Armastada üht ja olla armunud teisesse

Miks võime armuda kellessegi teisesse kui oleme suhtes ja armastame oma parnterit? Miks on see tunne nii võimas?
Tunded mõistuselt ei küsi, nii et armumistunne võib teise vastu tekkida küll, isegi kui oma partneri vastu on armastus. Armastus nimelt tihtipeale kätkeb endas hoolimist, sõprust, teisega arvestamist ning armumise pärusmaa on kõrgendatud meeleolu, elevus, kirg. See tähendab, et meid valdavad emotsioonid on natuke erinevad. Mina väidaks isegi, et armastussuhe oma armsamaga on pigem otsus kui tunne – me otsustame, et tahame ühe inimesega koos olla ja olemegi. Loomulikult on selle otsuse taga teatud tunded, aga neile ei omistata otsustavat kaalu kuna need võivad tuhmuda-muutuda.  Kui armastus on nagu rahulik järv, siis armumine kui kiirevooluline jõgi. Kui meile meeldib ujuda, siis on mõlemal oma eelised, aga jah tavaliselt on armumistunne oma intensiivsuselt tugevam kui armastus. Armumine on paljuski keemiline ja kindlasti ajutine seisund.

Mida võiks soovitada meie lugude peategelastele - kuidas võiksid nad sellises olukorras käituda ja mil viisil oma tunnetes selgusele jõuda?
On raske olla aasta aega armunud, tavaliselt läheb see rutem üle ja siis on küsimus, mis edasi. Tulevik sõltub sellest, mis tähendus armumisele anda. Võib arvata, et see on märk hingesugulase leidmisest ja teda ei saa niisama lihtsalt minema lasta. Isegi kui nähakse mõningaid agasid, siis võidakse endale sisendada, et peab suhtele võimaluse andma, muidu saadab kahetsus eluaeg. Võib aga ka arvata, et armumisi tuleb elus ikka ette, kõigiga ei pea tingimata suhet looma ja kõigiga poleks ka hea suhet luua, sest kindlasti algaks varsti probleemid, mis rõõmsal elul kaua kesta ei laseks.
Oluline küsimus millele vastata on ka see, mida see armumine ütleb meie suhte kohta. Kas see, et meil on palju ühiseid huvisid ja räägime palju tähendab, et praeguses püsisuhtes elavad pigem mõlemad oma elu ning tuntakse puudust suuremast lähedusest kui seda praegu on? Kas see, et saan kõigest teisega rääkida, viitab vähemale usaldusele püsisuhtes? Miks ei tunne ennast piisavalt turvaliselt oma partneriga kõike jagades?  Tihti leiab nii analüüsides rahulolematuse kohti, millega võiks tegeleda, kui tahetakse oma kaasaga kokku jääda ja temaga paremat suhet luua.

Kuidas teame, et langetades valiku ühe kasuks, ei jää me ilma oma võimalikust eluarmastusest?
Siin on jälle küsimus, mida inimene usub tõe olevat. Kui usutakse, et on olemas üks eluarmastus, kellega kõik on ideaalne, siis osalt on see ohtlik, sest pole paari, kellel oleks suur lähedus, aga erimeelsusi mitte. Perfektsust otsides võibki üksinda jääda ning iga suhe, milles inimene julgeb olla tema ise, muutub see-pole-see-ks. Pigem võiks otsuse teha teadlikult, mitte armumistunde tugevuse järgi. Ikka on hea kui inimesega on sarnased väärtushinnangud, sealt edasi huvid, et täiendatakse teineteist jne.
On oluline meeles pidada, et reeglina saab korraga olla lähedane ühe inimesega ja arendada-parandada ühte suhet. Seega kui tahetakse oma partneriga kokku jääda, peaks olema tema see, kellele eelkõige oma tähelepanu suunate. Kui see suhe mingil hetkel enam vajadusi ei rahulda, on üks võimalustest suhe lõpetada ja proovida teisega.

Kas on võimalik ka oma partnerisse uuesti armuda?
Kui näha oma partnerit kui muutuvat inimest, kelle põhiolemus on sama ja teile väga meeldib, siis jah. Kui need omadused, mis teid alguses köitsid, avalduvad mingis situatsioonis väga eredalt, on tunne ka selle võrra tugevam. Samas ei tohiks armumistunnet taga ajada, sest kui seda ei tule, siis järgneb pettumus. Tore on lasta armastusel küpseda ning avastada selle uusi tahke, ilma et nutaks taga algusaja suuri emotsioone.

Loe tervet lugu oktoobrikuu Cosmopolitanist 2013

Paarisuhte areng ajas

Kuidas paarisuhe ajas areneb ja muutub, kas on võimalik välja tuua mingisuguseid tüüpilisi etappe ja neile iseloomulikku inimeste käitumises ja tunnetes?

Armumise ajal on kriitikameel tagaplaanil, prevalveerivad kaaslase imetlemine ja soov näidata ennast toredana. Kui kaks inimest kokku saavad ja paari moodustavad, siis nad võtavad oma suhtesse kaasa oma perekondlikud ja varasemate suhete kogemused, kuidas käituda ja mida oodata. Umbes kaks aastat läheb ühiste reeglite loomiseks ja teineteise „nurkade mahalihvimiseks“. Seega pole ime, kui pärast suurt armumist tulevad esimesed tülid – see on reeglite paikapanemisega seotud, et mina tahaks nii, aga mina naa ja teeme siis näiteks kompromissi. Tihti toimub umbes kolmandal kooselu aastal „rahunemine“ ja kuigi teatud asjad ehk ei meeldi, ollakse nendega harjunud ja leppinud. Osa läheb siis lahku, sest „tunnet enam pole“, aga võimalik on, et tunne on lihtsalt teisenenud. Tugev paarisuhe on eelduseks hea kolmiku tekkimisele, kui sünnib laps. Selleks ajaks võiks olla välja kujunenud armastus, mida iseloomustab ehk väiksem kirg kui alguses, aga suurem hoolimine ja lugupidamine. Raske on olla hea vanem, kui suhe partneriga pole lähedane, rõõmutoov ega usalduslik.

Paari arengufaasides on suurema ja väiksema sõltuvusega aegu. Tavaliselt ollakse alguses palju koos, tahetakse kõike koos kogeda ja emotsioone jagada. See võib muutuda kui perre sünnib laps ja naine paar aastat temaga kodus rohkem seotud on, mees aga jätkab sarnast elu nagu enne. Tihti tekib suhtekriis siis, kui naine pärast kodusoldud aega uuesti „tavamaailma“ naaseb ning tahab teha seda, mida vahepeal teha ei saanud - tihti on endale elamine sellel perioodil suur unistus. Vahest püüab üks suhte arengut tagasi hoida, et senine elu jätkuks ja teine jälle liiga kiiresti suurt muutust läbi viia, nii et suhte tasakaal satub ohtu. Need käitumised, mis suhet ohustavad, püütakse kõrvaldada. Mida kauem on arengupidurdus toimunud, seda ägedamalt lõpuks reageeritakse a la ma ei saa enam kalal käia muutub väljakannatamatuks.
Pere eluringi üleminekuperioodil ühest faasist teise iseloomustab vähemalt ühe poole soov suhte reegleid muuta. Tihti on konfliktne aeg, kui lapsed on teismelised, tahavad rohkem iseseisvust, aga vanemate jaoks pole nad veel piisvalt küpsed suuremaks vastutuseks oma elu ja tegemiste eest.

Tühja pesa etapp algab paaril siis, kui lapsed on iseseisvat elu alustanud. Kui mõlemad panustasid palju enda ja laste tegevustesse ning vähem või üldse mitte paarina ajaveetmisesse, siis võib neid tabada ehmatav tõdemus, et polegi enam millestki rääkida ja kõrvalseisev  inimene tundub võõrana. Vahel lõpetatakse siis suhe. Oleme ju kuulnud, kuidas 20-aastaselt pere loonud paar läheb pärast 20.-t pulmaaastapäeva lahku. See võib olla seotud tühjuse tundega, mis siis partneri osas on tekkinud kui lapsed kodust läinud on. Samas kui paar hoiab ühte laste kasvamise ajal, võivad nad olla rõõmsad nö uute mesinädalate üle, kus saavad segamatult oma meelistegevusi teha ilma, et väikestega arvestama peaks.

Vanaduses seob inimesi armastus, mida võib kirjeldada kiindumuse ja sügav sõprusena. Kui suhe on olnud rajatud eelkõige füüsilisele meeldivusele ja see nii jääbki, võib juhtuda, et seda mis seob jääb liiga väheks, et koos pensionipõlve nautida võiks.

Ilmus ajakirjas "Mari" juulis 2013

Uues suhtes vana kallimaga

Viimasel ajal olen oma töös märganud tendentsi, et mitmed paarid tahavad taas kokku saada või on saanudki, kes kunagi juba olid pikemalt koos.  Lugejatega olid nõus oma kogemusi jagama Pille (25) ja Tarmo (26) (nimed muudetud).

Pille seletas, et sai Tarmoga kokku juba keskkoolis, mil nad käisid ühes klassis. Alul olid nad parimad sõbrad ja lõpuklassiks kasvasid paariks. Mõlemad kirjeldasid oma armumistunnet tugeva ja sügavana ning see hoidis neid koos neli aastat. Siis aga hakkas Pille märkama teisi noormehi enda ümber kusjuures mõni neist tundus naljakam, veetlevam, targem, huvitavam kui Tarmo. Tekkis hirm, et kas tõesti peab ta ühe mehega elu lõpuni koos olema ning ei koge enam seda avastamisrõõmu, erutust ja põnevust, mida Tarmoga nende suhte alguses. Viies suhteaasta möödus kahtluste ja kõhklustega ning kui Pille oli lõpuks valmis neid mehega jagama,  tekkisid neil tülid põhjuseks eelkõige Tarmo armukadedus- ning aegajalt ka enesehaletsushood. Asi kulmineerus sellega, et Pille küsis, kas Tarmo tahab oodata, kuni tüdruk eksperimenteerib ja elu teisi võimalusi katsetab, aga Tarmo jaoks oleks see olnud liialt isekas ning valis ehk hetkel valusama variandi – nad läksid lahku. Nii kaua kui mõlemad vallalised olid, suheldi mõõdukalt edasi, seda enam, et sõpruskond oli sama, kuid kui Tarmo (jah just nimelt hoopis tema) leidis uue kaaslase, nende kohtumised katkesid. Nii möödus kaks aastat. 

Edasi jutustas Tarmo, et ühel päeval sai ta tuttavalt numbrilt telefonikõne ning oli siiralt üllatunud, kui Pille tegi ettepaneku kohvikusse minna ja natuke lobiseda. Tarmo läks hea meelga ja parajalt uudishimulikuna. Ei läinud kaua aega, kui Pille tunnistas, et igatseb Tarmot ning et pole tegelikult selle kahe aasta jooksul paremat partnerit leidnud. Mehe esimene reaktsioon oli meeldiv üllatus, siis  aga sai ta kurjaks, et miks siis Pille rikkus kõik ilusa ära. Vestlus jätkus ning ka Tarmo avaldas, et ega tema praegune suhe pole nii kuum kuigi jah ega midagi otseselt halvasti ka pole. Nad meenutasid koosveedetuid suveseiklusi ning talvenaudinguid ning jõudsin aruteluni, kas võiks ehk uuesti proovida. Juba samal õhtul tegi Tarmo oma kaasale teatavaks, et esimene armastus ei ole ununenud ning ta võlgneb endale, et vaadata, kas nad võiks taas õnnelikuna koos paarisuhtes olla. 

Minu juurde jõudsid noored siis, kui pärast poolt aastat taas koos olemist ja elamist, ei tundnud kumbki, et suhe on selline nagu kunagi minevikus, olid seetõttu pettunud ning kaalusid lahkuminekut. 

Teise loo jagajad  on Virve (38) ja Aadu (45) (nimed muudetud), kes said kokku pärast ebaõnnestunud suhteid, nii et „turuseis“ oli mõlemil teada. Tekkis veendumus, et  teine on puuduv osa tervikust ning valmisolek oma elu jagada.  Nad olid koos kuus aastat ning said ühiselt ka lapse. Mees rääkis avameelselt, kuidas viimasel aastal käis naine talle närvidele, sest pidevalt näägutas ning polnud millegagi rahul. Mees otsis lohutust ja mõistmist armukese juures, millest aga naine teada sai ning mehe nende kodust ja oma elust välja ajas. Laps jäi ema juurde ning tema kohtumised isaga jätkusid. Möödus pooleteist aastat. Naise viha rauges ja aegajalt olid tal eksiga toredad jutuajamised kohvitassi taga, kui too last tõi või viis. Mõnikord tuli endine kaasa appi mööbli kokku monteerima ja talviselt külmunud toru sulatama kuni ükskord ei tahtnud enam ära minna. Aadu sõnul pettus ta uues suhtes ning soovis lapse ema juurde tagasi kolida, et koos taas pere olla. Mina kohtusin mõlemaga siis, kui naine kaalus kas seda lubada. Virve pelgas ja rääkis kujundlikult katkisest vaasist, mida ei saa kunagi päris terveks teha, sest praod jäävad ikka alles. Ta küsis, mis välistab sama situatsiooni st mehe kõrvalsuhte tekkimise tulevikus ja lisas, et tema seda alandust ja valu küll uuesti läbi teha ei soovi. Samas tõdes ta, et lapsele võiks see jällegi hea olla, kui isa-ema koos ühe katuse all elavad.  Ehk oleks see rohi üksinduse vastu, mida ta tundis –ikkagi parem tuttav mees, kui uuega suhet alustada. Kas need on piisavad põhjused, et kokku saada või vastupidi lõplikult romantiline suhe maha matta, küsisid Aadu ja Virve.

Kui esimene armumine möödub ja nö silmaklapid langevad, siis on võimalik, et üks või mõlemad pooled soovivad suhte lõpetada. Argipäev ehmatab ning erineb piisavalt liblikad-kõhus tundest, et endalt küsida, kas see on ikka see Õige. Kas see on hea suhe, kui peab pingutama? Olen nõus, et kui algusest peale on väga raske ennast mõistetavaks teha, huumorimeel erineb kardinaalselt, partneril pole samu tõekspidamisi sulle kõige olulisemates asjades, siis ehk hea seks või suur rahakott ei ole piisav pikaajaliseks õnnelikuks suhteks. Kõik kes alul sümpaatsed on või kirge tekitavad, ei pea tingimata olema abikaasa kandidaadid. Kindlasti aga ei tasu arvata, et Õigega arusaamatusi ette ei tule.  Seega, kas jätkata selle inimesega, kes lisaks armastusväärsusele on ka vahest ülimalt vihaleajav ja ärritav? Kindlasti on neil kergem jätkata, kellel on eeskujuks ees ühe paari pikk ja piisavalt rahuldustpakkuv kooselu. Ka neil on kergem jätkata, kes usuvad, et armastus muutub, aga pole seetõttu vähem pakkuvam. Kui kuklas tiksub madalast enesehinnangust tulev alateadlik hirm, siis võib lahkuminek toimuda sellepärast, et mitte tulevikus ise saada majajäätuks. Tänapäeval on ka täiesti loomulik, et noored tahavad olla piisavalt vabad, et oma piire katsetada ning kogeda erinevaid tundeid, et lõpuks mõista armastuse tähendust.

Kui paar on ükskõik millisel põhjusel lahku läinud, siis võivad nende suhted üllataval kombel mingi aja möödudes muutuda paremaks, kui need olid koos olles. Nimelt pole siis nende vahel enam teatud kohustusi, millest muidu tülid võivad tekkida a la sa käid liiga palju ilma minuta väljas, sa ei tegele õhtul piisavalt lapsega, sa ei tee mulle piisavalt kingitusi, sa ei anna mulle piisavalt hingamisruumi jne. On võimalik suhelda taas inimese helgema poolega ja siis kui tal on hea tuju ning pole ime, kui küsidki endalt, et miks me ometi lahku läksime, ta on ju nii normaalne või lausa tore. Mida paksema unustuste tolmukorra alla jäävad nägelused ja kismad, seda rohkem võib pinnale jääda kõik ilus. Iseenesest pole selles midagi halba, aga selle põhjal otsust uuesti kokku saada, on ehk ennatlik. Alati tuleb näha inimest tervikuna.

Kui taas pärast pikemat pausi kokku saada võiks alustada nagu uue suhte puhul käimisest ja teineteise tundma õppimisest. See võib tunduda jabur soovitus, aga inimesed küpsevad ja muutuvad ning enne pühendumist võiks teada saada, kes see inimene nüüd on. Samuti võimaldab see osadel omadustel ja tegudel, mis enne häirisid taasavalduda ning kumbki saab tunnetada, kuivõrd nad on valmis nendega seekord leppima. On võimalik, et pärast luhtunud suhet, korrigeeritakse oma ootusi suhtele ning ei oodata kuud-päikest ega ideaalset liitu.

Kui keegi peab päevikut, siis on hea vanu sissekandeid lehitseda ning mõelda, kas toonased kurtmised olid niisama vingumised või võiksid need uuesti saatuslikuks saada. Meenuta põhjuseid miks lahku läksite ning püüa analüüsida, kas need võiksid alles olla. Ka selleks on kurameerimise faasi taasläbimine hea. Esimese loo Pille uudishimu rauges mistõttu kui ainult selle põhjal otsustada, siis ei pruugi suhte taastamine olla hukule määratud. Virve luges oma salamõtteid ning leidis, et kui Aaduga uuesti proovida, siis enne peaks palju teemasid läbi käima, et tulevikus deja vu-d ära hoida. Nad otsustasid teraapias arutada kodust rollijaotust, hoolivuse väljendamist ning oma vajadustest teistele teadaandmisest.  Nimelt arvas Virve, et kogu kodune elu oli tema peal, mistõttu tal oli pidev stress ning ka arvamus, et mees temast ei hooli – näeb, kuidas teine vaikselt kannatab ja laseb sel toimuda. Mees aga arvas, et naisele meeldib olla kodus perepea, püüdis eest ära hoida ja mitte segada. Virve oli sellisest tõlgendusest jahmnud, aga mõistis, et ka nii võis tõesti situatsiooni mõista.

Ohumärk on see, kui üks pooltest ütleb, et tahab vanu häid aegu tagasi. Mina julgen küll väita, et minevikku ei saa kunagi tagasi minna ning täpselt samu tundeid kogeda seetõttu ka mitte. Saab midagi peale hakata tänases hetkes ning vaadata-planeerida tulevikku. See aga ei pruugi tähendada, et kõik käesolev või tulevane ei võiks olla sama ilus ning tundeküllane, kui see kunagi oli.

Hästi oluline on suhte, nii uue kui vana, alustamise puhul see, et tuntakse iseennast –kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu põhiväärtused, unistused, vajadused.  On neid, kes teavad, mida ja keda nad ei taha nt nagu Tarmo mingil hetkel jõudis tundmuseni, et uus naine pole õige kaaslane, kuid rahuldust pakkuva suhte jaoks peaks ikkagi teadma ka mida ja keda tahad ning see algab enesetundmisest.  Võib lugeda raamatuid, käia loengutel, rääkida sõpradega, kes on meile heaks peegliks, niisama vaikuses näiteks looduses mõtiskleda ja mediteerida – variante endani jõudmiseks on palju. Kõige parem on alustada suhet siis, kui tunned, et  saad ka ilma Temata ennast rõõmsana tunda, Tema aga on justkui kingitus – kirss tordil.

Mis puutub konkreetse loo paaridesse, siis Pille ja Tarmo läksid lahku. Nad tundsid, et tahavad siiski elult erinevaid asju ning neile sobib sõprus paremini. Pillel on uus kallim ning lootused on suured, Tarmo kohta info puudub. Pille on rõõmus, et proovis Tarmoga uuesti, sest nüüd ei kripelda, et mis oleks saanud kui.... Samas tõdes ta, et praegune suhe on nii palju parem, kui ta oleks osanud soovida mistõttu tema jaoks oli lahkuminek kokkuvõttes positiivne. Virve ja Aadu on otsustanud uuesti paarina koos elada, aga käivad jätkuvalt terapeudi juures, sest usalduse taastekkimine ning hirmudest lahtilaskmine võtavad aega. Soovime neile ja ka teistele sarnastele paaridele edu.

Ilmus maikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".

Roosad prillid

Tavaliselt hangitakse endale prillid siis, kui tahetakse ümbritsevat selgemalt ja seega tõetruumalt näha olgu siis objekt kaugel või lähedal. Loomulikult võivad need olla ka roosad nagu minu esimesed prillid, mis andsid inspiratsiooni klassi poistele laulmaks mulle korduvalt: "Prillid peas hea unelda." Aga siinkohal ei tahtnud ma mitte nendest okulaaridest kirjutada.

Kui me kohtame kedagi, kes meile väga meeldib, ütlevad tihti teised (enamjaolt mitte siiski ise), et meil on roosad prillid peas. See tähendab, et me märkame inimese juures valdavalt ainult head ja jätame tähelepanuta negatiivse ja häiriva. Tundub et, kui see efekt tekib, siis käib see kaasas armumisega, mida meie õpetajad nimetavad naljatledes psühhootiliseks ja mööduvaks nähtuseks. See on mõnes mõttes huvitav, et isegi need, kes muidu on väga kriitilised ja kellele torkavad esmalt silma pigem kõiksugu puudused, võivad armununa olla selles mõttes täiesti ümber vahetatud. Seega tundub, et roosasid prille me ise endale ei vali, vaid mingil hetkel on need meil lihtsalt ees ja kõik.

Nüüd aga mis minu jaoks on huvitavam, on see, et millal need ära tulevad ja miks. Kui rääkida keemiast, siis tõenäoliselt mingil hetkel hakkab meie keha tootma vähem nn mõnuainet ja nii hakkabki pilt selginema -haha seekord siis pigem prillideta. Märk sellest on see, kui hakkavad silma torkama asjad, mida enne üldse ei märganud ja mis esmapilgul ei meeldi: see kuidas ta hambaid peseb, see kuidas ta sööb, see millist nalja teeb jne. Mõni ehk ehmatab siis, et oi ta ei meeldigi enam mulle nii, kas oleks vaja lahku minna kuna ta pole perfect match. Loodan, et selles faasis on kõigil keegi kõrval ütlemas, et see on normaalne nähtus, kui inimene hakkab su kõrval inimeseks muutuma kõikide oma armsate ja mis seal parata - ka mitte nii armsate külgedega. Siis on võimalik teda armastama hakata - ütlevad targad. Seega tundub, et püsiva suhte tekkimise jaoks on vajalik, et roosad prillid kaoksid.
Aga millal see tavaliselt juhtub? On see seotud mingi sündmusega näiteks esimese suure tüliga või on see keha keemiast tingituna mingi aeg näiteks aasta-kaks? Siin ootan teie panust enda või teiste elust.

Ja nüüd minu jaoks kõige põnevam küsimus - kas see on paratamatu, et mingil hetkel sa ei näe enam oma kaasat valdavalt positiivsena? Ma tahaks väita, et kui on kokku saanud selline paar, kes sobivad omavahel väga väga hästi, nii hästi, et tahaks lausa kasutada väljendit See Õige, siis ehk mõnes mõttes jäävadki roosad prillid alatiseks pähe ehk natuke väiksema plussiga, aga siiski. See oleks ju tore!

Nautigem üksteist!