Mehed ja romantika

Oi kui palju olen kuulnud fraasi: "Mu mees pole üldse romantiline." Mida see tähendab? Mina olen sellest aru saanud nii, et mees ei korralda kodus küünlavalgusõhtuid koos sensuaalse muusika ja näiteks seljamassaaziga. Edasi on jutt läinud sellele, et mees ongi selline vaike ja tasane ja küllap see ei tule talle lihtsalt loomulikult ja las see siis olla. Millegipärast aga on raske to let go ja ootused ei kao.

Hiljuti ütles minu hea sõber (meesterahvas) vestlusringis, et tema endine naine tegi märkusi romantika puuduse kohta nende elus vaadates seejuures just mehe otsa, et see on tema tegematajätmine. Samas tean, et tema praegune kaasa õhkab õnnest, et mees avaldab talle armastust mitu korda päevas lisaks veel kallistab hellalt ja silitab õrnalt (ma ei pea siinkohal silma seksuaalseid puudutusi). Naine ütles, et ta ei saa üldse aru, mis romantikat veel tahta.

Sellest hakkasin mõtlema, et mida siis naised tegelikult vajavad, kui nad soovivad, et mees oleks romantiline. Jõudsin selleni, et tõenäoliselt siiski naised vajavad (ja siinjuures ma tegelikult ei piiritleks asja sooga) kinnitust sellele, et neid armastatakse ja et neist hoolitakse. Kui nad saavad seda ülalmainitud moel, siis ma arvan, et nad ei kurda sõbrannale mehe romantikameele puudulikkuse üle. Kas te ei arva nii?

Küünalde süütamine, vastava muusika valik tekitab ehk meeleolu, mis võiks viia oma tunnete väljendamiseni, aga kui kas inimloomus või suhe ei ole sellised väga emotsioonide väljanäitamise taustaga, võib katse luhtuda. Samas meeleolu võivad ju luua mõlemad ja enda peale võiks selle võtta see, kellel see paremini välja tuleb. See ei võta ju tükki küljest ning potentsiaalselt viib toreda koosolemiseni.

Üks tuttav kurtis, et mees ei taha temaga kinos ja teatris käia. Jutu jätkudes selgus, et mehel on pildistamishobi ja ta on naist ka kaasa kutsunud, aga naise jaoks on see igav ning ta pole pärast ühte korda enam läinud. Natuke naerma ajas, et naine ootab mehelt oma huvide jagamist ja miks mitte ka seda tõlgendada romantika tekitamiseks suhtes, aga ise samaga ei vasta.
Kõige paremini minu meelest toimib see, kui sa iseendast (ja iseennast) annad, sest ma usun, et siis saad ka vastu. Kui sa endast ei anna, siis metafoori kasutades jackpoti tulla ei saa. Loomulikult ei pea ma silmas arutut eneseohverdust, aga kui võimumängudes armastuse voolu ette tamm ehitada, siis mingil hetkel ehk tuleb tõdeda, et ei lähe küll välja, aga ei tule ka sisse.

Lõpp läks insenerehituseks kätte ära, aga point on selles, et väljendage oma tundeid avatult ja siiralt ja küll siis mees ka seda omal moel teeb. Samuti väljendage oma ootusi armuavalduste suhtes konkreetsemalt mitte ümber nurga. Tegelikult on ju väga vahva, kui muidu sõnakehv mees ütleb ühel õhtul söögilaua taga muidu tõsise näoga nagu alati: "Tegelikult oled sa täitsa tore moor!" :)