Minu tuttav üle keskea naine tutvus endast natuke vanema mehega, kes elas Eestist väljaspool. Neil oli koos tore aega veeta, aga siis tuli lahkumishetk. Paari kuu pärast oli mees äriasjus Tallinnas tagasi ning taas oli mõnus koos olla. Tänaseks on nende suhte algusest möödunud umbes viis aastat. Aegajalt nad arutavad, et kas võiks teineteise juurde kolida või valida ühiseks koduks hoopis kolmanda maa, aga tegelikult neile mõlemale siiski sobib see, et nende suhtlusega ei kaasne rutiini ega kohustusi. Iga kohtumiskord on kui seiklus ja emotsionaalselt ere olemine. Kui vahepeal meestetöid teha vaja on, saab naine nendega hakkama - on ta ju aastaid iseseisvalt kõigega toime tulnud. Kui on vaja kellelegi kurta või lihtsalt mõtteid peegeldada, siis kasutab ta Skype-i või mees helistab sealt, kus kõne hind sõbrale on pea olematu.
Ja siis on olemas sellised kaugsuhted nagu näiteks mul oli, et roughly üheksa kuud aastas koos ja kolm lahus. Nimelt käisime koos tema kodumaal koolis ja mina tulin suveks Eestisse. Kuna olin sel ajal väga noor ja peika tekkimisega minu üldine huvi ümbritseva maailma ja inimeste vastu ei kahanenud, siis oli mul lahusoldud kuudel palju teha ja ega ma ei norutanud, aga raske oli ikka. Igatsus piinas. Kõige keerulisem oli taaskohtumine. Sügisel kui kokku saime, teadsin, et me oleme paar, aga tundeid ei olnud. Tagantjärele pigem arvan, et see oli läheduse puudus. Ma ei olnud kohe all affectionate, pidin uuesti harjuma ennast teisega jagama. Tunded tulid taas umbes nädala pärast, aga selline emotsionaalne yo-yo oli natuke ebamugav.
Geograafiline kaugus ja suhtlemisbarjäär mida tekitab hirm suurte telefoni- või muude sidekulude ees, miks mitte ka ajavahe esitavad läheduse püsimajäämisele paraja väljakutse. Kui ikka teineteist kaua ei näe, siis on igapäeva elus piisavalt palju asju, mida mõlemad kogevad üksi, ei saa jagada ning lähedus väheneb. Sest lähedus teadupärast on oma sisemaailma jagamine teisega.Arvan, et kergem on olla kaugsuhtes siis kui mõlemad inimesed on piisavalt küpsed, et nad on eraldi ka isiksused mitte kokkusulandunud bunch. Kui sinu elu defineerib ja sulle idenditeedi annab ainult üks inimene, siis oma maailmanabast eemalolek ka paar päeva tekitab ärevust ja liimist lahti tunnet - nagu oleks teine pool puudu. Rääkimata siis kaugsuhtest, kus regulaarselt ollakse päris palju eraldi. Siin ma pean silmas praegu sellist suhtetüüpi, kus alguses on olnud nn lähisuhe ja siis mingil praktilisel põhjusel on see muutunud kaugsuhteks.
Mõtlen meremeeste ja kaugsõiduautojuhtide naistele, aga ka sõjaväelaste naistele, kelle kaasa on pidevalt ära ja kes kogu aeg harjuvad ümber: kõigepealt sellega, et mees on ära ja pere elukorralduse osas peab kõigega ise hakkama saama ja siis sellega, et mees tuleb koju ja oma senised rutiinid tuleb ümber muuta. Ja muidugi veel see, et raske on kogu aeg igatseda. Väga tahaks neilt naistelt küsida, et kuidas te seda teete? Kuidas teie suudate lähedust hoida? Või siis tõesti mingil hetkel enam ei suuda ja they fall out of love. Järele jääb kiindumus ja sõprus, mis pole ka juba halb.
Paljud ei pea isegi teoreetiliselt kaugsuhet vastu ning arvavad paremaks kolida kaasaga sinna, kuhu ta parasjagu minemas on. See võib aga omakorda pingeid tekitada, kui näiteks ühel on seal töö ja selle kaudu ehk varsti ka uued sõbrad ning teine on kodune ning oma tavapärasest suhtlusringist väljas. Koos võõrsil olemisest võib aga kujuneda ka kokkukasvamise kogemus, et meie kaks ja ei kedagi teist lähedast meie ümber.
Kindlasti on kaugsuhte puhul oluline usaldus ja sellega seonduv armukadeduse puudumine või selle minimaalne avaldumine. Mäletan kui mees käis kodumaal olles sõbrannaga matkamas ja ööbis ühes telgis. Ma ei kahtlustanud, et seal midagi siivutut toimus, aga mõtlesin sellele küll, et miks meie ei või omavahel neid hetki jagada. See kurvastas. Õnneks ei andnud ta mulle kunagi põhjust armukade olla. Ma teadsin ja tundsin, kui tähtis ma tema jaoks olen ning tema käitumise piirid olid meile mõlemale hästi selged. Siit jookseb jälle sisse see teema, et kui mees avaldab armastust erinevatel ja endale iseloomulikel viisidel ning seda pikema aja vältel, siis on põhjust arvata, et tema tunded on sügavad ega kao tutvudes esimese huvitava vastasugupoole esindajaga kaugel maal, kus ta silma alt ära on. Süütu flirt võib tekkida, aga tavaliselt vähemalt mul lööb mingil hetkel sisse igatsus ja äratundmine, et oma kaasa on ikka parim.
Väga raske kui mitte võimatu ei ole võimalik olla kaugsuhtes kui mingil hetkel on tegemist olnud suure usalduse petmisega. Niikuinii on siis raske ja iga hetk, mil paariline eemal on, mõtled, et mida ta teeb jälle sellist, mida on raske taluda. Kui kõike ei tea, siis millegipärast täidab inimese aju tühikud kõige negatiivsema stsenaariumiga, mis siis meeleheidet põhjustab justkui see nagu olekski juba tõsi.
Tihe omavaheline suhtlemine, usaldus ja inimeste suur küpsus on võtmesõnad, et kaugsuhe võiks toimida juhul kui tegelikult tahetakse koos ühe katuse all elada. Nagu alguses juttu, on ka teistsuguseid inimesi ja nende jaoks ei ole kaugsuhe tingimata ebasoovitav elamise viis.
No comments:
Post a Comment