Milliseid piire lapsed tegelikult vajavad?

Refereerin järjekordselt Jesper Juuli raamatut. Seekord on juttu piiridest, mis järgneva tsitaadi järgi tunduvad olulised asjad:
" ...me ei tunne end armastatuna, kui me piire ei tunnistata või neist vägivaldselt üle astutakse." Suhted ei saa olla väga head ei täiskasvanute ega lastega, kui seda tihti tehakse. Tihti õpime teise piire tundma, kui nende otsa komistame. Nii juhtub eriti tihti väikelastega oma vanematega seoses. Laste jaoks on parim kui nende vanemad nende eest otsustavad, aga tasuks tähelepanu pöörata viisile, kuidas seda tehakse st hääletoon, meeleolu, õhkkond. "Kuidas" eest ei saa lapsed vastutada, see on vanemate pärusmaa. Hea on, kui otsused on omavahel kooskõlas ning toetuvad enda jaoks olulistele väärtushinnangutele nt et soovin, et lapsel tekiks usk iseendasse, et ta õpiks loodusega kooskõlas elama jne. Tasub märkida, et konfliktid on loomulik osa õppimisprotsessist. Samas kui lapsed käituvad "võimatult", siis tuleneb see mitte nende võimuihast, vaid sellest et vanemad põhjustavad neile valu ohje enda kätte mitte haarates ning sellega lastele liiga suure vastutuse jättes. Positiivse käitumise näitena võib tuua olukorra, kui laps nõuab enne õhtusööki jäätist ja isa ei anna sellele soovile järele selgitades ka mispärast. Uuele nõudmisele vastab ta samuti eitavalt vaadates lapsele silma. Kolmandal korral aga pöörab isa pilgu ning jätkab oma asjatoimetusi. On tõenäoline, et siis laps üritab veel ja hakkab lõpuks nutma. Kui isa on tegutsenud nii nagu on mõelnud ja seda ilma süümepiinadeta, on tal isiklik autoriteet mistõttu kokkuvõttes laps ennast siiski halvasti tundma ei jää. Tal on lubatud kurvastada millegist ilma jäämise üle ning eriti hea on seda teha, kui keegi lähedane on juures ja näiteks vajadusel silitab. Lohutada pole vaja, sest pettumuse ärritus läheb ka sõnadeta üle. Siin tuleb vahet teha olukorraga, kus laps on tõeliselt õnnetu, nt juhul kui ta kaotab midagi/kedagi, mis/kes on talle tõeliselt kallis. Vanemaks saades õpivad lapsed ka ilma nututa toime tulema.

Osa piire viskame peast, kui esimest korda oma last näeme, osa jäävad ning osa kujunevad vastavalt omavahelisele suhtlemisele ja tundmaõppimisele.
Üldised piirid on seotud asukohaga ning sellega, mida seal on viisakas teha ning mida mitte. Enamik lapsi allub üldistele piiridele olulise vaevata, aga seda juhul kui nende isiklike piiride suhtes on teistel teatud respekt. Iskiklikud piirid on individuaalsed nt ma mängin sinuga siis kui mul on köögis toimetused tehtud, ma tahan, et sa koputaksid enne kui mu tuppa tuled, ma ei taha enam, et sa meie voodis magad jne. Lapsed väljendavad ennast alati isiklikult, vanemad aga väga harva. Samas laps vajab teadmist vanemate isiklikest piiridest, sest see loob kontakti ilma milleta laps tunneb end üksildaselt ja ebakindlalt. Ka piiridest aru saamata, on võimalik neid aktsepteerida. Tasub meeles pidada, et lapsed ei arvesta vanemate piiridega sellepärast, et nad neid hästi põhjendada oskavad, vaid sellepärast et arvestavad inimestega, kelle piirid need on. Autori arvates võivad vanemate isiklikud piirid olla erinevad.

Vanemad peavad õppima oma piiride eest hoolt kandma ja nii ka lapsed kuigi viimane on samuti vanemate asi, sest väikelapsed seda ise ei suuda. (Näiteks imik ei pruugi ema lähedalasuvast tulevale jutuvalinale vastata koheselt elavnedes, vaid vajab selleks aega. Kui ema seepeale kõvemini rääkima või last torkima hakkab, võib too nutma hakata.) Kui see õnnestub, õpivad lapsed hiljem teiste piiridesse lugupidavalt suhtuma.

On hea kui lapsed õpivad oma piire selgelt väljendama, sest siis ei toimu see kaudselt st hädaldades, mangudes, meelitades, manipuleerides. Eelduseks on aga see, et ka vanemad seda selgelt teevad ning võimalikult väikse kriitikaga. Näiteks pooleteistaastasele, kes raamaturiiulist kalleid köiteid kisub, võib öelda, et seda ei tohi teha ja/või ta sealt eemale juhtida, aga ei tohiks öelda, et oled paha laps, et nii teed. Ta on lihtsalt uudishimulik.

Konflikt tekib siis, kui asju soovitakse erinevalt lahendada. Imikud väljendavad oma vajadusi nii nagu need tekivad. Lapsed, kes juba kõnelevad, väljendavad oma soove otse ja isiklikult, aga seda nad ise ei oska mõelda, et vanematel on ka vajadused ja soovid, mida pidevalt lapse omade vastu kaalutakse ning millest siis tihti loobutakse. Hea uudis on see, et kui laps on aastaseks saanud, siis on enam-vähem käes aeg, mil oma vajadusi ja soove saab rohkem arvestama hakata, seda nii sõnades kui tegudes.
Huvitav on seejuures see, et kui tunneme, et neid tõsiselt võetakse, ei olegi enam nii tähtis, et me oma tahtmist saaksime või et meile jääks õigus.

Vastasseis on see, kui mõlemad väljandavad, et soovivad erinevaid asju. Kui see tekib lapsega, siis ei ole hea tähelepanu mujale juhtida, muidu õpib ta manipuleerima, vaid anda natuke aega - aega et ta suudaks öelda jah. Siin on lapsed nagu täiskasvanudki, et teevad hea meelega koostööd, aga mitte siis kui tunnevad, et neid selleks manipuleeritakse.

Kui laps nt koolieelik väljendab oma soove, siis kutsu teda üles seda põhjendama. Nii saab enne otsuse langetamist teatud asjades läbirääkimisi pidada. Lapsed arvestavad vanemate soovide ja vajadustega niivõrd kuivõrd vanemad arvestavad laste omadega. Eeskujul on siin suur roll. Oluline on siin vahet teha, et lapse ei respekteerimine ei tähenda tingimata selle kuulda võtmist, küll aga selle tunnistamist ja tõsiselt võtmist. Ei ütlemist tuleb õppida tegema süümepiinadeta.

Millised piirid on vajalikud selleks, et lapsel ja endal oleks hea olla? Demokraatlikus peres arvatakse, et laps teab oma vajadusi kõige paremini ja pereelu keerleb paljuski nende ümber. Võrdväärses peres lähtutakse sellest, et kõigi pereliikmete vajadused on tähtsad ning arvestamist väärt. Demokraatlikus peres püüavad vanemat täita nii laste vajadusi kui ka soove (vt eelmine postitus "ei" ütlemise kunstist) ning enda peale mõtlemiseks jääb aega väheks. Selline teenindamine pole armastus ja kui lapsed vanematelt seda eeldama hakkavad, muutub see veel väsitavamaks. Kahjuks on tagajärg tihti see, et peres on vähe lähedust/intiimsust. "Ärahellitamise" tulemus on, et lapsed saavad liiga vähe, mida neil vaja on. Sellises olukorras pere vanemad peavad õppima endale jah-ütlemist.

Pereringis on reeglid, mis käivad kodukorra kohta aga ka reeglid, mille vanemad leiutavad, kui nad ei oska enam muud moodi tekkinud konflikti lahendada a la kui sa korralikult ei käitu, siis sa ei saa enam Silviga mängida. Mida rohkem viimast tüüpi reegleid on, seda halvemini perekonnal läheb. Alternatiiv põhineb kordamisel, kannatlikkusel ja tahtel ennast ja last tõsiselt võtta. Kusjuures kannatlikkus siin tähendab pigem lapse piiridest kinni pidamist vanemate poolt. Kui ülaltoodule vaatama mõnest piirist jätkuvalt üle astutakse, tuleb vanemal lapsele oma pahameelt näidata vahetult pärast lubamatut teguviisi ja siis mitte enam läbirääkides, veendes ega ähvardades, vaid oma hetketundeid sõnastades.
Kui vanem eksib ja sellest aru saab, siis parim tegutsemisviis on lapsele selgitada, mida vanem valesti tegi ning anumata ja sentimentaalsuseta andestust paluda. Nii vabaneb laps süütundest ning õpib vastutustundlikkust.

"Ei" ütlemine lapsele

Sain eelmisel nädalal kolm tellitud raamatut kätte, mille üle rõõmustasin, sest nende autori Jesper Juul-i mõtted lastekasvatamisest mulle meeldivad ja on mulle eeskujuks. Lühidalt ka lugejatele tutvustuseks, millest ta kirjutab ""Ei" ütlemise kunstis".

Tuleb teha vahet lapse soovide ja vajaduste vahel. Alates teisest-kolmandast eluaastast võiks kuulata lapse soovid ära, et saaksite arvestada tema mõtete, kogemuste, ootuste ja ka hirmudega. Kui laps nõuab iga päev söögiks burgerit ja joogiks magusat karastusjooki, siis see pole tema vajadus, vaid soov ning sellega ei pea kaasa minema. Tema ei tee neil kahel vahet, aga sina ju teed ning peaksid õpetama ka teda asju tähtsuse järjekorda seadma. Kui lapse soovid on aastaid esiplaanil st vanemad juhinduvad neist, siis võib lapsel jääda välja arenemata empaatiavõime ja oskus osaleda sotsiaalsetes koosmängudes. Lapse soovi võib täita, kui see pole ainult konflikti vältimiseks või populaarsuse vältimiseks ning oma vanemate endi vajaduste arvelt.

Ei tohi jätta täitmata lapse põhivajadusi toidu, riiete, turvalisuse, une, kuuluvuse, läheduse ja hoolitsuse järele. Öeldakse et lapsi ei saa ära hellitada andes neile liiga palju seda, mida nad vajavad. Kui aga lastele antakse palju valesid asju ja valedel alustel, siis võivad nad muutuda selles mõttes hellikuteks, et nad ei lepi vanemate "ei"-ga ning nõuavad jätkuvalt oma tahtmist. Et keerulistesse olukordadesse sattumist vältida, võiks lapselt: "Mida sa soovid?" asemel küsida: "Mida sa tahaksid/eelistaksid/väga tahaksid?" Mudilaste jaoks see väga vahet ei tee, eelkooliealistele aga küll. Loomulikult ei meeldi lapsele "ei"-tamine, aga ärritus ja pisarad kuuluvad asja juurde, et nad suudaks tulevikus suhetes teiste inimestega normaalselt toimida.

Tihti lipsavad üle vanemate huulte spontaansed "ei-d", mille põhjus neil hoobilt pähe ei tule. Seda ei tasu aga häbeneda, lapsed mõistavad irratsionaalsust ning võib täitsa lapsele öelda, et sa arvad nii kuigi ei tea miks ja kui teada saad, siis ütled talle ka. Hetkel peab ta lihtsalt sellise põhjendusega leppima. Vahest kui hakkad oma "imelike" nõudmiste üle mõtlema, võid jõuda tõdemuseni, et sellest võib tegelikult ka loobuda. Kas teile tuleb mõni reegel tuttav ette, mida olete alul tähtsaks pidanud ja siis aru saanud, et pole selle järgimine nii oluline midagi?

Kui laps vanema(te)ga konflikti tõttu hakkab nutma nt sellepärast, et asjad ei lähe nii nagu ta soovib, siis selline kurbuse, pettumuse ja viha väljendamine on täiesti loomulik ning vajalik reaktsioon. Vanemad ei pea seda südamesse võtma, last lohutama ega nuttu peatama, vaid piisab lastega arvestavast ja kaastundlikust märkusest a la saan su pettumusest aru ja loodan, et see läheb varsti üle või mulle on üllatuseks kui väga sa seda tahtsid. Sellega nad väljendavad lapse soovi tähtsust.

Paljud vanemad pooldavad mitte otsest ei-d, vaid pehmemat "maandumist", aga seda saab teha ainult siis, kui nad on pikemat aega olnud juhtpositsioonil ning laps teab, mida vanem tegelikult temalt tahab. Nii kaua kui see pole selge, ei saa laps sellest lõplikult aru, et "See pole tark tegu", tähendab tegelikult: "Nii sa ei tohi teha." Väljendage ennast selgelt, mitte ärge püüdke olla viisakad, siis muutub suhe isiklikuks ja tekitab teises tavaliselt kohase reaktsiooni nt üllatus, kurbus jne. See tähendab, et "Kas sa tõesti arvad, et on palju palutud, et sa korra hoidmisele siin majas natukenegi kaasa aitad?" asemel öelge otse: "Ma tahan, et iga kord kui sa söömise lõpetad, koristad ise laua ära. "Nüüdsest peale on sinu kohus panna oma mustad trenniriided iga kord pärast trenni pesumasinasse," mitte "Miks pean mina kogu aeg sinu mustade riiete eest hoolitsema, ma ei nõua sult ju midagi võimatut!"

Muide umbes kuuekuuselt muutub oluliseks nii keele kui hääletooni nüansirikkus. Enne seda piisab lapsele, kui ilme on lahke ja toon sõbralik, edasi hakkab ka keel/jutu sisu oma olulisust ilmutama. Lisaks tundele, et tal on turvaline olla ja teda ümbritseb armastus, hakkab laps õppima miks, kuidas ja millal mingid meeleolud mida tähendavad.

Kas "ei" suhtes peaks saama läbi rääkida? Hr Juul arvab, et siis on see ok, kui täiskasvanu ei pea "ei"-d nii oluliseks, et kas või nui neljaks, ning siis kui tegemist pole dialoogi asemel väljapressimise, manipulatsiooni või lunimisega. Järjekindlus ei tähenda homme samamoodi arvamist kui täna, vaid seda et olete kindlameelne oma väärtustes ning otsuste-tegude vahelistes seostes. Kui vanemad ei tegele oluliste konfliktide lahendamisega ning soovivad olla laste silmis popid, siis tekib lastes ebakindlus ja segadus ning nad õpivad täiskasvanutega manipuleerima ja neilt asju välja pressima.

Tundub, et meile on oluline tunda vabadust öelda "ei", enne kui saame öelda kindla "jah-i". Vastasel korral kas valetame, ütleme "Saab tehtud!" või ütleme leige "jah-i". Lapse puhul on hästi näha, kuidas tihti toimib ta hambaid pesema saatmine siis, kui väljendame selgelt oma soovi, siis kordame, siis eemaldume ja siiralt anname talle võimaluse oma esialgse "ei" "jah-iks" vahetada. Kui hakkad aga hoopis kritiseerima, veenma, ähvardama, siis konflikt eskaleerub.

Igaks juhuks mainin siin ära lapsetüübi - autonoomsed lapsed, kes ei taha, et neid kallistatakse, kui nad ise seda kontakti ei algata ning kellele ei meeldi tavamõistes hoolitsemine. Tegelikult on neil samamoodi igatsus läheduse järele, aga neile on samas väga oluline, et nad saaks ise otsustada millal ja kui palju seda saada. Neile võib pakkuda erinevaid asju ja tegevusi ilma survestamata, st neile on eriti tähtis vabadus öelda "ei".

10-14.-aastaste puhul hakkavad järjest rohkem mõjule pääsema eakaaslaste arvamused ja hinnangud, kuid ega lapsed koduseid väärtushinnanguid siis unustanud pole. Nüüd püüavadki nad kahe "tule" vahel laveerida. Vanemad saavad jätkuvalt öelda "ei", aga peavad leppima sellega, et vastandumine on vältimatu, nii et tegelikult peaks (vaikselt) toetama lapse õigust öelda samuti "ei". Pikkade läbirääkimiste ja karmide konfliktide esinemise tõenäosus on seotud sellega, kui edukalt on vanemad lahendanud lapeea konflikte.

Teismelisena võtab noor enda eest vastutuse enda peale ja see on ka ta arenguülesanne. Ütle "ei" seal, kus sa tunned, et see õige on ja noor teeb ise järeldused vastavalt oma kasvatusele, kogemustele, eesmärkidele ja unistustele. Teismelised teevad nüüd endale selgeks oma "ei" ja "ja" piirid. Selles eas ei tohiks vanemad enam oma ideoloogiat lapsele peale suruda, vaid see peaks olema võrdsustatud lapse kujuneva ideoloogiaga. Vanemate "ei" puhul ei tohiks niivõrd oluline olla pealejäämine kuivõrd suhte ja usalduse säilitamine. Üllataval kombel ütlevad paljud täiskasvanud oma teismeea kohta, kui nende vanemad ei ole neid käskinud ega keelanud, et neil oli kohati tunne nagu neid ei armastatudki. Usaldus teiste vastu on tegelikult meie tunne ja usaldamatus tekib siis kui meie ootustele ei vastata. Usaldus käesoleva kirjatüki kontekstis on aga see, et usaldame, et laps annab endast parima sellisena nagu ta on ning et tema eesmärgid on ok.

Lastekasvatamise argipäev

Oh eile oli ilus õhtu: kutsuti külla, söödeti kõht head-paremat täis ning sai naistega jutustada oma kolm tundi jutti. Palju oli juttu laste kasvatamisest ja sel teemal natuke ka kirjutan.

Alustasime söömisest ja just emade vaatevinklist st et juttu tuli erinevate roogade tegemisest kuna pereliikmete sh laste menüüeelistused on erinevad. Koolis õpetatakse meid, et ei tohi eeldada, et laps peab sööma kõike, mis ette pannakse. Täiskasvanutel on oma lemmikud ja vastunäidustused ja nii võivad need olla ka lastel. Aga kust läheb piir lihtsalt pirtsutamise ja inimõiguse austamise vahel? Mina mõtlen naiivselt, et kujundan kunagi oma lapse söömisharjumusi enda järgi. Selle peale naersid teised mind välja, et ega see päris ikka nii ei käi. Kogenum ema andis hea nipi, et kaasa lapsi söögitegemisesse, siis on tõenäosus ka suurem, et nad pärast valmistatut ära ei põlga. Koolis räägiti targalt, et laps saab kodus süüa seda, mida majapidamises leidub. Kui vanem ei taha, et ta haukab ainult komme ja küpsist ning loputab selle limonaadiga alla, siis varugu kappi ka muud tavaari. Kõlab loogiliselt.


Edasi liikusime teemale, et millal on õige aeg hakata lapsele koduste toimetustega seotud ülesandeid andma selle asemel, et kõik eest ära teha. Üks ema vastas lihtsalt - siis kui sinu tehtut hakatakse iseenesest mõistetavaks pidama ja sa selle ära tunned. Ea osas see selgust ei toonud, aga tegelikult ju ka juba kolme aastast võib hakata harjutama mänguasju ise tagasi oma kohale panema kui õhtu käes ja liikuda siis kui ta suuremaks saab selle poole, et paneb ise oma mustad riided pesukorvi, koristab oma tuba jne. Selgitus on see, et igaühel peres on oma kohustused, nii elu lihtsalt käib. Mõnes peres käib koristaja ja võib kerkida küsimus, kas see tekitab lapses pildi, et nii peabki olema mistõttu ta muutub eriti lohakaks, sest tädi ju tuleb kolmapäeval ja teeb kõik korda. Kuna paljuski on koristamine naiste õlul, siis mina küll soovitaks võimaluse ja naise poolt väljendatud vajaduse korral koristaja peale mõelda, sest kasvastulikuks tegevuseks jääb piisavalt koristada ka vahepealsel ajal ja uskuge mind reeglina on naine palju rõõmsam, kui on üks suur asi to-do listis vähem.

Üldise distsiplineerimise juurest jõudsime trenniteemani. Leidsime, et eriti sporditrennis käimine on lapsele väga kasulik, sest siis õpib ta selliseid asju nagu täpsus, kohusetunne, eesmärgi suunas töötamine, järjekindlus, teistega arvestamine jms. See on nagu vanemate kasvatustöö lisa, mida trenn ja treener teeb ja minu meelest eriti võiks see kasuks olla poistele, kes ehk ei ela isaga koos ja kes saavad siis mehe eeskujuks võtta oma treeneri. Väidetavalt õpetab organiseeritult hobidega tegmine ka oma aega paremini planeerima, mis jällegi on väga väärt oskus täiskasvanu maailmas.

Igatahes on lapsel vaja reegleid ja piire, siis nad tunnevad ennast turvaliselt. Selle asja juures aga on kaks keerulist tahku. Sellel hetkel kui ema või isa midagi keelab või siis vastupidi just käsib teha, tundub see ehk tüütu ja näägutamine ehk siis laps ei pruugi väljendada tänutunnet. Samas aga psühholoogiliselt mõjub see ta närvisüsteemile hästi kui on teada, mida talt oodatakse ja mida mitte. Teine raskus tekib siis, kui vanematel on erinevad nägemused sellest mida ja kuidas peab tegema. Kui nüüd mõlemad ajavadki oma joru, siis see on lapsele väga segadust tekitav ja võib tekkida lõksus olemise tunne st kui ma teen ühe vanema meele järele, siis teine pahandab ja vastupidi. Lõks on väga halb lapsele taluda mistõttu on kaks võimalus: kas vanemad lepivad siiski ühiselt kokku, mida nõuda või siis tõesti hakkavad tegema paaris ja paaritu kuupäeva harjutust. See tähendab, et paariskuupäevadel käib kõik nii nagu üks vanem ütleb ja paaritutel teine. Tihti on harjutuse tulemus see, et vanemad mõistavad kui jabur see situatsioon on ning leiavad endas motivatsiooni omavahel kokkulepped saavutada.

Jah vanem olla on suur väljakutse, aga siiski 100% seda väärt, eksju!