Kuidas hoida armastust?

Maikuus 2017.a. kirjutasin valmis uue raamatu "Kuidas hoida armastust?", mis saavutas kirjanduskonkursil "BestSeller 2017" oma kategoorias esikoha. Teemaks on, kuidas hoida tundeid pikaaajalises suhtes ja kuidas lahendada erinevaid suhtevajadustega seotud probleeme nii, et need asjad, mis tundeid jahutavad, saaksid elimineeritud. See kõik on kirja pandud teraapiaprotsessi struktuuri järgides st et raamatus saavad sõna paarid ja saame lugeda ka nende päevikukatkeid. Lõpuosas kirjeldavad oma armastuse kujunemist ja suhtevajadusi kaua koos olnud tuntud ja vähem tuntud paarid.

Esitlus oli 6.04.18 Viru Keskuse Rahva Raamatus ning Alkeemia avaldas oma lehel väikse katkendi raamatust. Link sellele on siin.

Senine tagasiside: 

"Soetasin Sinu raamatu „Kuidas hoida armastust?“. Selle lugemiseni jõudsin ma nüüdses eriolukorras nelja seina vahele tooduna ning ma tänan Sind selle mõnusa lugemise eest. Joonisin raamatus alla väärt mõtteid ning sain mõtlemisainet."

"Väga mõnus ja huvitav lugemine. Mees ka hommikul luges ja süvenes nii, et jättis perekohustused unarusse :)"

"Väga põnev - siiani ei ole vist keegi Eestis sellest vaatenurgast kirjutanudki, et mis teraapias tegelikult toimub."

"Olen raamatu esimese kolmandiku läbinud ja leian, et see on vaimustav!"

"Ma arvan, et see saab olema üks ilus kink tärkavas kevades, kõigile. Mulle väga meeldis see stiil läbi eluliste näidete, ja hea ning sorav oli lugeda."

"Hea kerge on lugeda ja ma arvan, et peaksime seda tegema koos (partneriga). Meeldib, et raamatus on eesti inimeste lood."

"Tõesti väga hea raamat. Soovitan soojalt. Ma olen Kärdist vaimustuses!"

"Olen väga rõõmus et see raamat minuni jõudis!"

"Sinu raamat oli väga hea. Häst kirjutatud ja aitab mõtestada südamel olevaid teemasid lahti."

"Alles seda raamatut lugedes sain aru, et see teema, mille pärast olen piinlikkust tundnud, nutnud, ahastanud ja ennast alla surunud on tegelikult üks oluline suhtevajadus. Järsku tekkis lootus, et meie probleemi on võimalik lahendada."

"Tegin märkmeid, mida kavatsen oma nüüdseks kaks aastat kestnud suhtes kindlasti kasutada. Peegeldamine on kindlasti üks neist. Lisaks meeldis mõte, et mõlemal võib olla oma nägemus asjast ning pole mõtet vaielda ja tülli minna selle üle, kuidas päriselt oli või on. Aitäh!"

"Ma ei loe üldiselt selliseid raamatuid, aga seda lugedes püüdsin olla avatud ja mulle meeldis! Raamatut on mõnus lugeda ja see on hästi kirjutatud. Selge on see, et juhtumeid on lühendatud, muidu ei jaksaks keegi neid lugeda, aga põhipunktid tulid ilusti välja. Mõne probleemiga ma ei haakunud, samas teised tulid tuttavad ette. Eriti tore oli lugeda teemast, mis minu suhtes on nö ära olnud ja mõista ehk natuke paremini tagantjärele, mida teine võis siis mõelda ja tunda."

"Nutsin vist iga peatüki juures: kõigis juhtumites peale ühe tundsin ära kas enda või abikaasa. Tänu sellele raamatule julgen nüüd teraapiasse minna."

Üks meesklient jagas: "Lugesin ja olen alles poole peal, aga juba tundsin nii paljudes kohtades meid ära. Saan selle kaudu oma naisest paremini aru: tal on vaja rohkem rääkida kui minul."

Üks paar andis tagasisidet: "Loeme mehega teie raamatut ja meile nii meeldib! Teadke, et olete ühe paari jälle õnnelikuks teinud!"

Üllatavalt kuulsin, et Palamuse kooli perekonnaõpetuse õpetaja kavatseb mu raamatut alanud kooliaastal gümnasistidega kasutada ning veel rohkem olin üllatunud kui sain järgmise kirja:

"Ma rääkisin sinu raamatust mai lõpus perekonnaõpetuse tunnis ja õpilased tegid testi :)See jääb ka edaspidi mul perekonnaõpetuse programmi :)"

Otepää Rehabilitatsioonikeskuse psühholoogid palusid oma ülemusel endale raamatud osta, et neid oma töös kasutada. Hea kolleeg pereterapeut rääkis järgmist:

"Raamatus on tasakaalus teooria ja juhtumid, ei minda liiga sügavale ega jääda liiga pinnapealseks. Lugesin huviga juhtumeid ja loen veel kui tunnen, et hakkan oma töös kinni jääma - need teraapinäited annavad uusi mõtteid. Nauditav oli nõustamiskohtumiste ja vahepealse aja sidumine ühiseks tervikuks päevikukatketega ning meeldis, et see polnud kõik roosamanna, vaid kõhkluste ja kahtlustega päris elu." 

Veel pereterapeutide tagasisidet: "Kasutan raamatut päris palju. Annan klientidele lugeda ja lasen neil seal kirjeldatud harjutusi teha või teeme neid koos.", "Ostsin endale ja nüüd oma tütrele ka - et ta ise loeks, analüüsiks ja teeks oma järeldused."

Pereteraapiaõpilaste siselistis postitas üks õpilane raamatu kaanefoto ning lisas juurde: "Lugemist väärt:)"

"Praegune aeg on hea ka enesetäiendamiseks. Loen kirjandust, mis on aja puudusel jäänud ootele. Üks neist raamatutest on "Kuidas hoida armastust?" Väge hea lugemine perenõustajale, inspireeriv ja ladus kulgemine perede toetamisel. Sellest raamatust saavad abi paljud pered ja maailm muutub meie ümber paremaks."

Olen tänulik sellise vastuvõtu eest!

Head lugemist!

Pilt: Kalev Lilleorg

Õnnelik lasteta

Käisin reisil. See oli piisavalt pikk, et reisiseltskonnaga lähemalt tutvuda ja osadega ka sõbruneda. Õhtusöögid olid meil alati ühised ja isegi kui päeval tegime omi asju, saime siis kokku ja vestlesime. Meie lauas einestas alati üks Soome paar ja üks Rootsi paar. Mõlemad olid tugevalt keskeas või natuke üle selle. Mäletan, et esimesel õhtul vaatasin Rootsi paari ja mõtlesin, et nemad küll on oma teises nooruses kokku saanud ja mitte väga kaua aega tagasi, pakkusin mõttes et näiteks kaks aastat tagasi. Nad olid lihtsalt nii into each other - naine mängis mehe juustega, silitas õlga ja hoidis käevangust kinni, naeris ta naljade peale, küsis tema arvamust seda tõesti oodates ja sellega arvestades jms. Mõlemad olid hästi rõõmsad ja neil oli teineteisega palju rääkida. Järgmisel õhtul kui olime natuke veini joonud, läks jutt sellele kui pikalt keegi koos on olnud ja selgus, et rootslased on oma elu jaganud 22 aastat. Ehee, kui mööda ma panin. Tundsin kerget piinlikkust, aga siis õigustasin ennast, et ega tavaliselt küll sellise suhtestaazhiga paarid nii käitu. Alles hiljem hakkasin rohkem mõtlema selle peale, et mis see siis on, mis neid nii kaua on hoidnud teineteisele nii lähedal.

Meie vestlustest selgus, et nad olid kokku saanud oma töö juures st nad töötasid koos. Mehel oli pere -naine ja lapsed ning ta oli u 40, naine oli umbes 28. Naine kirjeldas, et neil tuli selline armastus peale, et seda oli võimatu ignoreerida, et see oli nagu loodusjõud, mis sundis endale alluma. Kusjuures naine ei olnud selline romantik lillelaps, vaid väga iseteadlik ja piisavalt praktiline Eva tütar. Ta ütles, et armastus on kõige tähtsam ja see aitabki suhtel kaua püsida. Kui sa ikka tunned, et tema on see õige, siis hoiad teda ja armastad kaua kaua. Ei julge vastu vaielda. Ja siis selgus, et neil omavahel lapsi pole. Seda kuuldes olin veel rohkem üllatunud. Olen siiani arvanud, et see on suhte kulgemise loomulik tee, et alguses ollakse paar ja siis sünnib laps ja ehk veel üks ja mingil hetkel saavad vanematest vanavanemad. Loomulikult on ka lastetuid paare, aga ma tõesti ei oleks uskunud, et võib nii õnnelik olla ilma lasteta. Ega ma ju ei tea, milliseid mõõnu nende kooselatud aastate jooksul oli ette tulnud, kindlasti neid oli ja ehk ka laste teemadel, aga kui tore oli tõdeda, et on võimalik olla kahekesi koos õnnelik 22 aastat pärast omavahel kokkusaamist. Milline rõõm on näha, et nende suhtes on nii palju ainest ja lugupidamist ja armastust, et sellest piisab, et neil on omavahel ikka hea ja huvitav.

To top it all off, siis ega Soome paargi neile alla jäänud. Nemad olid koos olnud 35 aastat. Omavaheline suhtlus oli rahulikum st mitte nii kirglik, aga oli näha kuidas nad teineteist täiendavad. Naine oli jutukas, mees vaiksem, aga tegelikult osales vestluses kuulates tähelepanelikult ning oli alati valmis faktidega täiendama, kui naine ta poole pöördus. Nende vahel oli austus ja soojus ja sügav sõprus. Ka neil ei olnud lapsi. Samas naine kirjeldas, kuidas neil on alati olnud palju sõpru ja kuidas mitme sõbra lapsega kujunes neil selline suhe nagu võiks olla oma lastega - lähedane, hooliv, tihedate kontaktidega.

Minu jaoks on siin kaks pointi. Üks on see, et on võimalik olla väga õnnelik oma paarilisega koos olles ka mitmekümne aasta pärast. Romantikuna tahan seda uskuda ja vahva on kui keegi kinnitab oma eluga, et see võib nii olla. Teine on see, et õnnelik võib olla ka lasteta, et need paarid, kes näiteks lapsi ei saa, ei pea kartma, et puhtalt sellepärast nende suhe laguneb või ei säili mõnusana. Mõlemad on väga helged tõdemused.

Tore vs õnnelik

Paar päeva tagasi teatas tuttav, et läks teraapiasse. Otsuse tagamaid avades selgitas ta, et tal on mehega küll tore, aga ta tunneb, et ta pole siiski õnnelik. Olles oma tundeid analüüsinud jõudis ta järeldusele, et üksi vist sotti ei saa ning otsustas pöörduda professionaali poole. Minu meelest on see igati smart move, sest eks psühholoogid ja terapeudid ongi ju selleks, et aidata asju/inimesi ja situatsioone uut moodi näha/vaadata. Eks ise võib ka selleni jõuda, aga no ütleme siis, et shrink-id on kui ekspressbuss tavalise bussi kõrval:)

Uurisin, miks ta ise arvab, et ta õnnelik pole. Ta pakkus välja, et ehk sellepärast, et neil on mehega vähe kokkupuute punkte, et nende huvid on erinevad ja nii tegelevad mõlemad eraldi enda jaoks meeldivate asjadega. Lisas kiirelt juurde, et talle see sobib ja ta on ka nii harjunud. Mina aga hakkasin mõtlema, et ega vist ikka väga ei sobi küll. Ma arvan, et naine igatseb teistsugust suhte kvaliteeti. Ratsionaalselt annab ta endale aru, et midagi väga hullu ju pole, sest läbisaamine on hea, mees on korralik jne, aga sellest vist päris õnnelik olemiseks ka ei piisa või mis? Loomulikult on õpetusi, et oska väärtustada hetke ja õnnelikuks ei saagi see, kelle ootused on väga kõrgele kruvitud, millele pea et polegi võimalik kellelgi vastata, aga kas need aitavad meid igapäeva elus ennast hästi tunda?

Tuli meelde ühe teise tuttava jutt, et tema tutvusringkonnas on palju paare, kellest vähemalt ühe süda on vaba ehk kes on küll suhtes, aga pole selles õnnelik ja on tegelikult südames valmis teist inimest leidma. Ja siis hakkasin mõtlema, kui palju võib tegelikult neid olla, kes on suhtes ja ütlevad, et kõik on tore, aga tegelikult on midagi puudu, kuskil on tühimik. Kui on tehtud nn õnnebaromeetri küsitlusi, siis minu mälu järgi on Eesti olnud lõpupool. Kui ikka küsida suvaliselt inimeselt, kas ta on õnnelik, siis ma ei imesta kui näiteks kolmandik vähemalt vastab eitavalt. Miks see nii on?

Mõni väidab, et õnnetunne ongi oma olemuselt üürike, selline peak moment, et koged korraks ja siis on jälle läinud. Mina aga väidan oma kogemusest, et on võimalik olla iga päev õnnelik. Ükskord nii eksperimendi korras püüdsin endale teadvustada oma tundeid iga päev nendel peatudes ja selgus, et neli kuud järjest olin iga päev õnnelik. See tundus uskumatu, sest pean ennast suhteliselt kärsituks ja ka suht nõudlikuks inimeseks a la et alati saab paremini. Ma ei suutnud seda igapäevaselt jätkata, aga minu meelest see näitab, et õnnetunne võib olla ka midagi alalisemat kui hetkeemotsioon.

Aga siis selline küsimus, et kas meile on üldse oluline õnnelik olemine? Minu meelest on ajalooliselt see teema olnud piisavalt perifeerne. Ei mäleta väga lugusid, kus romantiline meel kaaluks üle praktilise. Tuleb meelde Vargamäe Indrek, kellel olid küll kõrged ideaalid, aga kes lõpuks ikkagi neis tugevaid korrektiive tegema pidi. Kas on ka tänapäeva paarisuhtes meie kultuurilise tausta tõttu pigem oluline see, et kooselu/abielu on majanduslik üksus, kes teineteist toetab, kui see et oleks pikas perspektiivis suur armastus- ja õnnetunne?

Aga ometi leidub inimesi, kes ei taha "tore"-ga rahulduda. Ja nemad otsivad väljapääsu näiteks teraapiast. Tihtilugu hakkavadki need inimesed endaga tööle olles eelnevalt tõenäoliselt püüdnud ka suhtes midagi muuta. Loo alguses mainutud tuttaval on teraapiast palju kasu olnud. Ta ütles, et juba paari korra järel tunneb ta ennast õnnelikumana. See on ju nii TORE!:) Mis siis tema suhtest saab? Mina näen kahte varianti. Üks on see, et ta muutub seeläbi mehe jaoks meeldivamaks, mis omakorda tekitab mehes muutuse naise vastu ning nende suhte kvaliteet võib seeläbi paraneda. Teine variant on see, et naine leiab lõplikult, et selline suhe teda ikkagi ei rahulda, lõpetab selle ja asub õnne otsima kellegi teisega. Minu meelest on mõlemad happy endingud.

Julgust teile elada täiel rinnal, endaga kooskõlas ning õnnelikuna!