Minu laps + eksi uus kaasa = ?

Vaatasin täna ühte sarja, mida ikka regulaarselt jälgin ja seal oli teemaks lahutanud paar, nende laps ja mehe uus tüdruksõber. See on keeruline kombinatsioon. Lahutatud/lahku läinud paar juba ise on parajalt keeruline kooslus, sest lahkuminekujärgselt jääb alles segu justkui-ammu-olnud-heast ja hetke-pahast ning see on väga segadusttekitav. Võib võtta väga kaua, kuni jõuad leinamise viimasesse - leppimise - etappi. Kui sa veel seal pole, siis on enesetunne tihti kõikuv - mingitel hetkedel hindad maastleitud vabadust, kus saad rohkem endaga arvestada kui enne paarina, naudid seda, et saad hakkama asjadega, mis enne näisid justkui võimatud; teistel hetkedel aga vihkad teda selle eest, et ta su üksi jättis ja ehk veel rohkem kui lapsega jättis, sest enamus koormast on nüüd ju sinu õlul samal ajal mil tema elu naudib. Kui tundub, et oled juba enam vähem ok sellega, et nüüd on 2(+1), siis see lööb ikka täiega jalad alt kui kuuled uudist, et tal on teine.

Kindlasti mõjub uudis alguses enesehinnangule halvasti a la mina ei olnud piisavalt hea, sest ehk nii kaua kui ta oli üksi, oli ka lootus, et mingil hetkel ta mõistab oma viga ja tuleb tagasi. Loomulikult ei lasknud sa sellel välja paista, aga on loomulik, kui see seal oli. Siis tekib viha, sest nüüd ta kindlasti naudib elu, samal ajal kui sina pead lapse jonnituure taluma või pubekaga vaidlema kaua ta tohib õhtul väljas olla ja kellega. Aeg möödub ja uue paari suhe areneb. Tutvutakse mõlema poole jaoks tähtsate inimestega... kuni järg jõuab lapseni. Kuidas käituda? Kõigepealt muidugi ei tahaks enne uut kaasat tutvustada, kui on ikka kindel, et suhe tõsine on. Mis hetkest aga see lukku lüüa, on keeruline otsustada, sest samas ei taha ju ka live a lie ja salatseda lapse ees ja ka miks mitte eksi ees. Loomulikult ei taha, et keegi haiget saaks, aga seda vältida on väga raske. On tavapärane, et lapsega koos elav eks ei taha midagi kuulda uuest paarilisest ega taha ka, et laps sellesse kuidagi seotakse. Tihti ollakse koos ühisrindel ja see on mõistetav, sest kerge on hukka mõista teda, kes lahkus ja uue suhte lõi kellegi teisega. Kui laps on väike, siis tegelikult tema jaoks oleks uus kaasa lihtsalt huvitav tuttav kuna ta ei oska negatiivseid tundeid ta vastu tunda. Seda võib ta õppida oma vanemalt - kuidas ja millisel toonil ta eksiga ja eksist räägib. Tihti tajutakse seda ohuna, et lapsele hakkab uus kaasa meeldima, sest kardetakse, et selle tulemusena jääb oma igapäeva-vanem varju. Sarjas kurtis naine, et ta asendati. Ja mis kõige hullem, see uus kaasa oli igati tore ja meeldiv inimene, nii et iseenesest sai naine aru, miks ta tütar isa uuest pruudist positiivselt kõneles.

Õnneks oli tele-naisel hea sõber, kes lohutas teda ja set the record straight - jah talle meeldib uus kaasa, see on sellepärast, et ta on uus. Aga sina oled ja jääd alati ta emaks ja teie vahel on side, mida ei saa mitte keegi purustada. Su laps armastab sind alati. Ma arvan, et just nii see on ka päris elus. See tähendab, et ei maksa karta, et kaotasin kaasa, nüüd lapse ka. Sa mõtled hirmunult, et lihtne on lapsel eelistada toda, kes talle jäätist ostab ja kenasti naeratab mitte ei suru kell 22 magama, ei käsi tuba koristada või koolitükke teha. Lapse eelistused on selged ka siis kui ta seda otseseselt välja ei ütle. Ja tegelikult on hea, kui ta saab eraldi elava vanema uue paarilisega hästi läbi, sest nii saab ta säilitada hea suhte ka temaga. On väga hea, kui lapsel on ema ja isa isegi kui nad elavad lahus. Nad saavad siiski õpetada oma lapsele paljusid asju, mida ta vajab, et suureks saada, tubliks saada, armastavaks ja hoolivaks saada.

Kaunilt kaigub pulmakell, hing on hell, hing on hell

Eelmises postituses sai välja käidud hoopis teised järge ootavad teemad, aga no ei saa üle ega ümber pulmateemast, sest see on hetkel väga aktulaane. Nimelt alles käisin ise ühes kaunis pulmas, eile lõuna ajal arutasime naistega ühe lõunalise lähenevat pidupäeva ning õhtul bassupeol veel ühe teise, nüüd juba endise kolleegi pulma üle. Lisaks veel see, et alles hiljuti vaatasin sõbra tehtud tähtpäeva pilte ning organiseerisin ühele tuttavale pulmafotograafi. Tundub, et elev-pidulik õhustik on mind endasse haaranud ja tahab kirjutamist.

Kunagi ennustati vist, et abiellun kas väga noorelt või siis juba küpses eas (khm-khm). Ma ei imesta selle üle, sest usun, et nooruses on seda palju kergem teha. Mõtled vähem teemadele, kas see mees sobib ka mu laste isaks ja kui kaua ikka kestab see igavik, mil ma pean taga ka mures ja vaevas koos elama. Tuleb tunne, oled mõnda aega koos olnud ja see on loomulik asjade käik, et oma suhe nö ametlikuks vormistada. See on ju sümboolne riitus näitamaks teistele, kes on nüüd exclusive. Vähemalt nii meile koolis räägiti. Kusjuures ma saan aru, et tunded ei pea olema laes, et abielluda. Inimese tundevärvid on väga erineva intensiivsusega ning ei tohiks eeldada, et kui põlv nõrk pole, siis oota veel õiget paarilist.

Kui veri enam nii ei kee ja esimene püsisuhe on (kahjuks) lõppenud, siis enam ei kiirusta mõnda aega abielluma. Tänapäeval on ju nii mugav lihtsalt koos elada. On neid, kes tunnevad tugevamalt kui teised survet oma kooselu ametlikuks muuta, sest nii ju tehakse ja teised sõbrad-sõbrannad on kõik juba abielus, aga mida vanem sa sellel hetkel oled, seda vähem see vist sind piinab. Mulle lihtsalt tundub, et vanemaks saades me arvestame vähem ümbritseva arvamusega oma käitumise kujundamisel. Kui lahkuminekud on oma jälje jätnud, siis ega kohe ei kiirusta ka uut suhet alustama, much less getting married. Lõpuks on nimekiri kaasa potentsiaalsetest vajalikest omadustest nii pikk, et endalgi kaob järg ära. Ega neid ideaalseid inimesi eriti maamunal ringi ei liigu ja kui veel tunned, et ma saan ju ise väga hästi hakkama, siis nii väga ehk ei otsigi, et see lausa eluprojekti mõõdu võtaks. Seda toredam on minu meelest see, kui mitteotsimise peale komistad toreda naise või mehe otsa ja leiad, et sa ei osanud seda küll üldse oodata, aga on võimalik olla ideaalne match ilma checklisti kõikidele punktidele vastamata. Minu meelest on eriti armas olla nende inimeste pulmas, kelle elu keerdkäigud on neisse jätnud sellise jälje, et nüüd oma tulevase kõrval seistes on nad küll küpsed, aga samas lapsemeelselt õhinal ja natuke totakalt armunud olekuga -nad oskavad nii hinnata seda hetke, sellele järgnevat ühist elu ja selle tähtsust.

Alles hiljuti ütles tuttav, et tema abiellus sellepärast, et sündis laps ning ta tahtis, et neil kõigil oleks ühine perenimi. Mõni arvab, et see pole piisavalt romantiline põhjus. Aga kui mõtlema hakata, siis ega ikka igaühe perenime ka enda oma asemele ei võta seega armastuse väljendused on erinevad. Kõik ei sõnasta oma abiellumise põhjuseid nii romantilised, aga see ei tähenda, et need seda tegelikult pole. Loomulikult on ka neid, kelle jaoks armastus ei ole nii tähtis, vaid on sõprus ja ühisosa ja usaldus ja turvalisus. Ma siinkohal siiski laiendaks armastuse definitsiooni, et see võiks hõlmata ka eelpool nimetatud suhte aspekte. Lihtsalt armastuse all oleme me harjunud käsitlema muinasjuttudes ja filmides esitatavat tunnet, mis võib-olla teeb paljudele isegi karuteene, kes seda oma elus taga ajavad ja pidevalt pettuma peavad. Kui ma Robert Wendti koolitusel käisin, siis tema ütles, et keegi ei õpeta meid, et suhe on tegelikult väga raske, see on raskem kui palgatöö, mida me teeme. Paljud lähevadki siis lahku, kui armumisfaas muutub argipäevaks, mis sisaldab väikseid nääklemisi, kompromissiotsimisi ja loobumisi, sest nad arvavad, et ju siis inimene ei ole neile õige. Õigega nimelt peaks harmoonia olema elu lõpuni garanteeritud ilma ühegi rünk- ega sajupilveta.

Kas ettepanek peaks tegema mees? Olen aru saanud ja tihti mehed ka seda ise tunnistavad, et nende jaoks pulmad väga olulised pole, vähemalt mitte sellisel määral nagu naiste jaoks. Kui hakata mõtlema, et mees tahab aegajalt kodust ära käia, küttida, ennast proovile panna, avastada uut ja tunda sellest elevust, siis miks ta peaks pulmi tahtma, sest see võib tema jaoks just tähendada väiksemat iseseisvust ja valikute kahanemist. Mehed väidetavalt on õppinud, et naistele on abiellumine oluline ja paljud just nimelt armastusest naise ja tema soovide vastu ühele põlvele laskuvad. See aga kui neid siis peo ettevalmistusfaasi igasse detaili kaasa kistakse, on enamikele liig. Nad hea meelega jätavad selle töö naisele, kes aga võib väga solvuda, kui ta ei pea meeles, et mees on lihtsalt natuke teistmoodi ehitatud selle kohapealt. See et ta kaasat oma naiseks palus, on juba ehk natuke rohkem naise kui tema enda pärast ning seda tasub hinnata.

Mõned naised aga ootavad ja ootavad, et neile öeldakse, et tahan ainult sinuga oma elu jagada ja selle märgiks palun tule mulle naiseks. Need sõnad kuidagi ei tule nende mehe suust välja ja muud ilusad sõnad, mis tulevad, need ei ole ka päris sellised vihjed, millest kinni võtta. Hiljuti kirjeldati mulle juhtumit, kus naine küsis mehe käest ühel tavalisel õhtul, et kuna nad on kaua koos elanud, et äkki siis vormistaks selle ära. Mees polnud vastu, vaid arvas, et võib küll. Selgus, et naine oli kõik eeltöö juba ära teinud sh peokoha kinni pannud, kleidi ostnud ning ainuke asi, mis veel nö to-do-listis oli, oli mehelt abiellumissoov kätte saada. Mulle väga meeldis see lugu, sest tänapäeva naised ja mehed on tihti ebatraditsioonilised vanade aegade mõttes ning mulle meeldib, et kui midagi on ühele väga tähtis, siis ta on ise hakkaja ja teeb nii, et see toimuks. Konkreetse näite puhul on selge, et naine tundis oma meest ja oli piisavalt kindel tema nõusolekus. Küsimus oli algatamises ja seda tegi seda see, kes rohkem abielluda tahtis. See aga väidan ma tulevase abielu kvaliteeti negatiivses mõttes küll ei mõjuta.

Soovin, et kõikidel naistel, kes seda soovivad, kaiguks kord kaunis pulmakell, mis märgib kas siis Jumala või lähedaste ees paari ametliku kooselu algust unustamatult imelisel moel!