Uues suhtes vana kallimaga

Viimasel ajal olen oma töös märganud tendentsi, et mitmed paarid tahavad taas kokku saada või on saanudki, kes kunagi juba olid pikemalt koos.  Lugejatega olid nõus oma kogemusi jagama Pille (25) ja Tarmo (26) (nimed muudetud).

Pille seletas, et sai Tarmoga kokku juba keskkoolis, mil nad käisid ühes klassis. Alul olid nad parimad sõbrad ja lõpuklassiks kasvasid paariks. Mõlemad kirjeldasid oma armumistunnet tugeva ja sügavana ning see hoidis neid koos neli aastat. Siis aga hakkas Pille märkama teisi noormehi enda ümber kusjuures mõni neist tundus naljakam, veetlevam, targem, huvitavam kui Tarmo. Tekkis hirm, et kas tõesti peab ta ühe mehega elu lõpuni koos olema ning ei koge enam seda avastamisrõõmu, erutust ja põnevust, mida Tarmoga nende suhte alguses. Viies suhteaasta möödus kahtluste ja kõhklustega ning kui Pille oli lõpuks valmis neid mehega jagama,  tekkisid neil tülid põhjuseks eelkõige Tarmo armukadedus- ning aegajalt ka enesehaletsushood. Asi kulmineerus sellega, et Pille küsis, kas Tarmo tahab oodata, kuni tüdruk eksperimenteerib ja elu teisi võimalusi katsetab, aga Tarmo jaoks oleks see olnud liialt isekas ning valis ehk hetkel valusama variandi – nad läksid lahku. Nii kaua kui mõlemad vallalised olid, suheldi mõõdukalt edasi, seda enam, et sõpruskond oli sama, kuid kui Tarmo (jah just nimelt hoopis tema) leidis uue kaaslase, nende kohtumised katkesid. Nii möödus kaks aastat. 

Edasi jutustas Tarmo, et ühel päeval sai ta tuttavalt numbrilt telefonikõne ning oli siiralt üllatunud, kui Pille tegi ettepaneku kohvikusse minna ja natuke lobiseda. Tarmo läks hea meelga ja parajalt uudishimulikuna. Ei läinud kaua aega, kui Pille tunnistas, et igatseb Tarmot ning et pole tegelikult selle kahe aasta jooksul paremat partnerit leidnud. Mehe esimene reaktsioon oli meeldiv üllatus, siis  aga sai ta kurjaks, et miks siis Pille rikkus kõik ilusa ära. Vestlus jätkus ning ka Tarmo avaldas, et ega tema praegune suhe pole nii kuum kuigi jah ega midagi otseselt halvasti ka pole. Nad meenutasid koosveedetuid suveseiklusi ning talvenaudinguid ning jõudsin aruteluni, kas võiks ehk uuesti proovida. Juba samal õhtul tegi Tarmo oma kaasale teatavaks, et esimene armastus ei ole ununenud ning ta võlgneb endale, et vaadata, kas nad võiks taas õnnelikuna koos paarisuhtes olla. 

Minu juurde jõudsid noored siis, kui pärast poolt aastat taas koos olemist ja elamist, ei tundnud kumbki, et suhe on selline nagu kunagi minevikus, olid seetõttu pettunud ning kaalusid lahkuminekut. 

Teise loo jagajad  on Virve (38) ja Aadu (45) (nimed muudetud), kes said kokku pärast ebaõnnestunud suhteid, nii et „turuseis“ oli mõlemil teada. Tekkis veendumus, et  teine on puuduv osa tervikust ning valmisolek oma elu jagada.  Nad olid koos kuus aastat ning said ühiselt ka lapse. Mees rääkis avameelselt, kuidas viimasel aastal käis naine talle närvidele, sest pidevalt näägutas ning polnud millegagi rahul. Mees otsis lohutust ja mõistmist armukese juures, millest aga naine teada sai ning mehe nende kodust ja oma elust välja ajas. Laps jäi ema juurde ning tema kohtumised isaga jätkusid. Möödus pooleteist aastat. Naise viha rauges ja aegajalt olid tal eksiga toredad jutuajamised kohvitassi taga, kui too last tõi või viis. Mõnikord tuli endine kaasa appi mööbli kokku monteerima ja talviselt külmunud toru sulatama kuni ükskord ei tahtnud enam ära minna. Aadu sõnul pettus ta uues suhtes ning soovis lapse ema juurde tagasi kolida, et koos taas pere olla. Mina kohtusin mõlemaga siis, kui naine kaalus kas seda lubada. Virve pelgas ja rääkis kujundlikult katkisest vaasist, mida ei saa kunagi päris terveks teha, sest praod jäävad ikka alles. Ta küsis, mis välistab sama situatsiooni st mehe kõrvalsuhte tekkimise tulevikus ja lisas, et tema seda alandust ja valu küll uuesti läbi teha ei soovi. Samas tõdes ta, et lapsele võiks see jällegi hea olla, kui isa-ema koos ühe katuse all elavad.  Ehk oleks see rohi üksinduse vastu, mida ta tundis –ikkagi parem tuttav mees, kui uuega suhet alustada. Kas need on piisavad põhjused, et kokku saada või vastupidi lõplikult romantiline suhe maha matta, küsisid Aadu ja Virve.

Kui esimene armumine möödub ja nö silmaklapid langevad, siis on võimalik, et üks või mõlemad pooled soovivad suhte lõpetada. Argipäev ehmatab ning erineb piisavalt liblikad-kõhus tundest, et endalt küsida, kas see on ikka see Õige. Kas see on hea suhe, kui peab pingutama? Olen nõus, et kui algusest peale on väga raske ennast mõistetavaks teha, huumorimeel erineb kardinaalselt, partneril pole samu tõekspidamisi sulle kõige olulisemates asjades, siis ehk hea seks või suur rahakott ei ole piisav pikaajaliseks õnnelikuks suhteks. Kõik kes alul sümpaatsed on või kirge tekitavad, ei pea tingimata olema abikaasa kandidaadid. Kindlasti aga ei tasu arvata, et Õigega arusaamatusi ette ei tule.  Seega, kas jätkata selle inimesega, kes lisaks armastusväärsusele on ka vahest ülimalt vihaleajav ja ärritav? Kindlasti on neil kergem jätkata, kellel on eeskujuks ees ühe paari pikk ja piisavalt rahuldustpakkuv kooselu. Ka neil on kergem jätkata, kes usuvad, et armastus muutub, aga pole seetõttu vähem pakkuvam. Kui kuklas tiksub madalast enesehinnangust tulev alateadlik hirm, siis võib lahkuminek toimuda sellepärast, et mitte tulevikus ise saada majajäätuks. Tänapäeval on ka täiesti loomulik, et noored tahavad olla piisavalt vabad, et oma piire katsetada ning kogeda erinevaid tundeid, et lõpuks mõista armastuse tähendust.

Kui paar on ükskõik millisel põhjusel lahku läinud, siis võivad nende suhted üllataval kombel mingi aja möödudes muutuda paremaks, kui need olid koos olles. Nimelt pole siis nende vahel enam teatud kohustusi, millest muidu tülid võivad tekkida a la sa käid liiga palju ilma minuta väljas, sa ei tegele õhtul piisavalt lapsega, sa ei tee mulle piisavalt kingitusi, sa ei anna mulle piisavalt hingamisruumi jne. On võimalik suhelda taas inimese helgema poolega ja siis kui tal on hea tuju ning pole ime, kui küsidki endalt, et miks me ometi lahku läksime, ta on ju nii normaalne või lausa tore. Mida paksema unustuste tolmukorra alla jäävad nägelused ja kismad, seda rohkem võib pinnale jääda kõik ilus. Iseenesest pole selles midagi halba, aga selle põhjal otsust uuesti kokku saada, on ehk ennatlik. Alati tuleb näha inimest tervikuna.

Kui taas pärast pikemat pausi kokku saada võiks alustada nagu uue suhte puhul käimisest ja teineteise tundma õppimisest. See võib tunduda jabur soovitus, aga inimesed küpsevad ja muutuvad ning enne pühendumist võiks teada saada, kes see inimene nüüd on. Samuti võimaldab see osadel omadustel ja tegudel, mis enne häirisid taasavalduda ning kumbki saab tunnetada, kuivõrd nad on valmis nendega seekord leppima. On võimalik, et pärast luhtunud suhet, korrigeeritakse oma ootusi suhtele ning ei oodata kuud-päikest ega ideaalset liitu.

Kui keegi peab päevikut, siis on hea vanu sissekandeid lehitseda ning mõelda, kas toonased kurtmised olid niisama vingumised või võiksid need uuesti saatuslikuks saada. Meenuta põhjuseid miks lahku läksite ning püüa analüüsida, kas need võiksid alles olla. Ka selleks on kurameerimise faasi taasläbimine hea. Esimese loo Pille uudishimu rauges mistõttu kui ainult selle põhjal otsustada, siis ei pruugi suhte taastamine olla hukule määratud. Virve luges oma salamõtteid ning leidis, et kui Aaduga uuesti proovida, siis enne peaks palju teemasid läbi käima, et tulevikus deja vu-d ära hoida. Nad otsustasid teraapias arutada kodust rollijaotust, hoolivuse väljendamist ning oma vajadustest teistele teadaandmisest.  Nimelt arvas Virve, et kogu kodune elu oli tema peal, mistõttu tal oli pidev stress ning ka arvamus, et mees temast ei hooli – näeb, kuidas teine vaikselt kannatab ja laseb sel toimuda. Mees aga arvas, et naisele meeldib olla kodus perepea, püüdis eest ära hoida ja mitte segada. Virve oli sellisest tõlgendusest jahmnud, aga mõistis, et ka nii võis tõesti situatsiooni mõista.

Ohumärk on see, kui üks pooltest ütleb, et tahab vanu häid aegu tagasi. Mina julgen küll väita, et minevikku ei saa kunagi tagasi minna ning täpselt samu tundeid kogeda seetõttu ka mitte. Saab midagi peale hakata tänases hetkes ning vaadata-planeerida tulevikku. See aga ei pruugi tähendada, et kõik käesolev või tulevane ei võiks olla sama ilus ning tundeküllane, kui see kunagi oli.

Hästi oluline on suhte, nii uue kui vana, alustamise puhul see, et tuntakse iseennast –kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu põhiväärtused, unistused, vajadused.  On neid, kes teavad, mida ja keda nad ei taha nt nagu Tarmo mingil hetkel jõudis tundmuseni, et uus naine pole õige kaaslane, kuid rahuldust pakkuva suhte jaoks peaks ikkagi teadma ka mida ja keda tahad ning see algab enesetundmisest.  Võib lugeda raamatuid, käia loengutel, rääkida sõpradega, kes on meile heaks peegliks, niisama vaikuses näiteks looduses mõtiskleda ja mediteerida – variante endani jõudmiseks on palju. Kõige parem on alustada suhet siis, kui tunned, et  saad ka ilma Temata ennast rõõmsana tunda, Tema aga on justkui kingitus – kirss tordil.

Mis puutub konkreetse loo paaridesse, siis Pille ja Tarmo läksid lahku. Nad tundsid, et tahavad siiski elult erinevaid asju ning neile sobib sõprus paremini. Pillel on uus kallim ning lootused on suured, Tarmo kohta info puudub. Pille on rõõmus, et proovis Tarmoga uuesti, sest nüüd ei kripelda, et mis oleks saanud kui.... Samas tõdes ta, et praegune suhe on nii palju parem, kui ta oleks osanud soovida mistõttu tema jaoks oli lahkuminek kokkuvõttes positiivne. Virve ja Aadu on otsustanud uuesti paarina koos elada, aga käivad jätkuvalt terapeudi juures, sest usalduse taastekkimine ning hirmudest lahtilaskmine võtavad aega. Soovime neile ja ka teistele sarnastele paaridele edu.

Ilmus maikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".

Kui suur on tõenäosus, et esimene pikaajaline suhe kestab terve eluaja?

No mida arvate, kui tõenäoline see on, et saad nt 16. või 18.- aastaselt kellegagi kokku ja sellest kujuneb kooselu ja abielu aastakümneteks? 50%? Mina pakuks 30% mitte rohkem kui nüüd statistiliselt asjale läheneda. Miks nii vähe?

Kõigepealt arvan, et põhjus miks väga noored kokku saavad ja paari moodustavad on tihti teine kui kooselu soov vanaduseni. Tihti toob noori kokku kirg, tugev "keemia", eksperimenteerimissoov, soov kogeda suhtes olemist. Kui ilmnevad erisused ja tekivad esimesed karid, oleneb ma arvan palju kasvatusest, kas öeldakse aidaa, mul ole seda vaja või et nii käibki, et for better and for worse ning hakatakse suhtega tööd tegema. Tihti jäetakse hüvasti.

Kui kokku saavad noored väljakujunemata inimesed, siis kui nad on mõnda aega koos olnud, võivad mõlemal ilmneda sellised jooned ja huvid, mis teisele ei meeldi või lausa aktsepteeritavad pole. Üks tuttav tüdruk sai kokku ühe lihtsa poisiga, ta ise oli ka lihtne. Ühel hetkel otsustas ta, et tahab areneda ning läks ülikooli. Seal läks tal hästi ja pärast lõpetamist sai ta ka teise töö, mis võimaldas tal oma juhioskusi lihvida. Mees oli endiselt lihtne ja korraga hakkas see väga naist häirima. Või siis teine näide, kus mees hakkas narkootikumidega eksperimenteerima, naine aga oli täiesti nende vastane. On muidugi vaieldav, kas need on asjad, mille pärast lahku minna, aga nagu ma kirjutasin, siis minu meelest on see kasvatuse ehk põhimõtte küsimus. Vahest võib alguses püüda end kohandada, püüda olla mõistev, aga lõhe muudkui kasvab ja kui on Suure Kanjoni suurune, võib lahkuminek tunduda ainuke pääsetee endaga pidevas konfliktis olemisest.

Üks kõige suurem põhjus, miks minu meelest tihti oma esimese armastusega kokku ei jääda, on see, et tegelikult veel ei teata, milline see õige peaks olema ja kes oleks hea partner.
Minu meelest õige tunnetus tekib kogemusega. On erandeid, kus tegemist on nagu jumaliku sekkumisega ja sa lihtsalt kohe tead, et tema on see. Vähe on siiski neid, kes on endaga noorest peast nii heas kontaktis ja kuulevad oma sisemist häält nii selgesti, et oskavad seda järgida (ja ka mitte järgida). So we are left with erinevad suhted ja nende kaudu välistamised, et selline ta olla ei tohiks ja et mulle meeldiks kui ta oleks vähem taoline. Mõnikord vaatad ka teisi paare ja mõtled, kui tore oleks, kui ta oleks selline.

Mida ma pean silmas sellega, et võib-olla esimene valik pole mulle parim? Näiteks kui naine on domineeriv, jõuline ja iseendaga hästi hakkama saav, siis ehk oleks tal mugav olla koos mehega, kes väga palju ta otsuseid ei challenge ja pigem nõustub, isegi kiidab, kui naine on ka eneseimetleja. See võimaldab tal jätkata olla selline nagu kirjeldasin. On see talle hea?

Kui nüüd endast rääkida, siis mina olin oma esimeses suhtes, mille 18. aastaselt lõin tagantjärele vaadates väga egoistlik. Mulle oli tähtis minu karjäär ja selle üles ehitamine. Suhe oli teisejärguline ja ma ei saanud aru, miks mu mees mu peale pahandas, kui ma ei leidnud aega temaga tööajal korra telefonis rääkida sellest, kuidas mul päev läheb. Me olime kokku koos kaheksa aastat ja sellest hetkest, mida kirjeldasin neli aastat. Me ei arenenud sarnases suunas, oli olulisi asju, mille osas ma tahtsin muud. Ja kui me käima hakkasime, siis kindlasti ei mõlkunud meil mõttes abielu ja pere loomine. Selleni me ei jõudnudki. Minu teises suhtes oli väga palju situatsioone, mil pidin oma uhkuse ja ego alla suruma, sest tahtsin et see suhe töötaks. See oli üdini ebamugav, aga mingil tasandil sain aru, et see on vajalik selleks, et suhe saaks jätkuda. Ta lihvis mu nurki, mitte teadlikult ma arvan ja olen tagantjärele selle kogemuse eest tänulik. Arvan, et nüüd tean, kes mulle sobib ja hea on ning oskan temaga ka head suhet hoida pikka pikka aega. Kas esimene kord see õnnestunud oleks? Vot ei tea.