Mehed kui isad

Hiljuti tuli sõbrannaga juttu meestest, kes on kasvanud isadeks. Mõtlesin veidi selle teema üle ja tahaks natuke ka teiega jagada.
Ma arvan, et üldiselt on kahte tüüpi mehi: need kes on sündinud isaks ja need kes kasvavad isaks. Tõenäoliselt on olemas ka neid, kes ei kuulu kummassegi kategooriasse, aga nendest siinkohal juttu ei tee.
Ma arvan, et sündinud isasid on vähe. Üldiselt olen tähele pannud, et meestel võtab aega see isarolli sisse elamine ja pole harv kui tunnistatakse, et alles teise lapsega oskavad nad tõeliselt teadlikult tegutseda ja ka isarolli nautida. On loomulik, et kui naine last 9 kuud kannab, siis tal tekib temaga juba suhe, mis mehe jaoks sama olla ei saa. Lisaks vist ikkagi on olemas emainstinkt (kuigi ülikoolis räägiti meile, et inimestel pole ühtegi tõelist intstinkti nagu loomadel alles jäänud). Mehed suhtlevad tihti lastega läbi tegevuse ja kui lapsed on väga väikesed, siis nendega eriti midagi ette võtta ei saa selles mõttes, et nende tegevus piirdub alguses väga minimaalsete liigutustega. Üks sõber ütles, et temal tekkis lähedane suhe lapsega, siis kui too oli umbes 2 aastane ning natuke juba ka rääkis. Ligi kuu aega tagasi külastas Tallinnat üks tark mees ja rääkis ka, et alguses on ema-lapse suhe lapse vajaduste kohapealt primaarne ning isal on pigem naist toetav roll. Lapse kolme aasta täitumisega algab isal olulisem roll ja jätkub kuni noore täiskasvanu eani.
Tundub, et vahest naised ülaltoodu peale ei mõtle. Nad ootavad mehelt initsiatiivi lapsega tegelemiseks ega märka nende kohmetust või nõutust. Või siis pahandavad, kui isad päris "õigesti" asju ei tee. Koolis õpetatakse meile, et kui sünnib laps, siis peab õppima triaadilist suhet ehk siis kolmekesi asju tegema. Ka mähkida saab nii, et üks hoiab last ja teine mähib. Ma ei tea kui palju reaalselt nii käitutakse. Andke märku, neil kel kogemus olemas! Ehk siis võiks mehi alguses pigem kaasata kui neid lapsega päris üksi jätta. Kui enesekindlus kasvamas, võib innustada isa-lapse suhte tekkimist.
Ja siis on veel see teema, et naised suruvad kõik oma vajadused lapse vajaduste ees alla ja peavad seda loomulikuks. Mehed aga tihti nii ei tee ja sellest võib pahandus tulla. Mulle meeldib A. Nekrassovi mõte, et esikohal pead olema ise, siis paarisuhe ja siis alles tuleb laps. Nii on ka pereteraapia koolis meid haritud. See võib tunduda egoistlikuna, aga kui natuke mõtled, siis on selles sügav tarkus sees. Kuidas saad olla teise nt lapse jaoks parim võimalik ema või isa, kui sa oled õnnetu, murelik, väsinud, frustreeritud. Pigem kannatab laps siis, kui vanemad on pidevalt pinges ja ärritunud mitte siis kui nt üks vanem mingil ajal enda eest hoolitseb ja siis positiivse ja armastava energiaga taas lapsega suhtleb. Ühesõnaga mina sellesse usun. Ja kui mõni naine pahandab oma mehe peale, et too peaks rohkem lapsega arvestama, mitte endaga, siis tuletagu endale meelde, et tegelikult mees ei tee tingimata valesti kui ennast esikohale seab.
Ma loodan, et te mõistate vahet egoistliku ja endast hooliva käitumise osas.

Tervitan kõiki toredaid kas siis sündinud või kasvanud isasid!