Tõsised suhteküsimused ja vastused

Tutvusin Eesti Meedia meelelahtusportaalide juhi Kertu Jukkum-iga 2018.a. kevadel Buduaari turul, kus mina tutvustasin oma uut raamatut. Sattusime jutustama ning mul on hea meel, et sain võimaluse raamatut ka ELU24 ja Postimehe veebis tutvustada. Intervjuu põhisisu on tõsised suhteküsimused nagu miks petetakse, miks lahutatakse, kas kärgperes on võimalik õnnelikult elada jms. Huvitav, et kärgpere teema järjest rohkem minu lauale jõuab, aga ju siis see on väga aktuaalne.
Intervjuud saate kuulata siit.

Dialoog laste nimel

Minu missioon on aidata inimestel luua omavahel paremaid suhteid. Üks koht, kus seda väga vaja on, on tülidega lahkumineku puhul, kus peres kasvavad ka lapsed. Laste jaoks on väga raske olla vanemate tülide vahel ning vanemate vastutus on, et nad sealt välja saaks. Kui nüüd keegi ütleb, et minu lapsed ei tea meie halbadest suhetest midagi, siis võin julgelt öelda, et see võib olla teie soov, aga kahjuks pole see reaalsus. Vanematele, kes tahaks tülitsemisest lõpetada, aga ei suuda, ning kes siiralt hoolivad oma laste heaolust ja tervisest, on mõeldud programm, mis Eestis sai nime "Dialoog laste nimel". Osalesin programmi läbiviimiseks grupijuhi väljaõppel ning oktoobris 2016 soovime esimese grupiga alustada. Alljärgnev lugu ilmus märtsis 2016 Eesti Naises ning tutvustab programmi lähemalt. Link on siin.

Lapsed ja lahutus

Jaanuaris 2015 ilmus ajakirjas "Pere ja Kodu" ajakirjaniku palvel tema lugu minu kommentaaridega, mida silmas pidada, kui paar lahku läheb ja neil on laps või lapsed. See on minu jaoks oluline teema, mille osas inimesi harida. Lugu saate lugeda siin, siin ja siin.

Milline graafik oleks 2,5 aastasele lapsele parim ema ja isa juures elamiseks, kas nädala või 3-4 päeva kaupa?

Küsimus

Tere,
Kui väga peab paika väide, et eraldatus vanemast, mida üle aastased lapsed taluvad probleemitult, on lapse vanus aastates pluss kaks (päevadesse arvestatuna)? Ehk siis, kui mul on 2a laps, siis tema maksimaalne eraldatus vanemast peaks olema 4 päeva.
Asi selles, et läksime lapse isaga lahku, kui laps oli 1,5a ja juba sealtmaalt oli tema nõue, et laps oleks jaotatud võrdselt. Selle saime korraldatud läbi raskuste, aga õnneks omavahelise suhtlemise teel. Nüüd on laps 2,5 ning oleme suutnud kenasti asjad lahendada lapse koha pealt, aga uus küsimus on selles, et jaanuaris sünnib minul ja mu elukaaslasel laps ja esimese lapse isa tegi ettepaneku, et laps jaotada nädal ühe ja nädal teise juures. Ma ei ole ise väga vaimustatud sellest ideest, kuna nädal emast eemal tundub siiski liiga pikk aeg, et seda teha lausa üle ühe nädala. Tahaks asja lahendada lapse jaoks võimalikult mõistlikult. Näiteks 3-4 päeva kaupa. Mis on Teie arvamus?
Teine mure on, et kui laps on isa juures, siis ei taha ta sealt kuidagi minu juurde tulla. Nutab ja kisab, et ta ei taha emme juurde tulla ja tahab issi juures olla. Kuidas seda leevendada? Asi sujub leebemalt, kui ta on isa juures olnud 3-4 päeva, aga kui talle järgi minna 1-2 päeva pärast, tõuseb kohutav draama. Väga valus on kuulda oma last ütlemas, et ta ei taha sinu juurde tulla. Vastupidist olukorda, et issi juurde minna ei taha, pole kunagi olnud. Ma küll annan endast kõik ja pühendan end talle, aga siiski ei aita kahjuks miski ja lapse reaktsioon alati sama.

 

Vastus

Tere! Mul on väga hea meel, et kirjutate ja tahate oma lapse vajadustest lähtuvalt käituda. Olen kuulnud sellest rusikareeglist, mida mainite, aga pigem selles kontekstis, et kaua võivad mõlemad vanemad ära olla alla kolmeaastase juurest, kelle kiindumussuhe pole veel välja kujunenud, ilma, et sellest suuremaid tagasilööke võiks oodata. Teie kontekst on aga teine. Tean, et lastekaitsjad ei ole väga vaimustuses, et lapsel on kaks kodu ja elab mõlemas nädala kaupa, aga tihti lahutuse tõttu nii ikkagi kujuneb. Teie laps on veel päris väike ja kindlasti võib ta teist vanemat igatsema hakata, kui ta nädal aega teda ei näe. Samas peaks tal olema peamine kiindumussuhe juba välja kujunenud ning ta peaks hakkama ka mõistma, et kui ta ühte vanemat mõnda aega ei näe, siis see ei tähenda, et teda pole olemas. On mitu asja, mis räägivad pikema ehk näiteks nädalase oleku kasuks. Esiteks, on lapsel raske öelda oma vanemale head-aega isegi kui see tähendab teisele tere ütlemist. See ei tohiks olla liiga sage ehk siis kui laps on isa juures kolm päeva, siis esimesel päeval ütleb ta head-aega teile, teine päev kohaneb ja kolmandal päeval juba ütleb head-aega isale - pidevalt on kurbus ja pinge õhus. Teiseks, hea oleks kui laps kogeks isa juures ka argipäeva. Kui kohtumine on põgus, võib juhtuda, et isa on kui pühapäeva isa ning koos olles tehakse erilisi asju, mis on lapse jaoks väga vahva. Nii võib juhtuda, et distsiplineerimise töö jääb ema kanda ning lapsel jääbki mulje, et isa on hea ja ema paha. Kui laps kohaneb isa juures olema, siis võikski lasta tal seal olla ilma vahepeal nägu näitamata ja ennast meelde tuletamata. Piisab sellest, et ta teab, et ema tuleb talle järgi kui on näiteks viis ööd ära magatud või kui tuleb nädalavahetus ja lasteaeda ei pea minema. Seda tuleb enne talle öelda, kui "vahetus teha", et nüüd oled nädal aega issiga ja siis ma tulen sulle järgi. Vahepealsel ajal saab issi siis igatsust leevendada, kas siis emme pilti näidates või emmest rääkides. Seega üldiselt arvan, et võiks nädala kaupa proovida ning vajadusel pöörduda psühholoogi või pereterapeudi poole. Edu Teile mõlema lapsega!

 

ilmus vastused.ee-s 2.12.2014

Lahutuse mõju ei kesta igavesti – lapsed toibuvad sellest

„Nüüd oleme oma laste elud ära rikkunud!“ – muretsevad lahutavad vanemad. Tõepoolest, lahutus pole lastele kunagi kerge, ent hea uudis on see, et mõne aasta jooksul nad toibuvad ja täiskasvanuks saades pole paljudel sellest sündmusest enam „armegi“ järgi. Pereterapeut Kärt Kase selgitab, mida vanemad võiks lapse toetamiseks teha.

Väidetavalt oli lahutus tuttav juba küttidele-korilastele. Rooma impeeriumi ajal oli abielu pigem äriprojekt, romantilise mõõtme sai see alles valgustusajastul. Seksuaalset rahuldust hea abielu osana hakati rõhutama 21. sajandil. Mida enam kasvasid ootused abielule, seda suuremaks muutus ka pettumine, kui ideaal tegelikkusele alla jäi.

Tartu Ülikooli doktorant Kadri Rootalu uuris kuue aasta eest kultuuriruumi ja lahutusega seotud hoiakute vahelisi seoseid. Ta jõudis järeldusele, et mida suurem on riigiti lahutajate hulk, seda vähem tunnevad vanemad, et peavad laste pärast kokku jääma. Eestis arvas 23% vastanuist, et laste nimel peaks kokku jääma. See on kõrgem näitaja kui Skandinaaviamaades, ent madalam kui teistes Ida-Euroopa riikides.

Sageli muretsevad vanemad lahutuse mõju pärast lastele. Mitmed teadlased on nende kartusi lähemalt uurinud ja saanud lohutavaid tulemusi – püsivad kahjustused pole vältimatud.

Minu kogemus näitab, et lahutuse mõju leevendavad järgmised asjaolud:

-          kui lahutust soovivad mõlemad partnerid;

-          kui mõlemad oskavad suhelda ja kohanevad hästi;

-          kui mõlemal partneril on tugivõrgustik;

-          kui mõlemad käivad tööl.

Lahutada või mitte?

Tõsi on see, et lahutavate vanemate lapsed on kurvad ja vahel ka vihased, sest tunnevad, et neid on reedetud. Sageli langeb nende õpeedukus ning halvenevad suhted pere, õpetajate ja eakaaslastega. Lahutuse mõju võib kesta neli kuni kuus aastat.

Samas võib lahutus olla lastele ka kergendus, sest neil on raske taluda vanematevahelisi konflikte. Dr Maureen Kenny Florida Rahvusvahelisest ülikoolist leidis, et vanemate konfliktide keskmesse võivad pigem sattuda poisid, sest nende ees ei peljata tülitseda. Vanemate tülid halvendavad laste kohanemisvõimet ja põhjustavad juba kaheaastastel käitumisprobleeme. Lapsed õpivad ju oma vanematelt, et agressiivsus on parim viis tüli või lahkarvamuste lahendamiseks. Lapse arengu seisukohalt on oluline, et vanematevaheline konflikt lõppeks, seda nii abielus olles kui ka pärast lahutust.

Vanemad saavad oma lapsi lahutuse käigus toetada, kui räägivad neile selgelt sellest, mis juhtuma hakkab ja vastavad nende küsimustele. Vanemad peaks pakkuma lastele emotsionaalset tuge ja hoidma samas distsipliini – mitte olema liiga ranged ega mitte liialt kõike lubama.

Lahutus ja väikelaps

Kanada arengupsühholoog Alison Clarke-Stewart ja tema kolleegid uurisid, kuidas lahutus mõjutab väikelapsi. Selgus, et varases lapseeas mõjus lahutus tüdrukutele emotsionaalselt ja poistele intellektuaalselt. 2–5aastased oli lahutuse pärast hirmunud, segaduses, kartsid üksi jääda, nägid hirmuunenägusid, märgasid voodit, olid agressiivsed ja neil esines söömishäireid. Viis aastat hiljem polnud lapse heaolu aga lahutusega enam seostatav.

Laste heaolu mõjutas kõige enam ema: tema haridustase, sissetulek, päritolu ning see, kas ta oli depressioonis. Muutunud olukorraga kohanemisel peavad teadlased määravaks seda, et vanemad räägiks lapsele korduvalt reaalsusest ja uuest elust.

Viieaastased näevad inimesi kas heade või halbadena, ning vajavad abi lojaalsuskonflikti lahendamisel: ema versus isa. Raske on hoida mõlema vanema poole, kui vanemad elavad eraldi ja laps tunnetab, et nad ei meeldi teineteisele. Ta peaks justkui valima kummale lojaalne olla, ja see on lapsele emotsioonaalselt ränk. Lojaalsuskonflikti saab vältida nii, et teise vanema kohta ei tehta negatiivseid märkusi ning lapsega ei jagata oma (eks)kaasaga seotud probleeme. Lühidalt öeldes, peaks vanem oma pahameelest teise vastu nii palju üle olema, et see lapsele ei avalduks.

Samuti on oluline, et isa jääks positiivselt lastega seotuks. Alla kolmeaastase lapsega võiks eraldi elav vanem kohtuda paari päeva tagant. Need kohtumised ei pea olema väga pikad. Nii areneb suhe lapse ja lahus elava vanema vahel. Lõuna-Carolina ülikooli sotsioloogia emeriitprofessor Constance Ahrons leidis, et kui isa jäi viie aasta jooksul pärast lahutust lapse elus osaliseks, oli väga tõenäoline, et lapse suhe temaga jäi samaks või isegi paranes.

Tavaliselt jäävad lapse ema juurde, seepärast rõhutan siinkohal just isade rolli. Isad näevad oma osalust lapse kasvatamisel pärast lahutust oluliselt väiksemana või ei näe seda enam üldse. Kuid lapse jaoks on väga oluline, et mõlemad vanemad tema elus osaleks. Tähtis polegi niivõrd sagedus, kui tihti elatakse mõlema vanemaga, vaid et mõlemas kodus oleks normaalne emotsionaalne õhkkond.

Teismelised kannataja rollis

12-aastane laps suudab juba eraldada vanemate tegusid ja reaktsioone iseendast ning mõista ka lahutust. Teismelised võivad pärast lahutust perest siiski võõranduda ja kodus vähem aega veeta, sest seotus vanematega ja järelvalve nende üle väheneb. Lahutusest aitavad üle saada eakaaslased ja uued huvid.

Samas võivad teismelised endale võtta ka kannataja rolli, mida vanemate lohutamine ei leevenda. Nende kurbusest ja süüdistusest võivad välja areneda isegi haigussümptomid. Nad tahavad, et vanemad mõistaksid, kui õnnetuks nad lapse on muutnud. See muudab suhtlemise lahkukolinud vanemaga raskeks, sest selles on leppimatust ja süüdistamist.

Vastastikuse leppimise eeltingimuseks on teineteise tähelepanelik ning hukkamõistuta kuulamine ning teineteise valu tunnistamine. Näiteks: üks isa õppis pärast lahutust eristama tütre kiuslikke õrritusi ja mõistlikku soovi tähelepanu järele. Tütar aga õppis oma tähelepanuvajadust selgemini väljendama, selle asemel, et vihaselt minema tormata, kui isal polnud kohe aega temaga tegeleda.

Kasuvanemad muudavad suhtumist

Maureen Kenny uuring näitas, et isade-poegade lähisuhe isa taasabielludes kasvas, emade-poegade suhe ema taasabielludes aga halvenes. Isad vandusid uuele kaasale truudust varem ning tervikuna abiellus uuesti rohkem isasid kui emasid. Laste jaoks oli ema taasabiellumine stressirohkem, sest see tõi kaasa ka muutuse lapse-isa vahelistes suhtes. Siiski ütlesid rohkem kui pooled lapsed, et lahutus oli neile raskem kui vanema uuesti abiellumine. Alguses oli kasuvanemaga raske, ent pikapeale suhted paranesid. Paljudel oli kasuisaga parem läbisaamine kui kasuemaga. Laste hilisemale toimetulekule aitasid aga head suhted kasuvanematega kaasa.

Enamik vanemaid loob uue suhte viie aasta jooksul pärast lahutust. Vanemad eeldavad sageli, et kui nad uue elukaaslase leiavad, kandub nende rõõm ka lastele üle. Kui see nii pole, on nad pettunud ja stressis. Kärgperede kiire tekkimise ajal peaks endale teadvustama, et üks asi on ettekujutus,  tegelikkus on aga hoopis midagi muud. Heaks alguseks on see, kui lähtuda suhetes mõttest, kuidas olla pere, mitte sellest, kes pere on (ja kes ei ole).

Suhted tulevikus

Lahutatud pere lapsed, eriti naised, on abielu suhtes negatiivsemate hoiakutega, leidsid perekonna psühhopataloogiat käsitlevate raamatute autor Matthew  Sander ja tema kolleegid. Nimelt usuvad need naised, et suhe ei kesta nagunii kuigi kaua ning probleemide korral on nad varmamad lahutama. Negatiivseid hoiakuid toidab seegi, et sageli jäävad tütred emaga ja kogevad vahetult lahutuse tagajärgi. Poisid aga lahutuse mõju isale nii lähedalt ei näe.

Vanemate lahutuse kogemus ei tähenda siiski, et nende lastel poleks võimalik luua rahuldust pakkuvat suhet. Lihtsalt siis, kui suhtes ilmnevad probleemid ja tekib stress, võib suhtlemisoskuste puudujääk ühise tuleviku ohtu seada.

Uuringud näitavad, et lahutusega kaasnev ärevus vaibub aja jooksul ning 75-80%  lastest saavad hästitoimetulevad täiskasvanud. Sellisele järeldusele jõudis Constance Ahrons, kes uuris, milline on lahutuse mõju 20 aastat hiljem ning kuidas mõjutavad lapsi vanemate uued paarisuhted. Keskmiselt olid lapsed umbes 31-aastased, enamuses heas ametis, paljud olid abielus ja paljud pühendunud kooselus. 29% oli ise lahutanud, osa ka uuesti abiellunud.

Sama tulemust kinnitavad ka Virginia ülikooli psühholoogiaprofessori E. Mavis Hetheringtoni 25 aastat kestnud uuringud, kus ta jõudis tulemuseni, et 25% lahutuskogemusega lastest koges täiskasvanuna tõsiseid psühholoogilisi, sotsiaalseid ja emotsionaalseid raskusi. Ka lahutamata paaride lastest olid sarnased probleemid 10%. Samas ei tea ju keegi täpselt, kas need 15%, mis lahutatud ja lahutamata perede vahele jäid, olid põhjustatud lahutusest endast või lahutuse tagajärjel tekkinud kehvematest oludest.

 

Lisalugu: Perenõustajad aitavad vanematel toime tulla

** Berkeley-is USA-s paikneva Wright Instituudi teadlane A.C Bernstein teab, et paljud lahutavad paarid vajavad abi oma võimaluste ümbermõtestamisel, et nad ei jääks lõksu arvamusse, et nii vanemate endi kui laste elud on nüüd rikutud.

** Sageli tunnevad vanemad süüd, et on lastele kogu eluks haava tekitanud. Süütunne omakorda mõjutab nende kasvatusstiili ning pärsib õiget kasvatamist. See on üks olulisemaid põhjusi, miks lastel on hilisemas elus probleeme.

** Bernstein rõhutab, et on väga ohtlik anda ühele etapile elus nii suur tähendus uskudes, et see viibki edaspidi vaid teatud elustsenaariumini. Pigem takistavad edasist tervete pikaajaliste suhete loomist kahtlused ja ärevus, mitte võimetus suhteid luua ja suhestuda.

** See on väärarusaam, kui vanemad arvavad, et nad peavad kõikide probleemidega ise toime tulema. Perenõustaja roll on suur ja vajalik ehkki võib tunduda, et võõras aidata ei saa.

** Nõustaja õpetab vanematele, kuidas lahutusega seonduvat lastele seletada ilma liigselt detailidesse laskumata.

** Ka vanemad ise vajavad sageli oma emotsioonidega toime tulekul abi, et vanematena edukad olla. Nõustaja tuletab vanematele ka meelde, et teise poole vigade esile tõstmise asemel on oluline keskenduda lapse heaolule ja selle parandamisele. Lastele tundub tihti see vanem, kellega ta koos elab, karmim ja eri kodudes võivad sel põhjusel tekkida distsipliiniprobleemid.

 

Allikad:

Ahrons, C.R. (2007). Family Ties After Divorce: Long-term Implications for Children; Bernstein, A.C. (2007). Re-visioning, Restructuring, and Reconciliation: Clinical Practice With Complex Postdivorce Families; Clarke-Stewart, K.A., Vandell, D.L., McCartney, K., Owen, M.T. (2000). Effects of Parental Separation and Divorce on Very Young Children. Journal of Family Psychology; Kenny , M.C. (2000). Paths of Influence of Divorce on Preschool Children’s Psychosocial Adjustment. Journal of Family Psychology; Rootalu, K. (2008). Consequences of divorces and attitudes towards divorce in Europe. Series of the Ministry of Social Affairs; Sanders, M.R., Halford, W.K., and Behrens B.C. (1999). Parental Divorce and Premarital Couple Communication. Journal of Family Psychology, 13, 60-74.

Ilmus ajakirjas "Psühholoogia Sinule" märtsikuus 2014

Suhtlemine eks-ämmade ja -äiadega pärast lahutust

Kuidas korraldada suhteid, kui täiskasvanud laps lahutab? Kas püüda suhelda eks-idega nagu enne või leppida olukorraga ja lõpetada suhtlemine?

Olen kuulnud, et lahutuse korral küsib näiteks meespoole ema pojalt, kuidas too suhtub eksminiaga edasi suhtlemisesse. Kui poeg on nõus, siis toimub suhtlus edasi sellises mahus nagu eksämm ja eksminia seda soovivad. See tundub viisakas ja tore, kui omavahel on hea kontakt ning see võib teatud sagedusega jätkuda. Kui aga vanem lapse luba ei saa, siis võiks ehk tõesti mõnda aega otsesuhtlust piirata, muidu võivad suhted pingeliseks muutuda, kuna tekib otsekui lojaalsuskonflikt (a la kelle poolt sa siis oled!). Mõneti on ju loogiline, et kui abielludes saad endale ühe pere juurde, siis lahutades kaotad. Nii nagu on oluline piiride seadmine abielludes päritolupere ja vastloodud pere vahele, kehtib sama ka lahutuse puhul. Samas on mõneti keeruline vastata küsimusele, kes on minu pere, kui paar on olnud abielus kakskümmend aastat ja näiteks pärit ühest väiksest kohast. Siis on niikuinii kõik omavahel tuttavad ja miks mitte sõbradki ning minia-ämma või äia-väimehe suhe võib olla arenenud lähisuhteks. Näiteks kui poiss on isata kasvanud, võib ju ta naise isa muutuda talle mõneti isa-kujuks ning lahutuse korral võib loobumine olla väga valuline. Kõige toredam oleks, kui suhelda võiksid need inimesed, kes tahavad omavahel suhelda ning teised austaks inimese õigust valida ise endale sõpru ja teekaaslasi.

Kui peres on lapselapsed, siis kas selle nimel peaks püüdma suhteid hoida ja kuidas seda teha?

Suhe vanavanematega on hoopis teistsugune kui oma vanematega ja kindlasti on see rikastav, kui vanavanemad lapselapse elus osalevad. Taaskord, kui lapsel pole isa, võib vanaisa olla see, kelle kaudu poiss õpib mees olema, õpib kuidas naistega käituda (nähes kuidas vanaisa vanaemaga käitub), milliseid toimetusi kodus tehakse jms. Kui suhe on konfliktselt lõppenud ja lahusolek on veel suhteliselt värske (näiteks kuni aasta), siis võib teha sellise kokkuleppe, et lapse ema vanemate juurde läheb ema ja lapse isa vanemate juurde isa ehk et ei pea sundima endist paari omavahel suhtlema, kui see tooks kaasa pahandust ja ärritatud õhkkonna. Antud skeem ei tööta hästi siis, kui laps on alles imik ja rinnapiimal ning isapoolsed vanavanemad elavad kaugel. Eks siis saavad vanavanemad lapselapsele külla tulla, kuigi nende visiitide sagedus on siis kindlasti harvem. Nii nagu ei tohiks lahutatud peres keelata lapsel lahuselava vanemaga suhtlemist, ei tohiks keelata ka tema vanematega suhtlemist. Kui laps on piisavalt vana ja tal on juba oma suhe vanavanematega välja kujunenud, kus ta näiteks ei taha nendel külas käia, siis on teine asi, aga kontakti tekkimist ja püsimist võiks vanemad eelkooliealiste puhul soodustada. Loomulikult peavad siis olema selged reeglid, et teist poolt lapse juuresolekul ei halvustata. Hea oleks ka kui pikema viisiidi puhul igapäeva toimetuste osas oleksid reeglid sarnased kui kodus.

Kui kooselu jooksul oli vanavanematega kontakt pinnapealne, siis on tõenäoline, et see hääbub, aga ega see ka hea pole kui ainult põhimõtte pärast pingutatama hakatakse. Suhted võiksid areneda ja miks mitte ka taandareneda oma loomulikku rada pidi ilma käskude ja keeldudeta. Kui paari lahkuminek oli mõlemapoolne otsus või kui negatiivne kogemus on neutraalseks või lausa positiivseks muutunud ning suhted ämma-äiaga olid head, võivad lahutatud kaasad koos lapsega minna eksämmale-eksäiale külla ilma liigset ebamugavust tundmata. Kui laps on suurem, saab ta iseseisvalt vanavanematega suhelda ja otse kontaktis olla.  

Millised on tüüpilised probleemid eksidega suhtlemisel? (Tige ämm, kes püüab olukorda kontrollida; lastega perest lahkunud minia, kes ei luba ekspartneri suguvõsal lastega suhelda...) Millised on lahendused ja kes on olukorras võtmepositsioonil?

Vahest peetaksegi näiteks ämma paari lahkumineku põhjuseks – seda juhul kui ta on pidevalt erineval viisil pojale sisendanud, et ta võiks palju parema valiku teha vms. Siis pole üllatav, et naine ei soovi eksämmaga enam edaspidi suhelda ning ehk ei taha ka lapsi ta juurde saata kartes nende mõtete mürgitatamist. Kui laps on väike ja vanematest sõltuv, siis ausalt öeldes ei oskagi näha, kuidas vanavanemate ja lastelaste vaheline suhe võiks lahutusejärgselt kesta. Vanem ju vastutab lapse eest ja otsustab mis on talle hea ning tihti lähtub see enda suhtumisest teise inimesse. Kahju on see, kui vanavanemad ise ei taha enda arvates tüli tekitada ning jäävad ootepositsioonile, et küll oma lapse ekskaasa mingil hetkel neile lapselapsi näha toob. Seda aga võib tõlgendada soovina mittesuhelda ja nii kontakt hääbubki. Minu meelest ei ole küll patt ise otse eksminia või eksväimehe poole pöörduda, et lapselapsega suhtlemiskorda arutada.

Millest sõltub see, milliseks suhted kujunevad pärast lahutust? (suhted kooselu ajal; uue „kehvema“ minia tulek suhteringi...?)

Kõige rohkem mõjutab see, millisel viisil lahku mindi. Kui see toimus ühe poole petmise pärast või muul põhjusel, kus on selgelt üks hea ja teine paha (nt alkoholism või hasartmängu sõltuvus), siis võivad negatiivsed emotsioonid sh süüdistamine, viha, pettumus, kättemaksusoov, kesta päris kaua ning mõjutada nii eksämmade-äiadega suhtlust kui ka lapselastega suhtlust. Sagedasti normaliseeruvad suhted siis, kui leitakse uus kaasa ja keskendutakse pigem uue kooselu rajamisele, kui vana sh ekspartneri kritiseerimisele.

Reeglina räägitakse suhete/lahutuse puhul rohkem ämmade-miniate suhetest. Aga mehed? Eksäiad ja pojad-väimehed – milline on nende roll ja võimalus suhetemustris?

Tihti võtavad mehed vähemalt väliselt lahkuminekut rahulikumalt ning on ka uue suhte rajamise osas tolerantsemad. Seetõttu näen, et kui oleks nende teha, siis võiks vanaviisi suhetega edasi minna. Vahest on aga teine pool kardinaalsem ning püüab ka leplikumat hinge enda poolele meelitada keelates suhtlust või andes mõista, et see on ebasoovitav omavaheliste suhete potentsiaalse halvenemise tõttu. Siis sõltub mehest, kas ta allub sellisele käitumisele või mitte.

Millised on mõned universaalsed soovitused?

Tore oleks, kui inimesed tegeleksid rohkem enda eluga ja oma heaolu loomisega kui teiste elu ette kirjutamisega sh kellega teine võib suhelda.

 

ilmus ajakirjas "Elukiri" septembris 2013

Laste pärast koos ja muud lahutusest

Mingil hetkel sain nahutada, et kirjutan kurbadest ja rasketest teemadest. Mõnda aega olen sellest hoidunud, aga kuna üldiselt arvan, et eriti vajavad inimesed abi keeruliste teemadega, siis tulen nüüd ühe juurde tagasi.

ETV-s jookseb huvitav 6.-osaline sari lahutusest. Seal räägivad Rootsi lahutatud perede emad-isad-lapsed miks, kuidas jne. Tegemist on väga siirate ülestunnistustega, mis võivad ka ehk minu lugejaid natuke lohutada, et ka teised on selliseid hirmsaid mõtteid mõelnud. Näiteks ütles üks naine, kelle juurest mees ära läks (neil oli kaks eelkooliealist last) ja umbes aasta pärast pere tuttavaga kokku kolis, et tal oleks kergem olnud meest leinata kui teada, et ta on õnnelik kellegi teisega. Samuti tõdes ta, et kui tuli endal võimalus kolida uue mehe juurde kaugele, siis ta tegi seda rõõmuga, et mehele kätte maksta. Sellised emotsioonid on alguses tõenäoliselt paratamatud, aga paljud ei lase neil tegudeks transformeeruda.

Lastepsühholoogilt küsiti, kas on võimalik lahutatud abikaasaga hästi läbi saada ja sõber olla. Ta vastas, et tõenäoliselt esimesel lahusoleku aastal mitte. Siis töötatakse kõiki segaseid tundeid läbi ning nende läbitöötamine on ka eelduseks, et pärast saaksid suhted normaliseeruda. Sarnane soovitus kehtis ka vanemate teineteise mahategemise kohta, et kui kuidagi muidu ei saa, siis aasta otsa võib seda osaliselt paratamatuks pidada, aga rohkem küll mitte. Üldiselt ütles ta selgelt, et seda ei tohi teha, sest isegi kui teine on sulle väga vastik, on ta su lapse ema või isa, kes too armastab ja hoiab.

Konkreetses peres lastele lahkumineku põhjust ei selgitatud. Lapsed nägid, et isa läks ära mingisse umberikku korterisse ja tõlgendasid seda nii, et ema viskas isa välja. Tüdruk tundis isale kaasa ja kui ema nendega kolida tahtis, siis nad olid väga vastu, kuna soov oli isale lähedale elama jääda. Aastaid hiljem tuli juhuslikult juttu, et isa läks hoopis ise ära. Tütar avaldas selle peale emale arvamust, et oleks võinud ikka tõtt rääkida kohe siis, et ta ei oleks isa vihkama hakanud. Ütles ka seda, et oleks tõde teades, saanud emaga lähedasem olla kui oli. Tõenäoliselt siis osaliselt ta süüdistas ema selles, et isa lahkus. Kahju. Mida sa teed selle tagantjärele tarkusega? Siit saavad ainult teised õppida.

Nüüd 20 aastat pärast lahutust olid mõlemad eksid poja 30.-sel sünnipäeva peol. Naine tunnistas, et neil oli nii lõbus, et kojugi ei tahtnud minna. Oleks võinud varem paariti suhtlema hakata, arvas ta. Kui piisavalt kaua on aega möödas ja mõlematel uued suhted, siis lastega seotud sündmustel võiks tõesti proovida osaleda ja püüda avatult tunnetada, millised emotsioonid tekivad. Lapsed kommenteerisid, et nende jaoks on see väga väga meeldiv, et nüüd nende kõik vanemad nii hästi läbi saavad.

Mis minu jaoks aga kõige huvitavam oli, oli see, et üks sotsioloog intervjueeris tuhandeid inimesi küsides neilt, kas nad on lahutuses just lastena osalised olnud ja kas nende peres on palju konflikte olnud. Lisaks soovis ta teada, kuivõrd neil endil nüüd täiskasvanuna esineb emotsionaalset ebastabiilsust ja psühholoogilisi probleeme (ei tea mis metoodika järgi aga vahet pole). Selgus, et nii neil, kelle vanemad olid ikka veel koos, kui neil kes lahutuse üle elasid, aga mitte palju konflikte, oli tulevikus 8-10%-l psühholoogilisi probleeme. Kaks korda rohkem (see tähendab iga viies) raporteerisid probleeme need, kelle vanemad ei lahutanud, aga tülitsesid palju. Sotsioloog tegi uuringust järelduse, et kasvavale lapsele on vanemate tema pärast koos olemine pigem kahjulik ja seda juhul kui ta on sagedaste tülide tunnistajaks. Siit mina küsiks edasi, kas selline vaikselt tuli-tuha-all hõõguv konflikt on ka konflikt, aga vastust võime ainul aimata. "Ükski uuring ei näita, et laste pärast kokkujäämine hea on." Kohe toodi illustreeriva materjalina ära ka kaksikute jutt oma vanematest. Nad kisklesid pidevalt ja lõpuks tulid laste juurde, et meil on teile üks jutt. Lapsed küsisid, et kas lahutate, mille peale vanemad olid väga üllatunud, et kust nad teavad, aga lapsed vastasid, et arvestades, kuidas te läbi saate, siis me isegi tahaks, et te lahku läheks. Lapsed tajuvad ka siis kui neile ei räägita probleemide olemasolu vanemate vahel ja kui see kestab sarnase intensiivsusega pikalt (kui pikk on pikk?), siis peaks tegema ühe kahest otsusest: kas hakata tööle selle kallal, et asjad paremaks muutuks või kui lootust endas ei leita, alustada lahkuminekuprotsessi. Kuna lahkuminek on kõigile valuline, siis kindlasti võiks ikkagi enne abi otsida, aga see on igaühe enda otsus. Muide ülalnimetatud uuring näitas, et lastest, kes kogesid lahutust, aga mitte (palju) konflikte, koges hiljem psühhologilisi probleeme 14%. Samas on teised uuringud näidanud, et lahutus iseenesest pole lastele tingimata jääva mõjuga (konfliktid võivad olla).

Mis siis edasi kui otsus on lahkuminek? 2005.a. elas Rootsis 20% lahutatud paaride lastest mõlema vanemaga. See tähendab, et elasid vahepeal isa ja siis ema juures. See protsent on palju kasvanud, aga see võiks ka olla kõrgem. Mina siiski soovitan pöörduda nõustaja poole, sest ise ei oska tihti eraldada tundeid ja mõistust nii nagu võiks mistõttu võib asi minna hullemaks kui keegi seda oli ette näinud.

Isaks olemine pärast lahutust

Viimasel ajal olen juurelnud sellel teemal, kuidas jääda isaks pärast lahutust. Üldiselt olen kuulnud palju klassikalist süüdistamist, et mehed on südametud ega tunne pärast lahkuminekut oma laste vastu enam huvi, jättes kogu koorma ema kanda. Kindlasti on neid mehi oluliselt rohkem kui tahaks, aga on ka teistsuguseid.

Olen kohtunud mitmete meestega, kes on dilemmas: kuidas suhelda oma lastega ilma et peaks suhtlema ka eksiga. Kogemus on just nende isade osas, kes on endale teise kaaslase leidnud ning seetõttu pere juurest lahkunud. On selgunud, et nad soovivad oma võsukestega edasi suhelda, aga keeruline on seda nii korraldada, et nende ema kohtumisel ei figureeriks. Kui mees on ära läinud ja isegi kui see ei olnud tüliga, siis tõenäoliselt ei taha ta enam oma eksiga väga palju suhelda. Miks? Näiteks selle pärast, et ta peab seda uue kaaslase suhtes valeks, ta ei taha tunda end süüdi rohkem kui ta seda teeb, sest vähemalt esimesed aastad on just süütunne see, mis eksiga seoses kiirelt meelde tuleb. Seega lastega kohtumine nende kodus, on küll mõneti mugav, aga teisalt pingeid tekitav. Kui süütunded ekskaasa osas kõrvale jätta, siis lahkumishetk võib lastele olla igakord kui uuesti äraminek ning nende pisaraid ja mangumist on raske taluda.

Olgem ausad, ega naised, kelle mees on teise juurde läinud, ei ole ka just vaimustuses, kui too pidevalt endises kodus virvendab. Mingil hetkel ei tahaks enam mõelda enesehaletsushoos, et ma ei olnud piisavalt hea, ei tahaks olla vihane, ei tahaks tunda ebaõiglusetundest tekkinud raevu, et miks ta nii rõõmus on kui mina ikka veel kurb olen. Tahaks oma eluga edasi minna. Nii ongi mõlemal lapsevanemal piisavalt põhjendusi, miks mitte enam kohtuda ja õhus piisavalt küsimusi, kuidas lapsel lasta kohtuda.

Ka lapsele võib situatsoon keeruline olla. Ta võib tunda ennast ise süüdi, et vanematel nii läks ning ta võib ka tunda otseselt väljendamata survet hoida selle vanema poole, kelle juurde tema elama jäi. Samas on ju mõlemad kallid ja rängalt mõjub see, kui laps on sunnitud valima. Ta näiteks näeb, et ema uurib, mida ta isaga linna peal tegi ning on kurb või vihane kui laps rõõmsalt sellest jutustab. Selleks et ema mitte pahandada, võib ta hakata kohtumistest hoiduma kuigi tegelikult tahaks neid jätkata. See on lõks, millest peaks last hoidma. Avalik teise vanema kritiseerimine lapsele ei ole hea toon ning oma negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks peaks pöörduda pigem teise täiskasvanu - lähedase sõbra või sugulase poole.

Niisiis kuidas olla isa edasi kui ise ei taha kaasaga kokku puutuda ja/või eks ei soovi sind näha? Üks soovitus on leppida kokku ajad mil laps isaga on ning et see koht on mujal kui lapse kodus või on sel ajal lapse ema sõbrannadega väljas või trennis või poes. Vähemalt alguses st värskelt pärast lahutust, võib kokkuleppe teha ka selle kohta, et kohtumiskoht ei ole isa uues kodus, kus on tema uus naine. Ega neutraalseid paiku ju palju pole eriti, kus saaks näiteks 2-5 aastasega kvaliteetaega veeta, aga laps väärib seda, et oleksime võimalikult loomingulised. Oleks tore, kui ema ka kaasa aitaks, sest olles oma järeltulijaga rohkem koos teab ta, mis lapsele meeldib.

Võib ka helistada ja kirjutada, kui kohtumine pole võimalik, aga see nõuab lapse emalt valmidust vajadusel neid kommunikeerimisviise vahendada.

Kui lapsed on juba nii suured, et otsustavad ise isaga suhted taastada, olles vahepeal aastaid ülse mitte suhelnud, on see väga tore. Karta aga võib, et kui isa enam kuidagi lapse elus ei figureeri, siis tekib selline võõrdumine, et uuesti kontakti võtmine tundub ebamugav ja ka ebaoluline, eriti siis kui majja on tulnud kasuisa, kes on omaks võetud.

Siiski oleks rõõmustav, kui laps tunneks oma mõlemaid vanemaid, saaks neilt õppida, neile toetuda, näeks isa käitumises ja olekus endale sarnaseid jooni ning tunneks oma bioloogilisi juuri.
Siit ka üleskutse naistele, kelle mehed on nüüd mujal: püüdke leida enda jaoks sobivaid viise, kuidas laps saaks isaga suhelda, kui isa seda soovib. See kui ta tihti külas ei käi või ei helista, ei tähenda, et ta lapse peale ei mõtle või ei hooli. Üleskutse läheb ka uutele naistele, et te lubaks isadel olla isad. Aitäh!

Robert Wendt ja tema 40 aastat kogemust

28.-29.09 kuulasin Ameerikast Eestisse Pereteraapia Ühingule külla sõitnud Bobi, kes ütles, et tal on käes years of giving back. Eks seetõttu oligi võimalik väga väikse tasu eest tema arvamusavaldusi kuulata. Koha alguses ütles ta ära, et te võite mind uskuda või mitte uskuda ja jutu jätkudes sain aru,miks ta sellise disclaimeriga esines.

Mõned väljavõtted huvilistele seekord ilma omapoolsete kommentaarideta (neid ootan pigem teilt):
- igal inimesel võiks olla viis sõpra, siis peaks olema kõik tema erinevad küljed kaetud ja ta saaks neid väljendada. Arv on tinglik, aga suures piirdes võiks sellest joonduda. Kui on näiteks kaks, on see liiga vähe ja kogu koormus erinevate vaimsete huvide rahuldamise eest langeb olemasolevatele sõpradele.

- Ameerikas 50% esimestest abieludest lahutatakse ja 67% teistkordselt sõlmitud abieludest samuti. Miks see protsent kasvab teise abielu puhul on keerulisted suhete tõttu kui koos elavad vanemad (kellest üks on kasuvanem) bioloogiliste lastega ja kasulastega.

-Nendest abieludest mis püsima jäävad, on 25% sellised, mis on koos ainult praktilistel põhjustel, tavaliselt kas laste pärast või varandusliku seisu tõttu. Ainult 25% abieludest on sellised nagu võiks olla st nendes on soojust ja teineteisel inimesena kasvada aitamist. Samas ka neist ainult 5-7%-l on kooselu seksuaalselt rahuldust pakkuv. Väidetavalt on seksuaalne lähedus väga raskesti saavutatav ja jääb enamikule kättesaamatuks.
Statistikast tulenev järeldus on see, et abielu on väga raske töö ja enamus inimesi ootab selles läbikukkumine. Seetõttu peaks abielu võtma tõsiselt ja selle kallal vaeva nägema mitte lootma, et see õnn ja harmoonia, mis sõrmuseid vahetades paari vahel valitseb, jääb alatiseks kestma.

- lähedus e intimacy on enda sees toimuvate protsesside jagamine partneriga. See on rääkimine sellest, mis minus toimub, mida tunnen, mõtlen, mida kardan ja millest unistan. Lähedus on suhte kvaliteedi püsimise jaoks väga oluline. Tihti saab lähedus suure hoobi siis kui perre sünnib laps. Paarisuhe liigub aina kaugemale prioriteetide listis ja kui inimesed on stressis siis tavaliselt hakkavad nad käituma rolli kohaselt, mis neile loomulikult tuleb e tavaliselt naised overuse ema rolli ja mehe provider-i rolli. Lapse sünd iseenesest ei pea lähedust vähendama, pigem on selleks ükskõik milline suurem stress. Samas tihti lapse sünd eriti esimese lapse sünd perele suur stress on.

- emotsionaalne petmine on see, kui üks kaasadest on lähedane e verbaalselt intimate teisega ja mitte oma partneriga. See tähendab et kui suhtes lähedus ei kannata, ei ole tegemist petmisega. Hea näide sellest on sõbrannatamine, kus naised omavahel räägivad mõtetest-tunnetest ja teevad seda ka kodus oma mehega.

- petmisel ei ole midagi pistmist abieluga või kooseluga, mille kõrvalt see toimub, vaid selle põhjused peituvad petja teismeliseaastate suhetes oma vanematega. See kõik toimub alateadlikult ja petmisega võib inimene lõpuks saada selle tunnustuse (olla kõiges parim ka nt skoorida ilusa naisega), mida vanemad temalt ootasid, aga milleni ta kunagi ei küündinud. Samuti võib ta siis välja teenida ühe vanema lugupidamise, kes on ka petnud ja kes seda pigem nt mehelikkuse väljenduseks pidas.
Kuna tegemist on alateadlike protsessidega, siis ei pruugi petmine olla suhte lõpp, sest teine pool mõistab, et see pole tingimata ta kaasa otsus/tahtlik käitumine ja seetõttu on ehk kergem usaldusel taastekkida. Siin on oluline eeldus, et kui inimene on teatud negatiivsest käitumismustrist teadlikuks saanud, siis ta suudab selle murda ja mitte seda korrata.

- kui paar läheb lahku, laps jääb näiteks ema juurde elama ning emal tekib uus kaaslane, siis kui laps on umbes kahene, võib uus kasuvanem suhteliselt ruttu hakata co-parentiks. Kui aga laps on näiteks viiene või veel vanem, peaks minema viis aastat enne kui kasuvanem hakkab last distsiplineerima. Pigem peaks ta olema lapsele sõber ja terapeut ehk see, kes lapsele nõu annab, ta ära kuulab ja teda toetab.

Kommertstekst: kliendiotsingul

Paljud teavad, et õpin kolmandat aastat pereteraapiat (kokku on neli aastat) ja loomulikult on samal ajal oluline alal töötada ja õpitavat praktiseerida. Hetkel on küll kolm pere, kellega töötan, aga hea meelega võtaks veel mõne pere lisaks.
Eeldus on see, et on mingi teema, milles tahaks väljaspoololija vaatenurka, sest ise seest paljusid asju ei näe. Minu eesmärk on suhtemustreid aidata ümber kujundada, et probleem taanduks. Ei pea olema midagi väga jubedat :) Tavaliselt miinimum on kolm 1-1,5 tunnist kohtumist. Päris tasuta ei soovitata teha ja nii olen välja mõelnud sellise skeemi, et 300 krooni sisaldab viit kohtumist ja ise võib valida, kas käiakse ainult üks kord või rohkem. Kui keegi arvab, et ta mees/naine niikuinii ei tule, siin saan ka aidata ise tõrksama poolega vesteldes. Tavaliselt 80% ikkagi soostuvad tulema.
Paarid/pered peaks olema sellised, keda ma nii otseselt ei tunne, et pole isiklikku suhet ühe või mõlemaga, et ei tekiks ühel kaasal arvamust, et olen kellegi poolt.
Huvi korral helistage: 53830017

Kärt

PS Kui minu head tuttavad soovivad kas konsultatsiooni või peretööd, siis võin soovitada oma kursaõdesid.

PPS Kes peretööd ei vaja ja vajab näiteks lepitajat eelkõige lahutuse puhul erinevate (tüli)küsimuste lahendamiseks, helistage samuti ülaltoodud numbril. Perelepituse mõte on eelkõige lastega seotud ehk kui paari osapooled lakkavad olemast mees ja naine, siis et nad oleks edasi isa ja ema. Lepitaja aitab valust ja vihast hoolimata leida sobivaid lahendusi. Tasu 300.- krooni kord maksavad pooled solidaarselt st mõlemad pool.