Lastekasvatamise argipäev

Oh eile oli ilus õhtu: kutsuti külla, söödeti kõht head-paremat täis ning sai naistega jutustada oma kolm tundi jutti. Palju oli juttu laste kasvatamisest ja sel teemal natuke ka kirjutan.

Alustasime söömisest ja just emade vaatevinklist st et juttu tuli erinevate roogade tegemisest kuna pereliikmete sh laste menüüeelistused on erinevad. Koolis õpetatakse meid, et ei tohi eeldada, et laps peab sööma kõike, mis ette pannakse. Täiskasvanutel on oma lemmikud ja vastunäidustused ja nii võivad need olla ka lastel. Aga kust läheb piir lihtsalt pirtsutamise ja inimõiguse austamise vahel? Mina mõtlen naiivselt, et kujundan kunagi oma lapse söömisharjumusi enda järgi. Selle peale naersid teised mind välja, et ega see päris ikka nii ei käi. Kogenum ema andis hea nipi, et kaasa lapsi söögitegemisesse, siis on tõenäosus ka suurem, et nad pärast valmistatut ära ei põlga. Koolis räägiti targalt, et laps saab kodus süüa seda, mida majapidamises leidub. Kui vanem ei taha, et ta haukab ainult komme ja küpsist ning loputab selle limonaadiga alla, siis varugu kappi ka muud tavaari. Kõlab loogiliselt.


Edasi liikusime teemale, et millal on õige aeg hakata lapsele koduste toimetustega seotud ülesandeid andma selle asemel, et kõik eest ära teha. Üks ema vastas lihtsalt - siis kui sinu tehtut hakatakse iseenesest mõistetavaks pidama ja sa selle ära tunned. Ea osas see selgust ei toonud, aga tegelikult ju ka juba kolme aastast võib hakata harjutama mänguasju ise tagasi oma kohale panema kui õhtu käes ja liikuda siis kui ta suuremaks saab selle poole, et paneb ise oma mustad riided pesukorvi, koristab oma tuba jne. Selgitus on see, et igaühel peres on oma kohustused, nii elu lihtsalt käib. Mõnes peres käib koristaja ja võib kerkida küsimus, kas see tekitab lapses pildi, et nii peabki olema mistõttu ta muutub eriti lohakaks, sest tädi ju tuleb kolmapäeval ja teeb kõik korda. Kuna paljuski on koristamine naiste õlul, siis mina küll soovitaks võimaluse ja naise poolt väljendatud vajaduse korral koristaja peale mõelda, sest kasvastulikuks tegevuseks jääb piisavalt koristada ka vahepealsel ajal ja uskuge mind reeglina on naine palju rõõmsam, kui on üks suur asi to-do listis vähem.

Üldise distsiplineerimise juurest jõudsime trenniteemani. Leidsime, et eriti sporditrennis käimine on lapsele väga kasulik, sest siis õpib ta selliseid asju nagu täpsus, kohusetunne, eesmärgi suunas töötamine, järjekindlus, teistega arvestamine jms. See on nagu vanemate kasvatustöö lisa, mida trenn ja treener teeb ja minu meelest eriti võiks see kasuks olla poistele, kes ehk ei ela isaga koos ja kes saavad siis mehe eeskujuks võtta oma treeneri. Väidetavalt õpetab organiseeritult hobidega tegmine ka oma aega paremini planeerima, mis jällegi on väga väärt oskus täiskasvanu maailmas.

Igatahes on lapsel vaja reegleid ja piire, siis nad tunnevad ennast turvaliselt. Selle asja juures aga on kaks keerulist tahku. Sellel hetkel kui ema või isa midagi keelab või siis vastupidi just käsib teha, tundub see ehk tüütu ja näägutamine ehk siis laps ei pruugi väljendada tänutunnet. Samas aga psühholoogiliselt mõjub see ta närvisüsteemile hästi kui on teada, mida talt oodatakse ja mida mitte. Teine raskus tekib siis, kui vanematel on erinevad nägemused sellest mida ja kuidas peab tegema. Kui nüüd mõlemad ajavadki oma joru, siis see on lapsele väga segadust tekitav ja võib tekkida lõksus olemise tunne st kui ma teen ühe vanema meele järele, siis teine pahandab ja vastupidi. Lõks on väga halb lapsele taluda mistõttu on kaks võimalus: kas vanemad lepivad siiski ühiselt kokku, mida nõuda või siis tõesti hakkavad tegema paaris ja paaritu kuupäeva harjutust. See tähendab, et paariskuupäevadel käib kõik nii nagu üks vanem ütleb ja paaritutel teine. Tihti on harjutuse tulemus see, et vanemad mõistavad kui jabur see situatsioon on ning leiavad endas motivatsiooni omavahel kokkulepped saavutada.

Jah vanem olla on suur väljakutse, aga siiski 100% seda väärt, eksju!

Isaks olemine pärast lahutust

Viimasel ajal olen juurelnud sellel teemal, kuidas jääda isaks pärast lahutust. Üldiselt olen kuulnud palju klassikalist süüdistamist, et mehed on südametud ega tunne pärast lahkuminekut oma laste vastu enam huvi, jättes kogu koorma ema kanda. Kindlasti on neid mehi oluliselt rohkem kui tahaks, aga on ka teistsuguseid.

Olen kohtunud mitmete meestega, kes on dilemmas: kuidas suhelda oma lastega ilma et peaks suhtlema ka eksiga. Kogemus on just nende isade osas, kes on endale teise kaaslase leidnud ning seetõttu pere juurest lahkunud. On selgunud, et nad soovivad oma võsukestega edasi suhelda, aga keeruline on seda nii korraldada, et nende ema kohtumisel ei figureeriks. Kui mees on ära läinud ja isegi kui see ei olnud tüliga, siis tõenäoliselt ei taha ta enam oma eksiga väga palju suhelda. Miks? Näiteks selle pärast, et ta peab seda uue kaaslase suhtes valeks, ta ei taha tunda end süüdi rohkem kui ta seda teeb, sest vähemalt esimesed aastad on just süütunne see, mis eksiga seoses kiirelt meelde tuleb. Seega lastega kohtumine nende kodus, on küll mõneti mugav, aga teisalt pingeid tekitav. Kui süütunded ekskaasa osas kõrvale jätta, siis lahkumishetk võib lastele olla igakord kui uuesti äraminek ning nende pisaraid ja mangumist on raske taluda.

Olgem ausad, ega naised, kelle mees on teise juurde läinud, ei ole ka just vaimustuses, kui too pidevalt endises kodus virvendab. Mingil hetkel ei tahaks enam mõelda enesehaletsushoos, et ma ei olnud piisavalt hea, ei tahaks olla vihane, ei tahaks tunda ebaõiglusetundest tekkinud raevu, et miks ta nii rõõmus on kui mina ikka veel kurb olen. Tahaks oma eluga edasi minna. Nii ongi mõlemal lapsevanemal piisavalt põhjendusi, miks mitte enam kohtuda ja õhus piisavalt küsimusi, kuidas lapsel lasta kohtuda.

Ka lapsele võib situatsoon keeruline olla. Ta võib tunda ennast ise süüdi, et vanematel nii läks ning ta võib ka tunda otseselt väljendamata survet hoida selle vanema poole, kelle juurde tema elama jäi. Samas on ju mõlemad kallid ja rängalt mõjub see, kui laps on sunnitud valima. Ta näiteks näeb, et ema uurib, mida ta isaga linna peal tegi ning on kurb või vihane kui laps rõõmsalt sellest jutustab. Selleks et ema mitte pahandada, võib ta hakata kohtumistest hoiduma kuigi tegelikult tahaks neid jätkata. See on lõks, millest peaks last hoidma. Avalik teise vanema kritiseerimine lapsele ei ole hea toon ning oma negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks peaks pöörduda pigem teise täiskasvanu - lähedase sõbra või sugulase poole.

Niisiis kuidas olla isa edasi kui ise ei taha kaasaga kokku puutuda ja/või eks ei soovi sind näha? Üks soovitus on leppida kokku ajad mil laps isaga on ning et see koht on mujal kui lapse kodus või on sel ajal lapse ema sõbrannadega väljas või trennis või poes. Vähemalt alguses st värskelt pärast lahutust, võib kokkuleppe teha ka selle kohta, et kohtumiskoht ei ole isa uues kodus, kus on tema uus naine. Ega neutraalseid paiku ju palju pole eriti, kus saaks näiteks 2-5 aastasega kvaliteetaega veeta, aga laps väärib seda, et oleksime võimalikult loomingulised. Oleks tore, kui ema ka kaasa aitaks, sest olles oma järeltulijaga rohkem koos teab ta, mis lapsele meeldib.

Võib ka helistada ja kirjutada, kui kohtumine pole võimalik, aga see nõuab lapse emalt valmidust vajadusel neid kommunikeerimisviise vahendada.

Kui lapsed on juba nii suured, et otsustavad ise isaga suhted taastada, olles vahepeal aastaid ülse mitte suhelnud, on see väga tore. Karta aga võib, et kui isa enam kuidagi lapse elus ei figureeri, siis tekib selline võõrdumine, et uuesti kontakti võtmine tundub ebamugav ja ka ebaoluline, eriti siis kui majja on tulnud kasuisa, kes on omaks võetud.

Siiski oleks rõõmustav, kui laps tunneks oma mõlemaid vanemaid, saaks neilt õppida, neile toetuda, näeks isa käitumises ja olekus endale sarnaseid jooni ning tunneks oma bioloogilisi juuri.
Siit ka üleskutse naistele, kelle mehed on nüüd mujal: püüdke leida enda jaoks sobivaid viise, kuidas laps saaks isaga suhelda, kui isa seda soovib. See kui ta tihti külas ei käi või ei helista, ei tähenda, et ta lapse peale ei mõtle või ei hooli. Üleskutse läheb ka uutele naistele, et te lubaks isadel olla isad. Aitäh!