Õnnelik lasteta

Käisin reisil. See oli piisavalt pikk, et reisiseltskonnaga lähemalt tutvuda ja osadega ka sõbruneda. Õhtusöögid olid meil alati ühised ja isegi kui päeval tegime omi asju, saime siis kokku ja vestlesime. Meie lauas einestas alati üks Soome paar ja üks Rootsi paar. Mõlemad olid tugevalt keskeas või natuke üle selle. Mäletan, et esimesel õhtul vaatasin Rootsi paari ja mõtlesin, et nemad küll on oma teises nooruses kokku saanud ja mitte väga kaua aega tagasi, pakkusin mõttes et näiteks kaks aastat tagasi. Nad olid lihtsalt nii into each other - naine mängis mehe juustega, silitas õlga ja hoidis käevangust kinni, naeris ta naljade peale, küsis tema arvamust seda tõesti oodates ja sellega arvestades jms. Mõlemad olid hästi rõõmsad ja neil oli teineteisega palju rääkida. Järgmisel õhtul kui olime natuke veini joonud, läks jutt sellele kui pikalt keegi koos on olnud ja selgus, et rootslased on oma elu jaganud 22 aastat. Ehee, kui mööda ma panin. Tundsin kerget piinlikkust, aga siis õigustasin ennast, et ega tavaliselt küll sellise suhtestaazhiga paarid nii käitu. Alles hiljem hakkasin rohkem mõtlema selle peale, et mis see siis on, mis neid nii kaua on hoidnud teineteisele nii lähedal.

Meie vestlustest selgus, et nad olid kokku saanud oma töö juures st nad töötasid koos. Mehel oli pere -naine ja lapsed ning ta oli u 40, naine oli umbes 28. Naine kirjeldas, et neil tuli selline armastus peale, et seda oli võimatu ignoreerida, et see oli nagu loodusjõud, mis sundis endale alluma. Kusjuures naine ei olnud selline romantik lillelaps, vaid väga iseteadlik ja piisavalt praktiline Eva tütar. Ta ütles, et armastus on kõige tähtsam ja see aitabki suhtel kaua püsida. Kui sa ikka tunned, et tema on see õige, siis hoiad teda ja armastad kaua kaua. Ei julge vastu vaielda. Ja siis selgus, et neil omavahel lapsi pole. Seda kuuldes olin veel rohkem üllatunud. Olen siiani arvanud, et see on suhte kulgemise loomulik tee, et alguses ollakse paar ja siis sünnib laps ja ehk veel üks ja mingil hetkel saavad vanematest vanavanemad. Loomulikult on ka lastetuid paare, aga ma tõesti ei oleks uskunud, et võib nii õnnelik olla ilma lasteta. Ega ma ju ei tea, milliseid mõõnu nende kooselatud aastate jooksul oli ette tulnud, kindlasti neid oli ja ehk ka laste teemadel, aga kui tore oli tõdeda, et on võimalik olla kahekesi koos õnnelik 22 aastat pärast omavahel kokkusaamist. Milline rõõm on näha, et nende suhtes on nii palju ainest ja lugupidamist ja armastust, et sellest piisab, et neil on omavahel ikka hea ja huvitav.

To top it all off, siis ega Soome paargi neile alla jäänud. Nemad olid koos olnud 35 aastat. Omavaheline suhtlus oli rahulikum st mitte nii kirglik, aga oli näha kuidas nad teineteist täiendavad. Naine oli jutukas, mees vaiksem, aga tegelikult osales vestluses kuulates tähelepanelikult ning oli alati valmis faktidega täiendama, kui naine ta poole pöördus. Nende vahel oli austus ja soojus ja sügav sõprus. Ka neil ei olnud lapsi. Samas naine kirjeldas, kuidas neil on alati olnud palju sõpru ja kuidas mitme sõbra lapsega kujunes neil selline suhe nagu võiks olla oma lastega - lähedane, hooliv, tihedate kontaktidega.

Minu jaoks on siin kaks pointi. Üks on see, et on võimalik olla väga õnnelik oma paarilisega koos olles ka mitmekümne aasta pärast. Romantikuna tahan seda uskuda ja vahva on kui keegi kinnitab oma eluga, et see võib nii olla. Teine on see, et õnnelik võib olla ka lasteta, et need paarid, kes näiteks lapsi ei saa, ei pea kartma, et puhtalt sellepärast nende suhe laguneb või ei säili mõnusana. Mõlemad on väga helged tõdemused.