Suhe ja sõbrad

Kui oled leidnud kallima, siis mingil hetkel tahad teda oma sõpradele tutvustada. See on ärev hetk, sest oodatakse, et sõpradele kallim meeldiks. Kui meeldib, siis on kõik hästi, aga kui mitte, mis siis saab? Tahaks, et kallimat näeksid lähedased läbi enda silmade, kui tark ja tore ta on, aga kui nende arvates on ta hoopis midagi negatiivsemat, kas siis see mõjutab meid? Kas see mõjutab meie läbikäimist nende sõpradega? Kas see mõjutab meie valikut kallima osas?

On inimesi, kes püüavad väga meeldida. Nende jaoks on teatud arvamusliidrid, kellest nende enda seisukohavõtt paljuski sõltub. Ei välista seda, et kui parim sõbranna arvab ikka uuest väljavalitust väga halvasti, siis hakkad ise ka temas vigu otsima ning ehk leiadki kuna tekib psühholoogiline efekt, mille nimi on isetäituv prohvetlus (self-fulfilling prophecy).

Parimad sõbrannad ikka tahavad oma elu sh ka suhte detaile jagada. Kui aga kallima osas on sõbrannal vastumeelsus, siis üks suur teema on nagu tabu, sest ei taha ennast õigustada või vaielda või kuulda kriitikat/näha grimasse. Raske on nii sõbrustada, sest minu meelest peaks usaldus, avameelsus ja teineteise toetamine olema kõiges mitte ainult osades asjades. Loomulikult ei väida ma seda, et sõbrannal või sõbral ei võiks olla oma arvamust, mis on sinu omast erinev, aga vahe on selles, et ühel juhul ta püüab sinu oma ka kujundada ning vastandab ennast konkreetse teema osas ja teisel juhul on tal su üle hea meel ning ütleb, et kui sa oled õnnelik, siis ma ka.

Mis juhtub kui kallim ja sõbrad ei käi kokku ja selleks, et suhtes pingeid maandada, esitab üks ultimaatumi, et kas mina või tema/nemad? Tean paare, kus suhet mitte toetavate sõpradega läbikäimine muutus väga harvaks või olematuks. Kas see on halb? Üldiselt ei tahaks küll sellist valikut ise teha. Aga kui juba oled selles situatsioonis, siis mina ikkagi sooviks sellise kompromissi teha, et kui see sõber on mulle väga tähtis, siis ma suhtlen taga edasi, aga mitte paarina vaid individuaalselt, aga samas annan ka teada, et see pole tema koht oma tugevat antipaatiat sulle peale suruda, kui see tekitab suhtes probleeme. Sneak around oleks küll tobe ja seda ei tahaks teha. Muidugi võib mõnda aega proovida ka mitte sõbraga suhelda ja jälgida milliseid tundeid see tekitab: kas on igatsus või paned tähele, et sa tegelikult ei tunnegi temast puudust. On ju täiesti võimalik, et erinevatel eluetappidel on ka erinevad sõbrad. Näiteks Põhja-Ameerikas selline termin kui lapsepõlvesõber on sisuliselt tundmatu. Inimesed liiguvad selleks liiga tihti ja teineteisest kaugele, et vähestel säilivad tugevad sidemed liivakastikaaslastega või ka keskkooliaegse pinginaabriga.

Alles hiljuti vestlesin ühe inimesega, kes rääkis, et kui ta oma kaasaga kokku sai, siis tal kadusid kõik sõbrad ära ja alguses oli väga imelik olla, sest fakt iseenesest võiks ju olla hirmutav ja kurvaks tegev. Tema aga avastas, et tal pole sõpru vaja, sest tema enda kaasa on ta parim sõber. See on ju võimalik, et kaasa on parim sõber. Samas ma vist täielikult ikkagi seda ei poolda, et olla kallimaga nagu muust maailmast eraldatud ning suhelda ainult omavahel. Ma arvan, et on siiski rikastav olla vahepeal teiste seltskonnas, miks mitte ka siis koos. Sest ega see, et sa kogu aeg kõike koos teed ja pidevalt ninapidi koos oled, ei muuda suhet bulletproofiks. Seega ma ei näe vajadust põhimõtteliselt sõpradest loobuda, kui tõsist suhet alustada.

Üks tahk sõprade ja suhete puhul on muidugi ka see, et sõbrale meeldib su kallim mingil hetkel liiga palju. See on tõeliselt keeruline seis, kui selline situatsioon tekib. Paljud küll hold a principle, et sõbra naine on out of bounds, kuid me teame ka näiteid, kus algas suhe ühe mehega aga abielluti hoopis tema sõbraga.

Millised on teie mõtted? Andke teada!

Turvaline suhe - unistus või oht?

See küsimus tõstatus minu jaoks filmiga, kus üks kaua koos olnud paar läks lahku ilma, et midagi väga jubedat oleks nende elus nende vahel toimunud. Kõik oli enam vähem rahulik. Ja see, kes teise maha jättis ütles: "Ta oli mulle kõik, aga ma andsin talle nii vähe. Ta oli kuidagi nii kindel." See panin mind mõtlema.

Kõigepealt tundsin ütluses kerget vastuolu ja tahtsin protesteerida: kui ta oli sulle kõik, siis kas poleks esimene instsinkt anda endast kõik, rahuldada ta soove lugedes neid lausa silmist! Ma tahaks ise küll nii teha ja olen ka teinud. Miks siis annad tegelikult vähe? Võib-olla alguses see nii polegi, aga mingil hetkel näiteks siis kui armumine möödas ja suhe juba piisavalt pikk, tekib partnerite vahel turvatunne, et me oleme koos ja et ma ei pea muretsema sellepärast, et ta võib-olla läheb homme ära või aasta pärast. Minu meelest on normaalne, et see turvatunne tekib, sest see võimaldab usalduse kaudu partneril teha oma asju kuskil eemal ilma, et teine pidevalt kontrolliks ja kahtlustaks. Ja sellist healthy space-i on kõigil vahest vaja.

Tundub aga, et turvatunne võib muutuda ka liialdatuks, kus üks või mõlemad pooled võtavad omaks mõtlemise, et ükskõik mida ma teen või ei tee, me oleme ikka koos - nii heas kui halvas. Võite küsida, et miks see halb on? Ma arvan, et see on see mõtlemisviis, mis mingil hetkel võib hakata pärssima teatud armastuse tegude (acts of love) tegemist. Eriti siis kui elu on kiire kas siis töö või laste või mõlemate pärast ning need armastuse teod võtaksid energiat ja aega, mida ehk kasutaks hoopis niisama lõõgastuseks. Siis võib hiilida ligi mõte, et ma ei pea ju pingutama, meil on tore koos olla ja see ei muutu, kui ma ei vii täna oma kaasat romantilisele õhtusöögile või kevadel metsa sinililli korjama. See mõte saab kinnitust, sest tõenäoliselt päris tükk aega ei juhtugi midagi halba ja elu kulgeb omasoodu. Ma kaldun arvama, et umbes siis saabub ka hetk, kus võtame oma kaasat iseenesest mõistetavana, et she/he will always be around.

Tuletame nüüd meelde courtship days, kui mees pingutas, et naisele muljet avaldada näiteks lilli või kingitusi tuues ja naine küpsetas palavas köögis oma kõige suussulavamat kooki, sest ta tahtis näha mehe näol tänulikkust: "Aitäh, et ma olen sulle nii tähtis ja kallis, et sa minu jaoks seda teed!" Kindlasti ei pea need olema teadlikud meeldida püüdmised, aga selliste tegudega ikka kogub plusspunkte heas mõttes.

Pikaajalises suhtes toimib ju emotsionaalse pangaarve (fraas laenatud F. Coveylt) loogika jätkuvalt - good deeds on sissemaksed arvele ja pettumused või tegemata jätmised on withdrawls. Kui sissemakseid jääb väheks, siis tihti see fakt omakorda tekitab pettumuse, et näe ta enam ei viitsi minu jaoks pingutada, mis tähendab, et väljamaksed "rõõmu"kontolt jätkuvad. Mis siis juhtub, kui see läheb nulli või miinusesse?

Sellest ehk juba järgmine kord, aga selle sissekande lõpetuseks ... ah te olete smart cookies, teate isegi, mida ma öelda tahan. :)