Sunday, May 15, 2011

Lastekasvatamise argipäev

Oh eile oli ilus õhtu: kutsuti külla, söödeti kõht head-paremat täis ning sai naistega jutustada oma kolm tundi jutti. Palju oli juttu laste kasvatamisest ja sel teemal natuke ka kirjutan.

Alustasime söömisest ja just emade vaatevinklist st et juttu tuli erinevate roogade tegemisest kuna pereliikmete sh laste menüüeelistused on erinevad. Koolis õpetatakse meid, et ei tohi eeldada, et laps peab sööma kõike, mis ette pannakse. Täiskasvanutel on oma lemmikud ja vastunäidustused ja nii võivad need olla ka lastel. Aga kust läheb piir lihtsalt pirtsutamise ja inimõiguse austamise vahel? Mina mõtlen naiivselt, et kujundan kunagi oma lapse söömisharjumusi enda järgi. Selle peale naersid teised mind välja, et ega see päris ikka nii ei käi. Kogenum ema andis hea nipi, et kaasa lapsi söögitegemisesse, siis on tõenäosus ka suurem, et nad pärast valmistatut ära ei põlga. Koolis räägiti targalt, et laps saab kodus süüa seda, mida majapidamises leidub. Kui vanem ei taha, et ta haukab ainult komme ja küpsist ning loputab selle limonaadiga alla, siis varugu kappi ka muud tavaari. Kõlab loogiliselt.


Edasi liikusime teemale, et millal on õige aeg hakata lapsele koduste toimetustega seotud ülesandeid andma selle asemel, et kõik eest ära teha. Üks ema vastas lihtsalt - siis kui sinu tehtut hakatakse iseenesest mõistetavaks pidama ja sa selle ära tunned. Ea osas see selgust ei toonud, aga tegelikult ju ka juba kolme aastast võib hakata harjutama mänguasju ise tagasi oma kohale panema kui õhtu käes ja liikuda siis kui ta suuremaks saab selle poole, et paneb ise oma mustad riided pesukorvi, koristab oma tuba jne. Selgitus on see, et igaühel peres on oma kohustused, nii elu lihtsalt käib. Mõnes peres käib koristaja ja võib kerkida küsimus, kas see tekitab lapses pildi, et nii peabki olema mistõttu ta muutub eriti lohakaks, sest tädi ju tuleb kolmapäeval ja teeb kõik korda. Kuna paljuski on koristamine naiste õlul, siis mina küll soovitaks võimaluse ja naise poolt väljendatud vajaduse korral koristaja peale mõelda, sest kasvastulikuks tegevuseks jääb piisavalt koristada ka vahepealsel ajal ja uskuge mind reeglina on naine palju rõõmsam, kui on üks suur asi to-do listis vähem.

Üldise distsiplineerimise juurest jõudsime trenniteemani. Leidsime, et eriti sporditrennis käimine on lapsele väga kasulik, sest siis õpib ta selliseid asju nagu täpsus, kohusetunne, eesmärgi suunas töötamine, järjekindlus, teistega arvestamine jms. See on nagu vanemate kasvatustöö lisa, mida trenn ja treener teeb ja minu meelest eriti võiks see kasuks olla poistele, kes ehk ei ela isaga koos ja kes saavad siis mehe eeskujuks võtta oma treeneri. Väidetavalt õpetab organiseeritult hobidega tegmine ka oma aega paremini planeerima, mis jällegi on väga väärt oskus täiskasvanu maailmas.

Igatahes on lapsel vaja reegleid ja piire, siis nad tunnevad ennast turvaliselt. Selle asja juures aga on kaks keerulist tahku. Sellel hetkel kui ema või isa midagi keelab või siis vastupidi just käsib teha, tundub see ehk tüütu ja näägutamine ehk siis laps ei pruugi väljendada tänutunnet. Samas aga psühholoogiliselt mõjub see ta närvisüsteemile hästi kui on teada, mida talt oodatakse ja mida mitte. Teine raskus tekib siis, kui vanematel on erinevad nägemused sellest mida ja kuidas peab tegema. Kui nüüd mõlemad ajavadki oma joru, siis see on lapsele väga segadust tekitav ja võib tekkida lõksus olemise tunne st kui ma teen ühe vanema meele järele, siis teine pahandab ja vastupidi. Lõks on väga halb lapsele taluda mistõttu on kaks võimalus: kas vanemad lepivad siiski ühiselt kokku, mida nõuda või siis tõesti hakkavad tegema paaris ja paaritu kuupäeva harjutust. See tähendab, et paariskuupäevadel käib kõik nii nagu üks vanem ütleb ja paaritutel teine. Tihti on harjutuse tulemus see, et vanemad mõistavad kui jabur see situatsioon on ning leiavad endas motivatsiooni omavahel kokkulepped saavutada.

Jah vanem olla on suur väljakutse, aga siiski 100% seda väärt, eksju!