Kas (koos)elu peab olema kannatus?

Kunagi kui huvitusin sellistest mõtlejatest nagu Luule Viilma ja Gunnar Aarma, siis mulle selgitati nende käsitluste vahet, et üks neist väidab, et elus tuleb kannatada, et jõuda rahu ja rõõmu seisundisse, et ainult läbi valu me õpime. Teine ütles, et isiklikud kannatused pole vajalikud, et piisab ka teiste omade nägemisest, et õnne leida, st et õpime ka teiste jamadest.

Hm, kuidas siis teglikult on? Kui keskenduda kooselule ehk elu ühe olulisele aspektile, siis kas teie eeldate, et kui tegemist on Õigega, siis läheb kõik nagu lepase reega? Mida sellest järeldada kui suhte "käimise" faasis tuleb teie kohtumistele midagi pidevalt vahele ja need jäävad ära või te lähete alati nende lõpuks tülli? Kas hakkab peas kelluke helisema, et äkki ei peaks punnitama, vaid laskma asjal hääbuda? Või hoopis tunnete, et armastuse eest peab võitlema ja et see ongi proovikivi, kas oled õnne väärt? Mina natuke pelgan, kui alguses on väga keeruline ja teel tohutult takistusi.

Kas oskad hinnata seda, mis tuleb kergelt kätte ja sujub ideaalselt? Äkki ikka peab pingutama ja alguses ennast ületama ja kannatlik olema, et siis tasasesse vette jõuda ja tõelist rõõmu tunda, kasvõi suure kontrasti tõttu. Millal aga võiks see esimene kadalipp läbi olla, kust maalt võiks rahulik elu alata?

Selge on see, et on teatud inimesed, kes loovad oma elus ise draamat. Osa teevad seda ehk meelega, et elu huvitavam oleks, aga paljud ka alateadlikult ise üllatudes, et näe, mis kõik minuga kogu aeg juhtub. Seega võiks ju arvata, et vähemalt osa meie kannatustest on meie endi põhjustatud ning ei ole seotud karmavõla või isiksuse karastumisega ja paremaks inimeseks muutumisega, vaid on tegelikult in the grand scheme of things ebavajalikud. Kas tunneme aga ära need kannatused, mida meile vaja on? Mille järgi?

Mõni kardab valu nii, et teeb selliseid valikuid, kus ise võimalikult vähem haiget saada. Samas in the long run võib ta neid tehes tegelikult endale palju suuremaid piinu valmistada.
Mõne elu on olnud nii pikalt nii lill, et kui lõpuks tuleb tõsiseid raskusi ületada, siis tal ei ole neid oskusi või seda tugevust või ta ei tea, et tal oleks ega oska endas peituvat väge kasutada. See võib inimese päris rivist välja lüüa. Ehk on hea, kui ka lapsena ikkagi koged vahest vanemate tülisid ja näed ka nende lahendamist, õpid et alati ei saa mida tahad ja et vahest on teise vajadus olulisem kui oma soov. See aitab hilisemas elus paremini kohaneda suuremate probleemidega. Nimelt tean inimesi, kes peavad oluliseks, et lapsed kunagi ei näe pahaseid vanemaid. Nad püüavad hoida lapsi kõigest halvast ja negatiivsest.

Kindlasti on suhtes neid perioode, mil kaasa ärritab rohkem kui enne või tavaliselt. Tihti on see seotud endas peituva teatud pinge või rahulolematusega, mis leiab väljundi partneri peale nähvamises või kangekaelses vaikimises. Vahest lahenevad asjad iseenesest, vahest tuleb enda kallal tööd teha ja oma nägemust teatud asjadest/inimestest muuta. Vahest aga jääb pinge õhku, tuli hõõgub vaikselt tuha all ning kogub tuure. On üllatav kui hästi toimivad kaitsemehhanismid meil on. Eitus on väga tõhus enesekaitse säilitamaks elu-suhte status quod, seda näilist rahu. Minu käsitlus järgnevast on see, et kas mingil hetkel siiski asi plahvatab või on tekitab sisemine käärimine tõsise haiguse. Jõuan tagasi selle küsimuse juurde, et kas peab nii kannatama? Natuke raske on endal hinnangut anda, sest olen ise ekstrovert st I speak and act my mind. Samas mõistan, et on teistmoodi inimtüüpe, kes lahendavad asju enda sees ilma neid välja purskamata. Mulle tundub, et tegelikult on ikkagi hea, kui pinge leiab väljundi ja siis vaibub selle asemel, et aina paisuda tekitades lumepalliefekti. Lõpuks on sisemine ärevus nii suur, et piisab väga vähesest, et katus sõidaks.

Kui kaua oled valmis kannatama enne kui ütled, et nüüd aitab? On tuleharke, kes kiirelt otsustavad lahku kolida ja kui viha lahtunud, sama kiirelt suhte taastada. Kui inimene ei väärtusta ennast kõrgelt, sh ei usu, et ta on väärt hea suhet, siis ta tõenäoliselt tunneb, et ta peabki kannatama ning isegi kui otsib nö ajutisi pääseteid (kasvõi kõrvalhüppe näol), jääb ta ikkagi sellesse suhtesse pidama. Nende puhul, kelle enesehinnang on kõrgem, võib toimuda vaikne kogunemine ning kui viimane piisk karikasse langeb, siis ta lõpetab suhte. Teine pool võib hämmeldunud olla, sest ta ei ole märganud, et midagi oleks väga halvasti. Eriti suur shokk võib tabada seda partnerit, kelle EQ (emotsionaalne intelligfentsus) ei ole kõrge ning kes seetõttu loeb negatiivseid signaale välja ainult äärmuslikust käitumisest st et tema arvates on kaasal siis mure, kui ta karjub või nutab.

Kui suhtes on olnud pikk (loomulikult subjektiivne hinnang igaühe poolt) kannatamise periood, kas siis saab tagasi tulla puhas rõõm ja rahulolu? Sellest ehk järgmisel korral.