Mehed kui isad

Hiljuti tuli sõbrannaga juttu meestest, kes on kasvanud isadeks. Mõtlesin veidi selle teema üle ja tahaks natuke ka teiega jagada.
Ma arvan, et üldiselt on kahte tüüpi mehi: need kes on sündinud isaks ja need kes kasvavad isaks. Tõenäoliselt on olemas ka neid, kes ei kuulu kummassegi kategooriasse, aga nendest siinkohal juttu ei tee.
Ma arvan, et sündinud isasid on vähe. Üldiselt olen tähele pannud, et meestel võtab aega see isarolli sisse elamine ja pole harv kui tunnistatakse, et alles teise lapsega oskavad nad tõeliselt teadlikult tegutseda ja ka isarolli nautida. On loomulik, et kui naine last 9 kuud kannab, siis tal tekib temaga juba suhe, mis mehe jaoks sama olla ei saa. Lisaks vist ikkagi on olemas emainstinkt (kuigi ülikoolis räägiti meile, et inimestel pole ühtegi tõelist intstinkti nagu loomadel alles jäänud). Mehed suhtlevad tihti lastega läbi tegevuse ja kui lapsed on väga väikesed, siis nendega eriti midagi ette võtta ei saa selles mõttes, et nende tegevus piirdub alguses väga minimaalsete liigutustega. Üks sõber ütles, et temal tekkis lähedane suhe lapsega, siis kui too oli umbes 2 aastane ning natuke juba ka rääkis. Ligi kuu aega tagasi külastas Tallinnat üks tark mees ja rääkis ka, et alguses on ema-lapse suhe lapse vajaduste kohapealt primaarne ning isal on pigem naist toetav roll. Lapse kolme aasta täitumisega algab isal olulisem roll ja jätkub kuni noore täiskasvanu eani.
Tundub, et vahest naised ülaltoodu peale ei mõtle. Nad ootavad mehelt initsiatiivi lapsega tegelemiseks ega märka nende kohmetust või nõutust. Või siis pahandavad, kui isad päris "õigesti" asju ei tee. Koolis õpetatakse meile, et kui sünnib laps, siis peab õppima triaadilist suhet ehk siis kolmekesi asju tegema. Ka mähkida saab nii, et üks hoiab last ja teine mähib. Ma ei tea kui palju reaalselt nii käitutakse. Andke märku, neil kel kogemus olemas! Ehk siis võiks mehi alguses pigem kaasata kui neid lapsega päris üksi jätta. Kui enesekindlus kasvamas, võib innustada isa-lapse suhte tekkimist.
Ja siis on veel see teema, et naised suruvad kõik oma vajadused lapse vajaduste ees alla ja peavad seda loomulikuks. Mehed aga tihti nii ei tee ja sellest võib pahandus tulla. Mulle meeldib A. Nekrassovi mõte, et esikohal pead olema ise, siis paarisuhe ja siis alles tuleb laps. Nii on ka pereteraapia koolis meid haritud. See võib tunduda egoistlikuna, aga kui natuke mõtled, siis on selles sügav tarkus sees. Kuidas saad olla teise nt lapse jaoks parim võimalik ema või isa, kui sa oled õnnetu, murelik, väsinud, frustreeritud. Pigem kannatab laps siis, kui vanemad on pidevalt pinges ja ärritunud mitte siis kui nt üks vanem mingil ajal enda eest hoolitseb ja siis positiivse ja armastava energiaga taas lapsega suhtleb. Ühesõnaga mina sellesse usun. Ja kui mõni naine pahandab oma mehe peale, et too peaks rohkem lapsega arvestama, mitte endaga, siis tuletagu endale meelde, et tegelikult mees ei tee tingimata valesti kui ennast esikohale seab.
Ma loodan, et te mõistate vahet egoistliku ja endast hooliva käitumise osas.

Tervitan kõiki toredaid kas siis sündinud või kasvanud isasid!

Mehed, lähedus ja seks

Oprah on üks tark naine ja teeb tubli tööd, et ameeriklasi erinevatel teemadel harida. Tänuväärne on ka tema püüe teleka vahendusel elementaarset sex educationit jagada, sest tundub, et sellest on puudus. Sealt õpib isegi nii mõndagi.

Näiteks viimati hoiatas ekpert ehk sex therapist naisi, et nad ei tohi mehi seksist ilma jätta nt karistuseks, sest seks on meeste jaoks läheduse tekitaja. Ma pole osanud enne nii mõelda, aga it kind of makes sense, kui ka näiteks oma suhetele tagasi mõelda. Pärast seksi, on mehed tõesti kuidagi hellemad ja ka komplimendid tulevad kergemini. Arvan, et enamus teab, kuidas kaugenemine mõjub, et mingil hetkel on ehk hea mugav, et keegi ei "tüüta", aga see kasvab võõrdumiseks ja hoidku selle eest, et tekib kõige jubedam üksinduse vorm - suhtes end üksikuna tundmine. Seega pidage meeles, naised, lähedus meeste jaoks tekib läbi seksi.

Naiste kohta räägiti seal ka. Nimelt mainiti, et naiste jaoks võib eelmäng alata ka paar päeva enne seksi ja selleks võib olla mehe abi kodustes töödes või lastega tegelemises. Kui naine näeb, et mees hoolib ja hoolitseb, siis see avab tema seksuaalsuse.

Oeh, kuidas seda kõike küll praktikasse panna! :)

Suhte määratlemine

Mulle väga meeldib suhte määratlemise teema kommunikatsiooniteooria järgi. Kui me seda õppisime, siis ma läksin väga hoogu ja samal õhtul veinikulbi liikmetega jälgisin väga tähelepanelikult kõiki nüansse tehes teistele oma avastusi tüütuseni teatavaks. Come to think of it - veiniklubi polegi tükk aega olnud. May be my invitation has been lost in the mail. :)
Igatahes huvilistele võin natuke teemat avada.

Küsimus on, et kuidas ja mil määral saavutavad partnerid ühise mõistmise, mis on suhtes aktsepteeritav ehk millised reeglid suhte jaoks kehtivad? Väidetavalt käib see läbi kõne, et üks kommunikeerib teisele mingi teate ja sellega püüab suhet määratleda. Teine võib pakutud määratlused vastu võtta või tagasi lükata. Teade sisaldab nelja komponenti:
- mina
- ütlen midagi
- sulle
- selles situatsioonis
Tagasi võib lükata ükskõik millise nendest komponentidest.

Mida see keeruline teooria siis tavaelus tähendab? Oletame, et paar sööb koos õhtust ja pärast õhtusööki ütleb mees naisele: "Palun pese nõud ära." Sellega ta ütleb, et tema on see kes sel hetkel suhet määratleb nii, et naine peaks olema see, kes nõusid peseb. Naine võib selle peale lapi ja pesuvahendi kätte haarata ja käiseid üles käärides vastata: "Jah, kallis!" mis viitaks sellele, et talle see määratlus sobib. Kui ta aga näiteks nähvab: "Sina küll mind siin ei kamanda!" siis see tähendaks seda, et ehk ei ole üldiselt tal midagi küürimise vastu, aga mehel ta ennast selleks sundida ei lase. Naine võib ka öelda: "Nõusid ma küll ei viitsi pesta." Sellisel juhul ta lükkab tagasi selle, mida öeldi, aga ei vaidlusta, et mees temalt midagi palus.

Minu jaoks on põnev vahest ennastki kõrvalt jälgida, kuidas ma partnerile mõista annan, mis on ok ja mis mitte. Väga tavapärane on situatsioon, kus mees on autoroolis, naine kõrval ja täpselt ei tea kumbki, kuhu sõitma peab. Naine soovitab mehel peatuda ja juhtnööre küsida, aga mees keeldub. See on näide, et mees kas ei taha, et naine seda soovitab, või ei taha, et talle seda öeldakse. Kui siis suhte määratlus on sellisel kujul tagasi lükatud, võib järgneda solvumine või tüli ja siis võib edasise vestluse käigus selguda, mis siis teates oli tegelikult sellist, mis vastuvõetav polnud.

Mõelge kui palju situatsioone tuleb noorel paaril läbi kogeda enne kui enam vähem reeglid paika saavad! Räägitakse, et nn nurkade lihvimiseks lähebki ca kaks esimest aastat.
Edu!