tükki küljest ning potentsiaalselt viib toreda koosolemiseni.
Üks tuttav kurtis, et mees ei taha temaga kinos ja teatris käia. Jutu jätkudes selgus, et mehel on pildistamishobi ja ta on naist ka kaasa kutsunud, aga naise jaoks on see igav ning ta pole pärast ühte korda enam läinud. Natuke naerma ajas, et naine ootab mehelt oma huvide jagamist ja miks mitte ka seda tõlgendada romantika tekitamiseks suhtes, aga ise samaga ei vasta.
Kõige paremini minu meelest toimib see, kui sa iseendast (ja iseennast) annad, sest ma usun, et siis saad ka vastu. Kui sa endast ei anna, siis metafoori kasutades jackpoti tulla ei saa. Loomulikult ei pea ma silmas arutut eneseohverdust, aga kui võimumängudes armastuse voolu ette tamm ehitada, siis mingil hetkel ehk tuleb tõdeda, et ei lähe küll välja, aga ei tule ka sisse.
Lõpp läks insenerehituseks kätte ära, aga point on selles, et väljendage oma tundeid avatult ja siiralt ja küll siis mees ka seda omal moel teeb. Samuti väljendage oma ootusi armuavalduste suhtes konkreetsemalt mitte ümber nurga. Tegelikult on ju väga vahva, kui muidu sõnakehv mees ütleb ühel õhtul söögilaua taga muidu tõsise näoga nagu alati: "Tegelikult oled sa täitsa tore moor!" :)
Monday, October 5, 2009
Robert Wendt ja tema 40 aastat kogemust
28.-29.09 kuulasin Ameerikast Eestisse Pereteraapia Ühingule külla sõitnud Bobi, kes ütles, et tal on käes years of giving back. Eks seetõttu oligi võimalik väga väikse tasu eest tema arvamusavaldusi kuulata. Koha alguses ütles ta ära, et te võite mind uskuda või mitte uskuda ja jutu jätkudes sain aru,miks ta sellise disclaimeriga esines.
Mõned väljavõtted huvilistele seekord ilma omapoolsete kommentaarideta (neid ootan pigem teilt):
- igal inimesel võiks olla viis sõpra, siis peaks olema kõik tema erinevad küljed kaetud ja ta saaks neid väljendada. Arv on tinglik, aga suures piirdes võiks sellest joonduda. Kui on näiteks kaks, on see liiga vähe ja kogu koormus erinevate vaimsete huvide rahuldamise eest langeb olemasolevatele sõpradele.
- Ameerikas 50% esimestest abieludest lahutatakse ja 67% teistkordselt sõlmitud abieludest samuti. Miks see protsent kasvab teise abielu puhul on keerulisted suhete tõttu kui koos elavad vanemad (kellest üks on kasuvanem) bioloogiliste lastega ja kasulastega.
-Nendest abieludest mis püsima jäävad, on 25% sellised, mis on koos ainult praktilistel põhjustel, tavaliselt kas laste pärast või varandusliku seisu tõttu. Ainult 25% abieludest on sellised nagu võiks olla st nendes on soojust ja teineteisel inimesena kasvada aitamist. Samas ka neist ainult 5-7%-l on kooselu seksuaalselt rahuldust pakkuv. Väidetavalt on seksuaalne lähedus väga raskesti saavutatav ja jääb enamikule kättesaamatuks.
Statistikast tulenev järeldus on see, et abielu on väga raske töö ja enamus inimesi ootab selles läbikukkumine. Seetõttu peaks abielu võtma tõsiselt ja selle kallal vaeva nägema mitte lootma, et see õnn ja harmoonia, mis sõrmuseid vahetades paari vahel valitseb, jääb alatiseks kestma.
- lähedus e intimacy on enda sees toimuvate protsesside jagamine partneriga. See on rääkimine sellest, mis minus toimub, mida tunnen, mõtlen, mida kardan ja millest unistan. Lähedus on suhte kvaliteedi püsimise jaoks väga oluline. Tihti saab lähedus suure hoobi siis kui perre sünnib laps. Paarisuhe liigub aina kaugemale prioriteetide listis ja kui inimesed on stressis siis tavaliselt hakkavad nad käituma rolli kohaselt, mis neile loomulikult tuleb e tavaliselt naised overuse ema rolli ja mehe provider-i rolli. Lapse sünd iseenesest ei pea lähedust vähendama, pigem on selleks ükskõik milline suurem stress. Samas tihti lapse sünd eriti esimese lapse sünd perele suur stress on.
- emotsionaalne petmine on see, kui üks kaasadest on lähedane e verbaalselt intimate teisega ja mitte oma partneriga. See tähendab et kui suhtes lähedus ei kannata, ei ole tegemist petmisega. Hea näide sellest on sõbrannatamine, kus naised omavahel räägivad mõtetest-tunnetest ja teevad seda ka kodus oma mehega.
- petmisel ei ole midagi pistmist abieluga või kooseluga, mille kõrvalt see toimub, vaid selle põhjused peituvad petja teismeliseaastate suhetes oma vanematega. See kõik toimub alateadlikult ja petmisega võib inimene lõpuks saada selle tunnustuse (olla kõiges parim ka nt skoorida ilusa naisega), mida vanemad temalt ootasid, aga milleni ta kunagi ei küündinud. Samuti võib ta siis välja teenida ühe vanema lugupidamise, kes on ka petnud ja kes seda pigem nt mehelikkuse väljenduseks pidas.
Kuna tegemist on alateadlike protsessidega, siis ei pruugi petmine olla suhte lõpp, sest teine pool mõistab, et see pole tingimata ta kaasa otsus/tahtlik käitumine ja seetõttu on ehk kergem usaldusel taastekkida. Siin on oluline eeldus, et kui inimene on teatud negatiivsest käitumismustrist teadlikuks saanud, siis ta suudab selle murda ja mitte seda korrata.
- kui paar läheb lahku, laps jääb näiteks ema juurde elama ning emal tekib uus kaaslane, siis kui laps on umbes kahene, võib uus kasuvanem suhteliselt ruttu hakata co-parentiks. Kui aga laps on näiteks viiene või veel vanem, peaks minema viis aastat enne kui kasuvanem hakkab last distsiplineerima. Pigem peaks ta olema lapsele sõber ja terapeut ehk see, kes lapsele nõu annab, ta ära kuulab ja teda toetab.
Mõned väljavõtted huvilistele seekord ilma omapoolsete kommentaarideta (neid ootan pigem teilt):
- igal inimesel võiks olla viis sõpra, siis peaks olema kõik tema erinevad küljed kaetud ja ta saaks neid väljendada. Arv on tinglik, aga suures piirdes võiks sellest joonduda. Kui on näiteks kaks, on see liiga vähe ja kogu koormus erinevate vaimsete huvide rahuldamise eest langeb olemasolevatele sõpradele.
- Ameerikas 50% esimestest abieludest lahutatakse ja 67% teistkordselt sõlmitud abieludest samuti. Miks see protsent kasvab teise abielu puhul on keerulisted suhete tõttu kui koos elavad vanemad (kellest üks on kasuvanem) bioloogiliste lastega ja kasulastega.
-Nendest abieludest mis püsima jäävad, on 25% sellised, mis on koos ainult praktilistel põhjustel, tavaliselt kas laste pärast või varandusliku seisu tõttu. Ainult 25% abieludest on sellised nagu võiks olla st nendes on soojust ja teineteisel inimesena kasvada aitamist. Samas ka neist ainult 5-7%-l on kooselu seksuaalselt rahuldust pakkuv. Väidetavalt on seksuaalne lähedus väga raskesti saavutatav ja jääb enamikule kättesaamatuks.
Statistikast tulenev järeldus on see, et abielu on väga raske töö ja enamus inimesi ootab selles läbikukkumine. Seetõttu peaks abielu võtma tõsiselt ja selle kallal vaeva nägema mitte lootma, et see õnn ja harmoonia, mis sõrmuseid vahetades paari vahel valitseb, jääb alatiseks kestma.
- lähedus e intimacy on enda sees toimuvate protsesside jagamine partneriga. See on rääkimine sellest, mis minus toimub, mida tunnen, mõtlen, mida kardan ja millest unistan. Lähedus on suhte kvaliteedi püsimise jaoks väga oluline. Tihti saab lähedus suure hoobi siis kui perre sünnib laps. Paarisuhe liigub aina kaugemale prioriteetide listis ja kui inimesed on stressis siis tavaliselt hakkavad nad käituma rolli kohaselt, mis neile loomulikult tuleb e tavaliselt naised overuse ema rolli ja mehe provider-i rolli. Lapse sünd iseenesest ei pea lähedust vähendama, pigem on selleks ükskõik milline suurem stress. Samas tihti lapse sünd eriti esimese lapse sünd perele suur stress on.
- emotsionaalne petmine on see, kui üks kaasadest on lähedane e verbaalselt intimate teisega ja mitte oma partneriga. See tähendab et kui suhtes lähedus ei kannata, ei ole tegemist petmisega. Hea näide sellest on sõbrannatamine, kus naised omavahel räägivad mõtetest-tunnetest ja teevad seda ka kodus oma mehega.
- petmisel ei ole midagi pistmist abieluga või kooseluga, mille kõrvalt see toimub, vaid selle põhjused peituvad petja teismeliseaastate suhetes oma vanematega. See kõik toimub alateadlikult ja petmisega võib inimene lõpuks saada selle tunnustuse (olla kõiges parim ka nt skoorida ilusa naisega), mida vanemad temalt ootasid, aga milleni ta kunagi ei küündinud. Samuti võib ta siis välja teenida ühe vanema lugupidamise, kes on ka petnud ja kes seda pigem nt mehelikkuse väljenduseks pidas.
Kuna tegemist on alateadlike protsessidega, siis ei pruugi petmine olla suhte lõpp, sest teine pool mõistab, et see pole tingimata ta kaasa otsus/tahtlik käitumine ja seetõttu on ehk kergem usaldusel taastekkida. Siin on oluline eeldus, et kui inimene on teatud negatiivsest käitumismustrist teadlikuks saanud, siis ta suudab selle murda ja mitte seda korrata.
- kui paar läheb lahku, laps jääb näiteks ema juurde elama ning emal tekib uus kaaslane, siis kui laps on umbes kahene, võib uus kasuvanem suhteliselt ruttu hakata co-parentiks. Kui aga laps on näiteks viiene või veel vanem, peaks minema viis aastat enne kui kasuvanem hakkab last distsiplineerima. Pigem peaks ta olema lapsele sõber ja terapeut ehk see, kes lapsele nõu annab, ta ära kuulab ja teda toetab.
Tuesday, September 29, 2009
Kommertstekst: kliendiotsingul
Paljud teavad, et õpin kolmandat aastat pereteraapiat (kokku on neli aastat) ja loomulikult on samal ajal oluline alal töötada ja õpitavat praktiseerida. Hetkel on küll kolm pere, kellega töötan, aga hea meelega võtaks veel mõne pere lisaks.
Eeldus on see, et on mingi teema, milles tahaks väljaspoololija vaatenurka, sest ise seest paljusid asju ei näe. Minu eesmärk on suhtemustreid aidata ümber kujundada, et probleem taanduks. Ei pea olema midagi väga jubedat :) Tavaliselt miinimum on kolm 1-1,5 tunnist kohtumist. Päris tasuta ei soovitata teha ja nii olen välja mõelnud sellise skeemi, et 300 krooni sisaldab viit kohtumist ja ise võib valida, kas käiakse ainult üks kord või rohkem. Kui keegi arvab, et ta mees/naine niikuinii ei tule, siin saan ka aidata ise tõrksama poolega vesteldes. Tavaliselt 80% ikkagi soostuvad tulema.
Paarid/pered peaks olema sellised, keda ma nii otseselt ei tunne, et pole isiklikku suhet ühe või mõlemaga, et ei tekiks ühel kaasal arvamust, et olen kellegi poolt.
Huvi korral helistage: 53830017
Kärt
PS Kui minu head tuttavad soovivad kas konsultatsiooni või peretööd, siis võin soovitada oma kursaõdesid.
PPS Kes peretööd ei vaja ja vajab näiteks lepitajat eelkõige lahutuse puhul erinevate (tüli)küsimuste lahendamiseks, helistage samuti ülaltoodud numbril. Perelepituse mõte on eelkõige lastega seotud ehk kui paari osapooled lakkavad olemast mees ja naine, siis et nad oleks edasi isa ja ema. Lepitaja aitab valust ja vihast hoolimata leida sobivaid lahendusi. Tasu 300.- krooni kord maksavad pooled solidaarselt st mõlemad pool.
Saturday, September 19, 2009
Eksiga sõber?
Eelmisel nädalal käisin oma eksi pulmas. Lendasin Londonisse koos kahe umbes 30.aastase Skype poisiga ja mingil hetkel tuli muuhulgas juttu ka reisi eesmärgist. Kui neile selle avaldasin, jõllitasid nad mind päris pikalt ja siis ütlesid, et nad küll ei näe, et nad ühegi oma eksi pulma võiks minna või sinna kutsutud olla. Tõepoolest ega see vist väga levinud pole. Kuidas mul siis nii on läinud?
Pruudi sõbrad uurisid minult, kes ma olen ja kuna ma ei tahtnud oma staatusele tähelepanu tõmmata, siis otsisin sobivaid sõnu. Nemad hakkasid selle peale naerma ja teatasid, et kui ma nii pikalt mõtlen, siis järelikult olen eks -ups :) Nemad sellest numbrit ei teinud ja mul oli hea meel.
Pruut õigemini siis juba mu eksi seaduslik naine tunnistas mulle natuke tipsusena, et kui tuli teemaks mu pulma kutsumine, siis tema vastas kategooriliselt "No, no, no! Exes belong to the past." Siis aga hakkas mõtlema, et ka tema hea meelega kutsuks oma eksabikaasa ning miks siis mitte tema soon-to-be-husband seda teha ei võiks.
Kuidas saavutada selline suhe oma endise kallimaga, et see oleks ka tema uuele kaasale nii non-threatening, et ta nõustuks eksi oma pulmakülaliseks võtma? Kõigepealt on minu meelest oluline see, et lahkuminek oleks toimunud kaua aega tagasi ja ma pean silmas kindlasti rohkem kui paar aastat. Sest tean omast käest, et paar aastat võivad veel säilida mõttehellitused teemal, et äkki ikka ta saab oma veast aru ja me saame taas kokku. Kusjuures praegu mõtlen, et kui break-up toimus ammu-ammu, ei ole vast isegi oluline kelle initsiatiivil lahku mindi.
Sõbraks saab jääda siis, kui asi ei lähe inetuks ehk siis teine ei tee selliseid asju, mis panevad sind teda inimesena ümber hindama st madalamalt hindama, põlgama, vms. Lahku minna saab nii, et säilitad oma eneseväärikuse. Tõenäoliselt oma osa selles mängib ka initsiaatori tekitatav pehme maanudmine st et välk ei tule selgest taevast, vaid et kaasale on pika perioodi vältel antud mõista oma rahulolematusest, koos on otsitud lahendusi ja arutatud suhte perspektiivi, kui asjad peaks seninsel moel jätkuma.
Muidugi võib üldse küsida, et kui sa kellestki lahku lähed, miks sa üldse peaks temaga tahtma sõbraks jääda. Mina arvan, et kui me kellegagi eriti verinoorest peast kohtume, kellega meil on väga mõnus olla, siis me automaatselt arvame, et see tähendab käimist ja edasi paari ning pere moodustamist. Samas aga tuleb tihti tagant järele tõdeda, et kõik vahvad olevused, keda me oma eluteel kohtame, ei sobi meile partneriks ega vastupidi. Samas tahaks neid siiski nende toreduse pärast oma elus hoida. Nii võibki juhtuda, et elukaaslasega muutub omavaheline läbisaamine tunduvalt paremaks siis kui ollakse just friends. Kui meenutada, siis mul juhtus ka oma eksiga nii ning temagi tõdes seda.
Vahel on väga tore küsida nõu oma eksilt, kes sind väga hästi tunneb, kui oma uues suhtes probleeme on. Saad uurida, et kuule tuleta meelde, kas meil oli ka nii ja siis teha järeldusi, et kas sa kannad kaasas teatud käitumismustreid, mis avalduvad uues suhtes samamoodi nagu eelmises. Eeldus on jällegi see, et paarina elatud ajast on piisavalt aega mööda läinud ning armukadedus ja ebamugavustunne kadunud.
Ratsionaalsetel inimestel on kindlasti kergem eksiga sõber olla, sest nad ei lasku tõenäoliselt äärmusesse, et kas kõik või mitte midagi. Kergem on ka siis sõber olla, kui teine kohe uut kaaslast ei leia ja su ego võib natuke end siiski hellitada mõttega, et oled sobiva partneri lati teise silmis piisavalt kõrgele seadnud.
Mul on hea meel, et mu eks on mu sõber. Me ei pea tihedasti suhtlema ja teeme seda nüüd paar kolm korda aastas, aga ta on osa mu minevikust ja mulle läheb korda, kuidas tal üldises mõttes läheb. Ja pulmad olid imeilusad!
Sõbralikke eks-suhteid teile!
Pruudi sõbrad uurisid minult, kes ma olen ja kuna ma ei tahtnud oma staatusele tähelepanu tõmmata, siis otsisin sobivaid sõnu. Nemad hakkasid selle peale naerma ja teatasid, et kui ma nii pikalt mõtlen, siis järelikult olen eks -ups :) Nemad sellest numbrit ei teinud ja mul oli hea meel.
Pruut õigemini siis juba mu eksi seaduslik naine tunnistas mulle natuke tipsusena, et kui tuli teemaks mu pulma kutsumine, siis tema vastas kategooriliselt "No, no, no! Exes belong to the past." Siis aga hakkas mõtlema, et ka tema hea meelega kutsuks oma eksabikaasa ning miks siis mitte tema soon-to-be-husband seda teha ei võiks.
Kuidas saavutada selline suhe oma endise kallimaga, et see oleks ka tema uuele kaasale nii non-threatening, et ta nõustuks eksi oma pulmakülaliseks võtma? Kõigepealt on minu meelest oluline see, et lahkuminek oleks toimunud kaua aega tagasi ja ma pean silmas kindlasti rohkem kui paar aastat. Sest tean omast käest, et paar aastat võivad veel säilida mõttehellitused teemal, et äkki ikka ta saab oma veast aru ja me saame taas kokku. Kusjuures praegu mõtlen, et kui break-up toimus ammu-ammu, ei ole vast isegi oluline kelle initsiatiivil lahku mindi.
Sõbraks saab jääda siis, kui asi ei lähe inetuks ehk siis teine ei tee selliseid asju, mis panevad sind teda inimesena ümber hindama st madalamalt hindama, põlgama, vms. Lahku minna saab nii, et säilitad oma eneseväärikuse. Tõenäoliselt oma osa selles mängib ka initsiaatori tekitatav pehme maanudmine st et välk ei tule selgest taevast, vaid et kaasale on pika perioodi vältel antud mõista oma rahulolematusest, koos on otsitud lahendusi ja arutatud suhte perspektiivi, kui asjad peaks seninsel moel jätkuma.
Muidugi võib üldse küsida, et kui sa kellestki lahku lähed, miks sa üldse peaks temaga tahtma sõbraks jääda. Mina arvan, et kui me kellegagi eriti verinoorest peast kohtume, kellega meil on väga mõnus olla, siis me automaatselt arvame, et see tähendab käimist ja edasi paari ning pere moodustamist. Samas aga tuleb tihti tagant järele tõdeda, et kõik vahvad olevused, keda me oma eluteel kohtame, ei sobi meile partneriks ega vastupidi. Samas tahaks neid siiski nende toreduse pärast oma elus hoida. Nii võibki juhtuda, et elukaaslasega muutub omavaheline läbisaamine tunduvalt paremaks siis kui ollakse just friends. Kui meenutada, siis mul juhtus ka oma eksiga nii ning temagi tõdes seda.
Vahel on väga tore küsida nõu oma eksilt, kes sind väga hästi tunneb, kui oma uues suhtes probleeme on. Saad uurida, et kuule tuleta meelde, kas meil oli ka nii ja siis teha järeldusi, et kas sa kannad kaasas teatud käitumismustreid, mis avalduvad uues suhtes samamoodi nagu eelmises. Eeldus on jällegi see, et paarina elatud ajast on piisavalt aega mööda läinud ning armukadedus ja ebamugavustunne kadunud.
Ratsionaalsetel inimestel on kindlasti kergem eksiga sõber olla, sest nad ei lasku tõenäoliselt äärmusesse, et kas kõik või mitte midagi. Kergem on ka siis sõber olla, kui teine kohe uut kaaslast ei leia ja su ego võib natuke end siiski hellitada mõttega, et oled sobiva partneri lati teise silmis piisavalt kõrgele seadnud.
Mul on hea meel, et mu eks on mu sõber. Me ei pea tihedasti suhtlema ja teeme seda nüüd paar kolm korda aastas, aga ta on osa mu minevikust ja mulle läheb korda, kuidas tal üldises mõttes läheb. Ja pulmad olid imeilusad!
Sõbralikke eks-suhteid teile!
Tuesday, September 1, 2009
Tore vs õnnelik
Paar päeva tagasi teatas tuttav, et läks teraapiasse. Otsuse tagamaid avades selgitas ta, et tal on mehega küll tore, aga ta tunneb, et ta pole siiski õnnelik. Olles oma tundeid analüüsinud jõudis ta järeldusele, et üksi vist sotti ei saa ning otsustas pöörduda professionaali poole. Minu meelest on see igati smart move, sest eks psühholoogid ja terapeudid ongi ju selleks, et aidata asju/inimesi ja situatsioone uut moodi näha/vaadata. Eks ise võib ka selleni jõuda, aga no ütleme siis, et shrink-id on kui ekspressbuss tavalise bussi kõrval:)
Uurisin, miks ta ise arvab, et ta õnnelik pole. Ta pakkus välja, et ehk sellepärast, et neil on mehega vähe kokkupuute punkte, et nende huvid on erinevad ja nii tegelevad mõlemad eraldi enda jaoks meeldivate asjadega. Lisas kiirelt juurde, et talle see sobib ja ta on ka nii harjunud. Mina aga hakkasin mõtlema, et ega vist ikka väga ei sobi küll. Ma arvan, et naine igatseb teistsugust suhte kvaliteeti. Ratsionaalselt annab ta endale aru, et midagi väga hullu ju pole, sest läbisaamine on hea, mees on korralik jne, aga sellest vist päris õnnelik olemiseks ka ei piisa või mis? Loomulikult on õpetusi, et oska väärtustada hetke ja õnnelikuks ei saagi see, kelle ootused on väga kõrgele kruvitud, millele pea et polegi võimalik kellelgi vastata, aga kas need aitavad meid igapäeva elus ennast hästi tunda?
Tuli meelde ühe teise tuttava jutt, et tema tutvusringkonnas on palju paare, kellest vähemalt ühe süda on vaba ehk kes on küll suhtes, aga pole selles õnnelik ja on tegelikult südames valmis teist inimest leidma. Ja siis hakkasin mõtlema, kui palju võib tegelikult neid olla, kes on suhtes ja ütlevad, et kõik on tore, aga tegelikult on midagi puudu, kuskil on tühimik. Kui on tehtud nn õnnebaromeetri küsitlusi, siis minu mälu järgi on Eesti olnud lõpupool. Kui ikka küsida suvaliselt inimeselt, kas ta on õnnelik, siis ma ei imesta kui näiteks kolmandik vähemalt vastab eitavalt. Miks see nii on?
Mõni väidab, et õnnetunne ongi oma olemuselt üürike, selline peak moment, et koged korraks ja siis on jälle läinud. Mina aga väidan oma kogemusest, et on võimalik olla iga päev õnnelik. Ükskord nii eksperimendi korras püüdsin endale teadvustada oma tundeid iga päev nendel peatudes ja selgus, et neli kuud järjest olin iga päev õnnelik. See tundus uskumatu, sest pean ennast suhteliselt kärsituks ja ka suht nõudlikuks inimeseks a la et alati saab paremini. Ma ei suutnud seda igapäevaselt jätkata, aga minu meelest see näitab, et õnnetunne võib olla ka midagi alalisemat kui hetkeemotsioon.
Aga siis selline küsimus, et kas meile on üldse oluline õnnelik olemine? Minu meelest on ajalooliselt see teema olnud piisavalt perifeerne. Ei mäleta väga lugusid, kus romantiline meel kaaluks üle praktilise. Tuleb meelde Vargamäe Indrek, kellel olid küll kõrged ideaalid, aga kes lõpuks ikkagi neis tugevaid korrektiive tegema pidi. Kas on ka tänapäeva paarisuhtes meie kultuurilise tausta tõttu pigem oluline see, et kooselu/abielu on majanduslik üksus, kes teineteist toetab, kui see et oleks pikas perspektiivis suur armastus- ja õnnetunne?
Aga ometi leidub inimesi, kes ei taha "tore"-ga rahulduda. Ja nemad otsivad väljapääsu näiteks teraapiast. Tihtilugu hakkavadki need inimesed endaga tööle olles eelnevalt tõenäoliselt püüdnud ka suhtes midagi muuta. Loo alguses mainutud tuttaval on teraapiast palju kasu olnud. Ta ütles, et juba paari korra järel tunneb ta ennast õnnelikumana. See on ju nii TORE!:) Mis siis tema suhtest saab? Mina näen kahte varianti. Üks on see, et ta muutub seeläbi mehe jaoks meeldivamaks, mis omakorda tekitab mehes muutuse naise vastu ning nende suhte kvaliteet võib seeläbi paraneda. Teine variant on see, et naine leiab lõplikult, et selline suhe teda ikkagi ei rahulda, lõpetab selle ja asub õnne otsima kellegi teisega. Minu meelest on mõlemad happy endingud.
Julgust teile elada täiel rinnal, endaga kooskõlas ning õnnelikuna!
Uurisin, miks ta ise arvab, et ta õnnelik pole. Ta pakkus välja, et ehk sellepärast, et neil on mehega vähe kokkupuute punkte, et nende huvid on erinevad ja nii tegelevad mõlemad eraldi enda jaoks meeldivate asjadega. Lisas kiirelt juurde, et talle see sobib ja ta on ka nii harjunud. Mina aga hakkasin mõtlema, et ega vist ikka väga ei sobi küll. Ma arvan, et naine igatseb teistsugust suhte kvaliteeti. Ratsionaalselt annab ta endale aru, et midagi väga hullu ju pole, sest läbisaamine on hea, mees on korralik jne, aga sellest vist päris õnnelik olemiseks ka ei piisa või mis? Loomulikult on õpetusi, et oska väärtustada hetke ja õnnelikuks ei saagi see, kelle ootused on väga kõrgele kruvitud, millele pea et polegi võimalik kellelgi vastata, aga kas need aitavad meid igapäeva elus ennast hästi tunda?
Tuli meelde ühe teise tuttava jutt, et tema tutvusringkonnas on palju paare, kellest vähemalt ühe süda on vaba ehk kes on küll suhtes, aga pole selles õnnelik ja on tegelikult südames valmis teist inimest leidma. Ja siis hakkasin mõtlema, kui palju võib tegelikult neid olla, kes on suhtes ja ütlevad, et kõik on tore, aga tegelikult on midagi puudu, kuskil on tühimik. Kui on tehtud nn õnnebaromeetri küsitlusi, siis minu mälu järgi on Eesti olnud lõpupool. Kui ikka küsida suvaliselt inimeselt, kas ta on õnnelik, siis ma ei imesta kui näiteks kolmandik vähemalt vastab eitavalt. Miks see nii on?
Mõni väidab, et õnnetunne ongi oma olemuselt üürike, selline peak moment, et koged korraks ja siis on jälle läinud. Mina aga väidan oma kogemusest, et on võimalik olla iga päev õnnelik. Ükskord nii eksperimendi korras püüdsin endale teadvustada oma tundeid iga päev nendel peatudes ja selgus, et neli kuud järjest olin iga päev õnnelik. See tundus uskumatu, sest pean ennast suhteliselt kärsituks ja ka suht nõudlikuks inimeseks a la et alati saab paremini. Ma ei suutnud seda igapäevaselt jätkata, aga minu meelest see näitab, et õnnetunne võib olla ka midagi alalisemat kui hetkeemotsioon.
Aga siis selline küsimus, et kas meile on üldse oluline õnnelik olemine? Minu meelest on ajalooliselt see teema olnud piisavalt perifeerne. Ei mäleta väga lugusid, kus romantiline meel kaaluks üle praktilise. Tuleb meelde Vargamäe Indrek, kellel olid küll kõrged ideaalid, aga kes lõpuks ikkagi neis tugevaid korrektiive tegema pidi. Kas on ka tänapäeva paarisuhtes meie kultuurilise tausta tõttu pigem oluline see, et kooselu/abielu on majanduslik üksus, kes teineteist toetab, kui see et oleks pikas perspektiivis suur armastus- ja õnnetunne?
Aga ometi leidub inimesi, kes ei taha "tore"-ga rahulduda. Ja nemad otsivad väljapääsu näiteks teraapiast. Tihtilugu hakkavadki need inimesed endaga tööle olles eelnevalt tõenäoliselt püüdnud ka suhtes midagi muuta. Loo alguses mainutud tuttaval on teraapiast palju kasu olnud. Ta ütles, et juba paari korra järel tunneb ta ennast õnnelikumana. See on ju nii TORE!:) Mis siis tema suhtest saab? Mina näen kahte varianti. Üks on see, et ta muutub seeläbi mehe jaoks meeldivamaks, mis omakorda tekitab mehes muutuse naise vastu ning nende suhte kvaliteet võib seeläbi paraneda. Teine variant on see, et naine leiab lõplikult, et selline suhe teda ikkagi ei rahulda, lõpetab selle ja asub õnne otsima kellegi teisega. Minu meelest on mõlemad happy endingud.
Julgust teile elada täiel rinnal, endaga kooskõlas ning õnnelikuna!
Sunday, August 16, 2009
Mehed kui isad
Hiljuti tuli sõbrannaga juttu meestest, kes on kasvanud isadeks. Mõtlesin veidi selle teema üle ja tahaks natuke ka teiega jagada.
Ma arvan, et üldiselt on kahte tüüpi mehi: need kes on sündinud isaks ja need kes kasvavad isaks. Tõenäoliselt on olemas ka neid, kes ei kuulu kummassegi kategooriasse, aga nendest siinkohal juttu ei tee.
Ma arvan, et sündinud isasid on vähe. Üldiselt olen tähele pannud, et meestel võtab aega see isarolli sisse elamine ja pole harv kui tunnistatakse, et alles teise lapsega oskavad nad tõeliselt teadlikult tegutseda ja ka isarolli nautida. On loomulik, et kui naine last 9 kuud kannab, siis tal tekib temaga juba suhe, mis mehe jaoks sama olla ei saa. Lisaks vist ikkagi on olemas emainstinkt (kuigi ülikoolis räägiti meile, et inimestel pole ühtegi tõelist intstinkti nagu loomadel alles jäänud). Mehed suhtlevad tihti lastega läbi tegevuse ja kui lapsed on väga väikesed, siis nendega eriti midagi ette võtta ei saa selles mõttes, et nende tegevus piirdub alguses väga minimaalsete liigutustega. Üks sõber ütles, et temal tekkis lähedane suhe lapsega, siis kui too oli umbes 2 aastane ning natuke juba ka rääkis. Ligi kuu aega tagasi külastas Tallinnat üks tark mees ja rääkis ka, et alguses on ema-lapse suhe lapse vajaduste kohapealt primaarne ning isal on pigem naist toetav roll. Lapse kolme aasta täitumisega algab isal olulisem roll ja jätkub kuni noore täiskasvanu eani.
Tundub, et vahest naised ülaltoodu peale ei mõtle. Nad ootavad mehelt initsiatiivi lapsega tegelemiseks ega märka nende kohmetust või nõutust. Või siis pahandavad, kui isad päris "õigesti" asju ei tee. Koolis õpetatakse meile, et kui sünnib laps, siis peab õppima triaadilist suhet ehk siis kolmekesi asju tegema. Ka mähkida saab nii, et üks hoiab last ja teine mähib. Ma ei tea kui palju reaalselt nii käitutakse. Andke märku, neil kel kogemus olemas! Ehk siis võiks mehi alguses pigem kaasata kui neid lapsega päris üksi jätta. Kui enesekindlus kasvamas, võib innustada isa-lapse suhte tekkimist.
Ja siis on veel see teema, et naised suruvad kõik oma vajadused lapse vajaduste ees alla ja peavad seda loomulikuks. Mehed aga tihti nii ei tee ja sellest võib pahandus tulla. Mulle meeldib A. Nekrassovi mõte, et esikohal pead olema ise, siis paarisuhe ja siis alles tuleb laps. Nii on ka pereteraapia koolis meid haritud. See võib tunduda egoistlikuna, aga kui natuke mõtled, siis on selles sügav tarkus sees. Kuidas saad olla teise nt lapse jaoks parim võimalik ema või isa, kui sa oled õnnetu, murelik, väsinud, frustreeritud. Pigem kannatab laps siis, kui vanemad on pidevalt pinges ja ärritunud mitte siis kui nt üks vanem mingil ajal enda eest hoolitseb ja siis positiivse ja armastava energiaga taas lapsega suhtleb. Ühesõnaga mina sellesse usun. Ja kui mõni naine pahandab oma mehe peale, et too peaks rohkem lapsega arvestama, mitte endaga, siis tuletagu endale meelde, et tegelikult mees ei tee tingimata valesti kui ennast esikohale seab.
Ma loodan, et te mõistate vahet egoistliku ja endast hooliva käitumise osas.
Tervitan kõiki toredaid kas siis sündinud või kasvanud isasid!
Ma arvan, et üldiselt on kahte tüüpi mehi: need kes on sündinud isaks ja need kes kasvavad isaks. Tõenäoliselt on olemas ka neid, kes ei kuulu kummassegi kategooriasse, aga nendest siinkohal juttu ei tee.
Ma arvan, et sündinud isasid on vähe. Üldiselt olen tähele pannud, et meestel võtab aega see isarolli sisse elamine ja pole harv kui tunnistatakse, et alles teise lapsega oskavad nad tõeliselt teadlikult tegutseda ja ka isarolli nautida. On loomulik, et kui naine last 9 kuud kannab, siis tal tekib temaga juba suhe, mis mehe jaoks sama olla ei saa. Lisaks vist ikkagi on olemas emainstinkt (kuigi ülikoolis räägiti meile, et inimestel pole ühtegi tõelist intstinkti nagu loomadel alles jäänud). Mehed suhtlevad tihti lastega läbi tegevuse ja kui lapsed on väga väikesed, siis nendega eriti midagi ette võtta ei saa selles mõttes, et nende tegevus piirdub alguses väga minimaalsete liigutustega. Üks sõber ütles, et temal tekkis lähedane suhe lapsega, siis kui too oli umbes 2 aastane ning natuke juba ka rääkis. Ligi kuu aega tagasi külastas Tallinnat üks tark mees ja rääkis ka, et alguses on ema-lapse suhe lapse vajaduste kohapealt primaarne ning isal on pigem naist toetav roll. Lapse kolme aasta täitumisega algab isal olulisem roll ja jätkub kuni noore täiskasvanu eani.
Tundub, et vahest naised ülaltoodu peale ei mõtle. Nad ootavad mehelt initsiatiivi lapsega tegelemiseks ega märka nende kohmetust või nõutust. Või siis pahandavad, kui isad päris "õigesti" asju ei tee. Koolis õpetatakse meile, et kui sünnib laps, siis peab õppima triaadilist suhet ehk siis kolmekesi asju tegema. Ka mähkida saab nii, et üks hoiab last ja teine mähib. Ma ei tea kui palju reaalselt nii käitutakse. Andke märku, neil kel kogemus olemas! Ehk siis võiks mehi alguses pigem kaasata kui neid lapsega päris üksi jätta. Kui enesekindlus kasvamas, võib innustada isa-lapse suhte tekkimist.
Ja siis on veel see teema, et naised suruvad kõik oma vajadused lapse vajaduste ees alla ja peavad seda loomulikuks. Mehed aga tihti nii ei tee ja sellest võib pahandus tulla. Mulle meeldib A. Nekrassovi mõte, et esikohal pead olema ise, siis paarisuhe ja siis alles tuleb laps. Nii on ka pereteraapia koolis meid haritud. See võib tunduda egoistlikuna, aga kui natuke mõtled, siis on selles sügav tarkus sees. Kuidas saad olla teise nt lapse jaoks parim võimalik ema või isa, kui sa oled õnnetu, murelik, väsinud, frustreeritud. Pigem kannatab laps siis, kui vanemad on pidevalt pinges ja ärritunud mitte siis kui nt üks vanem mingil ajal enda eest hoolitseb ja siis positiivse ja armastava energiaga taas lapsega suhtleb. Ühesõnaga mina sellesse usun. Ja kui mõni naine pahandab oma mehe peale, et too peaks rohkem lapsega arvestama, mitte endaga, siis tuletagu endale meelde, et tegelikult mees ei tee tingimata valesti kui ennast esikohale seab.
Ma loodan, et te mõistate vahet egoistliku ja endast hooliva käitumise osas.
Tervitan kõiki toredaid kas siis sündinud või kasvanud isasid!
Thursday, August 13, 2009
Mehed, lähedus ja seks
Oprah on üks tark naine ja teeb tubli tööd, et ameeriklasi erinevatel teemadel harida. Tänuväärne on ka tema püüe teleka vahendusel elementaarset sex educationit jagada, sest tundub, et sellest on puudus. Sealt õpib isegi nii mõndagi.
Näiteks viimati hoiatas ekpert ehk sex therapist naisi, et nad ei tohi mehi seksist ilma jätta nt karistuseks, sest seks on meeste jaoks läheduse tekitaja. Ma pole osanud enne nii mõelda, aga it kind of makes sense, kui ka näiteks oma suhetele tagasi mõelda. Pärast seksi, on mehed tõesti kuidagi hellemad ja ka komplimendid tulevad kergemini. Arvan, et enamus teab, kuidas kaugenemine mõjub, et mingil hetkel on ehk hea mugav, et keegi ei "tüüta", aga see kasvab võõrdumiseks ja hoidku selle eest, et tekib kõige jubedam üksinduse vorm - suhtes end üksikuna tundmine. Seega pidage meeles, naised, lähedus meeste jaoks tekib läbi seksi.
Naiste kohta räägiti seal ka. Nimelt mainiti, et naiste jaoks võib eelmäng alata ka paar päeva enne seksi ja selleks võib olla mehe abi kodustes töödes või lastega tegelemises. Kui naine näeb, et mees hoolib ja hoolitseb, siis see avab tema seksuaalsuse.
Oeh, kuidas seda kõike küll praktikasse panna! :)
Näiteks viimati hoiatas ekpert ehk sex therapist naisi, et nad ei tohi mehi seksist ilma jätta nt karistuseks, sest seks on meeste jaoks läheduse tekitaja. Ma pole osanud enne nii mõelda, aga it kind of makes sense, kui ka näiteks oma suhetele tagasi mõelda. Pärast seksi, on mehed tõesti kuidagi hellemad ja ka komplimendid tulevad kergemini. Arvan, et enamus teab, kuidas kaugenemine mõjub, et mingil hetkel on ehk hea mugav, et keegi ei "tüüta", aga see kasvab võõrdumiseks ja hoidku selle eest, et tekib kõige jubedam üksinduse vorm - suhtes end üksikuna tundmine. Seega pidage meeles, naised, lähedus meeste jaoks tekib läbi seksi.
Naiste kohta räägiti seal ka. Nimelt mainiti, et naiste jaoks võib eelmäng alata ka paar päeva enne seksi ja selleks võib olla mehe abi kodustes töödes või lastega tegelemises. Kui naine näeb, et mees hoolib ja hoolitseb, siis see avab tema seksuaalsuse.
Oeh, kuidas seda kõike küll praktikasse panna! :)
Tuesday, August 11, 2009
Suhte määratlemine
Mulle väga meeldib suhte määratlemise teema kommunikatsiooniteooria järgi. Kui me seda õppisime, siis ma läksin väga hoogu ja samal õhtul veinikulbi liikmetega jälgisin väga tähelepanelikult kõiki nüansse tehes teistele oma avastusi tüütuseni teatavaks. Come to think of it - veiniklubi polegi tükk aega olnud. May be my invitation has been lost in the mail. :)
Igatahes huvilistele võin natuke teemat avada.
Küsimus on, et kuidas ja mil määral saavutavad partnerid ühise mõistmise, mis on suhtes aktsepteeritav ehk millised reeglid suhte jaoks kehtivad? Väidetavalt käib see läbi kõne, et üks kommunikeerib teisele mingi teate ja sellega püüab suhet määratleda. Teine võib pakutud määratlused vastu võtta või tagasi lükata. Teade sisaldab nelja komponenti:
- mina
- ütlen midagi
- sulle
- selles situatsioonis
Tagasi võib lükata ükskõik millise nendest komponentidest.
Mida see keeruline teooria siis tavaelus tähendab? Oletame, et paar sööb koos õhtust ja pärast õhtusööki ütleb mees naisele: "Palun pese nõud ära." Sellega ta ütleb, et tema on see kes sel hetkel suhet määratleb nii, et naine peaks olema see, kes nõusid peseb. Naine võib selle peale lapi ja pesuvahendi kätte haarata ja käiseid üles käärides vastata: "Jah, kallis!" mis viitaks sellele, et talle see määratlus sobib. Kui ta aga näiteks nähvab: "Sina küll mind siin ei kamanda!" siis see tähendaks seda, et ehk ei ole üldiselt tal midagi küürimise vastu, aga mehel ta ennast selleks sundida ei lase. Naine võib ka öelda: "Nõusid ma küll ei viitsi pesta." Sellisel juhul ta lükkab tagasi selle, mida öeldi, aga ei vaidlusta, et mees temalt midagi palus.
Minu jaoks on põnev vahest ennastki kõrvalt jälgida, kuidas ma partnerile mõista annan, mis on ok ja mis mitte. Väga tavapärane on situatsioon, kus mees on autoroolis, naine kõrval ja täpselt ei tea kumbki, kuhu sõitma peab. Naine soovitab mehel peatuda ja juhtnööre küsida, aga mees keeldub. See on näide, et mees kas ei taha, et naine seda soovitab, või ei taha, et talle seda öeldakse. Kui siis suhte määratlus on sellisel kujul tagasi lükatud, võib järgneda solvumine või tüli ja siis võib edasise vestluse käigus selguda, mis siis teates oli tegelikult sellist, mis vastuvõetav polnud.
Mõelge kui palju situatsioone tuleb noorel paaril läbi kogeda enne kui enam vähem reeglid paika saavad! Räägitakse, et nn nurkade lihvimiseks lähebki ca kaks esimest aastat.
Edu!
Igatahes huvilistele võin natuke teemat avada.
Küsimus on, et kuidas ja mil määral saavutavad partnerid ühise mõistmise, mis on suhtes aktsepteeritav ehk millised reeglid suhte jaoks kehtivad? Väidetavalt käib see läbi kõne, et üks kommunikeerib teisele mingi teate ja sellega püüab suhet määratleda. Teine võib pakutud määratlused vastu võtta või tagasi lükata. Teade sisaldab nelja komponenti:
- mina
- ütlen midagi
- sulle
- selles situatsioonis
Tagasi võib lükata ükskõik millise nendest komponentidest.
Mida see keeruline teooria siis tavaelus tähendab? Oletame, et paar sööb koos õhtust ja pärast õhtusööki ütleb mees naisele: "Palun pese nõud ära." Sellega ta ütleb, et tema on see kes sel hetkel suhet määratleb nii, et naine peaks olema see, kes nõusid peseb. Naine võib selle peale lapi ja pesuvahendi kätte haarata ja käiseid üles käärides vastata: "Jah, kallis!" mis viitaks sellele, et talle see määratlus sobib. Kui ta aga näiteks nähvab: "Sina küll mind siin ei kamanda!" siis see tähendaks seda, et ehk ei ole üldiselt tal midagi küürimise vastu, aga mehel ta ennast selleks sundida ei lase. Naine võib ka öelda: "Nõusid ma küll ei viitsi pesta." Sellisel juhul ta lükkab tagasi selle, mida öeldi, aga ei vaidlusta, et mees temalt midagi palus.
Minu jaoks on põnev vahest ennastki kõrvalt jälgida, kuidas ma partnerile mõista annan, mis on ok ja mis mitte. Väga tavapärane on situatsioon, kus mees on autoroolis, naine kõrval ja täpselt ei tea kumbki, kuhu sõitma peab. Naine soovitab mehel peatuda ja juhtnööre küsida, aga mees keeldub. See on näide, et mees kas ei taha, et naine seda soovitab, või ei taha, et talle seda öeldakse. Kui siis suhte määratlus on sellisel kujul tagasi lükatud, võib järgneda solvumine või tüli ja siis võib edasise vestluse käigus selguda, mis siis teates oli tegelikult sellist, mis vastuvõetav polnud.
Mõelge kui palju situatsioone tuleb noorel paaril läbi kogeda enne kui enam vähem reeglid paika saavad! Räägitakse, et nn nurkade lihvimiseks lähebki ca kaks esimest aastat.
Edu!
Friday, July 31, 2009
Kas (koos)elu peab olema kannatus?
Kunagi kui huvitusin sellistest mõtlejatest nagu Luule Viilma ja Gunnar Aarma, siis mulle selgitati nende käsitluste vahet, et üks neist väidab, et elus tuleb kannatada, et jõuda rahu ja rõõmu seisundisse, et ainult läbi valu me õpime. Teine ütles, et isiklikud kannatused pole vajalikud, et piisab ka teiste omade nägemisest, et õnne leida, st et õpime ka teiste jamadest.
Hm, kuidas siis teglikult on? Kui keskenduda kooselule ehk elu ühe olulisele aspektile, siis kas teie eeldate, et kui tegemist on Õigega, siis läheb kõik nagu lepase reega? Mida sellest järeldada kui suhte "käimise" faasis tuleb teie kohtumistele midagi pidevalt vahele ja need jäävad ära või te lähete alati nende lõpuks tülli? Kas hakkab peas kelluke helisema, et äkki ei peaks punnitama, vaid laskma asjal hääbuda? Või hoopis tunnete, et armastuse eest peab võitlema ja et see ongi proovikivi, kas oled õnne väärt? Mina natuke pelgan, kui alguses on väga keeruline ja teel tohutult takistusi.
Kas oskad hinnata seda, mis tuleb kergelt kätte ja sujub ideaalselt? Äkki ikka peab pingutama ja alguses ennast ületama ja kannatlik olema, et siis tasasesse vette jõuda ja tõelist rõõmu tunda, kasvõi suure kontrasti tõttu. Millal aga võiks see esimene kadalipp läbi olla, kust maalt võiks rahulik elu alata?
Selge on see, et on teatud inimesed, kes loovad oma elus ise draamat. Osa teevad seda ehk meelega, et elu huvitavam oleks, aga paljud ka alateadlikult ise üllatudes, et näe, mis kõik minuga kogu aeg juhtub. Seega võiks ju arvata, et vähemalt osa meie kannatustest on meie endi põhjustatud ning ei ole seotud karmavõla või isiksuse karastumisega ja paremaks inimeseks muutumisega, vaid on tegelikult in the grand scheme of things ebavajalikud. Kas tunneme aga ära need kannatused, mida meile vaja on? Mille järgi?
Mõni kardab valu nii, et teeb selliseid valikuid, kus ise võimalikult vähem haiget saada. Samas in the long run võib ta neid tehes tegelikult endale palju suuremaid piinu valmistada.
Mõne elu on olnud nii pikalt nii lill, et kui lõpuks tuleb tõsiseid raskusi ületada, siis tal ei ole neid oskusi või seda tugevust või ta ei tea, et tal oleks ega oska endas peituvat väge kasutada. See võib inimese päris rivist välja lüüa. Ehk on hea, kui ka lapsena ikkagi koged vahest vanemate tülisid ja näed ka nende lahendamist, õpid et alati ei saa mida tahad ja et vahest on teise vajadus olulisem kui oma soov. See aitab hilisemas elus paremini kohaneda suuremate probleemidega. Nimelt tean inimesi, kes peavad oluliseks, et lapsed kunagi ei näe pahaseid vanemaid. Nad püüavad hoida lapsi kõigest halvast ja negatiivsest.
Kindlasti on suhtes neid perioode, mil kaasa ärritab rohkem kui enne või tavaliselt. Tihti on see seotud endas peituva teatud pinge või rahulolematusega, mis leiab väljundi partneri peale nähvamises või kangekaelses vaikimises. Vahest lahenevad asjad iseenesest, vahest tuleb enda kallal tööd teha ja oma nägemust teatud asjadest/inimestest muuta. Vahest aga jääb pinge õhku, tuli hõõgub vaikselt tuha all ning kogub tuure. On üllatav kui hästi toimivad kaitsemehhanismid meil on. Eitus on väga tõhus enesekaitse säilitamaks elu-suhte status quod, seda näilist rahu. Minu käsitlus järgnevast on see, et kas mingil hetkel siiski asi plahvatab või on tekitab sisemine käärimine tõsise haiguse. Jõuan tagasi selle küsimuse juurde, et kas peab nii kannatama? Natuke raske on endal hinnangut anda, sest olen ise ekstrovert st I speak and act my mind. Samas mõistan, et on teistmoodi inimtüüpe, kes lahendavad asju enda sees ilma neid välja purskamata. Mulle tundub, et tegelikult on ikkagi hea, kui pinge leiab väljundi ja siis vaibub selle asemel, et aina paisuda tekitades lumepalliefekti. Lõpuks on sisemine ärevus nii suur, et piisab väga vähesest, et katus sõidaks.
Kui kaua oled valmis kannatama enne kui ütled, et nüüd aitab? On tuleharke, kes kiirelt otsustavad lahku kolida ja kui viha lahtunud, sama kiirelt suhte taastada. Kui inimene ei väärtusta ennast kõrgelt, sh ei usu, et ta on väärt hea suhet, siis ta tõenäoliselt tunneb, et ta peabki kannatama ning isegi kui otsib nö ajutisi pääseteid (kasvõi kõrvalhüppe näol), jääb ta ikkagi sellesse suhtesse pidama. Nende puhul, kelle enesehinnang on kõrgem, võib toimuda vaikne kogunemine ning kui viimane piisk karikasse langeb, siis ta lõpetab suhte. Teine pool võib hämmeldunud olla, sest ta ei ole märganud, et midagi oleks väga halvasti. Eriti suur shokk võib tabada seda partnerit, kelle EQ (emotsionaalne intelligfentsus) ei ole kõrge ning kes seetõttu loeb negatiivseid signaale välja ainult äärmuslikust käitumisest st et tema arvates on kaasal siis mure, kui ta karjub või nutab.
Kui suhtes on olnud pikk (loomulikult subjektiivne hinnang igaühe poolt) kannatamise periood, kas siis saab tagasi tulla puhas rõõm ja rahulolu? Sellest ehk järgmisel korral.
Hm, kuidas siis teglikult on? Kui keskenduda kooselule ehk elu ühe olulisele aspektile, siis kas teie eeldate, et kui tegemist on Õigega, siis läheb kõik nagu lepase reega? Mida sellest järeldada kui suhte "käimise" faasis tuleb teie kohtumistele midagi pidevalt vahele ja need jäävad ära või te lähete alati nende lõpuks tülli? Kas hakkab peas kelluke helisema, et äkki ei peaks punnitama, vaid laskma asjal hääbuda? Või hoopis tunnete, et armastuse eest peab võitlema ja et see ongi proovikivi, kas oled õnne väärt? Mina natuke pelgan, kui alguses on väga keeruline ja teel tohutult takistusi.
Kas oskad hinnata seda, mis tuleb kergelt kätte ja sujub ideaalselt? Äkki ikka peab pingutama ja alguses ennast ületama ja kannatlik olema, et siis tasasesse vette jõuda ja tõelist rõõmu tunda, kasvõi suure kontrasti tõttu. Millal aga võiks see esimene kadalipp läbi olla, kust maalt võiks rahulik elu alata?
Selge on see, et on teatud inimesed, kes loovad oma elus ise draamat. Osa teevad seda ehk meelega, et elu huvitavam oleks, aga paljud ka alateadlikult ise üllatudes, et näe, mis kõik minuga kogu aeg juhtub. Seega võiks ju arvata, et vähemalt osa meie kannatustest on meie endi põhjustatud ning ei ole seotud karmavõla või isiksuse karastumisega ja paremaks inimeseks muutumisega, vaid on tegelikult in the grand scheme of things ebavajalikud. Kas tunneme aga ära need kannatused, mida meile vaja on? Mille järgi?
Mõni kardab valu nii, et teeb selliseid valikuid, kus ise võimalikult vähem haiget saada. Samas in the long run võib ta neid tehes tegelikult endale palju suuremaid piinu valmistada.
Mõne elu on olnud nii pikalt nii lill, et kui lõpuks tuleb tõsiseid raskusi ületada, siis tal ei ole neid oskusi või seda tugevust või ta ei tea, et tal oleks ega oska endas peituvat väge kasutada. See võib inimese päris rivist välja lüüa. Ehk on hea, kui ka lapsena ikkagi koged vahest vanemate tülisid ja näed ka nende lahendamist, õpid et alati ei saa mida tahad ja et vahest on teise vajadus olulisem kui oma soov. See aitab hilisemas elus paremini kohaneda suuremate probleemidega. Nimelt tean inimesi, kes peavad oluliseks, et lapsed kunagi ei näe pahaseid vanemaid. Nad püüavad hoida lapsi kõigest halvast ja negatiivsest.
Kindlasti on suhtes neid perioode, mil kaasa ärritab rohkem kui enne või tavaliselt. Tihti on see seotud endas peituva teatud pinge või rahulolematusega, mis leiab väljundi partneri peale nähvamises või kangekaelses vaikimises. Vahest lahenevad asjad iseenesest, vahest tuleb enda kallal tööd teha ja oma nägemust teatud asjadest/inimestest muuta. Vahest aga jääb pinge õhku, tuli hõõgub vaikselt tuha all ning kogub tuure. On üllatav kui hästi toimivad kaitsemehhanismid meil on. Eitus on väga tõhus enesekaitse säilitamaks elu-suhte status quod, seda näilist rahu. Minu käsitlus järgnevast on see, et kas mingil hetkel siiski asi plahvatab või on tekitab sisemine käärimine tõsise haiguse. Jõuan tagasi selle küsimuse juurde, et kas peab nii kannatama? Natuke raske on endal hinnangut anda, sest olen ise ekstrovert st I speak and act my mind. Samas mõistan, et on teistmoodi inimtüüpe, kes lahendavad asju enda sees ilma neid välja purskamata. Mulle tundub, et tegelikult on ikkagi hea, kui pinge leiab väljundi ja siis vaibub selle asemel, et aina paisuda tekitades lumepalliefekti. Lõpuks on sisemine ärevus nii suur, et piisab väga vähesest, et katus sõidaks.
Kui kaua oled valmis kannatama enne kui ütled, et nüüd aitab? On tuleharke, kes kiirelt otsustavad lahku kolida ja kui viha lahtunud, sama kiirelt suhte taastada. Kui inimene ei väärtusta ennast kõrgelt, sh ei usu, et ta on väärt hea suhet, siis ta tõenäoliselt tunneb, et ta peabki kannatama ning isegi kui otsib nö ajutisi pääseteid (kasvõi kõrvalhüppe näol), jääb ta ikkagi sellesse suhtesse pidama. Nende puhul, kelle enesehinnang on kõrgem, võib toimuda vaikne kogunemine ning kui viimane piisk karikasse langeb, siis ta lõpetab suhte. Teine pool võib hämmeldunud olla, sest ta ei ole märganud, et midagi oleks väga halvasti. Eriti suur shokk võib tabada seda partnerit, kelle EQ (emotsionaalne intelligfentsus) ei ole kõrge ning kes seetõttu loeb negatiivseid signaale välja ainult äärmuslikust käitumisest st et tema arvates on kaasal siis mure, kui ta karjub või nutab.
Kui suhtes on olnud pikk (loomulikult subjektiivne hinnang igaühe poolt) kannatamise periood, kas siis saab tagasi tulla puhas rõõm ja rahulolu? Sellest ehk järgmisel korral.
Wednesday, July 22, 2009
Kui suur on tõenäosus, et esimene pikaajaline suhe kestab terve eluaja?
No mida arvate, kui tõenäoline see on, et saad nt 16. või 18.- aastaselt kellegagi kokku ja sellest kujuneb kooselu ja abielu aastakümneteks? 50%? Mina pakuks 30% mitte rohkem kui nüüd statistiliselt asjale läheneda. Miks nii vähe?
Kõigepealt arvan, et põhjus miks väga noored kokku saavad ja paari moodustavad on tihti teine kui kooselu soov vanaduseni. Tihti toob noori kokku kirg, tugev "keemia", eksperimenteerimissoov, soov kogeda suhtes olemist. Kui ilmnevad erisused ja tekivad esimesed karid, oleneb ma arvan palju kasvatusest, kas öeldakse aidaa, mul ole seda vaja või et nii käibki, et for better and for worse ning hakatakse suhtega tööd tegema. Tihti jäetakse hüvasti.
Kui kokku saavad noored väljakujunemata inimesed, siis kui nad on mõnda aega koos olnud, võivad mõlemal ilmneda sellised jooned ja huvid, mis teisele ei meeldi või lausa aktsepteeritavad pole. Üks tuttav tüdruk sai kokku ühe lihtsa poisiga, ta ise oli ka lihtne. Ühel hetkel otsustas ta, et tahab areneda ning läks ülikooli. Seal läks tal hästi ja pärast lõpetamist sai ta ka teise töö, mis võimaldas tal oma juhioskusi lihvida. Mees oli endiselt lihtne ja korraga hakkas see väga naist häirima. Või siis teine näide, kus mees hakkas narkootikumidega eksperimenteerima, naine aga oli täiesti nende vastane. On muidugi vaieldav, kas need on asjad, mille pärast lahku minna, aga nagu ma kirjutasin, siis minu meelest on see kasvatuse ehk põhimõtte küsimus. Vahest võib alguses püüda end kohandada, püüda olla mõistev, aga lõhe muudkui kasvab ja kui on Suure Kanjoni suurune, võib lahkuminek tunduda ainuke pääsetee endaga pidevas konfliktis olemisest.
Üks kõige suurem põhjus, miks minu meelest tihti oma esimese armastusega kokku ei jääda, on see, et tegelikult veel ei teata, milline see õige peaks olema ja kes oleks hea partner.
Minu meelest õige tunnetus tekib kogemusega. On erandeid, kus tegemist on nagu jumaliku sekkumisega ja sa lihtsalt kohe tead, et tema on see. Vähe on siiski neid, kes on endaga noorest peast nii heas kontaktis ja kuulevad oma sisemist häält nii selgesti, et oskavad seda järgida (ja ka mitte järgida). So we are left with erinevad suhted ja nende kaudu välistamised, et selline ta olla ei tohiks ja et mulle meeldiks kui ta oleks vähem taoline. Mõnikord vaatad ka teisi paare ja mõtled, kui tore oleks, kui ta oleks selline.
Mida ma pean silmas sellega, et võib-olla esimene valik pole mulle parim? Näiteks kui naine on domineeriv, jõuline ja iseendaga hästi hakkama saav, siis ehk oleks tal mugav olla koos mehega, kes väga palju ta otsuseid ei challenge ja pigem nõustub, isegi kiidab, kui naine on ka eneseimetleja. See võimaldab tal jätkata olla selline nagu kirjeldasin. On see talle hea?
Kui nüüd endast rääkida, siis mina olin oma esimeses suhtes, mille 18. aastaselt lõin tagantjärele vaadates väga egoistlik. Mulle oli tähtis minu karjäär ja selle üles ehitamine. Suhe oli teisejärguline ja ma ei saanud aru, miks mu mees mu peale pahandas, kui ma ei leidnud aega temaga tööajal korra telefonis rääkida sellest, kuidas mul päev läheb. Me olime kokku koos kaheksa aastat ja sellest hetkest, mida kirjeldasin neli aastat. Me ei arenenud sarnases suunas, oli olulisi asju, mille osas ma tahtsin muud. Ja kui me käima hakkasime, siis kindlasti ei mõlkunud meil mõttes abielu ja pere loomine. Selleni me ei jõudnudki. Minu teises suhtes oli väga palju situatsioone, mil pidin oma uhkuse ja ego alla suruma, sest tahtsin et see suhe töötaks. See oli üdini ebamugav, aga mingil tasandil sain aru, et see on vajalik selleks, et suhe saaks jätkuda. Ta lihvis mu nurki, mitte teadlikult ma arvan ja olen tagantjärele selle kogemuse eest tänulik. Arvan, et nüüd tean, kes mulle sobib ja hea on ning oskan temaga ka head suhet hoida pikka pikka aega. Kas esimene kord see õnnestunud oleks? Vot ei tea.
Kõigepealt arvan, et põhjus miks väga noored kokku saavad ja paari moodustavad on tihti teine kui kooselu soov vanaduseni. Tihti toob noori kokku kirg, tugev "keemia", eksperimenteerimissoov, soov kogeda suhtes olemist. Kui ilmnevad erisused ja tekivad esimesed karid, oleneb ma arvan palju kasvatusest, kas öeldakse aidaa, mul ole seda vaja või et nii käibki, et for better and for worse ning hakatakse suhtega tööd tegema. Tihti jäetakse hüvasti.
Kui kokku saavad noored väljakujunemata inimesed, siis kui nad on mõnda aega koos olnud, võivad mõlemal ilmneda sellised jooned ja huvid, mis teisele ei meeldi või lausa aktsepteeritavad pole. Üks tuttav tüdruk sai kokku ühe lihtsa poisiga, ta ise oli ka lihtne. Ühel hetkel otsustas ta, et tahab areneda ning läks ülikooli. Seal läks tal hästi ja pärast lõpetamist sai ta ka teise töö, mis võimaldas tal oma juhioskusi lihvida. Mees oli endiselt lihtne ja korraga hakkas see väga naist häirima. Või siis teine näide, kus mees hakkas narkootikumidega eksperimenteerima, naine aga oli täiesti nende vastane. On muidugi vaieldav, kas need on asjad, mille pärast lahku minna, aga nagu ma kirjutasin, siis minu meelest on see kasvatuse ehk põhimõtte küsimus. Vahest võib alguses püüda end kohandada, püüda olla mõistev, aga lõhe muudkui kasvab ja kui on Suure Kanjoni suurune, võib lahkuminek tunduda ainuke pääsetee endaga pidevas konfliktis olemisest.
Üks kõige suurem põhjus, miks minu meelest tihti oma esimese armastusega kokku ei jääda, on see, et tegelikult veel ei teata, milline see õige peaks olema ja kes oleks hea partner.
Minu meelest õige tunnetus tekib kogemusega. On erandeid, kus tegemist on nagu jumaliku sekkumisega ja sa lihtsalt kohe tead, et tema on see. Vähe on siiski neid, kes on endaga noorest peast nii heas kontaktis ja kuulevad oma sisemist häält nii selgesti, et oskavad seda järgida (ja ka mitte järgida). So we are left with erinevad suhted ja nende kaudu välistamised, et selline ta olla ei tohiks ja et mulle meeldiks kui ta oleks vähem taoline. Mõnikord vaatad ka teisi paare ja mõtled, kui tore oleks, kui ta oleks selline.
Mida ma pean silmas sellega, et võib-olla esimene valik pole mulle parim? Näiteks kui naine on domineeriv, jõuline ja iseendaga hästi hakkama saav, siis ehk oleks tal mugav olla koos mehega, kes väga palju ta otsuseid ei challenge ja pigem nõustub, isegi kiidab, kui naine on ka eneseimetleja. See võimaldab tal jätkata olla selline nagu kirjeldasin. On see talle hea?
Kui nüüd endast rääkida, siis mina olin oma esimeses suhtes, mille 18. aastaselt lõin tagantjärele vaadates väga egoistlik. Mulle oli tähtis minu karjäär ja selle üles ehitamine. Suhe oli teisejärguline ja ma ei saanud aru, miks mu mees mu peale pahandas, kui ma ei leidnud aega temaga tööajal korra telefonis rääkida sellest, kuidas mul päev läheb. Me olime kokku koos kaheksa aastat ja sellest hetkest, mida kirjeldasin neli aastat. Me ei arenenud sarnases suunas, oli olulisi asju, mille osas ma tahtsin muud. Ja kui me käima hakkasime, siis kindlasti ei mõlkunud meil mõttes abielu ja pere loomine. Selleni me ei jõudnudki. Minu teises suhtes oli väga palju situatsioone, mil pidin oma uhkuse ja ego alla suruma, sest tahtsin et see suhe töötaks. See oli üdini ebamugav, aga mingil tasandil sain aru, et see on vajalik selleks, et suhe saaks jätkuda. Ta lihvis mu nurki, mitte teadlikult ma arvan ja olen tagantjärele selle kogemuse eest tänulik. Arvan, et nüüd tean, kes mulle sobib ja hea on ning oskan temaga ka head suhet hoida pikka pikka aega. Kas esimene kord see õnnestunud oleks? Vot ei tea.
Subscribe to:
Posts (Atom)
