Kas midagi on meie vahel?

Hästi palju on peredest loodud sellist kuvandit, et mees töötab palju, on kogu aeg ära ja teeb pikki päevi. Ma ei pea siin silmas seda, et tal ongi selline amet, mis tegelikult ka nõuab pidevaid komandeeringuid ning ka õhtuseid üritusi, vaid seda, et tegelikult mingil hetkel ta sai ka varem koju tuldud ning nädalavahetusel perega oldud, aga nüüd enam ei saa. Kui naine sellest juttu teeb ja näiteks pahandab, et selline eemalviibimine talle ei meeldi, siis tihti põhjendatakse seda sellega, et see on pere heaks ja meie pärast. Kui naine selgitab, et mul ei ole rohkem raha vaja, ma tahan SIND, siis tihti see käitumise muutumiseni siiski ei jõua. Miks?

Teine näide on naiste poolelt. Nimelt tihti naised on suured koristajad ja toimetajad. Näiteks tulevad töölt koju ja hakkavad koristama, pesema, küürima, nädalavahetusel samamoodi. Kui mees kutsub enda kõrvale diivanile telekat vaatama, siis naisel on just midagi pooleli ja vaja veel see asi ka ära lõpetada. Pigem võib ta isegi pahandada, et mees ei võta samuti lappi või tolmuimejat kätte. Aga mees mäletab, et alati pole nende peres elu nii käinud. Miks siis nüüd on asjad muutunud?

Pereterapeudid kohtuvad tihti paaridega, kellel on teatud teemadel raske rääkida - ebamugav või valus teema võib pahameelt ja konflikti põhjustada, ning selle asemel, et neid asju lahendada minnakse nö kergema vastupanu teed ning leitakse kas teine inimene või tegevus, kuhu oma energia suunata. Pereterapeudid nimetavad seda triangulatsiooniks. Ülaloodud näidete puhul on valitud tegevused: palgatöö ja kodutöö. Aga tõepoolest, paari vahel võib olla ka laps. Pole harv see, kui naine on mehe peale millegipärast pikemat aega pahane ja ärritus iga intsidendiga kasvab. Kuna ta mehega konfrontatsiooni ei taha või ei julge astuda, aga samas sees midagi keeb, siis tihtipeale saab laps nähvamise või kurjustamise osaliseks kui vähegi selleks põhjust annab kuigi kõrvaltvaatajale ehk tunduks, et ilmaasjata. Kui ka laps tunneb, et tegu on ebaõiglase käitumisega vanema poolt ja nii palju kordi, siis muidugi ta kurvastab. Tihti vanem saab aru, et oli ehk liiga karm ja ka vabandab, aga tihti ei saa ta aru sellest, miks ta nii tegi.

Seega mõelgem, kas on on midagi või kedagi meie vahel ja kas on jutte mis on rääkimata, mis igapäevaselt justkui lubaksid edasi minna ka ilma neid puudutamata, aga kokkuvõttes meid ikkagi sisemiselt närivad. Kui on, siis olge julged ning rääkige oma partneriga. Loomulikult mitte süüdistavas toonis, vaid mina-keeles st et te mitte ei rõhuta seda, mida teine teile teeb, vaid seda kuidas te end tunnete, kui teine teatud viisil käitub. See loob konstruktiivsema õhkkonna probleemi lahendamiseks. Tüli ei tasu tingimata karta, kuidas see lahendada, on aga oskus.
Julgust ja pealehakkamist ning järjekindlust lahendusteks!