Isaks olemine pärast lahutust

Viimasel ajal olen juurelnud sellel teemal, kuidas jääda isaks pärast lahutust. Üldiselt olen kuulnud palju klassikalist süüdistamist, et mehed on südametud ega tunne pärast lahkuminekut oma laste vastu enam huvi, jättes kogu koorma ema kanda. Kindlasti on neid mehi oluliselt rohkem kui tahaks, aga on ka teistsuguseid.

Olen kohtunud mitmete meestega, kes on dilemmas: kuidas suhelda oma lastega ilma et peaks suhtlema ka eksiga. Kogemus on just nende isade osas, kes on endale teise kaaslase leidnud ning seetõttu pere juurest lahkunud. On selgunud, et nad soovivad oma võsukestega edasi suhelda, aga keeruline on seda nii korraldada, et nende ema kohtumisel ei figureeriks. Kui mees on ära läinud ja isegi kui see ei olnud tüliga, siis tõenäoliselt ei taha ta enam oma eksiga väga palju suhelda. Miks? Näiteks selle pärast, et ta peab seda uue kaaslase suhtes valeks, ta ei taha tunda end süüdi rohkem kui ta seda teeb, sest vähemalt esimesed aastad on just süütunne see, mis eksiga seoses kiirelt meelde tuleb. Seega lastega kohtumine nende kodus, on küll mõneti mugav, aga teisalt pingeid tekitav. Kui süütunded ekskaasa osas kõrvale jätta, siis lahkumishetk võib lastele olla igakord kui uuesti äraminek ning nende pisaraid ja mangumist on raske taluda.

Olgem ausad, ega naised, kelle mees on teise juurde läinud, ei ole ka just vaimustuses, kui too pidevalt endises kodus virvendab. Mingil hetkel ei tahaks enam mõelda enesehaletsushoos, et ma ei olnud piisavalt hea, ei tahaks olla vihane, ei tahaks tunda ebaõiglusetundest tekkinud raevu, et miks ta nii rõõmus on kui mina ikka veel kurb olen. Tahaks oma eluga edasi minna. Nii ongi mõlemal lapsevanemal piisavalt põhjendusi, miks mitte enam kohtuda ja õhus piisavalt küsimusi, kuidas lapsel lasta kohtuda.

Ka lapsele võib situatsoon keeruline olla. Ta võib tunda ennast ise süüdi, et vanematel nii läks ning ta võib ka tunda otseselt väljendamata survet hoida selle vanema poole, kelle juurde tema elama jäi. Samas on ju mõlemad kallid ja rängalt mõjub see, kui laps on sunnitud valima. Ta näiteks näeb, et ema uurib, mida ta isaga linna peal tegi ning on kurb või vihane kui laps rõõmsalt sellest jutustab. Selleks et ema mitte pahandada, võib ta hakata kohtumistest hoiduma kuigi tegelikult tahaks neid jätkata. See on lõks, millest peaks last hoidma. Avalik teise vanema kritiseerimine lapsele ei ole hea toon ning oma negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks peaks pöörduda pigem teise täiskasvanu - lähedase sõbra või sugulase poole.

Niisiis kuidas olla isa edasi kui ise ei taha kaasaga kokku puutuda ja/või eks ei soovi sind näha? Üks soovitus on leppida kokku ajad mil laps isaga on ning et see koht on mujal kui lapse kodus või on sel ajal lapse ema sõbrannadega väljas või trennis või poes. Vähemalt alguses st värskelt pärast lahutust, võib kokkuleppe teha ka selle kohta, et kohtumiskoht ei ole isa uues kodus, kus on tema uus naine. Ega neutraalseid paiku ju palju pole eriti, kus saaks näiteks 2-5 aastasega kvaliteetaega veeta, aga laps väärib seda, et oleksime võimalikult loomingulised. Oleks tore, kui ema ka kaasa aitaks, sest olles oma järeltulijaga rohkem koos teab ta, mis lapsele meeldib.

Võib ka helistada ja kirjutada, kui kohtumine pole võimalik, aga see nõuab lapse emalt valmidust vajadusel neid kommunikeerimisviise vahendada.

Kui lapsed on juba nii suured, et otsustavad ise isaga suhted taastada, olles vahepeal aastaid ülse mitte suhelnud, on see väga tore. Karta aga võib, et kui isa enam kuidagi lapse elus ei figureeri, siis tekib selline võõrdumine, et uuesti kontakti võtmine tundub ebamugav ja ka ebaoluline, eriti siis kui majja on tulnud kasuisa, kes on omaks võetud.

Siiski oleks rõõmustav, kui laps tunneks oma mõlemaid vanemaid, saaks neilt õppida, neile toetuda, näeks isa käitumises ja olekus endale sarnaseid jooni ning tunneks oma bioloogilisi juuri.
Siit ka üleskutse naistele, kelle mehed on nüüd mujal: püüdke leida enda jaoks sobivaid viise, kuidas laps saaks isaga suhelda, kui isa seda soovib. See kui ta tihti külas ei käi või ei helista, ei tähenda, et ta lapse peale ei mõtle või ei hooli. Üleskutse läheb ka uutele naistele, et te lubaks isadel olla isad. Aitäh!

Mehed kui isad

Hiljuti tuli sõbrannaga juttu meestest, kes on kasvanud isadeks. Mõtlesin veidi selle teema üle ja tahaks natuke ka teiega jagada.
Ma arvan, et üldiselt on kahte tüüpi mehi: need kes on sündinud isaks ja need kes kasvavad isaks. Tõenäoliselt on olemas ka neid, kes ei kuulu kummassegi kategooriasse, aga nendest siinkohal juttu ei tee.
Ma arvan, et sündinud isasid on vähe. Üldiselt olen tähele pannud, et meestel võtab aega see isarolli sisse elamine ja pole harv kui tunnistatakse, et alles teise lapsega oskavad nad tõeliselt teadlikult tegutseda ja ka isarolli nautida. On loomulik, et kui naine last 9 kuud kannab, siis tal tekib temaga juba suhe, mis mehe jaoks sama olla ei saa. Lisaks vist ikkagi on olemas emainstinkt (kuigi ülikoolis räägiti meile, et inimestel pole ühtegi tõelist intstinkti nagu loomadel alles jäänud). Mehed suhtlevad tihti lastega läbi tegevuse ja kui lapsed on väga väikesed, siis nendega eriti midagi ette võtta ei saa selles mõttes, et nende tegevus piirdub alguses väga minimaalsete liigutustega. Üks sõber ütles, et temal tekkis lähedane suhe lapsega, siis kui too oli umbes 2 aastane ning natuke juba ka rääkis. Ligi kuu aega tagasi külastas Tallinnat üks tark mees ja rääkis ka, et alguses on ema-lapse suhe lapse vajaduste kohapealt primaarne ning isal on pigem naist toetav roll. Lapse kolme aasta täitumisega algab isal olulisem roll ja jätkub kuni noore täiskasvanu eani.
Tundub, et vahest naised ülaltoodu peale ei mõtle. Nad ootavad mehelt initsiatiivi lapsega tegelemiseks ega märka nende kohmetust või nõutust. Või siis pahandavad, kui isad päris "õigesti" asju ei tee. Koolis õpetatakse meile, et kui sünnib laps, siis peab õppima triaadilist suhet ehk siis kolmekesi asju tegema. Ka mähkida saab nii, et üks hoiab last ja teine mähib. Ma ei tea kui palju reaalselt nii käitutakse. Andke märku, neil kel kogemus olemas! Ehk siis võiks mehi alguses pigem kaasata kui neid lapsega päris üksi jätta. Kui enesekindlus kasvamas, võib innustada isa-lapse suhte tekkimist.
Ja siis on veel see teema, et naised suruvad kõik oma vajadused lapse vajaduste ees alla ja peavad seda loomulikuks. Mehed aga tihti nii ei tee ja sellest võib pahandus tulla. Mulle meeldib A. Nekrassovi mõte, et esikohal pead olema ise, siis paarisuhe ja siis alles tuleb laps. Nii on ka pereteraapia koolis meid haritud. See võib tunduda egoistlikuna, aga kui natuke mõtled, siis on selles sügav tarkus sees. Kuidas saad olla teise nt lapse jaoks parim võimalik ema või isa, kui sa oled õnnetu, murelik, väsinud, frustreeritud. Pigem kannatab laps siis, kui vanemad on pidevalt pinges ja ärritunud mitte siis kui nt üks vanem mingil ajal enda eest hoolitseb ja siis positiivse ja armastava energiaga taas lapsega suhtleb. Ühesõnaga mina sellesse usun. Ja kui mõni naine pahandab oma mehe peale, et too peaks rohkem lapsega arvestama, mitte endaga, siis tuletagu endale meelde, et tegelikult mees ei tee tingimata valesti kui ennast esikohale seab.
Ma loodan, et te mõistate vahet egoistliku ja endast hooliva käitumise osas.

Tervitan kõiki toredaid kas siis sündinud või kasvanud isasid!