Tüüpiliste suhteküsimuste "kiirmale"

Kelly Kipper ajakirjast "Anne & Stiil" arvas, et võiks lugejatele püüda anda lihtsaid ja lühikesi vastuseid kõige tüüpilisematele suhteküsimustele. See oli keeruline ülesanne, sest on ju nii palju aspekte, mille koosmõjus kõik suhtes toimub ja ka muutub. Püüdsin täiuseihalusest lahti lasta ning vähemalt mingi suuna kätte anda, kuidas edasi mõelda või käituda. Lugu ilmus mais 2019 ning on leitav siin ja siin.

Facebook - suhterikkuja?

 

Jaanuari 2016 Cosmopolitani kirjutasin kommentaari selle kohta, kuidas Facebook võib meie paarisuhteid mõjutada. Link on siin.

Teismelisega (mitte)tülitsemine

Kui teismeline teeb vastupidi sellele, mida soovitate ja takkapihta jääb ka ööseks kodust ära, ehkki nõudsite varajast saabumist, siis pole ime, kui tunnete end seetõttu läbikukkunud lapsevanemana. Teismelise ja täiskasvanu maailmade kokkpõrkes tuleb aga just eelkõige vanemal käituda nii, et usaldus tülitsemisest hoolimata alles jääks.

Alaealiste lastega suheldes annavad vanemad tihti neile korraldusi. Korraldused võivad puudutada laste heaolu ning on seetõttu olulised järgida (nt pane soojalt riidesse). Korraldused võivad olla seotud ka üldiste käitumisnormidega a la pane käsi suu ette, kui aevastad; ära matsuta süües, korista oma tuba või nõud ära. Vanemad eeldavad, et lapsed kuuletuvad ning kui nad seda ei tee, siis tõstavad nad häält, et sõnumi olulisust rõhutada.

Teismelised on konfliktsed, sest alles otsivad ennast

Teismelised on oma arenguetapis kohas, kus psühholoogilises mõttes rekonstrueeritakse oma mina ehk see võetakse tükkideks lahti ja pannakse kokku tagasi. Tulemuseks peaks olema vähemalt osaliselt vastus küsimusele: kes ma olen. Enne teati seda pigem vanemate kaudu, nüüd tahetakse ise välja selgitada. Samas mida rohkem lasti lapseeas väikesel inimesel ise areneda, seda vähem hindab ta ehk teatud asju enda puhul ümber. Igatahes on see periood tihti näiliselt vanematele vastanduv: kui nemad ütlevad must, siis mina ütlen valge.
Kui need kaks ülalkirjeldatud maailma kokku põrkavad, siis on teatud hetkedel raske tüli ära hoida ja mina pean mõningat tülitsemist oma teismelisega ka normaalseks. See ei tähenda, et suhted on tingimata halvad. 

Ka konfliktide puhul saab usaldust säilitada

Nagu paljud asjad, saab see alguse juba lapseeas, mil peres kujunevad välja teatud reeglid selle kohta, mis on lubatud ja kuidas me omavahel suhtleme. Siinkohal on väga oluline enda eeskuju. Kui me tahame, et laps ja hiljem teismeline tuleks meie juurde oma muret kurtma, siis peaks peres valitsema arusaam, et jagatud mure on pool muret. Ei tohiks juhtuda, et kedagi pärast halvustatakse, et oled nõrk või nannipunn või mitte piisavalt mehine (poisi puhul), liiga tundlik jne. Hea on kui vanem suudab natuke muret peegeldada ehk sõnastada see ümber, millega näitab kurtjale, et mõistab teda.
Teismelise puhul on oluline, et ta teaks, et vanemad on olemas, kui ta seda vajab ja tema reeglina otsustab, millal ta ise hakkama ei saa. Oluline on rõhutada, et teismelise vastu saab huvi üles näidata ilma tema privaatsust rikkumata või ilma ülekuulaval viisil vestlemata. Ikka tasub küsida, kuidas läheb, millest ta mõtleb, mida ta tunneb ning isegi kui ta kohe ei haaku, võib see südamelt-ära hetk tulla väikese viitega.

Teismelisega suheldes muutub olulisemaks võrdne-võrdsega suhtlemine

Teismelise puhul on tähtis, et ta tajuks lugupidamist ja austust - nt koputage ja oodake lubavat vastust, kui ta on oma toas ja uks on kinni. Kõige parem on, kui ta koristab oma tuba ise. Näiteks musta pesu puhul võiks enne küsida, kas võib selle pesumasinasse viia, veel parem, kui ta ise seda teeb. Ka toiduvalikul võiks arvestada sellega, mida tõesti süüa ei meeldi ning siis mitte sundida. Selle asemel, et minna ja panna telekas kinni, kui ta seda vaatab, võiks seda paluda tal ise teha jne.
Juba väikest last õpetatakse vastutama, nt pane oma mänguasjad õhtul ise ära, ja see jätkub teismelisega. Hea on kui tema eest ei tehta asju ära, vaid lastakse tal ise kogeda põhjus-tagajärg seoseid.

On ilmselt väga raske tunda ennast hea vanemana, kui arvad, et võsuke teeb suure vea ning samas mitte sekkuda. Arvan, et oma seisukohta selgitada võiks ikka - see on osa hoolivast käitumisest, aga kui minna ähvardusteni ja ultimaatumiteni, siis pigem on teismelise reaktsioon (just nimelt reaktsioon mitte teadlik soov) teha risti vastupidi sellele, mida väidetavalt temast targem inimene ütles. 

Igat tüli ei maksa karta
On loomulik, et teismeline otsustab ise enda stiili ja hobide üle. Kindlasti on aga osa vanemate hoolivast käitumisest piiride panemine nt. alkoholi suhtes. On selge, et selles vanuses eksperimenteeritakse, aga vanematel on õigus ja ka kohustus sekkuda, kui teismeline piiri katsetamise ja ennasthävitava käitumise vahel ära ei tunneta. Ja sellisel juhul võib tüli tulla ning seda ei pea kartma.
Üldiselt luuakse omavaheliste suhete vundament lapseeas ning teismelise puhul tuleb lihtsalt loota, et kõik see on tal meeles isegi kui ta teod pole alati kooskõlas hea tavaga või talle õpetatuga. Hormonaalne areng võib aegajalt põhjustada suuri emotsioonide puhanguid, millest ka teismeline ise aru ei saa. Hea on teada, et reeglina läheb see mööda ja paari-kolme aastaga on teie ees noor täiskasvanu, kelle üle olete uhked ja rõõmsad.

Ilmus Delfi veebiväljaandes Pere ja laps 05.02.14

Mida teha, kui minu soove ei peeta oluliseks?

Mida teha, kui mees järjekindlalt ei pea mu soove oluliseks? Kui palun tal näiteks kodus midagi parandada, lükkab ta seda nii kaua edasi, kuni keegi saab haiget, sest parandamist vajav asi puruneb või kuni ma võtan tema nähes telefoni, et töömehed kohale kutsuda. Või näiteks palun tal söögilauas mitte arvutiga tegeleda, tema võtab aga kogu aeg läpaka õhtusöögilauda kaasa ja loeb söömise vahel uudiseid, kuni ma karjuma hakkan ja tal taldriku eest ära tõmban. Rahulikult rääkides lähevad mu palved tal kõrvust mööda ja kui lõpuks karjuma hakkan, sest kolm korda rahulikult palumist pole tulemust andnud, süüdistab ta mind üle pingutamises ja hüsteeritsemises. Varem ta polnud nii ükskõikne, nüüd tundub mulle, et tal on täitsa suva, mida ma ütlen või arvan. Ainult karjumisega saan ta nii kaugele, et ta parandaks katkised asjad ära või käituks näiteks söögilauas viisakalt, mitte nagu siga. Ma pole mingi näägutav naine, kes elab tal pidevalt igasuguste soovidega seljas ja ei lase mehel rahulikult olla. Omast arust on põhjendatud soovid. Näiteks katkise ukseluku parandamine, et laps saaks ka ukse korralikult lukku ja lahti. Või tilkuva wc’poti parandamine või kolm kuud nurgas seisvate põrandaliistude lõpuks ära panemine! Mul on tunne, et ta ei viitsi enam üldse pingutada ja laiskleb ja vedeleb nagu tüüpiline diivanimees, selle asemel, et kiiresti need asjad ära teha. Aga kui mina ise hakkan tegema või kutsun töömehed, ta läheb närvi ja karjub ja on pärast nii vihane!!!

Ma riskin teile vastamisega põlu alla sattuda, aga kui ma inimestega kohtun, siis on mu eesmärk aidata inimestel näha asju teisiti kui seni, sest seesama mõttemuutus võimaldab ummikseisust, milleni teatud probleemid viivad, välja tulla. Sõbranna võib koos teiega meest kiruda, aga mina pean oma rolliks midagi muud.
Ehk olete kuulnud, et suhtes võib olla täiskasvanu-täiskasvanu moodi ja ka vanem-laps viisil. Tundub, et teie suhe on kujunenud vanem-laps suhteks, kus teie otsustate, mida peab tegema või ei tohi teha, millal teha, karjute, kui sõna ei kuulata ning karistate näiteks toidu äravõtmisega. Saan aru, et see teile ei meeldi.
Kas olete valmis ennast muutma, sest ainult seda saate teha? Kas olete nõus lubama mehel teatud asju teha omas tempos ja omamoodi? Kas sobib, kui ta teatud asju üldse ei tee?
Tihti on nii, et meie elutempod on erinevad, st kui ühe jaoks on ammu see aeg juba käes, mil mingi asi peaks tehtud saama, siis teine alles mõtleb selle peale. Iseenesest on hea, et paarisuhtes üks kiirema rütmiga pool on, sest tema võib olla käivitav jõud situatsioonides, mis seda tõesti nõuavad.
Tundub, et teie kaks lihtsalt olete eriarvamusel sellest, mis on oluline. Kui üks on väga aktiivne, siis teine võib olukorda oma passiivsusega tasakaalustada püüda. Tundub ka, et teie võtate mehe käitumist, nii et te pole talle piisavalt tähtis. Loomulikult teeb see kurvaks ja ajab närvi. Ehk arvate ka, et laps pole mehele tähtis, kui ta teie arvates venitab lapsele potentsiaalselt ohtlike või ebamugavust tekitavate asjade (korda)tegemisega.
Kui vaadata olukorda teie mehe silme läbi, siis võib tema aga tõepoolest arvata, et te närite tal hinge oma näägutamisega, ei lase tal ise teatud otsuste või tegudeni jõuda vaid kirjutate need asjad ette. Sellega võib talle jääda mulje, et tema pole teie jaoks oluline st tema sõna ei maksa. Ehk tasub koos läbi arutada tegemist vajavad tööd ning ka see, kes need ära peaks tegema. Kui mees pakub ennast, siis las pakub välja ka aja, mille jooksul ta need ära jõuab teha ning las ta siis toimetab ilma teiepoolsete meeldetuletusteta.
Püüdke teda usaldada, sest kui te seda ei tee, siis ta tunneb selle ära ja võib kasvõi protestimärgiks tööde valmimisega venitada ning võimuvõitlus jätkub. Samas tahate te mõlemad, et teie sõna ja arvamust kuulda võetakse, eks ole?

ilmus 4.09.13 Delfi Naistekas