Kommertstekst: kliendiotsingul

Paljud teavad, et õpin kolmandat aastat pereteraapiat (kokku on neli aastat) ja loomulikult on samal ajal oluline alal töötada ja õpitavat praktiseerida. Hetkel on küll kolm pere, kellega töötan, aga hea meelega võtaks veel mõne pere lisaks.
Eeldus on see, et on mingi teema, milles tahaks väljaspoololija vaatenurka, sest ise seest paljusid asju ei näe. Minu eesmärk on suhtemustreid aidata ümber kujundada, et probleem taanduks. Ei pea olema midagi väga jubedat :) Tavaliselt miinimum on kolm 1-1,5 tunnist kohtumist. Päris tasuta ei soovitata teha ja nii olen välja mõelnud sellise skeemi, et 300 krooni sisaldab viit kohtumist ja ise võib valida, kas käiakse ainult üks kord või rohkem. Kui keegi arvab, et ta mees/naine niikuinii ei tule, siin saan ka aidata ise tõrksama poolega vesteldes. Tavaliselt 80% ikkagi soostuvad tulema.
Paarid/pered peaks olema sellised, keda ma nii otseselt ei tunne, et pole isiklikku suhet ühe või mõlemaga, et ei tekiks ühel kaasal arvamust, et olen kellegi poolt.
Huvi korral helistage: 53830017

Kärt

PS Kui minu head tuttavad soovivad kas konsultatsiooni või peretööd, siis võin soovitada oma kursaõdesid.

PPS Kes peretööd ei vaja ja vajab näiteks lepitajat eelkõige lahutuse puhul erinevate (tüli)küsimuste lahendamiseks, helistage samuti ülaltoodud numbril. Perelepituse mõte on eelkõige lastega seotud ehk kui paari osapooled lakkavad olemast mees ja naine, siis et nad oleks edasi isa ja ema. Lepitaja aitab valust ja vihast hoolimata leida sobivaid lahendusi. Tasu 300.- krooni kord maksavad pooled solidaarselt st mõlemad pool.

Eksiga sõber?

Eelmisel nädalal käisin oma eksi pulmas. Lendasin Londonisse koos kahe umbes 30.aastase Skype poisiga ja mingil hetkel tuli muuhulgas juttu ka reisi eesmärgist. Kui neile selle avaldasin, jõllitasid nad mind päris pikalt ja siis ütlesid, et nad küll ei näe, et nad ühegi oma eksi pulma võiks minna või sinna kutsutud olla. Tõepoolest ega see vist väga levinud pole. Kuidas mul siis nii on läinud?

Pruudi sõbrad uurisid minult, kes ma olen ja kuna ma ei tahtnud oma staatusele tähelepanu tõmmata, siis otsisin sobivaid sõnu. Nemad hakkasid selle peale naerma ja teatasid, et kui ma nii pikalt mõtlen, siis järelikult olen eks -ups :) Nemad sellest numbrit ei teinud ja mul oli hea meel.
Pruut õigemini siis juba mu eksi seaduslik naine tunnistas mulle natuke tipsusena, et kui tuli teemaks mu pulma kutsumine, siis tema vastas kategooriliselt "No, no, no! Exes belong to the past." Siis aga hakkas mõtlema, et ka tema hea meelega kutsuks oma eksabikaasa ning miks siis mitte tema soon-to-be-husband seda teha ei võiks.

Kuidas saavutada selline suhe oma endise kallimaga, et see oleks ka tema uuele kaasale nii non-threatening, et ta nõustuks eksi oma pulmakülaliseks võtma? Kõigepealt on minu meelest oluline see, et lahkuminek oleks toimunud kaua aega tagasi ja ma pean silmas kindlasti rohkem kui paar aastat. Sest tean omast käest, et paar aastat võivad veel säilida mõttehellitused teemal, et äkki ikka ta saab oma veast aru ja me saame taas kokku. Kusjuures praegu mõtlen, et kui break-up toimus ammu-ammu, ei ole vast isegi oluline kelle initsiatiivil lahku mindi.

Sõbraks saab jääda siis, kui asi ei lähe inetuks ehk siis teine ei tee selliseid asju, mis panevad sind teda inimesena ümber hindama st madalamalt hindama, põlgama, vms. Lahku minna saab nii, et säilitad oma eneseväärikuse. Tõenäoliselt oma osa selles mängib ka initsiaatori tekitatav pehme maanudmine st et välk ei tule selgest taevast, vaid et kaasale on pika perioodi vältel antud mõista oma rahulolematusest, koos on otsitud lahendusi ja arutatud suhte perspektiivi, kui asjad peaks seninsel moel jätkuma.

Muidugi võib üldse küsida, et kui sa kellestki lahku lähed, miks sa üldse peaks temaga tahtma sõbraks jääda. Mina arvan, et kui me kellegagi eriti verinoorest peast kohtume, kellega meil on väga mõnus olla, siis me automaatselt arvame, et see tähendab käimist ja edasi paari ning pere moodustamist. Samas aga tuleb tihti tagant järele tõdeda, et kõik vahvad olevused, keda me oma eluteel kohtame, ei sobi meile partneriks ega vastupidi. Samas tahaks neid siiski nende toreduse pärast oma elus hoida. Nii võibki juhtuda, et elukaaslasega muutub omavaheline läbisaamine tunduvalt paremaks siis kui ollakse just friends. Kui meenutada, siis mul juhtus ka oma eksiga nii ning temagi tõdes seda.

Vahel on väga tore küsida nõu oma eksilt, kes sind väga hästi tunneb, kui oma uues suhtes probleeme on. Saad uurida, et kuule tuleta meelde, kas meil oli ka nii ja siis teha järeldusi, et kas sa kannad kaasas teatud käitumismustreid, mis avalduvad uues suhtes samamoodi nagu eelmises. Eeldus on jällegi see, et paarina elatud ajast on piisavalt aega mööda läinud ning armukadedus ja ebamugavustunne kadunud.

Ratsionaalsetel inimestel on kindlasti kergem eksiga sõber olla, sest nad ei lasku tõenäoliselt äärmusesse, et kas kõik või mitte midagi. Kergem on ka siis sõber olla, kui teine kohe uut kaaslast ei leia ja su ego võib natuke end siiski hellitada mõttega, et oled sobiva partneri lati teise silmis piisavalt kõrgele seadnud.

Mul on hea meel, et mu eks on mu sõber. Me ei pea tihedasti suhtlema ja teeme seda nüüd paar kolm korda aastas, aga ta on osa mu minevikust ja mulle läheb korda, kuidas tal üldises mõttes läheb. Ja pulmad olid imeilusad!

Sõbralikke eks-suhteid teile!

Tore vs õnnelik

Paar päeva tagasi teatas tuttav, et läks teraapiasse. Otsuse tagamaid avades selgitas ta, et tal on mehega küll tore, aga ta tunneb, et ta pole siiski õnnelik. Olles oma tundeid analüüsinud jõudis ta järeldusele, et üksi vist sotti ei saa ning otsustas pöörduda professionaali poole. Minu meelest on see igati smart move, sest eks psühholoogid ja terapeudid ongi ju selleks, et aidata asju/inimesi ja situatsioone uut moodi näha/vaadata. Eks ise võib ka selleni jõuda, aga no ütleme siis, et shrink-id on kui ekspressbuss tavalise bussi kõrval:)

Uurisin, miks ta ise arvab, et ta õnnelik pole. Ta pakkus välja, et ehk sellepärast, et neil on mehega vähe kokkupuute punkte, et nende huvid on erinevad ja nii tegelevad mõlemad eraldi enda jaoks meeldivate asjadega. Lisas kiirelt juurde, et talle see sobib ja ta on ka nii harjunud. Mina aga hakkasin mõtlema, et ega vist ikka väga ei sobi küll. Ma arvan, et naine igatseb teistsugust suhte kvaliteeti. Ratsionaalselt annab ta endale aru, et midagi väga hullu ju pole, sest läbisaamine on hea, mees on korralik jne, aga sellest vist päris õnnelik olemiseks ka ei piisa või mis? Loomulikult on õpetusi, et oska väärtustada hetke ja õnnelikuks ei saagi see, kelle ootused on väga kõrgele kruvitud, millele pea et polegi võimalik kellelgi vastata, aga kas need aitavad meid igapäeva elus ennast hästi tunda?

Tuli meelde ühe teise tuttava jutt, et tema tutvusringkonnas on palju paare, kellest vähemalt ühe süda on vaba ehk kes on küll suhtes, aga pole selles õnnelik ja on tegelikult südames valmis teist inimest leidma. Ja siis hakkasin mõtlema, kui palju võib tegelikult neid olla, kes on suhtes ja ütlevad, et kõik on tore, aga tegelikult on midagi puudu, kuskil on tühimik. Kui on tehtud nn õnnebaromeetri küsitlusi, siis minu mälu järgi on Eesti olnud lõpupool. Kui ikka küsida suvaliselt inimeselt, kas ta on õnnelik, siis ma ei imesta kui näiteks kolmandik vähemalt vastab eitavalt. Miks see nii on?

Mõni väidab, et õnnetunne ongi oma olemuselt üürike, selline peak moment, et koged korraks ja siis on jälle läinud. Mina aga väidan oma kogemusest, et on võimalik olla iga päev õnnelik. Ükskord nii eksperimendi korras püüdsin endale teadvustada oma tundeid iga päev nendel peatudes ja selgus, et neli kuud järjest olin iga päev õnnelik. See tundus uskumatu, sest pean ennast suhteliselt kärsituks ja ka suht nõudlikuks inimeseks a la et alati saab paremini. Ma ei suutnud seda igapäevaselt jätkata, aga minu meelest see näitab, et õnnetunne võib olla ka midagi alalisemat kui hetkeemotsioon.

Aga siis selline küsimus, et kas meile on üldse oluline õnnelik olemine? Minu meelest on ajalooliselt see teema olnud piisavalt perifeerne. Ei mäleta väga lugusid, kus romantiline meel kaaluks üle praktilise. Tuleb meelde Vargamäe Indrek, kellel olid küll kõrged ideaalid, aga kes lõpuks ikkagi neis tugevaid korrektiive tegema pidi. Kas on ka tänapäeva paarisuhtes meie kultuurilise tausta tõttu pigem oluline see, et kooselu/abielu on majanduslik üksus, kes teineteist toetab, kui see et oleks pikas perspektiivis suur armastus- ja õnnetunne?

Aga ometi leidub inimesi, kes ei taha "tore"-ga rahulduda. Ja nemad otsivad väljapääsu näiteks teraapiast. Tihtilugu hakkavadki need inimesed endaga tööle olles eelnevalt tõenäoliselt püüdnud ka suhtes midagi muuta. Loo alguses mainutud tuttaval on teraapiast palju kasu olnud. Ta ütles, et juba paari korra järel tunneb ta ennast õnnelikumana. See on ju nii TORE!:) Mis siis tema suhtest saab? Mina näen kahte varianti. Üks on see, et ta muutub seeläbi mehe jaoks meeldivamaks, mis omakorda tekitab mehes muutuse naise vastu ning nende suhte kvaliteet võib seeläbi paraneda. Teine variant on see, et naine leiab lõplikult, et selline suhe teda ikkagi ei rahulda, lõpetab selle ja asub õnne otsima kellegi teisega. Minu meelest on mõlemad happy endingud.

Julgust teile elada täiel rinnal, endaga kooskõlas ning õnnelikuna!

Mehed kui isad

Hiljuti tuli sõbrannaga juttu meestest, kes on kasvanud isadeks. Mõtlesin veidi selle teema üle ja tahaks natuke ka teiega jagada.
Ma arvan, et üldiselt on kahte tüüpi mehi: need kes on sündinud isaks ja need kes kasvavad isaks. Tõenäoliselt on olemas ka neid, kes ei kuulu kummassegi kategooriasse, aga nendest siinkohal juttu ei tee.
Ma arvan, et sündinud isasid on vähe. Üldiselt olen tähele pannud, et meestel võtab aega see isarolli sisse elamine ja pole harv kui tunnistatakse, et alles teise lapsega oskavad nad tõeliselt teadlikult tegutseda ja ka isarolli nautida. On loomulik, et kui naine last 9 kuud kannab, siis tal tekib temaga juba suhe, mis mehe jaoks sama olla ei saa. Lisaks vist ikkagi on olemas emainstinkt (kuigi ülikoolis räägiti meile, et inimestel pole ühtegi tõelist intstinkti nagu loomadel alles jäänud). Mehed suhtlevad tihti lastega läbi tegevuse ja kui lapsed on väga väikesed, siis nendega eriti midagi ette võtta ei saa selles mõttes, et nende tegevus piirdub alguses väga minimaalsete liigutustega. Üks sõber ütles, et temal tekkis lähedane suhe lapsega, siis kui too oli umbes 2 aastane ning natuke juba ka rääkis. Ligi kuu aega tagasi külastas Tallinnat üks tark mees ja rääkis ka, et alguses on ema-lapse suhe lapse vajaduste kohapealt primaarne ning isal on pigem naist toetav roll. Lapse kolme aasta täitumisega algab isal olulisem roll ja jätkub kuni noore täiskasvanu eani.
Tundub, et vahest naised ülaltoodu peale ei mõtle. Nad ootavad mehelt initsiatiivi lapsega tegelemiseks ega märka nende kohmetust või nõutust. Või siis pahandavad, kui isad päris "õigesti" asju ei tee. Koolis õpetatakse meile, et kui sünnib laps, siis peab õppima triaadilist suhet ehk siis kolmekesi asju tegema. Ka mähkida saab nii, et üks hoiab last ja teine mähib. Ma ei tea kui palju reaalselt nii käitutakse. Andke märku, neil kel kogemus olemas! Ehk siis võiks mehi alguses pigem kaasata kui neid lapsega päris üksi jätta. Kui enesekindlus kasvamas, võib innustada isa-lapse suhte tekkimist.
Ja siis on veel see teema, et naised suruvad kõik oma vajadused lapse vajaduste ees alla ja peavad seda loomulikuks. Mehed aga tihti nii ei tee ja sellest võib pahandus tulla. Mulle meeldib A. Nekrassovi mõte, et esikohal pead olema ise, siis paarisuhe ja siis alles tuleb laps. Nii on ka pereteraapia koolis meid haritud. See võib tunduda egoistlikuna, aga kui natuke mõtled, siis on selles sügav tarkus sees. Kuidas saad olla teise nt lapse jaoks parim võimalik ema või isa, kui sa oled õnnetu, murelik, väsinud, frustreeritud. Pigem kannatab laps siis, kui vanemad on pidevalt pinges ja ärritunud mitte siis kui nt üks vanem mingil ajal enda eest hoolitseb ja siis positiivse ja armastava energiaga taas lapsega suhtleb. Ühesõnaga mina sellesse usun. Ja kui mõni naine pahandab oma mehe peale, et too peaks rohkem lapsega arvestama, mitte endaga, siis tuletagu endale meelde, et tegelikult mees ei tee tingimata valesti kui ennast esikohale seab.
Ma loodan, et te mõistate vahet egoistliku ja endast hooliva käitumise osas.

Tervitan kõiki toredaid kas siis sündinud või kasvanud isasid!

Mehed, lähedus ja seks

Oprah on üks tark naine ja teeb tubli tööd, et ameeriklasi erinevatel teemadel harida. Tänuväärne on ka tema püüe teleka vahendusel elementaarset sex educationit jagada, sest tundub, et sellest on puudus. Sealt õpib isegi nii mõndagi.

Näiteks viimati hoiatas ekpert ehk sex therapist naisi, et nad ei tohi mehi seksist ilma jätta nt karistuseks, sest seks on meeste jaoks läheduse tekitaja. Ma pole osanud enne nii mõelda, aga it kind of makes sense, kui ka näiteks oma suhetele tagasi mõelda. Pärast seksi, on mehed tõesti kuidagi hellemad ja ka komplimendid tulevad kergemini. Arvan, et enamus teab, kuidas kaugenemine mõjub, et mingil hetkel on ehk hea mugav, et keegi ei "tüüta", aga see kasvab võõrdumiseks ja hoidku selle eest, et tekib kõige jubedam üksinduse vorm - suhtes end üksikuna tundmine. Seega pidage meeles, naised, lähedus meeste jaoks tekib läbi seksi.

Naiste kohta räägiti seal ka. Nimelt mainiti, et naiste jaoks võib eelmäng alata ka paar päeva enne seksi ja selleks võib olla mehe abi kodustes töödes või lastega tegelemises. Kui naine näeb, et mees hoolib ja hoolitseb, siis see avab tema seksuaalsuse.

Oeh, kuidas seda kõike küll praktikasse panna! :)

Suhte määratlemine

Mulle väga meeldib suhte määratlemise teema kommunikatsiooniteooria järgi. Kui me seda õppisime, siis ma läksin väga hoogu ja samal õhtul veinikulbi liikmetega jälgisin väga tähelepanelikult kõiki nüansse tehes teistele oma avastusi tüütuseni teatavaks. Come to think of it - veiniklubi polegi tükk aega olnud. May be my invitation has been lost in the mail. :)
Igatahes huvilistele võin natuke teemat avada.

Küsimus on, et kuidas ja mil määral saavutavad partnerid ühise mõistmise, mis on suhtes aktsepteeritav ehk millised reeglid suhte jaoks kehtivad? Väidetavalt käib see läbi kõne, et üks kommunikeerib teisele mingi teate ja sellega püüab suhet määratleda. Teine võib pakutud määratlused vastu võtta või tagasi lükata. Teade sisaldab nelja komponenti:
- mina
- ütlen midagi
- sulle
- selles situatsioonis
Tagasi võib lükata ükskõik millise nendest komponentidest.

Mida see keeruline teooria siis tavaelus tähendab? Oletame, et paar sööb koos õhtust ja pärast õhtusööki ütleb mees naisele: "Palun pese nõud ära." Sellega ta ütleb, et tema on see kes sel hetkel suhet määratleb nii, et naine peaks olema see, kes nõusid peseb. Naine võib selle peale lapi ja pesuvahendi kätte haarata ja käiseid üles käärides vastata: "Jah, kallis!" mis viitaks sellele, et talle see määratlus sobib. Kui ta aga näiteks nähvab: "Sina küll mind siin ei kamanda!" siis see tähendaks seda, et ehk ei ole üldiselt tal midagi küürimise vastu, aga mehel ta ennast selleks sundida ei lase. Naine võib ka öelda: "Nõusid ma küll ei viitsi pesta." Sellisel juhul ta lükkab tagasi selle, mida öeldi, aga ei vaidlusta, et mees temalt midagi palus.

Minu jaoks on põnev vahest ennastki kõrvalt jälgida, kuidas ma partnerile mõista annan, mis on ok ja mis mitte. Väga tavapärane on situatsioon, kus mees on autoroolis, naine kõrval ja täpselt ei tea kumbki, kuhu sõitma peab. Naine soovitab mehel peatuda ja juhtnööre küsida, aga mees keeldub. See on näide, et mees kas ei taha, et naine seda soovitab, või ei taha, et talle seda öeldakse. Kui siis suhte määratlus on sellisel kujul tagasi lükatud, võib järgneda solvumine või tüli ja siis võib edasise vestluse käigus selguda, mis siis teates oli tegelikult sellist, mis vastuvõetav polnud.

Mõelge kui palju situatsioone tuleb noorel paaril läbi kogeda enne kui enam vähem reeglid paika saavad! Räägitakse, et nn nurkade lihvimiseks lähebki ca kaks esimest aastat.
Edu!

Kas (koos)elu peab olema kannatus?

Kunagi kui huvitusin sellistest mõtlejatest nagu Luule Viilma ja Gunnar Aarma, siis mulle selgitati nende käsitluste vahet, et üks neist väidab, et elus tuleb kannatada, et jõuda rahu ja rõõmu seisundisse, et ainult läbi valu me õpime. Teine ütles, et isiklikud kannatused pole vajalikud, et piisab ka teiste omade nägemisest, et õnne leida, st et õpime ka teiste jamadest.

Hm, kuidas siis teglikult on? Kui keskenduda kooselule ehk elu ühe olulisele aspektile, siis kas teie eeldate, et kui tegemist on Õigega, siis läheb kõik nagu lepase reega? Mida sellest järeldada kui suhte "käimise" faasis tuleb teie kohtumistele midagi pidevalt vahele ja need jäävad ära või te lähete alati nende lõpuks tülli? Kas hakkab peas kelluke helisema, et äkki ei peaks punnitama, vaid laskma asjal hääbuda? Või hoopis tunnete, et armastuse eest peab võitlema ja et see ongi proovikivi, kas oled õnne väärt? Mina natuke pelgan, kui alguses on väga keeruline ja teel tohutult takistusi.

Kas oskad hinnata seda, mis tuleb kergelt kätte ja sujub ideaalselt? Äkki ikka peab pingutama ja alguses ennast ületama ja kannatlik olema, et siis tasasesse vette jõuda ja tõelist rõõmu tunda, kasvõi suure kontrasti tõttu. Millal aga võiks see esimene kadalipp läbi olla, kust maalt võiks rahulik elu alata?

Selge on see, et on teatud inimesed, kes loovad oma elus ise draamat. Osa teevad seda ehk meelega, et elu huvitavam oleks, aga paljud ka alateadlikult ise üllatudes, et näe, mis kõik minuga kogu aeg juhtub. Seega võiks ju arvata, et vähemalt osa meie kannatustest on meie endi põhjustatud ning ei ole seotud karmavõla või isiksuse karastumisega ja paremaks inimeseks muutumisega, vaid on tegelikult in the grand scheme of things ebavajalikud. Kas tunneme aga ära need kannatused, mida meile vaja on? Mille järgi?

Mõni kardab valu nii, et teeb selliseid valikuid, kus ise võimalikult vähem haiget saada. Samas in the long run võib ta neid tehes tegelikult endale palju suuremaid piinu valmistada.
Mõne elu on olnud nii pikalt nii lill, et kui lõpuks tuleb tõsiseid raskusi ületada, siis tal ei ole neid oskusi või seda tugevust või ta ei tea, et tal oleks ega oska endas peituvat väge kasutada. See võib inimese päris rivist välja lüüa. Ehk on hea, kui ka lapsena ikkagi koged vahest vanemate tülisid ja näed ka nende lahendamist, õpid et alati ei saa mida tahad ja et vahest on teise vajadus olulisem kui oma soov. See aitab hilisemas elus paremini kohaneda suuremate probleemidega. Nimelt tean inimesi, kes peavad oluliseks, et lapsed kunagi ei näe pahaseid vanemaid. Nad püüavad hoida lapsi kõigest halvast ja negatiivsest.

Kindlasti on suhtes neid perioode, mil kaasa ärritab rohkem kui enne või tavaliselt. Tihti on see seotud endas peituva teatud pinge või rahulolematusega, mis leiab väljundi partneri peale nähvamises või kangekaelses vaikimises. Vahest lahenevad asjad iseenesest, vahest tuleb enda kallal tööd teha ja oma nägemust teatud asjadest/inimestest muuta. Vahest aga jääb pinge õhku, tuli hõõgub vaikselt tuha all ning kogub tuure. On üllatav kui hästi toimivad kaitsemehhanismid meil on. Eitus on väga tõhus enesekaitse säilitamaks elu-suhte status quod, seda näilist rahu. Minu käsitlus järgnevast on see, et kas mingil hetkel siiski asi plahvatab või on tekitab sisemine käärimine tõsise haiguse. Jõuan tagasi selle küsimuse juurde, et kas peab nii kannatama? Natuke raske on endal hinnangut anda, sest olen ise ekstrovert st I speak and act my mind. Samas mõistan, et on teistmoodi inimtüüpe, kes lahendavad asju enda sees ilma neid välja purskamata. Mulle tundub, et tegelikult on ikkagi hea, kui pinge leiab väljundi ja siis vaibub selle asemel, et aina paisuda tekitades lumepalliefekti. Lõpuks on sisemine ärevus nii suur, et piisab väga vähesest, et katus sõidaks.

Kui kaua oled valmis kannatama enne kui ütled, et nüüd aitab? On tuleharke, kes kiirelt otsustavad lahku kolida ja kui viha lahtunud, sama kiirelt suhte taastada. Kui inimene ei väärtusta ennast kõrgelt, sh ei usu, et ta on väärt hea suhet, siis ta tõenäoliselt tunneb, et ta peabki kannatama ning isegi kui otsib nö ajutisi pääseteid (kasvõi kõrvalhüppe näol), jääb ta ikkagi sellesse suhtesse pidama. Nende puhul, kelle enesehinnang on kõrgem, võib toimuda vaikne kogunemine ning kui viimane piisk karikasse langeb, siis ta lõpetab suhte. Teine pool võib hämmeldunud olla, sest ta ei ole märganud, et midagi oleks väga halvasti. Eriti suur shokk võib tabada seda partnerit, kelle EQ (emotsionaalne intelligfentsus) ei ole kõrge ning kes seetõttu loeb negatiivseid signaale välja ainult äärmuslikust käitumisest st et tema arvates on kaasal siis mure, kui ta karjub või nutab.

Kui suhtes on olnud pikk (loomulikult subjektiivne hinnang igaühe poolt) kannatamise periood, kas siis saab tagasi tulla puhas rõõm ja rahulolu? Sellest ehk järgmisel korral.

Kui suur on tõenäosus, et esimene pikaajaline suhe kestab terve eluaja?

No mida arvate, kui tõenäoline see on, et saad nt 16. või 18.- aastaselt kellegagi kokku ja sellest kujuneb kooselu ja abielu aastakümneteks? 50%? Mina pakuks 30% mitte rohkem kui nüüd statistiliselt asjale läheneda. Miks nii vähe?

Kõigepealt arvan, et põhjus miks väga noored kokku saavad ja paari moodustavad on tihti teine kui kooselu soov vanaduseni. Tihti toob noori kokku kirg, tugev "keemia", eksperimenteerimissoov, soov kogeda suhtes olemist. Kui ilmnevad erisused ja tekivad esimesed karid, oleneb ma arvan palju kasvatusest, kas öeldakse aidaa, mul ole seda vaja või et nii käibki, et for better and for worse ning hakatakse suhtega tööd tegema. Tihti jäetakse hüvasti.

Kui kokku saavad noored väljakujunemata inimesed, siis kui nad on mõnda aega koos olnud, võivad mõlemal ilmneda sellised jooned ja huvid, mis teisele ei meeldi või lausa aktsepteeritavad pole. Üks tuttav tüdruk sai kokku ühe lihtsa poisiga, ta ise oli ka lihtne. Ühel hetkel otsustas ta, et tahab areneda ning läks ülikooli. Seal läks tal hästi ja pärast lõpetamist sai ta ka teise töö, mis võimaldas tal oma juhioskusi lihvida. Mees oli endiselt lihtne ja korraga hakkas see väga naist häirima. Või siis teine näide, kus mees hakkas narkootikumidega eksperimenteerima, naine aga oli täiesti nende vastane. On muidugi vaieldav, kas need on asjad, mille pärast lahku minna, aga nagu ma kirjutasin, siis minu meelest on see kasvatuse ehk põhimõtte küsimus. Vahest võib alguses püüda end kohandada, püüda olla mõistev, aga lõhe muudkui kasvab ja kui on Suure Kanjoni suurune, võib lahkuminek tunduda ainuke pääsetee endaga pidevas konfliktis olemisest.

Üks kõige suurem põhjus, miks minu meelest tihti oma esimese armastusega kokku ei jääda, on see, et tegelikult veel ei teata, milline see õige peaks olema ja kes oleks hea partner.
Minu meelest õige tunnetus tekib kogemusega. On erandeid, kus tegemist on nagu jumaliku sekkumisega ja sa lihtsalt kohe tead, et tema on see. Vähe on siiski neid, kes on endaga noorest peast nii heas kontaktis ja kuulevad oma sisemist häält nii selgesti, et oskavad seda järgida (ja ka mitte järgida). So we are left with erinevad suhted ja nende kaudu välistamised, et selline ta olla ei tohiks ja et mulle meeldiks kui ta oleks vähem taoline. Mõnikord vaatad ka teisi paare ja mõtled, kui tore oleks, kui ta oleks selline.

Mida ma pean silmas sellega, et võib-olla esimene valik pole mulle parim? Näiteks kui naine on domineeriv, jõuline ja iseendaga hästi hakkama saav, siis ehk oleks tal mugav olla koos mehega, kes väga palju ta otsuseid ei challenge ja pigem nõustub, isegi kiidab, kui naine on ka eneseimetleja. See võimaldab tal jätkata olla selline nagu kirjeldasin. On see talle hea?

Kui nüüd endast rääkida, siis mina olin oma esimeses suhtes, mille 18. aastaselt lõin tagantjärele vaadates väga egoistlik. Mulle oli tähtis minu karjäär ja selle üles ehitamine. Suhe oli teisejärguline ja ma ei saanud aru, miks mu mees mu peale pahandas, kui ma ei leidnud aega temaga tööajal korra telefonis rääkida sellest, kuidas mul päev läheb. Me olime kokku koos kaheksa aastat ja sellest hetkest, mida kirjeldasin neli aastat. Me ei arenenud sarnases suunas, oli olulisi asju, mille osas ma tahtsin muud. Ja kui me käima hakkasime, siis kindlasti ei mõlkunud meil mõttes abielu ja pere loomine. Selleni me ei jõudnudki. Minu teises suhtes oli väga palju situatsioone, mil pidin oma uhkuse ja ego alla suruma, sest tahtsin et see suhe töötaks. See oli üdini ebamugav, aga mingil tasandil sain aru, et see on vajalik selleks, et suhe saaks jätkuda. Ta lihvis mu nurki, mitte teadlikult ma arvan ja olen tagantjärele selle kogemuse eest tänulik. Arvan, et nüüd tean, kes mulle sobib ja hea on ning oskan temaga ka head suhet hoida pikka pikka aega. Kas esimene kord see õnnestunud oleks? Vot ei tea.

Suhe ja sõbrad

Kui oled leidnud kallima, siis mingil hetkel tahad teda oma sõpradele tutvustada. See on ärev hetk, sest oodatakse, et sõpradele kallim meeldiks. Kui meeldib, siis on kõik hästi, aga kui mitte, mis siis saab? Tahaks, et kallimat näeksid lähedased läbi enda silmade, kui tark ja tore ta on, aga kui nende arvates on ta hoopis midagi negatiivsemat, kas siis see mõjutab meid? Kas see mõjutab meie läbikäimist nende sõpradega? Kas see mõjutab meie valikut kallima osas?

On inimesi, kes püüavad väga meeldida. Nende jaoks on teatud arvamusliidrid, kellest nende enda seisukohavõtt paljuski sõltub. Ei välista seda, et kui parim sõbranna arvab ikka uuest väljavalitust väga halvasti, siis hakkad ise ka temas vigu otsima ning ehk leiadki kuna tekib psühholoogiline efekt, mille nimi on isetäituv prohvetlus (self-fulfilling prophecy).

Parimad sõbrannad ikka tahavad oma elu sh ka suhte detaile jagada. Kui aga kallima osas on sõbrannal vastumeelsus, siis üks suur teema on nagu tabu, sest ei taha ennast õigustada või vaielda või kuulda kriitikat/näha grimasse. Raske on nii sõbrustada, sest minu meelest peaks usaldus, avameelsus ja teineteise toetamine olema kõiges mitte ainult osades asjades. Loomulikult ei väida ma seda, et sõbrannal või sõbral ei võiks olla oma arvamust, mis on sinu omast erinev, aga vahe on selles, et ühel juhul ta püüab sinu oma ka kujundada ning vastandab ennast konkreetse teema osas ja teisel juhul on tal su üle hea meel ning ütleb, et kui sa oled õnnelik, siis ma ka.

Mis juhtub kui kallim ja sõbrad ei käi kokku ja selleks, et suhtes pingeid maandada, esitab üks ultimaatumi, et kas mina või tema/nemad? Tean paare, kus suhet mitte toetavate sõpradega läbikäimine muutus väga harvaks või olematuks. Kas see on halb? Üldiselt ei tahaks küll sellist valikut ise teha. Aga kui juba oled selles situatsioonis, siis mina ikkagi sooviks sellise kompromissi teha, et kui see sõber on mulle väga tähtis, siis ma suhtlen taga edasi, aga mitte paarina vaid individuaalselt, aga samas annan ka teada, et see pole tema koht oma tugevat antipaatiat sulle peale suruda, kui see tekitab suhtes probleeme. Sneak around oleks küll tobe ja seda ei tahaks teha. Muidugi võib mõnda aega proovida ka mitte sõbraga suhelda ja jälgida milliseid tundeid see tekitab: kas on igatsus või paned tähele, et sa tegelikult ei tunnegi temast puudust. On ju täiesti võimalik, et erinevatel eluetappidel on ka erinevad sõbrad. Näiteks Põhja-Ameerikas selline termin kui lapsepõlvesõber on sisuliselt tundmatu. Inimesed liiguvad selleks liiga tihti ja teineteisest kaugele, et vähestel säilivad tugevad sidemed liivakastikaaslastega või ka keskkooliaegse pinginaabriga.

Alles hiljuti vestlesin ühe inimesega, kes rääkis, et kui ta oma kaasaga kokku sai, siis tal kadusid kõik sõbrad ära ja alguses oli väga imelik olla, sest fakt iseenesest võiks ju olla hirmutav ja kurvaks tegev. Tema aga avastas, et tal pole sõpru vaja, sest tema enda kaasa on ta parim sõber. See on ju võimalik, et kaasa on parim sõber. Samas ma vist täielikult ikkagi seda ei poolda, et olla kallimaga nagu muust maailmast eraldatud ning suhelda ainult omavahel. Ma arvan, et on siiski rikastav olla vahepeal teiste seltskonnas, miks mitte ka siis koos. Sest ega see, et sa kogu aeg kõike koos teed ja pidevalt ninapidi koos oled, ei muuda suhet bulletproofiks. Seega ma ei näe vajadust põhimõtteliselt sõpradest loobuda, kui tõsist suhet alustada.

Üks tahk sõprade ja suhete puhul on muidugi ka see, et sõbrale meeldib su kallim mingil hetkel liiga palju. See on tõeliselt keeruline seis, kui selline situatsioon tekib. Paljud küll hold a principle, et sõbra naine on out of bounds, kuid me teame ka näiteid, kus algas suhe ühe mehega aga abielluti hoopis tema sõbraga.

Millised on teie mõtted? Andke teada!

Teineteist täiendavate paaride tüübid

Nii, kes tahtis väikest loengut? Here it goes.
Arenguteooria järgi on perekond arenev süsteem, kus läbitakse erinevaid arenguetappe ja igas faasis on lahendada suhteülesanne. Kooselu loomine on üks etapp, mille ülesanne on õige partneri valik. Tihti lähtutakse siin komplementaarsuse printsiibist ehk valitakse partner, kes ennast täiendaks ja kes võimaldaks kummalegi oma vajaduste parima rahuldamise. Siin tuleb meeles pidada, et vahest võib tõeline vajadus olla varjatud ja deklareeritud selline vajadus, mis on ühiskondlikult "hea". On nelja tüüpi komplementaarseid paare ja ma kirjeldan neid natuke, et saaksite näiteks enda olemasoleva või alles kujuneva suhte puhul mõelda, millist paari te esindate.

1. Ema ja laps (ema ja poeg) - ilmekas näide sellisest paarist on Maie ja Valdur, kus ühel on sõltuvuse ja teisel domineerimise vajadus. Kui sellisele paarile sünnib laps, siis võib naine oodata mehelt isa rolli võtmist samas seda takistades. Naisel võib sellise elukorralduse juures tekkida ülekoormus ja ta ei jaksa enam nii domineeriv olla. Samas võib ta karta, et kui ta jätab suhte korraldamise teise hooleks, siis tema vajadused jäävad rahuldamata. Naine võis lapsena kogeda seda, et kui ta just kõva häält ei teinud, siis ema ta juurde ei tulnud. Mehel võis olla domineeriv ema või oli ta hoopis vanemlikustatud laps aka ta pidi iseenda eest seisma ja hoolitsema.

2. Ibsenlik paar nagu Ibseni teoses "Naine merelt" (kes julgeb öelda, et ta pole seda lugenud :))
Mees on dominantne leebel ja toetaval moel, naine aga temast lapselikult sõltuv. Samas tahab naine ka mehe juurest ära, mees mõistab seda soovi ja hoiab teda tagasi. Üks teeb pahandust, teine annab alati andeks. Kui mees on palju kodust ära näiteks komandeeringus, siis naine võib olla õnnetu, sest ta eest ei hoolitseta ning võib tekkida (hakkama)saamatus. Samas mees kannab seda vastutust auga. Vahest võib ta siiski ka väsida ja siis natuke... õlut juua:) Mehel võis olla hoolitsev ema, kellega ta ennast samastada püüab. Naise vanemad võivad olla olnud ükskõiksed või püüdnud teda kaua lapsena hoida.

3. Peremees-teenijatüdruk
Mees on väliselt dominantne, aga varjatult sõltuv. Naine kannab tugevalt traditsioonilist naise rolli ja seob sellega meest. Probleem võib tekkida, kui mees ei tunnista/tunnusta naise seda rolli st et toad on alati korras, söök laual ja lapsed kasitud-õpitud. Osaliselt naine seda nii ei vaja, aga kui tekib kontrast nt naabrimees ütleb, et küll sa oled tragi ja tubli, siis võib naine tunda, et oma mees võtab teda liiga iseenesest mõistetavana. Meie grupp, kes on kõik naised uurisid, kas mees sellest ära ei tüdine, kui näiteks huvitavat vestlust pole. Õpetaja (meesterahvas) avaldas vastuseks arvamust, et ei tüdine. Mida arvad sina?

4. Tammsaarelik paar (Karin ja Indrek) - väheväljenduslik mees ja ekspressivne (vahest ka hüsteeriline) naine. Naine valib mehe, kelle kõrval saab sellist rolli etendada. Mehele sobib selline naine, kuna tema kaudu saab ta välja elada enda kättesaamatuid tundeid. Naine võib provotseerida meest konfliktini. Nad võivad teineteisest eemalduda, tüdineda, ühele poolele jääb tunnetest väheks, teise jaoks on neid liiga palju. Lapsena võis naine olla jumaldatud ja imetletu staatuses. Teda stimuleeriti üle ja ta pole rahu leidnud. Mees võis olla ülestimuleeritud ühes või teises osas, aga võis olla ka alastimuleeritud ning on pidanud omaette olema ja sissepoole elama.

Viimast paari kirjeldades tuleb silme ette Linnateatri samanimeline etendus ja mõte, et kas mitte paljud eestlased tõepoolest ei esinda just seda paari tüüpi. Tean paljusid aktiivseid naisi, kes räägivad, et nende mehed on hästi rahulikud, et see on ühelt poolt tasakaalustav, aga vahest tahaks, et nad oleks nagu rohkem elus, et neis oleks rohkem vunki sees, you know.

Söök ja seks

Alguses mõtlesin, et ehk võtan enne natuke muude teemadega hoogu, aga mis siin ikka. You can handle some sex talk, can't you?!

Koolis räägivad meile meie õpetajad, et tihti tuleb paariteraapias rääkida seksist, sest it's a widely known fact, et kui on suhted halvad, siis esimene asi, mis sellest märku annab, seksuaalelu vähenemine ja tõenäoliselt ka kvaliteedi langus. Mitmed paarid kurdavad juba tulles, et see ongi nende probleem, mõned aga jõuavad selleni ringiga, et ka see asi jätab nende suhtes soovida.

Kõik ei räägi seksist nii vabalt nagu.... :) mistõttu vahest on vaja teemat arutada sümbolite keeles. Väidetavalt saab seksist rääkida edukalt läbi söögi ja väidetavalt saab ühest jutust teisele otseseid paralleele tõmmata. Seega proovige kodus, see võib olla täitsa fun eriti sellega, kellega suhe on uus ja alles õpite teineteist tundma.

"Kallis, kas sulle meeldib pikk ja romantiline õhtusöök küünlavalgel või piknik kaunil aasal või kiire burks drive-inist? Kas sa songid oma toitu ja siis ettevaatlikult asetad selle suhu või käib ampsude võtmine nii kiiresti, et vahepeal lööd isegi kahvliga vastu hambaid? Kas sulle meeldib kerge salat või rasvane sealihatükk või oled hoopis maiasmokk?" No, kas fantaasia hakkab juba tööle?

Igatahes kui tunnete ebamugavustunnet aiast rääkides, võite ka aiaaugust rääkida, that's all I'm saying.

Lõpetuseks ühe naise ütlus oma mehel: "Mulle väga meeldib tavaliselt taldrikult praadi süüa, aga vahest tahaks kapist võtta selle pidupäeva portselani ja kõik kolm käiku läbida."

Turvaline suhe - unistus või oht?

See küsimus tõstatus minu jaoks filmiga, kus üks kaua koos olnud paar läks lahku ilma, et midagi väga jubedat oleks nende elus nende vahel toimunud. Kõik oli enam vähem rahulik. Ja see, kes teise maha jättis ütles: "Ta oli mulle kõik, aga ma andsin talle nii vähe. Ta oli kuidagi nii kindel." See panin mind mõtlema.

Kõigepealt tundsin ütluses kerget vastuolu ja tahtsin protesteerida: kui ta oli sulle kõik, siis kas poleks esimene instsinkt anda endast kõik, rahuldada ta soove lugedes neid lausa silmist! Ma tahaks ise küll nii teha ja olen ka teinud. Miks siis annad tegelikult vähe? Võib-olla alguses see nii polegi, aga mingil hetkel näiteks siis kui armumine möödas ja suhe juba piisavalt pikk, tekib partnerite vahel turvatunne, et me oleme koos ja et ma ei pea muretsema sellepärast, et ta võib-olla läheb homme ära või aasta pärast. Minu meelest on normaalne, et see turvatunne tekib, sest see võimaldab usalduse kaudu partneril teha oma asju kuskil eemal ilma, et teine pidevalt kontrolliks ja kahtlustaks. Ja sellist healthy space-i on kõigil vahest vaja.

Tundub aga, et turvatunne võib muutuda ka liialdatuks, kus üks või mõlemad pooled võtavad omaks mõtlemise, et ükskõik mida ma teen või ei tee, me oleme ikka koos - nii heas kui halvas. Võite küsida, et miks see halb on? Ma arvan, et see on see mõtlemisviis, mis mingil hetkel võib hakata pärssima teatud armastuse tegude (acts of love) tegemist. Eriti siis kui elu on kiire kas siis töö või laste või mõlemate pärast ning need armastuse teod võtaksid energiat ja aega, mida ehk kasutaks hoopis niisama lõõgastuseks. Siis võib hiilida ligi mõte, et ma ei pea ju pingutama, meil on tore koos olla ja see ei muutu, kui ma ei vii täna oma kaasat romantilisele õhtusöögile või kevadel metsa sinililli korjama. See mõte saab kinnitust, sest tõenäoliselt päris tükk aega ei juhtugi midagi halba ja elu kulgeb omasoodu. Ma kaldun arvama, et umbes siis saabub ka hetk, kus võtame oma kaasat iseenesest mõistetavana, et she/he will always be around.

Tuletame nüüd meelde courtship days, kui mees pingutas, et naisele muljet avaldada näiteks lilli või kingitusi tuues ja naine küpsetas palavas köögis oma kõige suussulavamat kooki, sest ta tahtis näha mehe näol tänulikkust: "Aitäh, et ma olen sulle nii tähtis ja kallis, et sa minu jaoks seda teed!" Kindlasti ei pea need olema teadlikud meeldida püüdmised, aga selliste tegudega ikka kogub plusspunkte heas mõttes.

Pikaajalises suhtes toimib ju emotsionaalse pangaarve (fraas laenatud F. Coveylt) loogika jätkuvalt - good deeds on sissemaksed arvele ja pettumused või tegemata jätmised on withdrawls. Kui sissemakseid jääb väheks, siis tihti see fakt omakorda tekitab pettumuse, et näe ta enam ei viitsi minu jaoks pingutada, mis tähendab, et väljamaksed "rõõmu"kontolt jätkuvad. Mis siis juhtub, kui see läheb nulli või miinusesse?

Sellest ehk juba järgmine kord, aga selle sissekande lõpetuseks ... ah te olete smart cookies, teate isegi, mida ma öelda tahan. :)

Ka mina!

Uskumatu, et ka mina hakkasin nüüd blogijaks. Tundub, et ma olen väga mõjutatav inimene (attention those who are interested in doing that) ja eriti mõjutab mind mu sõbranna Ebe. Ma ei hakka siinkohal üles lugema neid muid asju, mida olen teinud, sellepärast, et tema on seda soovitanud, aga blogimine on üks asi. Ta nimelt ütles, et kuna õpin huvitavat ala - perekonna psühhoteraapiat - siis oleks hea vahest kontsentreeritud kujul sellest ülevaadet saada.

Tihti tunnen end Sex and the City Carriena, kes vaatab ümbritsevat ja imestab ning tahab arutleda, et miks elu ja asjad sellised on ja kas teised näevad asju samamoodi. Võib-olla ka siin leidub muga kaasa arutlejaid, ka neid keda ma ei tunne ja iseenesest oleks see ju vahva saada teada ka võõraste inimeste arvamusi teatud teemadel, kelle sarnane ma näiteks üldse pole või natuke olen, aga natuke ka pole.

Igatahes kuna mu uus karjääri on mu kirg ja ma arvan, et lai arusaam ja tolerants aitab mul seda tööd paremini teha ja inimesi paremini aidata, siis see ju on good enough reason küll, et blogijate ridadega liituda.