See küsimus tõstatus minu jaoks filmiga, kus üks kaua koos olnud paar läks lahku ilma, et midagi väga jubedat oleks nende elus nende vahel toimunud. Kõik oli enam vähem rahulik. Ja see, kes teise maha jättis ütles: "Ta oli mulle kõik, aga ma andsin talle nii vähe. Ta oli kuidagi nii kindel." See panin mind mõtlema.
Kõigepealt tundsin ütluses kerget vastuolu ja tahtsin protesteerida: kui ta oli sulle kõik, siis kas poleks esimene instsinkt anda endast kõik, rahuldada ta soove lugedes neid lausa silmist! Ma tahaks ise küll nii teha ja olen ka teinud. Miks siis annad tegelikult vähe? Võib-olla alguses see nii polegi, aga mingil hetkel näiteks siis kui armumine möödas ja suhe juba piisavalt pikk, tekib partnerite vahel turvatunne, et me oleme koos ja et ma ei pea muretsema sellepärast, et ta võib-olla läheb homme ära või aasta pärast. Minu meelest on normaalne, et see turvatunne tekib, sest see võimaldab usalduse kaudu partneril teha oma asju kuskil eemal ilma, et teine pidevalt kontrolliks ja kahtlustaks. Ja sellist healthy space-i on kõigil vahest vaja.
Tundub aga, et turvatunne võib muutuda ka liialdatuks, kus üks või mõlemad pooled võtavad omaks mõtlemise, et ükskõik mida ma teen või ei tee, me oleme ikka koos - nii heas kui halvas. Võite küsida, et miks see halb on? Ma arvan, et see on see mõtlemisviis, mis mingil hetkel võib hakata pärssima teatud armastuse tegude (acts of love) tegemist. Eriti siis kui elu on kiire kas siis töö või laste või mõlemate pärast ning need armastuse teod võtaksid energiat ja aega, mida ehk kasutaks hoopis niisama lõõgastuseks. Siis võib hiilida ligi mõte, et ma ei pea ju pingutama, meil on tore koos olla ja see ei muutu, kui ma ei vii täna oma kaasat romantilisele õhtusöögile või kevadel metsa sinililli korjama. See mõte saab kinnitust, sest tõenäoliselt päris tükk aega ei juhtugi midagi halba ja elu kulgeb omasoodu. Ma kaldun arvama, et umbes siis saabub ka hetk, kus võtame oma kaasat iseenesest mõistetavana, et she/he will always be around.
Tuletame nüüd meelde courtship days, kui mees pingutas, et naisele muljet avaldada näiteks lilli või kingitusi tuues ja naine küpsetas palavas köögis oma kõige suussulavamat kooki, sest ta tahtis näha mehe näol tänulikkust: "Aitäh, et ma olen sulle nii tähtis ja kallis, et sa minu jaoks seda teed!" Kindlasti ei pea need olema teadlikud meeldida püüdmised, aga selliste tegudega ikka kogub plusspunkte heas mõttes.
Pikaajalises suhtes toimib ju emotsionaalse pangaarve (fraas laenatud F. Coveylt) loogika jätkuvalt - good deeds on sissemaksed arvele ja pettumused või tegemata jätmised on withdrawls. Kui sissemakseid jääb väheks, siis tihti see fakt omakorda tekitab pettumuse, et näe ta enam ei viitsi minu jaoks pingutada, mis tähendab, et väljamaksed "rõõmu"kontolt jätkuvad. Mis siis juhtub, kui see läheb nulli või miinusesse?
Sellest ehk juba järgmine kord, aga selle sissekande lõpetuseks ... ah te olete smart cookies, teate isegi, mida ma öelda tahan. :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ja kogu see jutt kinnitab taaskord fakti, et tuleb olla paras bitch ning sind hoitakse ja poputatakse. Oled tore, tubli, leplik ja mõistev - sinuga ei tegele ühel hetkel keegi.... Nii et kõik maailma naised bitchideks!!! :-)
ReplyDeleteIsver, ma küll ei tahaks küll päris nii kaugele minna. Kuigi olen tähele pannud, et naised, kes ka pikaajalises suhtes nagu natuke kogu aeg mängivad ehk on nats pirtsud ja pepsid ja siis jälle puppy-eyed, nad nagu hoiavad mehi up on their toes, mis iseenesest mõjub meestele kuidagi toniseerivalt :)
ReplyDeleteNo ma ennast küll pirtsuks ja pepsiks ei pea ja puppy-eyed ehk ka mitte. Või paistan ma selline välja?
ReplyDeleteTead, Anu, sina pead jagama teistega oma secret of successi!!! Anu nimelt on meil kohe-kohe 15 aastat abielus ja minu meelest tal oma abikaasaga super suhe.
ReplyDeletenii ma siis lõpuks lisan ka siia miskit....minu isiklik arvamus on ,et suhtes olevad inimesed ei tohi teineteist omada ,sest me keegi ju ei ole tegelikult kellegi oma,vaid peavad teineteist aksepteerima.Suhe on super ,kui teineteist mõistetakse,toetatakse ja kindlasti nutetakse koos ,kui on valus ja naerdakse koos ,kui kõik hästi....:)kindlasti on kõik naised meeste kaelad ,kes neid koguaeg keerama peavad .Oh ,esialgu vist aitab,kui ma pikalt edasi pajataksin ,siis Kärt võib varsti raamatu minust kirjutada:):):)
ReplyDeleteK.
Armas K! See omamise jutt on täitsa õige jutt. Olen ka nõus sellega, et tihti naine on see, kes võtab vastutuse suhtega töö tegemise eest enda peale. Neil on reeglina kõrgem EQ ja see on väga abiks.
ReplyDelete