Millised vastused huvitavad eestlasi kõige rohkem?

23.01.16 avaldas Eesti Ekspress Marian Männi sulest loo, kus ajakirjanik püüdis ekspertide abiga vastata neile küsimustele, mida eestlased kõige rohkem googeldavad. Mina vastasin neist kahele: kas ta armastab mind ja kuidas teda endale saada. Kogu artikkel on siin.

Armastada üht ja olla armunud teisesse

Miks võime armuda kellessegi teisesse kui oleme suhtes ja armastame oma parnterit? Miks on see tunne nii võimas?
Tunded mõistuselt ei küsi, nii et armumistunne võib teise vastu tekkida küll, isegi kui oma partneri vastu on armastus. Armastus nimelt tihtipeale kätkeb endas hoolimist, sõprust, teisega arvestamist ning armumise pärusmaa on kõrgendatud meeleolu, elevus, kirg. See tähendab, et meid valdavad emotsioonid on natuke erinevad. Mina väidaks isegi, et armastussuhe oma armsamaga on pigem otsus kui tunne – me otsustame, et tahame ühe inimesega koos olla ja olemegi. Loomulikult on selle otsuse taga teatud tunded, aga neile ei omistata otsustavat kaalu kuna need võivad tuhmuda-muutuda.  Kui armastus on nagu rahulik järv, siis armumine kui kiirevooluline jõgi. Kui meile meeldib ujuda, siis on mõlemal oma eelised, aga jah tavaliselt on armumistunne oma intensiivsuselt tugevam kui armastus. Armumine on paljuski keemiline ja kindlasti ajutine seisund.

Mida võiks soovitada meie lugude peategelastele - kuidas võiksid nad sellises olukorras käituda ja mil viisil oma tunnetes selgusele jõuda?
On raske olla aasta aega armunud, tavaliselt läheb see rutem üle ja siis on küsimus, mis edasi. Tulevik sõltub sellest, mis tähendus armumisele anda. Võib arvata, et see on märk hingesugulase leidmisest ja teda ei saa niisama lihtsalt minema lasta. Isegi kui nähakse mõningaid agasid, siis võidakse endale sisendada, et peab suhtele võimaluse andma, muidu saadab kahetsus eluaeg. Võib aga ka arvata, et armumisi tuleb elus ikka ette, kõigiga ei pea tingimata suhet looma ja kõigiga poleks ka hea suhet luua, sest kindlasti algaks varsti probleemid, mis rõõmsal elul kaua kesta ei laseks.
Oluline küsimus millele vastata on ka see, mida see armumine ütleb meie suhte kohta. Kas see, et meil on palju ühiseid huvisid ja räägime palju tähendab, et praeguses püsisuhtes elavad pigem mõlemad oma elu ning tuntakse puudust suuremast lähedusest kui seda praegu on? Kas see, et saan kõigest teisega rääkida, viitab vähemale usaldusele püsisuhtes? Miks ei tunne ennast piisavalt turvaliselt oma partneriga kõike jagades?  Tihti leiab nii analüüsides rahulolematuse kohti, millega võiks tegeleda, kui tahetakse oma kaasaga kokku jääda ja temaga paremat suhet luua.

Kuidas teame, et langetades valiku ühe kasuks, ei jää me ilma oma võimalikust eluarmastusest?
Siin on jälle küsimus, mida inimene usub tõe olevat. Kui usutakse, et on olemas üks eluarmastus, kellega kõik on ideaalne, siis osalt on see ohtlik, sest pole paari, kellel oleks suur lähedus, aga erimeelsusi mitte. Perfektsust otsides võibki üksinda jääda ning iga suhe, milles inimene julgeb olla tema ise, muutub see-pole-see-ks. Pigem võiks otsuse teha teadlikult, mitte armumistunde tugevuse järgi. Ikka on hea kui inimesega on sarnased väärtushinnangud, sealt edasi huvid, et täiendatakse teineteist jne.
On oluline meeles pidada, et reeglina saab korraga olla lähedane ühe inimesega ja arendada-parandada ühte suhet. Seega kui tahetakse oma partneriga kokku jääda, peaks olema tema see, kellele eelkõige oma tähelepanu suunate. Kui see suhe mingil hetkel enam vajadusi ei rahulda, on üks võimalustest suhe lõpetada ja proovida teisega.

Kas on võimalik ka oma partnerisse uuesti armuda?
Kui näha oma partnerit kui muutuvat inimest, kelle põhiolemus on sama ja teile väga meeldib, siis jah. Kui need omadused, mis teid alguses köitsid, avalduvad mingis situatsioonis väga eredalt, on tunne ka selle võrra tugevam. Samas ei tohiks armumistunnet taga ajada, sest kui seda ei tule, siis järgneb pettumus. Tore on lasta armastusel küpseda ning avastada selle uusi tahke, ilma et nutaks taga algusaja suuri emotsioone.

Loe tervet lugu oktoobrikuu Cosmopolitanist 2013

Üheöösuhted

Mis on meeste/naiste motivatsioon minna üheöösuhetesse? (Tean, et see võib varieeruda, aga ehk saaksite tuua mingid mustrid)
Kõige laiemas mõistes eristaksin kahte tüüpi üheöösuhteid. Kui me räägime noortest, siis osa soovivad seksuaalselt eksperimenteerida partneriga püsisuhet loomata. Arvatakse, et võõraga saab ennast vabamalt tunda, sest teoreetiliselt pärast enam ei kohtuta. Need, kes on juba vanemad, võivad seksis tegelikult otsida armastust, aga mingisugustel põhjustel on neil emotsionaalselt lähisuhet raske luua või nad ei oska seda teha.

Mis on naise nö hind? Mis on määravaks teguriks, et ta oleks nõus seda tegema? Joove, mehe välimus, sõnad, kaua üksi oldud aeg?
Seda on küll väga raske välja tuua, mis määravaks saab. Kunagi ülikoolis tegime kaastudengitega sotsioloogia kursuse raames eksperimenti, et kui lähed (päevasel ajal) võõra juurde pakkudes üheöösuhet, siis kas vastustes on soolist erinevust. 90% meestest oli valmis neiuga kaasa minema, aga vastupidist me ei täheldanud. Kui soov on esmakordselt üheöösuhet proovida ja kerge ärevus on sees, siis joove võib soodustavaks teguriks olla. Seksuaalse kontakti puhul kindlasti on välimus ehk füüsiline külgetõmme oluline. Kui ollakse kõrge eneseväärikusega, siis on ehk ka jutt oluline. Kipun arvan, et kaua üksi oldud aeg on üldiselt määravam kui potentsiaalse partneri ülaltoodud omadused.

Mida üheöösuhtest eeldatakse? (ainult üks öö ja kõik vs edasine kohtumine, pikem suhe vms)
Kui tegelikult soovitakse üldises plaanis suhet luua, siis võib alguses tõesti ootusi madalal hoides endale sisendada, et see on üks ja ainus kord - kui siis edasist kontakti ei järgne, ei saa enesehinnang hoopi, et ma ei olnud piisavalt hea ja tasemel. Samas on neid, kes hindavad oma iseseisvust ja sõltumatust nii kõrgelt, et muu kui üheöösuhe ei tule kõne allagi. See võib olla nii elu üks periood kui ka inimest pidevalt saatev muster.

Kas eesti neiu eristub kuidagi? (vs üheöösuhete mustrid väljaspool)

Kahjuks ei ole ma kursis, kas taolisi uuringuid tehtud on ning kui jah, siis millised on tulemused ja järeldused.

Mis on suuremad ohud?
Kindlasti ei saa mööda vaadata terviseriskidest. Üks osapool võib mängida solvunut, et kuidas sa julged arvata, et mul mingeid haigusi on, ning teine võib seda alkoholi mõju all pimesi uskuda. On ka oht, et üks astub üheöö suhtesse sooviga konkeetsel õhtul lõbutseda ja teine osapool tegelikult loodab, et äkki on tema see õige. Juhul kui kohtumine oli meeldiv, võib üks mõelda, et miks mitte seda kogemust korrata. Sellele aitab kaasa uskumine, et maailmas on vähe inimesi, kellega võib selline hea klapp olla - järelikult peab temast kinni hoidma.

Ehk oskate tuua ka näited, kuidas üheöösuhe on lõppenud eriti õnnelikult/õnnetult?
On olnud jälitamisjuhtumeid sarnaselt ülaltoodud näitega, kus üks muutub obsessiivseks, teine püüab ta eest põgeneda ja ignoreerib. Tean ka paari, kes kolisid nädal pärast üheöösuhet kokku ja tähistavad nüüd juba 20. pulmaaastapäeva.

Ilmus Eesti Ekspressis 15.08.13

Paarisuhte areng ajas

Kuidas paarisuhe ajas areneb ja muutub, kas on võimalik välja tuua mingisuguseid tüüpilisi etappe ja neile iseloomulikku inimeste käitumises ja tunnetes?

Armumise ajal on kriitikameel tagaplaanil, prevalveerivad kaaslase imetlemine ja soov näidata ennast toredana. Kui kaks inimest kokku saavad ja paari moodustavad, siis nad võtavad oma suhtesse kaasa oma perekondlikud ja varasemate suhete kogemused, kuidas käituda ja mida oodata. Umbes kaks aastat läheb ühiste reeglite loomiseks ja teineteise „nurkade mahalihvimiseks“. Seega pole ime, kui pärast suurt armumist tulevad esimesed tülid – see on reeglite paikapanemisega seotud, et mina tahaks nii, aga mina naa ja teeme siis näiteks kompromissi. Tihti toimub umbes kolmandal kooselu aastal „rahunemine“ ja kuigi teatud asjad ehk ei meeldi, ollakse nendega harjunud ja leppinud. Osa läheb siis lahku, sest „tunnet enam pole“, aga võimalik on, et tunne on lihtsalt teisenenud. Tugev paarisuhe on eelduseks hea kolmiku tekkimisele, kui sünnib laps. Selleks ajaks võiks olla välja kujunenud armastus, mida iseloomustab ehk väiksem kirg kui alguses, aga suurem hoolimine ja lugupidamine. Raske on olla hea vanem, kui suhe partneriga pole lähedane, rõõmutoov ega usalduslik.

Paari arengufaasides on suurema ja väiksema sõltuvusega aegu. Tavaliselt ollakse alguses palju koos, tahetakse kõike koos kogeda ja emotsioone jagada. See võib muutuda kui perre sünnib laps ja naine paar aastat temaga kodus rohkem seotud on, mees aga jätkab sarnast elu nagu enne. Tihti tekib suhtekriis siis, kui naine pärast kodusoldud aega uuesti „tavamaailma“ naaseb ning tahab teha seda, mida vahepeal teha ei saanud - tihti on endale elamine sellel perioodil suur unistus. Vahest püüab üks suhte arengut tagasi hoida, et senine elu jätkuks ja teine jälle liiga kiiresti suurt muutust läbi viia, nii et suhte tasakaal satub ohtu. Need käitumised, mis suhet ohustavad, püütakse kõrvaldada. Mida kauem on arengupidurdus toimunud, seda ägedamalt lõpuks reageeritakse a la ma ei saa enam kalal käia muutub väljakannatamatuks.
Pere eluringi üleminekuperioodil ühest faasist teise iseloomustab vähemalt ühe poole soov suhte reegleid muuta. Tihti on konfliktne aeg, kui lapsed on teismelised, tahavad rohkem iseseisvust, aga vanemate jaoks pole nad veel piisvalt küpsed suuremaks vastutuseks oma elu ja tegemiste eest.

Tühja pesa etapp algab paaril siis, kui lapsed on iseseisvat elu alustanud. Kui mõlemad panustasid palju enda ja laste tegevustesse ning vähem või üldse mitte paarina ajaveetmisesse, siis võib neid tabada ehmatav tõdemus, et polegi enam millestki rääkida ja kõrvalseisev  inimene tundub võõrana. Vahel lõpetatakse siis suhe. Oleme ju kuulnud, kuidas 20-aastaselt pere loonud paar läheb pärast 20.-t pulmaaastapäeva lahku. See võib olla seotud tühjuse tundega, mis siis partneri osas on tekkinud kui lapsed kodust läinud on. Samas kui paar hoiab ühte laste kasvamise ajal, võivad nad olla rõõmsad nö uute mesinädalate üle, kus saavad segamatult oma meelistegevusi teha ilma, et väikestega arvestama peaks.

Vanaduses seob inimesi armastus, mida võib kirjeldada kiindumuse ja sügav sõprusena. Kui suhe on olnud rajatud eelkõige füüsilisele meeldivusele ja see nii jääbki, võib juhtuda, et seda mis seob jääb liiga väheks, et koos pensionipõlve nautida võiks.

Ilmus ajakirjas "Mari" juulis 2013

Roosad prillid

Tavaliselt hangitakse endale prillid siis, kui tahetakse ümbritsevat selgemalt ja seega tõetruumalt näha olgu siis objekt kaugel või lähedal. Loomulikult võivad need olla ka roosad nagu minu esimesed prillid, mis andsid inspiratsiooni klassi poistele laulmaks mulle korduvalt: "Prillid peas hea unelda." Aga siinkohal ei tahtnud ma mitte nendest okulaaridest kirjutada.

Kui me kohtame kedagi, kes meile väga meeldib, ütlevad tihti teised (enamjaolt mitte siiski ise), et meil on roosad prillid peas. See tähendab, et me märkame inimese juures valdavalt ainult head ja jätame tähelepanuta negatiivse ja häiriva. Tundub et, kui see efekt tekib, siis käib see kaasas armumisega, mida meie õpetajad nimetavad naljatledes psühhootiliseks ja mööduvaks nähtuseks. See on mõnes mõttes huvitav, et isegi need, kes muidu on väga kriitilised ja kellele torkavad esmalt silma pigem kõiksugu puudused, võivad armununa olla selles mõttes täiesti ümber vahetatud. Seega tundub, et roosasid prille me ise endale ei vali, vaid mingil hetkel on need meil lihtsalt ees ja kõik.

Nüüd aga mis minu jaoks on huvitavam, on see, et millal need ära tulevad ja miks. Kui rääkida keemiast, siis tõenäoliselt mingil hetkel hakkab meie keha tootma vähem nn mõnuainet ja nii hakkabki pilt selginema -haha seekord siis pigem prillideta. Märk sellest on see, kui hakkavad silma torkama asjad, mida enne üldse ei märganud ja mis esmapilgul ei meeldi: see kuidas ta hambaid peseb, see kuidas ta sööb, see millist nalja teeb jne. Mõni ehk ehmatab siis, et oi ta ei meeldigi enam mulle nii, kas oleks vaja lahku minna kuna ta pole perfect match. Loodan, et selles faasis on kõigil keegi kõrval ütlemas, et see on normaalne nähtus, kui inimene hakkab su kõrval inimeseks muutuma kõikide oma armsate ja mis seal parata - ka mitte nii armsate külgedega. Siis on võimalik teda armastama hakata - ütlevad targad. Seega tundub, et püsiva suhte tekkimise jaoks on vajalik, et roosad prillid kaoksid.
Aga millal see tavaliselt juhtub? On see seotud mingi sündmusega näiteks esimese suure tüliga või on see keha keemiast tingituna mingi aeg näiteks aasta-kaks? Siin ootan teie panust enda või teiste elust.

Ja nüüd minu jaoks kõige põnevam küsimus - kas see on paratamatu, et mingil hetkel sa ei näe enam oma kaasat valdavalt positiivsena? Ma tahaks väita, et kui on kokku saanud selline paar, kes sobivad omavahel väga väga hästi, nii hästi, et tahaks lausa kasutada väljendit See Õige, siis ehk mõnes mõttes jäävadki roosad prillid alatiseks pähe ehk natuke väiksema plussiga, aga siiski. See oleks ju tore!

Nautigem üksteist!