Miks petetakse?

Kui jagasin aasta tagasi pereterapeut Katrin Saali Sauliga oma mõtet petmisest raamat kirjutada, siis ta arvas, et sellel teemal võiks kindlasti Vikerraadio "Peresaates" vestelda. Kuna raamat ilmus alles 2021.a. veebruari lõpus, siis saime kevadel pereterapeut Siiri Tõnistega mõtte teoks teha. Esimeses osas arutlesime miks petetakse ja teises osas avasime, mis edasi toimub kui petmine on avalikuks tulnud. Usun, et see on huvitav kuulamine. Lingid on siin ja siin.  

Podcastid suhetest

Oma petmise raamatu turundamisega seoses on mind kutsutud mitmete podcastide külaliseks. Enne oli see mu jaoks tume maa, nüüd tean, et osa on videoga ja osa ainult audioga. Seda tean ka, et kõik podcastide loojad on hingega asja kallal. Mõlemas on üldjoontes juttu suhetest. Jagan teiega Tööotsija podcasti siin ja Ausad Mehed podcasti siin.  

Minu viimase raamatu kirjastaja Jesper Parve käis Brigitte Susanne Hunt saates "30 min taevast" külas ning kinkis talle minu raamatu, mille BSH kahe päevaga läbi luges ja vaimustus, et Eesti asi ja tekitab hulga seoseid. Järgmiseks kutsus ta mind ka oma külaliseks ja rääkisimegi petmisest suhetes. Lugu on siin ja podcasti link asub samas. 

Tõsised suhteküsimused ja vastused

Tutvusin Eesti Meedia meelelahtusportaalide juhi Kertu Jukkum-iga 2018.a. kevadel Buduaari turul, kus mina tutvustasin oma uut raamatut. Sattusime jutustama ning mul on hea meel, et sain võimaluse raamatut ka ELU24 ja Postimehe veebis tutvustada. Intervjuu põhisisu on tõsised suhteküsimused nagu miks petetakse, miks lahutatakse, kas kärgperes on võimalik õnnelikult elada jms. Huvitav, et kärgpere teema järjest rohkem minu lauale jõuab, aga ju siis see on väga aktuaalne.
Intervjuud saate kuulata siit.

Facebook - suhterikkuja?

 

Jaanuari 2016 Cosmopolitani kirjutasin kommentaari selle kohta, kuidas Facebook võib meie paarisuhteid mõjutada. Link on siin.

Mis on petmine?

Evelin Ilvesest avaldatud piltidega seoses on tekkinud suur arutelu sellest, mis on petmine ja täpsemalt ka kas suudlus on petmine. Tõsi on see, et me ei tea meie esileedi loost rohkem kui see pilt ja nii loob igaüks endale ise selle ümber loo ning meile on omane, et täidame infotühimikud pigem mustema versiooniga asjadest. Kuid siiski arutlegem natuke petmise üle, kui see teema üles on kerkinud.

Mina näen, et petmise tähendus lähtub üldisest moraalikoodeksist, milleks võib olla ka Piibli sõna ning südametunnistusest. Teame ju kultuure, kus mitmenaisepidamine on norm ning isegi kui ehk ühele haarlemi naisele võib tema mehe suudlemine teise oma naisega mitte meeldida, siis ta seda taunida või hukkamõista ei saa. On inimesi, kelle jaoks seks on vähem intiimsem kui suudlemine ning nende südametunnistus ei löö häirekella, kui nad näiteks juhuvahekorda astuvad samas ise pühendunud suhtes olles. Siin aga tuleb mängu üks aga. Nimelt suhtes olles ei saa lähtuda ainult oma moraalist ja südametunnistusest, vaid lisaks tuleb arvestada ka partneriga. Suhtes on olla nii palju kergem, kui partnerte nägemused sellest, mis petmine on, kokku langevad. Minu vastuvõtul on käinud paare, kes pooldavad vaba suhet, mis hõlmab teistega muuhulgas ka seksimist, kui see soov peaks tekkima. Nad on uhked, et lasevad partneril olla vabad ning saavad ka ise vabad olla. Seega suhet luues või selle algusfaasis on kindlasti üks oluline teema, mida arutada kummagi poole arvamused sellest, mis on petmine ehk mida üks peab teise au riivamiseks ja usalduse kuritarvitamiseks. Tihtipeale just need on asjad, millest on raskem üle saada, kui petmise aktist endast. Seega kui küsitakse, kas suudlus on petmine, siis tavaolukorras võiks vastata, et see on petmine siis, kui see on petmine suhte teise poole jaoks.

Asi muutub keerulisemaks, kui küsimus tekib paari, kohta, kes on avalikkusele tuntud ning kelle kohta tundub nagu igaühel võiks oma arvamus olla. Eestis üldiselt ei kiideta takka, kui suhtes olev inimene kellegi teisega suudleb, kuid samas teame paljusid, kes seda siiski teevad ja me siiski kutsume neid oma sõpradeks. See on sellepärast, et asjad ei ole nii must-valged ja meie ei tohiks tegelikult olla teiste osas kohtumõistjad. Väga tihti näen paare, kus kõrvalehüpe on tegelikult aidanud alles rääkima hakata nendest paariprobleemidest, millest enne ei ole suudetud või osatud rääkida. Nüüd on lihtsalt sundseis kuna vähemalt üks pool, aga ka tihti mõlemad küsivad: „Miks see juhtus?!“ Tõepoolest, tihti ei tea ka petja, mis täpselt teda nii käituma pani. Nii nagu ettepanek lahku minna, nii on vahest ka petmine soov asju suhtes muuta teadmata, kuidas seda konstruktiivselt ja tulemuslikult teha. Ollakse olnud mingisuguses surnud ringis, proovinud lahenduseks erinevaid alternatiive, aga miski pole lahendust pakkunud. Tuntakse ennast nii halvasti, et arvatakse, et lahus on parem või siis kasvõi korrakski teisega ennast paremini tundmine on ka oluliselt positiivsem kui kogu aeg kannatada. Me ei tea, võime oletada, lood on erinevad. Mida me saame teha, on soovitada abivajajatele professionaalide abi ning elada oma elu „õigemini“.

 

Ilmus Delfi Naistekas 27.08.2014

Kuidas saada üle hirmust, et elukaaslane võib truudust murda

Lugu 1: Oleme elukaaslasega aasta koos olnud, hiljuti öeldi mulle, et ta tahaks peale minu ka teiste naistega magada ning petmine tulevikus pole välistatud. Kui temalt hiljem selle kohta küsisin, siis vastati, et tahtmine on üks asi, tegemine hoopis midagi muud. Kuidas sellist inimest nüüd usaldada, iga kord kui ta kuhugi lähen muretsen, et kas ta ei pane vasakule ja kas pole seal kedagi, kes teda võrgutama kipuks, sest sellele vaevalt ta vastu paneks. Kuidas olla? Usaldamatus on jube, aga lolliks, kellele sarvi tehakse ka ei taha jääda.
Lugu 2: Meil saab mehega novembris 6 aastat. Kasvatame koos ühist tütart. Suhe on olnud üle kivide-kändude. Tean, et ta pettis mind vahepeal. Sain jälile ja ta lõpetas. Küll on aga valetanud. Olen sõbra juures, kuid kogemata lobiseb välja mõni nädal hiljem, et oli hoopis kuskil mujal. Plaanime teist last, kuid ikkagi on närv sees, kas ta jääb truuks või olen ühel hetkel kahe lapsega üksi? Oleme elukaaslasega sellest rääkinud, ja ta on tõesti muutunud minu ja tütre suhtes hoolivamaks, viimastel aastatel kuid süda ei anna rahu. Kuidas saada südamerahu, et minevik jääb minevikku.?
Vastan teile koos, kuna teema on sama: petmine ja petmise kartus. Selle viimasega on üks halb asi ja seda kutsutakse isetäituvaks prohvetluseks. Nimelt kui te midagi kardate, et juhtub ja seda ka väljendate, siis võibki see lõpuks tõeks osutuda. Kui olete mehe suhtes niikuinii usaldamatu, kontrollite teda, näitate välja, et teil on hirm, siis põhimõtteliselt käitute nii nagu juba arvestaksite sellega, et ta petab teid või on seda teinud. Mehel on siis valida, kas ta jätkuvalt väidab teile, et petmist pole (enam) olnud ning on solvunud, et te teda ei usu või lõpuks petabki, sest niikuinii te arvate, et ta seda teeb — olgu siis vähemalt asja eest. Selline on inimeste psühholoogia. Samas mõistan, et usaldus on kerge kaduma ja raske (taas)tekkima.
Ehk on natuke naiivsetel inimestel isegi kergem elada, sest kahtlused ja kõhklused närivad hinge. Kui midagi jubedat tulebki välja, siis vähemalt enne seda oli elu hea rahulik.
Esimese loo puhul võib tunnustada meest aususe eest. Ehk ta tõesti mõtleb sellele, kuidas teistega oleks ning jagas seda partneriga. See võib tähendada, et teil on lähedane suhe, mis väljendub oma sisemaailma jagamises teisega. Miks on teil raske uskuda, et on teatud fantaasiad, mille teostamist ei aetagi taga? Pakun teile nii arutledes alternatiivset käsitlust teemast.
Teise loo puhul sooviks teada, miks mees valetab? Vahest tehakse seda heas usus, et nii ei saa naine haiget. Kui petmine on toimunud ning mees situatsioonis, kus naine võiks seda taaskord kahtlustada, siis ehk ei taha mees, et naine asjata muretseks ning käibki välja hädavale, et on sõbra pool. Ma ei õigusta sellist käitumist, aga hea oleks teada, miks ta nii teeb ja võib-olla ei ole see nii nagu teie hetkel arvate. Kui teine inimene on teie usaldust kuritarvitanud, siis natuke mitmeti mõistetavas situatsioonis tuleb teie negatiivne hoiak tema suhtes automaatselt ehk siis pigem usute, et ta teeb seda jälle, kui et ta tegelikult on hea mees, lihtsalt üks kord libastus.
On mõistlik, et kaalute oma suhte jätkusuutlikkust enne teise lapse soetamist. Kui paarisuhe on korras, on ka lastel hea kasvada ning teil kergem neid kasvatada.
Petmine võib väljendada soovi suhtest väljuda. Kui ise seda millegipärast ei suuda või ei oska teha, siis võib tekitada olukorra, kus ehk teine pool selle ise välja käib. Oluline on uurida petmise tähendust teie suhte kontekstis. Tore, et saate omavahel rasketel teemadel rääkida ning näete tema käitumises muutust — see annab lootust, et teie suhe on muutunud ning ehk on sellega muutunud ka asjaolud, miks petmine aset leidis.
Tahaks arvata, et kuigi petmine on tihti seotud partnerite vahelise suhte probleemiga on siis kui hetk käes siiski inimese enda valik, kuidas ta käitub mitte ainult teise suhtes, vaid ka enda suhtes. Isegi kui teie suhted on väga probleemsed ning üks mõtleb suhte lõpetamise peale, ei pea see enne viima petmiseni. On neid, kes seda teevad ning neid, kes siiski otsustavad suhtes olles kaasale truuks jääda. Igal juhul kui mõistate, miks midagi juhtus, on suurem võimalus seda tulevikus vältida.

Ilmus 5.10.12 lehel naistekas.delfi.ee

Uues suhtes vana kallimaga

Viimasel ajal olen oma töös märganud tendentsi, et mitmed paarid tahavad taas kokku saada või on saanudki, kes kunagi juba olid pikemalt koos.  Lugejatega olid nõus oma kogemusi jagama Pille (25) ja Tarmo (26) (nimed muudetud).

Pille seletas, et sai Tarmoga kokku juba keskkoolis, mil nad käisid ühes klassis. Alul olid nad parimad sõbrad ja lõpuklassiks kasvasid paariks. Mõlemad kirjeldasid oma armumistunnet tugeva ja sügavana ning see hoidis neid koos neli aastat. Siis aga hakkas Pille märkama teisi noormehi enda ümber kusjuures mõni neist tundus naljakam, veetlevam, targem, huvitavam kui Tarmo. Tekkis hirm, et kas tõesti peab ta ühe mehega elu lõpuni koos olema ning ei koge enam seda avastamisrõõmu, erutust ja põnevust, mida Tarmoga nende suhte alguses. Viies suhteaasta möödus kahtluste ja kõhklustega ning kui Pille oli lõpuks valmis neid mehega jagama,  tekkisid neil tülid põhjuseks eelkõige Tarmo armukadedus- ning aegajalt ka enesehaletsushood. Asi kulmineerus sellega, et Pille küsis, kas Tarmo tahab oodata, kuni tüdruk eksperimenteerib ja elu teisi võimalusi katsetab, aga Tarmo jaoks oleks see olnud liialt isekas ning valis ehk hetkel valusama variandi – nad läksid lahku. Nii kaua kui mõlemad vallalised olid, suheldi mõõdukalt edasi, seda enam, et sõpruskond oli sama, kuid kui Tarmo (jah just nimelt hoopis tema) leidis uue kaaslase, nende kohtumised katkesid. Nii möödus kaks aastat. 

Edasi jutustas Tarmo, et ühel päeval sai ta tuttavalt numbrilt telefonikõne ning oli siiralt üllatunud, kui Pille tegi ettepaneku kohvikusse minna ja natuke lobiseda. Tarmo läks hea meelga ja parajalt uudishimulikuna. Ei läinud kaua aega, kui Pille tunnistas, et igatseb Tarmot ning et pole tegelikult selle kahe aasta jooksul paremat partnerit leidnud. Mehe esimene reaktsioon oli meeldiv üllatus, siis  aga sai ta kurjaks, et miks siis Pille rikkus kõik ilusa ära. Vestlus jätkus ning ka Tarmo avaldas, et ega tema praegune suhe pole nii kuum kuigi jah ega midagi otseselt halvasti ka pole. Nad meenutasid koosveedetuid suveseiklusi ning talvenaudinguid ning jõudsin aruteluni, kas võiks ehk uuesti proovida. Juba samal õhtul tegi Tarmo oma kaasale teatavaks, et esimene armastus ei ole ununenud ning ta võlgneb endale, et vaadata, kas nad võiks taas õnnelikuna koos paarisuhtes olla. 

Minu juurde jõudsid noored siis, kui pärast poolt aastat taas koos olemist ja elamist, ei tundnud kumbki, et suhe on selline nagu kunagi minevikus, olid seetõttu pettunud ning kaalusid lahkuminekut. 

Teise loo jagajad  on Virve (38) ja Aadu (45) (nimed muudetud), kes said kokku pärast ebaõnnestunud suhteid, nii et „turuseis“ oli mõlemil teada. Tekkis veendumus, et  teine on puuduv osa tervikust ning valmisolek oma elu jagada.  Nad olid koos kuus aastat ning said ühiselt ka lapse. Mees rääkis avameelselt, kuidas viimasel aastal käis naine talle närvidele, sest pidevalt näägutas ning polnud millegagi rahul. Mees otsis lohutust ja mõistmist armukese juures, millest aga naine teada sai ning mehe nende kodust ja oma elust välja ajas. Laps jäi ema juurde ning tema kohtumised isaga jätkusid. Möödus pooleteist aastat. Naise viha rauges ja aegajalt olid tal eksiga toredad jutuajamised kohvitassi taga, kui too last tõi või viis. Mõnikord tuli endine kaasa appi mööbli kokku monteerima ja talviselt külmunud toru sulatama kuni ükskord ei tahtnud enam ära minna. Aadu sõnul pettus ta uues suhtes ning soovis lapse ema juurde tagasi kolida, et koos taas pere olla. Mina kohtusin mõlemaga siis, kui naine kaalus kas seda lubada. Virve pelgas ja rääkis kujundlikult katkisest vaasist, mida ei saa kunagi päris terveks teha, sest praod jäävad ikka alles. Ta küsis, mis välistab sama situatsiooni st mehe kõrvalsuhte tekkimise tulevikus ja lisas, et tema seda alandust ja valu küll uuesti läbi teha ei soovi. Samas tõdes ta, et lapsele võiks see jällegi hea olla, kui isa-ema koos ühe katuse all elavad.  Ehk oleks see rohi üksinduse vastu, mida ta tundis –ikkagi parem tuttav mees, kui uuega suhet alustada. Kas need on piisavad põhjused, et kokku saada või vastupidi lõplikult romantiline suhe maha matta, küsisid Aadu ja Virve.

Kui esimene armumine möödub ja nö silmaklapid langevad, siis on võimalik, et üks või mõlemad pooled soovivad suhte lõpetada. Argipäev ehmatab ning erineb piisavalt liblikad-kõhus tundest, et endalt küsida, kas see on ikka see Õige. Kas see on hea suhe, kui peab pingutama? Olen nõus, et kui algusest peale on väga raske ennast mõistetavaks teha, huumorimeel erineb kardinaalselt, partneril pole samu tõekspidamisi sulle kõige olulisemates asjades, siis ehk hea seks või suur rahakott ei ole piisav pikaajaliseks õnnelikuks suhteks. Kõik kes alul sümpaatsed on või kirge tekitavad, ei pea tingimata olema abikaasa kandidaadid. Kindlasti aga ei tasu arvata, et Õigega arusaamatusi ette ei tule.  Seega, kas jätkata selle inimesega, kes lisaks armastusväärsusele on ka vahest ülimalt vihaleajav ja ärritav? Kindlasti on neil kergem jätkata, kellel on eeskujuks ees ühe paari pikk ja piisavalt rahuldustpakkuv kooselu. Ka neil on kergem jätkata, kes usuvad, et armastus muutub, aga pole seetõttu vähem pakkuvam. Kui kuklas tiksub madalast enesehinnangust tulev alateadlik hirm, siis võib lahkuminek toimuda sellepärast, et mitte tulevikus ise saada majajäätuks. Tänapäeval on ka täiesti loomulik, et noored tahavad olla piisavalt vabad, et oma piire katsetada ning kogeda erinevaid tundeid, et lõpuks mõista armastuse tähendust.

Kui paar on ükskõik millisel põhjusel lahku läinud, siis võivad nende suhted üllataval kombel mingi aja möödudes muutuda paremaks, kui need olid koos olles. Nimelt pole siis nende vahel enam teatud kohustusi, millest muidu tülid võivad tekkida a la sa käid liiga palju ilma minuta väljas, sa ei tegele õhtul piisavalt lapsega, sa ei tee mulle piisavalt kingitusi, sa ei anna mulle piisavalt hingamisruumi jne. On võimalik suhelda taas inimese helgema poolega ja siis kui tal on hea tuju ning pole ime, kui küsidki endalt, et miks me ometi lahku läksime, ta on ju nii normaalne või lausa tore. Mida paksema unustuste tolmukorra alla jäävad nägelused ja kismad, seda rohkem võib pinnale jääda kõik ilus. Iseenesest pole selles midagi halba, aga selle põhjal otsust uuesti kokku saada, on ehk ennatlik. Alati tuleb näha inimest tervikuna.

Kui taas pärast pikemat pausi kokku saada võiks alustada nagu uue suhte puhul käimisest ja teineteise tundma õppimisest. See võib tunduda jabur soovitus, aga inimesed küpsevad ja muutuvad ning enne pühendumist võiks teada saada, kes see inimene nüüd on. Samuti võimaldab see osadel omadustel ja tegudel, mis enne häirisid taasavalduda ning kumbki saab tunnetada, kuivõrd nad on valmis nendega seekord leppima. On võimalik, et pärast luhtunud suhet, korrigeeritakse oma ootusi suhtele ning ei oodata kuud-päikest ega ideaalset liitu.

Kui keegi peab päevikut, siis on hea vanu sissekandeid lehitseda ning mõelda, kas toonased kurtmised olid niisama vingumised või võiksid need uuesti saatuslikuks saada. Meenuta põhjuseid miks lahku läksite ning püüa analüüsida, kas need võiksid alles olla. Ka selleks on kurameerimise faasi taasläbimine hea. Esimese loo Pille uudishimu rauges mistõttu kui ainult selle põhjal otsustada, siis ei pruugi suhte taastamine olla hukule määratud. Virve luges oma salamõtteid ning leidis, et kui Aaduga uuesti proovida, siis enne peaks palju teemasid läbi käima, et tulevikus deja vu-d ära hoida. Nad otsustasid teraapias arutada kodust rollijaotust, hoolivuse väljendamist ning oma vajadustest teistele teadaandmisest.  Nimelt arvas Virve, et kogu kodune elu oli tema peal, mistõttu tal oli pidev stress ning ka arvamus, et mees temast ei hooli – näeb, kuidas teine vaikselt kannatab ja laseb sel toimuda. Mees aga arvas, et naisele meeldib olla kodus perepea, püüdis eest ära hoida ja mitte segada. Virve oli sellisest tõlgendusest jahmnud, aga mõistis, et ka nii võis tõesti situatsiooni mõista.

Ohumärk on see, kui üks pooltest ütleb, et tahab vanu häid aegu tagasi. Mina julgen küll väita, et minevikku ei saa kunagi tagasi minna ning täpselt samu tundeid kogeda seetõttu ka mitte. Saab midagi peale hakata tänases hetkes ning vaadata-planeerida tulevikku. See aga ei pruugi tähendada, et kõik käesolev või tulevane ei võiks olla sama ilus ning tundeküllane, kui see kunagi oli.

Hästi oluline on suhte, nii uue kui vana, alustamise puhul see, et tuntakse iseennast –kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu põhiväärtused, unistused, vajadused.  On neid, kes teavad, mida ja keda nad ei taha nt nagu Tarmo mingil hetkel jõudis tundmuseni, et uus naine pole õige kaaslane, kuid rahuldust pakkuva suhte jaoks peaks ikkagi teadma ka mida ja keda tahad ning see algab enesetundmisest.  Võib lugeda raamatuid, käia loengutel, rääkida sõpradega, kes on meile heaks peegliks, niisama vaikuses näiteks looduses mõtiskleda ja mediteerida – variante endani jõudmiseks on palju. Kõige parem on alustada suhet siis, kui tunned, et  saad ka ilma Temata ennast rõõmsana tunda, Tema aga on justkui kingitus – kirss tordil.

Mis puutub konkreetse loo paaridesse, siis Pille ja Tarmo läksid lahku. Nad tundsid, et tahavad siiski elult erinevaid asju ning neile sobib sõprus paremini. Pillel on uus kallim ning lootused on suured, Tarmo kohta info puudub. Pille on rõõmus, et proovis Tarmoga uuesti, sest nüüd ei kripelda, et mis oleks saanud kui.... Samas tõdes ta, et praegune suhe on nii palju parem, kui ta oleks osanud soovida mistõttu tema jaoks oli lahkuminek kokkuvõttes positiivne. Virve ja Aadu on otsustanud uuesti paarina koos elada, aga käivad jätkuvalt terapeudi juures, sest usalduse taastekkimine ning hirmudest lahtilaskmine võtavad aega. Soovime neile ja ka teistele sarnastele paaridele edu.

Ilmus maikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".

(Suhte)tervis peitub mõtlemises?

Hiljuti õpetas ühel seminaril mind naisterahvas, et igal päeva tuleb alustada liigeste soojendamisega. Kõigepealt tuleb mudida varbaid, eriti suurt varvast, sest see on seotud seisvate mõtete ja seedimisega; siis hüppeliigese ümbrust, mis reguleerib ärkvelolekut ja unisust; edasi põlve alt, mis aitab ärevuse ja maksaprobleemide puhul; jätkata õla ja küünarvarre mudiga. Lootose poosis jalatallad vastamisi põlvede maa poole surumine samal ajal pearinge tehes lõpetab "võimlemise". Kõiki harjutusi peab saatma sügav ja rahulik hingamine kõhu kaudu. Kui muuta selline ärkamine rutiiniks, siis see pidavat haigusi eemal hoidma. Yeah, right ...


Sellel suvel oli Shanghais psühhiaatria konverents, kus avaldati väga mõtlemapanev uuringu tulemus. Olete ehk kuulnud placebo efektist, mida tihti seletatakse lahti ravimi võtmise näite abil. Kui te usute, et tablett mida võtate, aitab teid, siis see tihti ka aitab isegi siis kui sellel tegelikult ravimile omast keemilist koostist pole. Harvemini räägitakse nacebo efektist - kui sa ei usu, et mingi asi nt ravim sind aitab, siis selle manustamise tulemus on praktiliselt null.

Nüüd aga uuriti seda, kui inimene võtab ravimit ning ta seda ise ei tea. Oskate arvata, mis siis ravimi mõju on? Vastan teie eest - pea olematu. Seega mõjutab meie tervenemist haigustest ravimite abil see, kas me ise neisse usume. Tõenäoliselt laste puhul siis mõjutab see, kas vanem(ad) ravimitesse usuvad. Ma arvan, et meie teadvuse mõju ei piirdu ainult sellise situatsiooniga, vaid seda saab laiendada ka suhtetervisele.

Usun siiralt, et õnnelik suhe algab juba enne inimesega kohtumist. See algab siis, kui sa mõtled, milline inimene sulle sobiks ja kellega oleks rõõm koos olla. See algab siis, kui unistad kuidas te koos olete, mida teete jne. Ma arvan, et nii loome reaalsust. Kui tegemist on uskliku inimesega, siis lisandub veel soov, et las mu kaaslane olla mulle sobiv Tema hinnangul, sest mina ei tea, kes mulle hea on. Tihtipeale meie valikud on piisavalt juhuslikult ehk emotsioonidest kantud a la ta tekitab mus meelidvat ärevust (I get butterflies in my stomach) või siis jällegi ehk liialt praktilised - ma juba tunnen teda, tal on juba materiaalne kindlustatus olemas, ma olen juba piisavalt vana ja peaksin kellegiga olema jms. Tean juhuseid, kus naise kolm partnerit on olnud kõik väga sarnased, aga suhe mitte jätkusuutlik ja siis ta on endale palunud sobivat kaaslast ning kohanud esmapilgul ootamatut matchi, aga kes hiljem ongi selleks õigeks osutunud.

Mul on sõbranna, kes ütleb, et ta on "pasamagnet" ja ma alati hurjutan teda, et ära räägi nii, siis sa just tõmbadki keerulisi situatsioone ligi. Samamoodi võib olla suhetega, et kui sa mõtled, et normaalseid mehi-naisi pole olemas, siis sa leiadki sellise, kes kinnitab su arvamust. Tasub oma mõtteid kontrollida.

Oletame et suhe on juba olemas, siis sellega rahulolu on jällegi minu meelest paljuski seotud sellega, kas sa üldiselt vaatad elu kui pooltäis või pooltühja klaasi. Eestlased minu meelest väga õnnetunnet ei väljenda, pigem kui on hästi, siis öeldakse, et on normaalne või siis ei öelda midagi. Ei tea, kas see on tagasihoidlik väljendusviis või tõesti tunnete tundmise madal määr, aga ma arvan, et see mängib rolli selles, kuidas sa oma suhtega rahul oled. Kas sa otsid kõiki neid väikeseid asju, mille üle rõõmustada ja mille kohta oma kallimale aitäh öelda? Kas sa kahtluse või arusaamatuse korral pigem usud, et su armastatud tahtis/tahab sulle head ja hoolib? Huvitav kui paarisuhtes üks on optimist ja teine pessimist, siis kumb nö peale jääb - kas optimist on teisele eeskujuks või tõmbab pessimist partneri negatiivsuse spiraali kaasa.

Arvan, et eriti oluliseks muutub mõtlemise suunamine siis kui tegemist on suhte kriisiga ja näiteks üks pool on teisele haiget teinud ning on sellega teises tekitanud usaldamatuse. Kui nüüd "patukoti" iga järgmist sammu tõlgendada kui järgmist katset petta, valetada jms, siis kas saavad asjad paremaks muutuda. Väljapääs on see, et mingil hetkel kahtlustaja/kahtleja valib mõtte muutuse - julgeb loota, uskuda, näha head. See võib teisele osapoolele mõjuda innustavalt ning tema motivatsioon saada selliseks kaaslaseks nagu teine juba teda näeb võib oluliselt suureneda. Miks mitte proovida? Ja kui läheb ikkagi halvasti, siis mina väidan, et sa ei ole kaotanud, pigem kaotad siis kui ei anna endale võimalust ning oled oma hirmude kütkes kammitsas.

Võite vabalt vastu vaielda!

Olge terved!

Robert Wendt ja tema 40 aastat kogemust

28.-29.09 kuulasin Ameerikast Eestisse Pereteraapia Ühingule külla sõitnud Bobi, kes ütles, et tal on käes years of giving back. Eks seetõttu oligi võimalik väga väikse tasu eest tema arvamusavaldusi kuulata. Koha alguses ütles ta ära, et te võite mind uskuda või mitte uskuda ja jutu jätkudes sain aru,miks ta sellise disclaimeriga esines.

Mõned väljavõtted huvilistele seekord ilma omapoolsete kommentaarideta (neid ootan pigem teilt):
- igal inimesel võiks olla viis sõpra, siis peaks olema kõik tema erinevad küljed kaetud ja ta saaks neid väljendada. Arv on tinglik, aga suures piirdes võiks sellest joonduda. Kui on näiteks kaks, on see liiga vähe ja kogu koormus erinevate vaimsete huvide rahuldamise eest langeb olemasolevatele sõpradele.

- Ameerikas 50% esimestest abieludest lahutatakse ja 67% teistkordselt sõlmitud abieludest samuti. Miks see protsent kasvab teise abielu puhul on keerulisted suhete tõttu kui koos elavad vanemad (kellest üks on kasuvanem) bioloogiliste lastega ja kasulastega.

-Nendest abieludest mis püsima jäävad, on 25% sellised, mis on koos ainult praktilistel põhjustel, tavaliselt kas laste pärast või varandusliku seisu tõttu. Ainult 25% abieludest on sellised nagu võiks olla st nendes on soojust ja teineteisel inimesena kasvada aitamist. Samas ka neist ainult 5-7%-l on kooselu seksuaalselt rahuldust pakkuv. Väidetavalt on seksuaalne lähedus väga raskesti saavutatav ja jääb enamikule kättesaamatuks.
Statistikast tulenev järeldus on see, et abielu on väga raske töö ja enamus inimesi ootab selles läbikukkumine. Seetõttu peaks abielu võtma tõsiselt ja selle kallal vaeva nägema mitte lootma, et see õnn ja harmoonia, mis sõrmuseid vahetades paari vahel valitseb, jääb alatiseks kestma.

- lähedus e intimacy on enda sees toimuvate protsesside jagamine partneriga. See on rääkimine sellest, mis minus toimub, mida tunnen, mõtlen, mida kardan ja millest unistan. Lähedus on suhte kvaliteedi püsimise jaoks väga oluline. Tihti saab lähedus suure hoobi siis kui perre sünnib laps. Paarisuhe liigub aina kaugemale prioriteetide listis ja kui inimesed on stressis siis tavaliselt hakkavad nad käituma rolli kohaselt, mis neile loomulikult tuleb e tavaliselt naised overuse ema rolli ja mehe provider-i rolli. Lapse sünd iseenesest ei pea lähedust vähendama, pigem on selleks ükskõik milline suurem stress. Samas tihti lapse sünd eriti esimese lapse sünd perele suur stress on.

- emotsionaalne petmine on see, kui üks kaasadest on lähedane e verbaalselt intimate teisega ja mitte oma partneriga. See tähendab et kui suhtes lähedus ei kannata, ei ole tegemist petmisega. Hea näide sellest on sõbrannatamine, kus naised omavahel räägivad mõtetest-tunnetest ja teevad seda ka kodus oma mehega.

- petmisel ei ole midagi pistmist abieluga või kooseluga, mille kõrvalt see toimub, vaid selle põhjused peituvad petja teismeliseaastate suhetes oma vanematega. See kõik toimub alateadlikult ja petmisega võib inimene lõpuks saada selle tunnustuse (olla kõiges parim ka nt skoorida ilusa naisega), mida vanemad temalt ootasid, aga milleni ta kunagi ei küündinud. Samuti võib ta siis välja teenida ühe vanema lugupidamise, kes on ka petnud ja kes seda pigem nt mehelikkuse väljenduseks pidas.
Kuna tegemist on alateadlike protsessidega, siis ei pruugi petmine olla suhte lõpp, sest teine pool mõistab, et see pole tingimata ta kaasa otsus/tahtlik käitumine ja seetõttu on ehk kergem usaldusel taastekkida. Siin on oluline eeldus, et kui inimene on teatud negatiivsest käitumismustrist teadlikuks saanud, siis ta suudab selle murda ja mitte seda korrata.

- kui paar läheb lahku, laps jääb näiteks ema juurde elama ning emal tekib uus kaaslane, siis kui laps on umbes kahene, võib uus kasuvanem suhteliselt ruttu hakata co-parentiks. Kui aga laps on näiteks viiene või veel vanem, peaks minema viis aastat enne kui kasuvanem hakkab last distsiplineerima. Pigem peaks ta olema lapsele sõber ja terapeut ehk see, kes lapsele nõu annab, ta ära kuulab ja teda toetab.