Thursday, September 5, 2013

Mida teha, kui minu soove ei peeta oluliseks?

Mida teha, kui mees järjekindlalt ei pea mu soove oluliseks? Kui palun tal näiteks kodus midagi parandada, lükkab ta seda nii kaua edasi, kuni keegi saab haiget, sest parandamist vajav asi puruneb või kuni ma võtan tema nähes telefoni, et töömehed kohale kutsuda. Või näiteks palun tal söögilauas mitte arvutiga tegeleda, tema võtab aga kogu aeg läpaka õhtusöögilauda kaasa ja loeb söömise vahel uudiseid, kuni ma karjuma hakkan ja tal taldriku eest ära tõmban. Rahulikult rääkides lähevad mu palved tal kõrvust mööda ja kui lõpuks karjuma hakkan, sest kolm korda rahulikult palumist pole tulemust andnud, süüdistab ta mind üle pingutamises ja hüsteeritsemises. Varem ta polnud nii ükskõikne, nüüd tundub mulle, et tal on täitsa suva, mida ma ütlen või arvan. Ainult karjumisega saan ta nii kaugele, et ta parandaks katkised asjad ära või käituks näiteks söögilauas viisakalt, mitte nagu siga. Ma pole mingi näägutav naine, kes elab tal pidevalt igasuguste soovidega seljas ja ei lase mehel rahulikult olla. Omast arust on põhjendatud soovid. Näiteks katkise ukseluku parandamine, et laps saaks ka ukse korralikult lukku ja lahti. Või tilkuva wc’poti parandamine või kolm kuud nurgas seisvate põrandaliistude lõpuks ära panemine! Mul on tunne, et ta ei viitsi enam üldse pingutada ja laiskleb ja vedeleb nagu tüüpiline diivanimees, selle asemel, et kiiresti need asjad ära teha. Aga kui mina ise hakkan tegema või kutsun töömehed, ta läheb närvi ja karjub ja on pärast nii vihane!!!

Ma riskin teile vastamisega põlu alla sattuda, aga kui ma inimestega kohtun, siis on mu eesmärk aidata inimestel näha asju teisiti kui seni, sest seesama mõttemuutus võimaldab ummikseisust, milleni teatud probleemid viivad, välja tulla. Sõbranna võib koos teiega meest kiruda, aga mina pean oma rolliks midagi muud.
Ehk olete kuulnud, et suhtes võib olla täiskasvanu-täiskasvanu moodi ja ka vanem-laps viisil. Tundub, et teie suhe on kujunenud vanem-laps suhteks, kus teie otsustate, mida peab tegema või ei tohi teha, millal teha, karjute, kui sõna ei kuulata ning karistate näiteks toidu äravõtmisega. Saan aru, et see teile ei meeldi.
Kas olete valmis ennast muutma, sest ainult seda saate teha? Kas olete nõus lubama mehel teatud asju teha omas tempos ja omamoodi? Kas sobib, kui ta teatud asju üldse ei tee?
Tihti on nii, et meie elutempod on erinevad, st kui ühe jaoks on ammu see aeg juba käes, mil mingi asi peaks tehtud saama, siis teine alles mõtleb selle peale. Iseenesest on hea, et paarisuhtes üks kiirema rütmiga pool on, sest tema võib olla käivitav jõud situatsioonides, mis seda tõesti nõuavad.
Tundub, et teie kaks lihtsalt olete eriarvamusel sellest, mis on oluline. Kui üks on väga aktiivne, siis teine võib olukorda oma passiivsusega tasakaalustada püüda. Tundub ka, et teie võtate mehe käitumist, nii et te pole talle piisavalt tähtis. Loomulikult teeb see kurvaks ja ajab närvi. Ehk arvate ka, et laps pole mehele tähtis, kui ta teie arvates venitab lapsele potentsiaalselt ohtlike või ebamugavust tekitavate asjade (korda)tegemisega.
Kui vaadata olukorda teie mehe silme läbi, siis võib tema aga tõepoolest arvata, et te närite tal hinge oma näägutamisega, ei lase tal ise teatud otsuste või tegudeni jõuda vaid kirjutate need asjad ette. Sellega võib talle jääda mulje, et tema pole teie jaoks oluline st tema sõna ei maksa. Ehk tasub koos läbi arutada tegemist vajavad tööd ning ka see, kes need ära peaks tegema. Kui mees pakub ennast, siis las pakub välja ka aja, mille jooksul ta need ära jõuab teha ning las ta siis toimetab ilma teiepoolsete meeldetuletusteta.
Püüdke teda usaldada, sest kui te seda ei tee, siis ta tunneb selle ära ja võib kasvõi protestimärgiks tööde valmimisega venitada ning võimuvõitlus jätkub. Samas tahate te mõlemad, et teie sõna ja arvamust kuulda võetakse, eks ole?

ilmus 4.09.13 Delfi Naistekas