Tuesday, April 1, 2014

Lahutuse mõju ei kesta igavesti – lapsed toibuvad sellest

„Nüüd oleme oma laste elud ära rikkunud!“ – muretsevad lahutavad vanemad. Tõepoolest, lahutus pole lastele kunagi kerge, ent hea uudis on see, et mõne aasta jooksul nad toibuvad ja täiskasvanuks saades pole paljudel sellest sündmusest enam „armegi“ järgi. Pereterapeut Kärt Kase selgitab, mida vanemad võiks lapse toetamiseks teha.

Väidetavalt oli lahutus tuttav juba küttidele-korilastele. Rooma impeeriumi ajal oli abielu pigem äriprojekt, romantilise mõõtme sai see alles valgustusajastul. Seksuaalset rahuldust hea abielu osana hakati rõhutama 21. sajandil. Mida enam kasvasid ootused abielule, seda suuremaks muutus ka pettumine, kui ideaal tegelikkusele alla jäi.

Tartu Ülikooli doktorant Kadri Rootalu uuris kuue aasta eest kultuuriruumi ja lahutusega seotud hoiakute vahelisi seoseid. Ta jõudis järeldusele, et mida suurem on riigiti lahutajate hulk, seda vähem tunnevad vanemad, et peavad laste pärast kokku jääma. Eestis arvas 23% vastanuist, et laste nimel peaks kokku jääma. See on kõrgem näitaja kui Skandinaaviamaades, ent madalam kui teistes Ida-Euroopa riikides.

Sageli muretsevad vanemad lahutuse mõju pärast lastele. Mitmed teadlased on nende kartusi lähemalt uurinud ja saanud lohutavaid tulemusi – püsivad kahjustused pole vältimatud.

Minu kogemus näitab, et lahutuse mõju leevendavad järgmised asjaolud:

-          kui lahutust soovivad mõlemad partnerid;

-          kui mõlemad oskavad suhelda ja kohanevad hästi;

-          kui mõlemal partneril on tugivõrgustik;

-          kui mõlemad käivad tööl.

Lahutada või mitte?

Tõsi on see, et lahutavate vanemate lapsed on kurvad ja vahel ka vihased, sest tunnevad, et neid on reedetud. Sageli langeb nende õpeedukus ning halvenevad suhted pere, õpetajate ja eakaaslastega. Lahutuse mõju võib kesta neli kuni kuus aastat.

Samas võib lahutus olla lastele ka kergendus, sest neil on raske taluda vanematevahelisi konflikte. Dr Maureen Kenny Florida Rahvusvahelisest ülikoolist leidis, et vanemate konfliktide keskmesse võivad pigem sattuda poisid, sest nende ees ei peljata tülitseda. Vanemate tülid halvendavad laste kohanemisvõimet ja põhjustavad juba kaheaastastel käitumisprobleeme. Lapsed õpivad ju oma vanematelt, et agressiivsus on parim viis tüli või lahkarvamuste lahendamiseks. Lapse arengu seisukohalt on oluline, et vanematevaheline konflikt lõppeks, seda nii abielus olles kui ka pärast lahutust.

Vanemad saavad oma lapsi lahutuse käigus toetada, kui räägivad neile selgelt sellest, mis juhtuma hakkab ja vastavad nende küsimustele. Vanemad peaks pakkuma lastele emotsionaalset tuge ja hoidma samas distsipliini – mitte olema liiga ranged ega mitte liialt kõike lubama.

Lahutus ja väikelaps

Kanada arengupsühholoog Alison Clarke-Stewart ja tema kolleegid uurisid, kuidas lahutus mõjutab väikelapsi. Selgus, et varases lapseeas mõjus lahutus tüdrukutele emotsionaalselt ja poistele intellektuaalselt. 2–5aastased oli lahutuse pärast hirmunud, segaduses, kartsid üksi jääda, nägid hirmuunenägusid, märgasid voodit, olid agressiivsed ja neil esines söömishäireid. Viis aastat hiljem polnud lapse heaolu aga lahutusega enam seostatav.

Laste heaolu mõjutas kõige enam ema: tema haridustase, sissetulek, päritolu ning see, kas ta oli depressioonis. Muutunud olukorraga kohanemisel peavad teadlased määravaks seda, et vanemad räägiks lapsele korduvalt reaalsusest ja uuest elust.

Viieaastased näevad inimesi kas heade või halbadena, ning vajavad abi lojaalsuskonflikti lahendamisel: ema versus isa. Raske on hoida mõlema vanema poole, kui vanemad elavad eraldi ja laps tunnetab, et nad ei meeldi teineteisele. Ta peaks justkui valima kummale lojaalne olla, ja see on lapsele emotsioonaalselt ränk. Lojaalsuskonflikti saab vältida nii, et teise vanema kohta ei tehta negatiivseid märkusi ning lapsega ei jagata oma (eks)kaasaga seotud probleeme. Lühidalt öeldes, peaks vanem oma pahameelest teise vastu nii palju üle olema, et see lapsele ei avalduks.

Samuti on oluline, et isa jääks positiivselt lastega seotuks. Alla kolmeaastase lapsega võiks eraldi elav vanem kohtuda paari päeva tagant. Need kohtumised ei pea olema väga pikad. Nii areneb suhe lapse ja lahus elava vanema vahel. Lõuna-Carolina ülikooli sotsioloogia emeriitprofessor Constance Ahrons leidis, et kui isa jäi viie aasta jooksul pärast lahutust lapse elus osaliseks, oli väga tõenäoline, et lapse suhe temaga jäi samaks või isegi paranes.

Tavaliselt jäävad lapse ema juurde, seepärast rõhutan siinkohal just isade rolli. Isad näevad oma osalust lapse kasvatamisel pärast lahutust oluliselt väiksemana või ei näe seda enam üldse. Kuid lapse jaoks on väga oluline, et mõlemad vanemad tema elus osaleks. Tähtis polegi niivõrd sagedus, kui tihti elatakse mõlema vanemaga, vaid et mõlemas kodus oleks normaalne emotsionaalne õhkkond.

Teismelised kannataja rollis

12-aastane laps suudab juba eraldada vanemate tegusid ja reaktsioone iseendast ning mõista ka lahutust. Teismelised võivad pärast lahutust perest siiski võõranduda ja kodus vähem aega veeta, sest seotus vanematega ja järelvalve nende üle väheneb. Lahutusest aitavad üle saada eakaaslased ja uued huvid.

Samas võivad teismelised endale võtta ka kannataja rolli, mida vanemate lohutamine ei leevenda. Nende kurbusest ja süüdistusest võivad välja areneda isegi haigussümptomid. Nad tahavad, et vanemad mõistaksid, kui õnnetuks nad lapse on muutnud. See muudab suhtlemise lahkukolinud vanemaga raskeks, sest selles on leppimatust ja süüdistamist.

Vastastikuse leppimise eeltingimuseks on teineteise tähelepanelik ning hukkamõistuta kuulamine ning teineteise valu tunnistamine. Näiteks: üks isa õppis pärast lahutust eristama tütre kiuslikke õrritusi ja mõistlikku soovi tähelepanu järele. Tütar aga õppis oma tähelepanuvajadust selgemini väljendama, selle asemel, et vihaselt minema tormata, kui isal polnud kohe aega temaga tegeleda.

Kasuvanemad muudavad suhtumist

Maureen Kenny uuring näitas, et isade-poegade lähisuhe isa taasabielludes kasvas, emade-poegade suhe ema taasabielludes aga halvenes. Isad vandusid uuele kaasale truudust varem ning tervikuna abiellus uuesti rohkem isasid kui emasid. Laste jaoks oli ema taasabiellumine stressirohkem, sest see tõi kaasa ka muutuse lapse-isa vahelistes suhtes. Siiski ütlesid rohkem kui pooled lapsed, et lahutus oli neile raskem kui vanema uuesti abiellumine. Alguses oli kasuvanemaga raske, ent pikapeale suhted paranesid. Paljudel oli kasuisaga parem läbisaamine kui kasuemaga. Laste hilisemale toimetulekule aitasid aga head suhted kasuvanematega kaasa.

Enamik vanemaid loob uue suhte viie aasta jooksul pärast lahutust. Vanemad eeldavad sageli, et kui nad uue elukaaslase leiavad, kandub nende rõõm ka lastele üle. Kui see nii pole, on nad pettunud ja stressis. Kärgperede kiire tekkimise ajal peaks endale teadvustama, et üks asi on ettekujutus,  tegelikkus on aga hoopis midagi muud. Heaks alguseks on see, kui lähtuda suhetes mõttest, kuidas olla pere, mitte sellest, kes pere on (ja kes ei ole).

Suhted tulevikus

Lahutatud pere lapsed, eriti naised, on abielu suhtes negatiivsemate hoiakutega, leidsid perekonna psühhopataloogiat käsitlevate raamatute autor Matthew  Sander ja tema kolleegid. Nimelt usuvad need naised, et suhe ei kesta nagunii kuigi kaua ning probleemide korral on nad varmamad lahutama. Negatiivseid hoiakuid toidab seegi, et sageli jäävad tütred emaga ja kogevad vahetult lahutuse tagajärgi. Poisid aga lahutuse mõju isale nii lähedalt ei näe.

Vanemate lahutuse kogemus ei tähenda siiski, et nende lastel poleks võimalik luua rahuldust pakkuvat suhet. Lihtsalt siis, kui suhtes ilmnevad probleemid ja tekib stress, võib suhtlemisoskuste puudujääk ühise tuleviku ohtu seada.

Uuringud näitavad, et lahutusega kaasnev ärevus vaibub aja jooksul ning 75-80%  lastest saavad hästitoimetulevad täiskasvanud. Sellisele järeldusele jõudis Constance Ahrons, kes uuris, milline on lahutuse mõju 20 aastat hiljem ning kuidas mõjutavad lapsi vanemate uued paarisuhted. Keskmiselt olid lapsed umbes 31-aastased, enamuses heas ametis, paljud olid abielus ja paljud pühendunud kooselus. 29% oli ise lahutanud, osa ka uuesti abiellunud.

Sama tulemust kinnitavad ka Virginia ülikooli psühholoogiaprofessori E. Mavis Hetheringtoni 25 aastat kestnud uuringud, kus ta jõudis tulemuseni, et 25% lahutuskogemusega lastest koges täiskasvanuna tõsiseid psühholoogilisi, sotsiaalseid ja emotsionaalseid raskusi. Ka lahutamata paaride lastest olid sarnased probleemid 10%. Samas ei tea ju keegi täpselt, kas need 15%, mis lahutatud ja lahutamata perede vahele jäid, olid põhjustatud lahutusest endast või lahutuse tagajärjel tekkinud kehvematest oludest.

 

Lisalugu: Perenõustajad aitavad vanematel toime tulla

** Berkeley-is USA-s paikneva Wright Instituudi teadlane A.C Bernstein teab, et paljud lahutavad paarid vajavad abi oma võimaluste ümbermõtestamisel, et nad ei jääks lõksu arvamusse, et nii vanemate endi kui laste elud on nüüd rikutud.

** Sageli tunnevad vanemad süüd, et on lastele kogu eluks haava tekitanud. Süütunne omakorda mõjutab nende kasvatusstiili ning pärsib õiget kasvatamist. See on üks olulisemaid põhjusi, miks lastel on hilisemas elus probleeme.

** Bernstein rõhutab, et on väga ohtlik anda ühele etapile elus nii suur tähendus uskudes, et see viibki edaspidi vaid teatud elustsenaariumini. Pigem takistavad edasist tervete pikaajaliste suhete loomist kahtlused ja ärevus, mitte võimetus suhteid luua ja suhestuda.

** See on väärarusaam, kui vanemad arvavad, et nad peavad kõikide probleemidega ise toime tulema. Perenõustaja roll on suur ja vajalik ehkki võib tunduda, et võõras aidata ei saa.

** Nõustaja õpetab vanematele, kuidas lahutusega seonduvat lastele seletada ilma liigselt detailidesse laskumata.

** Ka vanemad ise vajavad sageli oma emotsioonidega toime tulekul abi, et vanematena edukad olla. Nõustaja tuletab vanematele ka meelde, et teise poole vigade esile tõstmise asemel on oluline keskenduda lapse heaolule ja selle parandamisele. Lastele tundub tihti see vanem, kellega ta koos elab, karmim ja eri kodudes võivad sel põhjusel tekkida distsipliiniprobleemid.

 
Allikad:

Ahrons, C.R. (2007). Family Ties After Divorce: Long-term Implications for Children; Bernstein, A.C. (2007). Re-visioning, Restructuring, and Reconciliation: Clinical Practice With Complex Postdivorce Families; Clarke-Stewart, K.A., Vandell, D.L., McCartney, K., Owen, M.T. (2000). Effects of Parental Separation and Divorce on Very Young Children. Journal of Family Psychology; Kenny , M.C. (2000). Paths of Influence of Divorce on Preschool Children’s Psychosocial Adjustment. Journal of Family Psychology; Rootalu, K. (2008). Consequences of divorces and attitudes towards divorce in Europe. Series of the Ministry of Social Affairs; Sanders, M.R., Halford, W.K., and Behrens B.C. (1999). Parental Divorce and Premarital Couple Communication. Journal of Family Psychology, 13, 60-74.

Ilmus ajakirjas "Psühholoogia Sinule" märtsikuus 2014