Lahenduseni läbi pereteraapia (intervjuu)

Kellel ja millal on abi pereteraapiast? Kliiniline psühholoog Harri Küünarpuu aitab leida vastust.

Kui ühel uksel on silt „psühholoog“ ja teisel “psühhoterapeut“, siis mis on kummagi ukse taga?

Psühhoterapeutideks on reeglina kliinilised psühholoogid või psühhiaatrid psühhoteraapia-alase lisapädevusega. Perekonnapsühhoterapeudiks saab see, kes lisaks kliinilisele psühholoogi erialale läbinud ka psühhoteraapia-alase koolituse. Või psühhiaater, kes on lisaks arsti erialale lõpetanud ka mainitud täiendkoolituse. Lisaks pereteraapiale on Eestis teraapia kliinilises töös tunnustatud suundadena esindatud ka psühhoanalüütiline ja kognitiiv-käitumuslik teraapia.

Perekonnapsühhoterapeut lähtub eeldusest, et pereliikmed mõjutavad üksteist, kas seetõttu kohtutakse tihti terve perega? Miks soovitate tulla paaril või perel koos?

Suhetest rääkimine puudutab mitmeid isikuid ja isegi kui olude sunnil käiakse üksi, aetakse juttu nii, nagu teine inimene oleks seal juures  - püütakse arvata, mida tema teatud teema kohta arvaks, mida teeks. Loomulikult on tulemuslikum, kui saab juuresolevalt inimeselt küsida tema mõtteid. Kohtuda ja rääkida tuleb nendega, kelle vahel suhe raske on: ema-laps, tütar-ema, õpetaja-laps-vanem. Perekonnapsühhoteraapia eelduseks on see, et probleem on inimeste vahel, mitte kellegi sees.

Eestis on pigem naised psühholoogid ja terapeudid. Kas mehed teevad teraapiat teistmoodi?

Iga terapeut töötab isemoodi, isiksuse eripäradel on alati määrav osa protsessi kulus. Seega pole sugu niivõrd oluline kuivõrd inimene ise. Samas võivad kliendid ühte või teist sugu eelistada - näiteks tihti mehed tulevad mehega asju ajama, sest lasteaiast saadik on asjatundjad, kellega neil tegemist olnud, reeglina naised.

 
Aga väidetavalt reeglina on naistel arenenum emaaptiavõime?

Kui mees on psühhoterapeudi kutse valinud, siis on ta ka empaatilisem kui see, kes valis inseneri eriala. Empaatia ei ole ainult naistele reserveeritud omadus.

On olnud juhtumeid, et mees tormab juba poole pealt terapeudi uksest välja ning naine lahkub lõpus nuttes. Kuidas tunda ära head seanssi ja head terapeuti?

Tegelikult ei ole hea, kui kirjeldatud stsenaarium juhtuks. Sellisel juhul peaks enne lõpetamist inimesed maha rahustama ning arutama läbi nende emotsioonide tähendused. Teraapia ei pea valu tegema, vaid peab avama inimesele uusi vaatenurki  enda ja oma suhete kohta. Edukus ja progress ei ole see, kui palju keegi haiget saab. Ei saa öelda ka, et teraapia on mõnus, sest selle käigus võid avastada enda kohta ka ehmatavat. Aga see peaks kaasa tooma arengu.

Ma ei tea, milline on hea seanss. Igaüks otsib midagi kindlat – ja kas selle leiab, see info tihti terapeudini ei jõua. Me ei saa pahatihti teada, mis kliendi/patsiendi peas toimub. Võib-olla peabki edukale seansile eelnema mitu nn mitteedukat seanssi, tekkima hulk materjali ja mõtteid. Edu sõltub kliendi valmisolekust midagi vastu võtta ja enda kohta avaldada. Kliendid koos terepeudiga teevad koostöös seansi edukaks. Kui perekond pole valmis oma teemadega tegelema või tahab mingit spetsiifilist tulemust saavutada, võib edu võtta kaua aega. Tihti pole inimestel kannatust tulemust oodata...

Heal terapeudil peab olema seljataga korralik täiendkoolitus, aga ka ainuüksi see ei anna garantiid. Hea terapeut on see, kellega koostöö kliendile sobib ja kellega on hea kontakt. Kui klient usub, et saab abi, siis saab ka. Kliendi usaldus terapeudi vastu määrab tulemuse.

Kui kaua oled juba psühholoogi ja terapeudi tööd teinud?

Alustasin tänase nimetusega Tallinna Ülikoolis Henn Mikkini juhitud suhtlemispsühholoogia laboris, kus tegime suhtlemistreeninguid videotagasiside meetodil. Tol ajal oli levinud grupipsühhoteraapia. 1989.a. suvel viis üks konverents kokku Rootsi väliseestlasest pereterapeudi Jüri Männikuga, kelle kutsusime  oma eriala endisele kodumaale õpetama. Lõpetajatest hakkasid 1993 Tallinnas ise õpetama Katrin ja Harri Küünarpuu ning Tartus teiste hulgas Kiira Järv, Aita Keerberg ning Ülle Luts. Paralleelselt hakati ka õpitut praktiseerima.

Kuivõrd on kliendi profiil võrreldes sinu töö algusaastatega muutunud?

Algul olid initsiaatorid naised, viimase kümne aasta jooksul on meeste algatus suurenenud. Pereteraapia on muutunud populaarsemaks, inimesed leiavad sellest rohkem abi. Algusaastatel oldi kartlikud ja hoiakuga, et kuidas me läheme võõra inimese juurde oma asju arutama. Vähemalt viimased kümme aastat tullakse ilma mainitud hirmuta. Sagenenud on hoiak, et pigem räägimegi võõrastega, sest omavahel ei saa räägitud. Tõsi küll, tihti tullakse pisut hiljavõitu...

Millal oleks õige aeg teraapiasse tulla?

Niipea, kui suhtes on probleemid kas paaril omavahel või lastega. Kui teraapias õpitakse probleeme lahendama, siis uute probleemide tekkimisel suudetakse ise oma raskustega toime tulla.

Millised probleemid on töös ette tulnud ja tulevad nüüd?

Probleemid on samad - suhteprobleemid, mida inimene oma elus kogeda võib. Kellelgi on abieluväline suhe, mees ei räägi minuga, mees ei pane tähele, lapsed käituvad halvasti. Suhteprobleemide väljendusviisid võivad muutuda, võivad muutuda asjaolud, mille kaudu need valjenduvad, kuid sisuliselt on alati tegemist mingisuguste raskustega suhetes.

Kas masu ajal ei olnud näha töökaotusest tingitud suhteprobleemide tõusu?

Tõepoolest oli rohkem juhtumeid, kus mees kaotas töö, sellega oma toitja rolli, tundis naise kriitikat, oli deperessioonis.. Aga domineeriv see ei olnud.

Kas on tajutav erinev suhtumine teraapiasse erinevate vanusegruppide poolt ?

Nooremad inimesed on teraapia kergemini omaks võtnud. Neile näib loomulikum tulla oma asju kellegagi arutama. Vanematel inimestel on keerulisem oma suhete ja elu üle kõnelda kellegagi peale sõprade.

Mis teraapias toimub, et see võiks olla tõhusam kui näiteks sõbrannaga rääkimine?

Terapeut ei ole ei sõber ega sõbranna. Sõber on sõbra poolt ja kinnitavad tema vaatekohta, ütleb, et sul on õigus ja teine on paha. Terapeut on erapooletu - tervema ja paremini toimiva suhte poolt. Terapeut oskab otsida ideid probleemide lahenduseks väljaspool konkreetsete inimeste elu raami, millest endal ja sõpradel on raske välja saada.

Kas terapeut on nagu advokaat, mis puudutab saladuse hoidmist?

Kahtlemata. Saladus on töö eetikakoodeksiga, ka andmekaitse seaduse ja psühhiaatriaseadusega määratud. Terapeut ei tohi kolmandale isikutele rääkida seansi kestel räägitust, välja arvatud juhul, kui klient annab selleks kirjaliku nõusoleku. Seega kui meediaväljaandes ilmub juhtumi kirjeldus, siis on klient selle heaks kiitnud. Kliendid ise võivad arutatut jagada sh ajakirjandusega, aga terapeudil ei ole õigust juhtunut kommenteerida või oma vaatekohta esitada.

Tihti küsitakse nõu, mida teha, aga terapeudid eelistavad seda mitte anda. Miks?

Kuna see nõu tuleneb minu elukogemustest ja minu teadmistest ja vaadetest elule. See ei pruugi küsijale üldse sobida. Parem on, kui leiame nõu üheskoos ühise arutelu käigus.

Ilmus augustikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".

Uus teenus - suhteaudit

Mõtted on juba mõnda aega liikunud suhteauditi teenuse loomise juures ja hea meelega kirjeldan natuke, mis see minu nägemuses on.

Olen palju kuulnud paaridest, kes lähevad lahku ja kelle osas kõik tuttavad ja ka lähedased vangutavad imestusega pead, et kuidas see ometi võimalik on, te olite ju nii kena paar. Ka kaasad ise või siis üks neist võib olla segaduses, et tegelikult ju suuri tülisid ei olnud, midagi väga halvasti polnud, et miks suhe siis lõppes.

Tihti tullakse perenõustaja juurde selleks, et too aitaks ühel poolel teist veenda, et lahkuminek on parim või ainuvõimalik nende probleemide lahendamise viis. Liiga harva on siis veel ruumi ühiseks taasalustamiseks, sest nõustaja ei saa võtta oma töö eesmärgiks lahutust vältida, ta peab lähtuma paari soovist ja vajadusel aitama ka kenasti lahku minna.

Minul on siiski kahju purunevatest peredest ja veel rohkem kurvastab, kui mõtlen, et äkki oleks saanud seda vältida, kui ... Ja siit olengi esitanud endale küsimuse, kas on võimalik koostada küsimustik, mille vastades saab määratleda, kui jätkusuutlik suhe pikemas perspektiivis on. Ma arvan, et minu ümber on palju paare, kes tahaks teada kus nende suhe asub, aga minu meelest hetkel ei ole kedagi ega midagi aitamaks vastuse saamisel.

Ma sooviks, et paarid tuleks nõustaja juurde enne kui väga jamaks läheb, et saaks teha ennetustööd. Palju sellest oleks paari harimine nt kasvõi laste kasvatamise teemadel, kuidas tasakaalustada enda kui vanema ja enda kui kaasa rolli. Kuulsin äsja, et interneti teel pakutakse ka nõustamist, aga minu meelest interneti kaudu saab inimesi koolitada mitte muud. Nõustamiseks peab siiski kohtuma ja paarinõustamiseks peab kohtuma paariga, aga võib-olla ka lastega, sest perekonnas kõik mõjutavad kõiki.

Igatahes ma kavatsen hakata selle teemaga nüüd lähemalt tegelema ja küsimusi välja mõtlema. Kuidas teile mõte meeldib? Ootan kommentaare. Samuti ootan teiepoolseid küsimusi, mis teie arvates suhte kindlust aga ka kvaliteeti määratleks.

Tore vs õnnelik

Paar päeva tagasi teatas tuttav, et läks teraapiasse. Otsuse tagamaid avades selgitas ta, et tal on mehega küll tore, aga ta tunneb, et ta pole siiski õnnelik. Olles oma tundeid analüüsinud jõudis ta järeldusele, et üksi vist sotti ei saa ning otsustas pöörduda professionaali poole. Minu meelest on see igati smart move, sest eks psühholoogid ja terapeudid ongi ju selleks, et aidata asju/inimesi ja situatsioone uut moodi näha/vaadata. Eks ise võib ka selleni jõuda, aga no ütleme siis, et shrink-id on kui ekspressbuss tavalise bussi kõrval:)

Uurisin, miks ta ise arvab, et ta õnnelik pole. Ta pakkus välja, et ehk sellepärast, et neil on mehega vähe kokkupuute punkte, et nende huvid on erinevad ja nii tegelevad mõlemad eraldi enda jaoks meeldivate asjadega. Lisas kiirelt juurde, et talle see sobib ja ta on ka nii harjunud. Mina aga hakkasin mõtlema, et ega vist ikka väga ei sobi küll. Ma arvan, et naine igatseb teistsugust suhte kvaliteeti. Ratsionaalselt annab ta endale aru, et midagi väga hullu ju pole, sest läbisaamine on hea, mees on korralik jne, aga sellest vist päris õnnelik olemiseks ka ei piisa või mis? Loomulikult on õpetusi, et oska väärtustada hetke ja õnnelikuks ei saagi see, kelle ootused on väga kõrgele kruvitud, millele pea et polegi võimalik kellelgi vastata, aga kas need aitavad meid igapäeva elus ennast hästi tunda?

Tuli meelde ühe teise tuttava jutt, et tema tutvusringkonnas on palju paare, kellest vähemalt ühe süda on vaba ehk kes on küll suhtes, aga pole selles õnnelik ja on tegelikult südames valmis teist inimest leidma. Ja siis hakkasin mõtlema, kui palju võib tegelikult neid olla, kes on suhtes ja ütlevad, et kõik on tore, aga tegelikult on midagi puudu, kuskil on tühimik. Kui on tehtud nn õnnebaromeetri küsitlusi, siis minu mälu järgi on Eesti olnud lõpupool. Kui ikka küsida suvaliselt inimeselt, kas ta on õnnelik, siis ma ei imesta kui näiteks kolmandik vähemalt vastab eitavalt. Miks see nii on?

Mõni väidab, et õnnetunne ongi oma olemuselt üürike, selline peak moment, et koged korraks ja siis on jälle läinud. Mina aga väidan oma kogemusest, et on võimalik olla iga päev õnnelik. Ükskord nii eksperimendi korras püüdsin endale teadvustada oma tundeid iga päev nendel peatudes ja selgus, et neli kuud järjest olin iga päev õnnelik. See tundus uskumatu, sest pean ennast suhteliselt kärsituks ja ka suht nõudlikuks inimeseks a la et alati saab paremini. Ma ei suutnud seda igapäevaselt jätkata, aga minu meelest see näitab, et õnnetunne võib olla ka midagi alalisemat kui hetkeemotsioon.

Aga siis selline küsimus, et kas meile on üldse oluline õnnelik olemine? Minu meelest on ajalooliselt see teema olnud piisavalt perifeerne. Ei mäleta väga lugusid, kus romantiline meel kaaluks üle praktilise. Tuleb meelde Vargamäe Indrek, kellel olid küll kõrged ideaalid, aga kes lõpuks ikkagi neis tugevaid korrektiive tegema pidi. Kas on ka tänapäeva paarisuhtes meie kultuurilise tausta tõttu pigem oluline see, et kooselu/abielu on majanduslik üksus, kes teineteist toetab, kui see et oleks pikas perspektiivis suur armastus- ja õnnetunne?

Aga ometi leidub inimesi, kes ei taha "tore"-ga rahulduda. Ja nemad otsivad väljapääsu näiteks teraapiast. Tihtilugu hakkavadki need inimesed endaga tööle olles eelnevalt tõenäoliselt püüdnud ka suhtes midagi muuta. Loo alguses mainutud tuttaval on teraapiast palju kasu olnud. Ta ütles, et juba paari korra järel tunneb ta ennast õnnelikumana. See on ju nii TORE!:) Mis siis tema suhtest saab? Mina näen kahte varianti. Üks on see, et ta muutub seeläbi mehe jaoks meeldivamaks, mis omakorda tekitab mehes muutuse naise vastu ning nende suhte kvaliteet võib seeläbi paraneda. Teine variant on see, et naine leiab lõplikult, et selline suhe teda ikkagi ei rahulda, lõpetab selle ja asub õnne otsima kellegi teisega. Minu meelest on mõlemad happy endingud.

Julgust teile elada täiel rinnal, endaga kooskõlas ning õnnelikuna!