Isaks olemine pärast lahutust

Viimasel ajal olen juurelnud sellel teemal, kuidas jääda isaks pärast lahutust. Üldiselt olen kuulnud palju klassikalist süüdistamist, et mehed on südametud ega tunne pärast lahkuminekut oma laste vastu enam huvi, jättes kogu koorma ema kanda. Kindlasti on neid mehi oluliselt rohkem kui tahaks, aga on ka teistsuguseid.

Olen kohtunud mitmete meestega, kes on dilemmas: kuidas suhelda oma lastega ilma et peaks suhtlema ka eksiga. Kogemus on just nende isade osas, kes on endale teise kaaslase leidnud ning seetõttu pere juurest lahkunud. On selgunud, et nad soovivad oma võsukestega edasi suhelda, aga keeruline on seda nii korraldada, et nende ema kohtumisel ei figureeriks. Kui mees on ära läinud ja isegi kui see ei olnud tüliga, siis tõenäoliselt ei taha ta enam oma eksiga väga palju suhelda. Miks? Näiteks selle pärast, et ta peab seda uue kaaslase suhtes valeks, ta ei taha tunda end süüdi rohkem kui ta seda teeb, sest vähemalt esimesed aastad on just süütunne see, mis eksiga seoses kiirelt meelde tuleb. Seega lastega kohtumine nende kodus, on küll mõneti mugav, aga teisalt pingeid tekitav. Kui süütunded ekskaasa osas kõrvale jätta, siis lahkumishetk võib lastele olla igakord kui uuesti äraminek ning nende pisaraid ja mangumist on raske taluda.

Olgem ausad, ega naised, kelle mees on teise juurde läinud, ei ole ka just vaimustuses, kui too pidevalt endises kodus virvendab. Mingil hetkel ei tahaks enam mõelda enesehaletsushoos, et ma ei olnud piisavalt hea, ei tahaks olla vihane, ei tahaks tunda ebaõiglusetundest tekkinud raevu, et miks ta nii rõõmus on kui mina ikka veel kurb olen. Tahaks oma eluga edasi minna. Nii ongi mõlemal lapsevanemal piisavalt põhjendusi, miks mitte enam kohtuda ja õhus piisavalt küsimusi, kuidas lapsel lasta kohtuda.

Ka lapsele võib situatsoon keeruline olla. Ta võib tunda ennast ise süüdi, et vanematel nii läks ning ta võib ka tunda otseselt väljendamata survet hoida selle vanema poole, kelle juurde tema elama jäi. Samas on ju mõlemad kallid ja rängalt mõjub see, kui laps on sunnitud valima. Ta näiteks näeb, et ema uurib, mida ta isaga linna peal tegi ning on kurb või vihane kui laps rõõmsalt sellest jutustab. Selleks et ema mitte pahandada, võib ta hakata kohtumistest hoiduma kuigi tegelikult tahaks neid jätkata. See on lõks, millest peaks last hoidma. Avalik teise vanema kritiseerimine lapsele ei ole hea toon ning oma negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks peaks pöörduda pigem teise täiskasvanu - lähedase sõbra või sugulase poole.

Niisiis kuidas olla isa edasi kui ise ei taha kaasaga kokku puutuda ja/või eks ei soovi sind näha? Üks soovitus on leppida kokku ajad mil laps isaga on ning et see koht on mujal kui lapse kodus või on sel ajal lapse ema sõbrannadega väljas või trennis või poes. Vähemalt alguses st värskelt pärast lahutust, võib kokkuleppe teha ka selle kohta, et kohtumiskoht ei ole isa uues kodus, kus on tema uus naine. Ega neutraalseid paiku ju palju pole eriti, kus saaks näiteks 2-5 aastasega kvaliteetaega veeta, aga laps väärib seda, et oleksime võimalikult loomingulised. Oleks tore, kui ema ka kaasa aitaks, sest olles oma järeltulijaga rohkem koos teab ta, mis lapsele meeldib.

Võib ka helistada ja kirjutada, kui kohtumine pole võimalik, aga see nõuab lapse emalt valmidust vajadusel neid kommunikeerimisviise vahendada.

Kui lapsed on juba nii suured, et otsustavad ise isaga suhted taastada, olles vahepeal aastaid ülse mitte suhelnud, on see väga tore. Karta aga võib, et kui isa enam kuidagi lapse elus ei figureeri, siis tekib selline võõrdumine, et uuesti kontakti võtmine tundub ebamugav ja ka ebaoluline, eriti siis kui majja on tulnud kasuisa, kes on omaks võetud.

Siiski oleks rõõmustav, kui laps tunneks oma mõlemaid vanemaid, saaks neilt õppida, neile toetuda, näeks isa käitumises ja olekus endale sarnaseid jooni ning tunneks oma bioloogilisi juuri.
Siit ka üleskutse naistele, kelle mehed on nüüd mujal: püüdke leida enda jaoks sobivaid viise, kuidas laps saaks isaga suhelda, kui isa seda soovib. See kui ta tihti külas ei käi või ei helista, ei tähenda, et ta lapse peale ei mõtle või ei hooli. Üleskutse läheb ka uutele naistele, et te lubaks isadel olla isad. Aitäh!

Minu laps + eksi uus kaasa = ?

Vaatasin täna ühte sarja, mida ikka regulaarselt jälgin ja seal oli teemaks lahutanud paar, nende laps ja mehe uus tüdruksõber. See on keeruline kombinatsioon. Lahutatud/lahku läinud paar juba ise on parajalt keeruline kooslus, sest lahkuminekujärgselt jääb alles segu justkui-ammu-olnud-heast ja hetke-pahast ning see on väga segadusttekitav. Võib võtta väga kaua, kuni jõuad leinamise viimasesse - leppimise - etappi. Kui sa veel seal pole, siis on enesetunne tihti kõikuv - mingitel hetkedel hindad maastleitud vabadust, kus saad rohkem endaga arvestada kui enne paarina, naudid seda, et saad hakkama asjadega, mis enne näisid justkui võimatud; teistel hetkedel aga vihkad teda selle eest, et ta su üksi jättis ja ehk veel rohkem kui lapsega jättis, sest enamus koormast on nüüd ju sinu õlul samal ajal mil tema elu naudib. Kui tundub, et oled juba enam vähem ok sellega, et nüüd on 2(+1), siis see lööb ikka täiega jalad alt kui kuuled uudist, et tal on teine.

Kindlasti mõjub uudis alguses enesehinnangule halvasti a la mina ei olnud piisavalt hea, sest ehk nii kaua kui ta oli üksi, oli ka lootus, et mingil hetkel ta mõistab oma viga ja tuleb tagasi. Loomulikult ei lasknud sa sellel välja paista, aga on loomulik, kui see seal oli. Siis tekib viha, sest nüüd ta kindlasti naudib elu, samal ajal kui sina pead lapse jonnituure taluma või pubekaga vaidlema kaua ta tohib õhtul väljas olla ja kellega. Aeg möödub ja uue paari suhe areneb. Tutvutakse mõlema poole jaoks tähtsate inimestega... kuni järg jõuab lapseni. Kuidas käituda? Kõigepealt muidugi ei tahaks enne uut kaasat tutvustada, kui on ikka kindel, et suhe tõsine on. Mis hetkest aga see lukku lüüa, on keeruline otsustada, sest samas ei taha ju ka live a lie ja salatseda lapse ees ja ka miks mitte eksi ees. Loomulikult ei taha, et keegi haiget saaks, aga seda vältida on väga raske. On tavapärane, et lapsega koos elav eks ei taha midagi kuulda uuest paarilisest ega taha ka, et laps sellesse kuidagi seotakse. Tihti ollakse koos ühisrindel ja see on mõistetav, sest kerge on hukka mõista teda, kes lahkus ja uue suhte lõi kellegi teisega. Kui laps on väike, siis tegelikult tema jaoks oleks uus kaasa lihtsalt huvitav tuttav kuna ta ei oska negatiivseid tundeid ta vastu tunda. Seda võib ta õppida oma vanemalt - kuidas ja millisel toonil ta eksiga ja eksist räägib. Tihti tajutakse seda ohuna, et lapsele hakkab uus kaasa meeldima, sest kardetakse, et selle tulemusena jääb oma igapäeva-vanem varju. Sarjas kurtis naine, et ta asendati. Ja mis kõige hullem, see uus kaasa oli igati tore ja meeldiv inimene, nii et iseenesest sai naine aru, miks ta tütar isa uuest pruudist positiivselt kõneles.

Õnneks oli tele-naisel hea sõber, kes lohutas teda ja set the record straight - jah talle meeldib uus kaasa, see on sellepärast, et ta on uus. Aga sina oled ja jääd alati ta emaks ja teie vahel on side, mida ei saa mitte keegi purustada. Su laps armastab sind alati. Ma arvan, et just nii see on ka päris elus. See tähendab, et ei maksa karta, et kaotasin kaasa, nüüd lapse ka. Sa mõtled hirmunult, et lihtne on lapsel eelistada toda, kes talle jäätist ostab ja kenasti naeratab mitte ei suru kell 22 magama, ei käsi tuba koristada või koolitükke teha. Lapse eelistused on selged ka siis kui ta seda otseseselt välja ei ütle. Ja tegelikult on hea, kui ta saab eraldi elava vanema uue paarilisega hästi läbi, sest nii saab ta säilitada hea suhte ka temaga. On väga hea, kui lapsel on ema ja isa isegi kui nad elavad lahus. Nad saavad siiski õpetada oma lapsele paljusid asju, mida ta vajab, et suureks saada, tubliks saada, armastavaks ja hoolivaks saada.