Viimasel ajal olen juurelnud sellel teemal, kuidas jääda isaks pärast lahutust. Üldiselt olen kuulnud palju klassikalist süüdistamist, et mehed on südametud ega tunne pärast lahkuminekut oma laste vastu enam huvi, jättes kogu koorma ema kanda. Kindlasti on neid mehi oluliselt rohkem kui tahaks, aga on ka teistsuguseid.
Olen kohtunud mitmete meestega, kes on dilemmas: kuidas suhelda oma lastega ilma et peaks suhtlema ka eksiga. Kogemus on just nende isade osas, kes on endale teise kaaslase leidnud ning seetõttu pere juurest lahkunud. On selgunud, et nad soovivad oma võsukestega edasi suhelda, aga keeruline on seda nii korraldada, et nende ema kohtumisel ei figureeriks. Kui mees on ära läinud ja isegi kui see ei olnud tüliga, siis tõenäoliselt ei taha ta enam oma eksiga väga palju suhelda. Miks? Näiteks selle pärast, et ta peab seda uue kaaslase suhtes valeks, ta ei taha tunda end süüdi rohkem kui ta seda teeb, sest vähemalt esimesed aastad on just süütunne see, mis eksiga seoses kiirelt meelde tuleb. Seega lastega kohtumine nende kodus, on küll mõneti mugav, aga teisalt pingeid tekitav. Kui süütunded ekskaasa osas kõrvale jätta, siis lahkumishetk võib lastele olla igakord kui uuesti äraminek ning nende pisaraid ja mangumist on raske taluda.
Olgem ausad, ega naised, kelle mees on teise juurde läinud, ei ole ka just vaimustuses, kui too pidevalt endises kodus virvendab. Mingil hetkel ei tahaks enam mõelda enesehaletsushoos, et ma ei olnud piisavalt hea, ei tahaks olla vihane, ei tahaks tunda ebaõiglusetundest tekkinud raevu, et miks ta nii rõõmus on kui mina ikka veel kurb olen. Tahaks oma eluga edasi minna. Nii ongi mõlemal lapsevanemal piisavalt põhjendusi, miks mitte enam kohtuda ja õhus piisavalt küsimusi, kuidas lapsel lasta kohtuda.
Ka lapsele võib situatsoon keeruline olla. Ta võib tunda ennast ise süüdi, et vanematel nii läks ning ta võib ka tunda otseselt väljendamata survet hoida selle vanema poole, kelle juurde tema elama jäi. Samas on ju mõlemad kallid ja rängalt mõjub see, kui laps on sunnitud valima. Ta näiteks näeb, et ema uurib, mida ta isaga linna peal tegi ning on kurb või vihane kui laps rõõmsalt sellest jutustab. Selleks et ema mitte pahandada, võib ta hakata kohtumistest hoiduma kuigi tegelikult tahaks neid jätkata. See on lõks, millest peaks last hoidma. Avalik teise vanema kritiseerimine lapsele ei ole hea toon ning oma negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks peaks pöörduda pigem teise täiskasvanu - lähedase sõbra või sugulase poole.
Niisiis kuidas olla isa edasi kui ise ei taha kaasaga kokku puutuda ja/või eks ei soovi sind näha? Üks soovitus on leppida kokku ajad mil laps isaga on ning et see koht on mujal kui lapse kodus või on sel ajal lapse ema sõbrannadega väljas või trennis või poes. Vähemalt alguses st värskelt pärast lahutust, võib kokkuleppe teha ka selle kohta, et kohtumiskoht ei ole isa uues kodus, kus on tema uus naine. Ega neutraalseid paiku ju palju pole eriti, kus saaks näiteks 2-5 aastasega kvaliteetaega veeta, aga laps väärib seda, et oleksime võimalikult loomingulised. Oleks tore, kui ema ka kaasa aitaks, sest olles oma järeltulijaga rohkem koos teab ta, mis lapsele meeldib.
Võib ka helistada ja kirjutada, kui kohtumine pole võimalik, aga see nõuab lapse emalt valmidust vajadusel neid kommunikeerimisviise vahendada.
Kui lapsed on juba nii suured, et otsustavad ise isaga suhted taastada, olles vahepeal aastaid ülse mitte suhelnud, on see väga tore. Karta aga võib, et kui isa enam kuidagi lapse elus ei figureeri, siis tekib selline võõrdumine, et uuesti kontakti võtmine tundub ebamugav ja ka ebaoluline, eriti siis kui majja on tulnud kasuisa, kes on omaks võetud.
Siiski oleks rõõmustav, kui laps tunneks oma mõlemaid vanemaid, saaks neilt õppida, neile toetuda, näeks isa käitumises ja olekus endale sarnaseid jooni ning tunneks oma bioloogilisi juuri.
Siit ka üleskutse naistele, kelle mehed on nüüd mujal: püüdke leida enda jaoks sobivaid viise, kuidas laps saaks isaga suhelda, kui isa seda soovib. See kui ta tihti külas ei käi või ei helista, ei tähenda, et ta lapse peale ei mõtle või ei hooli. Üleskutse läheb ka uutele naistele, et te lubaks isadel olla isad. Aitäh!
Sunday, January 16, 2011
Sunday, October 10, 2010
(Suhte)tervis peitub mõtlemises?
Hiljuti õpetas ühel seminaril mind naisterahvas, et igal päeva tuleb alustada liigeste soojendamisega. Kõigepealt tuleb mudida varbaid, eriti suurt varvast, sest see on seotud seisvate mõtete ja seedimisega; siis hüppeliigese ümbrust, mis reguleerib ärkvelolekut ja unisust; edasi põlve alt, mis aitab ärevuse ja maksaprobleemide puhul; jätkata õla ja küünarvarre mudiga. Lootose poosis jalatallad vastamisi põlvede maa poole surumine samal ajal pearinge tehes lõpetab "võimlemise". Kõiki harjutusi peab saatma sügav ja rahulik hingamine kõhu kaudu. Kui muuta selline ärkamine rutiiniks, siis see pidavat haigusi eemal hoidma. Yeah, right ...
Sellel suvel oli Shanghais psühhiaatria konverents, kus avaldati väga mõtlemapanev uuringu tulemus. Olete ehk kuulnud placebo efektist, mida tihti seletatakse lahti ravimi võtmise näite abil. Kui te usute, et tablett mida võtate, aitab teid, siis see tihti ka aitab isegi siis kui sellel tegelikult ravimile omast keemilist koostist pole. Harvemini räägitakse nacebo efektist - kui sa ei usu, et mingi asi nt ravim sind aitab, siis selle manustamise tulemus on praktiliselt null.
Nüüd aga uuriti seda, kui inimene võtab ravimit ning ta seda ise ei tea. Oskate arvata, mis siis ravimi mõju on? Vastan teie eest - pea olematu. Seega mõjutab meie tervenemist haigustest ravimite abil see, kas me ise neisse usume. Tõenäoliselt laste puhul siis mõjutab see, kas vanem(ad) ravimitesse usuvad. Ma arvan, et meie teadvuse mõju ei piirdu ainult sellise situatsiooniga, vaid seda saab laiendada ka suhtetervisele.
Sellel suvel oli Shanghais psühhiaatria konverents, kus avaldati väga mõtlemapanev uuringu tulemus. Olete ehk kuulnud placebo efektist, mida tihti seletatakse lahti ravimi võtmise näite abil. Kui te usute, et tablett mida võtate, aitab teid, siis see tihti ka aitab isegi siis kui sellel tegelikult ravimile omast keemilist koostist pole. Harvemini räägitakse nacebo efektist - kui sa ei usu, et mingi asi nt ravim sind aitab, siis selle manustamise tulemus on praktiliselt null.
Nüüd aga uuriti seda, kui inimene võtab ravimit ning ta seda ise ei tea. Oskate arvata, mis siis ravimi mõju on? Vastan teie eest - pea olematu. Seega mõjutab meie tervenemist haigustest ravimite abil see, kas me ise neisse usume. Tõenäoliselt laste puhul siis mõjutab see, kas vanem(ad) ravimitesse usuvad. Ma arvan, et meie teadvuse mõju ei piirdu ainult sellise situatsiooniga, vaid seda saab laiendada ka suhtetervisele.
Usun siiralt, et õnnelik suhe algab juba enne inimesega kohtumist. See algab siis, kui sa mõtled, milline inimene sulle sobiks ja kellega oleks rõõm koos olla. See algab siis, kui unistad kuidas te koos olete, mida teete jne. Ma arvan, et nii loome reaalsust. Kui tegemist on uskliku inimesega, siis lisandub veel soov, et las mu kaaslane olla mulle sobiv Tema hinnangul, sest mina ei tea, kes mulle hea on. Tihtipeale meie valikud on piisavalt juhuslikult ehk emotsioonidest kantud a la ta tekitab mus meelidvat ärevust (I get butterflies in my stomach) või siis jällegi ehk liialt praktilised - ma juba tunnen teda, tal on juba materiaalne kindlustatus olemas, ma olen juba piisavalt vana ja peaksin kellegiga olema jms. Tean juhuseid, kus naise kolm partnerit on olnud kõik väga sarnased, aga suhe mitte jätkusuutlik ja siis ta on endale palunud sobivat kaaslast ning kohanud esmapilgul ootamatut matchi, aga kes hiljem ongi selleks õigeks osutunud.
Mul on sõbranna, kes ütleb, et ta on "pasamagnet" ja ma alati hurjutan teda, et ära räägi nii, siis sa just tõmbadki keerulisi situatsioone ligi. Samamoodi võib olla suhetega, et kui sa mõtled, et normaalseid mehi-naisi pole olemas, siis sa leiadki sellise, kes kinnitab su arvamust. Tasub oma mõtteid kontrollida.
Oletame et suhe on juba olemas, siis sellega rahulolu on jällegi minu meelest paljuski seotud sellega, kas sa üldiselt vaatad elu kui pooltäis või pooltühja klaasi. Eestlased minu meelest väga õnnetunnet ei väljenda, pigem kui on hästi, siis öeldakse, et on normaalne või siis ei öelda midagi. Ei tea, kas see on tagasihoidlik väljendusviis või tõesti tunnete tundmise madal määr, aga ma arvan, et see mängib rolli selles, kuidas sa oma suhtega rahul oled. Kas sa otsid kõiki neid väikeseid asju, mille üle rõõmustada ja mille kohta oma kallimale aitäh öelda? Kas sa kahtluse või arusaamatuse korral pigem usud, et su armastatud tahtis/tahab sulle head ja hoolib? Huvitav kui paarisuhtes üks on optimist ja teine pessimist, siis kumb nö peale jääb - kas optimist on teisele eeskujuks või tõmbab pessimist partneri negatiivsuse spiraali kaasa.
Arvan, et eriti oluliseks muutub mõtlemise suunamine siis kui tegemist on suhte kriisiga ja näiteks üks pool on teisele haiget teinud ning on sellega teises tekitanud usaldamatuse. Kui nüüd "patukoti" iga järgmist sammu tõlgendada kui järgmist katset petta, valetada jms, siis kas saavad asjad paremaks muutuda. Väljapääs on see, et mingil hetkel kahtlustaja/kahtleja valib mõtte muutuse - julgeb loota, uskuda, näha head. See võib teisele osapoolele mõjuda innustavalt ning tema motivatsioon saada selliseks kaaslaseks nagu teine juba teda näeb võib oluliselt suureneda. Miks mitte proovida? Ja kui läheb ikkagi halvasti, siis mina väidan, et sa ei ole kaotanud, pigem kaotad siis kui ei anna endale võimalust ning oled oma hirmude kütkes kammitsas.
Võite vabalt vastu vaielda!
Olge terved!
Tuesday, September 28, 2010
Minu pimedam pool
Ma arvan, et te nõustute minuga, et igaühel on oma pimedam pool - see pool, mida hea meelega ka enda eest vahel varjaks. Kui oleme ümbritsetud teistest inimestest, siis ei ole hea toon olla kade, kuri, tujukas, egoistlik ja mis kõik veel. Samas need omadused just avalduvad teistega suhtlemise käigus. Lapsed õpivad vanemate keelamisest, milline tohib olla. Õpivad sedagi, et kui pisikesena on ehk mõningased mööndused lubatud, siis suurele lapsele on juba suuremad nõudmised, sest ta suudab seda, kuna tema enesevalitsemise oskused ja sealhulgas ka emotsioonide talitsemise võime on rohkem arenenud. Ma ei tea, millal areng lõpeb ja usun, et on teatud impulsiivsust, mis ka osadel täiskasvanutel veel välja lööb, aga mingil hetkel oleme me omandanud ühiskonnale sobivad käitumismallid ning reeglina oma pimedama poole kenasti ära peitnud. Küsimus on, kas see kuidagi ahistab inimest, kas ta tunneb ennast kuidagi vähem endana, allasurutuna soovides vabaks lasta.
Kui näete suhtes esimest korda, kuidas kallim mossitab, kui ta ei saa oma tahtmist ning ärritub silmnähtavalt, kui seltskonnas kaaslase naljade peale kõvemini naerdakse, siis teate, et teatud meeldimise vajadus on asendunud turvatundega, et ta võib olla natuke rohkem tema ise ja see on ok. Eks teise valmisolekut ole selleks ajaks natuke alateadlikult testitud ka ning nii ma lubangi endal nüüd ta ees vihast nutta ja raevust rusikaga vastu patja lüüa. Tore on olla suhtes, kus sa ei pea kartma, et sinu järgmine "libastumine" emotsioonide vallas võib lahkumineku kaasa tuua, aga kas peab meie kõige kallim olem see, kes kogu meie jama endale kaela saab? Alati ei ole negatiivsed emotsioonid ju temast tingitud, vaid teistest meie ümber ning vahest tõesti on lihtsalt paha tuju. Mind pani mõtlema ühe mehe ütlus, et ta armastab oma kaaslast liiga palju selleks, et talle oma tumedat poolt näidata. See kõlas armsalt - see et ta soovis säästa naist oma sisemistest võistlustest, mis oleks muidu naisele kaasa toonud muret ehk rusutust ja abitustki. Samas on minu nägemuses hea suhe siiski see, kui sa saad olla haavatav. Tõenäoliselt on küsimus doseerimises st millal on küll küll ja karikas hakkab üle ajama.
Mida soovitada? See on värskendav vabadus, kui kaaslane tunneb sind iga kandi pealt ja ikka ütleb õrnalt, et armastab. Sa tunned selle piiri ära, kus sa oled talle väga tänulik, aga ei kasuta seda ära. Kui on lihtsalt halb päev, siis ütle seda, sest nii välistad selle, et teine hakkab palavikuliselt mõtlema, et mis ta valesti tegi või ütles. Hea suhe on siis kui mõlemad annavad natuke järgi ja just nendes asjades, mis on tegelikult in the grand scheme of things väheolulised. Isegi kui tunned kadedust, siis kuskil tunned ju ka rõõmu, et teisel hästi läheb. Isegi kui sa ei saa oma tahtmist, siis tea, et pikajaline harmooniline suhe on palju rahuldustpakkuvam kui ühekordne puhas egolaks. Ja nii me tantsime koos seda suhtetantsu, ei ole pooli, vaid on üks tervik, teine tervik ja koos MEIE!
Kui näete suhtes esimest korda, kuidas kallim mossitab, kui ta ei saa oma tahtmist ning ärritub silmnähtavalt, kui seltskonnas kaaslase naljade peale kõvemini naerdakse, siis teate, et teatud meeldimise vajadus on asendunud turvatundega, et ta võib olla natuke rohkem tema ise ja see on ok. Eks teise valmisolekut ole selleks ajaks natuke alateadlikult testitud ka ning nii ma lubangi endal nüüd ta ees vihast nutta ja raevust rusikaga vastu patja lüüa. Tore on olla suhtes, kus sa ei pea kartma, et sinu järgmine "libastumine" emotsioonide vallas võib lahkumineku kaasa tuua, aga kas peab meie kõige kallim olem see, kes kogu meie jama endale kaela saab? Alati ei ole negatiivsed emotsioonid ju temast tingitud, vaid teistest meie ümber ning vahest tõesti on lihtsalt paha tuju. Mind pani mõtlema ühe mehe ütlus, et ta armastab oma kaaslast liiga palju selleks, et talle oma tumedat poolt näidata. See kõlas armsalt - see et ta soovis säästa naist oma sisemistest võistlustest, mis oleks muidu naisele kaasa toonud muret ehk rusutust ja abitustki. Samas on minu nägemuses hea suhe siiski see, kui sa saad olla haavatav. Tõenäoliselt on küsimus doseerimises st millal on küll küll ja karikas hakkab üle ajama.
Mida soovitada? See on värskendav vabadus, kui kaaslane tunneb sind iga kandi pealt ja ikka ütleb õrnalt, et armastab. Sa tunned selle piiri ära, kus sa oled talle väga tänulik, aga ei kasuta seda ära. Kui on lihtsalt halb päev, siis ütle seda, sest nii välistad selle, et teine hakkab palavikuliselt mõtlema, et mis ta valesti tegi või ütles. Hea suhe on siis kui mõlemad annavad natuke järgi ja just nendes asjades, mis on tegelikult in the grand scheme of things väheolulised. Isegi kui tunned kadedust, siis kuskil tunned ju ka rõõmu, et teisel hästi läheb. Isegi kui sa ei saa oma tahtmist, siis tea, et pikajaline harmooniline suhe on palju rahuldustpakkuvam kui ühekordne puhas egolaks. Ja nii me tantsime koos seda suhtetantsu, ei ole pooli, vaid on üks tervik, teine tervik ja koos MEIE!
Saturday, July 24, 2010
Minu laps + eksi uus kaasa = ?
Vaatasin täna ühte sarja, mida ikka regulaarselt jälgin ja seal oli teemaks lahutanud paar, nende laps ja mehe uus tüdruksõber. See on keeruline kombinatsioon. Lahutatud/lahku läinud paar juba ise on parajalt keeruline kooslus, sest lahkuminekujärgselt jääb alles segu justkui-ammu-olnud-heast ja hetke-pahast ning see on väga segadusttekitav. Võib võtta väga kaua, kuni jõuad leinamise viimasesse - leppimise - etappi. Kui sa veel seal pole, siis on enesetunne tihti kõikuv - mingitel hetkedel hindad maastleitud vabadust, kus saad rohkem endaga arvestada kui enne paarina, naudid seda, et saad hakkama asjadega, mis enne näisid justkui võimatud; teistel hetkedel aga vihkad teda selle eest, et ta su üksi jättis ja ehk veel rohkem kui lapsega jättis, sest enamus koormast on nüüd ju sinu õlul samal ajal mil tema elu naudib. Kui tundub, et oled juba enam vähem ok sellega, et nüüd on 2(+1), siis see lööb ikka täiega jalad alt kui kuuled uudist, et tal on teine.
Kindlasti mõjub uudis alguses enesehinnangule halvasti a la mina ei olnud piisavalt hea, sest ehk nii kaua kui ta oli üksi, oli ka lootus, et mingil hetkel ta mõistab oma viga ja tuleb tagasi. Loomulikult ei lasknud sa sellel välja paista, aga on loomulik, kui see seal oli. Siis tekib viha, sest nüüd ta kindlasti naudib elu, samal ajal kui sina pead lapse jonnituure taluma või pubekaga vaidlema kaua ta tohib õhtul väljas olla ja kellega. Aeg möödub ja uue paari suhe areneb. Tutvutakse mõlema poole jaoks tähtsate inimestega... kuni järg jõuab lapseni. Kuidas käituda? Kõigepealt muidugi ei tahaks enne uut kaasat tutvustada, kui on ikka kindel, et suhe tõsine on. Mis hetkest aga see lukku lüüa, on keeruline otsustada, sest samas ei taha ju ka live a lie ja salatseda lapse ees ja ka miks mitte eksi ees. Loomulikult ei taha, et keegi haiget saaks, aga seda vältida on väga raske. On tavapärane, et lapsega koos elav eks ei taha midagi kuulda uuest paarilisest ega taha ka, et laps sellesse kuidagi seotakse. Tihti ollakse koos ühisrindel ja see on mõistetav, sest kerge on hukka mõista teda, kes lahkus ja uue suhte lõi kellegi teisega. Kui laps on väike, siis tegelikult tema jaoks oleks uus kaasa lihtsalt huvitav tuttav kuna ta ei oska negatiivseid tundeid ta vastu tunda. Seda võib ta õppida oma vanemalt - kuidas ja millisel toonil ta eksiga ja eksist räägib. Tihti tajutakse seda ohuna, et lapsele hakkab uus kaasa meeldima, sest kardetakse, et selle tulemusena jääb oma igapäeva-vanem varju. Sarjas kurtis naine, et ta asendati. Ja mis kõige hullem, see uus kaasa oli igati tore ja meeldiv inimene, nii et iseenesest sai naine aru, miks ta tütar isa uuest pruudist positiivselt kõneles.
Õnneks oli tele-naisel hea sõber, kes lohutas teda ja set the record straight - jah talle meeldib uus kaasa, see on sellepärast, et ta on uus. Aga sina oled ja jääd alati ta emaks ja teie vahel on side, mida ei saa mitte keegi purustada. Su laps armastab sind alati. Ma arvan, et just nii see on ka päris elus. See tähendab, et ei maksa karta, et kaotasin kaasa, nüüd lapse ka. Sa mõtled hirmunult, et lihtne on lapsel eelistada toda, kes talle jäätist ostab ja kenasti naeratab mitte ei suru kell 22 magama, ei käsi tuba koristada või koolitükke teha. Lapse eelistused on selged ka siis kui ta seda otseseselt välja ei ütle. Ja tegelikult on hea, kui ta saab eraldi elava vanema uue paarilisega hästi läbi, sest nii saab ta säilitada hea suhte ka temaga. On väga hea, kui lapsel on ema ja isa isegi kui nad elavad lahus. Nad saavad siiski õpetada oma lapsele paljusid asju, mida ta vajab, et suureks saada, tubliks saada, armastavaks ja hoolivaks saada.
Kindlasti mõjub uudis alguses enesehinnangule halvasti a la mina ei olnud piisavalt hea, sest ehk nii kaua kui ta oli üksi, oli ka lootus, et mingil hetkel ta mõistab oma viga ja tuleb tagasi. Loomulikult ei lasknud sa sellel välja paista, aga on loomulik, kui see seal oli. Siis tekib viha, sest nüüd ta kindlasti naudib elu, samal ajal kui sina pead lapse jonnituure taluma või pubekaga vaidlema kaua ta tohib õhtul väljas olla ja kellega. Aeg möödub ja uue paari suhe areneb. Tutvutakse mõlema poole jaoks tähtsate inimestega... kuni järg jõuab lapseni. Kuidas käituda? Kõigepealt muidugi ei tahaks enne uut kaasat tutvustada, kui on ikka kindel, et suhe tõsine on. Mis hetkest aga see lukku lüüa, on keeruline otsustada, sest samas ei taha ju ka live a lie ja salatseda lapse ees ja ka miks mitte eksi ees. Loomulikult ei taha, et keegi haiget saaks, aga seda vältida on väga raske. On tavapärane, et lapsega koos elav eks ei taha midagi kuulda uuest paarilisest ega taha ka, et laps sellesse kuidagi seotakse. Tihti ollakse koos ühisrindel ja see on mõistetav, sest kerge on hukka mõista teda, kes lahkus ja uue suhte lõi kellegi teisega. Kui laps on väike, siis tegelikult tema jaoks oleks uus kaasa lihtsalt huvitav tuttav kuna ta ei oska negatiivseid tundeid ta vastu tunda. Seda võib ta õppida oma vanemalt - kuidas ja millisel toonil ta eksiga ja eksist räägib. Tihti tajutakse seda ohuna, et lapsele hakkab uus kaasa meeldima, sest kardetakse, et selle tulemusena jääb oma igapäeva-vanem varju. Sarjas kurtis naine, et ta asendati. Ja mis kõige hullem, see uus kaasa oli igati tore ja meeldiv inimene, nii et iseenesest sai naine aru, miks ta tütar isa uuest pruudist positiivselt kõneles.
Õnneks oli tele-naisel hea sõber, kes lohutas teda ja set the record straight - jah talle meeldib uus kaasa, see on sellepärast, et ta on uus. Aga sina oled ja jääd alati ta emaks ja teie vahel on side, mida ei saa mitte keegi purustada. Su laps armastab sind alati. Ma arvan, et just nii see on ka päris elus. See tähendab, et ei maksa karta, et kaotasin kaasa, nüüd lapse ka. Sa mõtled hirmunult, et lihtne on lapsel eelistada toda, kes talle jäätist ostab ja kenasti naeratab mitte ei suru kell 22 magama, ei käsi tuba koristada või koolitükke teha. Lapse eelistused on selged ka siis kui ta seda otseseselt välja ei ütle. Ja tegelikult on hea, kui ta saab eraldi elava vanema uue paarilisega hästi läbi, sest nii saab ta säilitada hea suhte ka temaga. On väga hea, kui lapsel on ema ja isa isegi kui nad elavad lahus. Nad saavad siiski õpetada oma lapsele paljusid asju, mida ta vajab, et suureks saada, tubliks saada, armastavaks ja hoolivaks saada.
Wednesday, July 21, 2010
Kaunilt kaigub pulmakell, hing on hell, hing on hell
Eelmises postituses sai välja käidud hoopis teised järge ootavad teemad, aga no ei saa üle ega ümber pulmateemast, sest see on hetkel väga aktulaane. Nimelt alles käisin ise ühes kaunis pulmas, eile lõuna ajal arutasime naistega ühe lõunalise lähenevat pidupäeva ning õhtul bassupeol veel ühe teise, nüüd juba endise kolleegi pulma üle. Lisaks veel see, et alles hiljuti vaatasin sõbra tehtud tähtpäeva pilte ning organiseerisin ühele tuttavale pulmafotograafi. Tundub, et elev-pidulik õhustik on mind endasse haaranud ja tahab kirjutamist.
Kunagi ennustati vist, et abiellun kas väga noorelt või siis juba küpses eas (khm-khm). Ma ei imesta selle üle, sest usun, et nooruses on seda palju kergem teha. Mõtled vähem teemadele, kas see mees sobib ka mu laste isaks ja kui kaua ikka kestab see igavik, mil ma pean taga ka mures ja vaevas koos elama. Tuleb tunne, oled mõnda aega koos olnud ja see on loomulik asjade käik, et oma suhe nö ametlikuks vormistada. See on ju sümboolne riitus näitamaks teistele, kes on nüüd exclusive. Vähemalt nii meile koolis räägiti. Kusjuures ma saan aru, et tunded ei pea olema laes, et abielluda. Inimese tundevärvid on väga erineva intensiivsusega ning ei tohiks eeldada, et kui põlv nõrk pole, siis oota veel õiget paarilist.
Kui veri enam nii ei kee ja esimene püsisuhe on (kahjuks) lõppenud, siis enam ei kiirusta mõnda aega abielluma. Tänapäeval on ju nii mugav lihtsalt koos elada. On neid, kes tunnevad tugevamalt kui teised survet oma kooselu ametlikuks muuta, sest nii ju tehakse ja teised sõbrad-sõbrannad on kõik juba abielus, aga mida vanem sa sellel hetkel oled, seda vähem see vist sind piinab. Mulle lihtsalt tundub, et vanemaks saades me arvestame vähem ümbritseva arvamusega oma käitumise kujundamisel. Kui lahkuminekud on oma jälje jätnud, siis ega kohe ei kiirusta ka uut suhet alustama, much less getting married. Lõpuks on nimekiri kaasa potentsiaalsetest vajalikest omadustest nii pikk, et endalgi kaob järg ära. Ega neid ideaalseid inimesi eriti maamunal ringi ei liigu ja kui veel tunned, et ma saan ju ise väga hästi hakkama, siis nii väga ehk ei otsigi, et see lausa eluprojekti mõõdu võtaks. Seda toredam on minu meelest see, kui mitteotsimise peale komistad toreda naise või mehe otsa ja leiad, et sa ei osanud seda küll üldse oodata, aga on võimalik olla ideaalne match ilma checklisti kõikidele punktidele vastamata. Minu meelest on eriti armas olla nende inimeste pulmas, kelle elu keerdkäigud on neisse jätnud sellise jälje, et nüüd oma tulevase kõrval seistes on nad küll küpsed, aga samas lapsemeelselt õhinal ja natuke totakalt armunud olekuga -nad oskavad nii hinnata seda hetke, sellele järgnevat ühist elu ja selle tähtsust.
Alles hiljuti ütles tuttav, et tema abiellus sellepärast, et sündis laps ning ta tahtis, et neil kõigil oleks ühine perenimi. Mõni arvab, et see pole piisavalt romantiline põhjus. Aga kui mõtlema hakata, siis ega ikka igaühe perenime ka enda oma asemele ei võta seega armastuse väljendused on erinevad. Kõik ei sõnasta oma abiellumise põhjuseid nii romantilised, aga see ei tähenda, et need seda tegelikult pole. Loomulikult on ka neid, kelle jaoks armastus ei ole nii tähtis, vaid on sõprus ja ühisosa ja usaldus ja turvalisus. Ma siinkohal siiski laiendaks armastuse definitsiooni, et see võiks hõlmata ka eelpool nimetatud suhte aspekte. Lihtsalt armastuse all oleme me harjunud käsitlema muinasjuttudes ja filmides esitatavat tunnet, mis võib-olla teeb paljudele isegi karuteene, kes seda oma elus taga ajavad ja pidevalt pettuma peavad. Kui ma Robert Wendti koolitusel käisin, siis tema ütles, et keegi ei õpeta meid, et suhe on tegelikult väga raske, see on raskem kui palgatöö, mida me teeme. Paljud lähevadki siis lahku, kui armumisfaas muutub argipäevaks, mis sisaldab väikseid nääklemisi, kompromissiotsimisi ja loobumisi, sest nad arvavad, et ju siis inimene ei ole neile õige. Õigega nimelt peaks harmoonia olema elu lõpuni garanteeritud ilma ühegi rünk- ega sajupilveta.
Kas ettepanek peaks tegema mees? Olen aru saanud ja tihti mehed ka seda ise tunnistavad, et nende jaoks pulmad väga olulised pole, vähemalt mitte sellisel määral nagu naiste jaoks. Kui hakata mõtlema, et mees tahab aegajalt kodust ära käia, küttida, ennast proovile panna, avastada uut ja tunda sellest elevust, siis miks ta peaks pulmi tahtma, sest see võib tema jaoks just tähendada väiksemat iseseisvust ja valikute kahanemist. Mehed väidetavalt on õppinud, et naistele on abiellumine oluline ja paljud just nimelt armastusest naise ja tema soovide vastu ühele põlvele laskuvad. See aga kui neid siis peo ettevalmistusfaasi igasse detaili kaasa kistakse, on enamikele liig. Nad hea meelega jätavad selle töö naisele, kes aga võib väga solvuda, kui ta ei pea meeles, et mees on lihtsalt natuke teistmoodi ehitatud selle kohapealt. See et ta kaasat oma naiseks palus, on juba ehk natuke rohkem naise kui tema enda pärast ning seda tasub hinnata.
Mõned naised aga ootavad ja ootavad, et neile öeldakse, et tahan ainult sinuga oma elu jagada ja selle märgiks palun tule mulle naiseks. Need sõnad kuidagi ei tule nende mehe suust välja ja muud ilusad sõnad, mis tulevad, need ei ole ka päris sellised vihjed, millest kinni võtta. Hiljuti kirjeldati mulle juhtumit, kus naine küsis mehe käest ühel tavalisel õhtul, et kuna nad on kaua koos elanud, et äkki siis vormistaks selle ära. Mees polnud vastu, vaid arvas, et võib küll. Selgus, et naine oli kõik eeltöö juba ära teinud sh peokoha kinni pannud, kleidi ostnud ning ainuke asi, mis veel nö to-do-listis oli, oli mehelt abiellumissoov kätte saada. Mulle väga meeldis see lugu, sest tänapäeva naised ja mehed on tihti ebatraditsioonilised vanade aegade mõttes ning mulle meeldib, et kui midagi on ühele väga tähtis, siis ta on ise hakkaja ja teeb nii, et see toimuks. Konkreetse näite puhul on selge, et naine tundis oma meest ja oli piisavalt kindel tema nõusolekus. Küsimus oli algatamises ja seda tegi seda see, kes rohkem abielluda tahtis. See aga väidan ma tulevase abielu kvaliteeti negatiivses mõttes küll ei mõjuta.
Soovin, et kõikidel naistel, kes seda soovivad, kaiguks kord kaunis pulmakell, mis märgib kas siis Jumala või lähedaste ees paari ametliku kooselu algust unustamatult imelisel moel!
Kunagi ennustati vist, et abiellun kas väga noorelt või siis juba küpses eas (khm-khm). Ma ei imesta selle üle, sest usun, et nooruses on seda palju kergem teha. Mõtled vähem teemadele, kas see mees sobib ka mu laste isaks ja kui kaua ikka kestab see igavik, mil ma pean taga ka mures ja vaevas koos elama. Tuleb tunne, oled mõnda aega koos olnud ja see on loomulik asjade käik, et oma suhe nö ametlikuks vormistada. See on ju sümboolne riitus näitamaks teistele, kes on nüüd exclusive. Vähemalt nii meile koolis räägiti. Kusjuures ma saan aru, et tunded ei pea olema laes, et abielluda. Inimese tundevärvid on väga erineva intensiivsusega ning ei tohiks eeldada, et kui põlv nõrk pole, siis oota veel õiget paarilist.
Kui veri enam nii ei kee ja esimene püsisuhe on (kahjuks) lõppenud, siis enam ei kiirusta mõnda aega abielluma. Tänapäeval on ju nii mugav lihtsalt koos elada. On neid, kes tunnevad tugevamalt kui teised survet oma kooselu ametlikuks muuta, sest nii ju tehakse ja teised sõbrad-sõbrannad on kõik juba abielus, aga mida vanem sa sellel hetkel oled, seda vähem see vist sind piinab. Mulle lihtsalt tundub, et vanemaks saades me arvestame vähem ümbritseva arvamusega oma käitumise kujundamisel. Kui lahkuminekud on oma jälje jätnud, siis ega kohe ei kiirusta ka uut suhet alustama, much less getting married. Lõpuks on nimekiri kaasa potentsiaalsetest vajalikest omadustest nii pikk, et endalgi kaob järg ära. Ega neid ideaalseid inimesi eriti maamunal ringi ei liigu ja kui veel tunned, et ma saan ju ise väga hästi hakkama, siis nii väga ehk ei otsigi, et see lausa eluprojekti mõõdu võtaks. Seda toredam on minu meelest see, kui mitteotsimise peale komistad toreda naise või mehe otsa ja leiad, et sa ei osanud seda küll üldse oodata, aga on võimalik olla ideaalne match ilma checklisti kõikidele punktidele vastamata. Minu meelest on eriti armas olla nende inimeste pulmas, kelle elu keerdkäigud on neisse jätnud sellise jälje, et nüüd oma tulevase kõrval seistes on nad küll küpsed, aga samas lapsemeelselt õhinal ja natuke totakalt armunud olekuga -nad oskavad nii hinnata seda hetke, sellele järgnevat ühist elu ja selle tähtsust.
Alles hiljuti ütles tuttav, et tema abiellus sellepärast, et sündis laps ning ta tahtis, et neil kõigil oleks ühine perenimi. Mõni arvab, et see pole piisavalt romantiline põhjus. Aga kui mõtlema hakata, siis ega ikka igaühe perenime ka enda oma asemele ei võta seega armastuse väljendused on erinevad. Kõik ei sõnasta oma abiellumise põhjuseid nii romantilised, aga see ei tähenda, et need seda tegelikult pole. Loomulikult on ka neid, kelle jaoks armastus ei ole nii tähtis, vaid on sõprus ja ühisosa ja usaldus ja turvalisus. Ma siinkohal siiski laiendaks armastuse definitsiooni, et see võiks hõlmata ka eelpool nimetatud suhte aspekte. Lihtsalt armastuse all oleme me harjunud käsitlema muinasjuttudes ja filmides esitatavat tunnet, mis võib-olla teeb paljudele isegi karuteene, kes seda oma elus taga ajavad ja pidevalt pettuma peavad. Kui ma Robert Wendti koolitusel käisin, siis tema ütles, et keegi ei õpeta meid, et suhe on tegelikult väga raske, see on raskem kui palgatöö, mida me teeme. Paljud lähevadki siis lahku, kui armumisfaas muutub argipäevaks, mis sisaldab väikseid nääklemisi, kompromissiotsimisi ja loobumisi, sest nad arvavad, et ju siis inimene ei ole neile õige. Õigega nimelt peaks harmoonia olema elu lõpuni garanteeritud ilma ühegi rünk- ega sajupilveta.
Kas ettepanek peaks tegema mees? Olen aru saanud ja tihti mehed ka seda ise tunnistavad, et nende jaoks pulmad väga olulised pole, vähemalt mitte sellisel määral nagu naiste jaoks. Kui hakata mõtlema, et mees tahab aegajalt kodust ära käia, küttida, ennast proovile panna, avastada uut ja tunda sellest elevust, siis miks ta peaks pulmi tahtma, sest see võib tema jaoks just tähendada väiksemat iseseisvust ja valikute kahanemist. Mehed väidetavalt on õppinud, et naistele on abiellumine oluline ja paljud just nimelt armastusest naise ja tema soovide vastu ühele põlvele laskuvad. See aga kui neid siis peo ettevalmistusfaasi igasse detaili kaasa kistakse, on enamikele liig. Nad hea meelega jätavad selle töö naisele, kes aga võib väga solvuda, kui ta ei pea meeles, et mees on lihtsalt natuke teistmoodi ehitatud selle kohapealt. See et ta kaasat oma naiseks palus, on juba ehk natuke rohkem naise kui tema enda pärast ning seda tasub hinnata.
Mõned naised aga ootavad ja ootavad, et neile öeldakse, et tahan ainult sinuga oma elu jagada ja selle märgiks palun tule mulle naiseks. Need sõnad kuidagi ei tule nende mehe suust välja ja muud ilusad sõnad, mis tulevad, need ei ole ka päris sellised vihjed, millest kinni võtta. Hiljuti kirjeldati mulle juhtumit, kus naine küsis mehe käest ühel tavalisel õhtul, et kuna nad on kaua koos elanud, et äkki siis vormistaks selle ära. Mees polnud vastu, vaid arvas, et võib küll. Selgus, et naine oli kõik eeltöö juba ära teinud sh peokoha kinni pannud, kleidi ostnud ning ainuke asi, mis veel nö to-do-listis oli, oli mehelt abiellumissoov kätte saada. Mulle väga meeldis see lugu, sest tänapäeva naised ja mehed on tihti ebatraditsioonilised vanade aegade mõttes ning mulle meeldib, et kui midagi on ühele väga tähtis, siis ta on ise hakkaja ja teeb nii, et see toimuks. Konkreetse näite puhul on selge, et naine tundis oma meest ja oli piisavalt kindel tema nõusolekus. Küsimus oli algatamises ja seda tegi seda see, kes rohkem abielluda tahtis. See aga väidan ma tulevase abielu kvaliteeti negatiivses mõttes küll ei mõjuta.
Soovin, et kõikidel naistel, kes seda soovivad, kaiguks kord kaunis pulmakell, mis märgib kas siis Jumala või lähedaste ees paari ametliku kooselu algust unustamatult imelisel moel!
Friday, June 18, 2010
Never say never
Mul on nüüdseks olnud juba päris mitmeid olukordi, kus olen öelnud, et ma midagi kunagi ei tee ja siis selgub, et teen. Kõiki ei hakka siinkohal avaldama, aga üks oli näiteks nõustajana tööle hakkamine. Ülikoolis valisin spetsiaalselt rohkem sotsiaalpsühholoogiaga seotud õppeaineid, sest nõustamine mind absoluutselt ei köitnud ja siis umbes 2006.aastal kui hakkasin mõtlema, et tahaks valdkonda vahetada, tundsin tugevat kutsumust, mis siiani drives me- hakata aitama suhteid paremaks muuta. Mingil hetkel otsustasin ka, et minus pole ettevõtjale vajalikku julgust, et mulle meeldib olla palgatöötaja. Tulemus on see, et eile asutasin firma (FIE) ja teen nüüd kodulehte. Plaanis on sügisest avalikult pere- ja paarinõustamisteenust ja ka perelepitusteenust pakkuma hakata. Lasterikaste Perede Liiduga algas koostöö juba mõnda aega tagasi, nii ka ühe gümnaasiumiga. Sügisel lisandub koostööpartnereid veel, mõnes neist teen ka vabatahtlikku tööd. Seega ei+ei= jah!
Soovin teilegi julgust läbimõeldud meelemuutusteks!
PS Blogi kirjutan ikka edasi. Mustandina on ootamas järgmised teemad: "Emad ja tütred", "Suhtetarkus ja tundekasvatus", "Hiina meditsiin ja Eesti inimene". Stay tuned!
Soovin teilegi julgust läbimõeldud meelemuutusteks!
PS Blogi kirjutan ikka edasi. Mustandina on ootamas järgmised teemad: "Emad ja tütred", "Suhtetarkus ja tundekasvatus", "Hiina meditsiin ja Eesti inimene". Stay tuned!
Thursday, April 29, 2010
"The Way of the Superior Man" ("Tõelise mehe tee")
I read the book "The Way of the Superior Man" as it has been much talked about lately and I liked it. It is amazing how David Deida has gained such an insight into women and what they really want. It was also very pleasant how the author described different actions of men which are usually frowned upon as manly and neccessary in order for women to be happy with their partners.
For the sexual passion to remain in time, there need to be two polar energies: masculine and feminine. Masculine men like to watch war movies and sports because it represents freeing oneself from the capture of the opponent. For men mission, competition and stretching the limits are all forms of ectasy. Female sexuality is fuelled by seach for love so they watch romantic comedies, read romance novels and talk to their girlfriends about relationships. In order to feel fulfilled mentally and sexually one needs to know their sexual orientation ie are they masculine, feminine or balanced. However 90% of the population is polarized and only 10% balanced. Gender has no relevance here meaning that a man can also be feminine. He needs a masculine woman to get sparks flying. You have to be true to yourself and your core in order to experience real love.
Being true to oneself also means that a masculine man and his partner have to acknowledge that more important than the intimate relationship is the man's mission whatever it may be. It is a higher cause which makes him do things and he should not be held back. So his partner should be happy over the 30 minutes of undivided attention after which he has to go rather than nagging about his lack of attention all the time making him feel guilty and feeling guilty herself. It is obvious that no good can come out of it. The same goes for the whole family.
The author gives certain recommendations how to be a masculine man. For example he encourages him to proceed with the things he has always wanted to do but has postponed for better times to come. A feminine woman need his man to have a mission which he is committed to. This is manly and sexually appealing as well.
2. Do not shut down when you are hurting or things have not gone your way. Keep and open heart.
3. Do not change your mind to please your woman. She is just testing you sometimes (when she is being unreasonable) to see if you bend and is happy when she sees that you make up your own mind. This does not mean that you specifically do opposite her will but that you consider arguments on both sides and then decide. Your woman needs to feel that you have a backbone which means in times of need she can rely on you to lead the way.
4. Overcome fears step by step instead of settling for less.
5. In love, go as deep as you can to understand and feel your woman. Don't give up half way there because of her moodswings and your frustration that you just don't understand these creatures from Venus.
6. Chores and different obligations are important but they don't increase love or freedom or self-concsiousness so don't overemphasize them and make other things priority.
7. You woman's bad mood dissolves when you hug her with love.
The author also gives recommendations on how to treat a woman.
1. Women do not lie, their truth just varies much more in time than yours. When they say something out loud, it is a momentary feeling and passes at the same instance.
2. Praise your woman. Instead of saying "You look ugly when you frown," let her know that she looks beautiful when she smiles. When you praise her charm, kindness, etc you get more of her charm and kidness. That's how simple it supposedly is.
3. Instead of just putting up with her moods, embrace her with love. Tickle ker, sing a tune naked, make animal noises and then kiss her passionately. And do it again and again. Let the storm of feelings be expressed and watch it quiet down caressing her. Most of the time you do not solve her problem by analysing it. Instead she needs to feel that she can let go of everything and she will be taken care of by you. Very often women like that their man gives them 30 minutes to pack the bags to go on a spontaneous trip nearby without even remotely giving it a thought that is was not negotiated with her first. It is very liberating to have a man make the decisions.
A very interesting chapter in the book talks about men's attraction to other women - strangers who pass them by but who they fancy in their mind. Women should not give men a hard time for this because it is manly and it is not threatening to your relationship per se. Men are advised to feel the feeling, to let it energize them and then to let it go. When you acknowledge the desire, you acknowledge life energy in yourself. Let yourself be inspired. Do not mistake self-discipline with repression. Repression means fighting the desire by blocking it. Self-discipline means that bigger wishes surpass smaller ones and bigger wish should be love built on understanding and compassion.
A man should choose a woman whose polarity complements him. Masculine man is drawn to feminine women who are a bit wild, uncontrollable, prone to change their mind quickly, etc. This energy is taken in by the man as more inspiring and healing than the enery of a calm and trustworthy woman however bizarre it sounds.
Sexually more neutral men prefer women who are neither masculine nor feminine. They like to talk on different topics, they share common interests and their love is as strong as the love of the masculine-feminine couple. However their sexual relationship is less passionate. They do not scream or throw pillows at each other and they do not have wild sex afterwards. Emotional thunderstorms create desire. So find your match!
However at different phases of you life you may be drawn to different energy and when you get tired of a warm woman who lightes you up and keeps you on your toes, you may desire somone cooler who soothes and lets you be. Instead of changing your partner you can also cool yourself by wearing lighter clothes, take walks by a river or lake, have a massage and a cold drink.
The priority of a masculine man is mission or a life goal. The priority of a feminine woman is closeness and love. When a woman feels that her partner is more feminine than her ie he wants the relationship more than her and she has become the center of his life, she feels compelled to become more masculine meaning needing her own space, freedom to go her way and wanting to be free from a clingy man.
Many women do not know how deep and ectatic physical love may be. A woman may want the man to reach an orgasm before he gets to her wounded soul. She protects herself by not letting you penetrate to the core of her. However especially this type of woman would really benefit from letting her man peal off the fear layer by layer with care, tenderness, surprises, persistance.
Sex is not a way to ejaculation but many men act like it. The first sexual experience men have is usually to do with mastrubation. They stimulate their genitalia, fantasize about something, build up tension and ejaculate. It has nothing to do with love or closeness. They learn do do it well and do not necessarily change their patterns when having sex with a woman. A man has to be able to control his ejaculation or a woman will gain sexual control over him which in turn does not create trust for opening herself to him completely. The author offers suggestions how to control ejaculation.
It is not good to spend all the time together because then a woman starts becoming more masculine and vice versa. In order to keep her femininity, a woman needs to dance, sing, laugh, be joyful by herself every day. It is very refreshing to spend time with other women. Otherwise the energy gets depleted and she is more susceptible to disease (often gynaecological); her life energy, sexual desire and feeling of pleasure diminsh, mood becomes gloomy. Man's power is restored by toughness and challenges. Toughness means the end of a comfortable life, the end of everything which prevents him to act near the end of his limits. Good challenges are those which make him overcome fear be it fear of public speaking or something else. At least once a week, it is good for a man to meet with his male friends.
For the sexual passion to remain in time, there need to be two polar energies: masculine and feminine. Masculine men like to watch war movies and sports because it represents freeing oneself from the capture of the opponent. For men mission, competition and stretching the limits are all forms of ectasy. Female sexuality is fuelled by seach for love so they watch romantic comedies, read romance novels and talk to their girlfriends about relationships. In order to feel fulfilled mentally and sexually one needs to know their sexual orientation ie are they masculine, feminine or balanced. However 90% of the population is polarized and only 10% balanced. Gender has no relevance here meaning that a man can also be feminine. He needs a masculine woman to get sparks flying. You have to be true to yourself and your core in order to experience real love.
Being true to oneself also means that a masculine man and his partner have to acknowledge that more important than the intimate relationship is the man's mission whatever it may be. It is a higher cause which makes him do things and he should not be held back. So his partner should be happy over the 30 minutes of undivided attention after which he has to go rather than nagging about his lack of attention all the time making him feel guilty and feeling guilty herself. It is obvious that no good can come out of it. The same goes for the whole family.
The author gives certain recommendations how to be a masculine man. For example he encourages him to proceed with the things he has always wanted to do but has postponed for better times to come. A feminine woman need his man to have a mission which he is committed to. This is manly and sexually appealing as well.
2. Do not shut down when you are hurting or things have not gone your way. Keep and open heart.
3. Do not change your mind to please your woman. She is just testing you sometimes (when she is being unreasonable) to see if you bend and is happy when she sees that you make up your own mind. This does not mean that you specifically do opposite her will but that you consider arguments on both sides and then decide. Your woman needs to feel that you have a backbone which means in times of need she can rely on you to lead the way.
4. Overcome fears step by step instead of settling for less.
5. In love, go as deep as you can to understand and feel your woman. Don't give up half way there because of her moodswings and your frustration that you just don't understand these creatures from Venus.
6. Chores and different obligations are important but they don't increase love or freedom or self-concsiousness so don't overemphasize them and make other things priority.
7. You woman's bad mood dissolves when you hug her with love.
The author also gives recommendations on how to treat a woman.
1. Women do not lie, their truth just varies much more in time than yours. When they say something out loud, it is a momentary feeling and passes at the same instance.
2. Praise your woman. Instead of saying "You look ugly when you frown," let her know that she looks beautiful when she smiles. When you praise her charm, kindness, etc you get more of her charm and kidness. That's how simple it supposedly is.
3. Instead of just putting up with her moods, embrace her with love. Tickle ker, sing a tune naked, make animal noises and then kiss her passionately. And do it again and again. Let the storm of feelings be expressed and watch it quiet down caressing her. Most of the time you do not solve her problem by analysing it. Instead she needs to feel that she can let go of everything and she will be taken care of by you. Very often women like that their man gives them 30 minutes to pack the bags to go on a spontaneous trip nearby without even remotely giving it a thought that is was not negotiated with her first. It is very liberating to have a man make the decisions.
A very interesting chapter in the book talks about men's attraction to other women - strangers who pass them by but who they fancy in their mind. Women should not give men a hard time for this because it is manly and it is not threatening to your relationship per se. Men are advised to feel the feeling, to let it energize them and then to let it go. When you acknowledge the desire, you acknowledge life energy in yourself. Let yourself be inspired. Do not mistake self-discipline with repression. Repression means fighting the desire by blocking it. Self-discipline means that bigger wishes surpass smaller ones and bigger wish should be love built on understanding and compassion.
A man should choose a woman whose polarity complements him. Masculine man is drawn to feminine women who are a bit wild, uncontrollable, prone to change their mind quickly, etc. This energy is taken in by the man as more inspiring and healing than the enery of a calm and trustworthy woman however bizarre it sounds.
Sexually more neutral men prefer women who are neither masculine nor feminine. They like to talk on different topics, they share common interests and their love is as strong as the love of the masculine-feminine couple. However their sexual relationship is less passionate. They do not scream or throw pillows at each other and they do not have wild sex afterwards. Emotional thunderstorms create desire. So find your match!
However at different phases of you life you may be drawn to different energy and when you get tired of a warm woman who lightes you up and keeps you on your toes, you may desire somone cooler who soothes and lets you be. Instead of changing your partner you can also cool yourself by wearing lighter clothes, take walks by a river or lake, have a massage and a cold drink.
The priority of a masculine man is mission or a life goal. The priority of a feminine woman is closeness and love. When a woman feels that her partner is more feminine than her ie he wants the relationship more than her and she has become the center of his life, she feels compelled to become more masculine meaning needing her own space, freedom to go her way and wanting to be free from a clingy man.
Many women do not know how deep and ectatic physical love may be. A woman may want the man to reach an orgasm before he gets to her wounded soul. She protects herself by not letting you penetrate to the core of her. However especially this type of woman would really benefit from letting her man peal off the fear layer by layer with care, tenderness, surprises, persistance.
Sex is not a way to ejaculation but many men act like it. The first sexual experience men have is usually to do with mastrubation. They stimulate their genitalia, fantasize about something, build up tension and ejaculate. It has nothing to do with love or closeness. They learn do do it well and do not necessarily change their patterns when having sex with a woman. A man has to be able to control his ejaculation or a woman will gain sexual control over him which in turn does not create trust for opening herself to him completely. The author offers suggestions how to control ejaculation.
It is not good to spend all the time together because then a woman starts becoming more masculine and vice versa. In order to keep her femininity, a woman needs to dance, sing, laugh, be joyful by herself every day. It is very refreshing to spend time with other women. Otherwise the energy gets depleted and she is more susceptible to disease (often gynaecological); her life energy, sexual desire and feeling of pleasure diminsh, mood becomes gloomy. Man's power is restored by toughness and challenges. Toughness means the end of a comfortable life, the end of everything which prevents him to act near the end of his limits. Good challenges are those which make him overcome fear be it fear of public speaking or something else. At least once a week, it is good for a man to meet with his male friends.
Sunday, April 4, 2010
Arvepidamine suhtes
On õhtu, naine ja mees on kodus. Naine ütleb mehele, et ta hea meelega teeb süüa, aga kuna köögikapis ja külmikus laiutab tühjus, võiks mees, kes niikuinii läheb varsti koeraga jalutama, läbi põigata keldripoest ning osta riisi ja tuunikala konservi. Mees vastab selle peale, et tema on sel nädalal juba kaks korda poes käinud, nüüd on naise kord. Naine imestab, et miks mees neid kordi loeb, võtku jalad selga ja löögu kaks kärbest ühe hoobiga. Mees aga kurjustab, et niikuinii käib tema kogu aeg koeraga jalutamas, peseb naise autot ning pügab muru, miks ei või naine seda ühte asja teha. Ma ei tea, kuidas see vestlus edasi kulgeb, usutavasti saavad mõlemad siiski söönuks, aga tuju on rikutud.
Mõelgem suhte algusaja peale, kui on tahtmine kõike koos teha sh ka poes käia ja süüa vaaritada. Köögis koos olemine on lõbus, saab isegi vahest toidusõda peetud. Mõlemad nuputavad, mis teist võiks rõõmustada, teevad seda ja on rahul, kui kaaslane rahulolevalt naeratab ja hellalt tänusõnu lausub. Tihti aga mingist hetkest mitte lihtsalt drastiliselt ei vähene teise "teenimine", vaid algab ka arvestus, millal tema viimati midagi kena tegi. Miks? Selge on see, et alul ikka püütakse meeldida, hiljem tuleb nö suhte laiskus, et midagi halba ei juhtu, kui ma ei tee/ei ütle. Kui tööl on pikad päevad ja näiteks veel koolgi pooleli või väiksed lapsed peres kasvamas, on loomulik, et ei saa kogu tähelepanu partnerile suunata - selleks pole lihtsalt energiat ning on nii palju teisi asju/inimesi, mille/kelle peale operatiivselt mõelda. Ole ise eeskujuks -ok, püüan olla teadlik sellest, et aktiivne hoolimine kaasast peab ka argipäeval toimuma ja just nii et ta seda tunneks. Aga vahest tundub, et tema kogu aeg võtab ja võtab, aga ise vastu ei anna. Siis on täiesti arusaadav, miks võib tekkida soov ise ka shutdown teha. On aga selge, et nii paremaks ei lähe.
Ainuke asi, mida siin soovitada on meeles pidada, et suhe võib olla nii palju parem, kui oma partneri nimel pingutada ja oma vajadustest rääkida. Seda on vaja teha mina-keeles, nagu eriti Gordoni perekoolis käinud on õpetusena kuulnud. See tähendab, et selle asemel, et süüdistada, et sa ei too mulle lilli, sa oled liiga kaua tööl, sa ei tee mulle komplimente, sa ei aita mind kodutöödes, tuleb sõnastada kõik need asjad endast lähtuvalt. See tähendab, et ütled, et ma olen kurb, kui ma sinult vahest lilli ei saa, tunnen end üksildasena, kui sa pikki õhtuid kodust ära tööl oled, tunnen end ebaatraktiivsena, kui sa mulle vahest komplimente ei tee ning ma olen nii rampväsinud, kui kogu majapidamine minu õlul on. Kas tunnete vahet? No proovige.
Tegelikult käib meil kõigil suhtes arvepidamine. Arve avatakse armumisega ja sellega koos saab partner oma kontole tuhandeid plusspunkte. Kuude, aastatega teeb ta ikka mingeid apsakaid, mis saldot vähendavad, aga tihti lisanduvad samas ka uued punktid. Kui partner pole teie ühisele suhtekontole sinu tunnetuse järgi (see ei ole tingimata sama kui faktiliselt) tükil ajal sissemakseid teinud, küll aga oled sina oma arvates palju panustanud, siis psühholoogiliselt jääb ta sinu silmis miinusesse, ja kui ta siis pöördub sinu poole väljamakse sooviga st soovib sinult vastutulekut mingis asjas, lähebki punane tuluke põlema ning ärritus ja pahameel tõusevad.
Seega kui on vaja poodi minna, minge ja miks mitte ka koos. Tehkem ikka mitterahalisi sissemakseid suhtekontole, siis teie äri õitseb!:)
PS Elu mitte väga tõsiselt võtmine tuleb ka kasuks, sh seda postitust lugedes.
Mõelgem suhte algusaja peale, kui on tahtmine kõike koos teha sh ka poes käia ja süüa vaaritada. Köögis koos olemine on lõbus, saab isegi vahest toidusõda peetud. Mõlemad nuputavad, mis teist võiks rõõmustada, teevad seda ja on rahul, kui kaaslane rahulolevalt naeratab ja hellalt tänusõnu lausub. Tihti aga mingist hetkest mitte lihtsalt drastiliselt ei vähene teise "teenimine", vaid algab ka arvestus, millal tema viimati midagi kena tegi. Miks? Selge on see, et alul ikka püütakse meeldida, hiljem tuleb nö suhte laiskus, et midagi halba ei juhtu, kui ma ei tee/ei ütle. Kui tööl on pikad päevad ja näiteks veel koolgi pooleli või väiksed lapsed peres kasvamas, on loomulik, et ei saa kogu tähelepanu partnerile suunata - selleks pole lihtsalt energiat ning on nii palju teisi asju/inimesi, mille/kelle peale operatiivselt mõelda. Ole ise eeskujuks -ok, püüan olla teadlik sellest, et aktiivne hoolimine kaasast peab ka argipäeval toimuma ja just nii et ta seda tunneks. Aga vahest tundub, et tema kogu aeg võtab ja võtab, aga ise vastu ei anna. Siis on täiesti arusaadav, miks võib tekkida soov ise ka shutdown teha. On aga selge, et nii paremaks ei lähe.
Ainuke asi, mida siin soovitada on meeles pidada, et suhe võib olla nii palju parem, kui oma partneri nimel pingutada ja oma vajadustest rääkida. Seda on vaja teha mina-keeles, nagu eriti Gordoni perekoolis käinud on õpetusena kuulnud. See tähendab, et selle asemel, et süüdistada, et sa ei too mulle lilli, sa oled liiga kaua tööl, sa ei tee mulle komplimente, sa ei aita mind kodutöödes, tuleb sõnastada kõik need asjad endast lähtuvalt. See tähendab, et ütled, et ma olen kurb, kui ma sinult vahest lilli ei saa, tunnen end üksildasena, kui sa pikki õhtuid kodust ära tööl oled, tunnen end ebaatraktiivsena, kui sa mulle vahest komplimente ei tee ning ma olen nii rampväsinud, kui kogu majapidamine minu õlul on. Kas tunnete vahet? No proovige.
Tegelikult käib meil kõigil suhtes arvepidamine. Arve avatakse armumisega ja sellega koos saab partner oma kontole tuhandeid plusspunkte. Kuude, aastatega teeb ta ikka mingeid apsakaid, mis saldot vähendavad, aga tihti lisanduvad samas ka uued punktid. Kui partner pole teie ühisele suhtekontole sinu tunnetuse järgi (see ei ole tingimata sama kui faktiliselt) tükil ajal sissemakseid teinud, küll aga oled sina oma arvates palju panustanud, siis psühholoogiliselt jääb ta sinu silmis miinusesse, ja kui ta siis pöördub sinu poole väljamakse sooviga st soovib sinult vastutulekut mingis asjas, lähebki punane tuluke põlema ning ärritus ja pahameel tõusevad.
Seega kui on vaja poodi minna, minge ja miks mitte ka koos. Tehkem ikka mitterahalisi sissemakseid suhtekontole, siis teie äri õitseb!:)
PS Elu mitte väga tõsiselt võtmine tuleb ka kasuks, sh seda postitust lugedes.
Saturday, March 20, 2010
Roosad prillid
Tavaliselt hangitakse endale prillid siis, kui tahetakse ümbritsevat selgemalt ja seega tõetruumalt näha olgu siis objekt kaugel või lähedal. Loomulikult võivad need olla ka roosad nagu minu esimesed prillid, mis andsid inspiratsiooni klassi poistele laulmaks mulle korduvalt: "Prillid peas hea unelda." Aga siinkohal ei tahtnud ma mitte nendest okulaaridest kirjutada.
Kui me kohtame kedagi, kes meile väga meeldib, ütlevad tihti teised (enamjaolt mitte siiski ise), et meil on roosad prillid peas. See tähendab, et me märkame inimese juures valdavalt ainult head ja jätame tähelepanuta negatiivse ja häiriva. Tundub et, kui see efekt tekib, siis käib see kaasas armumisega, mida meie õpetajad nimetavad naljatledes psühhootiliseks ja mööduvaks nähtuseks. See on mõnes mõttes huvitav, et isegi need, kes muidu on väga kriitilised ja kellele torkavad esmalt silma pigem kõiksugu puudused, võivad armununa olla selles mõttes täiesti ümber vahetatud. Seega tundub, et roosasid prille me ise endale ei vali, vaid mingil hetkel on need meil lihtsalt ees ja kõik.
Nüüd aga mis minu jaoks on huvitavam, on see, et millal need ära tulevad ja miks. Kui rääkida keemiast, siis tõenäoliselt mingil hetkel hakkab meie keha tootma vähem nn mõnuainet ja nii hakkabki pilt selginema -haha seekord siis pigem prillideta. Märk sellest on see, kui hakkavad silma torkama asjad, mida enne üldse ei märganud ja mis esmapilgul ei meeldi: see kuidas ta hambaid peseb, see kuidas ta sööb, see millist nalja teeb jne. Mõni ehk ehmatab siis, et oi ta ei meeldigi enam mulle nii, kas oleks vaja lahku minna kuna ta pole perfect match. Loodan, et selles faasis on kõigil keegi kõrval ütlemas, et see on normaalne nähtus, kui inimene hakkab su kõrval inimeseks muutuma kõikide oma armsate ja mis seal parata - ka mitte nii armsate külgedega. Siis on võimalik teda armastama hakata - ütlevad targad. Seega tundub, et püsiva suhte tekkimise jaoks on vajalik, et roosad prillid kaoksid.
Aga millal see tavaliselt juhtub? On see seotud mingi sündmusega näiteks esimese suure tüliga või on see keha keemiast tingituna mingi aeg näiteks aasta-kaks? Siin ootan teie panust enda või teiste elust.
Ja nüüd minu jaoks kõige põnevam küsimus - kas see on paratamatu, et mingil hetkel sa ei näe enam oma kaasat valdavalt positiivsena? Ma tahaks väita, et kui on kokku saanud selline paar, kes sobivad omavahel väga väga hästi, nii hästi, et tahaks lausa kasutada väljendit See Õige, siis ehk mõnes mõttes jäävadki roosad prillid alatiseks pähe ehk natuke väiksema plussiga, aga siiski. See oleks ju tore!
Nautigem üksteist!
Kui me kohtame kedagi, kes meile väga meeldib, ütlevad tihti teised (enamjaolt mitte siiski ise), et meil on roosad prillid peas. See tähendab, et me märkame inimese juures valdavalt ainult head ja jätame tähelepanuta negatiivse ja häiriva. Tundub et, kui see efekt tekib, siis käib see kaasas armumisega, mida meie õpetajad nimetavad naljatledes psühhootiliseks ja mööduvaks nähtuseks. See on mõnes mõttes huvitav, et isegi need, kes muidu on väga kriitilised ja kellele torkavad esmalt silma pigem kõiksugu puudused, võivad armununa olla selles mõttes täiesti ümber vahetatud. Seega tundub, et roosasid prille me ise endale ei vali, vaid mingil hetkel on need meil lihtsalt ees ja kõik.
Nüüd aga mis minu jaoks on huvitavam, on see, et millal need ära tulevad ja miks. Kui rääkida keemiast, siis tõenäoliselt mingil hetkel hakkab meie keha tootma vähem nn mõnuainet ja nii hakkabki pilt selginema -haha seekord siis pigem prillideta. Märk sellest on see, kui hakkavad silma torkama asjad, mida enne üldse ei märganud ja mis esmapilgul ei meeldi: see kuidas ta hambaid peseb, see kuidas ta sööb, see millist nalja teeb jne. Mõni ehk ehmatab siis, et oi ta ei meeldigi enam mulle nii, kas oleks vaja lahku minna kuna ta pole perfect match. Loodan, et selles faasis on kõigil keegi kõrval ütlemas, et see on normaalne nähtus, kui inimene hakkab su kõrval inimeseks muutuma kõikide oma armsate ja mis seal parata - ka mitte nii armsate külgedega. Siis on võimalik teda armastama hakata - ütlevad targad. Seega tundub, et püsiva suhte tekkimise jaoks on vajalik, et roosad prillid kaoksid.
Aga millal see tavaliselt juhtub? On see seotud mingi sündmusega näiteks esimese suure tüliga või on see keha keemiast tingituna mingi aeg näiteks aasta-kaks? Siin ootan teie panust enda või teiste elust.
Ja nüüd minu jaoks kõige põnevam küsimus - kas see on paratamatu, et mingil hetkel sa ei näe enam oma kaasat valdavalt positiivsena? Ma tahaks väita, et kui on kokku saanud selline paar, kes sobivad omavahel väga väga hästi, nii hästi, et tahaks lausa kasutada väljendit See Õige, siis ehk mõnes mõttes jäävadki roosad prillid alatiseks pähe ehk natuke väiksema plussiga, aga siiski. See oleks ju tore!
Nautigem üksteist!
Sunday, March 14, 2010
Family types
It is always easier to work with families when you have some idea of the family type they represent. Knowing the type gives the therapist a description of what the family life may be like and what problems they may have. Of course when you meet them you start testing the initial hypothesis. So here it goes, Minuchin's classification of family types:
1. Pas de deux families - these families consist of two people. Very often it is the mother and child. They spend a lot of time together and rely on each other. The child may spend quite a lot of time interacting with adults and perhaps less with peers. Mother may be good at reading the child's moods and satisfying his/her needs. There is a threat of over-reading the child which may lead to mutual dependence and mutual resentment at the same time.
Pas de deux family is also an older couple whose children have left home. They sometimes suffer from the empty nest syndrome. Yet another example of this family type is a parent living with an adult single child who have lived together all the child's life. They may be overinvolved and they may keep each other closed off from other relationships.
2. Three generation families - adults with their parents and children live together under the same roof. The organization of support and cooperation in family tasks is important here. Who does what and who is not permitted to do certain things should be clear. Often the grandmother wants to parent the child and the therapist's job is to bring the real mother a bit closer to parenting. It may also be that the adults are so involved in feuds with their parents that the children don't get much attention at all.
3. Shoe families - with many children in the household, older ones are often expected to help out with younger ones. In some sense they are treated like adults and given responsibilities but at other times they are treated as they are - like kids. This may result in the older child not being "one of us" among younger children nor the parents. However it may work well as long as the chores are clearly defined and age appropriate.
4. Accordion families - in some families one member is away for some time regularly. Quite often the husband is in the army and on missions or a truck driver or works on a boat. When one spouse leaves, the other one has to handle things at home and rear the kids. When the one away returns, rules change until the departure time comes again. This situation if often stressful for all because constant adjustments have to be made depending on how many people there in the family at one point or another. Sometimes the spouse at home becomes the bad parent and the one away the good one. However sometimes the one away becomes peripheral parent and excluded from the family. Therapy is often needed when the mission ends or the truck driver retires. Then the family needs to be reorganized and a new family is formed.
5. Fluctuating families - Some families are always on the move either because of someone's job or because of a restless nature of one. This type of family is also the family where a single parent has serial love affairs and boyfriends or girlfriends vary a lot over time. This may raise a question who are the members of the family. When families move, all members have to find new social networks and quite often this is not achieved without at least some stress. If the family becomes the only context of support, forming and maintaining relationships with others outside the family may be difficult.
6. Foster families - these are families with a temporary family member, usually a foster child. Foster parents are often told not to get attached but the bonds still form and child is incorporated into the family. The fact that it's temporary can be stressful.
7. Stepparent families - When the stepparent enters the family, he/she may not commit fully, the child may increase demands on the natural parent or the original unit may keep him/her peripheral. Gradual shift is needed and it is not expected for the family to function without problems at first.
8. Families with a ghost - some families may very strongly be "haunted by the ghost" of the loved one who left or passed away. They try to live as if the one who is gone, is still there and behave as that person would have liked or told them to. Taking over the functions of that person is seen as act of disloyalty. In this case, the mourning has not yet been completed.
9. Out-of-control families - one of the most common type in this category is the family with the preschool "monster" who does not obey any rules. Very often the parents do not agree on parenting issues and often it is said that the only way that a small child can be taller than the parent is by sitting on the other parent's sholders. This does not necessarily mean that one parent is contradicting another; silence is often interpreted by the child as alliance.
Similar family type occurs with teenagers when often the reason behind this is the inability of parents to move from concern to respect regarding their children. It is normal for children to want to become more independent and the key is to determine together with parents how much independence is ok. Delinquent children have learned from their parents that control is dependent on their presence so there are certain rules in one context but they dont apply in another context. The parent often makes a controlling demand, the child does not obey, the parent then makes another demand and so on. There is mutual yet unspoken agreement that after certain number of demands, the child responds. People in this family do not expect to be heard and relationship messages are more important than the content.
10. Psychosomatic families - psychosomatic complaints appear when nurturing is overly important in the family and the family seems to function best when someone is sick. In this family the members are overinvolved and overprotective and strive for maintaining peace and harmony by avoiding conflicts and confrontation at any cost. They are nice and cooperative people but it's is hard to get them to talk about problems in their family.
1. Pas de deux families - these families consist of two people. Very often it is the mother and child. They spend a lot of time together and rely on each other. The child may spend quite a lot of time interacting with adults and perhaps less with peers. Mother may be good at reading the child's moods and satisfying his/her needs. There is a threat of over-reading the child which may lead to mutual dependence and mutual resentment at the same time.
Pas de deux family is also an older couple whose children have left home. They sometimes suffer from the empty nest syndrome. Yet another example of this family type is a parent living with an adult single child who have lived together all the child's life. They may be overinvolved and they may keep each other closed off from other relationships.
2. Three generation families - adults with their parents and children live together under the same roof. The organization of support and cooperation in family tasks is important here. Who does what and who is not permitted to do certain things should be clear. Often the grandmother wants to parent the child and the therapist's job is to bring the real mother a bit closer to parenting. It may also be that the adults are so involved in feuds with their parents that the children don't get much attention at all.
3. Shoe families - with many children in the household, older ones are often expected to help out with younger ones. In some sense they are treated like adults and given responsibilities but at other times they are treated as they are - like kids. This may result in the older child not being "one of us" among younger children nor the parents. However it may work well as long as the chores are clearly defined and age appropriate.
4. Accordion families - in some families one member is away for some time regularly. Quite often the husband is in the army and on missions or a truck driver or works on a boat. When one spouse leaves, the other one has to handle things at home and rear the kids. When the one away returns, rules change until the departure time comes again. This situation if often stressful for all because constant adjustments have to be made depending on how many people there in the family at one point or another. Sometimes the spouse at home becomes the bad parent and the one away the good one. However sometimes the one away becomes peripheral parent and excluded from the family. Therapy is often needed when the mission ends or the truck driver retires. Then the family needs to be reorganized and a new family is formed.
5. Fluctuating families - Some families are always on the move either because of someone's job or because of a restless nature of one. This type of family is also the family where a single parent has serial love affairs and boyfriends or girlfriends vary a lot over time. This may raise a question who are the members of the family. When families move, all members have to find new social networks and quite often this is not achieved without at least some stress. If the family becomes the only context of support, forming and maintaining relationships with others outside the family may be difficult.
6. Foster families - these are families with a temporary family member, usually a foster child. Foster parents are often told not to get attached but the bonds still form and child is incorporated into the family. The fact that it's temporary can be stressful.
7. Stepparent families - When the stepparent enters the family, he/she may not commit fully, the child may increase demands on the natural parent or the original unit may keep him/her peripheral. Gradual shift is needed and it is not expected for the family to function without problems at first.
8. Families with a ghost - some families may very strongly be "haunted by the ghost" of the loved one who left or passed away. They try to live as if the one who is gone, is still there and behave as that person would have liked or told them to. Taking over the functions of that person is seen as act of disloyalty. In this case, the mourning has not yet been completed.
9. Out-of-control families - one of the most common type in this category is the family with the preschool "monster" who does not obey any rules. Very often the parents do not agree on parenting issues and often it is said that the only way that a small child can be taller than the parent is by sitting on the other parent's sholders. This does not necessarily mean that one parent is contradicting another; silence is often interpreted by the child as alliance.
Similar family type occurs with teenagers when often the reason behind this is the inability of parents to move from concern to respect regarding their children. It is normal for children to want to become more independent and the key is to determine together with parents how much independence is ok. Delinquent children have learned from their parents that control is dependent on their presence so there are certain rules in one context but they dont apply in another context. The parent often makes a controlling demand, the child does not obey, the parent then makes another demand and so on. There is mutual yet unspoken agreement that after certain number of demands, the child responds. People in this family do not expect to be heard and relationship messages are more important than the content.
10. Psychosomatic families - psychosomatic complaints appear when nurturing is overly important in the family and the family seems to function best when someone is sick. In this family the members are overinvolved and overprotective and strive for maintaining peace and harmony by avoiding conflicts and confrontation at any cost. They are nice and cooperative people but it's is hard to get them to talk about problems in their family.
Friday, March 12, 2010
Going international!
I have monitored the traffic to my blog by countries and I have noticed that some people attempt to read it in the US, UK, Austria, and Netherlands. Of course they are facing a big challenge since Estonian is not one of the languages of the world. So I decided to once in a while write something in English too. Hopefully this weekend I will post the first bit to my readers.
Stay tuned!
Stay tuned!
Saturday, February 27, 2010
Õnnelik lasteta
Käisin reisil. See oli piisavalt pikk, et reisiseltskonnaga lähemalt tutvuda ja osadega ka sõbruneda. Õhtusöögid olid meil alati ühised ja isegi kui päeval tegime omi asju, saime siis kokku ja vestlesime. Meie lauas einestas alati üks Soome paar ja üks Rootsi paar. Mõlemad olid tugevalt keskeas või natuke üle selle. Mäletan, et esimesel õhtul vaatasin Rootsi paari ja mõtlesin, et nemad küll on oma teises nooruses kokku saanud ja mitte väga kaua aega tagasi, pakkusin mõttes et näiteks kaks aastat tagasi. Nad olid lihtsalt nii into each other - naine mängis mehe juustega, silitas õlga ja hoidis käevangust kinni, naeris ta naljade peale, küsis tema arvamust seda tõesti oodates ja sellega arvestades jms. Mõlemad olid hästi rõõmsad ja neil oli teineteisega palju rääkida. Järgmisel õhtul kui olime natuke veini joonud, läks jutt sellele kui pikalt keegi koos on olnud ja selgus, et rootslased on oma elu jaganud 22 aastat. Ehee, kui mööda ma panin. Tundsin kerget piinlikkust, aga siis õigustasin ennast, et ega tavaliselt küll sellise suhtestaazhiga paarid nii käitu. Alles hiljem hakkasin rohkem mõtlema selle peale, et mis see siis on, mis neid nii kaua on hoidnud teineteisele nii lähedal.
Meie vestlustest selgus, et nad olid kokku saanud oma töö juures st nad töötasid koos. Mehel oli pere -naine ja lapsed ning ta oli u 40, naine oli umbes 28. Naine kirjeldas, et neil tuli selline armastus peale, et seda oli võimatu ignoreerida, et see oli nagu loodusjõud, mis sundis endale alluma. Kusjuures naine ei olnud selline romantik lillelaps, vaid väga iseteadlik ja piisavalt praktiline Eva tütar. Ta ütles, et armastus on kõige tähtsam ja see aitabki suhtel kaua püsida. Kui sa ikka tunned, et tema on see õige, siis hoiad teda ja armastad kaua kaua. Ei julge vastu vaielda. Ja siis selgus, et neil omavahel lapsi pole. Seda kuuldes olin veel rohkem üllatunud. Olen siiani arvanud, et see on suhte kulgemise loomulik tee, et alguses ollakse paar ja siis sünnib laps ja ehk veel üks ja mingil hetkel saavad vanematest vanavanemad. Loomulikult on ka lastetuid paare, aga ma tõesti ei oleks uskunud, et võib nii õnnelik olla ilma lasteta. Ega ma ju ei tea, milliseid mõõnu nende kooselatud aastate jooksul oli ette tulnud, kindlasti neid oli ja ehk ka laste teemadel, aga kui tore oli tõdeda, et on võimalik olla kahekesi koos õnnelik 22 aastat pärast omavahel kokkusaamist. Milline rõõm on näha, et nende suhtes on nii palju ainest ja lugupidamist ja armastust, et sellest piisab, et neil on omavahel ikka hea ja huvitav.
To top it all off, siis ega Soome paargi neile alla jäänud. Nemad olid koos olnud 35 aastat. Omavaheline suhtlus oli rahulikum st mitte nii kirglik, aga oli näha kuidas nad teineteist täiendavad. Naine oli jutukas, mees vaiksem, aga tegelikult osales vestluses kuulates tähelepanelikult ning oli alati valmis faktidega täiendama, kui naine ta poole pöördus. Nende vahel oli austus ja soojus ja sügav sõprus. Ka neil ei olnud lapsi. Samas naine kirjeldas, kuidas neil on alati olnud palju sõpru ja kuidas mitme sõbra lapsega kujunes neil selline suhe nagu võiks olla oma lastega - lähedane, hooliv, tihedate kontaktidega.
Minu jaoks on siin kaks pointi. Üks on see, et on võimalik olla väga õnnelik oma paarilisega koos olles ka mitmekümne aasta pärast. Romantikuna tahan seda uskuda ja vahva on kui keegi kinnitab oma eluga, et see võib nii olla. Teine on see, et õnnelik võib olla ka lasteta, et need paarid, kes näiteks lapsi ei saa, ei pea kartma, et puhtalt sellepärast nende suhe laguneb või ei säili mõnusana. Mõlemad on väga helged tõdemused.
Meie vestlustest selgus, et nad olid kokku saanud oma töö juures st nad töötasid koos. Mehel oli pere -naine ja lapsed ning ta oli u 40, naine oli umbes 28. Naine kirjeldas, et neil tuli selline armastus peale, et seda oli võimatu ignoreerida, et see oli nagu loodusjõud, mis sundis endale alluma. Kusjuures naine ei olnud selline romantik lillelaps, vaid väga iseteadlik ja piisavalt praktiline Eva tütar. Ta ütles, et armastus on kõige tähtsam ja see aitabki suhtel kaua püsida. Kui sa ikka tunned, et tema on see õige, siis hoiad teda ja armastad kaua kaua. Ei julge vastu vaielda. Ja siis selgus, et neil omavahel lapsi pole. Seda kuuldes olin veel rohkem üllatunud. Olen siiani arvanud, et see on suhte kulgemise loomulik tee, et alguses ollakse paar ja siis sünnib laps ja ehk veel üks ja mingil hetkel saavad vanematest vanavanemad. Loomulikult on ka lastetuid paare, aga ma tõesti ei oleks uskunud, et võib nii õnnelik olla ilma lasteta. Ega ma ju ei tea, milliseid mõõnu nende kooselatud aastate jooksul oli ette tulnud, kindlasti neid oli ja ehk ka laste teemadel, aga kui tore oli tõdeda, et on võimalik olla kahekesi koos õnnelik 22 aastat pärast omavahel kokkusaamist. Milline rõõm on näha, et nende suhtes on nii palju ainest ja lugupidamist ja armastust, et sellest piisab, et neil on omavahel ikka hea ja huvitav.
To top it all off, siis ega Soome paargi neile alla jäänud. Nemad olid koos olnud 35 aastat. Omavaheline suhtlus oli rahulikum st mitte nii kirglik, aga oli näha kuidas nad teineteist täiendavad. Naine oli jutukas, mees vaiksem, aga tegelikult osales vestluses kuulates tähelepanelikult ning oli alati valmis faktidega täiendama, kui naine ta poole pöördus. Nende vahel oli austus ja soojus ja sügav sõprus. Ka neil ei olnud lapsi. Samas naine kirjeldas, kuidas neil on alati olnud palju sõpru ja kuidas mitme sõbra lapsega kujunes neil selline suhe nagu võiks olla oma lastega - lähedane, hooliv, tihedate kontaktidega.
Minu jaoks on siin kaks pointi. Üks on see, et on võimalik olla väga õnnelik oma paarilisega koos olles ka mitmekümne aasta pärast. Romantikuna tahan seda uskuda ja vahva on kui keegi kinnitab oma eluga, et see võib nii olla. Teine on see, et õnnelik võib olla ka lasteta, et need paarid, kes näiteks lapsi ei saa, ei pea kartma, et puhtalt sellepärast nende suhe laguneb või ei säili mõnusana. Mõlemad on väga helged tõdemused.
Sunday, January 3, 2010
Laste haigused
See on nüüd üks tricky teema. Nimelt võivad paljud alloleva jutu peale öelda kohe, et autor on täitsa segi või et ma ei saa üldse aru, millest ta räägib. Neile ütlen nii palju, et kõike ei pea kohe omaks võtma, aga avatud olles me areneme ja tavaliselt tuleb see meile kasuks. Ehee, päris tugev disclaimer sai. :)
Laste haigused on reeglina seotud vanemate omavaheliste suhetega. Nii lihtne või keeruline see ongi. Ma ei ole selles parteis, et kui laps külmetab, siis tuleb nohu ja vahest ka köha. See ei tähenda, et peaksime pakasega oma tibud poolpaljalt välja mängima saatma, aga miks on nii, et kui väljas lustib külmaga palju lapsi, siis on neid, kes jäävad pärast haigeks ja neid kes ei jää. Milles on vahe? Immuunsüsteemis? Ok miks mitte, aga millest selle tugevus oleneb? Geenidest? Kindlasti osaliselt. Aga minu arvates mängib siin olulist rolli ka emotsionaalne seisund, mida omakorda mõjutab läbisaamine oma kõige lähedasematega.
Lapse jaoks on kõige tähtsam turvaline ümbrus, mis oletame et talle harjumuspäraselt koosneb emast ja isast. Oletame, et ema ja isa tülitsevad pidevalt. Mida laps tahab? Laps tahab, et vanemad teeks koostööd ja saaksid hästi läbi. Kui laps haigeks jääb, siis mis tihti juhtub? Ema ja isa unustavad oma kraaklemise ja on koos mures lapse enesetunde pärast. Laps sai mis soovis ja saab terveks. Tülid taastuvad ja jälle tuleb haigus. Kõige drastilisem näide on küll välismaalt, aga siiski: kerge diabeediga poisi vanemad lahutasid ja pärast seda nad enam omavahel ei suhelnud. Poiss pettis haiglatest ja apteekidest insuliini välja ja viis ennast sellega koomasse, sest siis tulid ema-isa koos teda haiglavoodi äärde vaatama ja koos muretsesid tema pärast. See on ekstreemne näide, aga ilmestab seda, et alati tasub endalt küsida, millist eesmärki suhete mõttes konkreetne sümptom teenib.
Väidetavalt kuni kolmeaastased lapsed jäävad haigeks paljalt oma ema stressi, viha ja kurvameelsuse tõttu eriti kui see on seotud lapse isaga. Kahju on, et kui vanemad on sõjajalal, siis tihti tuuakse lapse haigust esile süüdistusena teise poole vastu, et näed nüüd, see et sa minuga nii ja naa käitud, sellepärast jäi meie laps haigeks. Selles on osaliselt tõtt, aga nii palju, et laps reageerib tugevalt eelkõige oma peamise kasvataja emotsioonide kõikumisele ning tavaliselt on selleks ema. Loomulikult on suured ja jätkuvad tülid või pikk külmasõda üldiselt lapsele kurnavad olenemata sellest kes alustas.
Tihti on lasteaeda minek see eluetapp, kus laps on palju haige. Lasteaias on ju sadu viiruseid, loomulikult korjab lapse need sealt üles ja põeb läbi, et edaspidi orgamism nende vastu immuunne oleks. Jah...aga. Tihti on need haigused seotud ka sellega, et ema ei ole valmis lapsest eralduma. Ta on üheksa kuud teda kandnud, imetanud, päevad ja ööd taga koos olnud, pidanud igal hetkel tema vajadusi ära aimama ja rahuldama ja nüüd äkki läheb laps lasteaeda. Hirmunult tuntakse kuidas osa elu mõttest siis kaob. Lapsel on nüüd uued inimesed ümberringi, lisaks vanematele on nüüd ka kasvatajad arvamusliidrid, kelle jututarkusi ka vanematele eeskujuks tuuakse, tekivad sõbrad kellega on tore koos olla jne. Lapse maailm ei ole enam ainult ema (ja isa). Isad tavaliselt võtavad asja kergemini, kuna nemad on niikuinii tavaliselt jätkanud tööl käimist ja taluvad seetõttu lapsest igapäevast lahusolekut paremini. Naine on aga harjunud ema ja kellegi maailma naba olema. Kui suhted mehega on keskpärased, on eriti convenient end rohkem lapsega siduda ja nii ennast selle kaudu mehest distantseerida.
Laps näeb, et ema on stressis ja tahab olla hea laps. Mida teeb hea laps? Jääb haigeks, et lasteaeda minna ei saaks ning ema saaks temaga koju jääda ja harjumuspärasust lähedust tunda. Kusjuures tavaliselt ei ole see teadlik tegevus. Teadlik võib olla pigem see, et ema on just tööle tagasi läinud ja nüüd on frustreerunud, et tõbise lapse pärast töölt puuduma peab.
Võib ka nii olla, et kui laps ei taha kuskile minna, miks mitte lasteaeda, sest näiteks teda kiusatakse seal, siis võib ta sellest pääsemiseks endale mingi sümptomi nt kerge palaviku "hankida". Asi võib ka konkreetse sündmusega seotud olla. Oletame, et laps kardab esineda aga talle on antud ülesandeks isade päeva aktusel laulda üks laul. Ta kardab nii, et hommikul on tal 39 palavik, mis kaob õhtuks jäljetult. Selliseid välk-haigusi on kindlasti ka teie lapsepõlves ette tulnud.
Ma ei püüa tavapäraseid käsitlusi haigustest ümber lükata, aga siiski võiks endalt lapse peavalu, kõhuvalu jms puhul küsida, kas selle taga võib olla midagi muud kui bakter või viirus. Loomulikult ei käi jutt ainult laste kohta, aga nemad on peres tavaliselt kõige tundlikumad ja kui midagi peresuhetes viltu on, siis nendel väljendub suhete düsfunktsionaalsus tihti haigusliku sümptomina.
Kuidas laste haigusi vältida? See on päris raske. Alustala on kindlasti tugev ja hooliv paarisuhe ja endaga kooskõlas elamine. Enda mõistmine, hirmude teadvustamine, nende kognitiivne muutmine, mis väljendub käitumise muutumises aitavad kõik kaasa, et haigusi oleks vähem või et need oleks lühiajalised ja kergekujulised. Rasked ja kroonilised haigused tulevad alles siis, kui mingeid asju, mis on halvasti, on pikka aega ignoreeritud. Olgem julged tunnistamaks seda, mis vajab parandamist ja olgem järjekindlad muutumises.
Soovin kõigile head uut aastat ja terveid lapsi!
Laste haigused on reeglina seotud vanemate omavaheliste suhetega. Nii lihtne või keeruline see ongi. Ma ei ole selles parteis, et kui laps külmetab, siis tuleb nohu ja vahest ka köha. See ei tähenda, et peaksime pakasega oma tibud poolpaljalt välja mängima saatma, aga miks on nii, et kui väljas lustib külmaga palju lapsi, siis on neid, kes jäävad pärast haigeks ja neid kes ei jää. Milles on vahe? Immuunsüsteemis? Ok miks mitte, aga millest selle tugevus oleneb? Geenidest? Kindlasti osaliselt. Aga minu arvates mängib siin olulist rolli ka emotsionaalne seisund, mida omakorda mõjutab läbisaamine oma kõige lähedasematega.
Lapse jaoks on kõige tähtsam turvaline ümbrus, mis oletame et talle harjumuspäraselt koosneb emast ja isast. Oletame, et ema ja isa tülitsevad pidevalt. Mida laps tahab? Laps tahab, et vanemad teeks koostööd ja saaksid hästi läbi. Kui laps haigeks jääb, siis mis tihti juhtub? Ema ja isa unustavad oma kraaklemise ja on koos mures lapse enesetunde pärast. Laps sai mis soovis ja saab terveks. Tülid taastuvad ja jälle tuleb haigus. Kõige drastilisem näide on küll välismaalt, aga siiski: kerge diabeediga poisi vanemad lahutasid ja pärast seda nad enam omavahel ei suhelnud. Poiss pettis haiglatest ja apteekidest insuliini välja ja viis ennast sellega koomasse, sest siis tulid ema-isa koos teda haiglavoodi äärde vaatama ja koos muretsesid tema pärast. See on ekstreemne näide, aga ilmestab seda, et alati tasub endalt küsida, millist eesmärki suhete mõttes konkreetne sümptom teenib.
Väidetavalt kuni kolmeaastased lapsed jäävad haigeks paljalt oma ema stressi, viha ja kurvameelsuse tõttu eriti kui see on seotud lapse isaga. Kahju on, et kui vanemad on sõjajalal, siis tihti tuuakse lapse haigust esile süüdistusena teise poole vastu, et näed nüüd, see et sa minuga nii ja naa käitud, sellepärast jäi meie laps haigeks. Selles on osaliselt tõtt, aga nii palju, et laps reageerib tugevalt eelkõige oma peamise kasvataja emotsioonide kõikumisele ning tavaliselt on selleks ema. Loomulikult on suured ja jätkuvad tülid või pikk külmasõda üldiselt lapsele kurnavad olenemata sellest kes alustas.
Tihti on lasteaeda minek see eluetapp, kus laps on palju haige. Lasteaias on ju sadu viiruseid, loomulikult korjab lapse need sealt üles ja põeb läbi, et edaspidi orgamism nende vastu immuunne oleks. Jah...aga. Tihti on need haigused seotud ka sellega, et ema ei ole valmis lapsest eralduma. Ta on üheksa kuud teda kandnud, imetanud, päevad ja ööd taga koos olnud, pidanud igal hetkel tema vajadusi ära aimama ja rahuldama ja nüüd äkki läheb laps lasteaeda. Hirmunult tuntakse kuidas osa elu mõttest siis kaob. Lapsel on nüüd uued inimesed ümberringi, lisaks vanematele on nüüd ka kasvatajad arvamusliidrid, kelle jututarkusi ka vanematele eeskujuks tuuakse, tekivad sõbrad kellega on tore koos olla jne. Lapse maailm ei ole enam ainult ema (ja isa). Isad tavaliselt võtavad asja kergemini, kuna nemad on niikuinii tavaliselt jätkanud tööl käimist ja taluvad seetõttu lapsest igapäevast lahusolekut paremini. Naine on aga harjunud ema ja kellegi maailma naba olema. Kui suhted mehega on keskpärased, on eriti convenient end rohkem lapsega siduda ja nii ennast selle kaudu mehest distantseerida.
Laps näeb, et ema on stressis ja tahab olla hea laps. Mida teeb hea laps? Jääb haigeks, et lasteaeda minna ei saaks ning ema saaks temaga koju jääda ja harjumuspärasust lähedust tunda. Kusjuures tavaliselt ei ole see teadlik tegevus. Teadlik võib olla pigem see, et ema on just tööle tagasi läinud ja nüüd on frustreerunud, et tõbise lapse pärast töölt puuduma peab.
Võib ka nii olla, et kui laps ei taha kuskile minna, miks mitte lasteaeda, sest näiteks teda kiusatakse seal, siis võib ta sellest pääsemiseks endale mingi sümptomi nt kerge palaviku "hankida". Asi võib ka konkreetse sündmusega seotud olla. Oletame, et laps kardab esineda aga talle on antud ülesandeks isade päeva aktusel laulda üks laul. Ta kardab nii, et hommikul on tal 39 palavik, mis kaob õhtuks jäljetult. Selliseid välk-haigusi on kindlasti ka teie lapsepõlves ette tulnud.
Ma ei püüa tavapäraseid käsitlusi haigustest ümber lükata, aga siiski võiks endalt lapse peavalu, kõhuvalu jms puhul küsida, kas selle taga võib olla midagi muud kui bakter või viirus. Loomulikult ei käi jutt ainult laste kohta, aga nemad on peres tavaliselt kõige tundlikumad ja kui midagi peresuhetes viltu on, siis nendel väljendub suhete düsfunktsionaalsus tihti haigusliku sümptomina.
Kuidas laste haigusi vältida? See on päris raske. Alustala on kindlasti tugev ja hooliv paarisuhe ja endaga kooskõlas elamine. Enda mõistmine, hirmude teadvustamine, nende kognitiivne muutmine, mis väljendub käitumise muutumises aitavad kõik kaasa, et haigusi oleks vähem või et need oleks lühiajalised ja kergekujulised. Rasked ja kroonilised haigused tulevad alles siis, kui mingeid asju, mis on halvasti, on pikka aega ignoreeritud. Olgem julged tunnistamaks seda, mis vajab parandamist ja olgem järjekindlad muutumises.
Soovin kõigile head uut aastat ja terveid lapsi!
Wednesday, December 30, 2009
Friends with benefits
Hiljutises gallupis oli see väljend üks vastusevariantidest ja tuttav palus siis termini tähendust täpsustada. Üldiselt benefits on personalitöös tundud kui "soodustused" inglisekeelne ekvivalent. Kuidas aga sõprus ja soodustused omavahel seotud on? Ehee, kui sul on sõber, kelle sõprusega kaasneb ka muud head näiteks seks, siis võidki teie suhet iseloomustada kui et olete friends with benefits (FWB). Mina tutvusin sellise nähtusega väga lähiminevikus (ja kaudselt), aga väidetavalt on see läänemaailmas popp värk.
Usun, et sellised suhtevormid saavad hoogu siis, kui rahva kultuur on paljuski töökultuur nt nagu Ameerikas selgelt on. Inimesed rabavad palju tööd teha ja millal sa veel seda Õiget otsida jõuad. Lähedust saad sõbrannade ja sugulastega ka nautida, aga vaat seksida üksi on üheülbaline ja paljudele tabu. Siis tulevadki tihti mängu sõbrad ja see mida neil veel pakkuda on.
Klassikaliselt on FWB need, kes on kunagi paar olnud ja siis lahku läinud. Tihti ju naised vähemalt ei torma kohe uut seksuaalsuhet looma ja tihti ei ole ka seksuaalne sobimatus lahkumineku põhjuseks. Võib isegi olla, et seks oli hea, aga näiteks kaasa ei tahtnud (veel) püsisuhet. Nii lepitaksegi kokku ... või siis mitte ja see juhtub spontaanselt:), et vahest kohtutakse ja seksitakse. Mina kahtlustan, et selline olukord takistab päriselt lahkuminemist just emotsionaalses vallas ja hoiab siiski ekse teineteise küljes kinni. Samas see on ju nii mugav: partnerit tunned, tema sind ja seda mis meeldib, põhimõtteliselt on teile mõlemale või vähemalt ühele selge, mis siis juhtub, kui teist paar saab ning selles mõttes on uudishimu rahuldatud, ehk ka mõnel unistused purunenud. Saate kokku, millal tahate, pärast helistama ei pea, välja viima ei pea, raha kulutama teise peale samuti mitte.
Tihti lõpeb taoline läbikäimine sellega, et hakatakse mõtlema, et miks me ikkagi ei võiks koos olla, kui me niikuinii seksuaalset lähedust jagame, et võiks ju veel proovida, tore oleks kui keegi ikkagi oleks kogu aeg olemas. Harva kui see nö teine tulemine õnnelikult lõpeb. Pigem minnakse siis juba päriselt lahku ja enam edasi ei suhelda või siis minimaalselt ja siis ka ainult verbaalselt. Ehk on see nii sellepärast, et põhjused miks kokku ei sobita on endised ja selles mõttes pole midagi muutunud.
Loomulikult on ka selliseid FWB, kes pole paar olnud. Mõned mehed, kes on püsisuhte lõppedes korralikult kõrvetada saanud, ei taha tükk aega uuest kooselust juttugi teha. Nendele sobib eriti selline ilma kohustusteta sekssuhe. Paljud mehed nagu naisedki ei taha minna ööklubisse ja sealt suvalise võõra endaga kaasa kutsuda. Ikka on ju tutvusringkonnas naisi, keda vaadates on nad mõelnud: "Huvitav kuidas..." Nüüd ongi aeg katsetada. Kahjuks sobivad paremini seotud vastassugupoole esindajad, sest nende puhul pole üldjuhul hirmu, et nad hakkavad rohkem tahtma. Selline stsenaarium aga vallaliste naiste osas tihti käivitub. Nad hakkavad oma asju mehe poole unustama, rohkem ise helistama, meest erinevatele paari-üritustele välja kutsuma ja vaikselt muutub seksksuhe "pärissuhteks". Tihti teeb mees siis sellele lõpu, kas otse või lihtsalt teise poole kommunikatsiooni-püüdlusi ignoreerides.
Tundub, et väga pikka eluiga FWB suhtele ei ennustata. Ei ole kuulnud kuigi kindlasti neid näiteid on, et FWB-st on saanud päris paar. Tavaliselt on see justkui vahepealne faas, kust mingil hetkel peaks edasi liikuma, näiteks siis kui haavad lakutud ja enesekindlus taastunud.
Mõned aga jäävad sellesse nagu kinni ja jätkavad aina uute sõpradega. Siis mina küll soovitaks endasse vaadata, miks ma nii väga paarisuhet kardan ja mida ma peaksin tegema, et sellest hirmust loobuda. Sest tegelikult on ju tore olla kallimaga koos jagades temaga nii oma vaimu, hinge kui ihu.
Usun, et sellised suhtevormid saavad hoogu siis, kui rahva kultuur on paljuski töökultuur nt nagu Ameerikas selgelt on. Inimesed rabavad palju tööd teha ja millal sa veel seda Õiget otsida jõuad. Lähedust saad sõbrannade ja sugulastega ka nautida, aga vaat seksida üksi on üheülbaline ja paljudele tabu. Siis tulevadki tihti mängu sõbrad ja see mida neil veel pakkuda on.
Klassikaliselt on FWB need, kes on kunagi paar olnud ja siis lahku läinud. Tihti ju naised vähemalt ei torma kohe uut seksuaalsuhet looma ja tihti ei ole ka seksuaalne sobimatus lahkumineku põhjuseks. Võib isegi olla, et seks oli hea, aga näiteks kaasa ei tahtnud (veel) püsisuhet. Nii lepitaksegi kokku ... või siis mitte ja see juhtub spontaanselt:), et vahest kohtutakse ja seksitakse. Mina kahtlustan, et selline olukord takistab päriselt lahkuminemist just emotsionaalses vallas ja hoiab siiski ekse teineteise küljes kinni. Samas see on ju nii mugav: partnerit tunned, tema sind ja seda mis meeldib, põhimõtteliselt on teile mõlemale või vähemalt ühele selge, mis siis juhtub, kui teist paar saab ning selles mõttes on uudishimu rahuldatud, ehk ka mõnel unistused purunenud. Saate kokku, millal tahate, pärast helistama ei pea, välja viima ei pea, raha kulutama teise peale samuti mitte.
Tihti lõpeb taoline läbikäimine sellega, et hakatakse mõtlema, et miks me ikkagi ei võiks koos olla, kui me niikuinii seksuaalset lähedust jagame, et võiks ju veel proovida, tore oleks kui keegi ikkagi oleks kogu aeg olemas. Harva kui see nö teine tulemine õnnelikult lõpeb. Pigem minnakse siis juba päriselt lahku ja enam edasi ei suhelda või siis minimaalselt ja siis ka ainult verbaalselt. Ehk on see nii sellepärast, et põhjused miks kokku ei sobita on endised ja selles mõttes pole midagi muutunud.
Loomulikult on ka selliseid FWB, kes pole paar olnud. Mõned mehed, kes on püsisuhte lõppedes korralikult kõrvetada saanud, ei taha tükk aega uuest kooselust juttugi teha. Nendele sobib eriti selline ilma kohustusteta sekssuhe. Paljud mehed nagu naisedki ei taha minna ööklubisse ja sealt suvalise võõra endaga kaasa kutsuda. Ikka on ju tutvusringkonnas naisi, keda vaadates on nad mõelnud: "Huvitav kuidas..." Nüüd ongi aeg katsetada. Kahjuks sobivad paremini seotud vastassugupoole esindajad, sest nende puhul pole üldjuhul hirmu, et nad hakkavad rohkem tahtma. Selline stsenaarium aga vallaliste naiste osas tihti käivitub. Nad hakkavad oma asju mehe poole unustama, rohkem ise helistama, meest erinevatele paari-üritustele välja kutsuma ja vaikselt muutub seksksuhe "pärissuhteks". Tihti teeb mees siis sellele lõpu, kas otse või lihtsalt teise poole kommunikatsiooni-püüdlusi ignoreerides.
Tundub, et väga pikka eluiga FWB suhtele ei ennustata. Ei ole kuulnud kuigi kindlasti neid näiteid on, et FWB-st on saanud päris paar. Tavaliselt on see justkui vahepealne faas, kust mingil hetkel peaks edasi liikuma, näiteks siis kui haavad lakutud ja enesekindlus taastunud.
Mõned aga jäävad sellesse nagu kinni ja jätkavad aina uute sõpradega. Siis mina küll soovitaks endasse vaadata, miks ma nii väga paarisuhet kardan ja mida ma peaksin tegema, et sellest hirmust loobuda. Sest tegelikult on ju tore olla kallimaga koos jagades temaga nii oma vaimu, hinge kui ihu.
Saturday, December 5, 2009
Kaugsuhe -kergendus või piin?
Milleks selline pealkiri? Kas kaugsuhe võib tõesti olla kergendus. Mina arvan, et võib kui tegemist on küpsete, kaua iseseisvat ja mitte paarielu elanud inimesega, kes tahavad koos olla, aga kes kardavad oma mina ja miks mitte ka oma elu väikeseid pisiasju kaotada.
Arvan, et kergem on olla kaugsuhtes siis kui mõlemad inimesed on piisavalt küpsed, et nad on eraldi ka isiksused mitte kokkusulandunud bunch. Kui sinu elu defineerib ja sulle idenditeedi annab ainult üks inimene, siis oma maailmanabast eemalolek ka paar päeva tekitab ärevust ja liimist lahti tunnet - nagu oleks teine pool puudu. Rääkimata siis kaugsuhtest, kus regulaarselt ollakse päris palju eraldi. Siin ma pean silmas praegu sellist suhtetüüpi, kus alguses on olnud nn lähisuhe ja siis mingil praktilisel põhjusel on see muutunud kaugsuhteks.
Mõtlen meremeeste ja kaugsõiduautojuhtide naistele, aga ka sõjaväelaste naistele, kelle kaasa on pidevalt ära ja kes kogu aeg harjuvad ümber: kõigepealt sellega, et mees on ära ja pere elukorralduse osas peab kõigega ise hakkama saama ja siis sellega, et mees tuleb koju ja oma senised rutiinid tuleb ümber muuta. Ja muidugi veel see, et raske on kogu aeg igatseda. Väga tahaks neilt naistelt küsida, et kuidas te seda teete? Kuidas teie suudate lähedust hoida? Või siis tõesti mingil hetkel enam ei suuda ja they fall out of love. Järele jääb kiindumus ja sõprus, mis pole ka juba halb.
Paljud ei pea isegi teoreetiliselt kaugsuhet vastu ning arvavad paremaks kolida kaasaga sinna, kuhu ta parasjagu minemas on. See võib aga omakorda pingeid tekitada, kui näiteks ühel on seal töö ja selle kaudu ehk varsti ka uued sõbrad ning teine on kodune ning oma tavapärasest suhtlusringist väljas. Koos võõrsil olemisest võib aga kujuneda ka kokkukasvamise kogemus, et meie kaks ja ei kedagi teist lähedast meie ümber.
Kindlasti on kaugsuhte puhul oluline usaldus ja sellega seonduv armukadeduse puudumine või selle minimaalne avaldumine. Mäletan kui mees käis kodumaal olles sõbrannaga matkamas ja ööbis ühes telgis. Ma ei kahtlustanud, et seal midagi siivutut toimus, aga mõtlesin sellele küll, et miks meie ei või omavahel neid hetki jagada. See kurvastas. Õnneks ei andnud ta mulle kunagi põhjust armukade olla. Ma teadsin ja tundsin, kui tähtis ma tema jaoks olen ning tema käitumise piirid olid meile mõlemale hästi selged. Siit jookseb jälle sisse see teema, et kui mees avaldab armastust erinevatel ja endale iseloomulikel viisidel ning seda pikema aja vältel, siis on põhjust arvata, et tema tunded on sügavad ega kao tutvudes esimese huvitava vastasugupoole esindajaga kaugel maal, kus ta silma alt ära on. Süütu flirt võib tekkida, aga tavaliselt vähemalt mul lööb mingil hetkel sisse igatsus ja äratundmine, et oma kaasa on ikka parim.
Väga raske kui mitte võimatu ei ole võimalik olla kaugsuhtes kui mingil hetkel on tegemist olnud suure usalduse petmisega. Niikuinii on siis raske ja iga hetk, mil paariline eemal on, mõtled, et mida ta teeb jälle sellist, mida on raske taluda. Kui kõike ei tea, siis millegipärast täidab inimese aju tühikud kõige negatiivsema stsenaariumiga, mis siis meeleheidet põhjustab justkui see nagu olekski juba tõsi.
Tihe omavaheline suhtlemine, usaldus ja inimeste suur küpsus on võtmesõnad, et kaugsuhe võiks toimida juhul kui tegelikult tahetakse koos ühe katuse all elada. Nagu alguses juttu, on ka teistsuguseid inimesi ja nende jaoks ei ole kaugsuhe tingimata ebasoovitav elamise viis.
Minu tuttav üle keskea naine tutvus endast natuke vanema mehega, kes elas Eestist väljaspool. Neil oli koos tore aega veeta, aga siis tuli lahkumishetk. Paari kuu pärast oli mees äriasjus Tallinnas tagasi ning taas oli mõnus koos olla. Tänaseks on nende suhte algusest möödunud umbes viis aastat. Aegajalt nad arutavad, et kas võiks teineteise juurde kolida või valida ühiseks koduks hoopis kolmanda maa, aga tegelikult neile mõlemale siiski sobib see, et nende suhtlusega ei kaasne rutiini ega kohustusi. Iga kohtumiskord on kui seiklus ja emotsionaalselt ere olemine. Kui vahepeal meestetöid teha vaja on, saab naine nendega hakkama - on ta ju aastaid iseseisvalt kõigega toime tulnud. Kui on vaja kellelegi kurta või lihtsalt mõtteid peegeldada, siis kasutab ta Skype-i või mees helistab sealt, kus kõne hind sõbrale on pea olematu.
Ja siis on olemas sellised kaugsuhted nagu näiteks mul oli, et roughly üheksa kuud aastas koos ja kolm lahus. Nimelt käisime koos tema kodumaal koolis ja mina tulin suveks Eestisse. Kuna olin sel ajal väga noor ja peika tekkimisega minu üldine huvi ümbritseva maailma ja inimeste vastu ei kahanenud, siis oli mul lahusoldud kuudel palju teha ja ega ma ei norutanud, aga raske oli ikka. Igatsus piinas. Kõige keerulisem oli taaskohtumine. Sügisel kui kokku saime, teadsin, et me oleme paar, aga tundeid ei olnud. Tagantjärele pigem arvan, et see oli läheduse puudus. Ma ei olnud kohe all affectionate, pidin uuesti harjuma ennast teisega jagama. Tunded tulid taas umbes nädala pärast, aga selline emotsionaalne yo-yo oli natuke ebamugav.
Geograafiline kaugus ja suhtlemisbarjäär mida tekitab hirm suurte telefoni- või muude sidekulude ees, miks mitte ka ajavahe esitavad läheduse püsimajäämisele paraja väljakutse. Kui ikka teineteist kaua ei näe, siis on igapäeva elus piisavalt palju asju, mida mõlemad kogevad üksi, ei saa jagada ning lähedus väheneb. Sest lähedus teadupärast on oma sisemaailma jagamine teisega.Arvan, et kergem on olla kaugsuhtes siis kui mõlemad inimesed on piisavalt küpsed, et nad on eraldi ka isiksused mitte kokkusulandunud bunch. Kui sinu elu defineerib ja sulle idenditeedi annab ainult üks inimene, siis oma maailmanabast eemalolek ka paar päeva tekitab ärevust ja liimist lahti tunnet - nagu oleks teine pool puudu. Rääkimata siis kaugsuhtest, kus regulaarselt ollakse päris palju eraldi. Siin ma pean silmas praegu sellist suhtetüüpi, kus alguses on olnud nn lähisuhe ja siis mingil praktilisel põhjusel on see muutunud kaugsuhteks.
Mõtlen meremeeste ja kaugsõiduautojuhtide naistele, aga ka sõjaväelaste naistele, kelle kaasa on pidevalt ära ja kes kogu aeg harjuvad ümber: kõigepealt sellega, et mees on ära ja pere elukorralduse osas peab kõigega ise hakkama saama ja siis sellega, et mees tuleb koju ja oma senised rutiinid tuleb ümber muuta. Ja muidugi veel see, et raske on kogu aeg igatseda. Väga tahaks neilt naistelt küsida, et kuidas te seda teete? Kuidas teie suudate lähedust hoida? Või siis tõesti mingil hetkel enam ei suuda ja they fall out of love. Järele jääb kiindumus ja sõprus, mis pole ka juba halb.
Paljud ei pea isegi teoreetiliselt kaugsuhet vastu ning arvavad paremaks kolida kaasaga sinna, kuhu ta parasjagu minemas on. See võib aga omakorda pingeid tekitada, kui näiteks ühel on seal töö ja selle kaudu ehk varsti ka uued sõbrad ning teine on kodune ning oma tavapärasest suhtlusringist väljas. Koos võõrsil olemisest võib aga kujuneda ka kokkukasvamise kogemus, et meie kaks ja ei kedagi teist lähedast meie ümber.
Kindlasti on kaugsuhte puhul oluline usaldus ja sellega seonduv armukadeduse puudumine või selle minimaalne avaldumine. Mäletan kui mees käis kodumaal olles sõbrannaga matkamas ja ööbis ühes telgis. Ma ei kahtlustanud, et seal midagi siivutut toimus, aga mõtlesin sellele küll, et miks meie ei või omavahel neid hetki jagada. See kurvastas. Õnneks ei andnud ta mulle kunagi põhjust armukade olla. Ma teadsin ja tundsin, kui tähtis ma tema jaoks olen ning tema käitumise piirid olid meile mõlemale hästi selged. Siit jookseb jälle sisse see teema, et kui mees avaldab armastust erinevatel ja endale iseloomulikel viisidel ning seda pikema aja vältel, siis on põhjust arvata, et tema tunded on sügavad ega kao tutvudes esimese huvitava vastasugupoole esindajaga kaugel maal, kus ta silma alt ära on. Süütu flirt võib tekkida, aga tavaliselt vähemalt mul lööb mingil hetkel sisse igatsus ja äratundmine, et oma kaasa on ikka parim.
Väga raske kui mitte võimatu ei ole võimalik olla kaugsuhtes kui mingil hetkel on tegemist olnud suure usalduse petmisega. Niikuinii on siis raske ja iga hetk, mil paariline eemal on, mõtled, et mida ta teeb jälle sellist, mida on raske taluda. Kui kõike ei tea, siis millegipärast täidab inimese aju tühikud kõige negatiivsema stsenaariumiga, mis siis meeleheidet põhjustab justkui see nagu olekski juba tõsi.
Tihe omavaheline suhtlemine, usaldus ja inimeste suur küpsus on võtmesõnad, et kaugsuhe võiks toimida juhul kui tegelikult tahetakse koos ühe katuse all elada. Nagu alguses juttu, on ka teistsuguseid inimesi ja nende jaoks ei ole kaugsuhe tingimata ebasoovitav elamise viis.
Monday, November 16, 2009
Uus teenus - suhteaudit
Mõtted on juba mõnda aega liikunud suhteauditi teenuse loomise juures ja hea meelega kirjeldan natuke, mis see minu nägemuses on.
Olen palju kuulnud paaridest, kes lähevad lahku ja kelle osas kõik tuttavad ja ka lähedased vangutavad imestusega pead, et kuidas see ometi võimalik on, te olite ju nii kena paar. Ka kaasad ise või siis üks neist võib olla segaduses, et tegelikult ju suuri tülisid ei olnud, midagi väga halvasti polnud, et miks suhe siis lõppes.
Tihti tullakse perenõustaja juurde selleks, et too aitaks ühel poolel teist veenda, et lahkuminek on parim või ainuvõimalik nende probleemide lahendamise viis. Liiga harva on siis veel ruumi ühiseks taasalustamiseks, sest nõustaja ei saa võtta oma töö eesmärgiks lahutust vältida, ta peab lähtuma paari soovist ja vajadusel aitama ka kenasti lahku minna.
Minul on siiski kahju purunevatest peredest ja veel rohkem kurvastab, kui mõtlen, et äkki oleks saanud seda vältida, kui ... Ja siit olengi esitanud endale küsimuse, kas on võimalik koostada küsimustik, mille vastades saab määratleda, kui jätkusuutlik suhe pikemas perspektiivis on. Ma arvan, et minu ümber on palju paare, kes tahaks teada kus nende suhe asub, aga minu meelest hetkel ei ole kedagi ega midagi aitamaks vastuse saamisel.
Ma sooviks, et paarid tuleks nõustaja juurde enne kui väga jamaks läheb, et saaks teha ennetustööd. Palju sellest oleks paari harimine nt kasvõi laste kasvatamise teemadel, kuidas tasakaalustada enda kui vanema ja enda kui kaasa rolli. Kuulsin äsja, et interneti teel pakutakse ka nõustamist, aga minu meelest interneti kaudu saab inimesi koolitada mitte muud. Nõustamiseks peab siiski kohtuma ja paarinõustamiseks peab kohtuma paariga, aga võib-olla ka lastega, sest perekonnas kõik mõjutavad kõiki.
Igatahes ma kavatsen hakata selle teemaga nüüd lähemalt tegelema ja küsimusi välja mõtlema. Kuidas teile mõte meeldib? Ootan kommentaare. Samuti ootan teiepoolseid küsimusi, mis teie arvates suhte kindlust aga ka kvaliteeti määratleks.
Olen palju kuulnud paaridest, kes lähevad lahku ja kelle osas kõik tuttavad ja ka lähedased vangutavad imestusega pead, et kuidas see ometi võimalik on, te olite ju nii kena paar. Ka kaasad ise või siis üks neist võib olla segaduses, et tegelikult ju suuri tülisid ei olnud, midagi väga halvasti polnud, et miks suhe siis lõppes.
Tihti tullakse perenõustaja juurde selleks, et too aitaks ühel poolel teist veenda, et lahkuminek on parim või ainuvõimalik nende probleemide lahendamise viis. Liiga harva on siis veel ruumi ühiseks taasalustamiseks, sest nõustaja ei saa võtta oma töö eesmärgiks lahutust vältida, ta peab lähtuma paari soovist ja vajadusel aitama ka kenasti lahku minna.
Minul on siiski kahju purunevatest peredest ja veel rohkem kurvastab, kui mõtlen, et äkki oleks saanud seda vältida, kui ... Ja siit olengi esitanud endale küsimuse, kas on võimalik koostada küsimustik, mille vastades saab määratleda, kui jätkusuutlik suhe pikemas perspektiivis on. Ma arvan, et minu ümber on palju paare, kes tahaks teada kus nende suhe asub, aga minu meelest hetkel ei ole kedagi ega midagi aitamaks vastuse saamisel.
Ma sooviks, et paarid tuleks nõustaja juurde enne kui väga jamaks läheb, et saaks teha ennetustööd. Palju sellest oleks paari harimine nt kasvõi laste kasvatamise teemadel, kuidas tasakaalustada enda kui vanema ja enda kui kaasa rolli. Kuulsin äsja, et interneti teel pakutakse ka nõustamist, aga minu meelest interneti kaudu saab inimesi koolitada mitte muud. Nõustamiseks peab siiski kohtuma ja paarinõustamiseks peab kohtuma paariga, aga võib-olla ka lastega, sest perekonnas kõik mõjutavad kõiki.
Igatahes ma kavatsen hakata selle teemaga nüüd lähemalt tegelema ja küsimusi välja mõtlema. Kuidas teile mõte meeldib? Ootan kommentaare. Samuti ootan teiepoolseid küsimusi, mis teie arvates suhte kindlust aga ka kvaliteeti määratleks.
Tuesday, October 27, 2009
Kas läbi saanud suhe vajab lõpetamist?
Käisin ühel väga lahedal naistekal pühapäeval. Koos oli seitse üheealist intelligentset ja tarmukat naist, kellest kolmel on laps ja pikaajaline suhe/kooselu, kahel on hiljuti alanud paarisuhe ilma lasteta (veel) ja kaks on "vabad ja vallalised" - ühesõnaga oma selge arvamusega aga teiste arvamust mitte maha tegeva hoiakuga bunch.
Paljude teiste teemade seas tuli juttu lahkuminekust ja just sellisest, kus tegelikult ei ole lahku mindud vaid lahus ollakse. Mis on vahe? Lahkuminek eeldab minu meelest teatud aktiivseid (lõpetavaid) tegevusi ja lahusolek lihtsalt kujuneb välja. Konkreetsel juhul lõppes suhtlemine pärast ühte meili ja telefonikõnet juba päris kaua aega tagasi ja pole siiani taastunud. Oli leer, kes arvasid, et kindlasti tuleb ise ühendust võtta ka siis kui ei taheta suhet taastada - "You need closure". Aga miks? Kas alati on vaja arutada, et miks läheme lahku, mis läks valesti, mida kahetsen, panen teisele süüks, millest hakkan puudust tundma? Muidugi võib ka küsida, miks mitte seda tahta teha? Üks hüpotees on see, et tegelikku hoolimist ei ole ja seetõttu pole ka oluline, mida teine pärast arvab või mis jutte levitab. Et milleks veel raisata olnule aega ja energiat kui võiks juba uutele jahimaadele suunduda. Võib-olla kui koos oldi pigem üksildustundest kui soovist just selle inimesega oma elu jagada, on täitsa ok lihtsalt mitte helistada või msn-is chattida. Ja isegi kui tekib mingil hetkel kahtlus oma teguviisi õigsuses, võib ennast lohutada, et teine ju ka ei ole kontakteerunud. Miks lahkuminekut ei toimu, võib olla seotud ka sellega, et ise ei ole päris kindel, kas tahaks seda suhet hoida või mitte, nii saab aega võita ja meelemuutuse puhul ei pea "lolliks jääma" tahan-ei taha-tahan teemal.
Kas alati on vaja closure-t? Kas muidu kohe kuidagi ei saa eluga edasi minna ja uut suhet alustada? Kas igas suhtes on õppimiskohti ilma milleta me järgmisesse - edasijõudnute klassi ei pääse? Kui me aga tublilt kodutöö ära teeme ehk kingib saatus meile sellise suhte, kus saame vältida eelmisi faux-pas-id? Mina vist ei suudaks lihtsalt lasta asjadel minna teadmata, kas on läbi ja mis täpselt teisele ei meeldinud. Olen uudishimulik ja analüütiline, võib täiesti olla et liialt. Mõnele meeldib ujuda sogases mõnele kristallselges vees -äkki on suhte lõpetamise või ära lõppemise teema ka suuresti seotud teatud isiksuseomadustega. Ennist oli juttu teisest hoolimisest. Mul on olnud üks lühike ei-oskagi-öelda-mis, mille puhul tõesti võin öelda, et inimene ei olnud mulle isegi sümpaatne. Aga ikkagi tahtsin tema aga ka enda jaoks fikseerida ära punkti, kust edasi meie suhe võttis teistsuguse kuju -antud näite puhul siis eemaldusime ja enam ei suhtle.
Paljude teiste teemade seas tuli juttu lahkuminekust ja just sellisest, kus tegelikult ei ole lahku mindud vaid lahus ollakse. Mis on vahe? Lahkuminek eeldab minu meelest teatud aktiivseid (lõpetavaid) tegevusi ja lahusolek lihtsalt kujuneb välja. Konkreetsel juhul lõppes suhtlemine pärast ühte meili ja telefonikõnet juba päris kaua aega tagasi ja pole siiani taastunud. Oli leer, kes arvasid, et kindlasti tuleb ise ühendust võtta ka siis kui ei taheta suhet taastada - "You need closure". Aga miks? Kas alati on vaja arutada, et miks läheme lahku, mis läks valesti, mida kahetsen, panen teisele süüks, millest hakkan puudust tundma? Muidugi võib ka küsida, miks mitte seda tahta teha? Üks hüpotees on see, et tegelikku hoolimist ei ole ja seetõttu pole ka oluline, mida teine pärast arvab või mis jutte levitab. Et milleks veel raisata olnule aega ja energiat kui võiks juba uutele jahimaadele suunduda. Võib-olla kui koos oldi pigem üksildustundest kui soovist just selle inimesega oma elu jagada, on täitsa ok lihtsalt mitte helistada või msn-is chattida. Ja isegi kui tekib mingil hetkel kahtlus oma teguviisi õigsuses, võib ennast lohutada, et teine ju ka ei ole kontakteerunud. Miks lahkuminekut ei toimu, võib olla seotud ka sellega, et ise ei ole päris kindel, kas tahaks seda suhet hoida või mitte, nii saab aega võita ja meelemuutuse puhul ei pea "lolliks jääma" tahan-ei taha-tahan teemal.
Kas alati on vaja closure-t? Kas muidu kohe kuidagi ei saa eluga edasi minna ja uut suhet alustada? Kas igas suhtes on õppimiskohti ilma milleta me järgmisesse - edasijõudnute klassi ei pääse? Kui me aga tublilt kodutöö ära teeme ehk kingib saatus meile sellise suhte, kus saame vältida eelmisi faux-pas-id? Mina vist ei suudaks lihtsalt lasta asjadel minna teadmata, kas on läbi ja mis täpselt teisele ei meeldinud. Olen uudishimulik ja analüütiline, võib täiesti olla et liialt. Mõnele meeldib ujuda sogases mõnele kristallselges vees -äkki on suhte lõpetamise või ära lõppemise teema ka suuresti seotud teatud isiksuseomadustega. Ennist oli juttu teisest hoolimisest. Mul on olnud üks lühike ei-oskagi-öelda-mis, mille puhul tõesti võin öelda, et inimene ei olnud mulle isegi sümpaatne. Aga ikkagi tahtsin tema aga ka enda jaoks fikseerida ära punkti, kust edasi meie suhe võttis teistsuguse kuju -antud näite puhul siis eemaldusime ja enam ei suhtle.
On üks eraldi kategooria mitte-lõpetamisi, mis mind siiani üllatavad. Need on abielud, mis on faktiliselt läbi aga kestavad veel näiteks kümme aastat paberil edasi. Ma ei saa sellest aru. Kui asi on läbi, miks siis mitte seda vormistada. Mõistan, et mahajäetu peab läbi tegema kogu nn leinamise tsükli: shokk ja eitus, igatsus ja samas viha, segadus, aktsepteerimine. Ma ei usu aga et see nii kaua kestab. Kuigi samas ma ei välista, et inimene võib mõnda faasi "kinni jääda" ja sellisel juhul kestab lein kauem. Lootus, et äkki saame taas kokku võib püsida päris mitu aastat, aga imelik on siis, kui ühel või ka mõlemal on juba uus pere, lapsedki. Milleks siis endiselt abielus olla? Koolis öeldakse meile selle peale, et ju siis ikkagi midagi veel seob :).
Kusjuures antud teema ei pea alati viitama romantilist laadi paarisuhtele vaid võib olla täiesti aktuaalne ka sõbrasuhtes. Minul oli sel aastal juhtum, kus mu sõbranna mu peale vihastas ja pärast seda pole ta enam minuga suhelnud. Ma ei teagi, kas see on selline asi, mis läheb mingil hetkel üle või ongi nüüd sõprus läbi. Mõni küsib seepeale, et miks see mulle oluline on, et on nagu on ja eks näeb mis saab - võib nii ja naa minna. Aga vaat mina tahaks teada. Mulle ei meeldi selline õhus hõljumine vaid konkreetsus ja eelistatult see, et öeldakse kuidas on. Samas nt armukestele tihti öeldakse, et neid "maa peale tuua", et kui teine pole siiani sinu juurde tulnud, siis ta ei tulegi s.t. et mitte otsustamine on ka otsus. Võib-olla siis tõesti peaksin järelduse tegema, et mul on eks-sõbranna. Aga ikkagi on imelik, sest ma siiamaani ei saa täpselt aru, miks nii läks, aga tahaks. Tunnen, et vajan seda, aga miks ka ei tea. Ühesõnaga on rohkem küsimusi kui vastuseid.
Monday, October 19, 2009
Tõeline mees - kes tuu om?
Hiljuti arutlesin meeste ja romantika teemal ning uurisin, et mida naine vajab, kui ta ütleb, et tahab romantikat. Selle teema laiendusena pöördus üks tuttav minu poole ja lausus, et vastuseks küsimusele, mida naised vajavad, on see, et nad vajavad tõelist meest.
Mida naised tihti teevad, on see, et nad taandavad mehe lapse tasandile ja jagavad talle käske-korraldusi nagu lastelegi olles seejärel pahased, et mees pole mees. Usun, et kui suhelda mehega kui mehega st kui autoriteeti omava inimesena ja ka teatud teemadel eksperdina, siis ta hakkab sedamoodi käituma, kui see vähegi tema isiksuse ja kasvatusega kooskõlas on. Olen suhelnud meestega, keda on alandatud ja kelle mehelikkus on nö röövitud. Kui nendega järjekindlalt suhelda nii, et tõsta nad pjedestaalile (muidugi siis kui nad seda väärivad aga need võivad olla väiksed asjad) küsides arvamust, nõu ja toetust, kiites ja tunnustades, siis nad mehistuvad taas.
Kui nüüd pöörata rollid ümber, kas on ok kui mees on naiselik ja naine mehelik? Kui me võtame mõõdupuuks paarisuhte edukuse, siis ma arvan, et kõige olulisem on komplementaarsus e teineteise täiendamine. See tähendab, et kui üks on juhtoinas, siis teine peaks loomu poolest olema järgija, kui üks on järeleandlikum, siis teine võiks olla otsusekindlam.
Rääkides tõelistest meestest, siis kindlasi on oluline käsitleda teemana, kui mehelikud mehed kasvavad üksikema käe alla. Kas emad oskavad poistele ja noormeestele edasi anda seda, mida tegelikult peaks õppima isalt? Koolis olen õppinud, et ema ei tohiks püüda olla lapsele mõlema vanema eest, sest siis ta ei suuda heal tasemel olla kumbki. Ema peaks seega olema siiski ema ja tore oleks kui poisslapse elus oleks keegi mees, kes võiks talle eeskujuks saada. See mees võib olla onu, vanaisa aga ka tuttava perekonna meespool. Kui sellist inimest pole, siis peab noormees iseõppimise teel ennast mehena kogema ja otsustama, et milline mees ta olla tahab.
See oli minu jaoks huvitav remark ja mul tekkis kohe vastuküsimus, et kes on tõeline mees. Mõne jaoks on see inimene, kes oskab oma kätega midagi teha nt maja ehitada, vajadusel lekkivat toru ja tilkuvat kraani parandada. Teise arvates on selle jaoks maailma loodud palgalised torumehed. Nemad hindavad mehe aju ning on väga rahul sellega, et nende kaasa on üks nanotehnoloogia alal uue patendi saajatest. Ja tegelikult on kõigil õigus, sest mingit absoluuti meil ju pole. Või on?
Sain vihje ühele huvitavale raamatule "Tõelise mehe tee" ja sealt leiab nii mõndagi mõtlemapanevat. Raamatus käsitletakse naiselikkust ja mehelikkust. Paarisuhtes saab naiselikkus maha surutud, kui "sunnitakse" naisi kõiki asju otsustama. Mehel peab olema visioon ja eesmärk ning selle suunas peaks paar/pere liikuma. Samas võib seda ka teistpidi käsitleda, et naine surub mehe mehelikkust alla, kui otsustab ja teeb kõike ise. Mis on ehk natuke koomiline on see, et siis muutub ta ise rahulolematuks, et miks kogu elu on tema peal nägemata seda, et tegelikult on ise situatsiooni kujunemisele oluliselt kaasa aidanud. Learned helplessness e õpitud abitus on psühholoogias tuntud termin, mis väljendab seda, et kui ikkagi teha pidevalt kas kaasale või ka lapsele kõik ette-taha ära, siis ta õpib, et ei pea ise ennast liigutama ning jääb passiivseks. Tihti algab see sellest, et ühe nö mõõt, millal ta tegevust või tulemust soovib näha, saab enne täis kui teisel.
Tore on vestelda naistega, kes on kaua üksi olnud ja sellega seoses pidanud omandama mitmeid mehelikke oskusi nt remondi tegemine, autoratta vahetamine jms. Kui leitakse uus kaasa, kes oskab ja teeb ülalmainitud asju, siis need oskused naisel nö taandarenevad, sest tal ei lähe neid vaja. Ja see on täitsa ok.
Kas saab olla tõeline mees kui kõrval pole tõeline naine? Nekrassov kirjutab kenasti, kuidas mees avab naise naiselikkuse ja naine mehe mehelikkuse. Tegemist on kahepoolse protsessiga ja sellest ma järeldan, et kui ei toimu üht, ei saa olla ka teist, aga vaat seda ma ei oska öelda, kas kui üks on, kas siis teine ka on. Ise olen kogenud küll, kuidas minus kui iseseisvas ja suhteliselt jõulises naisterahvas avalduvad "äkitselt" sellised softimad omadused nagu hellus ja leebus. Vahva! Ma usun, et need omadused on minus olnud kogu aeg, aga erinevate inimestega suheldes, avalduvad isiksuse erinevad küljed. Ma ei oska kirjeldada seda protsessi, kuidas avamine toimub, aga ehk need, kes on seda ise kogenud, kirjutavad mulle ja jagavad teistega. See oleks päris huvitav.Mida naised tihti teevad, on see, et nad taandavad mehe lapse tasandile ja jagavad talle käske-korraldusi nagu lastelegi olles seejärel pahased, et mees pole mees. Usun, et kui suhelda mehega kui mehega st kui autoriteeti omava inimesena ja ka teatud teemadel eksperdina, siis ta hakkab sedamoodi käituma, kui see vähegi tema isiksuse ja kasvatusega kooskõlas on. Olen suhelnud meestega, keda on alandatud ja kelle mehelikkus on nö röövitud. Kui nendega järjekindlalt suhelda nii, et tõsta nad pjedestaalile (muidugi siis kui nad seda väärivad aga need võivad olla väiksed asjad) küsides arvamust, nõu ja toetust, kiites ja tunnustades, siis nad mehistuvad taas.
Kui nüüd pöörata rollid ümber, kas on ok kui mees on naiselik ja naine mehelik? Kui me võtame mõõdupuuks paarisuhte edukuse, siis ma arvan, et kõige olulisem on komplementaarsus e teineteise täiendamine. See tähendab, et kui üks on juhtoinas, siis teine peaks loomu poolest olema järgija, kui üks on järeleandlikum, siis teine võiks olla otsusekindlam.
Rääkides tõelistest meestest, siis kindlasi on oluline käsitleda teemana, kui mehelikud mehed kasvavad üksikema käe alla. Kas emad oskavad poistele ja noormeestele edasi anda seda, mida tegelikult peaks õppima isalt? Koolis olen õppinud, et ema ei tohiks püüda olla lapsele mõlema vanema eest, sest siis ta ei suuda heal tasemel olla kumbki. Ema peaks seega olema siiski ema ja tore oleks kui poisslapse elus oleks keegi mees, kes võiks talle eeskujuks saada. See mees võib olla onu, vanaisa aga ka tuttava perekonna meespool. Kui sellist inimest pole, siis peab noormees iseõppimise teel ennast mehena kogema ja otsustama, et milline mees ta olla tahab.
Mehed ja romantika
Oi kui palju olen kuulnud fraasi: "Mu mees pole üldse romantiline." Mida see tähendab? Mina olen sellest aru saanud nii, et mees ei korralda kodus küünlavalgusõhtuid koos sensuaalse muusika ja näiteks seljamassaaziga. Edasi on jutt läinud sellele, et mees ongi selline vaike ja tasane ja küllap see ei tule talle lihtsalt loomulikult ja las see siis olla. Millegipärast aga on raske to let go ja ootused ei kao.
Hiljuti ütles minu hea sõber (meesterahvas) vestlusringis, et tema endine naine tegi märkusi romantika puuduse kohta nende elus vaadates seejuures just mehe otsa, et see on tema tegematajätmine. Samas tean, et tema praegune kaasa õhkab õnnest, et mees avaldab talle armastust mitu korda päevas lisaks veel kallistab hellalt ja silitab õrnalt (ma ei pea siinkohal silma seksuaalseid puudutusi). Naine ütles, et ta ei saa üldse aru, mis romantikat veel tahta.
Sellest hakkasin mõtlema, et mida siis naised tegelikult vajavad, kui nad soovivad, et mees oleks romantiline. Jõudsin selleni, et tõenäoliselt siiski naised vajavad (ja siinjuures ma tegelikult ei piiritleks asja sooga) kinnitust sellele, et neid armastatakse ja et neist hoolitakse. Kui nad saavad seda ülalmainitud moel, siis ma arvan, et nad ei kurda sõbrannale mehe romantikameele puudulikkuse üle. Kas te ei arva nii?
Küünalde süütamine, vastava muusika valik tekitab ehk meeleolu, mis võiks viia oma tunnete väljendamiseni, aga kui kas inimloomus või suhe ei ole sellised väga emotsioonide väljanäitamise taustaga, võib katse luhtuda. Samas meeleolu võivad ju luua mõlemad ja enda peale võiks selle võtta see, kellel see paremini välja tuleb. See ei võta ju tükki küljest ning potentsiaalselt viib toreda koosolemiseni.
Üks tuttav kurtis, et mees ei taha temaga kinos ja teatris käia. Jutu jätkudes selgus, et mehel on pildistamishobi ja ta on naist ka kaasa kutsunud, aga naise jaoks on see igav ning ta pole pärast ühte korda enam läinud. Natuke naerma ajas, et naine ootab mehelt oma huvide jagamist ja miks mitte ka seda tõlgendada romantika tekitamiseks suhtes, aga ise samaga ei vasta.
Kõige paremini minu meelest toimib see, kui sa iseendast (ja iseennast) annad, sest ma usun, et siis saad ka vastu. Kui sa endast ei anna, siis metafoori kasutades jackpoti tulla ei saa. Loomulikult ei pea ma silmas arutut eneseohverdust, aga kui võimumängudes armastuse voolu ette tamm ehitada, siis mingil hetkel ehk tuleb tõdeda, et ei lähe küll välja, aga ei tule ka sisse.
Lõpp läks insenerehituseks kätte ära, aga point on selles, et väljendage oma tundeid avatult ja siiralt ja küll siis mees ka seda omal moel teeb. Samuti väljendage oma ootusi armuavalduste suhtes konkreetsemalt mitte ümber nurga. Tegelikult on ju väga vahva, kui muidu sõnakehv mees ütleb ühel õhtul söögilaua taga muidu tõsise näoga nagu alati: "Tegelikult oled sa täitsa tore moor!" :)
Hiljuti ütles minu hea sõber (meesterahvas) vestlusringis, et tema endine naine tegi märkusi romantika puuduse kohta nende elus vaadates seejuures just mehe otsa, et see on tema tegematajätmine. Samas tean, et tema praegune kaasa õhkab õnnest, et mees avaldab talle armastust mitu korda päevas lisaks veel kallistab hellalt ja silitab õrnalt (ma ei pea siinkohal silma seksuaalseid puudutusi). Naine ütles, et ta ei saa üldse aru, mis romantikat veel tahta.
Sellest hakkasin mõtlema, et mida siis naised tegelikult vajavad, kui nad soovivad, et mees oleks romantiline. Jõudsin selleni, et tõenäoliselt siiski naised vajavad (ja siinjuures ma tegelikult ei piiritleks asja sooga) kinnitust sellele, et neid armastatakse ja et neist hoolitakse. Kui nad saavad seda ülalmainitud moel, siis ma arvan, et nad ei kurda sõbrannale mehe romantikameele puudulikkuse üle. Kas te ei arva nii?
Küünalde süütamine, vastava muusika valik tekitab ehk meeleolu, mis võiks viia oma tunnete väljendamiseni, aga kui kas inimloomus või suhe ei ole sellised väga emotsioonide väljanäitamise taustaga, võib katse luhtuda. Samas meeleolu võivad ju luua mõlemad ja enda peale võiks selle võtta see, kellel see paremini välja tuleb. See ei võta ju tükki küljest ning potentsiaalselt viib toreda koosolemiseni.
Üks tuttav kurtis, et mees ei taha temaga kinos ja teatris käia. Jutu jätkudes selgus, et mehel on pildistamishobi ja ta on naist ka kaasa kutsunud, aga naise jaoks on see igav ning ta pole pärast ühte korda enam läinud. Natuke naerma ajas, et naine ootab mehelt oma huvide jagamist ja miks mitte ka seda tõlgendada romantika tekitamiseks suhtes, aga ise samaga ei vasta.
Kõige paremini minu meelest toimib see, kui sa iseendast (ja iseennast) annad, sest ma usun, et siis saad ka vastu. Kui sa endast ei anna, siis metafoori kasutades jackpoti tulla ei saa. Loomulikult ei pea ma silmas arutut eneseohverdust, aga kui võimumängudes armastuse voolu ette tamm ehitada, siis mingil hetkel ehk tuleb tõdeda, et ei lähe küll välja, aga ei tule ka sisse.
Lõpp läks insenerehituseks kätte ära, aga point on selles, et väljendage oma tundeid avatult ja siiralt ja küll siis mees ka seda omal moel teeb. Samuti väljendage oma ootusi armuavalduste suhtes konkreetsemalt mitte ümber nurga. Tegelikult on ju väga vahva, kui muidu sõnakehv mees ütleb ühel õhtul söögilaua taga muidu tõsise näoga nagu alati: "Tegelikult oled sa täitsa tore moor!" :)
Monday, October 5, 2009
Robert Wendt ja tema 40 aastat kogemust
28.-29.09 kuulasin Ameerikast Eestisse Pereteraapia Ühingule külla sõitnud Bobi, kes ütles, et tal on käes years of giving back. Eks seetõttu oligi võimalik väga väikse tasu eest tema arvamusavaldusi kuulata. Koha alguses ütles ta ära, et te võite mind uskuda või mitte uskuda ja jutu jätkudes sain aru,miks ta sellise disclaimeriga esines.
Mõned väljavõtted huvilistele seekord ilma omapoolsete kommentaarideta (neid ootan pigem teilt):
- igal inimesel võiks olla viis sõpra, siis peaks olema kõik tema erinevad küljed kaetud ja ta saaks neid väljendada. Arv on tinglik, aga suures piirdes võiks sellest joonduda. Kui on näiteks kaks, on see liiga vähe ja kogu koormus erinevate vaimsete huvide rahuldamise eest langeb olemasolevatele sõpradele.
- Ameerikas 50% esimestest abieludest lahutatakse ja 67% teistkordselt sõlmitud abieludest samuti. Miks see protsent kasvab teise abielu puhul on keerulisted suhete tõttu kui koos elavad vanemad (kellest üks on kasuvanem) bioloogiliste lastega ja kasulastega.
-Nendest abieludest mis püsima jäävad, on 25% sellised, mis on koos ainult praktilistel põhjustel, tavaliselt kas laste pärast või varandusliku seisu tõttu. Ainult 25% abieludest on sellised nagu võiks olla st nendes on soojust ja teineteisel inimesena kasvada aitamist. Samas ka neist ainult 5-7%-l on kooselu seksuaalselt rahuldust pakkuv. Väidetavalt on seksuaalne lähedus väga raskesti saavutatav ja jääb enamikule kättesaamatuks.
Statistikast tulenev järeldus on see, et abielu on väga raske töö ja enamus inimesi ootab selles läbikukkumine. Seetõttu peaks abielu võtma tõsiselt ja selle kallal vaeva nägema mitte lootma, et see õnn ja harmoonia, mis sõrmuseid vahetades paari vahel valitseb, jääb alatiseks kestma.
- lähedus e intimacy on enda sees toimuvate protsesside jagamine partneriga. See on rääkimine sellest, mis minus toimub, mida tunnen, mõtlen, mida kardan ja millest unistan. Lähedus on suhte kvaliteedi püsimise jaoks väga oluline. Tihti saab lähedus suure hoobi siis kui perre sünnib laps. Paarisuhe liigub aina kaugemale prioriteetide listis ja kui inimesed on stressis siis tavaliselt hakkavad nad käituma rolli kohaselt, mis neile loomulikult tuleb e tavaliselt naised overuse ema rolli ja mehe provider-i rolli. Lapse sünd iseenesest ei pea lähedust vähendama, pigem on selleks ükskõik milline suurem stress. Samas tihti lapse sünd eriti esimese lapse sünd perele suur stress on.
- emotsionaalne petmine on see, kui üks kaasadest on lähedane e verbaalselt intimate teisega ja mitte oma partneriga. See tähendab et kui suhtes lähedus ei kannata, ei ole tegemist petmisega. Hea näide sellest on sõbrannatamine, kus naised omavahel räägivad mõtetest-tunnetest ja teevad seda ka kodus oma mehega.
- petmisel ei ole midagi pistmist abieluga või kooseluga, mille kõrvalt see toimub, vaid selle põhjused peituvad petja teismeliseaastate suhetes oma vanematega. See kõik toimub alateadlikult ja petmisega võib inimene lõpuks saada selle tunnustuse (olla kõiges parim ka nt skoorida ilusa naisega), mida vanemad temalt ootasid, aga milleni ta kunagi ei küündinud. Samuti võib ta siis välja teenida ühe vanema lugupidamise, kes on ka petnud ja kes seda pigem nt mehelikkuse väljenduseks pidas.
Kuna tegemist on alateadlike protsessidega, siis ei pruugi petmine olla suhte lõpp, sest teine pool mõistab, et see pole tingimata ta kaasa otsus/tahtlik käitumine ja seetõttu on ehk kergem usaldusel taastekkida. Siin on oluline eeldus, et kui inimene on teatud negatiivsest käitumismustrist teadlikuks saanud, siis ta suudab selle murda ja mitte seda korrata.
- kui paar läheb lahku, laps jääb näiteks ema juurde elama ning emal tekib uus kaaslane, siis kui laps on umbes kahene, võib uus kasuvanem suhteliselt ruttu hakata co-parentiks. Kui aga laps on näiteks viiene või veel vanem, peaks minema viis aastat enne kui kasuvanem hakkab last distsiplineerima. Pigem peaks ta olema lapsele sõber ja terapeut ehk see, kes lapsele nõu annab, ta ära kuulab ja teda toetab.
Mõned väljavõtted huvilistele seekord ilma omapoolsete kommentaarideta (neid ootan pigem teilt):
- igal inimesel võiks olla viis sõpra, siis peaks olema kõik tema erinevad küljed kaetud ja ta saaks neid väljendada. Arv on tinglik, aga suures piirdes võiks sellest joonduda. Kui on näiteks kaks, on see liiga vähe ja kogu koormus erinevate vaimsete huvide rahuldamise eest langeb olemasolevatele sõpradele.
- Ameerikas 50% esimestest abieludest lahutatakse ja 67% teistkordselt sõlmitud abieludest samuti. Miks see protsent kasvab teise abielu puhul on keerulisted suhete tõttu kui koos elavad vanemad (kellest üks on kasuvanem) bioloogiliste lastega ja kasulastega.
-Nendest abieludest mis püsima jäävad, on 25% sellised, mis on koos ainult praktilistel põhjustel, tavaliselt kas laste pärast või varandusliku seisu tõttu. Ainult 25% abieludest on sellised nagu võiks olla st nendes on soojust ja teineteisel inimesena kasvada aitamist. Samas ka neist ainult 5-7%-l on kooselu seksuaalselt rahuldust pakkuv. Väidetavalt on seksuaalne lähedus väga raskesti saavutatav ja jääb enamikule kättesaamatuks.
Statistikast tulenev järeldus on see, et abielu on väga raske töö ja enamus inimesi ootab selles läbikukkumine. Seetõttu peaks abielu võtma tõsiselt ja selle kallal vaeva nägema mitte lootma, et see õnn ja harmoonia, mis sõrmuseid vahetades paari vahel valitseb, jääb alatiseks kestma.
- lähedus e intimacy on enda sees toimuvate protsesside jagamine partneriga. See on rääkimine sellest, mis minus toimub, mida tunnen, mõtlen, mida kardan ja millest unistan. Lähedus on suhte kvaliteedi püsimise jaoks väga oluline. Tihti saab lähedus suure hoobi siis kui perre sünnib laps. Paarisuhe liigub aina kaugemale prioriteetide listis ja kui inimesed on stressis siis tavaliselt hakkavad nad käituma rolli kohaselt, mis neile loomulikult tuleb e tavaliselt naised overuse ema rolli ja mehe provider-i rolli. Lapse sünd iseenesest ei pea lähedust vähendama, pigem on selleks ükskõik milline suurem stress. Samas tihti lapse sünd eriti esimese lapse sünd perele suur stress on.
- emotsionaalne petmine on see, kui üks kaasadest on lähedane e verbaalselt intimate teisega ja mitte oma partneriga. See tähendab et kui suhtes lähedus ei kannata, ei ole tegemist petmisega. Hea näide sellest on sõbrannatamine, kus naised omavahel räägivad mõtetest-tunnetest ja teevad seda ka kodus oma mehega.
- petmisel ei ole midagi pistmist abieluga või kooseluga, mille kõrvalt see toimub, vaid selle põhjused peituvad petja teismeliseaastate suhetes oma vanematega. See kõik toimub alateadlikult ja petmisega võib inimene lõpuks saada selle tunnustuse (olla kõiges parim ka nt skoorida ilusa naisega), mida vanemad temalt ootasid, aga milleni ta kunagi ei küündinud. Samuti võib ta siis välja teenida ühe vanema lugupidamise, kes on ka petnud ja kes seda pigem nt mehelikkuse väljenduseks pidas.
Kuna tegemist on alateadlike protsessidega, siis ei pruugi petmine olla suhte lõpp, sest teine pool mõistab, et see pole tingimata ta kaasa otsus/tahtlik käitumine ja seetõttu on ehk kergem usaldusel taastekkida. Siin on oluline eeldus, et kui inimene on teatud negatiivsest käitumismustrist teadlikuks saanud, siis ta suudab selle murda ja mitte seda korrata.
- kui paar läheb lahku, laps jääb näiteks ema juurde elama ning emal tekib uus kaaslane, siis kui laps on umbes kahene, võib uus kasuvanem suhteliselt ruttu hakata co-parentiks. Kui aga laps on näiteks viiene või veel vanem, peaks minema viis aastat enne kui kasuvanem hakkab last distsiplineerima. Pigem peaks ta olema lapsele sõber ja terapeut ehk see, kes lapsele nõu annab, ta ära kuulab ja teda toetab.
Subscribe to:
Posts (Atom)
