Õnnelik lasteta

Käisin reisil. See oli piisavalt pikk, et reisiseltskonnaga lähemalt tutvuda ja osadega ka sõbruneda. Õhtusöögid olid meil alati ühised ja isegi kui päeval tegime omi asju, saime siis kokku ja vestlesime. Meie lauas einestas alati üks Soome paar ja üks Rootsi paar. Mõlemad olid tugevalt keskeas või natuke üle selle. Mäletan, et esimesel õhtul vaatasin Rootsi paari ja mõtlesin, et nemad küll on oma teises nooruses kokku saanud ja mitte väga kaua aega tagasi, pakkusin mõttes et näiteks kaks aastat tagasi. Nad olid lihtsalt nii into each other - naine mängis mehe juustega, silitas õlga ja hoidis käevangust kinni, naeris ta naljade peale, küsis tema arvamust seda tõesti oodates ja sellega arvestades jms. Mõlemad olid hästi rõõmsad ja neil oli teineteisega palju rääkida. Järgmisel õhtul kui olime natuke veini joonud, läks jutt sellele kui pikalt keegi koos on olnud ja selgus, et rootslased on oma elu jaganud 22 aastat. Ehee, kui mööda ma panin. Tundsin kerget piinlikkust, aga siis õigustasin ennast, et ega tavaliselt küll sellise suhtestaazhiga paarid nii käitu. Alles hiljem hakkasin rohkem mõtlema selle peale, et mis see siis on, mis neid nii kaua on hoidnud teineteisele nii lähedal.

Meie vestlustest selgus, et nad olid kokku saanud oma töö juures st nad töötasid koos. Mehel oli pere -naine ja lapsed ning ta oli u 40, naine oli umbes 28. Naine kirjeldas, et neil tuli selline armastus peale, et seda oli võimatu ignoreerida, et see oli nagu loodusjõud, mis sundis endale alluma. Kusjuures naine ei olnud selline romantik lillelaps, vaid väga iseteadlik ja piisavalt praktiline Eva tütar. Ta ütles, et armastus on kõige tähtsam ja see aitabki suhtel kaua püsida. Kui sa ikka tunned, et tema on see õige, siis hoiad teda ja armastad kaua kaua. Ei julge vastu vaielda. Ja siis selgus, et neil omavahel lapsi pole. Seda kuuldes olin veel rohkem üllatunud. Olen siiani arvanud, et see on suhte kulgemise loomulik tee, et alguses ollakse paar ja siis sünnib laps ja ehk veel üks ja mingil hetkel saavad vanematest vanavanemad. Loomulikult on ka lastetuid paare, aga ma tõesti ei oleks uskunud, et võib nii õnnelik olla ilma lasteta. Ega ma ju ei tea, milliseid mõõnu nende kooselatud aastate jooksul oli ette tulnud, kindlasti neid oli ja ehk ka laste teemadel, aga kui tore oli tõdeda, et on võimalik olla kahekesi koos õnnelik 22 aastat pärast omavahel kokkusaamist. Milline rõõm on näha, et nende suhtes on nii palju ainest ja lugupidamist ja armastust, et sellest piisab, et neil on omavahel ikka hea ja huvitav.

To top it all off, siis ega Soome paargi neile alla jäänud. Nemad olid koos olnud 35 aastat. Omavaheline suhtlus oli rahulikum st mitte nii kirglik, aga oli näha kuidas nad teineteist täiendavad. Naine oli jutukas, mees vaiksem, aga tegelikult osales vestluses kuulates tähelepanelikult ning oli alati valmis faktidega täiendama, kui naine ta poole pöördus. Nende vahel oli austus ja soojus ja sügav sõprus. Ka neil ei olnud lapsi. Samas naine kirjeldas, kuidas neil on alati olnud palju sõpru ja kuidas mitme sõbra lapsega kujunes neil selline suhe nagu võiks olla oma lastega - lähedane, hooliv, tihedate kontaktidega.

Minu jaoks on siin kaks pointi. Üks on see, et on võimalik olla väga õnnelik oma paarilisega koos olles ka mitmekümne aasta pärast. Romantikuna tahan seda uskuda ja vahva on kui keegi kinnitab oma eluga, et see võib nii olla. Teine on see, et õnnelik võib olla ka lasteta, et need paarid, kes näiteks lapsi ei saa, ei pea kartma, et puhtalt sellepärast nende suhe laguneb või ei säili mõnusana. Mõlemad on väga helged tõdemused.

Kui suur on tõenäosus, et esimene pikaajaline suhe kestab terve eluaja?

No mida arvate, kui tõenäoline see on, et saad nt 16. või 18.- aastaselt kellegagi kokku ja sellest kujuneb kooselu ja abielu aastakümneteks? 50%? Mina pakuks 30% mitte rohkem kui nüüd statistiliselt asjale läheneda. Miks nii vähe?

Kõigepealt arvan, et põhjus miks väga noored kokku saavad ja paari moodustavad on tihti teine kui kooselu soov vanaduseni. Tihti toob noori kokku kirg, tugev "keemia", eksperimenteerimissoov, soov kogeda suhtes olemist. Kui ilmnevad erisused ja tekivad esimesed karid, oleneb ma arvan palju kasvatusest, kas öeldakse aidaa, mul ole seda vaja või et nii käibki, et for better and for worse ning hakatakse suhtega tööd tegema. Tihti jäetakse hüvasti.

Kui kokku saavad noored väljakujunemata inimesed, siis kui nad on mõnda aega koos olnud, võivad mõlemal ilmneda sellised jooned ja huvid, mis teisele ei meeldi või lausa aktsepteeritavad pole. Üks tuttav tüdruk sai kokku ühe lihtsa poisiga, ta ise oli ka lihtne. Ühel hetkel otsustas ta, et tahab areneda ning läks ülikooli. Seal läks tal hästi ja pärast lõpetamist sai ta ka teise töö, mis võimaldas tal oma juhioskusi lihvida. Mees oli endiselt lihtne ja korraga hakkas see väga naist häirima. Või siis teine näide, kus mees hakkas narkootikumidega eksperimenteerima, naine aga oli täiesti nende vastane. On muidugi vaieldav, kas need on asjad, mille pärast lahku minna, aga nagu ma kirjutasin, siis minu meelest on see kasvatuse ehk põhimõtte küsimus. Vahest võib alguses püüda end kohandada, püüda olla mõistev, aga lõhe muudkui kasvab ja kui on Suure Kanjoni suurune, võib lahkuminek tunduda ainuke pääsetee endaga pidevas konfliktis olemisest.

Üks kõige suurem põhjus, miks minu meelest tihti oma esimese armastusega kokku ei jääda, on see, et tegelikult veel ei teata, milline see õige peaks olema ja kes oleks hea partner.
Minu meelest õige tunnetus tekib kogemusega. On erandeid, kus tegemist on nagu jumaliku sekkumisega ja sa lihtsalt kohe tead, et tema on see. Vähe on siiski neid, kes on endaga noorest peast nii heas kontaktis ja kuulevad oma sisemist häält nii selgesti, et oskavad seda järgida (ja ka mitte järgida). So we are left with erinevad suhted ja nende kaudu välistamised, et selline ta olla ei tohiks ja et mulle meeldiks kui ta oleks vähem taoline. Mõnikord vaatad ka teisi paare ja mõtled, kui tore oleks, kui ta oleks selline.

Mida ma pean silmas sellega, et võib-olla esimene valik pole mulle parim? Näiteks kui naine on domineeriv, jõuline ja iseendaga hästi hakkama saav, siis ehk oleks tal mugav olla koos mehega, kes väga palju ta otsuseid ei challenge ja pigem nõustub, isegi kiidab, kui naine on ka eneseimetleja. See võimaldab tal jätkata olla selline nagu kirjeldasin. On see talle hea?

Kui nüüd endast rääkida, siis mina olin oma esimeses suhtes, mille 18. aastaselt lõin tagantjärele vaadates väga egoistlik. Mulle oli tähtis minu karjäär ja selle üles ehitamine. Suhe oli teisejärguline ja ma ei saanud aru, miks mu mees mu peale pahandas, kui ma ei leidnud aega temaga tööajal korra telefonis rääkida sellest, kuidas mul päev läheb. Me olime kokku koos kaheksa aastat ja sellest hetkest, mida kirjeldasin neli aastat. Me ei arenenud sarnases suunas, oli olulisi asju, mille osas ma tahtsin muud. Ja kui me käima hakkasime, siis kindlasti ei mõlkunud meil mõttes abielu ja pere loomine. Selleni me ei jõudnudki. Minu teises suhtes oli väga palju situatsioone, mil pidin oma uhkuse ja ego alla suruma, sest tahtsin et see suhe töötaks. See oli üdini ebamugav, aga mingil tasandil sain aru, et see on vajalik selleks, et suhe saaks jätkuda. Ta lihvis mu nurki, mitte teadlikult ma arvan ja olen tagantjärele selle kogemuse eest tänulik. Arvan, et nüüd tean, kes mulle sobib ja hea on ning oskan temaga ka head suhet hoida pikka pikka aega. Kas esimene kord see õnnestunud oleks? Vot ei tea.