Miks võime armuda kellessegi teisesse kui oleme
suhtes ja armastame oma parnterit? Miks on see tunne nii võimas?
Tunded mõistuselt ei küsi, nii et
armumistunne võib teise vastu tekkida küll, isegi kui oma partneri vastu on
armastus. Armastus nimelt tihtipeale kätkeb endas hoolimist, sõprust, teisega
arvestamist ning armumise pärusmaa on kõrgendatud meeleolu, elevus, kirg. See
tähendab, et meid valdavad emotsioonid on natuke erinevad. Mina väidaks isegi,
et armastussuhe oma armsamaga on pigem otsus kui tunne – me otsustame, et
tahame ühe inimesega koos olla ja olemegi. Loomulikult on selle otsuse taga
teatud tunded, aga neile ei omistata otsustavat kaalu kuna need võivad
tuhmuda-muutuda. Kui armastus on nagu
rahulik järv, siis armumine kui kiirevooluline jõgi. Kui meile meeldib ujuda,
siis on mõlemal oma eelised, aga jah tavaliselt on armumistunne oma
intensiivsuselt tugevam kui armastus. Armumine on paljuski keemiline ja
kindlasti ajutine seisund.
Mida võiks soovitada meie lugude peategelastele
- kuidas võiksid nad sellises olukorras käituda ja mil viisil oma tunnetes
selgusele jõuda?
On raske olla aasta aega armunud,
tavaliselt läheb see rutem üle ja siis on küsimus, mis edasi. Tulevik sõltub
sellest, mis tähendus armumisele anda. Võib arvata, et see on märk hingesugulase
leidmisest ja teda ei saa niisama lihtsalt minema lasta. Isegi kui nähakse
mõningaid agasid, siis võidakse endale sisendada, et peab suhtele võimaluse
andma, muidu saadab kahetsus eluaeg. Võib aga ka arvata, et armumisi tuleb elus
ikka ette, kõigiga ei pea tingimata suhet looma ja kõigiga poleks ka hea suhet
luua, sest kindlasti algaks varsti probleemid, mis rõõmsal elul kaua kesta ei
laseks.
Oluline küsimus millele vastata on ka see,
mida see armumine ütleb meie suhte kohta. Kas see, et meil on palju ühiseid
huvisid ja räägime palju tähendab, et praeguses püsisuhtes elavad pigem mõlemad
oma elu ning tuntakse puudust suuremast lähedusest kui seda praegu on? Kas see,
et saan kõigest teisega rääkida, viitab vähemale usaldusele püsisuhtes? Miks ei
tunne ennast piisavalt turvaliselt oma partneriga kõike jagades? Tihti leiab nii analüüsides rahulolematuse
kohti, millega võiks tegeleda, kui tahetakse oma kaasaga kokku jääda ja temaga
paremat suhet luua.
Kuidas teame, et langetades valiku ühe kasuks,
ei jää me ilma oma võimalikust eluarmastusest?
Siin on jälle küsimus, mida inimene usub
tõe olevat. Kui usutakse, et on olemas üks eluarmastus, kellega kõik on
ideaalne, siis osalt on see ohtlik, sest pole paari, kellel oleks suur lähedus,
aga erimeelsusi mitte. Perfektsust otsides võibki üksinda jääda ning iga suhe,
milles inimene julgeb olla tema ise, muutub see-pole-see-ks. Pigem võiks otsuse
teha teadlikult, mitte armumistunde tugevuse järgi. Ikka on hea kui inimesega
on sarnased väärtushinnangud, sealt edasi huvid, et täiendatakse teineteist
jne.
On oluline meeles pidada, et reeglina saab
korraga olla lähedane ühe inimesega ja arendada-parandada ühte suhet. Seega kui
tahetakse oma partneriga kokku jääda, peaks olema tema see, kellele eelkõige
oma tähelepanu suunate. Kui see suhe mingil hetkel enam vajadusi ei rahulda, on
üks võimalustest suhe lõpetada ja proovida teisega.
Kas on võimalik ka oma partnerisse uuesti
armuda?
Kui näha oma partnerit kui muutuvat inimest,
kelle põhiolemus on sama ja teile väga meeldib, siis jah. Kui need omadused,
mis teid alguses köitsid, avalduvad mingis situatsioonis väga eredalt, on tunne
ka selle võrra tugevam. Samas ei tohiks armumistunnet taga ajada, sest kui seda
ei tule, siis järgneb pettumus. Tore on lasta armastusel küpseda ning avastada
selle uusi tahke, ilma et nutaks taga algusaja suuri emotsioone.
Loe tervet lugu oktoobrikuu Cosmopolitanist 2013
Showing posts with label armumine. Show all posts
Showing posts with label armumine. Show all posts
Friday, November 1, 2013
Saturday, July 27, 2013
Paarisuhte areng ajas
Kuidas paarisuhe ajas
areneb ja muutub, kas on võimalik välja tuua mingisuguseid tüüpilisi etappe ja
neile iseloomulikku inimeste käitumises ja tunnetes?
Pere eluringi üleminekuperioodil ühest faasist teise iseloomustab vähemalt ühe poole soov suhte reegleid muuta. Tihti on konfliktne aeg, kui lapsed on teismelised, tahavad rohkem iseseisvust, aga vanemate jaoks pole nad veel piisvalt küpsed suuremaks vastutuseks oma elu ja tegemiste eest.
Ilmus ajakirjas "Mari" juulis 2013
Armumise ajal on kriitikameel tagaplaanil, prevalveerivad
kaaslase imetlemine ja soov näidata ennast toredana. Kui kaks inimest kokku
saavad ja paari moodustavad, siis nad võtavad oma suhtesse kaasa oma
perekondlikud ja varasemate suhete kogemused, kuidas käituda ja mida oodata.
Umbes kaks aastat läheb ühiste reeglite loomiseks ja teineteise „nurkade mahalihvimiseks“.
Seega pole ime, kui pärast suurt armumist tulevad esimesed tülid – see on
reeglite paikapanemisega seotud, et mina tahaks nii, aga mina naa ja teeme siis
näiteks kompromissi. Tihti toimub umbes kolmandal kooselu aastal „rahunemine“
ja kuigi teatud asjad ehk ei meeldi, ollakse nendega harjunud ja leppinud. Osa
läheb siis lahku, sest „tunnet enam pole“, aga võimalik on, et tunne on
lihtsalt teisenenud. Tugev paarisuhe on eelduseks hea kolmiku tekkimisele, kui
sünnib laps. Selleks ajaks võiks olla välja kujunenud armastus, mida
iseloomustab ehk väiksem kirg kui alguses, aga suurem hoolimine ja
lugupidamine. Raske on olla hea vanem, kui suhe partneriga pole lähedane,
rõõmutoov ega usalduslik.
Paari arengufaasides on suurema ja väiksema sõltuvusega aegu.
Tavaliselt ollakse alguses palju koos, tahetakse kõike koos kogeda ja
emotsioone jagada. See võib muutuda kui perre sünnib laps ja naine paar aastat
temaga kodus rohkem seotud on, mees aga jätkab sarnast elu nagu enne. Tihti
tekib suhtekriis siis, kui naine pärast kodusoldud aega uuesti „tavamaailma“
naaseb ning tahab teha seda, mida vahepeal teha ei saanud - tihti on endale
elamine sellel perioodil suur unistus. Vahest püüab üks suhte arengut tagasi
hoida, et senine elu jätkuks ja teine jälle liiga kiiresti suurt muutust läbi
viia, nii et suhte tasakaal satub ohtu. Need käitumised, mis suhet ohustavad,
püütakse kõrvaldada. Mida kauem on arengupidurdus toimunud, seda ägedamalt lõpuks
reageeritakse a la ma ei saa enam kalal käia muutub väljakannatamatuks.Pere eluringi üleminekuperioodil ühest faasist teise iseloomustab vähemalt ühe poole soov suhte reegleid muuta. Tihti on konfliktne aeg, kui lapsed on teismelised, tahavad rohkem iseseisvust, aga vanemate jaoks pole nad veel piisvalt küpsed suuremaks vastutuseks oma elu ja tegemiste eest.
Tühja pesa etapp algab paaril siis, kui lapsed on iseseisvat
elu alustanud. Kui mõlemad panustasid palju enda ja laste tegevustesse ning
vähem või üldse mitte paarina ajaveetmisesse, siis võib neid tabada ehmatav
tõdemus, et polegi enam millestki rääkida ja kõrvalseisev inimene tundub võõrana. Vahel lõpetatakse
siis suhe. Oleme ju kuulnud, kuidas 20-aastaselt pere loonud paar läheb pärast
20.-t pulmaaastapäeva lahku. See võib olla seotud tühjuse tundega, mis siis
partneri osas on tekkinud kui lapsed kodust läinud on. Samas kui paar hoiab
ühte laste kasvamise ajal, võivad nad olla rõõmsad nö uute mesinädalate üle,
kus saavad segamatult oma meelistegevusi teha ilma, et väikestega arvestama
peaks.
Vanaduses seob inimesi armastus, mida võib kirjeldada
kiindumuse ja sügav sõprusena. Kui suhe on olnud rajatud eelkõige füüsilisele
meeldivusele ja see nii jääbki, võib juhtuda, et seda mis seob jääb liiga
väheks, et koos pensionipõlve nautida võiks.Ilmus ajakirjas "Mari" juulis 2013
Monday, April 30, 2012
Uues suhtes vana kallimaga
Viimasel ajal olen oma töös märganud tendentsi, et mitmed
paarid tahavad taas kokku saada või on saanudki, kes kunagi juba olid pikemalt
koos. Lugejatega olid nõus oma kogemusi
jagama Pille (25) ja Tarmo (26) (nimed muudetud).
Pille seletas, et sai Tarmoga kokku juba keskkoolis, mil nad
käisid ühes klassis. Alul olid nad parimad sõbrad ja lõpuklassiks kasvasid
paariks. Mõlemad kirjeldasid oma armumistunnet tugeva ja sügavana ning see
hoidis neid koos neli aastat. Siis aga hakkas Pille märkama teisi noormehi enda
ümber kusjuures mõni neist tundus naljakam, veetlevam, targem, huvitavam kui
Tarmo. Tekkis hirm, et kas tõesti peab ta ühe mehega elu lõpuni koos olema ning
ei koge enam seda avastamisrõõmu, erutust ja põnevust, mida Tarmoga nende suhte
alguses. Viies suhteaasta möödus kahtluste ja kõhklustega ning kui Pille oli lõpuks
valmis neid mehega jagama, tekkisid neil
tülid põhjuseks eelkõige Tarmo armukadedus- ning aegajalt ka enesehaletsushood.
Asi kulmineerus sellega, et Pille küsis, kas Tarmo tahab oodata, kuni tüdruk
eksperimenteerib ja elu teisi võimalusi katsetab, aga Tarmo jaoks oleks see
olnud liialt isekas ning valis ehk hetkel valusama variandi – nad läksid lahku.
Nii kaua kui mõlemad vallalised olid, suheldi mõõdukalt edasi, seda enam, et
sõpruskond oli sama, kuid kui Tarmo (jah just nimelt hoopis tema) leidis uue
kaaslase, nende kohtumised katkesid. Nii möödus kaks aastat.
Edasi
jutustas Tarmo, et ühel päeval sai ta tuttavalt numbrilt telefonikõne ning oli
siiralt üllatunud, kui Pille tegi ettepaneku kohvikusse minna ja natuke
lobiseda. Tarmo läks hea meelga ja parajalt uudishimulikuna. Ei läinud kaua
aega, kui Pille tunnistas, et igatseb Tarmot ning et pole tegelikult selle kahe
aasta jooksul paremat partnerit leidnud. Mehe esimene reaktsioon oli meeldiv üllatus, siis aga sai ta kurjaks, et miks siis Pille rikkus
kõik ilusa ära. Vestlus jätkus ning ka Tarmo avaldas, et ega tema praegune suhe
pole nii kuum kuigi jah ega midagi otseselt halvasti ka pole. Nad meenutasid
koosveedetuid suveseiklusi ning talvenaudinguid ning jõudsin aruteluni, kas
võiks ehk uuesti proovida. Juba samal õhtul tegi Tarmo oma kaasale teatavaks,
et esimene armastus ei ole ununenud ning ta võlgneb endale, et vaadata, kas nad
võiks taas õnnelikuna koos paarisuhtes olla.
Minu juurde jõudsid noored siis, kui pärast poolt aastat
taas koos olemist ja elamist, ei tundnud kumbki, et suhe on selline nagu kunagi
minevikus, olid seetõttu pettunud ning kaalusid lahkuminekut.
Teise loo jagajad on
Virve (38) ja Aadu (45) (nimed muudetud), kes said kokku pärast ebaõnnestunud
suhteid, nii et „turuseis“ oli mõlemil teada. Tekkis veendumus, et teine on puuduv osa tervikust ning valmisolek
oma elu jagada. Nad olid koos kuus
aastat ning said ühiselt ka lapse. Mees rääkis avameelselt, kuidas viimasel
aastal käis naine talle närvidele, sest pidevalt näägutas ning polnud millegagi
rahul. Mees otsis lohutust ja mõistmist armukese juures, millest aga naine
teada sai ning mehe nende kodust ja oma elust välja ajas. Laps jäi ema juurde
ning tema kohtumised isaga jätkusid. Möödus pooleteist aastat. Naise viha
rauges ja aegajalt olid tal eksiga toredad jutuajamised kohvitassi taga, kui
too last tõi või viis. Mõnikord tuli endine kaasa appi mööbli kokku monteerima
ja talviselt külmunud toru sulatama kuni ükskord ei tahtnud enam ära minna.
Aadu sõnul pettus ta uues suhtes ning soovis lapse ema juurde tagasi kolida, et
koos taas pere olla. Mina kohtusin mõlemaga siis, kui naine kaalus kas seda
lubada. Virve pelgas ja rääkis kujundlikult katkisest vaasist, mida ei saa
kunagi päris terveks teha, sest praod jäävad ikka alles. Ta küsis, mis välistab
sama situatsiooni st mehe kõrvalsuhte tekkimise tulevikus ja lisas, et tema
seda alandust ja valu küll uuesti läbi teha ei soovi. Samas tõdes ta, et
lapsele võiks see jällegi hea olla, kui isa-ema koos ühe katuse all elavad. Ehk oleks see rohi üksinduse vastu, mida ta
tundis –ikkagi parem tuttav mees, kui uuega suhet alustada. Kas need on
piisavad põhjused, et kokku saada või vastupidi lõplikult romantiline suhe maha
matta, küsisid Aadu ja Virve.
Kui esimene armumine möödub ja nö silmaklapid langevad, siis
on võimalik, et üks või mõlemad pooled soovivad suhte lõpetada. Argipäev
ehmatab ning erineb piisavalt liblikad-kõhus tundest, et endalt küsida, kas see
on ikka see Õige. Kas see on hea suhe, kui peab pingutama? Olen nõus, et kui
algusest peale on väga raske ennast mõistetavaks teha, huumorimeel erineb
kardinaalselt, partneril pole samu tõekspidamisi sulle kõige olulisemates
asjades, siis ehk hea seks või suur rahakott ei ole piisav pikaajaliseks
õnnelikuks suhteks. Kõik kes alul sümpaatsed on või kirge tekitavad, ei pea
tingimata olema abikaasa kandidaadid. Kindlasti aga ei tasu arvata, et Õigega arusaamatusi
ette ei tule. Seega, kas jätkata selle
inimesega, kes lisaks armastusväärsusele on ka vahest ülimalt vihaleajav ja
ärritav? Kindlasti on neil kergem jätkata, kellel on eeskujuks ees ühe paari
pikk ja piisavalt rahuldustpakkuv kooselu. Ka neil on kergem jätkata, kes
usuvad, et armastus muutub, aga pole seetõttu vähem pakkuvam. Kui kuklas tiksub
madalast enesehinnangust tulev alateadlik hirm, siis võib lahkuminek toimuda
sellepärast, et mitte tulevikus ise saada majajäätuks. Tänapäeval on ka täiesti
loomulik, et noored tahavad olla piisavalt vabad, et oma piire katsetada ning
kogeda erinevaid tundeid, et lõpuks mõista armastuse tähendust.
Kui paar on ükskõik millisel põhjusel lahku läinud, siis
võivad nende suhted üllataval kombel mingi aja möödudes muutuda paremaks, kui
need olid koos olles. Nimelt pole siis nende vahel enam teatud kohustusi,
millest muidu tülid võivad tekkida a la sa käid liiga palju ilma minuta väljas,
sa ei tegele õhtul piisavalt lapsega, sa ei tee mulle piisavalt kingitusi, sa
ei anna mulle piisavalt hingamisruumi jne. On võimalik suhelda taas inimese
helgema poolega ja siis kui tal on hea tuju ning pole ime, kui küsidki endalt,
et miks me ometi lahku läksime, ta on ju nii normaalne või lausa tore. Mida
paksema unustuste tolmukorra alla jäävad nägelused ja kismad, seda rohkem võib
pinnale jääda kõik ilus. Iseenesest pole selles midagi halba, aga selle põhjal
otsust uuesti kokku saada, on ehk ennatlik. Alati tuleb näha inimest tervikuna.
Kui taas pärast pikemat pausi kokku saada võiks alustada
nagu uue suhte puhul käimisest ja teineteise tundma õppimisest. See võib
tunduda jabur soovitus, aga inimesed küpsevad ja muutuvad ning enne pühendumist
võiks teada saada, kes see inimene nüüd on. Samuti võimaldab see osadel
omadustel ja tegudel, mis enne häirisid taasavalduda ning kumbki saab
tunnetada, kuivõrd nad on valmis nendega seekord leppima. On võimalik, et
pärast luhtunud suhet, korrigeeritakse oma ootusi suhtele ning ei oodata
kuud-päikest ega ideaalset liitu.
Kui keegi peab päevikut, siis on hea vanu sissekandeid lehitseda
ning mõelda, kas toonased kurtmised olid niisama vingumised või võiksid need
uuesti saatuslikuks saada. Meenuta põhjuseid miks lahku läksite ning püüa
analüüsida, kas need võiksid alles olla. Ka selleks on kurameerimise faasi
taasläbimine hea. Esimese loo Pille uudishimu rauges mistõttu kui ainult selle
põhjal otsustada, siis ei pruugi suhte taastamine olla hukule määratud. Virve
luges oma salamõtteid ning leidis, et kui Aaduga uuesti proovida, siis enne
peaks palju teemasid läbi käima, et tulevikus deja vu-d ära hoida. Nad otsustasid teraapias arutada kodust
rollijaotust, hoolivuse väljendamist ning oma vajadustest teistele
teadaandmisest. Nimelt arvas Virve, et
kogu kodune elu oli tema peal, mistõttu tal oli pidev stress ning ka arvamus,
et mees temast ei hooli – näeb, kuidas teine vaikselt kannatab ja laseb sel
toimuda. Mees aga arvas, et naisele meeldib olla kodus perepea, püüdis eest ära
hoida ja mitte segada. Virve oli sellisest tõlgendusest jahmnud, aga mõistis,
et ka nii võis tõesti situatsiooni mõista.
Ohumärk on see, kui üks pooltest ütleb, et tahab vanu häid
aegu tagasi. Mina julgen küll väita, et minevikku ei saa kunagi tagasi minna
ning täpselt samu tundeid kogeda seetõttu ka mitte. Saab midagi peale hakata
tänases hetkes ning vaadata-planeerida tulevikku. See aga ei pruugi tähendada,
et kõik käesolev või tulevane ei võiks olla sama ilus ning tundeküllane, kui
see kunagi oli.
Hästi oluline on suhte, nii uue kui vana, alustamise puhul
see, et tuntakse iseennast –kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu
põhiväärtused, unistused, vajadused. On
neid, kes teavad, mida ja keda nad ei taha nt nagu Tarmo mingil hetkel jõudis
tundmuseni, et uus naine pole õige kaaslane, kuid rahuldust pakkuva suhte jaoks
peaks ikkagi teadma ka mida ja keda tahad ning see algab enesetundmisest. Võib lugeda raamatuid, käia loengutel, rääkida
sõpradega, kes on meile heaks peegliks, niisama vaikuses näiteks looduses
mõtiskleda ja mediteerida – variante endani jõudmiseks on palju. Kõige parem on
alustada suhet siis, kui tunned, et saad
ka ilma Temata ennast rõõmsana tunda, Tema aga on justkui kingitus – kirss
tordil.
Mis puutub konkreetse loo paaridesse, siis Pille ja Tarmo
läksid lahku. Nad tundsid, et tahavad siiski elult erinevaid asju ning neile
sobib sõprus paremini. Pillel on uus kallim ning lootused on suured, Tarmo
kohta info puudub. Pille on rõõmus, et proovis Tarmoga uuesti, sest nüüd ei
kripelda, et mis oleks saanud kui.... Samas tõdes ta, et praegune suhe on nii
palju parem, kui ta oleks osanud soovida mistõttu tema jaoks oli lahkuminek
kokkuvõttes positiivne. Virve ja Aadu on otsustanud uuesti paarina koos elada,
aga käivad jätkuvalt terapeudi juures, sest usalduse taastekkimine ning
hirmudest lahtilaskmine võtavad aega. Soovime neile ja ka teistele sarnastele
paaridele edu.
Ilmus maikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".
Saturday, March 20, 2010
Roosad prillid
Tavaliselt hangitakse endale prillid siis, kui tahetakse ümbritsevat selgemalt ja seega tõetruumalt näha olgu siis objekt kaugel või lähedal. Loomulikult võivad need olla ka roosad nagu minu esimesed prillid, mis andsid inspiratsiooni klassi poistele laulmaks mulle korduvalt: "Prillid peas hea unelda." Aga siinkohal ei tahtnud ma mitte nendest okulaaridest kirjutada.
Kui me kohtame kedagi, kes meile väga meeldib, ütlevad tihti teised (enamjaolt mitte siiski ise), et meil on roosad prillid peas. See tähendab, et me märkame inimese juures valdavalt ainult head ja jätame tähelepanuta negatiivse ja häiriva. Tundub et, kui see efekt tekib, siis käib see kaasas armumisega, mida meie õpetajad nimetavad naljatledes psühhootiliseks ja mööduvaks nähtuseks. See on mõnes mõttes huvitav, et isegi need, kes muidu on väga kriitilised ja kellele torkavad esmalt silma pigem kõiksugu puudused, võivad armununa olla selles mõttes täiesti ümber vahetatud. Seega tundub, et roosasid prille me ise endale ei vali, vaid mingil hetkel on need meil lihtsalt ees ja kõik.
Nüüd aga mis minu jaoks on huvitavam, on see, et millal need ära tulevad ja miks. Kui rääkida keemiast, siis tõenäoliselt mingil hetkel hakkab meie keha tootma vähem nn mõnuainet ja nii hakkabki pilt selginema -haha seekord siis pigem prillideta. Märk sellest on see, kui hakkavad silma torkama asjad, mida enne üldse ei märganud ja mis esmapilgul ei meeldi: see kuidas ta hambaid peseb, see kuidas ta sööb, see millist nalja teeb jne. Mõni ehk ehmatab siis, et oi ta ei meeldigi enam mulle nii, kas oleks vaja lahku minna kuna ta pole perfect match. Loodan, et selles faasis on kõigil keegi kõrval ütlemas, et see on normaalne nähtus, kui inimene hakkab su kõrval inimeseks muutuma kõikide oma armsate ja mis seal parata - ka mitte nii armsate külgedega. Siis on võimalik teda armastama hakata - ütlevad targad. Seega tundub, et püsiva suhte tekkimise jaoks on vajalik, et roosad prillid kaoksid.
Aga millal see tavaliselt juhtub? On see seotud mingi sündmusega näiteks esimese suure tüliga või on see keha keemiast tingituna mingi aeg näiteks aasta-kaks? Siin ootan teie panust enda või teiste elust.
Ja nüüd minu jaoks kõige põnevam küsimus - kas see on paratamatu, et mingil hetkel sa ei näe enam oma kaasat valdavalt positiivsena? Ma tahaks väita, et kui on kokku saanud selline paar, kes sobivad omavahel väga väga hästi, nii hästi, et tahaks lausa kasutada väljendit See Õige, siis ehk mõnes mõttes jäävadki roosad prillid alatiseks pähe ehk natuke väiksema plussiga, aga siiski. See oleks ju tore!
Nautigem üksteist!
Kui me kohtame kedagi, kes meile väga meeldib, ütlevad tihti teised (enamjaolt mitte siiski ise), et meil on roosad prillid peas. See tähendab, et me märkame inimese juures valdavalt ainult head ja jätame tähelepanuta negatiivse ja häiriva. Tundub et, kui see efekt tekib, siis käib see kaasas armumisega, mida meie õpetajad nimetavad naljatledes psühhootiliseks ja mööduvaks nähtuseks. See on mõnes mõttes huvitav, et isegi need, kes muidu on väga kriitilised ja kellele torkavad esmalt silma pigem kõiksugu puudused, võivad armununa olla selles mõttes täiesti ümber vahetatud. Seega tundub, et roosasid prille me ise endale ei vali, vaid mingil hetkel on need meil lihtsalt ees ja kõik.
Nüüd aga mis minu jaoks on huvitavam, on see, et millal need ära tulevad ja miks. Kui rääkida keemiast, siis tõenäoliselt mingil hetkel hakkab meie keha tootma vähem nn mõnuainet ja nii hakkabki pilt selginema -haha seekord siis pigem prillideta. Märk sellest on see, kui hakkavad silma torkama asjad, mida enne üldse ei märganud ja mis esmapilgul ei meeldi: see kuidas ta hambaid peseb, see kuidas ta sööb, see millist nalja teeb jne. Mõni ehk ehmatab siis, et oi ta ei meeldigi enam mulle nii, kas oleks vaja lahku minna kuna ta pole perfect match. Loodan, et selles faasis on kõigil keegi kõrval ütlemas, et see on normaalne nähtus, kui inimene hakkab su kõrval inimeseks muutuma kõikide oma armsate ja mis seal parata - ka mitte nii armsate külgedega. Siis on võimalik teda armastama hakata - ütlevad targad. Seega tundub, et püsiva suhte tekkimise jaoks on vajalik, et roosad prillid kaoksid.
Aga millal see tavaliselt juhtub? On see seotud mingi sündmusega näiteks esimese suure tüliga või on see keha keemiast tingituna mingi aeg näiteks aasta-kaks? Siin ootan teie panust enda või teiste elust.
Ja nüüd minu jaoks kõige põnevam küsimus - kas see on paratamatu, et mingil hetkel sa ei näe enam oma kaasat valdavalt positiivsena? Ma tahaks väita, et kui on kokku saanud selline paar, kes sobivad omavahel väga väga hästi, nii hästi, et tahaks lausa kasutada väljendit See Õige, siis ehk mõnes mõttes jäävadki roosad prillid alatiseks pähe ehk natuke väiksema plussiga, aga siiski. See oleks ju tore!
Nautigem üksteist!
Subscribe to:
Posts (Atom)