"Ei" ütlemine lapsele

Sain eelmisel nädalal kolm tellitud raamatut kätte, mille üle rõõmustasin, sest nende autori Jesper Juul-i mõtted lastekasvatamisest mulle meeldivad ja on mulle eeskujuks. Lühidalt ka lugejatele tutvustuseks, millest ta kirjutab ""Ei" ütlemise kunstis".

Tuleb teha vahet lapse soovide ja vajaduste vahel. Alates teisest-kolmandast eluaastast võiks kuulata lapse soovid ära, et saaksite arvestada tema mõtete, kogemuste, ootuste ja ka hirmudega. Kui laps nõuab iga päev söögiks burgerit ja joogiks magusat karastusjooki, siis see pole tema vajadus, vaid soov ning sellega ei pea kaasa minema. Tema ei tee neil kahel vahet, aga sina ju teed ning peaksid õpetama ka teda asju tähtsuse järjekorda seadma. Kui lapse soovid on aastaid esiplaanil st vanemad juhinduvad neist, siis võib lapsel jääda välja arenemata empaatiavõime ja oskus osaleda sotsiaalsetes koosmängudes. Lapse soovi võib täita, kui see pole ainult konflikti vältimiseks või populaarsuse vältimiseks ning oma vanemate endi vajaduste arvelt.

Ei tohi jätta täitmata lapse põhivajadusi toidu, riiete, turvalisuse, une, kuuluvuse, läheduse ja hoolitsuse järele. Öeldakse et lapsi ei saa ära hellitada andes neile liiga palju seda, mida nad vajavad. Kui aga lastele antakse palju valesid asju ja valedel alustel, siis võivad nad muutuda selles mõttes hellikuteks, et nad ei lepi vanemate "ei"-ga ning nõuavad jätkuvalt oma tahtmist. Et keerulistesse olukordadesse sattumist vältida, võiks lapselt: "Mida sa soovid?" asemel küsida: "Mida sa tahaksid/eelistaksid/väga tahaksid?" Mudilaste jaoks see väga vahet ei tee, eelkooliealistele aga küll. Loomulikult ei meeldi lapsele "ei"-tamine, aga ärritus ja pisarad kuuluvad asja juurde, et nad suudaks tulevikus suhetes teiste inimestega normaalselt toimida.

Tihti lipsavad üle vanemate huulte spontaansed "ei-d", mille põhjus neil hoobilt pähe ei tule. Seda ei tasu aga häbeneda, lapsed mõistavad irratsionaalsust ning võib täitsa lapsele öelda, et sa arvad nii kuigi ei tea miks ja kui teada saad, siis ütled talle ka. Hetkel peab ta lihtsalt sellise põhjendusega leppima. Vahest kui hakkad oma "imelike" nõudmiste üle mõtlema, võid jõuda tõdemuseni, et sellest võib tegelikult ka loobuda. Kas teile tuleb mõni reegel tuttav ette, mida olete alul tähtsaks pidanud ja siis aru saanud, et pole selle järgimine nii oluline midagi?

Kui laps vanema(te)ga konflikti tõttu hakkab nutma nt sellepärast, et asjad ei lähe nii nagu ta soovib, siis selline kurbuse, pettumuse ja viha väljendamine on täiesti loomulik ning vajalik reaktsioon. Vanemad ei pea seda südamesse võtma, last lohutama ega nuttu peatama, vaid piisab lastega arvestavast ja kaastundlikust märkusest a la saan su pettumusest aru ja loodan, et see läheb varsti üle või mulle on üllatuseks kui väga sa seda tahtsid. Sellega nad väljendavad lapse soovi tähtsust.

Paljud vanemad pooldavad mitte otsest ei-d, vaid pehmemat "maandumist", aga seda saab teha ainult siis, kui nad on pikemat aega olnud juhtpositsioonil ning laps teab, mida vanem tegelikult temalt tahab. Nii kaua kui see pole selge, ei saa laps sellest lõplikult aru, et "See pole tark tegu", tähendab tegelikult: "Nii sa ei tohi teha." Väljendage ennast selgelt, mitte ärge püüdke olla viisakad, siis muutub suhe isiklikuks ja tekitab teises tavaliselt kohase reaktsiooni nt üllatus, kurbus jne. See tähendab, et "Kas sa tõesti arvad, et on palju palutud, et sa korra hoidmisele siin majas natukenegi kaasa aitad?" asemel öelge otse: "Ma tahan, et iga kord kui sa söömise lõpetad, koristad ise laua ära. "Nüüdsest peale on sinu kohus panna oma mustad trenniriided iga kord pärast trenni pesumasinasse," mitte "Miks pean mina kogu aeg sinu mustade riiete eest hoolitsema, ma ei nõua sult ju midagi võimatut!"

Muide umbes kuuekuuselt muutub oluliseks nii keele kui hääletooni nüansirikkus. Enne seda piisab lapsele, kui ilme on lahke ja toon sõbralik, edasi hakkab ka keel/jutu sisu oma olulisust ilmutama. Lisaks tundele, et tal on turvaline olla ja teda ümbritseb armastus, hakkab laps õppima miks, kuidas ja millal mingid meeleolud mida tähendavad.

Kas "ei" suhtes peaks saama läbi rääkida? Hr Juul arvab, et siis on see ok, kui täiskasvanu ei pea "ei"-d nii oluliseks, et kas või nui neljaks, ning siis kui tegemist pole dialoogi asemel väljapressimise, manipulatsiooni või lunimisega. Järjekindlus ei tähenda homme samamoodi arvamist kui täna, vaid seda et olete kindlameelne oma väärtustes ning otsuste-tegude vahelistes seostes. Kui vanemad ei tegele oluliste konfliktide lahendamisega ning soovivad olla laste silmis popid, siis tekib lastes ebakindlus ja segadus ning nad õpivad täiskasvanutega manipuleerima ja neilt asju välja pressima.

Tundub, et meile on oluline tunda vabadust öelda "ei", enne kui saame öelda kindla "jah-i". Vastasel korral kas valetame, ütleme "Saab tehtud!" või ütleme leige "jah-i". Lapse puhul on hästi näha, kuidas tihti toimib ta hambaid pesema saatmine siis, kui väljendame selgelt oma soovi, siis kordame, siis eemaldume ja siiralt anname talle võimaluse oma esialgse "ei" "jah-iks" vahetada. Kui hakkad aga hoopis kritiseerima, veenma, ähvardama, siis konflikt eskaleerub.

Igaks juhuks mainin siin ära lapsetüübi - autonoomsed lapsed, kes ei taha, et neid kallistatakse, kui nad ise seda kontakti ei algata ning kellele ei meeldi tavamõistes hoolitsemine. Tegelikult on neil samamoodi igatsus läheduse järele, aga neile on samas väga oluline, et nad saaks ise otsustada millal ja kui palju seda saada. Neile võib pakkuda erinevaid asju ja tegevusi ilma survestamata, st neile on eriti tähtis vabadus öelda "ei".

10-14.-aastaste puhul hakkavad järjest rohkem mõjule pääsema eakaaslaste arvamused ja hinnangud, kuid ega lapsed koduseid väärtushinnanguid siis unustanud pole. Nüüd püüavadki nad kahe "tule" vahel laveerida. Vanemad saavad jätkuvalt öelda "ei", aga peavad leppima sellega, et vastandumine on vältimatu, nii et tegelikult peaks (vaikselt) toetama lapse õigust öelda samuti "ei". Pikkade läbirääkimiste ja karmide konfliktide esinemise tõenäosus on seotud sellega, kui edukalt on vanemad lahendanud lapeea konflikte.

Teismelisena võtab noor enda eest vastutuse enda peale ja see on ka ta arenguülesanne. Ütle "ei" seal, kus sa tunned, et see õige on ja noor teeb ise järeldused vastavalt oma kasvatusele, kogemustele, eesmärkidele ja unistustele. Teismelised teevad nüüd endale selgeks oma "ei" ja "ja" piirid. Selles eas ei tohiks vanemad enam oma ideoloogiat lapsele peale suruda, vaid see peaks olema võrdsustatud lapse kujuneva ideoloogiaga. Vanemate "ei" puhul ei tohiks niivõrd oluline olla pealejäämine kuivõrd suhte ja usalduse säilitamine. Üllataval kombel ütlevad paljud täiskasvanud oma teismeea kohta, kui nende vanemad ei ole neid käskinud ega keelanud, et neil oli kohati tunne nagu neid ei armastatudki. Usaldus teiste vastu on tegelikult meie tunne ja usaldamatus tekib siis kui meie ootustele ei vastata. Usaldus käesoleva kirjatüki kontekstis on aga see, et usaldame, et laps annab endast parima sellisena nagu ta on ning et tema eesmärgid on ok.