Monday, July 20, 2009

Suhe ja sõbrad

Kui oled leidnud kallima, siis mingil hetkel tahad teda oma sõpradele tutvustada. See on ärev hetk, sest oodatakse, et sõpradele kallim meeldiks. Kui meeldib, siis on kõik hästi, aga kui mitte, mis siis saab? Tahaks, et kallimat näeksid lähedased läbi enda silmade, kui tark ja tore ta on, aga kui nende arvates on ta hoopis midagi negatiivsemat, kas siis see mõjutab meid? Kas see mõjutab meie läbikäimist nende sõpradega? Kas see mõjutab meie valikut kallima osas?

On inimesi, kes püüavad väga meeldida. Nende jaoks on teatud arvamusliidrid, kellest nende enda seisukohavõtt paljuski sõltub. Ei välista seda, et kui parim sõbranna arvab ikka uuest väljavalitust väga halvasti, siis hakkad ise ka temas vigu otsima ning ehk leiadki kuna tekib psühholoogiline efekt, mille nimi on isetäituv prohvetlus (self-fulfilling prophecy).

Parimad sõbrannad ikka tahavad oma elu sh ka suhte detaile jagada. Kui aga kallima osas on sõbrannal vastumeelsus, siis üks suur teema on nagu tabu, sest ei taha ennast õigustada või vaielda või kuulda kriitikat/näha grimasse. Raske on nii sõbrustada, sest minu meelest peaks usaldus, avameelsus ja teineteise toetamine olema kõiges mitte ainult osades asjades. Loomulikult ei väida ma seda, et sõbrannal või sõbral ei võiks olla oma arvamust, mis on sinu omast erinev, aga vahe on selles, et ühel juhul ta püüab sinu oma ka kujundada ning vastandab ennast konkreetse teema osas ja teisel juhul on tal su üle hea meel ning ütleb, et kui sa oled õnnelik, siis ma ka.

Mis juhtub kui kallim ja sõbrad ei käi kokku ja selleks, et suhtes pingeid maandada, esitab üks ultimaatumi, et kas mina või tema/nemad? Tean paare, kus suhet mitte toetavate sõpradega läbikäimine muutus väga harvaks või olematuks. Kas see on halb? Üldiselt ei tahaks küll sellist valikut ise teha. Aga kui juba oled selles situatsioonis, siis mina ikkagi sooviks sellise kompromissi teha, et kui see sõber on mulle väga tähtis, siis ma suhtlen taga edasi, aga mitte paarina vaid individuaalselt, aga samas annan ka teada, et see pole tema koht oma tugevat antipaatiat sulle peale suruda, kui see tekitab suhtes probleeme. Sneak around oleks küll tobe ja seda ei tahaks teha. Muidugi võib mõnda aega proovida ka mitte sõbraga suhelda ja jälgida milliseid tundeid see tekitab: kas on igatsus või paned tähele, et sa tegelikult ei tunnegi temast puudust. On ju täiesti võimalik, et erinevatel eluetappidel on ka erinevad sõbrad. Näiteks Põhja-Ameerikas selline termin kui lapsepõlvesõber on sisuliselt tundmatu. Inimesed liiguvad selleks liiga tihti ja teineteisest kaugele, et vähestel säilivad tugevad sidemed liivakastikaaslastega või ka keskkooliaegse pinginaabriga.

Alles hiljuti vestlesin ühe inimesega, kes rääkis, et kui ta oma kaasaga kokku sai, siis tal kadusid kõik sõbrad ära ja alguses oli väga imelik olla, sest fakt iseenesest võiks ju olla hirmutav ja kurvaks tegev. Tema aga avastas, et tal pole sõpru vaja, sest tema enda kaasa on ta parim sõber. See on ju võimalik, et kaasa on parim sõber. Samas ma vist täielikult ikkagi seda ei poolda, et olla kallimaga nagu muust maailmast eraldatud ning suhelda ainult omavahel. Ma arvan, et on siiski rikastav olla vahepeal teiste seltskonnas, miks mitte ka siis koos. Sest ega see, et sa kogu aeg kõike koos teed ja pidevalt ninapidi koos oled, ei muuda suhet bulletproofiks. Seega ma ei näe vajadust põhimõtteliselt sõpradest loobuda, kui tõsist suhet alustada.

Üks tahk sõprade ja suhete puhul on muidugi ka see, et sõbrale meeldib su kallim mingil hetkel liiga palju. See on tõeliselt keeruline seis, kui selline situatsioon tekib. Paljud küll hold a principle, et sõbra naine on out of bounds, kuid me teame ka näiteid, kus algas suhe ühe mehega aga abielluti hoopis tema sõbraga.

Millised on teie mõtted? Andke teada!

7 comments:

  1. aeg teeb alati oma töö, kui muu ei aita :)

    e.

    ReplyDelete
  2. Sellest, et sõbrale meeldib kallim liiga palju, selle kohta ei oska küll kohe midagi kosta, ei ole oman nahal läbi elanud (õnneks! ;-)), aga sellele esimesena tõstatatud küsimusele oskan lisada järgnevat.
    Mina olen oma parima sõbranna elukaaslast näinud kord või paar vaatamata sellele, et nad elavad koos juba 4-5 aastat. Sõbranna elukaaslane pidavat mind kartma ja ei oskavat minu (ja minu kallima) seltskonnas kuidagi olla. Mina olevat nagu "kõrgem seltskond" nagu ta ise end väljendas (ei tea mina, mis see tähendada võiks!!) ja saamegi siis sõbrannaga kokku nii, et mehed on tavaliselt omi asju ajamas, meil tüdrukutel juttu laialt... saab ka nii, ega siis peagi kohe nö perekonniti läbi käima ja mehed ei pea ka kohe omavahel sõbraks saama...kuigi võiks ju? Ah, arvata võib, et läbikäimine läheb loomulikumaks ja lihtsamaks siis, kui mõlemal paaril ühine huvi on, näiteks koduloomad, lapsed, mõni ühine hobi. On ju raske ühist keelt leida, kui üks vahetab päevast-päeva mähkmeid ja teine traalib näiteks mööda ööklubisid või avastab maailma kaugemaid paikku ;-)

    ReplyDelete
  3. Tänud oma kogemusi jagamast!
    Ma mõtlen, et äkki ongi parem, et kui kaasa tunneb ennast sõbra seltskonnas ebamugavalt, et siis ta võib ühisel koosviibimisel mitte osaleda. Kurb ja ka natuke pahane võib ju olla, aga see ei ole ka nauditav, kui näed, kuidas teine on vastu tahtmist kusagile veetud.
    Kui mõlemal on oma asju ka mida teha, siis ei tohiks tekkida üksijäetuse tunnet ja igavust, et üks kogu aeg käib ja mida ma siis samal ajal peaks tegema.
    Kindlasti sarnane eluetapp nagu mainid, liidab. Mul näiteks tekkisid vahepeal uued sõbrannad juurde, kui vanad hakkasid lapsi saama ja mina endiselt vallaline olin.

    ReplyDelete
  4. Kui on õige sõber, talub ta kallimat. Kui on õige kallim, talub ta sõpru. Kallima klatsimine sõbrannadega lõhub suhet, eriti, kui oma kallimast sõbrannale negatiivselt rääkida. Ja ega ka sõbranna negatiivsed kommid just kõige kasulikumad ei ole. Tugevas suhtes säilivad need sõbrad, kes tunnustavad paari kui tervikut ja ka koos lastega. Kes tervikut ei talu, jäävad sõprade ringist paraku kõrvale.

    ReplyDelete
  5. Mulle meeldivad su mõtted! Olen ise mõelnud, et vahest tahaks oma pahameelt kallima osas sõbrale kurta, aga siis mingil ajal vaatad, et ta suhtub temasse kuidagi halvemini kui enne. Tekib seos, et see võib olla sellepärast, et sa neid halbu asju rääkisid. Aga siis mul tekib küsimus, et kellele siis kurta? Kas tohib kurta? Milline on alternatiiv?

    ReplyDelete
  6. Kas see siis on kallim, kes tekitab pahameelt?
    Teist inimest ei saa muuta vaid ennast. Ja kui on soov koos olla, siis analüüsid ka halbu asju ja leiad sealt positiivse ning püüad ennast muuta mitte vägisi teist painutada.

    Oma suhte klatsimine sõbrannadele/sõpradele, eriti halbade asjade klatsimine, rikub ja lõhub kõik ära. "Õige" sõber veel kiidab takka, et on nõme jahh ja peadki pahane olema. Igas suhtes on omad tõusud ja mõõnad ja mõõnad tuleb üle elada, need teevad suhte tugevamaks. Kui paarisuhtes on keegi analüüsiv/nõuandev kolmas (sõbranna) siis on ju midagi valesti.

    ReplyDelete
  7. Selle esimese poolega olen täiesti nõus. Teise osas olen aga nõutu. Ma vist ei tea ühtegi paari, kus vähemalt naine ei räägi oma suhteprobleemidest mingi sügavuseni oma heale sõbrannale. Sellise lähedase inimese vaatenurk asjale aitab endal tihti kaasast paremini aru saada ja nii võib olla sõber ka tüli lahendusele kaasa aitaja. Tahaks väga loota, et hea sõber ei aja sulle nõu andes oma asja aka ei püüa sind kallimaga (rohkem) tülli ajada.

    ReplyDelete