Kuidas korraldada suhteid, kui täiskasvanud
laps lahutab? Kas püüda suhelda eks-idega nagu enne või leppida olukorraga ja
lõpetada suhtlemine?
Olen kuulnud, et lahutuse korral küsib näiteks meespoole ema
pojalt, kuidas too suhtub eksminiaga edasi suhtlemisesse. Kui poeg on nõus,
siis toimub suhtlus edasi sellises mahus nagu eksämm ja eksminia seda soovivad.
See tundub viisakas ja tore, kui omavahel on hea kontakt ning see võib teatud
sagedusega jätkuda. Kui aga vanem lapse luba ei saa, siis võiks ehk tõesti
mõnda aega otsesuhtlust piirata, muidu võivad suhted pingeliseks muutuda, kuna
tekib otsekui lojaalsuskonflikt (a la kelle poolt sa siis oled!). Mõneti on ju
loogiline, et kui abielludes saad endale ühe pere juurde, siis lahutades
kaotad. Nii nagu on oluline piiride seadmine abielludes päritolupere ja
vastloodud pere vahele, kehtib sama ka lahutuse puhul. Samas on mõneti
keeruline vastata küsimusele, kes on minu pere, kui paar on olnud abielus kakskümmend
aastat ja näiteks pärit ühest väiksest kohast. Siis on niikuinii kõik omavahel
tuttavad ja miks mitte sõbradki ning minia-ämma või äia-väimehe suhe võib olla
arenenud lähisuhteks. Näiteks kui poiss on isata kasvanud, võib ju ta naise isa
muutuda talle mõneti isa-kujuks ning lahutuse korral võib loobumine olla väga
valuline. Kõige toredam oleks, kui suhelda võiksid need inimesed, kes tahavad
omavahel suhelda ning teised austaks inimese õigust valida ise endale sõpru ja
teekaaslasi.
Kui peres on lapselapsed, siis kas selle
nimel peaks püüdma suhteid hoida ja kuidas seda teha?
Suhe vanavanematega on hoopis teistsugune kui oma
vanematega ja kindlasti on see rikastav, kui vanavanemad lapselapse elus
osalevad. Taaskord, kui lapsel pole isa, võib vanaisa olla see, kelle kaudu
poiss õpib mees olema, õpib kuidas naistega käituda (nähes kuidas vanaisa
vanaemaga käitub), milliseid toimetusi kodus tehakse jms. Kui suhe on
konfliktselt lõppenud ja lahusolek on veel suhteliselt värske (näiteks kuni
aasta), siis võib teha sellise kokkuleppe, et lapse ema vanemate juurde läheb
ema ja lapse isa vanemate juurde isa ehk et ei pea sundima endist paari
omavahel suhtlema, kui see tooks kaasa pahandust ja ärritatud õhkkonna. Antud
skeem ei tööta hästi siis, kui laps on alles imik ja rinnapiimal ning
isapoolsed vanavanemad elavad kaugel. Eks siis saavad vanavanemad lapselapsele
külla tulla, kuigi nende visiitide sagedus on siis kindlasti harvem. Nii nagu
ei tohiks lahutatud peres keelata lapsel lahuselava vanemaga suhtlemist, ei
tohiks keelata ka tema vanematega suhtlemist. Kui laps on piisavalt vana ja tal
on juba oma suhe vanavanematega välja kujunenud, kus ta näiteks ei taha nendel
külas käia, siis on teine asi, aga kontakti tekkimist ja püsimist võiks vanemad
eelkooliealiste puhul soodustada. Loomulikult peavad siis olema selged reeglid,
et teist poolt lapse juuresolekul ei halvustata. Hea oleks ka kui pikema
viisiidi puhul igapäeva toimetuste osas oleksid reeglid sarnased kui kodus.
Kui kooselu jooksul oli vanavanematega kontakt
pinnapealne, siis on tõenäoline, et see hääbub, aga ega see ka hea pole kui
ainult põhimõtte pärast pingutatama hakatakse. Suhted võiksid areneda ja miks
mitte ka taandareneda oma loomulikku rada pidi ilma käskude ja keeldudeta. Kui
paari lahkuminek oli mõlemapoolne otsus või kui negatiivne kogemus on
neutraalseks või lausa positiivseks muutunud ning suhted ämma-äiaga olid head,
võivad lahutatud kaasad koos lapsega minna eksämmale-eksäiale külla ilma
liigset ebamugavust tundmata. Kui laps on suurem, saab ta iseseisvalt
vanavanematega suhelda ja otse kontaktis olla.
Millised on tüüpilised probleemid eksidega
suhtlemisel? (Tige ämm, kes püüab olukorda kontrollida; lastega perest lahkunud
minia, kes ei luba ekspartneri suguvõsal lastega suhelda...) Millised on
lahendused ja kes on olukorras võtmepositsioonil?
Vahest peetaksegi näiteks ämma paari lahkumineku
põhjuseks – seda juhul kui ta on pidevalt erineval viisil pojale sisendanud, et
ta võiks palju parema valiku teha vms. Siis pole üllatav, et naine ei soovi
eksämmaga enam edaspidi suhelda ning ehk ei taha ka lapsi ta juurde saata
kartes nende mõtete mürgitatamist. Kui laps on väike ja vanematest sõltuv, siis
ausalt öeldes ei oskagi näha, kuidas vanavanemate ja lastelaste vaheline suhe
võiks lahutusejärgselt kesta. Vanem ju vastutab lapse eest ja otsustab mis on
talle hea ning tihti lähtub see enda suhtumisest teise inimesse. Kahju on see,
kui vanavanemad ise ei taha enda arvates tüli tekitada ning jäävad
ootepositsioonile, et küll oma lapse ekskaasa mingil hetkel neile lapselapsi
näha toob. Seda aga võib tõlgendada soovina mittesuhelda ja nii kontakt
hääbubki. Minu meelest ei ole küll patt ise otse eksminia või eksväimehe poole
pöörduda, et lapselapsega suhtlemiskorda arutada.
Millest sõltub see, milliseks suhted
kujunevad pärast lahutust? (suhted kooselu ajal; uue „kehvema“ minia tulek
suhteringi...?)
Kõige rohkem mõjutab see, millisel viisil lahku mindi.
Kui see toimus ühe poole petmise pärast või muul põhjusel, kus on selgelt üks
hea ja teine paha (nt alkoholism või hasartmängu sõltuvus), siis võivad
negatiivsed emotsioonid sh süüdistamine, viha, pettumus, kättemaksusoov, kesta
päris kaua ning mõjutada nii eksämmade-äiadega suhtlust kui ka lapselastega
suhtlust. Sagedasti normaliseeruvad suhted siis, kui leitakse uus kaasa ja
keskendutakse pigem uue kooselu rajamisele, kui vana sh ekspartneri
kritiseerimisele.
Reeglina räägitakse suhete/lahutuse puhul
rohkem ämmade-miniate suhetest. Aga mehed? Eksäiad ja pojad-väimehed – milline
on nende roll ja võimalus suhetemustris?
Tihti võtavad mehed vähemalt väliselt lahkuminekut
rahulikumalt ning on ka uue suhte rajamise osas tolerantsemad. Seetõttu näen,
et kui oleks nende teha, siis võiks vanaviisi suhetega edasi minna. Vahest on
aga teine pool kardinaalsem ning püüab ka leplikumat hinge enda poolele
meelitada keelates suhtlust või andes mõista, et see on ebasoovitav
omavaheliste suhete potentsiaalse halvenemise tõttu. Siis sõltub mehest, kas ta
allub sellisele käitumisele või mitte.
Millised on mõned universaalsed soovitused?
Tore oleks, kui inimesed tegeleksid rohkem enda eluga ja
oma heaolu loomisega kui teiste elu ette kirjutamisega sh kellega teine võib
suhelda.
