Me ei suuda mehega lapsekasvatusküsimustes ühel nõul olla. Tema annab lapsele rämpstoitu, mina vihkan seda. Mina keelan ära limonaadid, tema ostab tütrele Cocat, mina tahan last kl 8 magama panna, mees hakkab just siis temaga peitust mängima, mina keelan puu otsa ronimise, tema innustab hoopiski, mina ei luba telekat vaadata rohkem kui tund päevas, mees jätab lapse terveks päevask teleka ette jne jne. Selline pidev vaidlus lõhub meie suhet ja ma ei taha temaga enam koos olla vist, sest ta ei ole nõus minuga neid küsimusi ka arutama. Ma tahaks, et ta loeks vähemalt ühe lapsekasvatusraamatu läbi, et ta mõistaks, kust ma oma reeglid võtan ja miks neid vaja on, aga ta põhmõtteliselt ei tee seda. Kas nii erinevate arvamustega vanematel on lootust kokku jääda või lõhuvad meie eriarvamused meie pere? Lisan veel, et muidu, kui last vahel ei olnud, saime suurepäraselt läbi ja olime alati üksmeelsed ja meil ei olnud kunagi selliseid eriarvamusi.
Saan teie murest aru — olukord on piisavalt segadust tekitav ja kindlasti mitte ainult teile, vaid ka lapsele. Kust tulevad meie lapsekasvatuspõhimõtted? Need tulevad meie kodust ja kuidas meid kasvatati. See ei tähenda, et me täpselt samamoodi oma lastega ümber käiks, aga vähemalt on see meie referentsibaas.
Kui mehe vanemad olid hästi karmid, ta pidi sööma väga tervislikku toitu ning harva hellitati teda kommi või muu lapse arvates mõnusa ampsuga, siis ehk on ta enda jaoks otsustanud, et tema tahab oma lastele pakkuda seda armastust, millest ise arvas, et ilma jääb ja mida aegajalt rämpstoidu pakkumine tähendab. Võib-olla oli tema vanematekodus telekavaatamine rangelt reguleeritud ning teiste poolt kiidetud saated jäid nägemata. Nüüd tahab ta oma lastele pakkuda endale keelatud olnud meelelahtust. Need seosed ja tegevused ei pruugi olla teadlikud, aga kui neist rääkida, siis võib inimene oma käitumise tagamaid mõistma hakata. Teie puhul võib toimida sama mehhanism aga näiteks sellisel viisil, et teid pandi õhtul kell 20 magama ning te peate seda õigeks ka oma laste puhul. Üldiselt me kõik saame kodust kaasa teatud toimimisviisid, aga kui meil on juba oma pere, siis võiksime arutada ja kokku leppida, kuidas meie käitume.
Vanemaks olemine tähendab hea tava kohaselt paarina reeglite paika panemist, lastele selgitamist ja siis nende järjepidevat nõudmist. Lapsed vajavad struktuuri — see tekitab neis turvatunnet. Kui kõik on lubatud või lubatakse vastukäivaid asju, võivad tekkida käitumisprobleemid nt viha- ja tõsised jonnihood, ka löömine. Loodan, et teie peres seda ei esine, seda enam soovitan ennetavalt ühised reeglid kõige olulisemates asjades paika panna. Kui tõesti ühisosa ei leia, siis vahest soovitatakse teraapias, et paarikuupäevadel kehtib ema ja paaritutel kuupäevadel isa sõna. Kui vanemad nii tegutsema asuvad, siis saavad nad tavaliselt ruttu aru, kui jabur see on, leides nii ka motivatsiooni reeglites kokku leppida. Loodan, et olukord laheneb. Mõlemad soovite kindlasti oma lapsele parimat.
Kas paarisuhe on võimalik inimeste vahel, kellest üks tahab lapsi ja teine mitte? Mina tahaksin kohe emaks saada, mu elukaaslane on kategoorilislt vastu ja väidab, et meil pole veel olnud piisavalt “oma aega” kahekesi nautimiseks. Mida päev edasi, seda suuremaks minu titeisu muutub ja seda enam süveneb tema vastumeelsus. Kas sellisest olukorrast on väljapääsu, mis ei lõpetaks meie suhet?
Kui vastata puhtalt esimesele küsimusele, siis loomulikult on raske olla pikaajalises suhtes inimestel, kellel lastesaamise osas on erinevad soovid st üks tahab ja teine mitte. Saan aga aru, et elukaaslane ei ole põhimõtteliselt selle vastu, kuid ajastus pole hetkel õige. Üldiselt tundub põhjendus, et kahekesi aega pole veel piisavalt olnud, täitsa mõistlik, teadmata, kui pikk see aeg on olnud. Tavaliselt võtab paariks kasvamine aega umbes kaks aastat, mil toimub teineteise nurkade mahalihvimine ning ühiste reeglite ja maailmapildi kujunemine. Kui olete koos olnud paar aastat, siis on pigem hea, kui lapsi veel pole, sest olete siiani ladunud loodetavasti tugevat vundamenti selleks ajaks, kui teid on kolm ning stressi ja seetõttu ka suhtepingeid tõenäoliselt palju rohkem.
Sundimine tõepoolest pigem tekitab suuremat vastuseisu ja ehk lükkab ka positiivset otsust, mis muidu loomulikul teel varsti sünniks, edasi. Ehk mõtleb mees, et kas selline elu mind ootabki, et naine üksi otsustab, millal me lapsi saame ja muud olulist teeme. Hea on, kui mõlemad on valmis, sest siis võetakse ka varmamalt vastutust, mis lapse kasvatamisel on ülioluline.
Miks teil nii suur titeisu on, et saamas juba ideeks omaette? Kas tunnete, et vanus surub takka, teistel kõigil juba on lapsed ning tunnete end senisest sõpruskonnast natuke kõrvalejäetuna? Või tähendab lapse saamine teile hoopis midagi muud, millegi kompenseerimist? Mõelge kindlasti sellele, kas võib nii olla. Vahepeal aga võite kätt harjutada sõbranna lastega või isegi vabatahtlikuna mõnes sõimes paar tundi nädalas seda maailma tundma õppides.
Ilmusid Delfi Naistekas 15.ja 11.01.13
Showing posts with label reeglid. Show all posts
Showing posts with label reeglid. Show all posts
Saturday, February 23, 2013
Monday, September 19, 2011
Milliseid piire lapsed tegelikult vajavad?
Refereerin järjekordselt Jesper Juuli raamatut. Seekord on juttu piiridest, mis järgneva tsitaadi järgi tunduvad olulised asjad:
" ...me ei tunne end armastatuna, kui me piire ei tunnistata või neist vägivaldselt üle astutakse." Suhted ei saa olla väga head ei täiskasvanute ega lastega, kui seda tihti tehakse. Tihti õpime teise piire tundma, kui nende otsa komistame. Nii juhtub eriti tihti väikelastega oma vanematega seoses. Laste jaoks on parim kui nende vanemad nende eest otsustavad, aga tasuks tähelepanu pöörata viisile, kuidas seda tehakse st hääletoon, meeleolu, õhkkond. "Kuidas" eest ei saa lapsed vastutada, see on vanemate pärusmaa. Hea on, kui otsused on omavahel kooskõlas ning toetuvad enda jaoks olulistele väärtushinnangutele nt et soovin, et lapsel tekiks usk iseendasse, et ta õpiks loodusega kooskõlas elama jne. Tasub märkida, et konfliktid on loomulik osa õppimisprotsessist. Samas kui lapsed käituvad "võimatult", siis tuleneb see mitte nende võimuihast, vaid sellest et vanemad põhjustavad neile valu ohje enda kätte mitte haarates ning sellega lastele liiga suure vastutuse jättes. Positiivse käitumise näitena võib tuua olukorra, kui laps nõuab enne õhtusööki jäätist ja isa ei anna sellele soovile järele selgitades ka mispärast. Uuele nõudmisele vastab ta samuti eitavalt vaadates lapsele silma. Kolmandal korral aga pöörab isa pilgu ning jätkab oma asjatoimetusi. On tõenäoline, et siis laps üritab veel ja hakkab lõpuks nutma. Kui isa on tegutsenud nii nagu on mõelnud ja seda ilma süümepiinadeta, on tal isiklik autoriteet mistõttu kokkuvõttes laps ennast siiski halvasti tundma ei jää. Tal on lubatud kurvastada millegist ilma jäämise üle ning eriti hea on seda teha, kui keegi lähedane on juures ja näiteks vajadusel silitab. Lohutada pole vaja, sest pettumuse ärritus läheb ka sõnadeta üle. Siin tuleb vahet teha olukorraga, kus laps on tõeliselt õnnetu, nt juhul kui ta kaotab midagi/kedagi, mis/kes on talle tõeliselt kallis. Vanemaks saades õpivad lapsed ka ilma nututa toime tulema.
Osa piire viskame peast, kui esimest korda oma last näeme, osa jäävad ning osa kujunevad vastavalt omavahelisele suhtlemisele ja tundmaõppimisele.
Üldised piirid on seotud asukohaga ning sellega, mida seal on viisakas teha ning mida mitte. Enamik lapsi allub üldistele piiridele olulise vaevata, aga seda juhul kui nende isiklike piiride suhtes on teistel teatud respekt. Iskiklikud piirid on individuaalsed nt ma mängin sinuga siis kui mul on köögis toimetused tehtud, ma tahan, et sa koputaksid enne kui mu tuppa tuled, ma ei taha enam, et sa meie voodis magad jne. Lapsed väljendavad ennast alati isiklikult, vanemad aga väga harva. Samas laps vajab teadmist vanemate isiklikest piiridest, sest see loob kontakti ilma milleta laps tunneb end üksildaselt ja ebakindlalt. Ka piiridest aru saamata, on võimalik neid aktsepteerida. Tasub meeles pidada, et lapsed ei arvesta vanemate piiridega sellepärast, et nad neid hästi põhjendada oskavad, vaid sellepärast et arvestavad inimestega, kelle piirid need on. Autori arvates võivad vanemate isiklikud piirid olla erinevad.
Vanemad peavad õppima oma piiride eest hoolt kandma ja nii ka lapsed kuigi viimane on samuti vanemate asi, sest väikelapsed seda ise ei suuda. (Näiteks imik ei pruugi ema lähedalasuvast tulevale jutuvalinale vastata koheselt elavnedes, vaid vajab selleks aega. Kui ema seepeale kõvemini rääkima või last torkima hakkab, võib too nutma hakata.) Kui see õnnestub, õpivad lapsed hiljem teiste piiridesse lugupidavalt suhtuma.
On hea kui lapsed õpivad oma piire selgelt väljendama, sest siis ei toimu see kaudselt st hädaldades, mangudes, meelitades, manipuleerides. Eelduseks on aga see, et ka vanemad seda selgelt teevad ning võimalikult väikse kriitikaga. Näiteks pooleteistaastasele, kes raamaturiiulist kalleid köiteid kisub, võib öelda, et seda ei tohi teha ja/või ta sealt eemale juhtida, aga ei tohiks öelda, et oled paha laps, et nii teed. Ta on lihtsalt uudishimulik.
Konflikt tekib siis, kui asju soovitakse erinevalt lahendada. Imikud väljendavad oma vajadusi nii nagu need tekivad. Lapsed, kes juba kõnelevad, väljendavad oma soove otse ja isiklikult, aga seda nad ise ei oska mõelda, et vanematel on ka vajadused ja soovid, mida pidevalt lapse omade vastu kaalutakse ning millest siis tihti loobutakse. Hea uudis on see, et kui laps on aastaseks saanud, siis on enam-vähem käes aeg, mil oma vajadusi ja soove saab rohkem arvestama hakata, seda nii sõnades kui tegudes.
Huvitav on seejuures see, et kui tunneme, et neid tõsiselt võetakse, ei olegi enam nii tähtis, et me oma tahtmist saaksime või et meile jääks õigus.
Vastasseis on see, kui mõlemad väljandavad, et soovivad erinevaid asju. Kui see tekib lapsega, siis ei ole hea tähelepanu mujale juhtida, muidu õpib ta manipuleerima, vaid anda natuke aega - aega et ta suudaks öelda jah. Siin on lapsed nagu täiskasvanudki, et teevad hea meelega koostööd, aga mitte siis kui tunnevad, et neid selleks manipuleeritakse.
Kui laps nt koolieelik väljendab oma soove, siis kutsu teda üles seda põhjendama. Nii saab enne otsuse langetamist teatud asjades läbirääkimisi pidada. Lapsed arvestavad vanemate soovide ja vajadustega niivõrd kuivõrd vanemad arvestavad laste omadega. Eeskujul on siin suur roll. Oluline on siin vahet teha, et lapse ei respekteerimine ei tähenda tingimata selle kuulda võtmist, küll aga selle tunnistamist ja tõsiselt võtmist. Ei ütlemist tuleb õppida tegema süümepiinadeta.
Millised piirid on vajalikud selleks, et lapsel ja endal oleks hea olla? Demokraatlikus peres arvatakse, et laps teab oma vajadusi kõige paremini ja pereelu keerleb paljuski nende ümber. Võrdväärses peres lähtutakse sellest, et kõigi pereliikmete vajadused on tähtsad ning arvestamist väärt. Demokraatlikus peres püüavad vanemat täita nii laste vajadusi kui ka soove (vt eelmine postitus "ei" ütlemise kunstist) ning enda peale mõtlemiseks jääb aega väheks. Selline teenindamine pole armastus ja kui lapsed vanematelt seda eeldama hakkavad, muutub see veel väsitavamaks. Kahjuks on tagajärg tihti see, et peres on vähe lähedust/intiimsust. "Ärahellitamise" tulemus on, et lapsed saavad liiga vähe, mida neil vaja on. Sellises olukorras pere vanemad peavad õppima endale jah-ütlemist.
Pereringis on reeglid, mis käivad kodukorra kohta aga ka reeglid, mille vanemad leiutavad, kui nad ei oska enam muud moodi tekkinud konflikti lahendada a la kui sa korralikult ei käitu, siis sa ei saa enam Silviga mängida. Mida rohkem viimast tüüpi reegleid on, seda halvemini perekonnal läheb. Alternatiiv põhineb kordamisel, kannatlikkusel ja tahtel ennast ja last tõsiselt võtta. Kusjuures kannatlikkus siin tähendab pigem lapse piiridest kinni pidamist vanemate poolt. Kui ülaltoodule vaatama mõnest piirist jätkuvalt üle astutakse, tuleb vanemal lapsele oma pahameelt näidata vahetult pärast lubamatut teguviisi ja siis mitte enam läbirääkides, veendes ega ähvardades, vaid oma hetketundeid sõnastades.
Kui vanem eksib ja sellest aru saab, siis parim tegutsemisviis on lapsele selgitada, mida vanem valesti tegi ning anumata ja sentimentaalsuseta andestust paluda. Nii vabaneb laps süütundest ning õpib vastutustundlikkust.
" ...me ei tunne end armastatuna, kui me piire ei tunnistata või neist vägivaldselt üle astutakse." Suhted ei saa olla väga head ei täiskasvanute ega lastega, kui seda tihti tehakse. Tihti õpime teise piire tundma, kui nende otsa komistame. Nii juhtub eriti tihti väikelastega oma vanematega seoses. Laste jaoks on parim kui nende vanemad nende eest otsustavad, aga tasuks tähelepanu pöörata viisile, kuidas seda tehakse st hääletoon, meeleolu, õhkkond. "Kuidas" eest ei saa lapsed vastutada, see on vanemate pärusmaa. Hea on, kui otsused on omavahel kooskõlas ning toetuvad enda jaoks olulistele väärtushinnangutele nt et soovin, et lapsel tekiks usk iseendasse, et ta õpiks loodusega kooskõlas elama jne. Tasub märkida, et konfliktid on loomulik osa õppimisprotsessist. Samas kui lapsed käituvad "võimatult", siis tuleneb see mitte nende võimuihast, vaid sellest et vanemad põhjustavad neile valu ohje enda kätte mitte haarates ning sellega lastele liiga suure vastutuse jättes. Positiivse käitumise näitena võib tuua olukorra, kui laps nõuab enne õhtusööki jäätist ja isa ei anna sellele soovile järele selgitades ka mispärast. Uuele nõudmisele vastab ta samuti eitavalt vaadates lapsele silma. Kolmandal korral aga pöörab isa pilgu ning jätkab oma asjatoimetusi. On tõenäoline, et siis laps üritab veel ja hakkab lõpuks nutma. Kui isa on tegutsenud nii nagu on mõelnud ja seda ilma süümepiinadeta, on tal isiklik autoriteet mistõttu kokkuvõttes laps ennast siiski halvasti tundma ei jää. Tal on lubatud kurvastada millegist ilma jäämise üle ning eriti hea on seda teha, kui keegi lähedane on juures ja näiteks vajadusel silitab. Lohutada pole vaja, sest pettumuse ärritus läheb ka sõnadeta üle. Siin tuleb vahet teha olukorraga, kus laps on tõeliselt õnnetu, nt juhul kui ta kaotab midagi/kedagi, mis/kes on talle tõeliselt kallis. Vanemaks saades õpivad lapsed ka ilma nututa toime tulema.
Osa piire viskame peast, kui esimest korda oma last näeme, osa jäävad ning osa kujunevad vastavalt omavahelisele suhtlemisele ja tundmaõppimisele.
Üldised piirid on seotud asukohaga ning sellega, mida seal on viisakas teha ning mida mitte. Enamik lapsi allub üldistele piiridele olulise vaevata, aga seda juhul kui nende isiklike piiride suhtes on teistel teatud respekt. Iskiklikud piirid on individuaalsed nt ma mängin sinuga siis kui mul on köögis toimetused tehtud, ma tahan, et sa koputaksid enne kui mu tuppa tuled, ma ei taha enam, et sa meie voodis magad jne. Lapsed väljendavad ennast alati isiklikult, vanemad aga väga harva. Samas laps vajab teadmist vanemate isiklikest piiridest, sest see loob kontakti ilma milleta laps tunneb end üksildaselt ja ebakindlalt. Ka piiridest aru saamata, on võimalik neid aktsepteerida. Tasub meeles pidada, et lapsed ei arvesta vanemate piiridega sellepärast, et nad neid hästi põhjendada oskavad, vaid sellepärast et arvestavad inimestega, kelle piirid need on. Autori arvates võivad vanemate isiklikud piirid olla erinevad.
Vanemad peavad õppima oma piiride eest hoolt kandma ja nii ka lapsed kuigi viimane on samuti vanemate asi, sest väikelapsed seda ise ei suuda. (Näiteks imik ei pruugi ema lähedalasuvast tulevale jutuvalinale vastata koheselt elavnedes, vaid vajab selleks aega. Kui ema seepeale kõvemini rääkima või last torkima hakkab, võib too nutma hakata.) Kui see õnnestub, õpivad lapsed hiljem teiste piiridesse lugupidavalt suhtuma.
On hea kui lapsed õpivad oma piire selgelt väljendama, sest siis ei toimu see kaudselt st hädaldades, mangudes, meelitades, manipuleerides. Eelduseks on aga see, et ka vanemad seda selgelt teevad ning võimalikult väikse kriitikaga. Näiteks pooleteistaastasele, kes raamaturiiulist kalleid köiteid kisub, võib öelda, et seda ei tohi teha ja/või ta sealt eemale juhtida, aga ei tohiks öelda, et oled paha laps, et nii teed. Ta on lihtsalt uudishimulik.
Konflikt tekib siis, kui asju soovitakse erinevalt lahendada. Imikud väljendavad oma vajadusi nii nagu need tekivad. Lapsed, kes juba kõnelevad, väljendavad oma soove otse ja isiklikult, aga seda nad ise ei oska mõelda, et vanematel on ka vajadused ja soovid, mida pidevalt lapse omade vastu kaalutakse ning millest siis tihti loobutakse. Hea uudis on see, et kui laps on aastaseks saanud, siis on enam-vähem käes aeg, mil oma vajadusi ja soove saab rohkem arvestama hakata, seda nii sõnades kui tegudes.
Huvitav on seejuures see, et kui tunneme, et neid tõsiselt võetakse, ei olegi enam nii tähtis, et me oma tahtmist saaksime või et meile jääks õigus.
Vastasseis on see, kui mõlemad väljandavad, et soovivad erinevaid asju. Kui see tekib lapsega, siis ei ole hea tähelepanu mujale juhtida, muidu õpib ta manipuleerima, vaid anda natuke aega - aega et ta suudaks öelda jah. Siin on lapsed nagu täiskasvanudki, et teevad hea meelega koostööd, aga mitte siis kui tunnevad, et neid selleks manipuleeritakse.
Kui laps nt koolieelik väljendab oma soove, siis kutsu teda üles seda põhjendama. Nii saab enne otsuse langetamist teatud asjades läbirääkimisi pidada. Lapsed arvestavad vanemate soovide ja vajadustega niivõrd kuivõrd vanemad arvestavad laste omadega. Eeskujul on siin suur roll. Oluline on siin vahet teha, et lapse ei respekteerimine ei tähenda tingimata selle kuulda võtmist, küll aga selle tunnistamist ja tõsiselt võtmist. Ei ütlemist tuleb õppida tegema süümepiinadeta.
Millised piirid on vajalikud selleks, et lapsel ja endal oleks hea olla? Demokraatlikus peres arvatakse, et laps teab oma vajadusi kõige paremini ja pereelu keerleb paljuski nende ümber. Võrdväärses peres lähtutakse sellest, et kõigi pereliikmete vajadused on tähtsad ning arvestamist väärt. Demokraatlikus peres püüavad vanemat täita nii laste vajadusi kui ka soove (vt eelmine postitus "ei" ütlemise kunstist) ning enda peale mõtlemiseks jääb aega väheks. Selline teenindamine pole armastus ja kui lapsed vanematelt seda eeldama hakkavad, muutub see veel väsitavamaks. Kahjuks on tagajärg tihti see, et peres on vähe lähedust/intiimsust. "Ärahellitamise" tulemus on, et lapsed saavad liiga vähe, mida neil vaja on. Sellises olukorras pere vanemad peavad õppima endale jah-ütlemist.
Pereringis on reeglid, mis käivad kodukorra kohta aga ka reeglid, mille vanemad leiutavad, kui nad ei oska enam muud moodi tekkinud konflikti lahendada a la kui sa korralikult ei käitu, siis sa ei saa enam Silviga mängida. Mida rohkem viimast tüüpi reegleid on, seda halvemini perekonnal läheb. Alternatiiv põhineb kordamisel, kannatlikkusel ja tahtel ennast ja last tõsiselt võtta. Kusjuures kannatlikkus siin tähendab pigem lapse piiridest kinni pidamist vanemate poolt. Kui ülaltoodule vaatama mõnest piirist jätkuvalt üle astutakse, tuleb vanemal lapsele oma pahameelt näidata vahetult pärast lubamatut teguviisi ja siis mitte enam läbirääkides, veendes ega ähvardades, vaid oma hetketundeid sõnastades.
Kui vanem eksib ja sellest aru saab, siis parim tegutsemisviis on lapsele selgitada, mida vanem valesti tegi ning anumata ja sentimentaalsuseta andestust paluda. Nii vabaneb laps süütundest ning õpib vastutustundlikkust.
Subscribe to:
Posts (Atom)
