Ohtlikud ootused paarisuhtes

Oli veel suviselt soe sügisõhtu, kui istusime seltskonnaga restoranis, mina saatuse tahtel ainukese naisterahvana kaheksapealises seltskonnas. Nagu tihti juhtub, läks mingil hetkel jutt minu tegevusele – pereteraapiale. Jõudsime antud teemani hetkel, mil üks meestest kurtis, et magas pulma-aastapäeva maha ning teine, et elukaaslane tahab abielluda. 

Esimene mees rääkis, et tähtpäeva õhtu oli kui Taimi Paljaku ennustus, et torm on tulemas. Päeval oli pilvi üles kruttinud ja nüüd... Nimelt lahvatanud ta naine õhtusöögilauas lohutamatult nutma. Mees uuris ehmunult, mis viga, aga too jooksis magamistuppa voodile. Mehed on tavaliselt alati sellises olukorras kehvas seisus, sest nad justkui valiks kahe halva vahel: kui järele minna ning pärida, mis lahti, võib vihase sõnavalingu osaks langeda, kui mitte minna, võib sama saatus tabada. Mees võttis julguse kokku ning uuris, kas naine tahab oma emotsioonipurskest rääkida. Selgus, et kuni viimase hetkeni oli naine oodanud meelespidamist, üllatust ja kuna aeg oli nii hiline, siis oli ta nüüd järeldanud, et seda ei tule, et mees on olulise sündmuse unustanud. Mees oli kimbatuses, sest tõepoolest oli tema jaoks täiesti tavaline päev nagu iga teinegi. „Miks sa mulle ei öeldnud?“ küsisi ta naiselt.  Nüüd naine vihastas. Ma arvan, et naislugejad saavad siinkohal aru miks. Meestele aga selgituseks – selliseid asju pead ise meeles pidama. See näitab kui palju sa naist hindad ja temast hoolid. Enamus naistest tõepoolest sellise tähenduse juhtunule annavad. Kui minu juurde satuks selline paar, siis ma küsiks naiselt samamoodi – miks sa mehele aastapäeva lähenemist meelde ei tuletanud, kui soovisid seda tähistada?

Teine mees rääkis oma loo, kuidas ta on oma elukaaslasega juba viis aastat koos elanud, kaks lastki on peres kasvamas ning abielu pole kordagi otseselt jutuks tulnud. Siinkohal pistsin mina teadjalt vahele, et naiste vihjed üldiselt meestele kohale ei  jõua ning kõik seitse meest  seltskonnas noogutasid kooris. „Miks naised ei või otse öelda, mida nad tahavad?“ küsisid mitmed. Teema tõstatanud mees, selgus, on pärit perest, kus vanemad olid vabaabielus, tema naine aga kasvas üles ainult emaga. Samuti kord õhtusöögi ajal (ma ei imesta, kui osa mehi püüab neid vältida arvestades, et sellel ajal võib igasugu jubedaid asju juhtuda) rääkis naine oma kooliaegsest sõbrannast, kes elab välismaal ja just abiellus. Ma kujutan ette, et seda öelduna jäi ta mehe kehakeelt silmitsema , et kas sellest loeb välja tema arvamust asja kohta – aga ei midagi. Pisut kirjeldas ta kleiti ja peomänge ning siis pahvatas: „Kas sa ei armasta mind enam?“ Mees oli šokis, sest tema jaoks oli küsimus kontekstiväline. Naine jätkas:  „Ma olen aastaid oodanud ja oodanud ja mulle tundub, et sa ei taha minuga sellepärast abielluda, et sa ei armasta mind enam.“  Tihti järgneb sellisele sõnavõtule ka enesehaletsus  ja enesesüüdistus a la no muidugi ma olengi ju juurde võtnud ka, pole enam esimeses nooruses vms. Mees hüüatas vastuseks: „Sa pole kunagi rääkinud sellest, et sa abielluda tahad!“ Naine: „Sa pole kunagi küsinud!“ On selge, et nii võib  jäädagi edasi-tagasi sõnu ja süüdistusi põrgatama, aga ükskõik kumb vaidluse võidab, suhe kaotab, kui ei jõuta asja tuumani.

Minu meelest on tuum see, et me, naised, peaksime aru saama, et mehed on meist erinevad. Neilt ei saa oodata samu reageeringuid, sama käitumist kui naistelt. Kui seda rohkem teadvustatakse, jääks naistel hulk südamevalu ja pisaraid olemata. Miks me ei või elada nii, et kui midagi soovime, siis anname sellest teisele teada ning kui see on täpne soov, siis oleme konkreetsed. Esimese loo puhul oleks võinud naine näiteks nädal varem mehele öelda, et kuna meil on aastapäeva tulemas, siis võiks teha teineteisele selle puhul väikse kingituse. Võid anda suuna kätte, võid jääda üldisemaks, aga seda ainult juhul kui sul kindlat soovi pole, muidu võid saada pettumuse osaliseks. Teise loo puhul oleks võinud naine rääkida, et kasvades üles ilma isata, oli tema kindel soov, et tema üksi ei taha jääda ning kui oma Õiget kohtab, siis kindlasti tahab temaga traditsioonilist abielu. Ta võib jätkata umbes nii, et suhte alguses ei tahtnud naine meest tõsiste teemadega hirmutada ja hiljem juba oli imelik endal sellest juttu teha, tore oleks kui mees ise oleks taibanud ettepanekut teha. Meie seltskonna mehed vaatasid mind nagu tulnukat - naist, kes lepib sellega, et ta mees mõtetelugeja pole, kohtab harva.

Kas see muudab midagi halvemaks, kui toimida nii nagu kirjeldasin? Mis saab siis tähendusest „unustab, järelikult ei hooli?“ Kui eesmärk pole meest ennast räbalasti tundma panna, vaid koos toredasti aega veeta, tehes seda, mida süda ihkab, siis ma kutsuks küll naisi üles mehi aitama – aitama neil endast aru saada. Ja seda teadupärast saab teha rääkides. Naised loevad vihjeid hästi (vahest küll valesti, aga siiski – nad märkavad reeglina hästi detaile ja nüansse). Kui mees pakub, et teeb vahest ise süüa, siis võib see olla tema kokkamiskirg, aga ka hoolivus teie vastu. Kui mees võtab telekat vaadates teie käe, siis pole see mitte toe otsimiseks, vaid ehk on tal õrnusehoog. Kui ta paneb pesu kuivama, mida ta tavaliselt ei tee, siis ka see võib peegeldada soovi sinu elu kergemaks teha, mitte salakire äkilist tärkamist. Mees võib unustada naistepäeval lilli tuua, aga ehk on palju rohkem väärt, kui ta toob neid hoopis näiliselt täiesti tavalisel päeval. Kui ta soovib sinuga suusatama minna, siis esimese hooga ei pea talle meelde tuletama, et sa tahaks soojal maal varbaid vette kasta, vaid mõelda tänutundes, et ta soovib sinuga rohkem koos olla kui argipäev seda võimaldab.

Tuleb meelde sõbranna jutt, kuidas ta kurtis, et alati, kui kuskile minek, siis peab tema olema see algataja ja korraldaja. Mees tuleb küll tavaliselt kenasti ta mõtetega kaasa, aga naisel oli tekkinud kerge trots, et miks ei võiks mees kordki ka ise ohjad haarata ning üllatada naist näiteks spaa-nädalalõpuga. Tõepoolest - miks ta ei võiks, aga kui ta seda ei tee, siis kas jääbki spaas käimata? Ja igal pool mujal ka? Sõbranna vaidles mulle vastu, et ta tahab meest harida, et toogi õpiks rohkem korraldama. Soovitasin, et las mees olla nagu ta on, sest tuleb tunnistada, et aegluselgi on oma võlu – seda võib pidada ka turvatunde tekitamiseks ning naise ägedushoo rahustamise võtmeks. Sõbranna oli nõus, et neid omadusi ta mehes väga hindab. Kui aeg-ajalt endale meelde tuletada, et teise nõrkus on ühtlasi ka tema tugevus, siis ehk suudame teinekord sarnases situatsioonis leplikumad olla.

Tihti satuvad minu juurde paarid, kus üks või mõlemad pooled väljendavad suhtega rahulolematust ning lisavad samas, et ega tegelikult ju midagi väga hullu pole – nad ei tülitse tihti ja tuliselt, eksisteerivad enamus ajast rahumeelselt koos.  Natuke „kaevates“ selgub aga sageli, et ühel on teise suhtes väljendamata ootused, mis vahest on ka aastaid tiksunud ja kuhjunud. Tulemuseks on pettumus, vahest minnalaskmise meeleolu, isegi allasurutud viha. Sellises suhtes on võimalik pööre paremuse poole esile kutsuda heal juhul paari kohtumisega, kui  hakkame koos järkjärgult sisemonoloogi dialoogiks muutma. Suhtes esineb erinevaid läheduse vorme. Üks neist ja väga oluline on emotsionaalne lähedus – oma mõtete ja tunnete, oma sisemaailma jagamine partneriga. Ma ei nõustu, kes pärast kolme aastat kooselu ütlevad, et neil on kõik jutud räägitud ning nad teavad täpselt, mida teine tunneb ja mõtleb. Inimene muutub, areneb ja ikka tasub huvi tunda, millises suunas. Alati on otsustamisel tark mõelda, mis on suhte jaoks parem. Kui mul on konkreetne soov näiteks oma karjääris kannapööre teha ja see uus töökoht oleks kaugel välismaal, siis tulekski kaaluda, kuivõrd uuest ettevõtmisest tulenev rõõm kaalub üles kaugsuhte karid. Kui tüliõunaks on naise meessoost sõber, siis tuleks mõleda, kas ühiselt koosveedetud  hetki saaks veeta sama lõbusalt ka oma mehega või kaasa armukadedushoogudes öeldud hingeläinud teravused silub taaskohtumine sõbraga. Kui eesmärk on hea paarisuhe, siis tihti kujuneb otsus esialgsest teistsuguseks.

Loo algul mainitud restoraniõhtult koju jõudes, kui mees nagu tavaliselt mulle tervitades vastu tuli, ütlesin, et mulle väga meeldiks, kui ta mind teatrisse viiks. Ütlesin ka teatri nime, etendus jäi tema valida.

Ilmus aprill 2012 ajakirjas "Eesti Naine"

Kaunilt kaigub pulmakell, hing on hell, hing on hell

Eelmises postituses sai välja käidud hoopis teised järge ootavad teemad, aga no ei saa üle ega ümber pulmateemast, sest see on hetkel väga aktulaane. Nimelt alles käisin ise ühes kaunis pulmas, eile lõuna ajal arutasime naistega ühe lõunalise lähenevat pidupäeva ning õhtul bassupeol veel ühe teise, nüüd juba endise kolleegi pulma üle. Lisaks veel see, et alles hiljuti vaatasin sõbra tehtud tähtpäeva pilte ning organiseerisin ühele tuttavale pulmafotograafi. Tundub, et elev-pidulik õhustik on mind endasse haaranud ja tahab kirjutamist.

Kunagi ennustati vist, et abiellun kas väga noorelt või siis juba küpses eas (khm-khm). Ma ei imesta selle üle, sest usun, et nooruses on seda palju kergem teha. Mõtled vähem teemadele, kas see mees sobib ka mu laste isaks ja kui kaua ikka kestab see igavik, mil ma pean taga ka mures ja vaevas koos elama. Tuleb tunne, oled mõnda aega koos olnud ja see on loomulik asjade käik, et oma suhe nö ametlikuks vormistada. See on ju sümboolne riitus näitamaks teistele, kes on nüüd exclusive. Vähemalt nii meile koolis räägiti. Kusjuures ma saan aru, et tunded ei pea olema laes, et abielluda. Inimese tundevärvid on väga erineva intensiivsusega ning ei tohiks eeldada, et kui põlv nõrk pole, siis oota veel õiget paarilist.

Kui veri enam nii ei kee ja esimene püsisuhe on (kahjuks) lõppenud, siis enam ei kiirusta mõnda aega abielluma. Tänapäeval on ju nii mugav lihtsalt koos elada. On neid, kes tunnevad tugevamalt kui teised survet oma kooselu ametlikuks muuta, sest nii ju tehakse ja teised sõbrad-sõbrannad on kõik juba abielus, aga mida vanem sa sellel hetkel oled, seda vähem see vist sind piinab. Mulle lihtsalt tundub, et vanemaks saades me arvestame vähem ümbritseva arvamusega oma käitumise kujundamisel. Kui lahkuminekud on oma jälje jätnud, siis ega kohe ei kiirusta ka uut suhet alustama, much less getting married. Lõpuks on nimekiri kaasa potentsiaalsetest vajalikest omadustest nii pikk, et endalgi kaob järg ära. Ega neid ideaalseid inimesi eriti maamunal ringi ei liigu ja kui veel tunned, et ma saan ju ise väga hästi hakkama, siis nii väga ehk ei otsigi, et see lausa eluprojekti mõõdu võtaks. Seda toredam on minu meelest see, kui mitteotsimise peale komistad toreda naise või mehe otsa ja leiad, et sa ei osanud seda küll üldse oodata, aga on võimalik olla ideaalne match ilma checklisti kõikidele punktidele vastamata. Minu meelest on eriti armas olla nende inimeste pulmas, kelle elu keerdkäigud on neisse jätnud sellise jälje, et nüüd oma tulevase kõrval seistes on nad küll küpsed, aga samas lapsemeelselt õhinal ja natuke totakalt armunud olekuga -nad oskavad nii hinnata seda hetke, sellele järgnevat ühist elu ja selle tähtsust.

Alles hiljuti ütles tuttav, et tema abiellus sellepärast, et sündis laps ning ta tahtis, et neil kõigil oleks ühine perenimi. Mõni arvab, et see pole piisavalt romantiline põhjus. Aga kui mõtlema hakata, siis ega ikka igaühe perenime ka enda oma asemele ei võta seega armastuse väljendused on erinevad. Kõik ei sõnasta oma abiellumise põhjuseid nii romantilised, aga see ei tähenda, et need seda tegelikult pole. Loomulikult on ka neid, kelle jaoks armastus ei ole nii tähtis, vaid on sõprus ja ühisosa ja usaldus ja turvalisus. Ma siinkohal siiski laiendaks armastuse definitsiooni, et see võiks hõlmata ka eelpool nimetatud suhte aspekte. Lihtsalt armastuse all oleme me harjunud käsitlema muinasjuttudes ja filmides esitatavat tunnet, mis võib-olla teeb paljudele isegi karuteene, kes seda oma elus taga ajavad ja pidevalt pettuma peavad. Kui ma Robert Wendti koolitusel käisin, siis tema ütles, et keegi ei õpeta meid, et suhe on tegelikult väga raske, see on raskem kui palgatöö, mida me teeme. Paljud lähevadki siis lahku, kui armumisfaas muutub argipäevaks, mis sisaldab väikseid nääklemisi, kompromissiotsimisi ja loobumisi, sest nad arvavad, et ju siis inimene ei ole neile õige. Õigega nimelt peaks harmoonia olema elu lõpuni garanteeritud ilma ühegi rünk- ega sajupilveta.

Kas ettepanek peaks tegema mees? Olen aru saanud ja tihti mehed ka seda ise tunnistavad, et nende jaoks pulmad väga olulised pole, vähemalt mitte sellisel määral nagu naiste jaoks. Kui hakata mõtlema, et mees tahab aegajalt kodust ära käia, küttida, ennast proovile panna, avastada uut ja tunda sellest elevust, siis miks ta peaks pulmi tahtma, sest see võib tema jaoks just tähendada väiksemat iseseisvust ja valikute kahanemist. Mehed väidetavalt on õppinud, et naistele on abiellumine oluline ja paljud just nimelt armastusest naise ja tema soovide vastu ühele põlvele laskuvad. See aga kui neid siis peo ettevalmistusfaasi igasse detaili kaasa kistakse, on enamikele liig. Nad hea meelega jätavad selle töö naisele, kes aga võib väga solvuda, kui ta ei pea meeles, et mees on lihtsalt natuke teistmoodi ehitatud selle kohapealt. See et ta kaasat oma naiseks palus, on juba ehk natuke rohkem naise kui tema enda pärast ning seda tasub hinnata.

Mõned naised aga ootavad ja ootavad, et neile öeldakse, et tahan ainult sinuga oma elu jagada ja selle märgiks palun tule mulle naiseks. Need sõnad kuidagi ei tule nende mehe suust välja ja muud ilusad sõnad, mis tulevad, need ei ole ka päris sellised vihjed, millest kinni võtta. Hiljuti kirjeldati mulle juhtumit, kus naine küsis mehe käest ühel tavalisel õhtul, et kuna nad on kaua koos elanud, et äkki siis vormistaks selle ära. Mees polnud vastu, vaid arvas, et võib küll. Selgus, et naine oli kõik eeltöö juba ära teinud sh peokoha kinni pannud, kleidi ostnud ning ainuke asi, mis veel nö to-do-listis oli, oli mehelt abiellumissoov kätte saada. Mulle väga meeldis see lugu, sest tänapäeva naised ja mehed on tihti ebatraditsioonilised vanade aegade mõttes ning mulle meeldib, et kui midagi on ühele väga tähtis, siis ta on ise hakkaja ja teeb nii, et see toimuks. Konkreetse näite puhul on selge, et naine tundis oma meest ja oli piisavalt kindel tema nõusolekus. Küsimus oli algatamises ja seda tegi seda see, kes rohkem abielluda tahtis. See aga väidan ma tulevase abielu kvaliteeti negatiivses mõttes küll ei mõjuta.

Soovin, et kõikidel naistel, kes seda soovivad, kaiguks kord kaunis pulmakell, mis märgib kas siis Jumala või lähedaste ees paari ametliku kooselu algust unustamatult imelisel moel!