Never say never

Mul on nüüdseks olnud juba päris mitmeid olukordi, kus olen öelnud, et ma midagi kunagi ei tee ja siis selgub, et teen. Kõiki ei hakka siinkohal avaldama, aga üks oli näiteks nõustajana tööle hakkamine. Ülikoolis valisin spetsiaalselt rohkem sotsiaalpsühholoogiaga seotud õppeaineid, sest nõustamine mind absoluutselt ei köitnud ja siis umbes 2006.aastal kui hakkasin mõtlema, et tahaks valdkonda vahetada, tundsin tugevat kutsumust, mis siiani drives me- hakata aitama suhteid paremaks muuta. Mingil hetkel otsustasin ka, et minus pole ettevõtjale vajalikku julgust, et mulle meeldib olla palgatöötaja. Tulemus on see, et eile asutasin firma (FIE) ja teen nüüd kodulehte. Plaanis on sügisest avalikult pere- ja paarinõustamisteenust ja ka perelepitusteenust pakkuma hakata. Lasterikaste Perede Liiduga algas koostöö juba mõnda aega tagasi, nii ka ühe gümnaasiumiga. Sügisel lisandub koostööpartnereid veel, mõnes neist teen ka vabatahtlikku tööd. Seega ei+ei= jah!

Soovin teilegi julgust läbimõeldud meelemuutusteks!


PS Blogi kirjutan ikka edasi. Mustandina on ootamas järgmised teemad: "Emad ja tütred", "Suhtetarkus ja tundekasvatus", "Hiina meditsiin ja Eesti inimene". Stay tuned!