Monday, October 19, 2009

Tõeline mees - kes tuu om?

Hiljuti arutlesin meeste ja romantika teemal ning uurisin, et mida naine vajab, kui ta ütleb, et tahab romantikat. Selle teema laiendusena pöördus üks tuttav minu poole ja lausus, et vastuseks küsimusele, mida naised vajavad, on see, et nad vajavad tõelist meest.

See oli minu jaoks huvitav remark ja mul tekkis kohe vastuküsimus, et kes on tõeline mees. Mõne jaoks on see inimene, kes oskab oma kätega midagi teha nt maja ehitada, vajadusel lekkivat toru ja tilkuvat kraani parandada. Teise arvates on selle jaoks maailma loodud palgalised torumehed. Nemad hindavad mehe aju ning on väga rahul sellega, et nende kaasa on üks nanotehnoloogia alal uue patendi saajatest. Ja tegelikult on kõigil õigus, sest mingit absoluuti meil ju pole. Või on?

Sain vihje ühele huvitavale raamatule "Tõelise mehe tee" ja sealt leiab nii mõndagi mõtlemapanevat. Raamatus käsitletakse naiselikkust ja mehelikkust. Paarisuhtes saab naiselikkus maha surutud, kui "sunnitakse" naisi kõiki asju otsustama. Mehel peab olema visioon ja eesmärk ning selle suunas peaks paar/pere liikuma. Samas võib seda ka teistpidi käsitleda, et naine surub mehe mehelikkust alla, kui otsustab ja teeb kõike ise. Mis on ehk natuke koomiline on see, et siis muutub ta ise rahulolematuks, et miks kogu elu on tema peal nägemata seda, et tegelikult on ise situatsiooni kujunemisele oluliselt kaasa aidanud. Learned helplessness e õpitud abitus on psühholoogias tuntud termin, mis väljendab seda, et kui ikkagi teha pidevalt kas kaasale või ka lapsele kõik ette-taha ära, siis ta õpib, et ei pea ise ennast liigutama ning jääb passiivseks. Tihti algab see sellest, et ühe nö mõõt, millal ta tegevust või tulemust soovib näha, saab enne täis kui teisel.

Tore on vestelda naistega, kes on kaua üksi olnud ja sellega seoses pidanud omandama mitmeid mehelikke oskusi nt remondi tegemine, autoratta vahetamine jms. Kui leitakse uus kaasa, kes oskab ja teeb ülalmainitud asju, siis need oskused naisel nö taandarenevad, sest tal ei lähe neid vaja. Ja see on täitsa ok.

Kas saab olla tõeline mees kui kõrval pole tõeline naine? Nekrassov kirjutab kenasti, kuidas mees avab naise naiselikkuse ja naine mehe mehelikkuse. Tegemist on kahepoolse protsessiga ja sellest ma järeldan, et kui ei toimu üht, ei saa olla ka teist, aga vaat seda ma ei oska öelda, kas kui üks on, kas siis teine ka on. Ise olen kogenud küll, kuidas minus kui iseseisvas ja suhteliselt jõulises naisterahvas avalduvad "äkitselt" sellised softimad omadused nagu hellus ja leebus. Vahva! Ma usun, et need omadused on minus olnud kogu aeg, aga erinevate inimestega suheldes, avalduvad isiksuse erinevad küljed. Ma ei oska kirjeldada seda protsessi, kuidas avamine toimub, aga ehk need, kes on seda ise kogenud, kirjutavad mulle ja jagavad teistega. See oleks päris huvitav.

Mida naised tihti teevad, on see, et nad taandavad mehe lapse tasandile ja jagavad talle käske-korraldusi nagu lastelegi olles seejärel pahased, et mees pole mees. Usun, et kui suhelda mehega kui mehega st kui autoriteeti omava inimesena ja ka teatud teemadel eksperdina, siis ta hakkab sedamoodi käituma, kui see vähegi tema isiksuse ja kasvatusega kooskõlas on. Olen suhelnud meestega, keda on alandatud ja kelle mehelikkus on nö röövitud. Kui nendega järjekindlalt suhelda nii, et tõsta nad pjedestaalile (muidugi siis kui nad seda väärivad aga need võivad olla väiksed asjad) küsides arvamust, nõu ja toetust, kiites ja tunnustades, siis nad mehistuvad taas.

Kui nüüd pöörata rollid ümber, kas on ok kui mees on naiselik ja naine mehelik? Kui me võtame mõõdupuuks paarisuhte edukuse, siis ma arvan, et kõige olulisem on komplementaarsus e teineteise täiendamine. See tähendab, et kui üks on juhtoinas, siis teine peaks loomu poolest olema järgija, kui üks on järeleandlikum, siis teine võiks olla otsusekindlam.

Rääkides tõelistest meestest, siis kindlasi on oluline käsitleda teemana, kui mehelikud mehed kasvavad üksikema käe alla. Kas emad oskavad poistele ja noormeestele edasi anda seda, mida tegelikult peaks õppima isalt? Koolis olen õppinud, et ema ei tohiks püüda olla lapsele mõlema vanema eest, sest siis ta ei suuda heal tasemel olla kumbki. Ema peaks seega olema siiski ema ja tore oleks kui poisslapse elus oleks keegi mees, kes võiks talle eeskujuks saada. See mees võib olla onu, vanaisa aga ka tuttava perekonna meespool. Kui sellist inimest pole, siis peab noormees iseõppimise teel ennast mehena kogema ja otsustama, et milline mees ta olla tahab.

No comments:

Post a Comment