Paar päeva tagasi teatas tuttav, et läks teraapiasse. Otsuse tagamaid avades selgitas ta, et tal on mehega küll tore, aga ta tunneb, et ta pole siiski õnnelik. Olles oma tundeid analüüsinud jõudis ta järeldusele, et üksi vist sotti ei saa ning otsustas pöörduda professionaali poole. Minu meelest on see igati smart move, sest eks psühholoogid ja terapeudid ongi ju selleks, et aidata asju/inimesi ja situatsioone uut moodi näha/vaadata. Eks ise võib ka selleni jõuda, aga no ütleme siis, et shrink-id on kui ekspressbuss tavalise bussi kõrval:)
Uurisin, miks ta ise arvab, et ta õnnelik pole. Ta pakkus välja, et ehk sellepärast, et neil on mehega vähe kokkupuute punkte, et nende huvid on erinevad ja nii tegelevad mõlemad eraldi enda jaoks meeldivate asjadega. Lisas kiirelt juurde, et talle see sobib ja ta on ka nii harjunud. Mina aga hakkasin mõtlema, et ega vist ikka väga ei sobi küll. Ma arvan, et naine igatseb teistsugust suhte kvaliteeti. Ratsionaalselt annab ta endale aru, et midagi väga hullu ju pole, sest läbisaamine on hea, mees on korralik jne, aga sellest vist päris õnnelik olemiseks ka ei piisa või mis? Loomulikult on õpetusi, et oska väärtustada hetke ja õnnelikuks ei saagi see, kelle ootused on väga kõrgele kruvitud, millele pea et polegi võimalik kellelgi vastata, aga kas need aitavad meid igapäeva elus ennast hästi tunda?
Tuli meelde ühe teise tuttava jutt, et tema tutvusringkonnas on palju paare, kellest vähemalt ühe süda on vaba ehk kes on küll suhtes, aga pole selles õnnelik ja on tegelikult südames valmis teist inimest leidma. Ja siis hakkasin mõtlema, kui palju võib tegelikult neid olla, kes on suhtes ja ütlevad, et kõik on tore, aga tegelikult on midagi puudu, kuskil on tühimik. Kui on tehtud nn õnnebaromeetri küsitlusi, siis minu mälu järgi on Eesti olnud lõpupool. Kui ikka küsida suvaliselt inimeselt, kas ta on õnnelik, siis ma ei imesta kui näiteks kolmandik vähemalt vastab eitavalt. Miks see nii on?
Mõni väidab, et õnnetunne ongi oma olemuselt üürike, selline peak moment, et koged korraks ja siis on jälle läinud. Mina aga väidan oma kogemusest, et on võimalik olla iga päev õnnelik. Ükskord nii eksperimendi korras püüdsin endale teadvustada oma tundeid iga päev nendel peatudes ja selgus, et neli kuud järjest olin iga päev õnnelik. See tundus uskumatu, sest pean ennast suhteliselt kärsituks ja ka suht nõudlikuks inimeseks a la et alati saab paremini. Ma ei suutnud seda igapäevaselt jätkata, aga minu meelest see näitab, et õnnetunne võib olla ka midagi alalisemat kui hetkeemotsioon.
Aga siis selline küsimus, et kas meile on üldse oluline õnnelik olemine? Minu meelest on ajalooliselt see teema olnud piisavalt perifeerne. Ei mäleta väga lugusid, kus romantiline meel kaaluks üle praktilise. Tuleb meelde Vargamäe Indrek, kellel olid küll kõrged ideaalid, aga kes lõpuks ikkagi neis tugevaid korrektiive tegema pidi. Kas on ka tänapäeva paarisuhtes meie kultuurilise tausta tõttu pigem oluline see, et kooselu/abielu on majanduslik üksus, kes teineteist toetab, kui see et oleks pikas perspektiivis suur armastus- ja õnnetunne?
Aga ometi leidub inimesi, kes ei taha "tore"-ga rahulduda. Ja nemad otsivad väljapääsu näiteks teraapiast. Tihtilugu hakkavadki need inimesed endaga tööle olles eelnevalt tõenäoliselt püüdnud ka suhtes midagi muuta. Loo alguses mainutud tuttaval on teraapiast palju kasu olnud. Ta ütles, et juba paari korra järel tunneb ta ennast õnnelikumana. See on ju nii TORE!:) Mis siis tema suhtest saab? Mina näen kahte varianti. Üks on see, et ta muutub seeläbi mehe jaoks meeldivamaks, mis omakorda tekitab mehes muutuse naise vastu ning nende suhte kvaliteet võib seeläbi paraneda. Teine variant on see, et naine leiab lõplikult, et selline suhe teda ikkagi ei rahulda, lõpetab selle ja asub õnne otsima kellegi teisega. Minu meelest on mõlemad happy endingud.
Julgust teile elada täiel rinnal, endaga kooskõlas ning õnnelikuna!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
"Toredaga" lepivad paljud inimesed siis, kui nad on kaotanud usu leida ühel hetkel oma päris "Õnn".
ReplyDeleteõnn on, teadagi, muutlik, elu ja inimesed muutuvad, ise ka. kas hakata uuesti otsast peale otsima kui pole enam päris SEE? see oleks eriti luksuslik.
ReplyDeletesiin jah kindlasti tuleb mängu erinevate inimeste erinev riskijulguse tase ning ka usk sellesse, kas on olemas see üks ja õige, kellega saab kogu aeg õnnelik olla.
ReplyDeleteMis on õnn?
ReplyDeleteKas see, mis on ühele õnn, on teisele õnnetus?
Järsku on probleem selles, et õnne kujutatakse ja õnnest räägitakse nagu see oleks midagi erilist, mis tuleb saavutada. Et see on nagu mingi eriline seisund. Ja paarisuhtes peab ta olema kohe väga eriline seisund.
Aga tegelikult ei osata tunda rõõmu sellest, et sa oled terve ja saad elada normaalset elu, et inimesed on su ümber, kes sinust hoolivad, et lähedased on terved, et on töö, on koht kus elada ja inimene kellega koos elada ja kelle kõrval teha oma igapäevaseid lihtsaid asju ja kes laseb sul neid asju teha nii nagu sa olid harjunud tegema enne seda suhet.
Vahel on tunne, et täiseti tavalised terved inimesed ei suuda olla õnnelikud ja otsivad kurvalt oma sinilindu aga mõni tõsise terviserikkega inimene tunneb rõõmu igast päevast ja on õnnelik naeratav ja rõõmus. Ja kõige tipuks ka õnnelikus paarisuhtes.
mnjaa, paneb mõtlema see jutt. Miks seda "tavalist" ei peeta siis õnneks? Kas see on mingi ootustega seotud värk. Sinu näitest siis see, et terviserikkega inimene annab endale aru teatud limitatsioonidest elule ja rõõmustab seda enam kui mõnes vallas neid pole?
ReplyDeletesee õnne otsimise teema on isiksuseti ju väga erinev...kindlasti on oma roll siin eneseusul ja kogemustel...julgusel unistada ja olla õnnelik ka üksi...kas üksi on võimalik olla õnnelik? kindlasti on, kui õnn ei võrdu sinu jaoks kellegagi koos olemises...paraku paljud paarid ongi koos vaid seetõttu et nad on teineteisega harjunud ja kaaslane on ka suhteliselt sümpaatne...ja mõni elabki nii oma elu lõpuni, ja mõni on ka rahul sellega...teine ainult otsib ja otsib, sest kuskil hingesopis püsib järjekindlalt soov leida keegi VÄGA ERILINE...ma ei tea...õnn on olla armastatud ja armastada,aga samas on palju neid, kellel pole konkreetset suhet, kuid ta on ikka armunud...endasse, elusse...siis on ehk ka suurem tõenäosus nn.õnne otsa "komistada"...
ReplyDeleteMina arvan, et võime õnnelik olla algab ainult inimese seest (või peast). Ja siin ei mängigi rolli kas olla üksi või koos kellegagi, kui oled iseendaga õnnelik, siis oled ka koos teisega õnnelik.
ReplyDeleteSuhte tasandilt rääkides, siis keskpärase või "toredaga" rahuldumine ei kõla ikka kuigi suurejooneliselt. Mitte, et iga ebakõla puhul peaks saba seljas uut otsima minema, aga hirmust üksijäämise ees elu lõpuni olla koos kellegagi, kellega midagi ei seo - see on ikka ka kurb. Õnn on selgelt enda teha.
Oi jeerum hari läks punaseks:), pean ikka veel kommenteerima, seda majandusüksust nimelt.
ReplyDeleteNo mina olen küll vist romantiku hingega, aga pere kui majandusüksus on ikka oluliselt kaugemal kohal, kui pere kui sõbralik kooslus. Tänapäeva asises maailmas on seda esimest varianti kindlasti väga-väga palju ja lõhkiläinud suhteid ning üksikuid lapsi seetõttu ka. Kui suhe on valedele alustele rajatud, siis ta ei saa ju toimida (samas ei mõtle ma seda, et raha pole üldse oluline - tilu-lill, kasvame armastusest)
Aga isiklikult mina elan neid perioode, kui ma ennast õnnelikuna ei tunne, kohe raskelt üle - õnnetunne on tähtis, ilma ei saa hingata.
Kallis Hele!
ReplyDeleteNii tore, et avaldad oma mõtteid. Ma olen ka romantik ja majandusüksus ajab judinad peale. Samas tunnistan, et meie kõrval elab parktilise meelega inimesi, kes väga ei aja õnne taga ja ei saa aru what's the big deal. Mul on ka vajadus olla õnnelik ja kui ma pole, siis ma ikka teen tööd, et oleks. Just nimelt endaga, sest olen nõus, et see algab endast. Kalli!
Õnn on ikka nii tähtis asi, et seda ei saa kellegi teise hooleks jätta. Alati leiab suhtes "asju" mille pärast olla õnnelik ja alati leiab "asju" mille pärast olla õnnetu. Õnnelik olemine sõltub lõpuks sellest millele ise fookus suunata. In general.
ReplyDeleteSul on õigus. in general. :)
ReplyDeleteOn a bit different note - meile õpetatakse, et suhtes toimivad tsentrifugaal- ja tsentripetaaljõud. Niikaua kui see jõud, mis tõmbab kokku, on tugevam, kui see mis lahku tirib, suhe püsib.
Ma olen täna niiiiiii õnnelik. Mul mees tuleb merelt koju! :) Aga ma olen ka siis önnelik kui ta kodust ära on, kuna siis on nii palju muid tegevusi, inimesi ja olemisi mille üle siirast õnne tunda! :) Seega olen Mai' ga samat meelt :) Õnnelik olemine sõltub meist endist! (Täna aga olen ekstra õnnelik )
ReplyDeleteOh kui tore! Sa peaks jagama seda ka teistega, kuidas seda saavutada.
ReplyDelete