Lahenduseni läbi pereteraapia (intervjuu)

Kellel ja millal on abi pereteraapiast? Kliiniline psühholoog Harri Küünarpuu aitab leida vastust.

Kui ühel uksel on silt „psühholoog“ ja teisel “psühhoterapeut“, siis mis on kummagi ukse taga?

Psühhoterapeutideks on reeglina kliinilised psühholoogid või psühhiaatrid psühhoteraapia-alase lisapädevusega. Perekonnapsühhoterapeudiks saab see, kes lisaks kliinilisele psühholoogi erialale läbinud ka psühhoteraapia-alase koolituse. Või psühhiaater, kes on lisaks arsti erialale lõpetanud ka mainitud täiendkoolituse. Lisaks pereteraapiale on Eestis teraapia kliinilises töös tunnustatud suundadena esindatud ka psühhoanalüütiline ja kognitiiv-käitumuslik teraapia.

Perekonnapsühhoterapeut lähtub eeldusest, et pereliikmed mõjutavad üksteist, kas seetõttu kohtutakse tihti terve perega? Miks soovitate tulla paaril või perel koos?

Suhetest rääkimine puudutab mitmeid isikuid ja isegi kui olude sunnil käiakse üksi, aetakse juttu nii, nagu teine inimene oleks seal juures  - püütakse arvata, mida tema teatud teema kohta arvaks, mida teeks. Loomulikult on tulemuslikum, kui saab juuresolevalt inimeselt küsida tema mõtteid. Kohtuda ja rääkida tuleb nendega, kelle vahel suhe raske on: ema-laps, tütar-ema, õpetaja-laps-vanem. Perekonnapsühhoteraapia eelduseks on see, et probleem on inimeste vahel, mitte kellegi sees.

Eestis on pigem naised psühholoogid ja terapeudid. Kas mehed teevad teraapiat teistmoodi?

Iga terapeut töötab isemoodi, isiksuse eripäradel on alati määrav osa protsessi kulus. Seega pole sugu niivõrd oluline kuivõrd inimene ise. Samas võivad kliendid ühte või teist sugu eelistada - näiteks tihti mehed tulevad mehega asju ajama, sest lasteaiast saadik on asjatundjad, kellega neil tegemist olnud, reeglina naised.

 
Aga väidetavalt reeglina on naistel arenenum emaaptiavõime?

Kui mees on psühhoterapeudi kutse valinud, siis on ta ka empaatilisem kui see, kes valis inseneri eriala. Empaatia ei ole ainult naistele reserveeritud omadus.

On olnud juhtumeid, et mees tormab juba poole pealt terapeudi uksest välja ning naine lahkub lõpus nuttes. Kuidas tunda ära head seanssi ja head terapeuti?

Tegelikult ei ole hea, kui kirjeldatud stsenaarium juhtuks. Sellisel juhul peaks enne lõpetamist inimesed maha rahustama ning arutama läbi nende emotsioonide tähendused. Teraapia ei pea valu tegema, vaid peab avama inimesele uusi vaatenurki  enda ja oma suhete kohta. Edukus ja progress ei ole see, kui palju keegi haiget saab. Ei saa öelda ka, et teraapia on mõnus, sest selle käigus võid avastada enda kohta ka ehmatavat. Aga see peaks kaasa tooma arengu.

Ma ei tea, milline on hea seanss. Igaüks otsib midagi kindlat – ja kas selle leiab, see info tihti terapeudini ei jõua. Me ei saa pahatihti teada, mis kliendi/patsiendi peas toimub. Võib-olla peabki edukale seansile eelnema mitu nn mitteedukat seanssi, tekkima hulk materjali ja mõtteid. Edu sõltub kliendi valmisolekust midagi vastu võtta ja enda kohta avaldada. Kliendid koos terepeudiga teevad koostöös seansi edukaks. Kui perekond pole valmis oma teemadega tegelema või tahab mingit spetsiifilist tulemust saavutada, võib edu võtta kaua aega. Tihti pole inimestel kannatust tulemust oodata...

Heal terapeudil peab olema seljataga korralik täiendkoolitus, aga ka ainuüksi see ei anna garantiid. Hea terapeut on see, kellega koostöö kliendile sobib ja kellega on hea kontakt. Kui klient usub, et saab abi, siis saab ka. Kliendi usaldus terapeudi vastu määrab tulemuse.

Kui kaua oled juba psühholoogi ja terapeudi tööd teinud?

Alustasin tänase nimetusega Tallinna Ülikoolis Henn Mikkini juhitud suhtlemispsühholoogia laboris, kus tegime suhtlemistreeninguid videotagasiside meetodil. Tol ajal oli levinud grupipsühhoteraapia. 1989.a. suvel viis üks konverents kokku Rootsi väliseestlasest pereterapeudi Jüri Männikuga, kelle kutsusime  oma eriala endisele kodumaale õpetama. Lõpetajatest hakkasid 1993 Tallinnas ise õpetama Katrin ja Harri Küünarpuu ning Tartus teiste hulgas Kiira Järv, Aita Keerberg ning Ülle Luts. Paralleelselt hakati ka õpitut praktiseerima.

Kuivõrd on kliendi profiil võrreldes sinu töö algusaastatega muutunud?

Algul olid initsiaatorid naised, viimase kümne aasta jooksul on meeste algatus suurenenud. Pereteraapia on muutunud populaarsemaks, inimesed leiavad sellest rohkem abi. Algusaastatel oldi kartlikud ja hoiakuga, et kuidas me läheme võõra inimese juurde oma asju arutama. Vähemalt viimased kümme aastat tullakse ilma mainitud hirmuta. Sagenenud on hoiak, et pigem räägimegi võõrastega, sest omavahel ei saa räägitud. Tõsi küll, tihti tullakse pisut hiljavõitu...

Millal oleks õige aeg teraapiasse tulla?

Niipea, kui suhtes on probleemid kas paaril omavahel või lastega. Kui teraapias õpitakse probleeme lahendama, siis uute probleemide tekkimisel suudetakse ise oma raskustega toime tulla.

Millised probleemid on töös ette tulnud ja tulevad nüüd?

Probleemid on samad - suhteprobleemid, mida inimene oma elus kogeda võib. Kellelgi on abieluväline suhe, mees ei räägi minuga, mees ei pane tähele, lapsed käituvad halvasti. Suhteprobleemide väljendusviisid võivad muutuda, võivad muutuda asjaolud, mille kaudu need valjenduvad, kuid sisuliselt on alati tegemist mingisuguste raskustega suhetes.

Kas masu ajal ei olnud näha töökaotusest tingitud suhteprobleemide tõusu?

Tõepoolest oli rohkem juhtumeid, kus mees kaotas töö, sellega oma toitja rolli, tundis naise kriitikat, oli deperessioonis.. Aga domineeriv see ei olnud.

Kas on tajutav erinev suhtumine teraapiasse erinevate vanusegruppide poolt ?

Nooremad inimesed on teraapia kergemini omaks võtnud. Neile näib loomulikum tulla oma asju kellegagi arutama. Vanematel inimestel on keerulisem oma suhete ja elu üle kõnelda kellegagi peale sõprade.

Mis teraapias toimub, et see võiks olla tõhusam kui näiteks sõbrannaga rääkimine?

Terapeut ei ole ei sõber ega sõbranna. Sõber on sõbra poolt ja kinnitavad tema vaatekohta, ütleb, et sul on õigus ja teine on paha. Terapeut on erapooletu - tervema ja paremini toimiva suhte poolt. Terapeut oskab otsida ideid probleemide lahenduseks väljaspool konkreetsete inimeste elu raami, millest endal ja sõpradel on raske välja saada.

Kas terapeut on nagu advokaat, mis puudutab saladuse hoidmist?

Kahtlemata. Saladus on töö eetikakoodeksiga, ka andmekaitse seaduse ja psühhiaatriaseadusega määratud. Terapeut ei tohi kolmandale isikutele rääkida seansi kestel räägitust, välja arvatud juhul, kui klient annab selleks kirjaliku nõusoleku. Seega kui meediaväljaandes ilmub juhtumi kirjeldus, siis on klient selle heaks kiitnud. Kliendid ise võivad arutatut jagada sh ajakirjandusega, aga terapeudil ei ole õigust juhtunut kommenteerida või oma vaatekohta esitada.

Tihti küsitakse nõu, mida teha, aga terapeudid eelistavad seda mitte anda. Miks?

Kuna see nõu tuleneb minu elukogemustest ja minu teadmistest ja vaadetest elule. See ei pruugi küsijale üldse sobida. Parem on, kui leiame nõu üheskoos ühise arutelu käigus.

Ilmus augustikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".

Uues suhtes vana kallimaga

Viimasel ajal olen oma töös märganud tendentsi, et mitmed paarid tahavad taas kokku saada või on saanudki, kes kunagi juba olid pikemalt koos.  Lugejatega olid nõus oma kogemusi jagama Pille (25) ja Tarmo (26) (nimed muudetud).

Pille seletas, et sai Tarmoga kokku juba keskkoolis, mil nad käisid ühes klassis. Alul olid nad parimad sõbrad ja lõpuklassiks kasvasid paariks. Mõlemad kirjeldasid oma armumistunnet tugeva ja sügavana ning see hoidis neid koos neli aastat. Siis aga hakkas Pille märkama teisi noormehi enda ümber kusjuures mõni neist tundus naljakam, veetlevam, targem, huvitavam kui Tarmo. Tekkis hirm, et kas tõesti peab ta ühe mehega elu lõpuni koos olema ning ei koge enam seda avastamisrõõmu, erutust ja põnevust, mida Tarmoga nende suhte alguses. Viies suhteaasta möödus kahtluste ja kõhklustega ning kui Pille oli lõpuks valmis neid mehega jagama,  tekkisid neil tülid põhjuseks eelkõige Tarmo armukadedus- ning aegajalt ka enesehaletsushood. Asi kulmineerus sellega, et Pille küsis, kas Tarmo tahab oodata, kuni tüdruk eksperimenteerib ja elu teisi võimalusi katsetab, aga Tarmo jaoks oleks see olnud liialt isekas ning valis ehk hetkel valusama variandi – nad läksid lahku. Nii kaua kui mõlemad vallalised olid, suheldi mõõdukalt edasi, seda enam, et sõpruskond oli sama, kuid kui Tarmo (jah just nimelt hoopis tema) leidis uue kaaslase, nende kohtumised katkesid. Nii möödus kaks aastat. 

Edasi jutustas Tarmo, et ühel päeval sai ta tuttavalt numbrilt telefonikõne ning oli siiralt üllatunud, kui Pille tegi ettepaneku kohvikusse minna ja natuke lobiseda. Tarmo läks hea meelga ja parajalt uudishimulikuna. Ei läinud kaua aega, kui Pille tunnistas, et igatseb Tarmot ning et pole tegelikult selle kahe aasta jooksul paremat partnerit leidnud. Mehe esimene reaktsioon oli meeldiv üllatus, siis  aga sai ta kurjaks, et miks siis Pille rikkus kõik ilusa ära. Vestlus jätkus ning ka Tarmo avaldas, et ega tema praegune suhe pole nii kuum kuigi jah ega midagi otseselt halvasti ka pole. Nad meenutasid koosveedetuid suveseiklusi ning talvenaudinguid ning jõudsin aruteluni, kas võiks ehk uuesti proovida. Juba samal õhtul tegi Tarmo oma kaasale teatavaks, et esimene armastus ei ole ununenud ning ta võlgneb endale, et vaadata, kas nad võiks taas õnnelikuna koos paarisuhtes olla. 

Minu juurde jõudsid noored siis, kui pärast poolt aastat taas koos olemist ja elamist, ei tundnud kumbki, et suhe on selline nagu kunagi minevikus, olid seetõttu pettunud ning kaalusid lahkuminekut. 

Teise loo jagajad  on Virve (38) ja Aadu (45) (nimed muudetud), kes said kokku pärast ebaõnnestunud suhteid, nii et „turuseis“ oli mõlemil teada. Tekkis veendumus, et  teine on puuduv osa tervikust ning valmisolek oma elu jagada.  Nad olid koos kuus aastat ning said ühiselt ka lapse. Mees rääkis avameelselt, kuidas viimasel aastal käis naine talle närvidele, sest pidevalt näägutas ning polnud millegagi rahul. Mees otsis lohutust ja mõistmist armukese juures, millest aga naine teada sai ning mehe nende kodust ja oma elust välja ajas. Laps jäi ema juurde ning tema kohtumised isaga jätkusid. Möödus pooleteist aastat. Naise viha rauges ja aegajalt olid tal eksiga toredad jutuajamised kohvitassi taga, kui too last tõi või viis. Mõnikord tuli endine kaasa appi mööbli kokku monteerima ja talviselt külmunud toru sulatama kuni ükskord ei tahtnud enam ära minna. Aadu sõnul pettus ta uues suhtes ning soovis lapse ema juurde tagasi kolida, et koos taas pere olla. Mina kohtusin mõlemaga siis, kui naine kaalus kas seda lubada. Virve pelgas ja rääkis kujundlikult katkisest vaasist, mida ei saa kunagi päris terveks teha, sest praod jäävad ikka alles. Ta küsis, mis välistab sama situatsiooni st mehe kõrvalsuhte tekkimise tulevikus ja lisas, et tema seda alandust ja valu küll uuesti läbi teha ei soovi. Samas tõdes ta, et lapsele võiks see jällegi hea olla, kui isa-ema koos ühe katuse all elavad.  Ehk oleks see rohi üksinduse vastu, mida ta tundis –ikkagi parem tuttav mees, kui uuega suhet alustada. Kas need on piisavad põhjused, et kokku saada või vastupidi lõplikult romantiline suhe maha matta, küsisid Aadu ja Virve.

Kui esimene armumine möödub ja nö silmaklapid langevad, siis on võimalik, et üks või mõlemad pooled soovivad suhte lõpetada. Argipäev ehmatab ning erineb piisavalt liblikad-kõhus tundest, et endalt küsida, kas see on ikka see Õige. Kas see on hea suhe, kui peab pingutama? Olen nõus, et kui algusest peale on väga raske ennast mõistetavaks teha, huumorimeel erineb kardinaalselt, partneril pole samu tõekspidamisi sulle kõige olulisemates asjades, siis ehk hea seks või suur rahakott ei ole piisav pikaajaliseks õnnelikuks suhteks. Kõik kes alul sümpaatsed on või kirge tekitavad, ei pea tingimata olema abikaasa kandidaadid. Kindlasti aga ei tasu arvata, et Õigega arusaamatusi ette ei tule.  Seega, kas jätkata selle inimesega, kes lisaks armastusväärsusele on ka vahest ülimalt vihaleajav ja ärritav? Kindlasti on neil kergem jätkata, kellel on eeskujuks ees ühe paari pikk ja piisavalt rahuldustpakkuv kooselu. Ka neil on kergem jätkata, kes usuvad, et armastus muutub, aga pole seetõttu vähem pakkuvam. Kui kuklas tiksub madalast enesehinnangust tulev alateadlik hirm, siis võib lahkuminek toimuda sellepärast, et mitte tulevikus ise saada majajäätuks. Tänapäeval on ka täiesti loomulik, et noored tahavad olla piisavalt vabad, et oma piire katsetada ning kogeda erinevaid tundeid, et lõpuks mõista armastuse tähendust.

Kui paar on ükskõik millisel põhjusel lahku läinud, siis võivad nende suhted üllataval kombel mingi aja möödudes muutuda paremaks, kui need olid koos olles. Nimelt pole siis nende vahel enam teatud kohustusi, millest muidu tülid võivad tekkida a la sa käid liiga palju ilma minuta väljas, sa ei tegele õhtul piisavalt lapsega, sa ei tee mulle piisavalt kingitusi, sa ei anna mulle piisavalt hingamisruumi jne. On võimalik suhelda taas inimese helgema poolega ja siis kui tal on hea tuju ning pole ime, kui küsidki endalt, et miks me ometi lahku läksime, ta on ju nii normaalne või lausa tore. Mida paksema unustuste tolmukorra alla jäävad nägelused ja kismad, seda rohkem võib pinnale jääda kõik ilus. Iseenesest pole selles midagi halba, aga selle põhjal otsust uuesti kokku saada, on ehk ennatlik. Alati tuleb näha inimest tervikuna.

Kui taas pärast pikemat pausi kokku saada võiks alustada nagu uue suhte puhul käimisest ja teineteise tundma õppimisest. See võib tunduda jabur soovitus, aga inimesed küpsevad ja muutuvad ning enne pühendumist võiks teada saada, kes see inimene nüüd on. Samuti võimaldab see osadel omadustel ja tegudel, mis enne häirisid taasavalduda ning kumbki saab tunnetada, kuivõrd nad on valmis nendega seekord leppima. On võimalik, et pärast luhtunud suhet, korrigeeritakse oma ootusi suhtele ning ei oodata kuud-päikest ega ideaalset liitu.

Kui keegi peab päevikut, siis on hea vanu sissekandeid lehitseda ning mõelda, kas toonased kurtmised olid niisama vingumised või võiksid need uuesti saatuslikuks saada. Meenuta põhjuseid miks lahku läksite ning püüa analüüsida, kas need võiksid alles olla. Ka selleks on kurameerimise faasi taasläbimine hea. Esimese loo Pille uudishimu rauges mistõttu kui ainult selle põhjal otsustada, siis ei pruugi suhte taastamine olla hukule määratud. Virve luges oma salamõtteid ning leidis, et kui Aaduga uuesti proovida, siis enne peaks palju teemasid läbi käima, et tulevikus deja vu-d ära hoida. Nad otsustasid teraapias arutada kodust rollijaotust, hoolivuse väljendamist ning oma vajadustest teistele teadaandmisest.  Nimelt arvas Virve, et kogu kodune elu oli tema peal, mistõttu tal oli pidev stress ning ka arvamus, et mees temast ei hooli – näeb, kuidas teine vaikselt kannatab ja laseb sel toimuda. Mees aga arvas, et naisele meeldib olla kodus perepea, püüdis eest ära hoida ja mitte segada. Virve oli sellisest tõlgendusest jahmnud, aga mõistis, et ka nii võis tõesti situatsiooni mõista.

Ohumärk on see, kui üks pooltest ütleb, et tahab vanu häid aegu tagasi. Mina julgen küll väita, et minevikku ei saa kunagi tagasi minna ning täpselt samu tundeid kogeda seetõttu ka mitte. Saab midagi peale hakata tänases hetkes ning vaadata-planeerida tulevikku. See aga ei pruugi tähendada, et kõik käesolev või tulevane ei võiks olla sama ilus ning tundeküllane, kui see kunagi oli.

Hästi oluline on suhte, nii uue kui vana, alustamise puhul see, et tuntakse iseennast –kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu põhiväärtused, unistused, vajadused.  On neid, kes teavad, mida ja keda nad ei taha nt nagu Tarmo mingil hetkel jõudis tundmuseni, et uus naine pole õige kaaslane, kuid rahuldust pakkuva suhte jaoks peaks ikkagi teadma ka mida ja keda tahad ning see algab enesetundmisest.  Võib lugeda raamatuid, käia loengutel, rääkida sõpradega, kes on meile heaks peegliks, niisama vaikuses näiteks looduses mõtiskleda ja mediteerida – variante endani jõudmiseks on palju. Kõige parem on alustada suhet siis, kui tunned, et  saad ka ilma Temata ennast rõõmsana tunda, Tema aga on justkui kingitus – kirss tordil.

Mis puutub konkreetse loo paaridesse, siis Pille ja Tarmo läksid lahku. Nad tundsid, et tahavad siiski elult erinevaid asju ning neile sobib sõprus paremini. Pillel on uus kallim ning lootused on suured, Tarmo kohta info puudub. Pille on rõõmus, et proovis Tarmoga uuesti, sest nüüd ei kripelda, et mis oleks saanud kui.... Samas tõdes ta, et praegune suhe on nii palju parem, kui ta oleks osanud soovida mistõttu tema jaoks oli lahkuminek kokkuvõttes positiivne. Virve ja Aadu on otsustanud uuesti paarina koos elada, aga käivad jätkuvalt terapeudi juures, sest usalduse taastekkimine ning hirmudest lahtilaskmine võtavad aega. Soovime neile ja ka teistele sarnastele paaridele edu.

Ilmus maikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".

Ohtlikud ootused paarisuhtes

Oli veel suviselt soe sügisõhtu, kui istusime seltskonnaga restoranis, mina saatuse tahtel ainukese naisterahvana kaheksapealises seltskonnas. Nagu tihti juhtub, läks mingil hetkel jutt minu tegevusele – pereteraapiale. Jõudsime antud teemani hetkel, mil üks meestest kurtis, et magas pulma-aastapäeva maha ning teine, et elukaaslane tahab abielluda. 

Esimene mees rääkis, et tähtpäeva õhtu oli kui Taimi Paljaku ennustus, et torm on tulemas. Päeval oli pilvi üles kruttinud ja nüüd... Nimelt lahvatanud ta naine õhtusöögilauas lohutamatult nutma. Mees uuris ehmunult, mis viga, aga too jooksis magamistuppa voodile. Mehed on tavaliselt alati sellises olukorras kehvas seisus, sest nad justkui valiks kahe halva vahel: kui järele minna ning pärida, mis lahti, võib vihase sõnavalingu osaks langeda, kui mitte minna, võib sama saatus tabada. Mees võttis julguse kokku ning uuris, kas naine tahab oma emotsioonipurskest rääkida. Selgus, et kuni viimase hetkeni oli naine oodanud meelespidamist, üllatust ja kuna aeg oli nii hiline, siis oli ta nüüd järeldanud, et seda ei tule, et mees on olulise sündmuse unustanud. Mees oli kimbatuses, sest tõepoolest oli tema jaoks täiesti tavaline päev nagu iga teinegi. „Miks sa mulle ei öeldnud?“ küsisi ta naiselt.  Nüüd naine vihastas. Ma arvan, et naislugejad saavad siinkohal aru miks. Meestele aga selgituseks – selliseid asju pead ise meeles pidama. See näitab kui palju sa naist hindad ja temast hoolid. Enamus naistest tõepoolest sellise tähenduse juhtunule annavad. Kui minu juurde satuks selline paar, siis ma küsiks naiselt samamoodi – miks sa mehele aastapäeva lähenemist meelde ei tuletanud, kui soovisid seda tähistada?

Teine mees rääkis oma loo, kuidas ta on oma elukaaslasega juba viis aastat koos elanud, kaks lastki on peres kasvamas ning abielu pole kordagi otseselt jutuks tulnud. Siinkohal pistsin mina teadjalt vahele, et naiste vihjed üldiselt meestele kohale ei  jõua ning kõik seitse meest  seltskonnas noogutasid kooris. „Miks naised ei või otse öelda, mida nad tahavad?“ küsisid mitmed. Teema tõstatanud mees, selgus, on pärit perest, kus vanemad olid vabaabielus, tema naine aga kasvas üles ainult emaga. Samuti kord õhtusöögi ajal (ma ei imesta, kui osa mehi püüab neid vältida arvestades, et sellel ajal võib igasugu jubedaid asju juhtuda) rääkis naine oma kooliaegsest sõbrannast, kes elab välismaal ja just abiellus. Ma kujutan ette, et seda öelduna jäi ta mehe kehakeelt silmitsema , et kas sellest loeb välja tema arvamust asja kohta – aga ei midagi. Pisut kirjeldas ta kleiti ja peomänge ning siis pahvatas: „Kas sa ei armasta mind enam?“ Mees oli šokis, sest tema jaoks oli küsimus kontekstiväline. Naine jätkas:  „Ma olen aastaid oodanud ja oodanud ja mulle tundub, et sa ei taha minuga sellepärast abielluda, et sa ei armasta mind enam.“  Tihti järgneb sellisele sõnavõtule ka enesehaletsus  ja enesesüüdistus a la no muidugi ma olengi ju juurde võtnud ka, pole enam esimeses nooruses vms. Mees hüüatas vastuseks: „Sa pole kunagi rääkinud sellest, et sa abielluda tahad!“ Naine: „Sa pole kunagi küsinud!“ On selge, et nii võib  jäädagi edasi-tagasi sõnu ja süüdistusi põrgatama, aga ükskõik kumb vaidluse võidab, suhe kaotab, kui ei jõuta asja tuumani.

Minu meelest on tuum see, et me, naised, peaksime aru saama, et mehed on meist erinevad. Neilt ei saa oodata samu reageeringuid, sama käitumist kui naistelt. Kui seda rohkem teadvustatakse, jääks naistel hulk südamevalu ja pisaraid olemata. Miks me ei või elada nii, et kui midagi soovime, siis anname sellest teisele teada ning kui see on täpne soov, siis oleme konkreetsed. Esimese loo puhul oleks võinud naine näiteks nädal varem mehele öelda, et kuna meil on aastapäeva tulemas, siis võiks teha teineteisele selle puhul väikse kingituse. Võid anda suuna kätte, võid jääda üldisemaks, aga seda ainult juhul kui sul kindlat soovi pole, muidu võid saada pettumuse osaliseks. Teise loo puhul oleks võinud naine rääkida, et kasvades üles ilma isata, oli tema kindel soov, et tema üksi ei taha jääda ning kui oma Õiget kohtab, siis kindlasti tahab temaga traditsioonilist abielu. Ta võib jätkata umbes nii, et suhte alguses ei tahtnud naine meest tõsiste teemadega hirmutada ja hiljem juba oli imelik endal sellest juttu teha, tore oleks kui mees ise oleks taibanud ettepanekut teha. Meie seltskonna mehed vaatasid mind nagu tulnukat - naist, kes lepib sellega, et ta mees mõtetelugeja pole, kohtab harva.

Kas see muudab midagi halvemaks, kui toimida nii nagu kirjeldasin? Mis saab siis tähendusest „unustab, järelikult ei hooli?“ Kui eesmärk pole meest ennast räbalasti tundma panna, vaid koos toredasti aega veeta, tehes seda, mida süda ihkab, siis ma kutsuks küll naisi üles mehi aitama – aitama neil endast aru saada. Ja seda teadupärast saab teha rääkides. Naised loevad vihjeid hästi (vahest küll valesti, aga siiski – nad märkavad reeglina hästi detaile ja nüansse). Kui mees pakub, et teeb vahest ise süüa, siis võib see olla tema kokkamiskirg, aga ka hoolivus teie vastu. Kui mees võtab telekat vaadates teie käe, siis pole see mitte toe otsimiseks, vaid ehk on tal õrnusehoog. Kui ta paneb pesu kuivama, mida ta tavaliselt ei tee, siis ka see võib peegeldada soovi sinu elu kergemaks teha, mitte salakire äkilist tärkamist. Mees võib unustada naistepäeval lilli tuua, aga ehk on palju rohkem väärt, kui ta toob neid hoopis näiliselt täiesti tavalisel päeval. Kui ta soovib sinuga suusatama minna, siis esimese hooga ei pea talle meelde tuletama, et sa tahaks soojal maal varbaid vette kasta, vaid mõelda tänutundes, et ta soovib sinuga rohkem koos olla kui argipäev seda võimaldab.

Tuleb meelde sõbranna jutt, kuidas ta kurtis, et alati, kui kuskile minek, siis peab tema olema see algataja ja korraldaja. Mees tuleb küll tavaliselt kenasti ta mõtetega kaasa, aga naisel oli tekkinud kerge trots, et miks ei võiks mees kordki ka ise ohjad haarata ning üllatada naist näiteks spaa-nädalalõpuga. Tõepoolest - miks ta ei võiks, aga kui ta seda ei tee, siis kas jääbki spaas käimata? Ja igal pool mujal ka? Sõbranna vaidles mulle vastu, et ta tahab meest harida, et toogi õpiks rohkem korraldama. Soovitasin, et las mees olla nagu ta on, sest tuleb tunnistada, et aegluselgi on oma võlu – seda võib pidada ka turvatunde tekitamiseks ning naise ägedushoo rahustamise võtmeks. Sõbranna oli nõus, et neid omadusi ta mehes väga hindab. Kui aeg-ajalt endale meelde tuletada, et teise nõrkus on ühtlasi ka tema tugevus, siis ehk suudame teinekord sarnases situatsioonis leplikumad olla.

Tihti satuvad minu juurde paarid, kus üks või mõlemad pooled väljendavad suhtega rahulolematust ning lisavad samas, et ega tegelikult ju midagi väga hullu pole – nad ei tülitse tihti ja tuliselt, eksisteerivad enamus ajast rahumeelselt koos.  Natuke „kaevates“ selgub aga sageli, et ühel on teise suhtes väljendamata ootused, mis vahest on ka aastaid tiksunud ja kuhjunud. Tulemuseks on pettumus, vahest minnalaskmise meeleolu, isegi allasurutud viha. Sellises suhtes on võimalik pööre paremuse poole esile kutsuda heal juhul paari kohtumisega, kui  hakkame koos järkjärgult sisemonoloogi dialoogiks muutma. Suhtes esineb erinevaid läheduse vorme. Üks neist ja väga oluline on emotsionaalne lähedus – oma mõtete ja tunnete, oma sisemaailma jagamine partneriga. Ma ei nõustu, kes pärast kolme aastat kooselu ütlevad, et neil on kõik jutud räägitud ning nad teavad täpselt, mida teine tunneb ja mõtleb. Inimene muutub, areneb ja ikka tasub huvi tunda, millises suunas. Alati on otsustamisel tark mõelda, mis on suhte jaoks parem. Kui mul on konkreetne soov näiteks oma karjääris kannapööre teha ja see uus töökoht oleks kaugel välismaal, siis tulekski kaaluda, kuivõrd uuest ettevõtmisest tulenev rõõm kaalub üles kaugsuhte karid. Kui tüliõunaks on naise meessoost sõber, siis tuleks mõleda, kas ühiselt koosveedetud  hetki saaks veeta sama lõbusalt ka oma mehega või kaasa armukadedushoogudes öeldud hingeläinud teravused silub taaskohtumine sõbraga. Kui eesmärk on hea paarisuhe, siis tihti kujuneb otsus esialgsest teistsuguseks.

Loo algul mainitud restoraniõhtult koju jõudes, kui mees nagu tavaliselt mulle tervitades vastu tuli, ütlesin, et mulle väga meeldiks, kui ta mind teatrisse viiks. Ütlesin ka teatri nime, etendus jäi tema valida.

Ilmus aprill 2012 ajakirjas "Eesti Naine"

Lahkuminek...sõbrast

Ühel päeval hakkasin mõtlema, kuidas erinevatel eluperioodidel lävime erinevate inimestega. Tuumik võib küll läbi aastate sama olla, aga sinna juurde lisandub aegajalt inimesi, kes saavad ühel või teisel põhjusel lähedaseks ning seega uuteks sõpradeks. Kui kõik on pereinimesed ja sina viimane mohikaanlane, siis on tore, kui leiad kaaslase, kellega aegajalt veinitada ja pidutseda. Või kui seljataga valus lahkuminek, on tore hängida noormehega, kes suhtest huvitatud pole, aga on muidu lõbus ja meeldiv inimene. Siis aga elu muutub, näiteks armud ja tahad kõik hetked veeta uue kallimaga. On selge, et aeg sõbra jaoks kuivab kokku ja kui trehvate, siis on sul kurb, et ta ei jaga su vaimustunud tiraadi ainult ühel teemal -TEMA nagu muid teemasid enam polekski, ning ehk on natuke kadegi. Iga kohtumisega tunned, kuidas jääte võõramaks. Sind riivavad kõnesse tipitud märkused a la no sa ei tea mu elust enam midagi, ma ei mäletagi millal me viimati normaalselt rääkida saime, ah sul on nüüd ju uus elu... Kas peaks siis lahku minema?

Üldiselt õpetan vastuvõtule tulnud paaridele, et määramatus on kõige raskemini talutav -parem on, kui suhted on selged. Kas sõprussuhte puhul kehtib sama? On olemas sõprus, mille vundament on niisugusest puust või õigemini kivist, et isegi kui aasta jääb vahele, siis taaskohtumisel tundub nagu viimati nähti eile. Tihti on need suhted pärit lapseeast või kooliajast ning on pikalt kestunud- koos ärasöödud soola kogus on suur. Seovad ka ühised mured või läbitehtud katsumused. Seega on sõpru, kellest ei pea lahku minema, vaid kellega suhtlemine on mõneks ajaks kui pausinupu peal. Kui nad ise seda aktsepteerivad, ei tohiks mõrudat maiku suhu jääda. Kui aga see, mis sidus, saabki otsa, siis ei pea kõikidega läbikäima jääma, kellega kunagi koos trallitatud on. Neil, kellel pere on esimene prioriteet ning sõprade jaoks ei hakkagi enam tõenäoliselt nii palju aega jääma, kui kunagi ja kui tahaks, ei tasuks endaga süümepiinu koormana kaasas kanda, et peaks ikka helistama või kohtuma.  Ma arvan, et suhet lõpetama ei pea, las aeg teeb oma töö ja sõelub terad sõkaldest välja.

Kurvem on lugu siis, kui sõber veab sind alt, reedab, ei ole olemas, kui teda kõige rohkem vajad. Kas siis peaks sõpruse lõpetama? Ja kas seda peaks tegema selgelt teisele sellest märku andes või lihtsalt ta telefonikõnesid ignoreerima ning Facebookist sõbra alt ta nime kustutama? Ma arvan, et teisel on õigus teada sinu hoiakut tema suhtes ning kui ta soovib sinu kadumise kohta selgitust, siis võiks seda anda. Üldiselt pooldan mina teist võimalust eriti siis kui sõbra lugu kuulatud ning see tundub vähem hukkamõistu väärt, kui enne oma peas valmis meisterdatud versioon. Kui aga enam lähedust ei teki, enam koos olla ei soovita, ei huvituta teise käekäigust, siis miks mitte ka seda välja öelda ning sõprus lõpetada.

Varsti on sõbrapäev. Peame meeles neid, kes meile kallid ja hindame seda, et nad on meie kõrval, meiega koos ka vaatamata meie faux pas-dele. Aitäh!

Milliseid piire lapsed tegelikult vajavad?

Refereerin järjekordselt Jesper Juuli raamatut. Seekord on juttu piiridest, mis järgneva tsitaadi järgi tunduvad olulised asjad:
" ...me ei tunne end armastatuna, kui me piire ei tunnistata või neist vägivaldselt üle astutakse." Suhted ei saa olla väga head ei täiskasvanute ega lastega, kui seda tihti tehakse. Tihti õpime teise piire tundma, kui nende otsa komistame. Nii juhtub eriti tihti väikelastega oma vanematega seoses. Laste jaoks on parim kui nende vanemad nende eest otsustavad, aga tasuks tähelepanu pöörata viisile, kuidas seda tehakse st hääletoon, meeleolu, õhkkond. "Kuidas" eest ei saa lapsed vastutada, see on vanemate pärusmaa. Hea on, kui otsused on omavahel kooskõlas ning toetuvad enda jaoks olulistele väärtushinnangutele nt et soovin, et lapsel tekiks usk iseendasse, et ta õpiks loodusega kooskõlas elama jne. Tasub märkida, et konfliktid on loomulik osa õppimisprotsessist. Samas kui lapsed käituvad "võimatult", siis tuleneb see mitte nende võimuihast, vaid sellest et vanemad põhjustavad neile valu ohje enda kätte mitte haarates ning sellega lastele liiga suure vastutuse jättes. Positiivse käitumise näitena võib tuua olukorra, kui laps nõuab enne õhtusööki jäätist ja isa ei anna sellele soovile järele selgitades ka mispärast. Uuele nõudmisele vastab ta samuti eitavalt vaadates lapsele silma. Kolmandal korral aga pöörab isa pilgu ning jätkab oma asjatoimetusi. On tõenäoline, et siis laps üritab veel ja hakkab lõpuks nutma. Kui isa on tegutsenud nii nagu on mõelnud ja seda ilma süümepiinadeta, on tal isiklik autoriteet mistõttu kokkuvõttes laps ennast siiski halvasti tundma ei jää. Tal on lubatud kurvastada millegist ilma jäämise üle ning eriti hea on seda teha, kui keegi lähedane on juures ja näiteks vajadusel silitab. Lohutada pole vaja, sest pettumuse ärritus läheb ka sõnadeta üle. Siin tuleb vahet teha olukorraga, kus laps on tõeliselt õnnetu, nt juhul kui ta kaotab midagi/kedagi, mis/kes on talle tõeliselt kallis. Vanemaks saades õpivad lapsed ka ilma nututa toime tulema.

Osa piire viskame peast, kui esimest korda oma last näeme, osa jäävad ning osa kujunevad vastavalt omavahelisele suhtlemisele ja tundmaõppimisele.
Üldised piirid on seotud asukohaga ning sellega, mida seal on viisakas teha ning mida mitte. Enamik lapsi allub üldistele piiridele olulise vaevata, aga seda juhul kui nende isiklike piiride suhtes on teistel teatud respekt. Iskiklikud piirid on individuaalsed nt ma mängin sinuga siis kui mul on köögis toimetused tehtud, ma tahan, et sa koputaksid enne kui mu tuppa tuled, ma ei taha enam, et sa meie voodis magad jne. Lapsed väljendavad ennast alati isiklikult, vanemad aga väga harva. Samas laps vajab teadmist vanemate isiklikest piiridest, sest see loob kontakti ilma milleta laps tunneb end üksildaselt ja ebakindlalt. Ka piiridest aru saamata, on võimalik neid aktsepteerida. Tasub meeles pidada, et lapsed ei arvesta vanemate piiridega sellepärast, et nad neid hästi põhjendada oskavad, vaid sellepärast et arvestavad inimestega, kelle piirid need on. Autori arvates võivad vanemate isiklikud piirid olla erinevad.

Vanemad peavad õppima oma piiride eest hoolt kandma ja nii ka lapsed kuigi viimane on samuti vanemate asi, sest väikelapsed seda ise ei suuda. (Näiteks imik ei pruugi ema lähedalasuvast tulevale jutuvalinale vastata koheselt elavnedes, vaid vajab selleks aega. Kui ema seepeale kõvemini rääkima või last torkima hakkab, võib too nutma hakata.) Kui see õnnestub, õpivad lapsed hiljem teiste piiridesse lugupidavalt suhtuma.

On hea kui lapsed õpivad oma piire selgelt väljendama, sest siis ei toimu see kaudselt st hädaldades, mangudes, meelitades, manipuleerides. Eelduseks on aga see, et ka vanemad seda selgelt teevad ning võimalikult väikse kriitikaga. Näiteks pooleteistaastasele, kes raamaturiiulist kalleid köiteid kisub, võib öelda, et seda ei tohi teha ja/või ta sealt eemale juhtida, aga ei tohiks öelda, et oled paha laps, et nii teed. Ta on lihtsalt uudishimulik.

Konflikt tekib siis, kui asju soovitakse erinevalt lahendada. Imikud väljendavad oma vajadusi nii nagu need tekivad. Lapsed, kes juba kõnelevad, väljendavad oma soove otse ja isiklikult, aga seda nad ise ei oska mõelda, et vanematel on ka vajadused ja soovid, mida pidevalt lapse omade vastu kaalutakse ning millest siis tihti loobutakse. Hea uudis on see, et kui laps on aastaseks saanud, siis on enam-vähem käes aeg, mil oma vajadusi ja soove saab rohkem arvestama hakata, seda nii sõnades kui tegudes.
Huvitav on seejuures see, et kui tunneme, et neid tõsiselt võetakse, ei olegi enam nii tähtis, et me oma tahtmist saaksime või et meile jääks õigus.

Vastasseis on see, kui mõlemad väljandavad, et soovivad erinevaid asju. Kui see tekib lapsega, siis ei ole hea tähelepanu mujale juhtida, muidu õpib ta manipuleerima, vaid anda natuke aega - aega et ta suudaks öelda jah. Siin on lapsed nagu täiskasvanudki, et teevad hea meelega koostööd, aga mitte siis kui tunnevad, et neid selleks manipuleeritakse.

Kui laps nt koolieelik väljendab oma soove, siis kutsu teda üles seda põhjendama. Nii saab enne otsuse langetamist teatud asjades läbirääkimisi pidada. Lapsed arvestavad vanemate soovide ja vajadustega niivõrd kuivõrd vanemad arvestavad laste omadega. Eeskujul on siin suur roll. Oluline on siin vahet teha, et lapse ei respekteerimine ei tähenda tingimata selle kuulda võtmist, küll aga selle tunnistamist ja tõsiselt võtmist. Ei ütlemist tuleb õppida tegema süümepiinadeta.

Millised piirid on vajalikud selleks, et lapsel ja endal oleks hea olla? Demokraatlikus peres arvatakse, et laps teab oma vajadusi kõige paremini ja pereelu keerleb paljuski nende ümber. Võrdväärses peres lähtutakse sellest, et kõigi pereliikmete vajadused on tähtsad ning arvestamist väärt. Demokraatlikus peres püüavad vanemat täita nii laste vajadusi kui ka soove (vt eelmine postitus "ei" ütlemise kunstist) ning enda peale mõtlemiseks jääb aega väheks. Selline teenindamine pole armastus ja kui lapsed vanematelt seda eeldama hakkavad, muutub see veel väsitavamaks. Kahjuks on tagajärg tihti see, et peres on vähe lähedust/intiimsust. "Ärahellitamise" tulemus on, et lapsed saavad liiga vähe, mida neil vaja on. Sellises olukorras pere vanemad peavad õppima endale jah-ütlemist.

Pereringis on reeglid, mis käivad kodukorra kohta aga ka reeglid, mille vanemad leiutavad, kui nad ei oska enam muud moodi tekkinud konflikti lahendada a la kui sa korralikult ei käitu, siis sa ei saa enam Silviga mängida. Mida rohkem viimast tüüpi reegleid on, seda halvemini perekonnal läheb. Alternatiiv põhineb kordamisel, kannatlikkusel ja tahtel ennast ja last tõsiselt võtta. Kusjuures kannatlikkus siin tähendab pigem lapse piiridest kinni pidamist vanemate poolt. Kui ülaltoodule vaatama mõnest piirist jätkuvalt üle astutakse, tuleb vanemal lapsele oma pahameelt näidata vahetult pärast lubamatut teguviisi ja siis mitte enam läbirääkides, veendes ega ähvardades, vaid oma hetketundeid sõnastades.
Kui vanem eksib ja sellest aru saab, siis parim tegutsemisviis on lapsele selgitada, mida vanem valesti tegi ning anumata ja sentimentaalsuseta andestust paluda. Nii vabaneb laps süütundest ning õpib vastutustundlikkust.

Do opposites attract?

I often meet clients who are not happy that their partner is very different from them. It is not so much about the habits of doing things a certain way but personality types. Most often probably the issue is temperament and extroversion-introversion. Introverted people gain energy by contemplating things internally, extraverts need to talk and socialize with others. Not being able to share their thoughts frustrates extraverts and being forced to talk is hard to bear for introverts. Some people are implusive, blurt out first reactions in an emotional way and perhaps scare those who think long and hard before saying something. For both, the other can be annoying.
So is the relationship between "the opposites" doomed?

Actually, the theory suggests that complementarity makes the relationship more sustainable than symmetry meaning that it is much harder to have a long and satisfying relationship when people are too much alike. Often you see traits in others which you are critical about in yourself and this may be unpleasant. However, when we talk about a couple as a team, then it is good to have different personalities involved because then you together are more resilient and adaptive to different situations and the changing environment conditions. For example, there are times when patience and contemplation are needed, then the person whose strong suit this is should be in charge. When things need to be decided quickly, the other person takes over. Sometimes we need the one with more initiative and active nature to make things happen while at other times, the other helps the couple to stay back and let things play themselves out.

It is interestring how often the differences in people are made out to be a power game. I know that it is hard for him to start the process of looking for a new job and I know that I have the drive, the skills and the activity level to do it but I still want him to do it. Why? As a matter of teaching him a lesson or just teaching him? Perhaps it is better to look at you and me as a team and divide the resources according to each others strengths. Of course we need to compromise and develop the traits which we struggle with but there is a saying which I think is true that a leopard cannot change its spots. When a woman has ideas how to spend free time together and is good at organizing events, why not do it! When a man goes along with it, its fine, isn't it? When a man has excellent teaching skills why not have him be the primary parent to help the kids study the challenging subjects? Sounds reasonable? Try it!

Kas midagi on meie vahel?

Hästi palju on peredest loodud sellist kuvandit, et mees töötab palju, on kogu aeg ära ja teeb pikki päevi. Ma ei pea siin silmas seda, et tal ongi selline amet, mis tegelikult ka nõuab pidevaid komandeeringuid ning ka õhtuseid üritusi, vaid seda, et tegelikult mingil hetkel ta sai ka varem koju tuldud ning nädalavahetusel perega oldud, aga nüüd enam ei saa. Kui naine sellest juttu teeb ja näiteks pahandab, et selline eemalviibimine talle ei meeldi, siis tihti põhjendatakse seda sellega, et see on pere heaks ja meie pärast. Kui naine selgitab, et mul ei ole rohkem raha vaja, ma tahan SIND, siis tihti see käitumise muutumiseni siiski ei jõua. Miks?

Teine näide on naiste poolelt. Nimelt tihti naised on suured koristajad ja toimetajad. Näiteks tulevad töölt koju ja hakkavad koristama, pesema, küürima, nädalavahetusel samamoodi. Kui mees kutsub enda kõrvale diivanile telekat vaatama, siis naisel on just midagi pooleli ja vaja veel see asi ka ära lõpetada. Pigem võib ta isegi pahandada, et mees ei võta samuti lappi või tolmuimejat kätte. Aga mees mäletab, et alati pole nende peres elu nii käinud. Miks siis nüüd on asjad muutunud?

Pereterapeudid kohtuvad tihti paaridega, kellel on teatud teemadel raske rääkida - ebamugav või valus teema võib pahameelt ja konflikti põhjustada, ning selle asemel, et neid asju lahendada minnakse nö kergema vastupanu teed ning leitakse kas teine inimene või tegevus, kuhu oma energia suunata. Pereterapeudid nimetavad seda triangulatsiooniks. Ülaloodud näidete puhul on valitud tegevused: palgatöö ja kodutöö. Aga tõepoolest, paari vahel võib olla ka laps. Pole harv see, kui naine on mehe peale millegipärast pikemat aega pahane ja ärritus iga intsidendiga kasvab. Kuna ta mehega konfrontatsiooni ei taha või ei julge astuda, aga samas sees midagi keeb, siis tihtipeale saab laps nähvamise või kurjustamise osaliseks kui vähegi selleks põhjust annab kuigi kõrvaltvaatajale ehk tunduks, et ilmaasjata. Kui ka laps tunneb, et tegu on ebaõiglase käitumisega vanema poolt ja nii palju kordi, siis muidugi ta kurvastab. Tihti vanem saab aru, et oli ehk liiga karm ja ka vabandab, aga tihti ei saa ta aru sellest, miks ta nii tegi.

Seega mõelgem, kas on on midagi või kedagi meie vahel ja kas on jutte mis on rääkimata, mis igapäevaselt justkui lubaksid edasi minna ka ilma neid puudutamata, aga kokkuvõttes meid ikkagi sisemiselt närivad. Kui on, siis olge julged ning rääkige oma partneriga. Loomulikult mitte süüdistavas toonis, vaid mina-keeles st et te mitte ei rõhuta seda, mida teine teile teeb, vaid seda kuidas te end tunnete, kui teine teatud viisil käitub. See loob konstruktiivsema õhkkonna probleemi lahendamiseks. Tüli ei tasu tingimata karta, kuidas see lahendada, on aga oskus.
Julgust ja pealehakkamist ning järjekindlust lahendusteks!

"Ei" ütlemine lapsele

Sain eelmisel nädalal kolm tellitud raamatut kätte, mille üle rõõmustasin, sest nende autori Jesper Juul-i mõtted lastekasvatamisest mulle meeldivad ja on mulle eeskujuks. Lühidalt ka lugejatele tutvustuseks, millest ta kirjutab ""Ei" ütlemise kunstis".

Tuleb teha vahet lapse soovide ja vajaduste vahel. Alates teisest-kolmandast eluaastast võiks kuulata lapse soovid ära, et saaksite arvestada tema mõtete, kogemuste, ootuste ja ka hirmudega. Kui laps nõuab iga päev söögiks burgerit ja joogiks magusat karastusjooki, siis see pole tema vajadus, vaid soov ning sellega ei pea kaasa minema. Tema ei tee neil kahel vahet, aga sina ju teed ning peaksid õpetama ka teda asju tähtsuse järjekorda seadma. Kui lapse soovid on aastaid esiplaanil st vanemad juhinduvad neist, siis võib lapsel jääda välja arenemata empaatiavõime ja oskus osaleda sotsiaalsetes koosmängudes. Lapse soovi võib täita, kui see pole ainult konflikti vältimiseks või populaarsuse vältimiseks ning oma vanemate endi vajaduste arvelt.

Ei tohi jätta täitmata lapse põhivajadusi toidu, riiete, turvalisuse, une, kuuluvuse, läheduse ja hoolitsuse järele. Öeldakse et lapsi ei saa ära hellitada andes neile liiga palju seda, mida nad vajavad. Kui aga lastele antakse palju valesid asju ja valedel alustel, siis võivad nad muutuda selles mõttes hellikuteks, et nad ei lepi vanemate "ei"-ga ning nõuavad jätkuvalt oma tahtmist. Et keerulistesse olukordadesse sattumist vältida, võiks lapselt: "Mida sa soovid?" asemel küsida: "Mida sa tahaksid/eelistaksid/väga tahaksid?" Mudilaste jaoks see väga vahet ei tee, eelkooliealistele aga küll. Loomulikult ei meeldi lapsele "ei"-tamine, aga ärritus ja pisarad kuuluvad asja juurde, et nad suudaks tulevikus suhetes teiste inimestega normaalselt toimida.

Tihti lipsavad üle vanemate huulte spontaansed "ei-d", mille põhjus neil hoobilt pähe ei tule. Seda ei tasu aga häbeneda, lapsed mõistavad irratsionaalsust ning võib täitsa lapsele öelda, et sa arvad nii kuigi ei tea miks ja kui teada saad, siis ütled talle ka. Hetkel peab ta lihtsalt sellise põhjendusega leppima. Vahest kui hakkad oma "imelike" nõudmiste üle mõtlema, võid jõuda tõdemuseni, et sellest võib tegelikult ka loobuda. Kas teile tuleb mõni reegel tuttav ette, mida olete alul tähtsaks pidanud ja siis aru saanud, et pole selle järgimine nii oluline midagi?

Kui laps vanema(te)ga konflikti tõttu hakkab nutma nt sellepärast, et asjad ei lähe nii nagu ta soovib, siis selline kurbuse, pettumuse ja viha väljendamine on täiesti loomulik ning vajalik reaktsioon. Vanemad ei pea seda südamesse võtma, last lohutama ega nuttu peatama, vaid piisab lastega arvestavast ja kaastundlikust märkusest a la saan su pettumusest aru ja loodan, et see läheb varsti üle või mulle on üllatuseks kui väga sa seda tahtsid. Sellega nad väljendavad lapse soovi tähtsust.

Paljud vanemad pooldavad mitte otsest ei-d, vaid pehmemat "maandumist", aga seda saab teha ainult siis, kui nad on pikemat aega olnud juhtpositsioonil ning laps teab, mida vanem tegelikult temalt tahab. Nii kaua kui see pole selge, ei saa laps sellest lõplikult aru, et "See pole tark tegu", tähendab tegelikult: "Nii sa ei tohi teha." Väljendage ennast selgelt, mitte ärge püüdke olla viisakad, siis muutub suhe isiklikuks ja tekitab teises tavaliselt kohase reaktsiooni nt üllatus, kurbus jne. See tähendab, et "Kas sa tõesti arvad, et on palju palutud, et sa korra hoidmisele siin majas natukenegi kaasa aitad?" asemel öelge otse: "Ma tahan, et iga kord kui sa söömise lõpetad, koristad ise laua ära. "Nüüdsest peale on sinu kohus panna oma mustad trenniriided iga kord pärast trenni pesumasinasse," mitte "Miks pean mina kogu aeg sinu mustade riiete eest hoolitsema, ma ei nõua sult ju midagi võimatut!"

Muide umbes kuuekuuselt muutub oluliseks nii keele kui hääletooni nüansirikkus. Enne seda piisab lapsele, kui ilme on lahke ja toon sõbralik, edasi hakkab ka keel/jutu sisu oma olulisust ilmutama. Lisaks tundele, et tal on turvaline olla ja teda ümbritseb armastus, hakkab laps õppima miks, kuidas ja millal mingid meeleolud mida tähendavad.

Kas "ei" suhtes peaks saama läbi rääkida? Hr Juul arvab, et siis on see ok, kui täiskasvanu ei pea "ei"-d nii oluliseks, et kas või nui neljaks, ning siis kui tegemist pole dialoogi asemel väljapressimise, manipulatsiooni või lunimisega. Järjekindlus ei tähenda homme samamoodi arvamist kui täna, vaid seda et olete kindlameelne oma väärtustes ning otsuste-tegude vahelistes seostes. Kui vanemad ei tegele oluliste konfliktide lahendamisega ning soovivad olla laste silmis popid, siis tekib lastes ebakindlus ja segadus ning nad õpivad täiskasvanutega manipuleerima ja neilt asju välja pressima.

Tundub, et meile on oluline tunda vabadust öelda "ei", enne kui saame öelda kindla "jah-i". Vastasel korral kas valetame, ütleme "Saab tehtud!" või ütleme leige "jah-i". Lapse puhul on hästi näha, kuidas tihti toimib ta hambaid pesema saatmine siis, kui väljendame selgelt oma soovi, siis kordame, siis eemaldume ja siiralt anname talle võimaluse oma esialgse "ei" "jah-iks" vahetada. Kui hakkad aga hoopis kritiseerima, veenma, ähvardama, siis konflikt eskaleerub.

Igaks juhuks mainin siin ära lapsetüübi - autonoomsed lapsed, kes ei taha, et neid kallistatakse, kui nad ise seda kontakti ei algata ning kellele ei meeldi tavamõistes hoolitsemine. Tegelikult on neil samamoodi igatsus läheduse järele, aga neile on samas väga oluline, et nad saaks ise otsustada millal ja kui palju seda saada. Neile võib pakkuda erinevaid asju ja tegevusi ilma survestamata, st neile on eriti tähtis vabadus öelda "ei".

10-14.-aastaste puhul hakkavad järjest rohkem mõjule pääsema eakaaslaste arvamused ja hinnangud, kuid ega lapsed koduseid väärtushinnanguid siis unustanud pole. Nüüd püüavadki nad kahe "tule" vahel laveerida. Vanemad saavad jätkuvalt öelda "ei", aga peavad leppima sellega, et vastandumine on vältimatu, nii et tegelikult peaks (vaikselt) toetama lapse õigust öelda samuti "ei". Pikkade läbirääkimiste ja karmide konfliktide esinemise tõenäosus on seotud sellega, kui edukalt on vanemad lahendanud lapeea konflikte.

Teismelisena võtab noor enda eest vastutuse enda peale ja see on ka ta arenguülesanne. Ütle "ei" seal, kus sa tunned, et see õige on ja noor teeb ise järeldused vastavalt oma kasvatusele, kogemustele, eesmärkidele ja unistustele. Teismelised teevad nüüd endale selgeks oma "ei" ja "ja" piirid. Selles eas ei tohiks vanemad enam oma ideoloogiat lapsele peale suruda, vaid see peaks olema võrdsustatud lapse kujuneva ideoloogiaga. Vanemate "ei" puhul ei tohiks niivõrd oluline olla pealejäämine kuivõrd suhte ja usalduse säilitamine. Üllataval kombel ütlevad paljud täiskasvanud oma teismeea kohta, kui nende vanemad ei ole neid käskinud ega keelanud, et neil oli kohati tunne nagu neid ei armastatudki. Usaldus teiste vastu on tegelikult meie tunne ja usaldamatus tekib siis kui meie ootustele ei vastata. Usaldus käesoleva kirjatüki kontekstis on aga see, et usaldame, et laps annab endast parima sellisena nagu ta on ning et tema eesmärgid on ok.

Lastekasvatamise argipäev

Oh eile oli ilus õhtu: kutsuti külla, söödeti kõht head-paremat täis ning sai naistega jutustada oma kolm tundi jutti. Palju oli juttu laste kasvatamisest ja sel teemal natuke ka kirjutan.

Alustasime söömisest ja just emade vaatevinklist st et juttu tuli erinevate roogade tegemisest kuna pereliikmete sh laste menüüeelistused on erinevad. Koolis õpetatakse meid, et ei tohi eeldada, et laps peab sööma kõike, mis ette pannakse. Täiskasvanutel on oma lemmikud ja vastunäidustused ja nii võivad need olla ka lastel. Aga kust läheb piir lihtsalt pirtsutamise ja inimõiguse austamise vahel? Mina mõtlen naiivselt, et kujundan kunagi oma lapse söömisharjumusi enda järgi. Selle peale naersid teised mind välja, et ega see päris ikka nii ei käi. Kogenum ema andis hea nipi, et kaasa lapsi söögitegemisesse, siis on tõenäosus ka suurem, et nad pärast valmistatut ära ei põlga. Koolis räägiti targalt, et laps saab kodus süüa seda, mida majapidamises leidub. Kui vanem ei taha, et ta haukab ainult komme ja küpsist ning loputab selle limonaadiga alla, siis varugu kappi ka muud tavaari. Kõlab loogiliselt.


Edasi liikusime teemale, et millal on õige aeg hakata lapsele koduste toimetustega seotud ülesandeid andma selle asemel, et kõik eest ära teha. Üks ema vastas lihtsalt - siis kui sinu tehtut hakatakse iseenesest mõistetavaks pidama ja sa selle ära tunned. Ea osas see selgust ei toonud, aga tegelikult ju ka juba kolme aastast võib hakata harjutama mänguasju ise tagasi oma kohale panema kui õhtu käes ja liikuda siis kui ta suuremaks saab selle poole, et paneb ise oma mustad riided pesukorvi, koristab oma tuba jne. Selgitus on see, et igaühel peres on oma kohustused, nii elu lihtsalt käib. Mõnes peres käib koristaja ja võib kerkida küsimus, kas see tekitab lapses pildi, et nii peabki olema mistõttu ta muutub eriti lohakaks, sest tädi ju tuleb kolmapäeval ja teeb kõik korda. Kuna paljuski on koristamine naiste õlul, siis mina küll soovitaks võimaluse ja naise poolt väljendatud vajaduse korral koristaja peale mõelda, sest kasvastulikuks tegevuseks jääb piisavalt koristada ka vahepealsel ajal ja uskuge mind reeglina on naine palju rõõmsam, kui on üks suur asi to-do listis vähem.

Üldise distsiplineerimise juurest jõudsime trenniteemani. Leidsime, et eriti sporditrennis käimine on lapsele väga kasulik, sest siis õpib ta selliseid asju nagu täpsus, kohusetunne, eesmärgi suunas töötamine, järjekindlus, teistega arvestamine jms. See on nagu vanemate kasvatustöö lisa, mida trenn ja treener teeb ja minu meelest eriti võiks see kasuks olla poistele, kes ehk ei ela isaga koos ja kes saavad siis mehe eeskujuks võtta oma treeneri. Väidetavalt õpetab organiseeritult hobidega tegmine ka oma aega paremini planeerima, mis jällegi on väga väärt oskus täiskasvanu maailmas.

Igatahes on lapsel vaja reegleid ja piire, siis nad tunnevad ennast turvaliselt. Selle asja juures aga on kaks keerulist tahku. Sellel hetkel kui ema või isa midagi keelab või siis vastupidi just käsib teha, tundub see ehk tüütu ja näägutamine ehk siis laps ei pruugi väljendada tänutunnet. Samas aga psühholoogiliselt mõjub see ta närvisüsteemile hästi kui on teada, mida talt oodatakse ja mida mitte. Teine raskus tekib siis, kui vanematel on erinevad nägemused sellest mida ja kuidas peab tegema. Kui nüüd mõlemad ajavadki oma joru, siis see on lapsele väga segadust tekitav ja võib tekkida lõksus olemise tunne st kui ma teen ühe vanema meele järele, siis teine pahandab ja vastupidi. Lõks on väga halb lapsele taluda mistõttu on kaks võimalus: kas vanemad lepivad siiski ühiselt kokku, mida nõuda või siis tõesti hakkavad tegema paaris ja paaritu kuupäeva harjutust. See tähendab, et paariskuupäevadel käib kõik nii nagu üks vanem ütleb ja paaritutel teine. Tihti on harjutuse tulemus see, et vanemad mõistavad kui jabur see situatsioon on ning leiavad endas motivatsiooni omavahel kokkulepped saavutada.

Jah vanem olla on suur väljakutse, aga siiski 100% seda väärt, eksju!

Laste pärast koos ja muud lahutusest

Mingil hetkel sain nahutada, et kirjutan kurbadest ja rasketest teemadest. Mõnda aega olen sellest hoidunud, aga kuna üldiselt arvan, et eriti vajavad inimesed abi keeruliste teemadega, siis tulen nüüd ühe juurde tagasi.

ETV-s jookseb huvitav 6.-osaline sari lahutusest. Seal räägivad Rootsi lahutatud perede emad-isad-lapsed miks, kuidas jne. Tegemist on väga siirate ülestunnistustega, mis võivad ka ehk minu lugejaid natuke lohutada, et ka teised on selliseid hirmsaid mõtteid mõelnud. Näiteks ütles üks naine, kelle juurest mees ära läks (neil oli kaks eelkooliealist last) ja umbes aasta pärast pere tuttavaga kokku kolis, et tal oleks kergem olnud meest leinata kui teada, et ta on õnnelik kellegi teisega. Samuti tõdes ta, et kui tuli endal võimalus kolida uue mehe juurde kaugele, siis ta tegi seda rõõmuga, et mehele kätte maksta. Sellised emotsioonid on alguses tõenäoliselt paratamatud, aga paljud ei lase neil tegudeks transformeeruda.

Lastepsühholoogilt küsiti, kas on võimalik lahutatud abikaasaga hästi läbi saada ja sõber olla. Ta vastas, et tõenäoliselt esimesel lahusoleku aastal mitte. Siis töötatakse kõiki segaseid tundeid läbi ning nende läbitöötamine on ka eelduseks, et pärast saaksid suhted normaliseeruda. Sarnane soovitus kehtis ka vanemate teineteise mahategemise kohta, et kui kuidagi muidu ei saa, siis aasta otsa võib seda osaliselt paratamatuks pidada, aga rohkem küll mitte. Üldiselt ütles ta selgelt, et seda ei tohi teha, sest isegi kui teine on sulle väga vastik, on ta su lapse ema või isa, kes too armastab ja hoiab.

Konkreetses peres lastele lahkumineku põhjust ei selgitatud. Lapsed nägid, et isa läks ära mingisse umberikku korterisse ja tõlgendasid seda nii, et ema viskas isa välja. Tüdruk tundis isale kaasa ja kui ema nendega kolida tahtis, siis nad olid väga vastu, kuna soov oli isale lähedale elama jääda. Aastaid hiljem tuli juhuslikult juttu, et isa läks hoopis ise ära. Tütar avaldas selle peale emale arvamust, et oleks võinud ikka tõtt rääkida kohe siis, et ta ei oleks isa vihkama hakanud. Ütles ka seda, et oleks tõde teades, saanud emaga lähedasem olla kui oli. Tõenäoliselt siis osaliselt ta süüdistas ema selles, et isa lahkus. Kahju. Mida sa teed selle tagantjärele tarkusega? Siit saavad ainult teised õppida.

Nüüd 20 aastat pärast lahutust olid mõlemad eksid poja 30.-sel sünnipäeva peol. Naine tunnistas, et neil oli nii lõbus, et kojugi ei tahtnud minna. Oleks võinud varem paariti suhtlema hakata, arvas ta. Kui piisavalt kaua on aega möödas ja mõlematel uued suhted, siis lastega seotud sündmustel võiks tõesti proovida osaleda ja püüda avatult tunnetada, millised emotsioonid tekivad. Lapsed kommenteerisid, et nende jaoks on see väga väga meeldiv, et nüüd nende kõik vanemad nii hästi läbi saavad.

Mis minu jaoks aga kõige huvitavam oli, oli see, et üks sotsioloog intervjueeris tuhandeid inimesi küsides neilt, kas nad on lahutuses just lastena osalised olnud ja kas nende peres on palju konflikte olnud. Lisaks soovis ta teada, kuivõrd neil endil nüüd täiskasvanuna esineb emotsionaalset ebastabiilsust ja psühholoogilisi probleeme (ei tea mis metoodika järgi aga vahet pole). Selgus, et nii neil, kelle vanemad olid ikka veel koos, kui neil kes lahutuse üle elasid, aga mitte palju konflikte, oli tulevikus 8-10%-l psühholoogilisi probleeme. Kaks korda rohkem (see tähendab iga viies) raporteerisid probleeme need, kelle vanemad ei lahutanud, aga tülitsesid palju. Sotsioloog tegi uuringust järelduse, et kasvavale lapsele on vanemate tema pärast koos olemine pigem kahjulik ja seda juhul kui ta on sagedaste tülide tunnistajaks. Siit mina küsiks edasi, kas selline vaikselt tuli-tuha-all hõõguv konflikt on ka konflikt, aga vastust võime ainul aimata. "Ükski uuring ei näita, et laste pärast kokkujäämine hea on." Kohe toodi illustreeriva materjalina ära ka kaksikute jutt oma vanematest. Nad kisklesid pidevalt ja lõpuks tulid laste juurde, et meil on teile üks jutt. Lapsed küsisid, et kas lahutate, mille peale vanemad olid väga üllatunud, et kust nad teavad, aga lapsed vastasid, et arvestades, kuidas te läbi saate, siis me isegi tahaks, et te lahku läheks. Lapsed tajuvad ka siis kui neile ei räägita probleemide olemasolu vanemate vahel ja kui see kestab sarnase intensiivsusega pikalt (kui pikk on pikk?), siis peaks tegema ühe kahest otsusest: kas hakata tööle selle kallal, et asjad paremaks muutuks või kui lootust endas ei leita, alustada lahkuminekuprotsessi. Kuna lahkuminek on kõigile valuline, siis kindlasti võiks ikkagi enne abi otsida, aga see on igaühe enda otsus. Muide ülalnimetatud uuring näitas, et lastest, kes kogesid lahutust, aga mitte (palju) konflikte, koges hiljem psühhologilisi probleeme 14%. Samas on teised uuringud näidanud, et lahutus iseenesest pole lastele tingimata jääva mõjuga (konfliktid võivad olla).

Mis siis edasi kui otsus on lahkuminek? 2005.a. elas Rootsis 20% lahutatud paaride lastest mõlema vanemaga. See tähendab, et elasid vahepeal isa ja siis ema juures. See protsent on palju kasvanud, aga see võiks ka olla kõrgem. Mina siiski soovitan pöörduda nõustaja poole, sest ise ei oska tihti eraldada tundeid ja mõistust nii nagu võiks mistõttu võib asi minna hullemaks kui keegi seda oli ette näinud.

Arenguvestlus isiklikus suhtes

Täna oli tööl arenguvestluste ja tagasiside jätkukoolitus. Selle lõpus vahetasime natuke sõbrannaga päevamuljeid kui ta järsku tegi minu meelest geniaalse avalduse: miks ei võiks arenguvestlust teha ka paarisuhtes. Hakkasimegi arutama miks võiks ja miks mitte ning lähtusime meie vormist.

Kõigepealt võetakse kokku läinud aasta saavutused. Kuidas meie suhtel läks, mis olid eesmärgid ja kuivõrd need täitusid. Oluline on hindamisel jälgida nii eesmärgi saavutamist kui pingutuse määra võrreldes eelmise perioodiga. See punkt ajas meid kihistama. Samas kui naine on äsja esimest korda emaks saanud, siis loomulikult on tema pingutus uue rolli tõttu suurem kui siis kui oli ainult kahene komplekt ning seda võiks tunnustada. Kui aga vastupidi viimane laps pesast lendas ja jäid ainult eite-taati, siis ehk oli pingutuse määr väiksem. Kumbki pole halb ega hea, vaid lihtsalt on.

Edasi tulevad üldised suunad ja siis neile vastavad aastased eesmärgid. Üks koolitaja mainis meie õppegrupile kord, et tema naisega eesmärgistab oma aastat, et siis ei jää vale muljet, et elu põhisündumsed on abiellumine, lapse saamine ja siis ongi kõik. Suhte värskusele ja arengule aitab kindlasti kaasa, kui ette võetakse näiteks uue hobi omandamine või vana hobiga koos tegelemine, aga miks mitte ka väikse reisi tegemine suvel kaunil Eestimaal või kord kuus teatris käimine. Leidsime ühiselt, et mehele võiks see meeldida just seetõttu, et siis kaob naise poolt pigev näägutamine, et millal sa... näiteks lastetoa remondi ära teed, sest teil on tähtaeg paigas ja siht silme ees.

Põnev teema on poolte tugevused ja nõrkused ning arengusoovid ja -plaanid. Üks ütleb kõigepealt enda kohta oma arvamuse välja ja siis teine täiendab ning pärast vastupidi. Oma väidete eriti kriitiliste toetuseks võiks olla näited ja faktid. Koos arutatakse, millise joone endas arendamine suhtele kõige enam kasuks oleks ning mõeldakse välja, kuidas areng võiks toimuda. Miks mitte ka suhte teemade puhul kaardistada paar koolitusvajadust kas siis kurustel osalemise näol või raamatu lugemisena. Ka kellegi oskaja coaching võiks mõnel juhul sobida.

Siis on järg tagasisidel üleüldiselt, et kuidas sina kui minu paariline oled aasta jooksul käitunud ja mida võiksid teha, et veel toredam oleks. Arutada võib ka seda, millist rolli on mõlemad valmis võtma uuel aastal ning kas ollakse valmis ka liikuma nt Eesti piires või kaugemale.

Kogu see protsess võtab umbes kaks tundi kui ettevalmistus on tasemel ja kui hästi läheb, on mõlemal pärast selgus suhte ja teise osas olemas ning konkreetsed kokkulepped ka. See peaks motivatsiooni tõstma ja kergendavalt mõjuma.

Niisiis, mida arvate? Nimetus pole küll seksikas, aga see oleks ju võimalus aeg maha võtta, rääkida asjadest, mis olulised, teineteisest ühtemoodi aru saada, suhte arengu eesmärkides kokku leppida, tagasisidet saada ja anda, parendustegevusi planeerida. Kas te teeksite seda?

Sõbranna peika arvas, et tema kaoks umbes nädal enne planeeritud aega kuskile mõneks ajaks ära st väldiks vestlust. Selline esmane reaktsioon on mõistetav kuna mehi pigem hirmutab suhtest rääkimine. Nad kardavad, et siis on midagi halvasti, et nad ütlevad asju valesti ning pärast on siis veel halvem.

Ma siiski ütlen nagu ameeriklased: "Think about it!" Oma klientidele mõeldes arvan, et mõned ei oleks minuni jõudnud, kui nad oleksid ise enne olulistest asjadest rääkinud. Julget pealehakkamist!

Isaks olemine pärast lahutust

Viimasel ajal olen juurelnud sellel teemal, kuidas jääda isaks pärast lahutust. Üldiselt olen kuulnud palju klassikalist süüdistamist, et mehed on südametud ega tunne pärast lahkuminekut oma laste vastu enam huvi, jättes kogu koorma ema kanda. Kindlasti on neid mehi oluliselt rohkem kui tahaks, aga on ka teistsuguseid.

Olen kohtunud mitmete meestega, kes on dilemmas: kuidas suhelda oma lastega ilma et peaks suhtlema ka eksiga. Kogemus on just nende isade osas, kes on endale teise kaaslase leidnud ning seetõttu pere juurest lahkunud. On selgunud, et nad soovivad oma võsukestega edasi suhelda, aga keeruline on seda nii korraldada, et nende ema kohtumisel ei figureeriks. Kui mees on ära läinud ja isegi kui see ei olnud tüliga, siis tõenäoliselt ei taha ta enam oma eksiga väga palju suhelda. Miks? Näiteks selle pärast, et ta peab seda uue kaaslase suhtes valeks, ta ei taha tunda end süüdi rohkem kui ta seda teeb, sest vähemalt esimesed aastad on just süütunne see, mis eksiga seoses kiirelt meelde tuleb. Seega lastega kohtumine nende kodus, on küll mõneti mugav, aga teisalt pingeid tekitav. Kui süütunded ekskaasa osas kõrvale jätta, siis lahkumishetk võib lastele olla igakord kui uuesti äraminek ning nende pisaraid ja mangumist on raske taluda.

Olgem ausad, ega naised, kelle mees on teise juurde läinud, ei ole ka just vaimustuses, kui too pidevalt endises kodus virvendab. Mingil hetkel ei tahaks enam mõelda enesehaletsushoos, et ma ei olnud piisavalt hea, ei tahaks olla vihane, ei tahaks tunda ebaõiglusetundest tekkinud raevu, et miks ta nii rõõmus on kui mina ikka veel kurb olen. Tahaks oma eluga edasi minna. Nii ongi mõlemal lapsevanemal piisavalt põhjendusi, miks mitte enam kohtuda ja õhus piisavalt küsimusi, kuidas lapsel lasta kohtuda.

Ka lapsele võib situatsoon keeruline olla. Ta võib tunda ennast ise süüdi, et vanematel nii läks ning ta võib ka tunda otseselt väljendamata survet hoida selle vanema poole, kelle juurde tema elama jäi. Samas on ju mõlemad kallid ja rängalt mõjub see, kui laps on sunnitud valima. Ta näiteks näeb, et ema uurib, mida ta isaga linna peal tegi ning on kurb või vihane kui laps rõõmsalt sellest jutustab. Selleks et ema mitte pahandada, võib ta hakata kohtumistest hoiduma kuigi tegelikult tahaks neid jätkata. See on lõks, millest peaks last hoidma. Avalik teise vanema kritiseerimine lapsele ei ole hea toon ning oma negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks peaks pöörduda pigem teise täiskasvanu - lähedase sõbra või sugulase poole.

Niisiis kuidas olla isa edasi kui ise ei taha kaasaga kokku puutuda ja/või eks ei soovi sind näha? Üks soovitus on leppida kokku ajad mil laps isaga on ning et see koht on mujal kui lapse kodus või on sel ajal lapse ema sõbrannadega väljas või trennis või poes. Vähemalt alguses st värskelt pärast lahutust, võib kokkuleppe teha ka selle kohta, et kohtumiskoht ei ole isa uues kodus, kus on tema uus naine. Ega neutraalseid paiku ju palju pole eriti, kus saaks näiteks 2-5 aastasega kvaliteetaega veeta, aga laps väärib seda, et oleksime võimalikult loomingulised. Oleks tore, kui ema ka kaasa aitaks, sest olles oma järeltulijaga rohkem koos teab ta, mis lapsele meeldib.

Võib ka helistada ja kirjutada, kui kohtumine pole võimalik, aga see nõuab lapse emalt valmidust vajadusel neid kommunikeerimisviise vahendada.

Kui lapsed on juba nii suured, et otsustavad ise isaga suhted taastada, olles vahepeal aastaid ülse mitte suhelnud, on see väga tore. Karta aga võib, et kui isa enam kuidagi lapse elus ei figureeri, siis tekib selline võõrdumine, et uuesti kontakti võtmine tundub ebamugav ja ka ebaoluline, eriti siis kui majja on tulnud kasuisa, kes on omaks võetud.

Siiski oleks rõõmustav, kui laps tunneks oma mõlemaid vanemaid, saaks neilt õppida, neile toetuda, näeks isa käitumises ja olekus endale sarnaseid jooni ning tunneks oma bioloogilisi juuri.
Siit ka üleskutse naistele, kelle mehed on nüüd mujal: püüdke leida enda jaoks sobivaid viise, kuidas laps saaks isaga suhelda, kui isa seda soovib. See kui ta tihti külas ei käi või ei helista, ei tähenda, et ta lapse peale ei mõtle või ei hooli. Üleskutse läheb ka uutele naistele, et te lubaks isadel olla isad. Aitäh!

(Suhte)tervis peitub mõtlemises?

Hiljuti õpetas ühel seminaril mind naisterahvas, et igal päeva tuleb alustada liigeste soojendamisega. Kõigepealt tuleb mudida varbaid, eriti suurt varvast, sest see on seotud seisvate mõtete ja seedimisega; siis hüppeliigese ümbrust, mis reguleerib ärkvelolekut ja unisust; edasi põlve alt, mis aitab ärevuse ja maksaprobleemide puhul; jätkata õla ja küünarvarre mudiga. Lootose poosis jalatallad vastamisi põlvede maa poole surumine samal ajal pearinge tehes lõpetab "võimlemise". Kõiki harjutusi peab saatma sügav ja rahulik hingamine kõhu kaudu. Kui muuta selline ärkamine rutiiniks, siis see pidavat haigusi eemal hoidma. Yeah, right ...


Sellel suvel oli Shanghais psühhiaatria konverents, kus avaldati väga mõtlemapanev uuringu tulemus. Olete ehk kuulnud placebo efektist, mida tihti seletatakse lahti ravimi võtmise näite abil. Kui te usute, et tablett mida võtate, aitab teid, siis see tihti ka aitab isegi siis kui sellel tegelikult ravimile omast keemilist koostist pole. Harvemini räägitakse nacebo efektist - kui sa ei usu, et mingi asi nt ravim sind aitab, siis selle manustamise tulemus on praktiliselt null.

Nüüd aga uuriti seda, kui inimene võtab ravimit ning ta seda ise ei tea. Oskate arvata, mis siis ravimi mõju on? Vastan teie eest - pea olematu. Seega mõjutab meie tervenemist haigustest ravimite abil see, kas me ise neisse usume. Tõenäoliselt laste puhul siis mõjutab see, kas vanem(ad) ravimitesse usuvad. Ma arvan, et meie teadvuse mõju ei piirdu ainult sellise situatsiooniga, vaid seda saab laiendada ka suhtetervisele.

Usun siiralt, et õnnelik suhe algab juba enne inimesega kohtumist. See algab siis, kui sa mõtled, milline inimene sulle sobiks ja kellega oleks rõõm koos olla. See algab siis, kui unistad kuidas te koos olete, mida teete jne. Ma arvan, et nii loome reaalsust. Kui tegemist on uskliku inimesega, siis lisandub veel soov, et las mu kaaslane olla mulle sobiv Tema hinnangul, sest mina ei tea, kes mulle hea on. Tihtipeale meie valikud on piisavalt juhuslikult ehk emotsioonidest kantud a la ta tekitab mus meelidvat ärevust (I get butterflies in my stomach) või siis jällegi ehk liialt praktilised - ma juba tunnen teda, tal on juba materiaalne kindlustatus olemas, ma olen juba piisavalt vana ja peaksin kellegiga olema jms. Tean juhuseid, kus naise kolm partnerit on olnud kõik väga sarnased, aga suhe mitte jätkusuutlik ja siis ta on endale palunud sobivat kaaslast ning kohanud esmapilgul ootamatut matchi, aga kes hiljem ongi selleks õigeks osutunud.

Mul on sõbranna, kes ütleb, et ta on "pasamagnet" ja ma alati hurjutan teda, et ära räägi nii, siis sa just tõmbadki keerulisi situatsioone ligi. Samamoodi võib olla suhetega, et kui sa mõtled, et normaalseid mehi-naisi pole olemas, siis sa leiadki sellise, kes kinnitab su arvamust. Tasub oma mõtteid kontrollida.

Oletame et suhe on juba olemas, siis sellega rahulolu on jällegi minu meelest paljuski seotud sellega, kas sa üldiselt vaatad elu kui pooltäis või pooltühja klaasi. Eestlased minu meelest väga õnnetunnet ei väljenda, pigem kui on hästi, siis öeldakse, et on normaalne või siis ei öelda midagi. Ei tea, kas see on tagasihoidlik väljendusviis või tõesti tunnete tundmise madal määr, aga ma arvan, et see mängib rolli selles, kuidas sa oma suhtega rahul oled. Kas sa otsid kõiki neid väikeseid asju, mille üle rõõmustada ja mille kohta oma kallimale aitäh öelda? Kas sa kahtluse või arusaamatuse korral pigem usud, et su armastatud tahtis/tahab sulle head ja hoolib? Huvitav kui paarisuhtes üks on optimist ja teine pessimist, siis kumb nö peale jääb - kas optimist on teisele eeskujuks või tõmbab pessimist partneri negatiivsuse spiraali kaasa.

Arvan, et eriti oluliseks muutub mõtlemise suunamine siis kui tegemist on suhte kriisiga ja näiteks üks pool on teisele haiget teinud ning on sellega teises tekitanud usaldamatuse. Kui nüüd "patukoti" iga järgmist sammu tõlgendada kui järgmist katset petta, valetada jms, siis kas saavad asjad paremaks muutuda. Väljapääs on see, et mingil hetkel kahtlustaja/kahtleja valib mõtte muutuse - julgeb loota, uskuda, näha head. See võib teisele osapoolele mõjuda innustavalt ning tema motivatsioon saada selliseks kaaslaseks nagu teine juba teda näeb võib oluliselt suureneda. Miks mitte proovida? Ja kui läheb ikkagi halvasti, siis mina väidan, et sa ei ole kaotanud, pigem kaotad siis kui ei anna endale võimalust ning oled oma hirmude kütkes kammitsas.

Võite vabalt vastu vaielda!

Olge terved!

Minu pimedam pool

Ma arvan, et te nõustute minuga, et igaühel on oma pimedam pool - see pool, mida hea meelega ka enda eest vahel varjaks. Kui oleme ümbritsetud teistest inimestest, siis ei ole hea toon olla kade, kuri, tujukas, egoistlik ja mis kõik veel. Samas need omadused just avalduvad teistega suhtlemise käigus. Lapsed õpivad vanemate keelamisest, milline tohib olla. Õpivad sedagi, et kui pisikesena on ehk mõningased mööndused lubatud, siis suurele lapsele on juba suuremad nõudmised, sest ta suudab seda, kuna tema enesevalitsemise oskused ja sealhulgas ka emotsioonide talitsemise võime on rohkem arenenud. Ma ei tea, millal areng lõpeb ja usun, et on teatud impulsiivsust, mis ka osadel täiskasvanutel veel välja lööb, aga mingil hetkel oleme me omandanud ühiskonnale sobivad käitumismallid ning reeglina oma pimedama poole kenasti ära peitnud. Küsimus on, kas see kuidagi ahistab inimest, kas ta tunneb ennast kuidagi vähem endana, allasurutuna soovides vabaks lasta.

Kui näete suhtes esimest korda, kuidas kallim mossitab, kui ta ei saa oma tahtmist ning ärritub silmnähtavalt, kui seltskonnas kaaslase naljade peale kõvemini naerdakse, siis teate, et teatud meeldimise vajadus on asendunud turvatundega, et ta võib olla natuke rohkem tema ise ja see on ok. Eks teise valmisolekut ole selleks ajaks natuke alateadlikult testitud ka ning nii ma lubangi endal nüüd ta ees vihast nutta ja raevust rusikaga vastu patja lüüa. Tore on olla suhtes, kus sa ei pea kartma, et sinu järgmine "libastumine" emotsioonide vallas võib lahkumineku kaasa tuua, aga kas peab meie kõige kallim olem see, kes kogu meie jama endale kaela saab? Alati ei ole negatiivsed emotsioonid ju temast tingitud, vaid teistest meie ümber ning vahest tõesti on lihtsalt paha tuju. Mind pani mõtlema ühe mehe ütlus, et ta armastab oma kaaslast liiga palju selleks, et talle oma tumedat poolt näidata. See kõlas armsalt - see et ta soovis säästa naist oma sisemistest võistlustest, mis oleks muidu naisele kaasa toonud muret ehk rusutust ja abitustki. Samas on minu nägemuses hea suhe siiski see, kui sa saad olla haavatav. Tõenäoliselt on küsimus doseerimises st millal on küll küll ja karikas hakkab üle ajama.

Mida soovitada? See on värskendav vabadus, kui kaaslane tunneb sind iga kandi pealt ja ikka ütleb õrnalt, et armastab. Sa tunned selle piiri ära, kus sa oled talle väga tänulik, aga ei kasuta seda ära. Kui on lihtsalt halb päev, siis ütle seda, sest nii välistad selle, et teine hakkab palavikuliselt mõtlema, et mis ta valesti tegi või ütles. Hea suhe on siis kui mõlemad annavad natuke järgi ja just nendes asjades, mis on tegelikult in the grand scheme of things väheolulised. Isegi kui tunned kadedust, siis kuskil tunned ju ka rõõmu, et teisel hästi läheb. Isegi kui sa ei saa oma tahtmist, siis tea, et pikajaline harmooniline suhe on palju rahuldustpakkuvam kui ühekordne puhas egolaks. Ja nii me tantsime koos seda suhtetantsu, ei ole pooli, vaid on üks tervik, teine tervik ja koos MEIE!

Minu laps + eksi uus kaasa = ?

Vaatasin täna ühte sarja, mida ikka regulaarselt jälgin ja seal oli teemaks lahutanud paar, nende laps ja mehe uus tüdruksõber. See on keeruline kombinatsioon. Lahutatud/lahku läinud paar juba ise on parajalt keeruline kooslus, sest lahkuminekujärgselt jääb alles segu justkui-ammu-olnud-heast ja hetke-pahast ning see on väga segadusttekitav. Võib võtta väga kaua, kuni jõuad leinamise viimasesse - leppimise - etappi. Kui sa veel seal pole, siis on enesetunne tihti kõikuv - mingitel hetkedel hindad maastleitud vabadust, kus saad rohkem endaga arvestada kui enne paarina, naudid seda, et saad hakkama asjadega, mis enne näisid justkui võimatud; teistel hetkedel aga vihkad teda selle eest, et ta su üksi jättis ja ehk veel rohkem kui lapsega jättis, sest enamus koormast on nüüd ju sinu õlul samal ajal mil tema elu naudib. Kui tundub, et oled juba enam vähem ok sellega, et nüüd on 2(+1), siis see lööb ikka täiega jalad alt kui kuuled uudist, et tal on teine.

Kindlasti mõjub uudis alguses enesehinnangule halvasti a la mina ei olnud piisavalt hea, sest ehk nii kaua kui ta oli üksi, oli ka lootus, et mingil hetkel ta mõistab oma viga ja tuleb tagasi. Loomulikult ei lasknud sa sellel välja paista, aga on loomulik, kui see seal oli. Siis tekib viha, sest nüüd ta kindlasti naudib elu, samal ajal kui sina pead lapse jonnituure taluma või pubekaga vaidlema kaua ta tohib õhtul väljas olla ja kellega. Aeg möödub ja uue paari suhe areneb. Tutvutakse mõlema poole jaoks tähtsate inimestega... kuni järg jõuab lapseni. Kuidas käituda? Kõigepealt muidugi ei tahaks enne uut kaasat tutvustada, kui on ikka kindel, et suhe tõsine on. Mis hetkest aga see lukku lüüa, on keeruline otsustada, sest samas ei taha ju ka live a lie ja salatseda lapse ees ja ka miks mitte eksi ees. Loomulikult ei taha, et keegi haiget saaks, aga seda vältida on väga raske. On tavapärane, et lapsega koos elav eks ei taha midagi kuulda uuest paarilisest ega taha ka, et laps sellesse kuidagi seotakse. Tihti ollakse koos ühisrindel ja see on mõistetav, sest kerge on hukka mõista teda, kes lahkus ja uue suhte lõi kellegi teisega. Kui laps on väike, siis tegelikult tema jaoks oleks uus kaasa lihtsalt huvitav tuttav kuna ta ei oska negatiivseid tundeid ta vastu tunda. Seda võib ta õppida oma vanemalt - kuidas ja millisel toonil ta eksiga ja eksist räägib. Tihti tajutakse seda ohuna, et lapsele hakkab uus kaasa meeldima, sest kardetakse, et selle tulemusena jääb oma igapäeva-vanem varju. Sarjas kurtis naine, et ta asendati. Ja mis kõige hullem, see uus kaasa oli igati tore ja meeldiv inimene, nii et iseenesest sai naine aru, miks ta tütar isa uuest pruudist positiivselt kõneles.

Õnneks oli tele-naisel hea sõber, kes lohutas teda ja set the record straight - jah talle meeldib uus kaasa, see on sellepärast, et ta on uus. Aga sina oled ja jääd alati ta emaks ja teie vahel on side, mida ei saa mitte keegi purustada. Su laps armastab sind alati. Ma arvan, et just nii see on ka päris elus. See tähendab, et ei maksa karta, et kaotasin kaasa, nüüd lapse ka. Sa mõtled hirmunult, et lihtne on lapsel eelistada toda, kes talle jäätist ostab ja kenasti naeratab mitte ei suru kell 22 magama, ei käsi tuba koristada või koolitükke teha. Lapse eelistused on selged ka siis kui ta seda otseseselt välja ei ütle. Ja tegelikult on hea, kui ta saab eraldi elava vanema uue paarilisega hästi läbi, sest nii saab ta säilitada hea suhte ka temaga. On väga hea, kui lapsel on ema ja isa isegi kui nad elavad lahus. Nad saavad siiski õpetada oma lapsele paljusid asju, mida ta vajab, et suureks saada, tubliks saada, armastavaks ja hoolivaks saada.

Kaunilt kaigub pulmakell, hing on hell, hing on hell

Eelmises postituses sai välja käidud hoopis teised järge ootavad teemad, aga no ei saa üle ega ümber pulmateemast, sest see on hetkel väga aktulaane. Nimelt alles käisin ise ühes kaunis pulmas, eile lõuna ajal arutasime naistega ühe lõunalise lähenevat pidupäeva ning õhtul bassupeol veel ühe teise, nüüd juba endise kolleegi pulma üle. Lisaks veel see, et alles hiljuti vaatasin sõbra tehtud tähtpäeva pilte ning organiseerisin ühele tuttavale pulmafotograafi. Tundub, et elev-pidulik õhustik on mind endasse haaranud ja tahab kirjutamist.

Kunagi ennustati vist, et abiellun kas väga noorelt või siis juba küpses eas (khm-khm). Ma ei imesta selle üle, sest usun, et nooruses on seda palju kergem teha. Mõtled vähem teemadele, kas see mees sobib ka mu laste isaks ja kui kaua ikka kestab see igavik, mil ma pean taga ka mures ja vaevas koos elama. Tuleb tunne, oled mõnda aega koos olnud ja see on loomulik asjade käik, et oma suhe nö ametlikuks vormistada. See on ju sümboolne riitus näitamaks teistele, kes on nüüd exclusive. Vähemalt nii meile koolis räägiti. Kusjuures ma saan aru, et tunded ei pea olema laes, et abielluda. Inimese tundevärvid on väga erineva intensiivsusega ning ei tohiks eeldada, et kui põlv nõrk pole, siis oota veel õiget paarilist.

Kui veri enam nii ei kee ja esimene püsisuhe on (kahjuks) lõppenud, siis enam ei kiirusta mõnda aega abielluma. Tänapäeval on ju nii mugav lihtsalt koos elada. On neid, kes tunnevad tugevamalt kui teised survet oma kooselu ametlikuks muuta, sest nii ju tehakse ja teised sõbrad-sõbrannad on kõik juba abielus, aga mida vanem sa sellel hetkel oled, seda vähem see vist sind piinab. Mulle lihtsalt tundub, et vanemaks saades me arvestame vähem ümbritseva arvamusega oma käitumise kujundamisel. Kui lahkuminekud on oma jälje jätnud, siis ega kohe ei kiirusta ka uut suhet alustama, much less getting married. Lõpuks on nimekiri kaasa potentsiaalsetest vajalikest omadustest nii pikk, et endalgi kaob järg ära. Ega neid ideaalseid inimesi eriti maamunal ringi ei liigu ja kui veel tunned, et ma saan ju ise väga hästi hakkama, siis nii väga ehk ei otsigi, et see lausa eluprojekti mõõdu võtaks. Seda toredam on minu meelest see, kui mitteotsimise peale komistad toreda naise või mehe otsa ja leiad, et sa ei osanud seda küll üldse oodata, aga on võimalik olla ideaalne match ilma checklisti kõikidele punktidele vastamata. Minu meelest on eriti armas olla nende inimeste pulmas, kelle elu keerdkäigud on neisse jätnud sellise jälje, et nüüd oma tulevase kõrval seistes on nad küll küpsed, aga samas lapsemeelselt õhinal ja natuke totakalt armunud olekuga -nad oskavad nii hinnata seda hetke, sellele järgnevat ühist elu ja selle tähtsust.

Alles hiljuti ütles tuttav, et tema abiellus sellepärast, et sündis laps ning ta tahtis, et neil kõigil oleks ühine perenimi. Mõni arvab, et see pole piisavalt romantiline põhjus. Aga kui mõtlema hakata, siis ega ikka igaühe perenime ka enda oma asemele ei võta seega armastuse väljendused on erinevad. Kõik ei sõnasta oma abiellumise põhjuseid nii romantilised, aga see ei tähenda, et need seda tegelikult pole. Loomulikult on ka neid, kelle jaoks armastus ei ole nii tähtis, vaid on sõprus ja ühisosa ja usaldus ja turvalisus. Ma siinkohal siiski laiendaks armastuse definitsiooni, et see võiks hõlmata ka eelpool nimetatud suhte aspekte. Lihtsalt armastuse all oleme me harjunud käsitlema muinasjuttudes ja filmides esitatavat tunnet, mis võib-olla teeb paljudele isegi karuteene, kes seda oma elus taga ajavad ja pidevalt pettuma peavad. Kui ma Robert Wendti koolitusel käisin, siis tema ütles, et keegi ei õpeta meid, et suhe on tegelikult väga raske, see on raskem kui palgatöö, mida me teeme. Paljud lähevadki siis lahku, kui armumisfaas muutub argipäevaks, mis sisaldab väikseid nääklemisi, kompromissiotsimisi ja loobumisi, sest nad arvavad, et ju siis inimene ei ole neile õige. Õigega nimelt peaks harmoonia olema elu lõpuni garanteeritud ilma ühegi rünk- ega sajupilveta.

Kas ettepanek peaks tegema mees? Olen aru saanud ja tihti mehed ka seda ise tunnistavad, et nende jaoks pulmad väga olulised pole, vähemalt mitte sellisel määral nagu naiste jaoks. Kui hakata mõtlema, et mees tahab aegajalt kodust ära käia, küttida, ennast proovile panna, avastada uut ja tunda sellest elevust, siis miks ta peaks pulmi tahtma, sest see võib tema jaoks just tähendada väiksemat iseseisvust ja valikute kahanemist. Mehed väidetavalt on õppinud, et naistele on abiellumine oluline ja paljud just nimelt armastusest naise ja tema soovide vastu ühele põlvele laskuvad. See aga kui neid siis peo ettevalmistusfaasi igasse detaili kaasa kistakse, on enamikele liig. Nad hea meelega jätavad selle töö naisele, kes aga võib väga solvuda, kui ta ei pea meeles, et mees on lihtsalt natuke teistmoodi ehitatud selle kohapealt. See et ta kaasat oma naiseks palus, on juba ehk natuke rohkem naise kui tema enda pärast ning seda tasub hinnata.

Mõned naised aga ootavad ja ootavad, et neile öeldakse, et tahan ainult sinuga oma elu jagada ja selle märgiks palun tule mulle naiseks. Need sõnad kuidagi ei tule nende mehe suust välja ja muud ilusad sõnad, mis tulevad, need ei ole ka päris sellised vihjed, millest kinni võtta. Hiljuti kirjeldati mulle juhtumit, kus naine küsis mehe käest ühel tavalisel õhtul, et kuna nad on kaua koos elanud, et äkki siis vormistaks selle ära. Mees polnud vastu, vaid arvas, et võib küll. Selgus, et naine oli kõik eeltöö juba ära teinud sh peokoha kinni pannud, kleidi ostnud ning ainuke asi, mis veel nö to-do-listis oli, oli mehelt abiellumissoov kätte saada. Mulle väga meeldis see lugu, sest tänapäeva naised ja mehed on tihti ebatraditsioonilised vanade aegade mõttes ning mulle meeldib, et kui midagi on ühele väga tähtis, siis ta on ise hakkaja ja teeb nii, et see toimuks. Konkreetse näite puhul on selge, et naine tundis oma meest ja oli piisavalt kindel tema nõusolekus. Küsimus oli algatamises ja seda tegi seda see, kes rohkem abielluda tahtis. See aga väidan ma tulevase abielu kvaliteeti negatiivses mõttes küll ei mõjuta.

Soovin, et kõikidel naistel, kes seda soovivad, kaiguks kord kaunis pulmakell, mis märgib kas siis Jumala või lähedaste ees paari ametliku kooselu algust unustamatult imelisel moel!

Never say never

Mul on nüüdseks olnud juba päris mitmeid olukordi, kus olen öelnud, et ma midagi kunagi ei tee ja siis selgub, et teen. Kõiki ei hakka siinkohal avaldama, aga üks oli näiteks nõustajana tööle hakkamine. Ülikoolis valisin spetsiaalselt rohkem sotsiaalpsühholoogiaga seotud õppeaineid, sest nõustamine mind absoluutselt ei köitnud ja siis umbes 2006.aastal kui hakkasin mõtlema, et tahaks valdkonda vahetada, tundsin tugevat kutsumust, mis siiani drives me- hakata aitama suhteid paremaks muuta. Mingil hetkel otsustasin ka, et minus pole ettevõtjale vajalikku julgust, et mulle meeldib olla palgatöötaja. Tulemus on see, et eile asutasin firma (FIE) ja teen nüüd kodulehte. Plaanis on sügisest avalikult pere- ja paarinõustamisteenust ja ka perelepitusteenust pakkuma hakata. Lasterikaste Perede Liiduga algas koostöö juba mõnda aega tagasi, nii ka ühe gümnaasiumiga. Sügisel lisandub koostööpartnereid veel, mõnes neist teen ka vabatahtlikku tööd. Seega ei+ei= jah!

Soovin teilegi julgust läbimõeldud meelemuutusteks!


PS Blogi kirjutan ikka edasi. Mustandina on ootamas järgmised teemad: "Emad ja tütred", "Suhtetarkus ja tundekasvatus", "Hiina meditsiin ja Eesti inimene". Stay tuned!