Paljude teiste teemade seas tuli juttu lahkuminekust ja just sellisest, kus tegelikult ei ole lahku mindud vaid lahus ollakse. Mis on vahe? Lahkuminek eeldab minu meelest teatud aktiivseid (lõpetavaid) tegevusi ja lahusolek lihtsalt kujuneb välja. Konkreetsel juhul lõppes suhtlemine pärast ühte meili ja telefonikõnet juba päris kaua aega tagasi ja pole siiani taastunud. Oli leer, kes arvasid, et kindlasti tuleb ise ühendust võtta ka siis kui ei taheta suhet taastada - "You need closure". Aga miks? Kas alati on vaja arutada, et miks läheme lahku, mis läks valesti, mida kahetsen, panen teisele süüks, millest hakkan puudust tundma? Muidugi võib ka küsida, miks mitte seda tahta teha? Üks hüpotees on see, et tegelikku hoolimist ei ole ja seetõttu pole ka oluline, mida teine pärast arvab või mis jutte levitab. Et milleks veel raisata olnule aega ja energiat kui võiks juba uutele jahimaadele suunduda. Võib-olla kui koos oldi pigem üksildustundest kui soovist just selle inimesega oma elu jagada, on täitsa ok lihtsalt mitte helistada või msn-is chattida. Ja isegi kui tekib mingil hetkel kahtlus oma teguviisi õigsuses, võib ennast lohutada, et teine ju ka ei ole kontakteerunud. Miks lahkuminekut ei toimu, võib olla seotud ka sellega, et ise ei ole päris kindel, kas tahaks seda suhet hoida või mitte, nii saab aega võita ja meelemuutuse puhul ei pea "lolliks jääma" tahan-ei taha-tahan teemal.
Kas alati on vaja closure-t? Kas muidu kohe kuidagi ei saa eluga edasi minna ja uut suhet alustada? Kas igas suhtes on õppimiskohti ilma milleta me järgmisesse - edasijõudnute klassi ei pääse? Kui me aga tublilt kodutöö ära teeme ehk kingib saatus meile sellise suhte, kus saame vältida eelmisi faux-pas-id? Mina vist ei suudaks lihtsalt lasta asjadel minna teadmata, kas on läbi ja mis täpselt teisele ei meeldinud. Olen uudishimulik ja analüütiline, võib täiesti olla et liialt. Mõnele meeldib ujuda sogases mõnele kristallselges vees -äkki on suhte lõpetamise või ära lõppemise teema ka suuresti seotud teatud isiksuseomadustega. Ennist oli juttu teisest hoolimisest. Mul on olnud üks lühike ei-oskagi-öelda-mis, mille puhul tõesti võin öelda, et inimene ei olnud mulle isegi sümpaatne. Aga ikkagi tahtsin tema aga ka enda jaoks fikseerida ära punkti, kust edasi meie suhe võttis teistsuguse kuju -antud näite puhul siis eemaldusime ja enam ei suhtle.
On üks eraldi kategooria mitte-lõpetamisi, mis mind siiani üllatavad. Need on abielud, mis on faktiliselt läbi aga kestavad veel näiteks kümme aastat paberil edasi. Ma ei saa sellest aru. Kui asi on läbi, miks siis mitte seda vormistada. Mõistan, et mahajäetu peab läbi tegema kogu nn leinamise tsükli: shokk ja eitus, igatsus ja samas viha, segadus, aktsepteerimine. Ma ei usu aga et see nii kaua kestab. Kuigi samas ma ei välista, et inimene võib mõnda faasi "kinni jääda" ja sellisel juhul kestab lein kauem. Lootus, et äkki saame taas kokku võib püsida päris mitu aastat, aga imelik on siis, kui ühel või ka mõlemal on juba uus pere, lapsedki. Milleks siis endiselt abielus olla? Koolis öeldakse meile selle peale, et ju siis ikkagi midagi veel seob :).
Kusjuures antud teema ei pea alati viitama romantilist laadi paarisuhtele vaid võib olla täiesti aktuaalne ka sõbrasuhtes. Minul oli sel aastal juhtum, kus mu sõbranna mu peale vihastas ja pärast seda pole ta enam minuga suhelnud. Ma ei teagi, kas see on selline asi, mis läheb mingil hetkel üle või ongi nüüd sõprus läbi. Mõni küsib seepeale, et miks see mulle oluline on, et on nagu on ja eks näeb mis saab - võib nii ja naa minna. Aga vaat mina tahaks teada. Mulle ei meeldi selline õhus hõljumine vaid konkreetsus ja eelistatult see, et öeldakse kuidas on. Samas nt armukestele tihti öeldakse, et neid "maa peale tuua", et kui teine pole siiani sinu juurde tulnud, siis ta ei tulegi s.t. et mitte otsustamine on ka otsus. Võib-olla siis tõesti peaksin järelduse tegema, et mul on eks-sõbranna. Aga ikkagi on imelik, sest ma siiamaani ei saa täpselt aru, miks nii läks, aga tahaks. Tunnen, et vajan seda, aga miks ka ei tea. Ühesõnaga on rohkem küsimusi kui vastuseid.
Mina olen ka sinu killast, kes ebamäärasust ja lõpetamata suhteid ei salli. Ikka vaja analüüsida enda jaoks.
ReplyDeleteMul oli kunagi ammu periood, kus mu parim sõbranna ühel hetkel mu peale solvus ja pool aastat oli suhtlemine selline ääretult napp või praktiliselt olematu. Kui ma poleks teda rääkima vedanud olekski sõbrasuhe tookord vist katki jäänud. Õnneks rääkisime sotid selgeks ja armas ning lähedane inimene mulle siiani.
Mulle kuidagi tundub, et asjad mis lahti jäävad rääkimata, jäävad alati õhku risustama ja seepärast mulle kohe meeldib neid analüüsiõhtuid organiseerida :), mu kallis mees mõnikord tahaks neid ilmselt vähendada, aga noh, tuleb õnneks siiski aruteluga kaasa :)
Jah, on tublisid mehi, kes tulevad analüüsiõhtutega kaasa - tervitame neid kõiki!
ReplyDeleteTore on kuulda seda sõbranna juttu. Mul on see probleem, et ma väga austan inimeste arvamusi ja hoiakuid ja ma ei püüa neid ümber veenda. Kuna ma näen, et ta ei taha muga suhelda, siis ma ei taha teda sundida, pean seda kuidagi inimõiguste vastaseks tegevuseks :)
Aga äkki on selle taga hoopis hirm saada rejected...again...ehee, vaat milleni praegu jõudsin :)
Loen seda blogi ja üle sissekande on teemaks lahkuminek. Küll erinevatest aspektidest vaadatuna, kuid siiski. Miks ei keskenduta sellele kuidas koos olla ja kokku jääda.
ReplyDeleteVõi see ongi tänapäeval normiks, kui miski ei meeldi teise juures, kohe lahku. Kui pole piisavalt tore, kohe lahku. Või juba suhte alguses hakkab mõnel peas tiksuma mõte, kuidas ja millal ma sel korral lahku lähen. Ja siis pärast tuleb selle üle veel pikalt arutleda.
Kurb.
See on huvitav tähelepanek. Ma oskan seda seletada ainult sellega, et kahjuks mind ümbritseb pereprobleemide ja lahkuminekute teema kooli ja peredega töö tõttu. Eks teemad sünnivad elust enesest ja lahkumineku teemad on aktuaalsed, midagi pole parata. Samas ma ei tahaks keskenduda ainult sellele. Pean mõtlema, kuidas ajuti ikka blogi tooni muuta. Nii et tänan tähelepanu juhtimast. Muidugi võid ka kohe ise teema välja pakkuda, millest kirjutada.
ReplyDeleteÜhinen anonüümse eelkõnelejaga. Omakorda pakun välja kaugsuhte teema. Selle rõõmudest ja muredest, püsimajäämisest, tema toimimisest pikas perspektiivis jms. Tänan.
ReplyDeleteÜhinen nendega, kes ei taha asju õhku rippuma jätta vaid tahavad suhte lõppemisel selgust. Mina seda siiani veel saanud ei ole. Olukord minu jaoks keerulisem ka seetõttu, et asjasse on kaasatud laps.
ReplyDeleteVäga hea, kirjutan siis kaugsuhtest! Tänan!!!
ReplyDeletesiiski jätaksin endale õiguse ka tulevikus valusatest ja ebamugavatest asjadest kirjutada, sest ma usun, et seda võib kellelegi vaja minna. 8.11 kirjutanule soovin, et asi laheneks kenasti kõigi jaoks.
ReplyDeleteOn inimesi, kes oma hinges on asjad juba enne ära lõpetanud, kui reaalselt lahkuminek toimub...teise inimese jaoks, keda nii jäetakse, võib seda tunda, kuid samas olemata teise inimese minekuks valmis...
ReplyDeletema ise eelistaks, et minuga räägitakse...raske on edasi minna, kui pind hinges pole eemaldatud või mingitele küsimustele on vastused leitud, kuigi jah...Vahel ei saa keegi teine neid vastuseid anda
Tere roosa tuulelohe!
ReplyDeleteMina sinu jutuga täitsa nõus. Hakkan aga edasi mõtlema, et ok tahan teada miks nii läks ja mulle räägitakse. Kas ma jään sellega rahule või tekib mul siis veel viis miksi juurde ja millal see küsimuste jada lõpeb. Tean ühte pere lugu, kus räägiti tõesti väga väga palju, nagu sai selgeks, aga siis läks natuke aega mööda ja oli vaja uuesti rääkida uuest küljest, aga ka samal teemal uuesti. Seega vahel võib minna nii, et sa ei saa enda jaoks piisavalt vastuseid isegi kui väga palju küsid. Sel juhul läheb täpselt nii kaua aega, kui läheb, et sa oleksid valmis to let go ja aktsepteerima, et nüüd on kõik.
eks mingi hetk tulebki enda jaoks asi lõpetada...ma ise hetkel mässan sellega...tundub, et lõpp on juba väga näha ja tunda...kurb aga hea tunne korraga
ReplyDeletekui tahad, helista (on sul nr alles?), võin konsultatsioonina suhte lõpetamist täitsa käsitleda.
ReplyDeletekuna mul parajasti lahkuminek käsil, siis tunnen küll, et see closure oli minu jaoks väga vajalik. meil oli mitmeid õhtuid väga avameelseid, ausaid ja siiraid vestlusi, minu nutmist, kallistamist ja kõigi mõtete, tunnete, hirmude jms jagamist. suures osas tänu sellele on minu jaoks lahkuminek paljupalju kergem. sain välja öelda kõik enda haigetsaamised, rääkida ka oma tulevikuhirmudest (kuidas üksi olla), näidata välja ehtsat kurbust temast ilmajäämise pärast jne. ma tõesti tunnen, et see oli vägaväga vajalik.
ReplyDeletesamas, suhtes, mis ei ole veel suhteks kujunenudki, vaid on pealiskaudsem, seda võib-olla vaja minna ei pruugi.
muul teemal: minu arust blogi on selline koht, kus inimene võib kirjutada sellest, mis tema jaoks huvitav ja südamel :) lahkuminek on raske teema ja hea, kui keegi seda käsitleb. eks muidugi on hea, kui kõrval on ka tasakaaluks seda poolt, kuidas koos olla. kuid seda päris nõuda ei saa minu arust, muidu muutub blogipidamine ajakirjanikutööks, kus peab kirjutama etteantud teemadel, mitte sellest, mis parajasti peas või hinges.
Aitäh, Trinc! Ma arvan, et sama palju kui minu jutt, on ka erinevate inimeste kommentaarid oluline abi mõnele, nii et tänan panustamast. Teinekordki, eks!
ReplyDelete