Friends with benefits

Hiljutises gallupis oli see väljend üks vastusevariantidest ja tuttav palus siis termini tähendust täpsustada. Üldiselt benefits on personalitöös tundud kui "soodustused" inglisekeelne ekvivalent. Kuidas aga sõprus ja soodustused omavahel seotud on? Ehee, kui sul on sõber, kelle sõprusega kaasneb ka muud head näiteks seks, siis võidki teie suhet iseloomustada kui et olete friends with benefits (FWB). Mina tutvusin sellise nähtusega väga lähiminevikus (ja kaudselt), aga väidetavalt on see läänemaailmas popp värk.
Usun, et sellised suhtevormid saavad hoogu siis, kui rahva kultuur on paljuski töökultuur nt nagu Ameerikas selgelt on. Inimesed rabavad palju tööd teha ja millal sa veel seda Õiget otsida jõuad. Lähedust saad sõbrannade ja sugulastega ka nautida, aga vaat seksida üksi on üheülbaline ja paljudele tabu. Siis tulevadki tihti mängu sõbrad ja see mida neil veel pakkuda on.

Klassikaliselt on FWB need, kes on kunagi paar olnud ja siis lahku läinud. Tihti ju naised vähemalt ei torma kohe uut seksuaalsuhet looma ja tihti ei ole ka seksuaalne sobimatus lahkumineku põhjuseks. Võib isegi olla, et seks oli hea, aga näiteks kaasa ei tahtnud (veel) püsisuhet. Nii lepitaksegi kokku ... või siis mitte ja see juhtub spontaanselt:), et vahest kohtutakse ja seksitakse. Mina kahtlustan, et selline olukord takistab päriselt lahkuminemist just emotsionaalses vallas ja hoiab siiski ekse teineteise küljes kinni. Samas see on ju nii mugav: partnerit tunned, tema sind ja seda mis meeldib, põhimõtteliselt on teile mõlemale või vähemalt ühele selge, mis siis juhtub, kui teist paar saab ning selles mõttes on uudishimu rahuldatud, ehk ka mõnel unistused purunenud. Saate kokku, millal tahate, pärast helistama ei pea, välja viima ei pea, raha kulutama teise peale samuti mitte.

Tihti lõpeb taoline läbikäimine sellega, et hakatakse mõtlema, et miks me ikkagi ei võiks koos olla, kui me niikuinii seksuaalset lähedust jagame, et võiks ju veel proovida, tore oleks kui keegi ikkagi oleks kogu aeg olemas. Harva kui see nö teine tulemine õnnelikult lõpeb. Pigem minnakse siis juba päriselt lahku ja enam edasi ei suhelda või siis minimaalselt ja siis ka ainult verbaalselt. Ehk on see nii sellepärast, et põhjused miks kokku ei sobita on endised ja selles mõttes pole midagi muutunud.
Loomulikult on ka selliseid FWB, kes pole paar olnud. Mõned mehed, kes on püsisuhte lõppedes korralikult kõrvetada saanud, ei taha tükk aega uuest kooselust juttugi teha. Nendele sobib eriti selline ilma kohustusteta sekssuhe. Paljud mehed nagu naisedki ei taha minna ööklubisse ja sealt suvalise võõra endaga kaasa kutsuda. Ikka on ju tutvusringkonnas naisi, keda vaadates on nad mõelnud: "Huvitav kuidas..." Nüüd ongi aeg katsetada. Kahjuks sobivad paremini seotud vastassugupoole esindajad, sest nende puhul pole üldjuhul hirmu, et nad hakkavad rohkem tahtma. Selline stsenaarium aga vallaliste naiste osas tihti käivitub. Nad hakkavad oma asju mehe poole unustama, rohkem ise helistama, meest erinevatele paari-üritustele välja kutsuma ja vaikselt muutub seksksuhe "pärissuhteks". Tihti teeb mees siis sellele lõpu, kas otse või lihtsalt teise poole kommunikatsiooni-püüdlusi ignoreerides.

Tundub, et väga pikka eluiga FWB suhtele ei ennustata. Ei ole kuulnud kuigi kindlasti neid näiteid on, et FWB-st on saanud päris paar. Tavaliselt on see justkui vahepealne faas, kust mingil hetkel peaks edasi liikuma, näiteks siis kui haavad lakutud ja enesekindlus taastunud.
Mõned aga jäävad sellesse nagu kinni ja jätkavad aina uute sõpradega. Siis mina küll soovitaks endasse vaadata, miks ma nii väga paarisuhet kardan ja mida ma peaksin tegema, et sellest hirmust loobuda. Sest tegelikult on ju tore olla kallimaga koos jagades temaga nii oma vaimu, hinge kui ihu.

Kaugsuhe -kergendus või piin?

Milleks selline pealkiri? Kas kaugsuhe võib tõesti olla kergendus. Mina arvan, et võib kui tegemist on küpsete, kaua iseseisvat ja mitte paarielu elanud inimesega, kes tahavad koos olla, aga kes kardavad oma mina ja miks mitte ka oma elu väikeseid pisiasju kaotada.

Minu tuttav üle keskea naine tutvus endast natuke vanema mehega, kes elas Eestist väljaspool. Neil oli koos tore aega veeta, aga siis tuli lahkumishetk. Paari kuu pärast oli mees äriasjus Tallinnas tagasi ning taas oli mõnus koos olla. Tänaseks on nende suhte algusest möödunud umbes viis aastat. Aegajalt nad arutavad, et kas võiks teineteise juurde kolida või valida ühiseks koduks hoopis kolmanda maa, aga tegelikult neile mõlemale siiski sobib see, et nende suhtlusega ei kaasne rutiini ega kohustusi. Iga kohtumiskord on kui seiklus ja emotsionaalselt ere olemine. Kui vahepeal meestetöid teha vaja on, saab naine nendega hakkama - on ta ju aastaid iseseisvalt kõigega toime tulnud. Kui on vaja kellelegi kurta või lihtsalt mõtteid peegeldada, siis kasutab ta Skype-i või mees helistab sealt, kus kõne hind sõbrale on pea olematu.

Ja siis on olemas sellised kaugsuhted nagu näiteks mul oli, et roughly üheksa kuud aastas koos ja kolm lahus. Nimelt käisime koos tema kodumaal koolis ja mina tulin suveks Eestisse. Kuna olin sel ajal väga noor ja peika tekkimisega minu üldine huvi ümbritseva maailma ja inimeste vastu ei kahanenud, siis oli mul lahusoldud kuudel palju teha ja ega ma ei norutanud, aga raske oli ikka. Igatsus piinas. Kõige keerulisem oli taaskohtumine. Sügisel kui kokku saime, teadsin, et me oleme paar, aga tundeid ei olnud. Tagantjärele pigem arvan, et see oli läheduse puudus. Ma ei olnud kohe all affectionate, pidin uuesti harjuma ennast teisega jagama. Tunded tulid taas umbes nädala pärast, aga selline emotsionaalne yo-yo oli natuke ebamugav.

Geograafiline kaugus ja suhtlemisbarjäär mida tekitab hirm suurte telefoni- või muude sidekulude ees, miks mitte ka ajavahe esitavad läheduse püsimajäämisele paraja väljakutse. Kui ikka teineteist kaua ei näe, siis on igapäeva elus piisavalt palju asju, mida mõlemad kogevad üksi, ei saa jagada ning lähedus väheneb. Sest lähedus teadupärast on oma sisemaailma jagamine teisega.

Arvan, et kergem on olla kaugsuhtes siis kui mõlemad inimesed on piisavalt küpsed, et nad on eraldi ka isiksused mitte kokkusulandunud bunch. Kui sinu elu defineerib ja sulle idenditeedi annab ainult üks inimene, siis oma maailmanabast eemalolek ka paar päeva tekitab ärevust ja liimist lahti tunnet - nagu oleks teine pool puudu. Rääkimata siis kaugsuhtest, kus regulaarselt ollakse päris palju eraldi. Siin ma pean silmas praegu sellist suhtetüüpi, kus alguses on olnud nn lähisuhe ja siis mingil praktilisel põhjusel on see muutunud kaugsuhteks.

Mõtlen meremeeste ja kaugsõiduautojuhtide naistele, aga ka sõjaväelaste naistele, kelle kaasa on pidevalt ära ja kes kogu aeg harjuvad ümber: kõigepealt sellega, et mees on ära ja pere elukorralduse osas peab kõigega ise hakkama saama ja siis sellega, et mees tuleb koju ja oma senised rutiinid tuleb ümber muuta. Ja muidugi veel see, et raske on kogu aeg igatseda. Väga tahaks neilt naistelt küsida, et kuidas te seda teete? Kuidas teie suudate lähedust hoida? Või siis tõesti mingil hetkel enam ei suuda ja they fall out of love. Järele jääb kiindumus ja sõprus, mis pole ka juba halb.

Paljud ei pea isegi teoreetiliselt kaugsuhet vastu ning arvavad paremaks kolida kaasaga sinna, kuhu ta parasjagu minemas on. See võib aga omakorda pingeid tekitada, kui näiteks ühel on seal töö ja selle kaudu ehk varsti ka uued sõbrad ning teine on kodune ning oma tavapärasest suhtlusringist väljas. Koos võõrsil olemisest võib aga kujuneda ka kokkukasvamise kogemus, et meie kaks ja ei kedagi teist lähedast meie ümber.

Kindlasti on kaugsuhte puhul oluline usaldus ja sellega seonduv armukadeduse puudumine või selle minimaalne avaldumine. Mäletan kui mees käis kodumaal olles sõbrannaga matkamas ja ööbis ühes telgis. Ma ei kahtlustanud, et seal midagi siivutut toimus, aga mõtlesin sellele küll, et miks meie ei või omavahel neid hetki jagada. See kurvastas. Õnneks ei andnud ta mulle kunagi põhjust armukade olla. Ma teadsin ja tundsin, kui tähtis ma tema jaoks olen ning tema käitumise piirid olid meile mõlemale hästi selged. Siit jookseb jälle sisse see teema, et kui mees avaldab armastust erinevatel ja endale iseloomulikel viisidel ning seda pikema aja vältel, siis on põhjust arvata, et tema tunded on sügavad ega kao tutvudes esimese huvitava vastasugupoole esindajaga kaugel maal, kus ta silma alt ära on. Süütu flirt võib tekkida, aga tavaliselt vähemalt mul lööb mingil hetkel sisse igatsus ja äratundmine, et oma kaasa on ikka parim.

Väga raske kui mitte võimatu ei ole võimalik olla kaugsuhtes kui mingil hetkel on tegemist olnud suure usalduse petmisega. Niikuinii on siis raske ja iga hetk, mil paariline eemal on, mõtled, et mida ta teeb jälle sellist, mida on raske taluda. Kui kõike ei tea, siis millegipärast täidab inimese aju tühikud kõige negatiivsema stsenaariumiga, mis siis meeleheidet põhjustab justkui see nagu olekski juba tõsi.


Tihe omavaheline suhtlemine, usaldus ja inimeste suur küpsus on võtmesõnad, et kaugsuhe võiks toimida juhul kui tegelikult tahetakse koos ühe katuse all elada. Nagu alguses juttu, on ka teistsuguseid inimesi ja nende jaoks ei ole kaugsuhe tingimata ebasoovitav elamise viis.