Tunnetekeskne teraapia - tutvustus

Oktoobrikuus 2014 ilmus Eesti Naises ühe teraapiasuuna tutvustus, mis sobib eriti hästi paaridele, kelle suhtes on tugevad negatiivsed emotsioonid, teisisõnu kes palju tülitsevad.

Käisin tunnetekeskse teraapia (edaspidi EFT) koolitusel mida viis läbi Hanna Pinomaa Soomest, sest olen kuulnud, et EFT on kui võluvits, mis paarisuhted taas korda seab. Tahtsin oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, kuidas see käib.

Üllatas see, et tegelikult on tegemist väga pika protsessiga. Palju käivad aasta otsa iga nädal teraapias ja ka siis võib veel tagasilööke tulla. Samas on statistika järgi tegemist eduka teraapiavormiga - kui muutused toimuvad, siis need ka püsivad, näiteks pärast 10-12 kohtumist on suhte taastumise tõenäosus 70-73% . Info pärineb üheksa kuud hiljem toimuvatelt tagasiside kohtumistelt. Olgu siia kõrvale toodud fakt, et 35% neist, kes käivad nö tavalises paariteraapias, jäävad kokku. Ehk on üks EFT edu võti järjepidev ja pikk töö terapeudiga, kes ei lase teemal ära vajuda ja vanadesse käitumismustritesse ära eksida. Nimelt kui paar ütleb, et me ei tülitse enam eriti ning igapäevaelu on täitsa normaalne, siis EFT terapeudile tähendab see, et protsess on alles poole peal.

EFT töötasid 1980.-l välja Dr Susan Johnson ja Dr Leslie Greenberg, kasutades selleks kliinilisi uurimusi. Suhe on EFT mõistes turvaline kiindumus- ja emotsionaalne side paari vahel, mida ilmestab lause: „ Ma tean, et oled minu jaoks olemas, kui ma sind vajan.“ On normaalne, et inimesel on vajadused ja ta pole kõigega ise hakkamasaav olend. EFT eesmärk on see, et paar saaks tagasi selle läheduse, mis neil kunagi oli. Terapeudi töö kulgeb selles suunas, et paarivaheline side oleks emotsionaalselt turvaline. Keskendutakse olevikule - sellel, mida üks tegi halba 2001. aasta aastavahetusel, kohta ei ole. Teraapiasuuna rajajad väidavad, et ebakindlus suhte osas on see, mis meid (üle)reageerima paneb ning millele omakorda partner reageerib, tekitades sellega negatiivse suhtemustri. Meile toodi näide, kus aastate eest käis mees  välismaal tööl, et raha teenida ja naine kodus oli hirmul, et töö ja raha on mehele tähtsamad kui naine ja nende suhe. Nüüd töötab mees aastaid juba kodumaal, aga kui ta tuleb töölt kella 17 asemel kell 19, siis elustub kogetud ebaturvalisuse tunne ning reaktsioon võib olla viha a la „Kus sa nii kaua olid!“ või eemaldumine, nii et mehe küsimustele möödunud päeva kohta antakse ühesõnalisi vastuseid. Sellisel viisil tuli naine toime oma valuga. Naine ei tahtnud nii reageerida, aga emotsioonid said ratsionaalsusest võitu. Mõlemal juhul tundis mees, et lähedust ega head kontakti pole ning läks kodust ära sporti tegema, mis aga võimendas naise üksindustunnet. Iga kord kui taoline situatsioon kordus, muutus see intensiivsemaks ja mõlemad teadsid juba ette, mida kumbki järgmiseks teeb.

Emotsioonide puhul eristatakse esmaseid ja sekundaarseid emotsioone. Esmased emotsioonid on sügavamalt tunnetatavad ja nende suhtes oleme haavatavamad. Need on kurbus, valu, hirm, häbi, üksindus. Sekundaarsed emotsioonid on reeglina reaktiivsed: viha, armukadedus, põlgus, frustreeritus. Viha viib tihti teise ründamise või enda kaitsmiseni, kurbus kas abi otsimise või eemaldumiseni, üllatumine ja elevus viib osavõtlikkuseni ja uurimiseni, häbi ja jälestamine aga enda peitmise, teise vältimise või välja viskamiseni, hirm viib sageli põgenemise, allaandmise või kangestumiseni, rõõm viib tihti parema kontakti ja seotuseni. Kui üks partneritest suudab oma esmastest emotsioonidest rääkida, siis on teisel kergem temaga kontakti saada ja seeläbi lähedasem olla.

Kiindumusteooria kohaselt, mis on üks EFT alustalasid, tahame me enda jaoks oluliste inimestega lähedased olla. Teisest mõningal määral  sõltumine on terve suhte osa (Bowlby 1988). Iseseisvus ja turvaline sõltumine teineteisest on sama mündi kaks külge ehk kui ma tean, et teine on minu jaoks olemas, siis saan piltlikult väljendudes laia maailma minna ja oma tegemisi teha. Kiindumusteooria ütleb ka, et probleemne käitumine on vastus sellele, kui tunneme, et meie turvalist kiindumust miski ohustab või ohustas. Meile on nimelt sisse kodeeritud, et isoleeritus või kaotus on meie jaoks traumaatilised sündmused.

Olulist roll mängib see, kas usume, et oleme armastust ja hoolitsust  väärt, sest kui vastus on jah, siis saame vajadusel oma partneri poole pöörduda. Lisaks on tähtis, kas usume, et teine on meie jaoks  olemas. Need uskumused endast ja teisest hakkavad kujunema, kui oleme alles beebid. Kas ema võttis mind piisavalt sülle ja nunnutas või kuna talle mu isa ei meeldinud ja ma olin isa moodi, siis ta pigem vältis minuga füüsilist lähedust. Depressioonis emade lapsed võivad kasvada üles arvates, et nad on nähtamatud, sest emadel on endaga piisavalt tegemist ning beebile tähelepanu ei jätku. Olgu öeldud, et viimaste uuringute kohaselt tekib põhiline kiindumussüsteem esimese kuue elukuu jooksul ning kujuneb välja esimese kahe eluaasta jooksul.  Ülaltoodud uskumused tekivad ja  muutuvad kiindumussuhetes läbi emotsionaalse suhtluse. Seega täiskasvanutevahelisel armusuhtel on tähtis roll rahuldada meie rahuldamata vajadusi, aga ka siis võib olla, et tahaks kaasat usaldada, aga hääl meie peas sosistab: “Ära usalda!“  Või võtame näite, kus mees püüab naisele igal moel heameelt valmistada, aga naine toob välja, et mees ei kingi talle lilli. Naine tunneb tegelikult sisimas, et pole armastust väärt, nii et tegelikult ükskõik, mida mees ka ei tee, see ei tööta. Esmapilgul tundub naine näägutav ja tänamatu pidades mehe žeste mitte millekski, aga tegelikult võiks talle hoopis kaasa tunda.

Kui üks paari osapool  tunneb ennast emotsionaalselt üksi ehk ei tunne oma kaasaga emotsionaalset seotust, siis käivitub paanika, mis omakorda aktiveerib kiindumussüsteemi. Kui tegemist on turvaliselt kiindunud indiviidiga, siis soovitakse partnerile saata selge signaal oma lähedusvajadusest a la ma tahaks su kaissu tulla, ma tahaks sinuga rohkem koos olla; aga tihti läheb teisiti. Vihase kriitika taga (mida teine võib kogeda rünnakuna) võib näha katset partneri ligipääsmatust vähendada aga selle taga võib olla ka protest isoleerituse ja mahajäetuse vastu. Eemaldumises ja tagasitõmbumises võib näha katset olukorda rahustada ja reguleerida oma hirmu äratõukamise ees, aga ka katset vältida kinnitust, et ma pole armastust väärt. 85% juhtudest on „ründajad“ pigem naised ja eemaldujad pigem mehed. Sellest lähtuvalt on naiste stressitase tihti kiiremini tekkiv ja ka langev, meestel kasvab aeglaselt ja langeb samuti aeglaselt. Tihti olen ka ise näinud oma töös paare, kus naine pahandab, et tema jaoks on ammu juba tüli läbi, aga mees ikka veel mossitab ja vaikib või on ärritunud ja vihane.

Süsteemiteooria selgitab mustreid ja negatiivseid tsükleid. Kui paarivaheline emotsionaalne side katkeb, siis tekib ummikseis ja negatiivne spiraal. Teises nähakse ainult sekundaarseid emotsioone, mitte esmaseid. Mõlemad püüavad olukorda lahendada oma kiindumuskäitumisele vastavalt, aga tavaliselt see pigem võimendab tsüklit ning kokkuvõttes seda ebaturvalisemalt ennast suhtes tuntakse - mida rohkem üks nõuab, seda rohkem teine tagasi tõmbub ja seda rohkem esimene nõuab. Negatiivne muster võib olla ka see, et mõlemad nõuavad teineteiselt või mõlemad väldivad teineteist.

Huvitav on, et mida rohkem üks kaasadest püüab teise probleeme lahendada, seda rohkem kasutab ta oma mõistust ja seda vähem „kuuleb“ ta partneri tundeid ehk esmaseid emotsioone. Tihti just naised kurvastavad, et mehed ei mõista neid, sest kui nad oma muret kurdavad, siis mehed hakkavad kohe lahendusi pakkuma – see on viis, kuidas nad arvavad aitavat. Tegelikult aga tihtipeale tahaks mure kurtmisel tunda, et sind mõistetakse ning lahenduste pakkumine seda ei väljenda. Meestele saab siis selgitada, et abi on ka naise jutu lihtsalt ära kuulamisest ja aktsepteerimisest (mis ei ole sama, mis nõustumine). Palju räägitakse teraapia käigus sellest, et üks teeb midagi, mille peale teine tunneb midagi. Väidetavalt on intellektuaalidel sageli raske emotsioonidega suhtestuda ja see teeb elu keeruliseks, sest tekitab partnerite vahel tülisid. Terapeut püüab neile turvalise keskkonna luua ning suunab neid samm sammu haaval, et nad siiski tunneksid rohkem ning analüüsiks ja mõtleks vähem.

Teraapias tegeletakse mõlema partneri  esmaste emotsioonidega sh nendeni jõudmisega, ning nendevahelise suhtlemise ümberkujundamisega, mis puudutab paljuski just sekundaarseid emotsioone.  Kui baasiline kiindumus on ebaturvaline, siis tuleb kõigepealt tegeleda sellega, et inimene tunneks ennast nähtuna, tunneks, et ta on midagi väärt. Kui inimene on kogenud mingisugust traumat, siis tihti on ta sellega toimetulekuks enda ja oma tunnete vahele seina ehitanud.  Kui olukord on/oli jube, aga inimene kirjeldab seda nagu see on/oli ok, siis on tegemist paksu seinaga ja esmalt tuleb seina aktsepteerida -ta ei ole kohe valmis oma hirmu ja häbi tunnistama. Kui üks pooltest räägib ühe korra oma esmasest emotsioonist, siis see ei ole veel piisav, et muutus tekiks ja tsüklist välja saaks, see peab juhtuma mitmeid kordi ja kestma. Kui lõpuks on üks valmis tegema seda, mida teine soovib, siis võib juhtuda, et teine pole valmis seda oma hirmude tõttu vastu võtma, mis tähendab, et ta peab enne oma esmastest emotsioonidest aru saama. Oma hirmude kütkes olles, ei tunnetata teise esmaseid emotsioone. Näiteks võib tuua paari, kus naine soovis, et siis kui ta mehe peale närvi läks, too teda kallistaks. Kui mees seda teha püüdis, siis naine vihastas veel rohkem ning rabeles ta käte vahelt lahti. Võib oletada, et ta tahtis ennast tunda kaitstuna ja turvaliselt, aga samas kartis, et mees seda siiski pakkuda ei suuda.

Terapeut ehitab paari vahele justkui uue silla. Kui kaasadel tekib teineteise suhtes empaatia st nad kuulavad teist ja mõtlevad, et ma nüüd mõistan teda ja mul on kahju, et ta nii tunneb, siis see tekitab turvalisusetunnet, rahustab, korrastab ning siis saab alles tegelik dialoog paari vahel alata.

Lahenduseni läbi pereteraapia (intervjuu)

Kellel ja millal on abi pereteraapiast? Kliiniline psühholoog Harri Küünarpuu aitab leida vastust.

Kui ühel uksel on silt „psühholoog“ ja teisel “psühhoterapeut“, siis mis on kummagi ukse taga?

Psühhoterapeutideks on reeglina kliinilised psühholoogid või psühhiaatrid psühhoteraapia-alase lisapädevusega. Perekonnapsühhoterapeudiks saab see, kes lisaks kliinilisele psühholoogi erialale läbinud ka psühhoteraapia-alase koolituse. Või psühhiaater, kes on lisaks arsti erialale lõpetanud ka mainitud täiendkoolituse. Lisaks pereteraapiale on Eestis teraapia kliinilises töös tunnustatud suundadena esindatud ka psühhoanalüütiline ja kognitiiv-käitumuslik teraapia.

Perekonnapsühhoterapeut lähtub eeldusest, et pereliikmed mõjutavad üksteist, kas seetõttu kohtutakse tihti terve perega? Miks soovitate tulla paaril või perel koos?

Suhetest rääkimine puudutab mitmeid isikuid ja isegi kui olude sunnil käiakse üksi, aetakse juttu nii, nagu teine inimene oleks seal juures  - püütakse arvata, mida tema teatud teema kohta arvaks, mida teeks. Loomulikult on tulemuslikum, kui saab juuresolevalt inimeselt küsida tema mõtteid. Kohtuda ja rääkida tuleb nendega, kelle vahel suhe raske on: ema-laps, tütar-ema, õpetaja-laps-vanem. Perekonnapsühhoteraapia eelduseks on see, et probleem on inimeste vahel, mitte kellegi sees.

Eestis on pigem naised psühholoogid ja terapeudid. Kas mehed teevad teraapiat teistmoodi?

Iga terapeut töötab isemoodi, isiksuse eripäradel on alati määrav osa protsessi kulus. Seega pole sugu niivõrd oluline kuivõrd inimene ise. Samas võivad kliendid ühte või teist sugu eelistada - näiteks tihti mehed tulevad mehega asju ajama, sest lasteaiast saadik on asjatundjad, kellega neil tegemist olnud, reeglina naised.

 
Aga väidetavalt reeglina on naistel arenenum emaaptiavõime?

Kui mees on psühhoterapeudi kutse valinud, siis on ta ka empaatilisem kui see, kes valis inseneri eriala. Empaatia ei ole ainult naistele reserveeritud omadus.

On olnud juhtumeid, et mees tormab juba poole pealt terapeudi uksest välja ning naine lahkub lõpus nuttes. Kuidas tunda ära head seanssi ja head terapeuti?

Tegelikult ei ole hea, kui kirjeldatud stsenaarium juhtuks. Sellisel juhul peaks enne lõpetamist inimesed maha rahustama ning arutama läbi nende emotsioonide tähendused. Teraapia ei pea valu tegema, vaid peab avama inimesele uusi vaatenurki  enda ja oma suhete kohta. Edukus ja progress ei ole see, kui palju keegi haiget saab. Ei saa öelda ka, et teraapia on mõnus, sest selle käigus võid avastada enda kohta ka ehmatavat. Aga see peaks kaasa tooma arengu.

Ma ei tea, milline on hea seanss. Igaüks otsib midagi kindlat – ja kas selle leiab, see info tihti terapeudini ei jõua. Me ei saa pahatihti teada, mis kliendi/patsiendi peas toimub. Võib-olla peabki edukale seansile eelnema mitu nn mitteedukat seanssi, tekkima hulk materjali ja mõtteid. Edu sõltub kliendi valmisolekust midagi vastu võtta ja enda kohta avaldada. Kliendid koos terepeudiga teevad koostöös seansi edukaks. Kui perekond pole valmis oma teemadega tegelema või tahab mingit spetsiifilist tulemust saavutada, võib edu võtta kaua aega. Tihti pole inimestel kannatust tulemust oodata...

Heal terapeudil peab olema seljataga korralik täiendkoolitus, aga ka ainuüksi see ei anna garantiid. Hea terapeut on see, kellega koostöö kliendile sobib ja kellega on hea kontakt. Kui klient usub, et saab abi, siis saab ka. Kliendi usaldus terapeudi vastu määrab tulemuse.

Kui kaua oled juba psühholoogi ja terapeudi tööd teinud?

Alustasin tänase nimetusega Tallinna Ülikoolis Henn Mikkini juhitud suhtlemispsühholoogia laboris, kus tegime suhtlemistreeninguid videotagasiside meetodil. Tol ajal oli levinud grupipsühhoteraapia. 1989.a. suvel viis üks konverents kokku Rootsi väliseestlasest pereterapeudi Jüri Männikuga, kelle kutsusime  oma eriala endisele kodumaale õpetama. Lõpetajatest hakkasid 1993 Tallinnas ise õpetama Katrin ja Harri Küünarpuu ning Tartus teiste hulgas Kiira Järv, Aita Keerberg ning Ülle Luts. Paralleelselt hakati ka õpitut praktiseerima.

Kuivõrd on kliendi profiil võrreldes sinu töö algusaastatega muutunud?

Algul olid initsiaatorid naised, viimase kümne aasta jooksul on meeste algatus suurenenud. Pereteraapia on muutunud populaarsemaks, inimesed leiavad sellest rohkem abi. Algusaastatel oldi kartlikud ja hoiakuga, et kuidas me läheme võõra inimese juurde oma asju arutama. Vähemalt viimased kümme aastat tullakse ilma mainitud hirmuta. Sagenenud on hoiak, et pigem räägimegi võõrastega, sest omavahel ei saa räägitud. Tõsi küll, tihti tullakse pisut hiljavõitu...

Millal oleks õige aeg teraapiasse tulla?

Niipea, kui suhtes on probleemid kas paaril omavahel või lastega. Kui teraapias õpitakse probleeme lahendama, siis uute probleemide tekkimisel suudetakse ise oma raskustega toime tulla.

Millised probleemid on töös ette tulnud ja tulevad nüüd?

Probleemid on samad - suhteprobleemid, mida inimene oma elus kogeda võib. Kellelgi on abieluväline suhe, mees ei räägi minuga, mees ei pane tähele, lapsed käituvad halvasti. Suhteprobleemide väljendusviisid võivad muutuda, võivad muutuda asjaolud, mille kaudu need valjenduvad, kuid sisuliselt on alati tegemist mingisuguste raskustega suhetes.

Kas masu ajal ei olnud näha töökaotusest tingitud suhteprobleemide tõusu?

Tõepoolest oli rohkem juhtumeid, kus mees kaotas töö, sellega oma toitja rolli, tundis naise kriitikat, oli deperessioonis.. Aga domineeriv see ei olnud.

Kas on tajutav erinev suhtumine teraapiasse erinevate vanusegruppide poolt ?

Nooremad inimesed on teraapia kergemini omaks võtnud. Neile näib loomulikum tulla oma asju kellegagi arutama. Vanematel inimestel on keerulisem oma suhete ja elu üle kõnelda kellegagi peale sõprade.

Mis teraapias toimub, et see võiks olla tõhusam kui näiteks sõbrannaga rääkimine?

Terapeut ei ole ei sõber ega sõbranna. Sõber on sõbra poolt ja kinnitavad tema vaatekohta, ütleb, et sul on õigus ja teine on paha. Terapeut on erapooletu - tervema ja paremini toimiva suhte poolt. Terapeut oskab otsida ideid probleemide lahenduseks väljaspool konkreetsete inimeste elu raami, millest endal ja sõpradel on raske välja saada.

Kas terapeut on nagu advokaat, mis puudutab saladuse hoidmist?

Kahtlemata. Saladus on töö eetikakoodeksiga, ka andmekaitse seaduse ja psühhiaatriaseadusega määratud. Terapeut ei tohi kolmandale isikutele rääkida seansi kestel räägitust, välja arvatud juhul, kui klient annab selleks kirjaliku nõusoleku. Seega kui meediaväljaandes ilmub juhtumi kirjeldus, siis on klient selle heaks kiitnud. Kliendid ise võivad arutatut jagada sh ajakirjandusega, aga terapeudil ei ole õigust juhtunut kommenteerida või oma vaatekohta esitada.

Tihti küsitakse nõu, mida teha, aga terapeudid eelistavad seda mitte anda. Miks?

Kuna see nõu tuleneb minu elukogemustest ja minu teadmistest ja vaadetest elule. See ei pruugi küsijale üldse sobida. Parem on, kui leiame nõu üheskoos ühise arutelu käigus.

Ilmus augustikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".

Tore vs õnnelik

Paar päeva tagasi teatas tuttav, et läks teraapiasse. Otsuse tagamaid avades selgitas ta, et tal on mehega küll tore, aga ta tunneb, et ta pole siiski õnnelik. Olles oma tundeid analüüsinud jõudis ta järeldusele, et üksi vist sotti ei saa ning otsustas pöörduda professionaali poole. Minu meelest on see igati smart move, sest eks psühholoogid ja terapeudid ongi ju selleks, et aidata asju/inimesi ja situatsioone uut moodi näha/vaadata. Eks ise võib ka selleni jõuda, aga no ütleme siis, et shrink-id on kui ekspressbuss tavalise bussi kõrval:)

Uurisin, miks ta ise arvab, et ta õnnelik pole. Ta pakkus välja, et ehk sellepärast, et neil on mehega vähe kokkupuute punkte, et nende huvid on erinevad ja nii tegelevad mõlemad eraldi enda jaoks meeldivate asjadega. Lisas kiirelt juurde, et talle see sobib ja ta on ka nii harjunud. Mina aga hakkasin mõtlema, et ega vist ikka väga ei sobi küll. Ma arvan, et naine igatseb teistsugust suhte kvaliteeti. Ratsionaalselt annab ta endale aru, et midagi väga hullu ju pole, sest läbisaamine on hea, mees on korralik jne, aga sellest vist päris õnnelik olemiseks ka ei piisa või mis? Loomulikult on õpetusi, et oska väärtustada hetke ja õnnelikuks ei saagi see, kelle ootused on väga kõrgele kruvitud, millele pea et polegi võimalik kellelgi vastata, aga kas need aitavad meid igapäeva elus ennast hästi tunda?

Tuli meelde ühe teise tuttava jutt, et tema tutvusringkonnas on palju paare, kellest vähemalt ühe süda on vaba ehk kes on küll suhtes, aga pole selles õnnelik ja on tegelikult südames valmis teist inimest leidma. Ja siis hakkasin mõtlema, kui palju võib tegelikult neid olla, kes on suhtes ja ütlevad, et kõik on tore, aga tegelikult on midagi puudu, kuskil on tühimik. Kui on tehtud nn õnnebaromeetri küsitlusi, siis minu mälu järgi on Eesti olnud lõpupool. Kui ikka küsida suvaliselt inimeselt, kas ta on õnnelik, siis ma ei imesta kui näiteks kolmandik vähemalt vastab eitavalt. Miks see nii on?

Mõni väidab, et õnnetunne ongi oma olemuselt üürike, selline peak moment, et koged korraks ja siis on jälle läinud. Mina aga väidan oma kogemusest, et on võimalik olla iga päev õnnelik. Ükskord nii eksperimendi korras püüdsin endale teadvustada oma tundeid iga päev nendel peatudes ja selgus, et neli kuud järjest olin iga päev õnnelik. See tundus uskumatu, sest pean ennast suhteliselt kärsituks ja ka suht nõudlikuks inimeseks a la et alati saab paremini. Ma ei suutnud seda igapäevaselt jätkata, aga minu meelest see näitab, et õnnetunne võib olla ka midagi alalisemat kui hetkeemotsioon.

Aga siis selline küsimus, et kas meile on üldse oluline õnnelik olemine? Minu meelest on ajalooliselt see teema olnud piisavalt perifeerne. Ei mäleta väga lugusid, kus romantiline meel kaaluks üle praktilise. Tuleb meelde Vargamäe Indrek, kellel olid küll kõrged ideaalid, aga kes lõpuks ikkagi neis tugevaid korrektiive tegema pidi. Kas on ka tänapäeva paarisuhtes meie kultuurilise tausta tõttu pigem oluline see, et kooselu/abielu on majanduslik üksus, kes teineteist toetab, kui see et oleks pikas perspektiivis suur armastus- ja õnnetunne?

Aga ometi leidub inimesi, kes ei taha "tore"-ga rahulduda. Ja nemad otsivad väljapääsu näiteks teraapiast. Tihtilugu hakkavadki need inimesed endaga tööle olles eelnevalt tõenäoliselt püüdnud ka suhtes midagi muuta. Loo alguses mainutud tuttaval on teraapiast palju kasu olnud. Ta ütles, et juba paari korra järel tunneb ta ennast õnnelikumana. See on ju nii TORE!:) Mis siis tema suhtest saab? Mina näen kahte varianti. Üks on see, et ta muutub seeläbi mehe jaoks meeldivamaks, mis omakorda tekitab mehes muutuse naise vastu ning nende suhte kvaliteet võib seeläbi paraneda. Teine variant on see, et naine leiab lõplikult, et selline suhe teda ikkagi ei rahulda, lõpetab selle ja asub õnne otsima kellegi teisega. Minu meelest on mõlemad happy endingud.

Julgust teile elada täiel rinnal, endaga kooskõlas ning õnnelikuna!

Söök ja seks

Alguses mõtlesin, et ehk võtan enne natuke muude teemadega hoogu, aga mis siin ikka. You can handle some sex talk, can't you?!

Koolis räägivad meile meie õpetajad, et tihti tuleb paariteraapias rääkida seksist, sest it's a widely known fact, et kui on suhted halvad, siis esimene asi, mis sellest märku annab, seksuaalelu vähenemine ja tõenäoliselt ka kvaliteedi langus. Mitmed paarid kurdavad juba tulles, et see ongi nende probleem, mõned aga jõuavad selleni ringiga, et ka see asi jätab nende suhtes soovida.

Kõik ei räägi seksist nii vabalt nagu.... :) mistõttu vahest on vaja teemat arutada sümbolite keeles. Väidetavalt saab seksist rääkida edukalt läbi söögi ja väidetavalt saab ühest jutust teisele otseseid paralleele tõmmata. Seega proovige kodus, see võib olla täitsa fun eriti sellega, kellega suhe on uus ja alles õpite teineteist tundma.

"Kallis, kas sulle meeldib pikk ja romantiline õhtusöök küünlavalgel või piknik kaunil aasal või kiire burks drive-inist? Kas sa songid oma toitu ja siis ettevaatlikult asetad selle suhu või käib ampsude võtmine nii kiiresti, et vahepeal lööd isegi kahvliga vastu hambaid? Kas sulle meeldib kerge salat või rasvane sealihatükk või oled hoopis maiasmokk?" No, kas fantaasia hakkab juba tööle?

Igatahes kui tunnete ebamugavustunnet aiast rääkides, võite ka aiaaugust rääkida, that's all I'm saying.

Lõpetuseks ühe naise ütlus oma mehel: "Mulle väga meeldib tavaliselt taldrikult praadi süüa, aga vahest tahaks kapist võtta selle pidupäeva portselani ja kõik kolm käiku läbida."