Suhtetüdimus

Kõigile küsijatele annan teada, et mina pole suhteekspert. Hoopis teie olete! Kõik te teate kõige paremini oma suhte kes-kus-kuidas-millal aspekte ning neid ei suuda kunagi teisele 100% edasi anda. Psühhoterepaudi töö toimub kohtumisega, kus on hea, kui osalevad kõik probleemiga seotud isikud. Siis saab igaüks enda eest rääkida ja oma käsitlust reaalsusest kirjeldada, samuti saan mina jälgida inimeste kehakeelt ning kokku moodustub juba palju informatiivsem pilt. Lühikese kirja teel ühe inimese lugu lugedes, on mul väga piiratud võimalused teile nõu anda, aga saan seda teha üldisel tasandil ja saan ka pakkuda välja võimalikke stsenaariume ja vastuseid, millest teie ise siis valite, kas need teile sobivad.

Oleme umbes 3 aastat koos olnud. Viimane aasta on üsna raske olnud ja suhe on palju kannatada saanud. Nüüd on mees segaduses. Mida saan mina sellises olukorras teha? Kahtleb, kas mina olen talle ikka õige. Vist eriti midagi? Või on mingeid võtteid, mida saaksin talle soovitada, et ta endas selgusele jõuaks? Olen äraootaval seisukohal…ei suuda temaga kohtudagi enam, liiga valus on selline olukord. Kuidas ma käituma peaksin? Kahtlused on olnud juba mitu kuud vahelduva eduga. Selgusele jõudmine ei tohiks ju nii kaua ka aega võtta. Palju ma talle veel aega peaksin andma? Asi tundub halb, nii kaua ei tohiks vist kahtlusi olla..aga millegipärast ma ikka loodan. Selline kahevahel olek on nii väsitav lihtsalt.

Tahaks kohe küsida, mida see tähendab, et suhe on raske olnud ja palju kannatada saanud, mis on juhtunud? Ehk peitub selles ka osa vastusest. Ei tea ka, kas elate koos, kuigi ridade vahelt võiks nagu välja lugeda, et te pole elukaaslased. Millal kahtlused algasid? Mis siis veel toimus? Mida teie olete sellega seoses teinud peale ootamise? Kahtlus, kas olete õige sisaldab kindlasti ka konkreetsemaid näiteid, mida te pole välja toonud, aga mis võivad olla nõuandmisel olulised.

Tavaliselt kestab tundmaõppimise ja nurkade lihvimise periood umbes kaks aastat, aga eks see ole pikem, kui pidevalt koos ei olda. Põhimõtteliselt on võimalik, et kui armumisperiood läbi on saanud ja inimene sinu ees on sellisena nagu ta ongi ehk siis koos oma helge poole ja ebasoovitavate omadustega, siis tekibki valikukoht, kas tahan sama inimesega jätkata. Ei oska öelda, kas see pädeb hetkel teie suhte kohta.

Kui üldistada, siis loomulikult on kehva olla ootepositsioonil, aga miks te olete sellega nõus? Kommunikatsiooniteooria kohaselt kui üks midagi ütleb, siis ta määratleb sellega nende suhet ja teisel on võimalus kas selline määratlus vastu võtta või tagasi lükata. Teie loo puhul on mees öelnud, et ta kahtleb, kas olete see õige ja te olete selle vastu võtnud ehk siis ootate, et ta selgusele jõuaks. Ega ainult mehel pole õigus teie suhte osas otsustada, vaid teil ikka ka. Mis siis juhtuks, kui te ütleksite nüüd ise, et sa võid küll kaaluda, aga mina otsustan, et mina rohkem oodata ei taha ning ei taha olla koos sellega, kes minus kahtleb? Kui te siiralt oma sõnumi edastaksite, mida siis mees teeks? Või kardate sellist mõnes mõttes ultimaatumit esitada, sest aimate, et siis ta lahkub ning vähemalt praeguses seisus on ta teil olemas.

On inimesi, kes enne oluliste otsuse tegemist vaagivad pikalt, koguvad fakte, analüüsivad plusse ja miinuseid. Kas teie kaasa on ka selline? Kui jah, siis iseenesest oleks ju tore, kui talle anda aega suhte tuleviku osas otsuse tegemiseks, aga küsige temalt, kaua ta aega vajab ja las ta ise ütleb, siis tähtaja, mille eel te tal rahulikult mõelda lasete. Kui ta siis otsustab teie kasuks, võiks see ju olla turvatunnet tekitav. Loomulikult võite ka küsida, kas teie saate kuidagi aidata tal otsust teha. Ma ei pea silmas seda, et hakkate erinevaid osavusteste läbima, aga ehk on praegu käes see murdepunkt, et kas ma tahan seda naist endal kõrvale ka vanast peast ning ehk on mõned põhimõtted ja väärtushinnangud veel ebaselged st kommunikeerimata. Tore oleks, kui suhte jätkamise või lõpetamise otsus tehakse ühiselt. Siis on mõlemal kergem edasi liikuda olgu see siis koos või eraldi.

Mina tahaks teada, kuidas endas selgusele jõuda…ma ei tea enam, kas ma tahan selle mehega koos olla, aga lahkuminekumõte on ka hirmutav, samas temaga koos olemine ajab mind hulluks. kuidas ma tean, et tema on minu jaoks see õige?

Kas usute, et on olemas üks ja õige? Või et on olemas palju inimesi, kes võiks meile partneriks olla ning kellest osa meile meeldib ja osa mitte nii väga. Kui usute, et on olemas üks ja õige, siis loomulikult on lahkumineku mõte hirmutav, sest kui tema võib TEMA olla, siis see tähendaks ju, et keegi teine seda enam olla ei saa ning olete oma ainsa võimaluse nö tuulde lasknud. Kui usute teist varianti, siis usute tõenäoliselt ka seda, et suhe vajab tööd, sest pole olemas ideaalset sobivust, peab olema kannatlik, tolerantne, koostööaldis.

Mida tähendab, et ta ajab teid hulluks? Kas see on kogu aeg nii olnud? Kas olete juba sisimas otsustanud, et lahkuminek oleks parem, aga nagu kirjeldate, on see teostuseks liig hirmutav? Tihti tullakse vastuvõtule sarnase teemaga ning sisimas ehk isegi alateadlikult ollakse juba ühe variandi poolt, aga ühel või teisel põhjusel seda välja ei öelda. Ehk loodetakse, et terapeut seda teeks, et siis saaks endale, aga miks mitte ka partnerile öelda, et professionaal arvas nii ja kes tema vastu saab.

Kui pikad on olnud teie eelmised suhted ning kuidas on need lõppenud? Kas nemad ajasid ka teid lõpuks hulluks? Senise käitumismustri uurimine on kindlasti see, mida me kohtumisel teeksime.

Mitteotsustamine on ka otsus — see on otsus jätkata hetkel veel nii nagu on. Vahest on see hea ja vajalik, sest paremat varianti pole veel selgunud. Kindlasti on hea pigem kaaluda kui teha üks päev üks, teine päev teine otsus, mis tõenäoliselt oleks emotsionaalselt kurnav nii teile kui partnerile.

Olen oma mehega nüüdseks üle 3 aasta koos olnud. Meil on tore ja tragi 2,5 a poeg. Pärast lapse sündi muutus mehe käitumine täielikult. Oleme mõlemad üksteisele häirivaid asju teinud. Meie suhe on olnud nagu vahetustega — kord jookseb üks pool teise järel, samal ajal teine on ükskõiksem. Nüüd hiljaaegu ma mõistsin LÕPUKS, et selline ei tohi suhe olla. Kas oleme mõlemad asja juures või lähme lahku. Hiljaaegu oli tal ka töökaaslasega üsnagi minu jaoks häirivaid vestlusi (meilid, sõnumid) ja ma ei suuda rahus olla.. Eriti kuna minu vastu on ta nii ükskõikne ja lausa pahatahtik. Lahku minemise välja pakun öeldakse, et ise tead mis teed.. Tundub, et enda soove tal üldse ei ole. Töölt koju tuleb ka korra, ülejäänud aja veedab sõpradega. Muidugi hoolib ta lapsest ja tegeleb temaga ka aga mina? Tullakse õhtul koju ja siis nii väsinud, et ei ole aega minuga rääkidagi. Mul on paha tunne juba tema ja ta töökaaslase pärast ja lisaks veel meie probleemid, mitte ühestki eelnimetatud probleemist ta rääkida ei taha.. Pidavat talle närvidele käima, kuid minu arust ilma rääkimata asju korda ei saa. Mida ma siis tegema peaksin?

Kui ma saan õigesti aru, siis saite lapse suhteliselt suhte alguses. Kui paar kokku saab, siis läheb neil umbes kaks aastat aega, et oma „suhtetantsu” sujuvalt tantsima õppida. Kui see õnnestub, siis on see hea vundament, millele rajada pere lapsega. See aitab lapse esimesel kahel aastal, mida peetakse eriti raskeks, paaril ühist asja ajada ja teineteisest endiselt hoolida. Teil sattus teineteise tundmaõppimine ja kolmikuna toimima õppimine ühele ajale, mis tekitab suure pinge ja võib olla konfliktide allikaks. Lapse sündides elu muutub, tulevad uued rollid ja ehk ka uued rollijaotused, ehk peab mõnest asjast loobuma, ehk peab midagi uut õppima. Probleem võib tekkida, kui üks või mõlemad ei oska või ei suuda uue eluga toime tulla. Püütakse teha neid asju, mida siis, kui oldi veel kahekesi ning ollakse pahased, kui ikkagi ei vasta soovitu tegelikkusele. On võimalik, et vajate abi oma uue elu korraldamisel.

Mis teid koos hoiab? Küsin seda sellepärast, et mainisite, et kord jookseb üks teisel järel, kord teine. Sellest jääb mulje nagu tegemist on mõneti põneva mänguga ning testiga kui-palju-ma-talle-korda-lähen. Kas jagate ühiseid põhiväärtusi? Kas näete teineteist abikaasadena kogu eluks? Sellest peab rääkima, sest teie ei näe tema sisse ja vastupidi. Kas poleks tore, kui vestluse käigus selguks, et teie eeldasite valesti ja tema mõistis teid valesti ning tegelikult saab kõik korda! Uskumatult tihti muutuvad probleemid meist suuremaks, kui omavaheline kommunikatsioon puudulik on. Hea on valida hetk, mil mõlemad on rahulikud ja tore oleks, kui tuju oleks hea. Kui torm juba tulekul, siis saavad emotsioonid võimust ning arutelu jääb soiku. Kindlasti on abiks Gordoni mina-keele kasutamine. See tähendab, et mitte te ei räägi, mida kõike tema valesti teeb, vaid mida teie tunnete ja vajate. See võimaldab teie juttu tajuda muudmoodi kui rünnakuna, mistõttu ehk ei asu teine kaitsepositsioonile hakates teid vastu süüdistama või ei lähe sõnatult ära teise tuppa. Kui arvate, et jutuajamine paisuks tüliks ning te ei saaks rahulikult kõike välja öelda, siis võite ka kirja kirjutada.

Ilmusid 28.09.12 http://naistekas.delfi.ee/

Uues suhtes vana kallimaga

Viimasel ajal olen oma töös märganud tendentsi, et mitmed paarid tahavad taas kokku saada või on saanudki, kes kunagi juba olid pikemalt koos.  Lugejatega olid nõus oma kogemusi jagama Pille (25) ja Tarmo (26) (nimed muudetud).

Pille seletas, et sai Tarmoga kokku juba keskkoolis, mil nad käisid ühes klassis. Alul olid nad parimad sõbrad ja lõpuklassiks kasvasid paariks. Mõlemad kirjeldasid oma armumistunnet tugeva ja sügavana ning see hoidis neid koos neli aastat. Siis aga hakkas Pille märkama teisi noormehi enda ümber kusjuures mõni neist tundus naljakam, veetlevam, targem, huvitavam kui Tarmo. Tekkis hirm, et kas tõesti peab ta ühe mehega elu lõpuni koos olema ning ei koge enam seda avastamisrõõmu, erutust ja põnevust, mida Tarmoga nende suhte alguses. Viies suhteaasta möödus kahtluste ja kõhklustega ning kui Pille oli lõpuks valmis neid mehega jagama,  tekkisid neil tülid põhjuseks eelkõige Tarmo armukadedus- ning aegajalt ka enesehaletsushood. Asi kulmineerus sellega, et Pille küsis, kas Tarmo tahab oodata, kuni tüdruk eksperimenteerib ja elu teisi võimalusi katsetab, aga Tarmo jaoks oleks see olnud liialt isekas ning valis ehk hetkel valusama variandi – nad läksid lahku. Nii kaua kui mõlemad vallalised olid, suheldi mõõdukalt edasi, seda enam, et sõpruskond oli sama, kuid kui Tarmo (jah just nimelt hoopis tema) leidis uue kaaslase, nende kohtumised katkesid. Nii möödus kaks aastat. 

Edasi jutustas Tarmo, et ühel päeval sai ta tuttavalt numbrilt telefonikõne ning oli siiralt üllatunud, kui Pille tegi ettepaneku kohvikusse minna ja natuke lobiseda. Tarmo läks hea meelga ja parajalt uudishimulikuna. Ei läinud kaua aega, kui Pille tunnistas, et igatseb Tarmot ning et pole tegelikult selle kahe aasta jooksul paremat partnerit leidnud. Mehe esimene reaktsioon oli meeldiv üllatus, siis  aga sai ta kurjaks, et miks siis Pille rikkus kõik ilusa ära. Vestlus jätkus ning ka Tarmo avaldas, et ega tema praegune suhe pole nii kuum kuigi jah ega midagi otseselt halvasti ka pole. Nad meenutasid koosveedetuid suveseiklusi ning talvenaudinguid ning jõudsin aruteluni, kas võiks ehk uuesti proovida. Juba samal õhtul tegi Tarmo oma kaasale teatavaks, et esimene armastus ei ole ununenud ning ta võlgneb endale, et vaadata, kas nad võiks taas õnnelikuna koos paarisuhtes olla. 

Minu juurde jõudsid noored siis, kui pärast poolt aastat taas koos olemist ja elamist, ei tundnud kumbki, et suhe on selline nagu kunagi minevikus, olid seetõttu pettunud ning kaalusid lahkuminekut. 

Teise loo jagajad  on Virve (38) ja Aadu (45) (nimed muudetud), kes said kokku pärast ebaõnnestunud suhteid, nii et „turuseis“ oli mõlemil teada. Tekkis veendumus, et  teine on puuduv osa tervikust ning valmisolek oma elu jagada.  Nad olid koos kuus aastat ning said ühiselt ka lapse. Mees rääkis avameelselt, kuidas viimasel aastal käis naine talle närvidele, sest pidevalt näägutas ning polnud millegagi rahul. Mees otsis lohutust ja mõistmist armukese juures, millest aga naine teada sai ning mehe nende kodust ja oma elust välja ajas. Laps jäi ema juurde ning tema kohtumised isaga jätkusid. Möödus pooleteist aastat. Naise viha rauges ja aegajalt olid tal eksiga toredad jutuajamised kohvitassi taga, kui too last tõi või viis. Mõnikord tuli endine kaasa appi mööbli kokku monteerima ja talviselt külmunud toru sulatama kuni ükskord ei tahtnud enam ära minna. Aadu sõnul pettus ta uues suhtes ning soovis lapse ema juurde tagasi kolida, et koos taas pere olla. Mina kohtusin mõlemaga siis, kui naine kaalus kas seda lubada. Virve pelgas ja rääkis kujundlikult katkisest vaasist, mida ei saa kunagi päris terveks teha, sest praod jäävad ikka alles. Ta küsis, mis välistab sama situatsiooni st mehe kõrvalsuhte tekkimise tulevikus ja lisas, et tema seda alandust ja valu küll uuesti läbi teha ei soovi. Samas tõdes ta, et lapsele võiks see jällegi hea olla, kui isa-ema koos ühe katuse all elavad.  Ehk oleks see rohi üksinduse vastu, mida ta tundis –ikkagi parem tuttav mees, kui uuega suhet alustada. Kas need on piisavad põhjused, et kokku saada või vastupidi lõplikult romantiline suhe maha matta, küsisid Aadu ja Virve.

Kui esimene armumine möödub ja nö silmaklapid langevad, siis on võimalik, et üks või mõlemad pooled soovivad suhte lõpetada. Argipäev ehmatab ning erineb piisavalt liblikad-kõhus tundest, et endalt küsida, kas see on ikka see Õige. Kas see on hea suhe, kui peab pingutama? Olen nõus, et kui algusest peale on väga raske ennast mõistetavaks teha, huumorimeel erineb kardinaalselt, partneril pole samu tõekspidamisi sulle kõige olulisemates asjades, siis ehk hea seks või suur rahakott ei ole piisav pikaajaliseks õnnelikuks suhteks. Kõik kes alul sümpaatsed on või kirge tekitavad, ei pea tingimata olema abikaasa kandidaadid. Kindlasti aga ei tasu arvata, et Õigega arusaamatusi ette ei tule.  Seega, kas jätkata selle inimesega, kes lisaks armastusväärsusele on ka vahest ülimalt vihaleajav ja ärritav? Kindlasti on neil kergem jätkata, kellel on eeskujuks ees ühe paari pikk ja piisavalt rahuldustpakkuv kooselu. Ka neil on kergem jätkata, kes usuvad, et armastus muutub, aga pole seetõttu vähem pakkuvam. Kui kuklas tiksub madalast enesehinnangust tulev alateadlik hirm, siis võib lahkuminek toimuda sellepärast, et mitte tulevikus ise saada majajäätuks. Tänapäeval on ka täiesti loomulik, et noored tahavad olla piisavalt vabad, et oma piire katsetada ning kogeda erinevaid tundeid, et lõpuks mõista armastuse tähendust.

Kui paar on ükskõik millisel põhjusel lahku läinud, siis võivad nende suhted üllataval kombel mingi aja möödudes muutuda paremaks, kui need olid koos olles. Nimelt pole siis nende vahel enam teatud kohustusi, millest muidu tülid võivad tekkida a la sa käid liiga palju ilma minuta väljas, sa ei tegele õhtul piisavalt lapsega, sa ei tee mulle piisavalt kingitusi, sa ei anna mulle piisavalt hingamisruumi jne. On võimalik suhelda taas inimese helgema poolega ja siis kui tal on hea tuju ning pole ime, kui küsidki endalt, et miks me ometi lahku läksime, ta on ju nii normaalne või lausa tore. Mida paksema unustuste tolmukorra alla jäävad nägelused ja kismad, seda rohkem võib pinnale jääda kõik ilus. Iseenesest pole selles midagi halba, aga selle põhjal otsust uuesti kokku saada, on ehk ennatlik. Alati tuleb näha inimest tervikuna.

Kui taas pärast pikemat pausi kokku saada võiks alustada nagu uue suhte puhul käimisest ja teineteise tundma õppimisest. See võib tunduda jabur soovitus, aga inimesed küpsevad ja muutuvad ning enne pühendumist võiks teada saada, kes see inimene nüüd on. Samuti võimaldab see osadel omadustel ja tegudel, mis enne häirisid taasavalduda ning kumbki saab tunnetada, kuivõrd nad on valmis nendega seekord leppima. On võimalik, et pärast luhtunud suhet, korrigeeritakse oma ootusi suhtele ning ei oodata kuud-päikest ega ideaalset liitu.

Kui keegi peab päevikut, siis on hea vanu sissekandeid lehitseda ning mõelda, kas toonased kurtmised olid niisama vingumised või võiksid need uuesti saatuslikuks saada. Meenuta põhjuseid miks lahku läksite ning püüa analüüsida, kas need võiksid alles olla. Ka selleks on kurameerimise faasi taasläbimine hea. Esimese loo Pille uudishimu rauges mistõttu kui ainult selle põhjal otsustada, siis ei pruugi suhte taastamine olla hukule määratud. Virve luges oma salamõtteid ning leidis, et kui Aaduga uuesti proovida, siis enne peaks palju teemasid läbi käima, et tulevikus deja vu-d ära hoida. Nad otsustasid teraapias arutada kodust rollijaotust, hoolivuse väljendamist ning oma vajadustest teistele teadaandmisest.  Nimelt arvas Virve, et kogu kodune elu oli tema peal, mistõttu tal oli pidev stress ning ka arvamus, et mees temast ei hooli – näeb, kuidas teine vaikselt kannatab ja laseb sel toimuda. Mees aga arvas, et naisele meeldib olla kodus perepea, püüdis eest ära hoida ja mitte segada. Virve oli sellisest tõlgendusest jahmnud, aga mõistis, et ka nii võis tõesti situatsiooni mõista.

Ohumärk on see, kui üks pooltest ütleb, et tahab vanu häid aegu tagasi. Mina julgen küll väita, et minevikku ei saa kunagi tagasi minna ning täpselt samu tundeid kogeda seetõttu ka mitte. Saab midagi peale hakata tänases hetkes ning vaadata-planeerida tulevikku. See aga ei pruugi tähendada, et kõik käesolev või tulevane ei võiks olla sama ilus ning tundeküllane, kui see kunagi oli.

Hästi oluline on suhte, nii uue kui vana, alustamise puhul see, et tuntakse iseennast –kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu põhiväärtused, unistused, vajadused.  On neid, kes teavad, mida ja keda nad ei taha nt nagu Tarmo mingil hetkel jõudis tundmuseni, et uus naine pole õige kaaslane, kuid rahuldust pakkuva suhte jaoks peaks ikkagi teadma ka mida ja keda tahad ning see algab enesetundmisest.  Võib lugeda raamatuid, käia loengutel, rääkida sõpradega, kes on meile heaks peegliks, niisama vaikuses näiteks looduses mõtiskleda ja mediteerida – variante endani jõudmiseks on palju. Kõige parem on alustada suhet siis, kui tunned, et  saad ka ilma Temata ennast rõõmsana tunda, Tema aga on justkui kingitus – kirss tordil.

Mis puutub konkreetse loo paaridesse, siis Pille ja Tarmo läksid lahku. Nad tundsid, et tahavad siiski elult erinevaid asju ning neile sobib sõprus paremini. Pillel on uus kallim ning lootused on suured, Tarmo kohta info puudub. Pille on rõõmus, et proovis Tarmoga uuesti, sest nüüd ei kripelda, et mis oleks saanud kui.... Samas tõdes ta, et praegune suhe on nii palju parem, kui ta oleks osanud soovida mistõttu tema jaoks oli lahkuminek kokkuvõttes positiivne. Virve ja Aadu on otsustanud uuesti paarina koos elada, aga käivad jätkuvalt terapeudi juures, sest usalduse taastekkimine ning hirmudest lahtilaskmine võtavad aega. Soovime neile ja ka teistele sarnastele paaridele edu.

Ilmus maikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".

Never say never

Mul on nüüdseks olnud juba päris mitmeid olukordi, kus olen öelnud, et ma midagi kunagi ei tee ja siis selgub, et teen. Kõiki ei hakka siinkohal avaldama, aga üks oli näiteks nõustajana tööle hakkamine. Ülikoolis valisin spetsiaalselt rohkem sotsiaalpsühholoogiaga seotud õppeaineid, sest nõustamine mind absoluutselt ei köitnud ja siis umbes 2006.aastal kui hakkasin mõtlema, et tahaks valdkonda vahetada, tundsin tugevat kutsumust, mis siiani drives me- hakata aitama suhteid paremaks muuta. Mingil hetkel otsustasin ka, et minus pole ettevõtjale vajalikku julgust, et mulle meeldib olla palgatöötaja. Tulemus on see, et eile asutasin firma (FIE) ja teen nüüd kodulehte. Plaanis on sügisest avalikult pere- ja paarinõustamisteenust ja ka perelepitusteenust pakkuma hakata. Lasterikaste Perede Liiduga algas koostöö juba mõnda aega tagasi, nii ka ühe gümnaasiumiga. Sügisel lisandub koostööpartnereid veel, mõnes neist teen ka vabatahtlikku tööd. Seega ei+ei= jah!

Soovin teilegi julgust läbimõeldud meelemuutusteks!


PS Blogi kirjutan ikka edasi. Mustandina on ootamas järgmised teemad: "Emad ja tütred", "Suhtetarkus ja tundekasvatus", "Hiina meditsiin ja Eesti inimene". Stay tuned!

Kommertstekst: kliendiotsingul

Paljud teavad, et õpin kolmandat aastat pereteraapiat (kokku on neli aastat) ja loomulikult on samal ajal oluline alal töötada ja õpitavat praktiseerida. Hetkel on küll kolm pere, kellega töötan, aga hea meelega võtaks veel mõne pere lisaks.
Eeldus on see, et on mingi teema, milles tahaks väljaspoololija vaatenurka, sest ise seest paljusid asju ei näe. Minu eesmärk on suhtemustreid aidata ümber kujundada, et probleem taanduks. Ei pea olema midagi väga jubedat :) Tavaliselt miinimum on kolm 1-1,5 tunnist kohtumist. Päris tasuta ei soovitata teha ja nii olen välja mõelnud sellise skeemi, et 300 krooni sisaldab viit kohtumist ja ise võib valida, kas käiakse ainult üks kord või rohkem. Kui keegi arvab, et ta mees/naine niikuinii ei tule, siin saan ka aidata ise tõrksama poolega vesteldes. Tavaliselt 80% ikkagi soostuvad tulema.
Paarid/pered peaks olema sellised, keda ma nii otseselt ei tunne, et pole isiklikku suhet ühe või mõlemaga, et ei tekiks ühel kaasal arvamust, et olen kellegi poolt.
Huvi korral helistage: 53830017

Kärt

PS Kui minu head tuttavad soovivad kas konsultatsiooni või peretööd, siis võin soovitada oma kursaõdesid.

PPS Kes peretööd ei vaja ja vajab näiteks lepitajat eelkõige lahutuse puhul erinevate (tüli)küsimuste lahendamiseks, helistage samuti ülaltoodud numbril. Perelepituse mõte on eelkõige lastega seotud ehk kui paari osapooled lakkavad olemast mees ja naine, siis et nad oleks edasi isa ja ema. Lepitaja aitab valust ja vihast hoolimata leida sobivaid lahendusi. Tasu 300.- krooni kord maksavad pooled solidaarselt st mõlemad pool.

Kas (koos)elu peab olema kannatus?

Kunagi kui huvitusin sellistest mõtlejatest nagu Luule Viilma ja Gunnar Aarma, siis mulle selgitati nende käsitluste vahet, et üks neist väidab, et elus tuleb kannatada, et jõuda rahu ja rõõmu seisundisse, et ainult läbi valu me õpime. Teine ütles, et isiklikud kannatused pole vajalikud, et piisab ka teiste omade nägemisest, et õnne leida, st et õpime ka teiste jamadest.

Hm, kuidas siis teglikult on? Kui keskenduda kooselule ehk elu ühe olulisele aspektile, siis kas teie eeldate, et kui tegemist on Õigega, siis läheb kõik nagu lepase reega? Mida sellest järeldada kui suhte "käimise" faasis tuleb teie kohtumistele midagi pidevalt vahele ja need jäävad ära või te lähete alati nende lõpuks tülli? Kas hakkab peas kelluke helisema, et äkki ei peaks punnitama, vaid laskma asjal hääbuda? Või hoopis tunnete, et armastuse eest peab võitlema ja et see ongi proovikivi, kas oled õnne väärt? Mina natuke pelgan, kui alguses on väga keeruline ja teel tohutult takistusi.

Kas oskad hinnata seda, mis tuleb kergelt kätte ja sujub ideaalselt? Äkki ikka peab pingutama ja alguses ennast ületama ja kannatlik olema, et siis tasasesse vette jõuda ja tõelist rõõmu tunda, kasvõi suure kontrasti tõttu. Millal aga võiks see esimene kadalipp läbi olla, kust maalt võiks rahulik elu alata?

Selge on see, et on teatud inimesed, kes loovad oma elus ise draamat. Osa teevad seda ehk meelega, et elu huvitavam oleks, aga paljud ka alateadlikult ise üllatudes, et näe, mis kõik minuga kogu aeg juhtub. Seega võiks ju arvata, et vähemalt osa meie kannatustest on meie endi põhjustatud ning ei ole seotud karmavõla või isiksuse karastumisega ja paremaks inimeseks muutumisega, vaid on tegelikult in the grand scheme of things ebavajalikud. Kas tunneme aga ära need kannatused, mida meile vaja on? Mille järgi?

Mõni kardab valu nii, et teeb selliseid valikuid, kus ise võimalikult vähem haiget saada. Samas in the long run võib ta neid tehes tegelikult endale palju suuremaid piinu valmistada.
Mõne elu on olnud nii pikalt nii lill, et kui lõpuks tuleb tõsiseid raskusi ületada, siis tal ei ole neid oskusi või seda tugevust või ta ei tea, et tal oleks ega oska endas peituvat väge kasutada. See võib inimese päris rivist välja lüüa. Ehk on hea, kui ka lapsena ikkagi koged vahest vanemate tülisid ja näed ka nende lahendamist, õpid et alati ei saa mida tahad ja et vahest on teise vajadus olulisem kui oma soov. See aitab hilisemas elus paremini kohaneda suuremate probleemidega. Nimelt tean inimesi, kes peavad oluliseks, et lapsed kunagi ei näe pahaseid vanemaid. Nad püüavad hoida lapsi kõigest halvast ja negatiivsest.

Kindlasti on suhtes neid perioode, mil kaasa ärritab rohkem kui enne või tavaliselt. Tihti on see seotud endas peituva teatud pinge või rahulolematusega, mis leiab väljundi partneri peale nähvamises või kangekaelses vaikimises. Vahest lahenevad asjad iseenesest, vahest tuleb enda kallal tööd teha ja oma nägemust teatud asjadest/inimestest muuta. Vahest aga jääb pinge õhku, tuli hõõgub vaikselt tuha all ning kogub tuure. On üllatav kui hästi toimivad kaitsemehhanismid meil on. Eitus on väga tõhus enesekaitse säilitamaks elu-suhte status quod, seda näilist rahu. Minu käsitlus järgnevast on see, et kas mingil hetkel siiski asi plahvatab või on tekitab sisemine käärimine tõsise haiguse. Jõuan tagasi selle küsimuse juurde, et kas peab nii kannatama? Natuke raske on endal hinnangut anda, sest olen ise ekstrovert st I speak and act my mind. Samas mõistan, et on teistmoodi inimtüüpe, kes lahendavad asju enda sees ilma neid välja purskamata. Mulle tundub, et tegelikult on ikkagi hea, kui pinge leiab väljundi ja siis vaibub selle asemel, et aina paisuda tekitades lumepalliefekti. Lõpuks on sisemine ärevus nii suur, et piisab väga vähesest, et katus sõidaks.

Kui kaua oled valmis kannatama enne kui ütled, et nüüd aitab? On tuleharke, kes kiirelt otsustavad lahku kolida ja kui viha lahtunud, sama kiirelt suhte taastada. Kui inimene ei väärtusta ennast kõrgelt, sh ei usu, et ta on väärt hea suhet, siis ta tõenäoliselt tunneb, et ta peabki kannatama ning isegi kui otsib nö ajutisi pääseteid (kasvõi kõrvalhüppe näol), jääb ta ikkagi sellesse suhtesse pidama. Nende puhul, kelle enesehinnang on kõrgem, võib toimuda vaikne kogunemine ning kui viimane piisk karikasse langeb, siis ta lõpetab suhte. Teine pool võib hämmeldunud olla, sest ta ei ole märganud, et midagi oleks väga halvasti. Eriti suur shokk võib tabada seda partnerit, kelle EQ (emotsionaalne intelligfentsus) ei ole kõrge ning kes seetõttu loeb negatiivseid signaale välja ainult äärmuslikust käitumisest st et tema arvates on kaasal siis mure, kui ta karjub või nutab.

Kui suhtes on olnud pikk (loomulikult subjektiivne hinnang igaühe poolt) kannatamise periood, kas siis saab tagasi tulla puhas rõõm ja rahulolu? Sellest ehk järgmisel korral.