Tuesday, May 19, 2020
Millal ja kuidas lahku minna?
Friday, April 8, 2016
Dialoog laste nimel
Tuesday, March 1, 2016
Lapsed ja lahutus
Tuesday, March 4, 2014
Kärgpere on peremudel, kus paariga koos elavad eri vanemate lapsed. Mida saad ise sellise peremudeli eduka toimimise nimel ära teha?
Saturday, September 29, 2012
Suhtetüdimus
Oleme umbes 3 aastat koos olnud. Viimane aasta on üsna raske olnud ja suhe on palju kannatada saanud. Nüüd on mees segaduses. Mida saan mina sellises olukorras teha? Kahtleb, kas mina olen talle ikka õige. Vist eriti midagi? Või on mingeid võtteid, mida saaksin talle soovitada, et ta endas selgusele jõuaks? Olen äraootaval seisukohal…ei suuda temaga kohtudagi enam, liiga valus on selline olukord. Kuidas ma käituma peaksin? Kahtlused on olnud juba mitu kuud vahelduva eduga. Selgusele jõudmine ei tohiks ju nii kaua ka aega võtta. Palju ma talle veel aega peaksin andma? Asi tundub halb, nii kaua ei tohiks vist kahtlusi olla..aga millegipärast ma ikka loodan. Selline kahevahel olek on nii väsitav lihtsalt.
Tahaks kohe küsida, mida see tähendab, et suhe on raske olnud ja palju kannatada saanud, mis on juhtunud? Ehk peitub selles ka osa vastusest. Ei tea ka, kas elate koos, kuigi ridade vahelt võiks nagu välja lugeda, et te pole elukaaslased. Millal kahtlused algasid? Mis siis veel toimus? Mida teie olete sellega seoses teinud peale ootamise? Kahtlus, kas olete õige sisaldab kindlasti ka konkreetsemaid näiteid, mida te pole välja toonud, aga mis võivad olla nõuandmisel olulised.
Tavaliselt kestab tundmaõppimise ja nurkade lihvimise periood umbes kaks aastat, aga eks see ole pikem, kui pidevalt koos ei olda. Põhimõtteliselt on võimalik, et kui armumisperiood läbi on saanud ja inimene sinu ees on sellisena nagu ta ongi ehk siis koos oma helge poole ja ebasoovitavate omadustega, siis tekibki valikukoht, kas tahan sama inimesega jätkata. Ei oska öelda, kas see pädeb hetkel teie suhte kohta.
Kui üldistada, siis loomulikult on kehva olla ootepositsioonil, aga miks te olete sellega nõus? Kommunikatsiooniteooria kohaselt kui üks midagi ütleb, siis ta määratleb sellega nende suhet ja teisel on võimalus kas selline määratlus vastu võtta või tagasi lükata. Teie loo puhul on mees öelnud, et ta kahtleb, kas olete see õige ja te olete selle vastu võtnud ehk siis ootate, et ta selgusele jõuaks. Ega ainult mehel pole õigus teie suhte osas otsustada, vaid teil ikka ka. Mis siis juhtuks, kui te ütleksite nüüd ise, et sa võid küll kaaluda, aga mina otsustan, et mina rohkem oodata ei taha ning ei taha olla koos sellega, kes minus kahtleb? Kui te siiralt oma sõnumi edastaksite, mida siis mees teeks? Või kardate sellist mõnes mõttes ultimaatumit esitada, sest aimate, et siis ta lahkub ning vähemalt praeguses seisus on ta teil olemas.
On inimesi, kes enne oluliste otsuse tegemist vaagivad pikalt, koguvad fakte, analüüsivad plusse ja miinuseid. Kas teie kaasa on ka selline? Kui jah, siis iseenesest oleks ju tore, kui talle anda aega suhte tuleviku osas otsuse tegemiseks, aga küsige temalt, kaua ta aega vajab ja las ta ise ütleb, siis tähtaja, mille eel te tal rahulikult mõelda lasete. Kui ta siis otsustab teie kasuks, võiks see ju olla turvatunnet tekitav. Loomulikult võite ka küsida, kas teie saate kuidagi aidata tal otsust teha. Ma ei pea silmas seda, et hakkate erinevaid osavusteste läbima, aga ehk on praegu käes see murdepunkt, et kas ma tahan seda naist endal kõrvale ka vanast peast ning ehk on mõned põhimõtted ja väärtushinnangud veel ebaselged st kommunikeerimata. Tore oleks, kui suhte jätkamise või lõpetamise otsus tehakse ühiselt. Siis on mõlemal kergem edasi liikuda olgu see siis koos või eraldi.
Mina tahaks teada, kuidas endas selgusele jõuda…ma ei tea enam, kas ma tahan selle mehega koos olla, aga lahkuminekumõte on ka hirmutav, samas temaga koos olemine ajab mind hulluks. kuidas ma tean, et tema on minu jaoks see õige?
Kas usute, et on olemas üks ja õige? Või et on olemas palju inimesi, kes võiks meile partneriks olla ning kellest osa meile meeldib ja osa mitte nii väga. Kui usute, et on olemas üks ja õige, siis loomulikult on lahkumineku mõte hirmutav, sest kui tema võib TEMA olla, siis see tähendaks ju, et keegi teine seda enam olla ei saa ning olete oma ainsa võimaluse nö tuulde lasknud. Kui usute teist varianti, siis usute tõenäoliselt ka seda, et suhe vajab tööd, sest pole olemas ideaalset sobivust, peab olema kannatlik, tolerantne, koostööaldis.
Mida tähendab, et ta ajab teid hulluks? Kas see on kogu aeg nii olnud? Kas olete juba sisimas otsustanud, et lahkuminek oleks parem, aga nagu kirjeldate, on see teostuseks liig hirmutav? Tihti tullakse vastuvõtule sarnase teemaga ning sisimas ehk isegi alateadlikult ollakse juba ühe variandi poolt, aga ühel või teisel põhjusel seda välja ei öelda. Ehk loodetakse, et terapeut seda teeks, et siis saaks endale, aga miks mitte ka partnerile öelda, et professionaal arvas nii ja kes tema vastu saab.
Kui pikad on olnud teie eelmised suhted ning kuidas on need lõppenud? Kas nemad ajasid ka teid lõpuks hulluks? Senise käitumismustri uurimine on kindlasti see, mida me kohtumisel teeksime.
Mitteotsustamine on ka otsus — see on otsus jätkata hetkel veel nii nagu on. Vahest on see hea ja vajalik, sest paremat varianti pole veel selgunud. Kindlasti on hea pigem kaaluda kui teha üks päev üks, teine päev teine otsus, mis tõenäoliselt oleks emotsionaalselt kurnav nii teile kui partnerile.
Olen oma mehega nüüdseks üle 3 aasta koos olnud. Meil on tore ja tragi 2,5 a poeg. Pärast lapse sündi muutus mehe käitumine täielikult. Oleme mõlemad üksteisele häirivaid asju teinud. Meie suhe on olnud nagu vahetustega — kord jookseb üks pool teise järel, samal ajal teine on ükskõiksem. Nüüd hiljaaegu ma mõistsin LÕPUKS, et selline ei tohi suhe olla. Kas oleme mõlemad asja juures või lähme lahku. Hiljaaegu oli tal ka töökaaslasega üsnagi minu jaoks häirivaid vestlusi (meilid, sõnumid) ja ma ei suuda rahus olla.. Eriti kuna minu vastu on ta nii ükskõikne ja lausa pahatahtik. Lahku minemise välja pakun öeldakse, et ise tead mis teed.. Tundub, et enda soove tal üldse ei ole. Töölt koju tuleb ka korra, ülejäänud aja veedab sõpradega. Muidugi hoolib ta lapsest ja tegeleb temaga ka aga mina? Tullakse õhtul koju ja siis nii väsinud, et ei ole aega minuga rääkidagi. Mul on paha tunne juba tema ja ta töökaaslase pärast ja lisaks veel meie probleemid, mitte ühestki eelnimetatud probleemist ta rääkida ei taha.. Pidavat talle närvidele käima, kuid minu arust ilma rääkimata asju korda ei saa. Mida ma siis tegema peaksin?
Kui ma saan õigesti aru, siis saite lapse suhteliselt suhte alguses. Kui paar kokku saab, siis läheb neil umbes kaks aastat aega, et oma „suhtetantsu” sujuvalt tantsima õppida. Kui see õnnestub, siis on see hea vundament, millele rajada pere lapsega. See aitab lapse esimesel kahel aastal, mida peetakse eriti raskeks, paaril ühist asja ajada ja teineteisest endiselt hoolida. Teil sattus teineteise tundmaõppimine ja kolmikuna toimima õppimine ühele ajale, mis tekitab suure pinge ja võib olla konfliktide allikaks. Lapse sündides elu muutub, tulevad uued rollid ja ehk ka uued rollijaotused, ehk peab mõnest asjast loobuma, ehk peab midagi uut õppima. Probleem võib tekkida, kui üks või mõlemad ei oska või ei suuda uue eluga toime tulla. Püütakse teha neid asju, mida siis, kui oldi veel kahekesi ning ollakse pahased, kui ikkagi ei vasta soovitu tegelikkusele. On võimalik, et vajate abi oma uue elu korraldamisel.
Mis teid koos hoiab? Küsin seda sellepärast, et mainisite, et kord jookseb üks teisel järel, kord teine. Sellest jääb mulje nagu tegemist on mõneti põneva mänguga ning testiga kui-palju-ma-talle-korda-lähen. Kas jagate ühiseid põhiväärtusi? Kas näete teineteist abikaasadena kogu eluks? Sellest peab rääkima, sest teie ei näe tema sisse ja vastupidi. Kas poleks tore, kui vestluse käigus selguks, et teie eeldasite valesti ja tema mõistis teid valesti ning tegelikult saab kõik korda! Uskumatult tihti muutuvad probleemid meist suuremaks, kui omavaheline kommunikatsioon puudulik on. Hea on valida hetk, mil mõlemad on rahulikud ja tore oleks, kui tuju oleks hea. Kui torm juba tulekul, siis saavad emotsioonid võimust ning arutelu jääb soiku. Kindlasti on abiks Gordoni mina-keele kasutamine. See tähendab, et mitte te ei räägi, mida kõike tema valesti teeb, vaid mida teie tunnete ja vajate. See võimaldab teie juttu tajuda muudmoodi kui rünnakuna, mistõttu ehk ei asu teine kaitsepositsioonile hakates teid vastu süüdistama või ei lähe sõnatult ära teise tuppa. Kui arvate, et jutuajamine paisuks tüliks ning te ei saaks rahulikult kõike välja öelda, siis võite ka kirja kirjutada.
Monday, April 30, 2012
Uues suhtes vana kallimaga
Monday, January 23, 2012
Lahkuminek...sõbrast
Üldiselt õpetan vastuvõtule tulnud paaridele, et määramatus on kõige raskemini talutav -parem on, kui suhted on selged. Kas sõprussuhte puhul kehtib sama? On olemas sõprus, mille vundament on niisugusest puust või õigemini kivist, et isegi kui aasta jääb vahele, siis taaskohtumisel tundub nagu viimati nähti eile. Tihti on need suhted pärit lapseeast või kooliajast ning on pikalt kestunud- koos ärasöödud soola kogus on suur. Seovad ka ühised mured või läbitehtud katsumused. Seega on sõpru, kellest ei pea lahku minema, vaid kellega suhtlemine on mõneks ajaks kui pausinupu peal. Kui nad ise seda aktsepteerivad, ei tohiks mõrudat maiku suhu jääda. Kui aga see, mis sidus, saabki otsa, siis ei pea kõikidega läbikäima jääma, kellega kunagi koos trallitatud on. Neil, kellel pere on esimene prioriteet ning sõprade jaoks ei hakkagi enam tõenäoliselt nii palju aega jääma, kui kunagi ja kui tahaks, ei tasuks endaga süümepiinu koormana kaasas kanda, et peaks ikka helistama või kohtuma. Ma arvan, et suhet lõpetama ei pea, las aeg teeb oma töö ja sõelub terad sõkaldest välja.
Kurvem on lugu siis, kui sõber veab sind alt, reedab, ei ole olemas, kui teda kõige rohkem vajad. Kas siis peaks sõpruse lõpetama? Ja kas seda peaks tegema selgelt teisele sellest märku andes või lihtsalt ta telefonikõnesid ignoreerima ning Facebookist sõbra alt ta nime kustutama? Ma arvan, et teisel on õigus teada sinu hoiakut tema suhtes ning kui ta soovib sinu kadumise kohta selgitust, siis võiks seda anda. Üldiselt pooldan mina teist võimalust eriti siis kui sõbra lugu kuulatud ning see tundub vähem hukkamõistu väärt, kui enne oma peas valmis meisterdatud versioon. Kui aga enam lähedust ei teki, enam koos olla ei soovita, ei huvituta teise käekäigust, siis miks mitte ka seda välja öelda ning sõprus lõpetada.
Varsti on sõbrapäev. Peame meeles neid, kes meile kallid ja hindame seda, et nad on meie kõrval, meiega koos ka vaatamata meie faux pas-dele. Aitäh!
Wednesday, April 13, 2011
Laste pärast koos ja muud lahutusest
ETV-s jookseb huvitav 6.-osaline sari lahutusest. Seal räägivad Rootsi lahutatud perede emad-isad-lapsed miks, kuidas jne. Tegemist on väga siirate ülestunnistustega, mis võivad ka ehk minu lugejaid natuke lohutada, et ka teised on selliseid hirmsaid mõtteid mõelnud. Näiteks ütles üks naine, kelle juurest mees ära läks (neil oli kaks eelkooliealist last) ja umbes aasta pärast pere tuttavaga kokku kolis, et tal oleks kergem olnud meest leinata kui teada, et ta on õnnelik kellegi teisega. Samuti tõdes ta, et kui tuli endal võimalus kolida uue mehe juurde kaugele, siis ta tegi seda rõõmuga, et mehele kätte maksta. Sellised emotsioonid on alguses tõenäoliselt paratamatud, aga paljud ei lase neil tegudeks transformeeruda.
Lastepsühholoogilt küsiti, kas on võimalik lahutatud abikaasaga hästi läbi saada ja sõber olla. Ta vastas, et tõenäoliselt esimesel lahusoleku aastal mitte. Siis töötatakse kõiki segaseid tundeid läbi ning nende läbitöötamine on ka eelduseks, et pärast saaksid suhted normaliseeruda. Sarnane soovitus kehtis ka vanemate teineteise mahategemise kohta, et kui kuidagi muidu ei saa, siis aasta otsa võib seda osaliselt paratamatuks pidada, aga rohkem küll mitte. Üldiselt ütles ta selgelt, et seda ei tohi teha, sest isegi kui teine on sulle väga vastik, on ta su lapse ema või isa, kes too armastab ja hoiab.
Konkreetses peres lastele lahkumineku põhjust ei selgitatud. Lapsed nägid, et isa läks ära mingisse umberikku korterisse ja tõlgendasid seda nii, et ema viskas isa välja. Tüdruk tundis isale kaasa ja kui ema nendega kolida tahtis, siis nad olid väga vastu, kuna soov oli isale lähedale elama jääda. Aastaid hiljem tuli juhuslikult juttu, et isa läks hoopis ise ära. Tütar avaldas selle peale emale arvamust, et oleks võinud ikka tõtt rääkida kohe siis, et ta ei oleks isa vihkama hakanud. Ütles ka seda, et oleks tõde teades, saanud emaga lähedasem olla kui oli. Tõenäoliselt siis osaliselt ta süüdistas ema selles, et isa lahkus. Kahju. Mida sa teed selle tagantjärele tarkusega? Siit saavad ainult teised õppida.
Nüüd 20 aastat pärast lahutust olid mõlemad eksid poja 30.-sel sünnipäeva peol. Naine tunnistas, et neil oli nii lõbus, et kojugi ei tahtnud minna. Oleks võinud varem paariti suhtlema hakata, arvas ta. Kui piisavalt kaua on aega möödas ja mõlematel uued suhted, siis lastega seotud sündmustel võiks tõesti proovida osaleda ja püüda avatult tunnetada, millised emotsioonid tekivad. Lapsed kommenteerisid, et nende jaoks on see väga väga meeldiv, et nüüd nende kõik vanemad nii hästi läbi saavad.
Mis minu jaoks aga kõige huvitavam oli, oli see, et üks sotsioloog intervjueeris tuhandeid inimesi küsides neilt, kas nad on lahutuses just lastena osalised olnud ja kas nende peres on palju konflikte olnud. Lisaks soovis ta teada, kuivõrd neil endil nüüd täiskasvanuna esineb emotsionaalset ebastabiilsust ja psühholoogilisi probleeme (ei tea mis metoodika järgi aga vahet pole). Selgus, et nii neil, kelle vanemad olid ikka veel koos, kui neil kes lahutuse üle elasid, aga mitte palju konflikte, oli tulevikus 8-10%-l psühholoogilisi probleeme. Kaks korda rohkem (see tähendab iga viies) raporteerisid probleeme need, kelle vanemad ei lahutanud, aga tülitsesid palju. Sotsioloog tegi uuringust järelduse, et kasvavale lapsele on vanemate tema pärast koos olemine pigem kahjulik ja seda juhul kui ta on sagedaste tülide tunnistajaks. Siit mina küsiks edasi, kas selline vaikselt tuli-tuha-all hõõguv konflikt on ka konflikt, aga vastust võime ainul aimata. "Ükski uuring ei näita, et laste pärast kokkujäämine hea on." Kohe toodi illustreeriva materjalina ära ka kaksikute jutt oma vanematest. Nad kisklesid pidevalt ja lõpuks tulid laste juurde, et meil on teile üks jutt. Lapsed küsisid, et kas lahutate, mille peale vanemad olid väga üllatunud, et kust nad teavad, aga lapsed vastasid, et arvestades, kuidas te läbi saate, siis me isegi tahaks, et te lahku läheks. Lapsed tajuvad ka siis kui neile ei räägita probleemide olemasolu vanemate vahel ja kui see kestab sarnase intensiivsusega pikalt (kui pikk on pikk?), siis peaks tegema ühe kahest otsusest: kas hakata tööle selle kallal, et asjad paremaks muutuks või kui lootust endas ei leita, alustada lahkuminekuprotsessi. Kuna lahkuminek on kõigile valuline, siis kindlasti võiks ikkagi enne abi otsida, aga see on igaühe enda otsus. Muide ülalnimetatud uuring näitas, et lastest, kes kogesid lahutust, aga mitte (palju) konflikte, koges hiljem psühhologilisi probleeme 14%. Samas on teised uuringud näidanud, et lahutus iseenesest pole lastele tingimata jääva mõjuga (konfliktid võivad olla).
Mis siis edasi kui otsus on lahkuminek? 2005.a. elas Rootsis 20% lahutatud paaride lastest mõlema vanemaga. See tähendab, et elasid vahepeal isa ja siis ema juures. See protsent on palju kasvanud, aga see võiks ka olla kõrgem. Mina siiski soovitan pöörduda nõustaja poole, sest ise ei oska tihti eraldada tundeid ja mõistust nii nagu võiks mistõttu võib asi minna hullemaks kui keegi seda oli ette näinud.
Monday, November 16, 2009
Uus teenus - suhteaudit
Olen palju kuulnud paaridest, kes lähevad lahku ja kelle osas kõik tuttavad ja ka lähedased vangutavad imestusega pead, et kuidas see ometi võimalik on, te olite ju nii kena paar. Ka kaasad ise või siis üks neist võib olla segaduses, et tegelikult ju suuri tülisid ei olnud, midagi väga halvasti polnud, et miks suhe siis lõppes.
Tihti tullakse perenõustaja juurde selleks, et too aitaks ühel poolel teist veenda, et lahkuminek on parim või ainuvõimalik nende probleemide lahendamise viis. Liiga harva on siis veel ruumi ühiseks taasalustamiseks, sest nõustaja ei saa võtta oma töö eesmärgiks lahutust vältida, ta peab lähtuma paari soovist ja vajadusel aitama ka kenasti lahku minna.
Minul on siiski kahju purunevatest peredest ja veel rohkem kurvastab, kui mõtlen, et äkki oleks saanud seda vältida, kui ... Ja siit olengi esitanud endale küsimuse, kas on võimalik koostada küsimustik, mille vastades saab määratleda, kui jätkusuutlik suhe pikemas perspektiivis on. Ma arvan, et minu ümber on palju paare, kes tahaks teada kus nende suhe asub, aga minu meelest hetkel ei ole kedagi ega midagi aitamaks vastuse saamisel.
Ma sooviks, et paarid tuleks nõustaja juurde enne kui väga jamaks läheb, et saaks teha ennetustööd. Palju sellest oleks paari harimine nt kasvõi laste kasvatamise teemadel, kuidas tasakaalustada enda kui vanema ja enda kui kaasa rolli. Kuulsin äsja, et interneti teel pakutakse ka nõustamist, aga minu meelest interneti kaudu saab inimesi koolitada mitte muud. Nõustamiseks peab siiski kohtuma ja paarinõustamiseks peab kohtuma paariga, aga võib-olla ka lastega, sest perekonnas kõik mõjutavad kõiki.
Igatahes ma kavatsen hakata selle teemaga nüüd lähemalt tegelema ja küsimusi välja mõtlema. Kuidas teile mõte meeldib? Ootan kommentaare. Samuti ootan teiepoolseid küsimusi, mis teie arvates suhte kindlust aga ka kvaliteeti määratleks.
Tuesday, October 27, 2009
Kas läbi saanud suhe vajab lõpetamist?
Paljude teiste teemade seas tuli juttu lahkuminekust ja just sellisest, kus tegelikult ei ole lahku mindud vaid lahus ollakse. Mis on vahe? Lahkuminek eeldab minu meelest teatud aktiivseid (lõpetavaid) tegevusi ja lahusolek lihtsalt kujuneb välja. Konkreetsel juhul lõppes suhtlemine pärast ühte meili ja telefonikõnet juba päris kaua aega tagasi ja pole siiani taastunud. Oli leer, kes arvasid, et kindlasti tuleb ise ühendust võtta ka siis kui ei taheta suhet taastada - "You need closure". Aga miks? Kas alati on vaja arutada, et miks läheme lahku, mis läks valesti, mida kahetsen, panen teisele süüks, millest hakkan puudust tundma? Muidugi võib ka küsida, miks mitte seda tahta teha? Üks hüpotees on see, et tegelikku hoolimist ei ole ja seetõttu pole ka oluline, mida teine pärast arvab või mis jutte levitab. Et milleks veel raisata olnule aega ja energiat kui võiks juba uutele jahimaadele suunduda. Võib-olla kui koos oldi pigem üksildustundest kui soovist just selle inimesega oma elu jagada, on täitsa ok lihtsalt mitte helistada või msn-is chattida. Ja isegi kui tekib mingil hetkel kahtlus oma teguviisi õigsuses, võib ennast lohutada, et teine ju ka ei ole kontakteerunud. Miks lahkuminekut ei toimu, võib olla seotud ka sellega, et ise ei ole päris kindel, kas tahaks seda suhet hoida või mitte, nii saab aega võita ja meelemuutuse puhul ei pea "lolliks jääma" tahan-ei taha-tahan teemal.
Kas alati on vaja closure-t? Kas muidu kohe kuidagi ei saa eluga edasi minna ja uut suhet alustada? Kas igas suhtes on õppimiskohti ilma milleta me järgmisesse - edasijõudnute klassi ei pääse? Kui me aga tublilt kodutöö ära teeme ehk kingib saatus meile sellise suhte, kus saame vältida eelmisi faux-pas-id? Mina vist ei suudaks lihtsalt lasta asjadel minna teadmata, kas on läbi ja mis täpselt teisele ei meeldinud. Olen uudishimulik ja analüütiline, võib täiesti olla et liialt. Mõnele meeldib ujuda sogases mõnele kristallselges vees -äkki on suhte lõpetamise või ära lõppemise teema ka suuresti seotud teatud isiksuseomadustega. Ennist oli juttu teisest hoolimisest. Mul on olnud üks lühike ei-oskagi-öelda-mis, mille puhul tõesti võin öelda, et inimene ei olnud mulle isegi sümpaatne. Aga ikkagi tahtsin tema aga ka enda jaoks fikseerida ära punkti, kust edasi meie suhe võttis teistsuguse kuju -antud näite puhul siis eemaldusime ja enam ei suhtle.
On üks eraldi kategooria mitte-lõpetamisi, mis mind siiani üllatavad. Need on abielud, mis on faktiliselt läbi aga kestavad veel näiteks kümme aastat paberil edasi. Ma ei saa sellest aru. Kui asi on läbi, miks siis mitte seda vormistada. Mõistan, et mahajäetu peab läbi tegema kogu nn leinamise tsükli: shokk ja eitus, igatsus ja samas viha, segadus, aktsepteerimine. Ma ei usu aga et see nii kaua kestab. Kuigi samas ma ei välista, et inimene võib mõnda faasi "kinni jääda" ja sellisel juhul kestab lein kauem. Lootus, et äkki saame taas kokku võib püsida päris mitu aastat, aga imelik on siis, kui ühel või ka mõlemal on juba uus pere, lapsedki. Milleks siis endiselt abielus olla? Koolis öeldakse meile selle peale, et ju siis ikkagi midagi veel seob :).
Kusjuures antud teema ei pea alati viitama romantilist laadi paarisuhtele vaid võib olla täiesti aktuaalne ka sõbrasuhtes. Minul oli sel aastal juhtum, kus mu sõbranna mu peale vihastas ja pärast seda pole ta enam minuga suhelnud. Ma ei teagi, kas see on selline asi, mis läheb mingil hetkel üle või ongi nüüd sõprus läbi. Mõni küsib seepeale, et miks see mulle oluline on, et on nagu on ja eks näeb mis saab - võib nii ja naa minna. Aga vaat mina tahaks teada. Mulle ei meeldi selline õhus hõljumine vaid konkreetsus ja eelistatult see, et öeldakse kuidas on. Samas nt armukestele tihti öeldakse, et neid "maa peale tuua", et kui teine pole siiani sinu juurde tulnud, siis ta ei tulegi s.t. et mitte otsustamine on ka otsus. Võib-olla siis tõesti peaksin järelduse tegema, et mul on eks-sõbranna. Aga ikkagi on imelik, sest ma siiamaani ei saa täpselt aru, miks nii läks, aga tahaks. Tunnen, et vajan seda, aga miks ka ei tea. Ühesõnaga on rohkem küsimusi kui vastuseid.
Saturday, September 19, 2009
Eksiga sõber?
Pruudi sõbrad uurisid minult, kes ma olen ja kuna ma ei tahtnud oma staatusele tähelepanu tõmmata, siis otsisin sobivaid sõnu. Nemad hakkasid selle peale naerma ja teatasid, et kui ma nii pikalt mõtlen, siis järelikult olen eks -ups :) Nemad sellest numbrit ei teinud ja mul oli hea meel.
Pruut õigemini siis juba mu eksi seaduslik naine tunnistas mulle natuke tipsusena, et kui tuli teemaks mu pulma kutsumine, siis tema vastas kategooriliselt "No, no, no! Exes belong to the past." Siis aga hakkas mõtlema, et ka tema hea meelega kutsuks oma eksabikaasa ning miks siis mitte tema soon-to-be-husband seda teha ei võiks.
Kuidas saavutada selline suhe oma endise kallimaga, et see oleks ka tema uuele kaasale nii non-threatening, et ta nõustuks eksi oma pulmakülaliseks võtma? Kõigepealt on minu meelest oluline see, et lahkuminek oleks toimunud kaua aega tagasi ja ma pean silmas kindlasti rohkem kui paar aastat. Sest tean omast käest, et paar aastat võivad veel säilida mõttehellitused teemal, et äkki ikka ta saab oma veast aru ja me saame taas kokku. Kusjuures praegu mõtlen, et kui break-up toimus ammu-ammu, ei ole vast isegi oluline kelle initsiatiivil lahku mindi.
Sõbraks saab jääda siis, kui asi ei lähe inetuks ehk siis teine ei tee selliseid asju, mis panevad sind teda inimesena ümber hindama st madalamalt hindama, põlgama, vms. Lahku minna saab nii, et säilitad oma eneseväärikuse. Tõenäoliselt oma osa selles mängib ka initsiaatori tekitatav pehme maanudmine st et välk ei tule selgest taevast, vaid et kaasale on pika perioodi vältel antud mõista oma rahulolematusest, koos on otsitud lahendusi ja arutatud suhte perspektiivi, kui asjad peaks seninsel moel jätkuma.
Muidugi võib üldse küsida, et kui sa kellestki lahku lähed, miks sa üldse peaks temaga tahtma sõbraks jääda. Mina arvan, et kui me kellegagi eriti verinoorest peast kohtume, kellega meil on väga mõnus olla, siis me automaatselt arvame, et see tähendab käimist ja edasi paari ning pere moodustamist. Samas aga tuleb tihti tagant järele tõdeda, et kõik vahvad olevused, keda me oma eluteel kohtame, ei sobi meile partneriks ega vastupidi. Samas tahaks neid siiski nende toreduse pärast oma elus hoida. Nii võibki juhtuda, et elukaaslasega muutub omavaheline läbisaamine tunduvalt paremaks siis kui ollakse just friends. Kui meenutada, siis mul juhtus ka oma eksiga nii ning temagi tõdes seda.
Vahel on väga tore küsida nõu oma eksilt, kes sind väga hästi tunneb, kui oma uues suhtes probleeme on. Saad uurida, et kuule tuleta meelde, kas meil oli ka nii ja siis teha järeldusi, et kas sa kannad kaasas teatud käitumismustreid, mis avalduvad uues suhtes samamoodi nagu eelmises. Eeldus on jällegi see, et paarina elatud ajast on piisavalt aega mööda läinud ning armukadedus ja ebamugavustunne kadunud.
Ratsionaalsetel inimestel on kindlasti kergem eksiga sõber olla, sest nad ei lasku tõenäoliselt äärmusesse, et kas kõik või mitte midagi. Kergem on ka siis sõber olla, kui teine kohe uut kaaslast ei leia ja su ego võib natuke end siiski hellitada mõttega, et oled sobiva partneri lati teise silmis piisavalt kõrgele seadnud.
Mul on hea meel, et mu eks on mu sõber. Me ei pea tihedasti suhtlema ja teeme seda nüüd paar kolm korda aastas, aga ta on osa mu minevikust ja mulle läheb korda, kuidas tal üldises mõttes läheb. Ja pulmad olid imeilusad!
Sõbralikke eks-suhteid teile!
Wednesday, July 22, 2009
Kui suur on tõenäosus, et esimene pikaajaline suhe kestab terve eluaja?
Kõigepealt arvan, et põhjus miks väga noored kokku saavad ja paari moodustavad on tihti teine kui kooselu soov vanaduseni. Tihti toob noori kokku kirg, tugev "keemia", eksperimenteerimissoov, soov kogeda suhtes olemist. Kui ilmnevad erisused ja tekivad esimesed karid, oleneb ma arvan palju kasvatusest, kas öeldakse aidaa, mul ole seda vaja või et nii käibki, et for better and for worse ning hakatakse suhtega tööd tegema. Tihti jäetakse hüvasti.
Kui kokku saavad noored väljakujunemata inimesed, siis kui nad on mõnda aega koos olnud, võivad mõlemal ilmneda sellised jooned ja huvid, mis teisele ei meeldi või lausa aktsepteeritavad pole. Üks tuttav tüdruk sai kokku ühe lihtsa poisiga, ta ise oli ka lihtne. Ühel hetkel otsustas ta, et tahab areneda ning läks ülikooli. Seal läks tal hästi ja pärast lõpetamist sai ta ka teise töö, mis võimaldas tal oma juhioskusi lihvida. Mees oli endiselt lihtne ja korraga hakkas see väga naist häirima. Või siis teine näide, kus mees hakkas narkootikumidega eksperimenteerima, naine aga oli täiesti nende vastane. On muidugi vaieldav, kas need on asjad, mille pärast lahku minna, aga nagu ma kirjutasin, siis minu meelest on see kasvatuse ehk põhimõtte küsimus. Vahest võib alguses püüda end kohandada, püüda olla mõistev, aga lõhe muudkui kasvab ja kui on Suure Kanjoni suurune, võib lahkuminek tunduda ainuke pääsetee endaga pidevas konfliktis olemisest.
Üks kõige suurem põhjus, miks minu meelest tihti oma esimese armastusega kokku ei jääda, on see, et tegelikult veel ei teata, milline see õige peaks olema ja kes oleks hea partner.
Minu meelest õige tunnetus tekib kogemusega. On erandeid, kus tegemist on nagu jumaliku sekkumisega ja sa lihtsalt kohe tead, et tema on see. Vähe on siiski neid, kes on endaga noorest peast nii heas kontaktis ja kuulevad oma sisemist häält nii selgesti, et oskavad seda järgida (ja ka mitte järgida). So we are left with erinevad suhted ja nende kaudu välistamised, et selline ta olla ei tohiks ja et mulle meeldiks kui ta oleks vähem taoline. Mõnikord vaatad ka teisi paare ja mõtled, kui tore oleks, kui ta oleks selline.
Mida ma pean silmas sellega, et võib-olla esimene valik pole mulle parim? Näiteks kui naine on domineeriv, jõuline ja iseendaga hästi hakkama saav, siis ehk oleks tal mugav olla koos mehega, kes väga palju ta otsuseid ei challenge ja pigem nõustub, isegi kiidab, kui naine on ka eneseimetleja. See võimaldab tal jätkata olla selline nagu kirjeldasin. On see talle hea?
Kui nüüd endast rääkida, siis mina olin oma esimeses suhtes, mille 18. aastaselt lõin tagantjärele vaadates väga egoistlik. Mulle oli tähtis minu karjäär ja selle üles ehitamine. Suhe oli teisejärguline ja ma ei saanud aru, miks mu mees mu peale pahandas, kui ma ei leidnud aega temaga tööajal korra telefonis rääkida sellest, kuidas mul päev läheb. Me olime kokku koos kaheksa aastat ja sellest hetkest, mida kirjeldasin neli aastat. Me ei arenenud sarnases suunas, oli olulisi asju, mille osas ma tahtsin muud. Ja kui me käima hakkasime, siis kindlasti ei mõlkunud meil mõttes abielu ja pere loomine. Selleni me ei jõudnudki. Minu teises suhtes oli väga palju situatsioone, mil pidin oma uhkuse ja ego alla suruma, sest tahtsin et see suhe töötaks. See oli üdini ebamugav, aga mingil tasandil sain aru, et see on vajalik selleks, et suhe saaks jätkuda. Ta lihvis mu nurki, mitte teadlikult ma arvan ja olen tagantjärele selle kogemuse eest tänulik. Arvan, et nüüd tean, kes mulle sobib ja hea on ning oskan temaga ka head suhet hoida pikka pikka aega. Kas esimene kord see õnnestunud oleks? Vot ei tea.