Thursday, March 21, 2013

Laps kutsub eksi uut naist emaks

Naistekale kirjutas murelik ema, kes on vihane, et tema tütar mehe uut naist emmeks kutsub. Mida sellises olukorras teha?

See, et tütar nimetab isa uut naist emmeks, on tema viis maailmaasju oma peas korrastada ning näitab tõenäoliselt ka seda, et ta on naise omaks võtnud. Kui teil on lahkuminek käsil, siis see on laste jaoks segane aeg, sest senine elu pöördub pea peale. Turvatunne kõigub tugevasti ning üldisest stressist võivad tekkida teatud agressiivse käitumise ilmingud. Kui tütar kutsub isa uut naist nii nagu oma kõige kallimat, siis peab neil teatud lähedus olema tekkinud ning see ei saa olla muud kui hea.
Siin tuleb hoida lahus oma tunded ja see, mis lapsele parim on. Lapsele on väga hea isaga edasi suhelda ning kui too on eluga edasi läinud ja arvab, et on õige aeg lapsel ka uue elukaaslasega kohtuda ning kolmekesi läbi käia, siis võiks arvata, et nende suhe on tõsine. Uuringud näitavad, et kui isa jääb pärast lahkuminekut lapsega seotuks kahe aasta jooksul, siis nende suhe paraneb või vähemalt jääb samaks, mis tähendab et kaks aastat on kriitiline aeg, mil suhe kas hääbub või saab hoogugi juurde. Tunnustan teid, et olete lasknud isa-lapse suhtel kesta.

Lapsel, kellel on ema, ei ole vaja teist ema. Te olete talle niikuinii kõige kallim, A ja O. Lapse südames võib olla koht lemmikloomale, vanaemale, ka nukule. Õnneks ei ole armastus piiratud ressurss, et jagub ainult ühele ja natukene. Tasub rõõmustada, et laps kohaneb uue olukorra ja peremudeliga kenasti ja kindlasti ei tohi selletõttu teda karistada ning võtta temalt tähtis inimene nr 2 ning samamoodi veel üks armsaks saanud naine. Kui teid häirib see, et keegi teine on ka „emme”, siis võite lapsel paluda pöörduda teise naise poole näiteks eesnime pidi, aga kui ta endiselt kasvõi kogemata jätkab „emmetamist”, siis ärge pahandage ta peale, vaid kallistage teda ja öelge talle, et ta on tore ja armas laps, sest seda ta ju on ning väärib parimat.

Ilmus Delfi Naistekas 28.02.13

Suhteigavus

Juhtimiskoolitustel räägitakse, et kõigepealt tuleb õppida ennast juhtima sh näiteks oma aega ja siis saab alles teisi edukalt juhtida. Kui me räägime suhtest ja igavusest, siis kasutaksin eeltoodud analoogiat ning väidaksin, et kõigepealt võiks endaga huvitav olla ja siis kaaslasega. See omadus on arendatav. Mäletan, kui kurtsin väiksena emale, et mul on igav. Tema pahandas ja ütles, et mõtle välja, mida siis teha. Tagantjärele tundub see kasuliku õpetusena, sest kuna tema minu igavuse eest vastutust ei võtnud, siis olin ise sunnitud mõtlema, mis mind päästaks. Sellega vallandus loovus ning õige pea olin mõelnud välja erinevaid mänge ja muid ettevõtmisi, mis mulle rõõmu valmistasid.

Kui inimesel on endaga igav, siis teine variant on leida keegi, kes lõbustaks. Kui sellele teisele meeldib inimeste meelt lahutada, talle pakub pinget erinevaid ideid välja käia ja siis koos kellegagi, kes seda hindab, teoks teha, siis on kokku saanud teineteist täiendav paar. Nii harjub enne igavust tundnu kireva programmiga ning jääbki „pioneerijuhile” lootma. See pole üldse halb variant, aga tõenäoliselt ilma paariliseta on nüüd veel vähem mõtteid, kuidas oma aega sisustada. Samuti võib mingil hetkel öelda see aktiivsem pool, et ma ka kogu aeg ei viitsi olla see, kes kõike algatab ja organiseerib, tee sina ka midagi. Aga teine ei oska, vähemalt mitte enam. Tema loovus loodab teistele. Kui kokkuleppele saadakse, võib jätkuda senine elu, vastasel juhul peaks üks teist õpetama hakkama, kuidas igavust peletada. Alustuseks võib ta ise mõne mõtte välja käia, aga teostuse jätta õpipoisi rollis olijale. Kui see on liig, siis võib esialgu ka koos tegutseda. Kindlasti on siinjuures oluline tunnustus, kui midagi hästi välja kukub, et innustada õppurit jätkama.

Igavus võib tähendada seda, et kaaslane ei ole inimesena piisavalt stimuleeriv. Tema maailm ei ole nii lai, et paljudel teemadel sõna võtta ja arvamust avaldada, tema huvid on piiratud ning tal pole piisavalt uudishimu, et uusi huvisid arendada. Sageli tunnevad taolist igavust need, kes ise on ekstravertsed, aktiivsed, on laia silmaringi ning paljude huvidega. Tihti avaldub see tunne juba pikemalt suhtes olles, mitte armumisfaasis. Liblikate ajal tundub ehk partneri tuimus rahuliku loomusena ja tema piiratust nähakse pigem positiivselt kui sügavat teadmist mingist konkreetsest valdkonnast. Suhte alguses vaadatakse paljudest asjadest mööda või üle ning põhjendatakse teisele soodsalt. Umbes kaks aastat pärast suhte algust, kui reaalsus maad on võtnud, võib korraga tunduda, et teine ei rahulda paljusid vajadusi ning temaga hakkab igav. Erinevalt eelmistest stsenaariumitest on siin tegemist inimloomusega, mida pole võimalik ümber kujundada. Sellisel juhul ei aita kurjustamine, tänitamine, ette näitamine, sundimine. Pigem võiks siis mõelda sellele, et oodata ühelt inimeselt kõikide vajaduste rahuldamist ongi ehk liig. Ene Mihkelsaare järjekordsest raamatust võib ju sõbrannaga ka rääkida ning kolleegidega aegajalt bowlingut mängimas käia, kui see endale palju rõõmu valmistab. Kindlasti on nii parem, kui vaadata kaasa piinatud nägu või teeseldud rõõmu, sest siis ju endal ka läheb tuju alla. Kui järjekindlalt oma ootusi partnerile ei korrigeerita, siis võib mingil hetkel rahulolematus väga suureks paisuda, sest tõendeid sellest, et ta pole piisavalt stimuleeriv — ta ongi ju teistmoodi kui kaasa. Kulminatsiooniks võib olla ultimaatum või kohene lahkuminek. Samas kui igavleja taas suhte loob, võib vabalt ka uus partner olla vägagi sarnane eelmisega, sest ta on ülaltoodud näidet kasutades rahulik, turvatunnet sisaldav, oma kitsa ala hinnatud (tipp)spetsialist ning see mõjub igavlejale kuidagi tasakaalustavana.

Ilmus Delfi Naistekas 8.03.13