Lahutuse mõju ei kesta igavesti – lapsed toibuvad sellest

„Nüüd oleme oma laste elud ära rikkunud!“ – muretsevad lahutavad vanemad. Tõepoolest, lahutus pole lastele kunagi kerge, ent hea uudis on see, et mõne aasta jooksul nad toibuvad ja täiskasvanuks saades pole paljudel sellest sündmusest enam „armegi“ järgi. Pereterapeut Kärt Kase selgitab, mida vanemad võiks lapse toetamiseks teha.

Väidetavalt oli lahutus tuttav juba küttidele-korilastele. Rooma impeeriumi ajal oli abielu pigem äriprojekt, romantilise mõõtme sai see alles valgustusajastul. Seksuaalset rahuldust hea abielu osana hakati rõhutama 21. sajandil. Mida enam kasvasid ootused abielule, seda suuremaks muutus ka pettumine, kui ideaal tegelikkusele alla jäi.

Tartu Ülikooli doktorant Kadri Rootalu uuris kuue aasta eest kultuuriruumi ja lahutusega seotud hoiakute vahelisi seoseid. Ta jõudis järeldusele, et mida suurem on riigiti lahutajate hulk, seda vähem tunnevad vanemad, et peavad laste pärast kokku jääma. Eestis arvas 23% vastanuist, et laste nimel peaks kokku jääma. See on kõrgem näitaja kui Skandinaaviamaades, ent madalam kui teistes Ida-Euroopa riikides.

Sageli muretsevad vanemad lahutuse mõju pärast lastele. Mitmed teadlased on nende kartusi lähemalt uurinud ja saanud lohutavaid tulemusi – püsivad kahjustused pole vältimatud.

Minu kogemus näitab, et lahutuse mõju leevendavad järgmised asjaolud:

-          kui lahutust soovivad mõlemad partnerid;

-          kui mõlemad oskavad suhelda ja kohanevad hästi;

-          kui mõlemal partneril on tugivõrgustik;

-          kui mõlemad käivad tööl.

Lahutada või mitte?

Tõsi on see, et lahutavate vanemate lapsed on kurvad ja vahel ka vihased, sest tunnevad, et neid on reedetud. Sageli langeb nende õpeedukus ning halvenevad suhted pere, õpetajate ja eakaaslastega. Lahutuse mõju võib kesta neli kuni kuus aastat.

Samas võib lahutus olla lastele ka kergendus, sest neil on raske taluda vanematevahelisi konflikte. Dr Maureen Kenny Florida Rahvusvahelisest ülikoolist leidis, et vanemate konfliktide keskmesse võivad pigem sattuda poisid, sest nende ees ei peljata tülitseda. Vanemate tülid halvendavad laste kohanemisvõimet ja põhjustavad juba kaheaastastel käitumisprobleeme. Lapsed õpivad ju oma vanematelt, et agressiivsus on parim viis tüli või lahkarvamuste lahendamiseks. Lapse arengu seisukohalt on oluline, et vanematevaheline konflikt lõppeks, seda nii abielus olles kui ka pärast lahutust.

Vanemad saavad oma lapsi lahutuse käigus toetada, kui räägivad neile selgelt sellest, mis juhtuma hakkab ja vastavad nende küsimustele. Vanemad peaks pakkuma lastele emotsionaalset tuge ja hoidma samas distsipliini – mitte olema liiga ranged ega mitte liialt kõike lubama.

Lahutus ja väikelaps

Kanada arengupsühholoog Alison Clarke-Stewart ja tema kolleegid uurisid, kuidas lahutus mõjutab väikelapsi. Selgus, et varases lapseeas mõjus lahutus tüdrukutele emotsionaalselt ja poistele intellektuaalselt. 2–5aastased oli lahutuse pärast hirmunud, segaduses, kartsid üksi jääda, nägid hirmuunenägusid, märgasid voodit, olid agressiivsed ja neil esines söömishäireid. Viis aastat hiljem polnud lapse heaolu aga lahutusega enam seostatav.

Laste heaolu mõjutas kõige enam ema: tema haridustase, sissetulek, päritolu ning see, kas ta oli depressioonis. Muutunud olukorraga kohanemisel peavad teadlased määravaks seda, et vanemad räägiks lapsele korduvalt reaalsusest ja uuest elust.

Viieaastased näevad inimesi kas heade või halbadena, ning vajavad abi lojaalsuskonflikti lahendamisel: ema versus isa. Raske on hoida mõlema vanema poole, kui vanemad elavad eraldi ja laps tunnetab, et nad ei meeldi teineteisele. Ta peaks justkui valima kummale lojaalne olla, ja see on lapsele emotsioonaalselt ränk. Lojaalsuskonflikti saab vältida nii, et teise vanema kohta ei tehta negatiivseid märkusi ning lapsega ei jagata oma (eks)kaasaga seotud probleeme. Lühidalt öeldes, peaks vanem oma pahameelest teise vastu nii palju üle olema, et see lapsele ei avalduks.

Samuti on oluline, et isa jääks positiivselt lastega seotuks. Alla kolmeaastase lapsega võiks eraldi elav vanem kohtuda paari päeva tagant. Need kohtumised ei pea olema väga pikad. Nii areneb suhe lapse ja lahus elava vanema vahel. Lõuna-Carolina ülikooli sotsioloogia emeriitprofessor Constance Ahrons leidis, et kui isa jäi viie aasta jooksul pärast lahutust lapse elus osaliseks, oli väga tõenäoline, et lapse suhe temaga jäi samaks või isegi paranes.

Tavaliselt jäävad lapse ema juurde, seepärast rõhutan siinkohal just isade rolli. Isad näevad oma osalust lapse kasvatamisel pärast lahutust oluliselt väiksemana või ei näe seda enam üldse. Kuid lapse jaoks on väga oluline, et mõlemad vanemad tema elus osaleks. Tähtis polegi niivõrd sagedus, kui tihti elatakse mõlema vanemaga, vaid et mõlemas kodus oleks normaalne emotsionaalne õhkkond.

Teismelised kannataja rollis

12-aastane laps suudab juba eraldada vanemate tegusid ja reaktsioone iseendast ning mõista ka lahutust. Teismelised võivad pärast lahutust perest siiski võõranduda ja kodus vähem aega veeta, sest seotus vanematega ja järelvalve nende üle väheneb. Lahutusest aitavad üle saada eakaaslased ja uued huvid.

Samas võivad teismelised endale võtta ka kannataja rolli, mida vanemate lohutamine ei leevenda. Nende kurbusest ja süüdistusest võivad välja areneda isegi haigussümptomid. Nad tahavad, et vanemad mõistaksid, kui õnnetuks nad lapse on muutnud. See muudab suhtlemise lahkukolinud vanemaga raskeks, sest selles on leppimatust ja süüdistamist.

Vastastikuse leppimise eeltingimuseks on teineteise tähelepanelik ning hukkamõistuta kuulamine ning teineteise valu tunnistamine. Näiteks: üks isa õppis pärast lahutust eristama tütre kiuslikke õrritusi ja mõistlikku soovi tähelepanu järele. Tütar aga õppis oma tähelepanuvajadust selgemini väljendama, selle asemel, et vihaselt minema tormata, kui isal polnud kohe aega temaga tegeleda.

Kasuvanemad muudavad suhtumist

Maureen Kenny uuring näitas, et isade-poegade lähisuhe isa taasabielludes kasvas, emade-poegade suhe ema taasabielludes aga halvenes. Isad vandusid uuele kaasale truudust varem ning tervikuna abiellus uuesti rohkem isasid kui emasid. Laste jaoks oli ema taasabiellumine stressirohkem, sest see tõi kaasa ka muutuse lapse-isa vahelistes suhtes. Siiski ütlesid rohkem kui pooled lapsed, et lahutus oli neile raskem kui vanema uuesti abiellumine. Alguses oli kasuvanemaga raske, ent pikapeale suhted paranesid. Paljudel oli kasuisaga parem läbisaamine kui kasuemaga. Laste hilisemale toimetulekule aitasid aga head suhted kasuvanematega kaasa.

Enamik vanemaid loob uue suhte viie aasta jooksul pärast lahutust. Vanemad eeldavad sageli, et kui nad uue elukaaslase leiavad, kandub nende rõõm ka lastele üle. Kui see nii pole, on nad pettunud ja stressis. Kärgperede kiire tekkimise ajal peaks endale teadvustama, et üks asi on ettekujutus,  tegelikkus on aga hoopis midagi muud. Heaks alguseks on see, kui lähtuda suhetes mõttest, kuidas olla pere, mitte sellest, kes pere on (ja kes ei ole).

Suhted tulevikus

Lahutatud pere lapsed, eriti naised, on abielu suhtes negatiivsemate hoiakutega, leidsid perekonna psühhopataloogiat käsitlevate raamatute autor Matthew  Sander ja tema kolleegid. Nimelt usuvad need naised, et suhe ei kesta nagunii kuigi kaua ning probleemide korral on nad varmamad lahutama. Negatiivseid hoiakuid toidab seegi, et sageli jäävad tütred emaga ja kogevad vahetult lahutuse tagajärgi. Poisid aga lahutuse mõju isale nii lähedalt ei näe.

Vanemate lahutuse kogemus ei tähenda siiski, et nende lastel poleks võimalik luua rahuldust pakkuvat suhet. Lihtsalt siis, kui suhtes ilmnevad probleemid ja tekib stress, võib suhtlemisoskuste puudujääk ühise tuleviku ohtu seada.

Uuringud näitavad, et lahutusega kaasnev ärevus vaibub aja jooksul ning 75-80%  lastest saavad hästitoimetulevad täiskasvanud. Sellisele järeldusele jõudis Constance Ahrons, kes uuris, milline on lahutuse mõju 20 aastat hiljem ning kuidas mõjutavad lapsi vanemate uued paarisuhted. Keskmiselt olid lapsed umbes 31-aastased, enamuses heas ametis, paljud olid abielus ja paljud pühendunud kooselus. 29% oli ise lahutanud, osa ka uuesti abiellunud.

Sama tulemust kinnitavad ka Virginia ülikooli psühholoogiaprofessori E. Mavis Hetheringtoni 25 aastat kestnud uuringud, kus ta jõudis tulemuseni, et 25% lahutuskogemusega lastest koges täiskasvanuna tõsiseid psühholoogilisi, sotsiaalseid ja emotsionaalseid raskusi. Ka lahutamata paaride lastest olid sarnased probleemid 10%. Samas ei tea ju keegi täpselt, kas need 15%, mis lahutatud ja lahutamata perede vahele jäid, olid põhjustatud lahutusest endast või lahutuse tagajärjel tekkinud kehvematest oludest.

 

Lisalugu: Perenõustajad aitavad vanematel toime tulla

** Berkeley-is USA-s paikneva Wright Instituudi teadlane A.C Bernstein teab, et paljud lahutavad paarid vajavad abi oma võimaluste ümbermõtestamisel, et nad ei jääks lõksu arvamusse, et nii vanemate endi kui laste elud on nüüd rikutud.

** Sageli tunnevad vanemad süüd, et on lastele kogu eluks haava tekitanud. Süütunne omakorda mõjutab nende kasvatusstiili ning pärsib õiget kasvatamist. See on üks olulisemaid põhjusi, miks lastel on hilisemas elus probleeme.

** Bernstein rõhutab, et on väga ohtlik anda ühele etapile elus nii suur tähendus uskudes, et see viibki edaspidi vaid teatud elustsenaariumini. Pigem takistavad edasist tervete pikaajaliste suhete loomist kahtlused ja ärevus, mitte võimetus suhteid luua ja suhestuda.

** See on väärarusaam, kui vanemad arvavad, et nad peavad kõikide probleemidega ise toime tulema. Perenõustaja roll on suur ja vajalik ehkki võib tunduda, et võõras aidata ei saa.

** Nõustaja õpetab vanematele, kuidas lahutusega seonduvat lastele seletada ilma liigselt detailidesse laskumata.

** Ka vanemad ise vajavad sageli oma emotsioonidega toime tulekul abi, et vanematena edukad olla. Nõustaja tuletab vanematele ka meelde, et teise poole vigade esile tõstmise asemel on oluline keskenduda lapse heaolule ja selle parandamisele. Lastele tundub tihti see vanem, kellega ta koos elab, karmim ja eri kodudes võivad sel põhjusel tekkida distsipliiniprobleemid.

 

Allikad:

Ahrons, C.R. (2007). Family Ties After Divorce: Long-term Implications for Children; Bernstein, A.C. (2007). Re-visioning, Restructuring, and Reconciliation: Clinical Practice With Complex Postdivorce Families; Clarke-Stewart, K.A., Vandell, D.L., McCartney, K., Owen, M.T. (2000). Effects of Parental Separation and Divorce on Very Young Children. Journal of Family Psychology; Kenny , M.C. (2000). Paths of Influence of Divorce on Preschool Children’s Psychosocial Adjustment. Journal of Family Psychology; Rootalu, K. (2008). Consequences of divorces and attitudes towards divorce in Europe. Series of the Ministry of Social Affairs; Sanders, M.R., Halford, W.K., and Behrens B.C. (1999). Parental Divorce and Premarital Couple Communication. Journal of Family Psychology, 13, 60-74.

Ilmus ajakirjas "Psühholoogia Sinule" märtsikuus 2014

Laste pärast koos ja muud lahutusest

Mingil hetkel sain nahutada, et kirjutan kurbadest ja rasketest teemadest. Mõnda aega olen sellest hoidunud, aga kuna üldiselt arvan, et eriti vajavad inimesed abi keeruliste teemadega, siis tulen nüüd ühe juurde tagasi.

ETV-s jookseb huvitav 6.-osaline sari lahutusest. Seal räägivad Rootsi lahutatud perede emad-isad-lapsed miks, kuidas jne. Tegemist on väga siirate ülestunnistustega, mis võivad ka ehk minu lugejaid natuke lohutada, et ka teised on selliseid hirmsaid mõtteid mõelnud. Näiteks ütles üks naine, kelle juurest mees ära läks (neil oli kaks eelkooliealist last) ja umbes aasta pärast pere tuttavaga kokku kolis, et tal oleks kergem olnud meest leinata kui teada, et ta on õnnelik kellegi teisega. Samuti tõdes ta, et kui tuli endal võimalus kolida uue mehe juurde kaugele, siis ta tegi seda rõõmuga, et mehele kätte maksta. Sellised emotsioonid on alguses tõenäoliselt paratamatud, aga paljud ei lase neil tegudeks transformeeruda.

Lastepsühholoogilt küsiti, kas on võimalik lahutatud abikaasaga hästi läbi saada ja sõber olla. Ta vastas, et tõenäoliselt esimesel lahusoleku aastal mitte. Siis töötatakse kõiki segaseid tundeid läbi ning nende läbitöötamine on ka eelduseks, et pärast saaksid suhted normaliseeruda. Sarnane soovitus kehtis ka vanemate teineteise mahategemise kohta, et kui kuidagi muidu ei saa, siis aasta otsa võib seda osaliselt paratamatuks pidada, aga rohkem küll mitte. Üldiselt ütles ta selgelt, et seda ei tohi teha, sest isegi kui teine on sulle väga vastik, on ta su lapse ema või isa, kes too armastab ja hoiab.

Konkreetses peres lastele lahkumineku põhjust ei selgitatud. Lapsed nägid, et isa läks ära mingisse umberikku korterisse ja tõlgendasid seda nii, et ema viskas isa välja. Tüdruk tundis isale kaasa ja kui ema nendega kolida tahtis, siis nad olid väga vastu, kuna soov oli isale lähedale elama jääda. Aastaid hiljem tuli juhuslikult juttu, et isa läks hoopis ise ära. Tütar avaldas selle peale emale arvamust, et oleks võinud ikka tõtt rääkida kohe siis, et ta ei oleks isa vihkama hakanud. Ütles ka seda, et oleks tõde teades, saanud emaga lähedasem olla kui oli. Tõenäoliselt siis osaliselt ta süüdistas ema selles, et isa lahkus. Kahju. Mida sa teed selle tagantjärele tarkusega? Siit saavad ainult teised õppida.

Nüüd 20 aastat pärast lahutust olid mõlemad eksid poja 30.-sel sünnipäeva peol. Naine tunnistas, et neil oli nii lõbus, et kojugi ei tahtnud minna. Oleks võinud varem paariti suhtlema hakata, arvas ta. Kui piisavalt kaua on aega möödas ja mõlematel uued suhted, siis lastega seotud sündmustel võiks tõesti proovida osaleda ja püüda avatult tunnetada, millised emotsioonid tekivad. Lapsed kommenteerisid, et nende jaoks on see väga väga meeldiv, et nüüd nende kõik vanemad nii hästi läbi saavad.

Mis minu jaoks aga kõige huvitavam oli, oli see, et üks sotsioloog intervjueeris tuhandeid inimesi küsides neilt, kas nad on lahutuses just lastena osalised olnud ja kas nende peres on palju konflikte olnud. Lisaks soovis ta teada, kuivõrd neil endil nüüd täiskasvanuna esineb emotsionaalset ebastabiilsust ja psühholoogilisi probleeme (ei tea mis metoodika järgi aga vahet pole). Selgus, et nii neil, kelle vanemad olid ikka veel koos, kui neil kes lahutuse üle elasid, aga mitte palju konflikte, oli tulevikus 8-10%-l psühholoogilisi probleeme. Kaks korda rohkem (see tähendab iga viies) raporteerisid probleeme need, kelle vanemad ei lahutanud, aga tülitsesid palju. Sotsioloog tegi uuringust järelduse, et kasvavale lapsele on vanemate tema pärast koos olemine pigem kahjulik ja seda juhul kui ta on sagedaste tülide tunnistajaks. Siit mina küsiks edasi, kas selline vaikselt tuli-tuha-all hõõguv konflikt on ka konflikt, aga vastust võime ainul aimata. "Ükski uuring ei näita, et laste pärast kokkujäämine hea on." Kohe toodi illustreeriva materjalina ära ka kaksikute jutt oma vanematest. Nad kisklesid pidevalt ja lõpuks tulid laste juurde, et meil on teile üks jutt. Lapsed küsisid, et kas lahutate, mille peale vanemad olid väga üllatunud, et kust nad teavad, aga lapsed vastasid, et arvestades, kuidas te läbi saate, siis me isegi tahaks, et te lahku läheks. Lapsed tajuvad ka siis kui neile ei räägita probleemide olemasolu vanemate vahel ja kui see kestab sarnase intensiivsusega pikalt (kui pikk on pikk?), siis peaks tegema ühe kahest otsusest: kas hakata tööle selle kallal, et asjad paremaks muutuks või kui lootust endas ei leita, alustada lahkuminekuprotsessi. Kuna lahkuminek on kõigile valuline, siis kindlasti võiks ikkagi enne abi otsida, aga see on igaühe enda otsus. Muide ülalnimetatud uuring näitas, et lastest, kes kogesid lahutust, aga mitte (palju) konflikte, koges hiljem psühhologilisi probleeme 14%. Samas on teised uuringud näidanud, et lahutus iseenesest pole lastele tingimata jääva mõjuga (konfliktid võivad olla).

Mis siis edasi kui otsus on lahkuminek? 2005.a. elas Rootsis 20% lahutatud paaride lastest mõlema vanemaga. See tähendab, et elasid vahepeal isa ja siis ema juures. See protsent on palju kasvanud, aga see võiks ka olla kõrgem. Mina siiski soovitan pöörduda nõustaja poole, sest ise ei oska tihti eraldada tundeid ja mõistust nii nagu võiks mistõttu võib asi minna hullemaks kui keegi seda oli ette näinud.