Armastada üht ja olla armunud teisesse

Miks võime armuda kellessegi teisesse kui oleme suhtes ja armastame oma parnterit? Miks on see tunne nii võimas?
Tunded mõistuselt ei küsi, nii et armumistunne võib teise vastu tekkida küll, isegi kui oma partneri vastu on armastus. Armastus nimelt tihtipeale kätkeb endas hoolimist, sõprust, teisega arvestamist ning armumise pärusmaa on kõrgendatud meeleolu, elevus, kirg. See tähendab, et meid valdavad emotsioonid on natuke erinevad. Mina väidaks isegi, et armastussuhe oma armsamaga on pigem otsus kui tunne – me otsustame, et tahame ühe inimesega koos olla ja olemegi. Loomulikult on selle otsuse taga teatud tunded, aga neile ei omistata otsustavat kaalu kuna need võivad tuhmuda-muutuda.  Kui armastus on nagu rahulik järv, siis armumine kui kiirevooluline jõgi. Kui meile meeldib ujuda, siis on mõlemal oma eelised, aga jah tavaliselt on armumistunne oma intensiivsuselt tugevam kui armastus. Armumine on paljuski keemiline ja kindlasti ajutine seisund.

Mida võiks soovitada meie lugude peategelastele - kuidas võiksid nad sellises olukorras käituda ja mil viisil oma tunnetes selgusele jõuda?
On raske olla aasta aega armunud, tavaliselt läheb see rutem üle ja siis on küsimus, mis edasi. Tulevik sõltub sellest, mis tähendus armumisele anda. Võib arvata, et see on märk hingesugulase leidmisest ja teda ei saa niisama lihtsalt minema lasta. Isegi kui nähakse mõningaid agasid, siis võidakse endale sisendada, et peab suhtele võimaluse andma, muidu saadab kahetsus eluaeg. Võib aga ka arvata, et armumisi tuleb elus ikka ette, kõigiga ei pea tingimata suhet looma ja kõigiga poleks ka hea suhet luua, sest kindlasti algaks varsti probleemid, mis rõõmsal elul kaua kesta ei laseks.
Oluline küsimus millele vastata on ka see, mida see armumine ütleb meie suhte kohta. Kas see, et meil on palju ühiseid huvisid ja räägime palju tähendab, et praeguses püsisuhtes elavad pigem mõlemad oma elu ning tuntakse puudust suuremast lähedusest kui seda praegu on? Kas see, et saan kõigest teisega rääkida, viitab vähemale usaldusele püsisuhtes? Miks ei tunne ennast piisavalt turvaliselt oma partneriga kõike jagades?  Tihti leiab nii analüüsides rahulolematuse kohti, millega võiks tegeleda, kui tahetakse oma kaasaga kokku jääda ja temaga paremat suhet luua.

Kuidas teame, et langetades valiku ühe kasuks, ei jää me ilma oma võimalikust eluarmastusest?
Siin on jälle küsimus, mida inimene usub tõe olevat. Kui usutakse, et on olemas üks eluarmastus, kellega kõik on ideaalne, siis osalt on see ohtlik, sest pole paari, kellel oleks suur lähedus, aga erimeelsusi mitte. Perfektsust otsides võibki üksinda jääda ning iga suhe, milles inimene julgeb olla tema ise, muutub see-pole-see-ks. Pigem võiks otsuse teha teadlikult, mitte armumistunde tugevuse järgi. Ikka on hea kui inimesega on sarnased väärtushinnangud, sealt edasi huvid, et täiendatakse teineteist jne.
On oluline meeles pidada, et reeglina saab korraga olla lähedane ühe inimesega ja arendada-parandada ühte suhet. Seega kui tahetakse oma partneriga kokku jääda, peaks olema tema see, kellele eelkõige oma tähelepanu suunate. Kui see suhe mingil hetkel enam vajadusi ei rahulda, on üks võimalustest suhe lõpetada ja proovida teisega.

Kas on võimalik ka oma partnerisse uuesti armuda?
Kui näha oma partnerit kui muutuvat inimest, kelle põhiolemus on sama ja teile väga meeldib, siis jah. Kui need omadused, mis teid alguses köitsid, avalduvad mingis situatsioonis väga eredalt, on tunne ka selle võrra tugevam. Samas ei tohiks armumistunnet taga ajada, sest kui seda ei tule, siis järgneb pettumus. Tore on lasta armastusel küpseda ning avastada selle uusi tahke, ilma et nutaks taga algusaja suuri emotsioone.

Loe tervet lugu oktoobrikuu Cosmopolitanist 2013

Suhtlemine eks-ämmade ja -äiadega pärast lahutust

Kuidas korraldada suhteid, kui täiskasvanud laps lahutab? Kas püüda suhelda eks-idega nagu enne või leppida olukorraga ja lõpetada suhtlemine?

Olen kuulnud, et lahutuse korral küsib näiteks meespoole ema pojalt, kuidas too suhtub eksminiaga edasi suhtlemisesse. Kui poeg on nõus, siis toimub suhtlus edasi sellises mahus nagu eksämm ja eksminia seda soovivad. See tundub viisakas ja tore, kui omavahel on hea kontakt ning see võib teatud sagedusega jätkuda. Kui aga vanem lapse luba ei saa, siis võiks ehk tõesti mõnda aega otsesuhtlust piirata, muidu võivad suhted pingeliseks muutuda, kuna tekib otsekui lojaalsuskonflikt (a la kelle poolt sa siis oled!). Mõneti on ju loogiline, et kui abielludes saad endale ühe pere juurde, siis lahutades kaotad. Nii nagu on oluline piiride seadmine abielludes päritolupere ja vastloodud pere vahele, kehtib sama ka lahutuse puhul. Samas on mõneti keeruline vastata küsimusele, kes on minu pere, kui paar on olnud abielus kakskümmend aastat ja näiteks pärit ühest väiksest kohast. Siis on niikuinii kõik omavahel tuttavad ja miks mitte sõbradki ning minia-ämma või äia-väimehe suhe võib olla arenenud lähisuhteks. Näiteks kui poiss on isata kasvanud, võib ju ta naise isa muutuda talle mõneti isa-kujuks ning lahutuse korral võib loobumine olla väga valuline. Kõige toredam oleks, kui suhelda võiksid need inimesed, kes tahavad omavahel suhelda ning teised austaks inimese õigust valida ise endale sõpru ja teekaaslasi.

Kui peres on lapselapsed, siis kas selle nimel peaks püüdma suhteid hoida ja kuidas seda teha?

Suhe vanavanematega on hoopis teistsugune kui oma vanematega ja kindlasti on see rikastav, kui vanavanemad lapselapse elus osalevad. Taaskord, kui lapsel pole isa, võib vanaisa olla see, kelle kaudu poiss õpib mees olema, õpib kuidas naistega käituda (nähes kuidas vanaisa vanaemaga käitub), milliseid toimetusi kodus tehakse jms. Kui suhe on konfliktselt lõppenud ja lahusolek on veel suhteliselt värske (näiteks kuni aasta), siis võib teha sellise kokkuleppe, et lapse ema vanemate juurde läheb ema ja lapse isa vanemate juurde isa ehk et ei pea sundima endist paari omavahel suhtlema, kui see tooks kaasa pahandust ja ärritatud õhkkonna. Antud skeem ei tööta hästi siis, kui laps on alles imik ja rinnapiimal ning isapoolsed vanavanemad elavad kaugel. Eks siis saavad vanavanemad lapselapsele külla tulla, kuigi nende visiitide sagedus on siis kindlasti harvem. Nii nagu ei tohiks lahutatud peres keelata lapsel lahuselava vanemaga suhtlemist, ei tohiks keelata ka tema vanematega suhtlemist. Kui laps on piisavalt vana ja tal on juba oma suhe vanavanematega välja kujunenud, kus ta näiteks ei taha nendel külas käia, siis on teine asi, aga kontakti tekkimist ja püsimist võiks vanemad eelkooliealiste puhul soodustada. Loomulikult peavad siis olema selged reeglid, et teist poolt lapse juuresolekul ei halvustata. Hea oleks ka kui pikema viisiidi puhul igapäeva toimetuste osas oleksid reeglid sarnased kui kodus.

Kui kooselu jooksul oli vanavanematega kontakt pinnapealne, siis on tõenäoline, et see hääbub, aga ega see ka hea pole kui ainult põhimõtte pärast pingutatama hakatakse. Suhted võiksid areneda ja miks mitte ka taandareneda oma loomulikku rada pidi ilma käskude ja keeldudeta. Kui paari lahkuminek oli mõlemapoolne otsus või kui negatiivne kogemus on neutraalseks või lausa positiivseks muutunud ning suhted ämma-äiaga olid head, võivad lahutatud kaasad koos lapsega minna eksämmale-eksäiale külla ilma liigset ebamugavust tundmata. Kui laps on suurem, saab ta iseseisvalt vanavanematega suhelda ja otse kontaktis olla.  

Millised on tüüpilised probleemid eksidega suhtlemisel? (Tige ämm, kes püüab olukorda kontrollida; lastega perest lahkunud minia, kes ei luba ekspartneri suguvõsal lastega suhelda...) Millised on lahendused ja kes on olukorras võtmepositsioonil?

Vahest peetaksegi näiteks ämma paari lahkumineku põhjuseks – seda juhul kui ta on pidevalt erineval viisil pojale sisendanud, et ta võiks palju parema valiku teha vms. Siis pole üllatav, et naine ei soovi eksämmaga enam edaspidi suhelda ning ehk ei taha ka lapsi ta juurde saata kartes nende mõtete mürgitatamist. Kui laps on väike ja vanematest sõltuv, siis ausalt öeldes ei oskagi näha, kuidas vanavanemate ja lastelaste vaheline suhe võiks lahutusejärgselt kesta. Vanem ju vastutab lapse eest ja otsustab mis on talle hea ning tihti lähtub see enda suhtumisest teise inimesse. Kahju on see, kui vanavanemad ise ei taha enda arvates tüli tekitada ning jäävad ootepositsioonile, et küll oma lapse ekskaasa mingil hetkel neile lapselapsi näha toob. Seda aga võib tõlgendada soovina mittesuhelda ja nii kontakt hääbubki. Minu meelest ei ole küll patt ise otse eksminia või eksväimehe poole pöörduda, et lapselapsega suhtlemiskorda arutada.

Millest sõltub see, milliseks suhted kujunevad pärast lahutust? (suhted kooselu ajal; uue „kehvema“ minia tulek suhteringi...?)

Kõige rohkem mõjutab see, millisel viisil lahku mindi. Kui see toimus ühe poole petmise pärast või muul põhjusel, kus on selgelt üks hea ja teine paha (nt alkoholism või hasartmängu sõltuvus), siis võivad negatiivsed emotsioonid sh süüdistamine, viha, pettumus, kättemaksusoov, kesta päris kaua ning mõjutada nii eksämmade-äiadega suhtlust kui ka lapselastega suhtlust. Sagedasti normaliseeruvad suhted siis, kui leitakse uus kaasa ja keskendutakse pigem uue kooselu rajamisele, kui vana sh ekspartneri kritiseerimisele.

Reeglina räägitakse suhete/lahutuse puhul rohkem ämmade-miniate suhetest. Aga mehed? Eksäiad ja pojad-väimehed – milline on nende roll ja võimalus suhetemustris?

Tihti võtavad mehed vähemalt väliselt lahkuminekut rahulikumalt ning on ka uue suhte rajamise osas tolerantsemad. Seetõttu näen, et kui oleks nende teha, siis võiks vanaviisi suhetega edasi minna. Vahest on aga teine pool kardinaalsem ning püüab ka leplikumat hinge enda poolele meelitada keelates suhtlust või andes mõista, et see on ebasoovitav omavaheliste suhete potentsiaalse halvenemise tõttu. Siis sõltub mehest, kas ta allub sellisele käitumisele või mitte.

Millised on mõned universaalsed soovitused?

Tore oleks, kui inimesed tegeleksid rohkem enda eluga ja oma heaolu loomisega kui teiste elu ette kirjutamisega sh kellega teine võib suhelda.

 

ilmus ajakirjas "Elukiri" septembris 2013

Mida teha, kui minu soove ei peeta oluliseks?

Mida teha, kui mees järjekindlalt ei pea mu soove oluliseks? Kui palun tal näiteks kodus midagi parandada, lükkab ta seda nii kaua edasi, kuni keegi saab haiget, sest parandamist vajav asi puruneb või kuni ma võtan tema nähes telefoni, et töömehed kohale kutsuda. Või näiteks palun tal söögilauas mitte arvutiga tegeleda, tema võtab aga kogu aeg läpaka õhtusöögilauda kaasa ja loeb söömise vahel uudiseid, kuni ma karjuma hakkan ja tal taldriku eest ära tõmban. Rahulikult rääkides lähevad mu palved tal kõrvust mööda ja kui lõpuks karjuma hakkan, sest kolm korda rahulikult palumist pole tulemust andnud, süüdistab ta mind üle pingutamises ja hüsteeritsemises. Varem ta polnud nii ükskõikne, nüüd tundub mulle, et tal on täitsa suva, mida ma ütlen või arvan. Ainult karjumisega saan ta nii kaugele, et ta parandaks katkised asjad ära või käituks näiteks söögilauas viisakalt, mitte nagu siga. Ma pole mingi näägutav naine, kes elab tal pidevalt igasuguste soovidega seljas ja ei lase mehel rahulikult olla. Omast arust on põhjendatud soovid. Näiteks katkise ukseluku parandamine, et laps saaks ka ukse korralikult lukku ja lahti. Või tilkuva wc’poti parandamine või kolm kuud nurgas seisvate põrandaliistude lõpuks ära panemine! Mul on tunne, et ta ei viitsi enam üldse pingutada ja laiskleb ja vedeleb nagu tüüpiline diivanimees, selle asemel, et kiiresti need asjad ära teha. Aga kui mina ise hakkan tegema või kutsun töömehed, ta läheb närvi ja karjub ja on pärast nii vihane!!!

Ma riskin teile vastamisega põlu alla sattuda, aga kui ma inimestega kohtun, siis on mu eesmärk aidata inimestel näha asju teisiti kui seni, sest seesama mõttemuutus võimaldab ummikseisust, milleni teatud probleemid viivad, välja tulla. Sõbranna võib koos teiega meest kiruda, aga mina pean oma rolliks midagi muud.
Ehk olete kuulnud, et suhtes võib olla täiskasvanu-täiskasvanu moodi ja ka vanem-laps viisil. Tundub, et teie suhe on kujunenud vanem-laps suhteks, kus teie otsustate, mida peab tegema või ei tohi teha, millal teha, karjute, kui sõna ei kuulata ning karistate näiteks toidu äravõtmisega. Saan aru, et see teile ei meeldi.
Kas olete valmis ennast muutma, sest ainult seda saate teha? Kas olete nõus lubama mehel teatud asju teha omas tempos ja omamoodi? Kas sobib, kui ta teatud asju üldse ei tee?
Tihti on nii, et meie elutempod on erinevad, st kui ühe jaoks on ammu see aeg juba käes, mil mingi asi peaks tehtud saama, siis teine alles mõtleb selle peale. Iseenesest on hea, et paarisuhtes üks kiirema rütmiga pool on, sest tema võib olla käivitav jõud situatsioonides, mis seda tõesti nõuavad.
Tundub, et teie kaks lihtsalt olete eriarvamusel sellest, mis on oluline. Kui üks on väga aktiivne, siis teine võib olukorda oma passiivsusega tasakaalustada püüda. Tundub ka, et teie võtate mehe käitumist, nii et te pole talle piisavalt tähtis. Loomulikult teeb see kurvaks ja ajab närvi. Ehk arvate ka, et laps pole mehele tähtis, kui ta teie arvates venitab lapsele potentsiaalselt ohtlike või ebamugavust tekitavate asjade (korda)tegemisega.
Kui vaadata olukorda teie mehe silme läbi, siis võib tema aga tõepoolest arvata, et te närite tal hinge oma näägutamisega, ei lase tal ise teatud otsuste või tegudeni jõuda vaid kirjutate need asjad ette. Sellega võib talle jääda mulje, et tema pole teie jaoks oluline st tema sõna ei maksa. Ehk tasub koos läbi arutada tegemist vajavad tööd ning ka see, kes need ära peaks tegema. Kui mees pakub ennast, siis las pakub välja ka aja, mille jooksul ta need ära jõuab teha ning las ta siis toimetab ilma teiepoolsete meeldetuletusteta.
Püüdke teda usaldada, sest kui te seda ei tee, siis ta tunneb selle ära ja võib kasvõi protestimärgiks tööde valmimisega venitada ning võimuvõitlus jätkub. Samas tahate te mõlemad, et teie sõna ja arvamust kuulda võetakse, eks ole?

ilmus 4.09.13 Delfi Naistekas

Üheöösuhted

Mis on meeste/naiste motivatsioon minna üheöösuhetesse? (Tean, et see võib varieeruda, aga ehk saaksite tuua mingid mustrid)
Kõige laiemas mõistes eristaksin kahte tüüpi üheöösuhteid. Kui me räägime noortest, siis osa soovivad seksuaalselt eksperimenteerida partneriga püsisuhet loomata. Arvatakse, et võõraga saab ennast vabamalt tunda, sest teoreetiliselt pärast enam ei kohtuta. Need, kes on juba vanemad, võivad seksis tegelikult otsida armastust, aga mingisugustel põhjustel on neil emotsionaalselt lähisuhet raske luua või nad ei oska seda teha.

Mis on naise nö hind? Mis on määravaks teguriks, et ta oleks nõus seda tegema? Joove, mehe välimus, sõnad, kaua üksi oldud aeg?
Seda on küll väga raske välja tuua, mis määravaks saab. Kunagi ülikoolis tegime kaastudengitega sotsioloogia kursuse raames eksperimenti, et kui lähed (päevasel ajal) võõra juurde pakkudes üheöösuhet, siis kas vastustes on soolist erinevust. 90% meestest oli valmis neiuga kaasa minema, aga vastupidist me ei täheldanud. Kui soov on esmakordselt üheöösuhet proovida ja kerge ärevus on sees, siis joove võib soodustavaks teguriks olla. Seksuaalse kontakti puhul kindlasti on välimus ehk füüsiline külgetõmme oluline. Kui ollakse kõrge eneseväärikusega, siis on ehk ka jutt oluline. Kipun arvan, et kaua üksi oldud aeg on üldiselt määravam kui potentsiaalse partneri ülaltoodud omadused.

Mida üheöösuhtest eeldatakse? (ainult üks öö ja kõik vs edasine kohtumine, pikem suhe vms)
Kui tegelikult soovitakse üldises plaanis suhet luua, siis võib alguses tõesti ootusi madalal hoides endale sisendada, et see on üks ja ainus kord - kui siis edasist kontakti ei järgne, ei saa enesehinnang hoopi, et ma ei olnud piisavalt hea ja tasemel. Samas on neid, kes hindavad oma iseseisvust ja sõltumatust nii kõrgelt, et muu kui üheöösuhe ei tule kõne allagi. See võib olla nii elu üks periood kui ka inimest pidevalt saatev muster.

Kas eesti neiu eristub kuidagi? (vs üheöösuhete mustrid väljaspool)

Kahjuks ei ole ma kursis, kas taolisi uuringuid tehtud on ning kui jah, siis millised on tulemused ja järeldused.

Mis on suuremad ohud?
Kindlasti ei saa mööda vaadata terviseriskidest. Üks osapool võib mängida solvunut, et kuidas sa julged arvata, et mul mingeid haigusi on, ning teine võib seda alkoholi mõju all pimesi uskuda. On ka oht, et üks astub üheöö suhtesse sooviga konkeetsel õhtul lõbutseda ja teine osapool tegelikult loodab, et äkki on tema see õige. Juhul kui kohtumine oli meeldiv, võib üks mõelda, et miks mitte seda kogemust korrata. Sellele aitab kaasa uskumine, et maailmas on vähe inimesi, kellega võib selline hea klapp olla - järelikult peab temast kinni hoidma.

Ehk oskate tuua ka näited, kuidas üheöösuhe on lõppenud eriti õnnelikult/õnnetult?
On olnud jälitamisjuhtumeid sarnaselt ülaltoodud näitega, kus üks muutub obsessiivseks, teine püüab ta eest põgeneda ja ignoreerib. Tean ka paari, kes kolisid nädal pärast üheöösuhet kokku ja tähistavad nüüd juba 20. pulmaaastapäeva.

Ilmus Eesti Ekspressis 15.08.13

Paarisuhte areng ajas

Kuidas paarisuhe ajas areneb ja muutub, kas on võimalik välja tuua mingisuguseid tüüpilisi etappe ja neile iseloomulikku inimeste käitumises ja tunnetes?

Armumise ajal on kriitikameel tagaplaanil, prevalveerivad kaaslase imetlemine ja soov näidata ennast toredana. Kui kaks inimest kokku saavad ja paari moodustavad, siis nad võtavad oma suhtesse kaasa oma perekondlikud ja varasemate suhete kogemused, kuidas käituda ja mida oodata. Umbes kaks aastat läheb ühiste reeglite loomiseks ja teineteise „nurkade mahalihvimiseks“. Seega pole ime, kui pärast suurt armumist tulevad esimesed tülid – see on reeglite paikapanemisega seotud, et mina tahaks nii, aga mina naa ja teeme siis näiteks kompromissi. Tihti toimub umbes kolmandal kooselu aastal „rahunemine“ ja kuigi teatud asjad ehk ei meeldi, ollakse nendega harjunud ja leppinud. Osa läheb siis lahku, sest „tunnet enam pole“, aga võimalik on, et tunne on lihtsalt teisenenud. Tugev paarisuhe on eelduseks hea kolmiku tekkimisele, kui sünnib laps. Selleks ajaks võiks olla välja kujunenud armastus, mida iseloomustab ehk väiksem kirg kui alguses, aga suurem hoolimine ja lugupidamine. Raske on olla hea vanem, kui suhe partneriga pole lähedane, rõõmutoov ega usalduslik.

Paari arengufaasides on suurema ja väiksema sõltuvusega aegu. Tavaliselt ollakse alguses palju koos, tahetakse kõike koos kogeda ja emotsioone jagada. See võib muutuda kui perre sünnib laps ja naine paar aastat temaga kodus rohkem seotud on, mees aga jätkab sarnast elu nagu enne. Tihti tekib suhtekriis siis, kui naine pärast kodusoldud aega uuesti „tavamaailma“ naaseb ning tahab teha seda, mida vahepeal teha ei saanud - tihti on endale elamine sellel perioodil suur unistus. Vahest püüab üks suhte arengut tagasi hoida, et senine elu jätkuks ja teine jälle liiga kiiresti suurt muutust läbi viia, nii et suhte tasakaal satub ohtu. Need käitumised, mis suhet ohustavad, püütakse kõrvaldada. Mida kauem on arengupidurdus toimunud, seda ägedamalt lõpuks reageeritakse a la ma ei saa enam kalal käia muutub väljakannatamatuks.
Pere eluringi üleminekuperioodil ühest faasist teise iseloomustab vähemalt ühe poole soov suhte reegleid muuta. Tihti on konfliktne aeg, kui lapsed on teismelised, tahavad rohkem iseseisvust, aga vanemate jaoks pole nad veel piisvalt küpsed suuremaks vastutuseks oma elu ja tegemiste eest.

Tühja pesa etapp algab paaril siis, kui lapsed on iseseisvat elu alustanud. Kui mõlemad panustasid palju enda ja laste tegevustesse ning vähem või üldse mitte paarina ajaveetmisesse, siis võib neid tabada ehmatav tõdemus, et polegi enam millestki rääkida ja kõrvalseisev  inimene tundub võõrana. Vahel lõpetatakse siis suhe. Oleme ju kuulnud, kuidas 20-aastaselt pere loonud paar läheb pärast 20.-t pulmaaastapäeva lahku. See võib olla seotud tühjuse tundega, mis siis partneri osas on tekkinud kui lapsed kodust läinud on. Samas kui paar hoiab ühte laste kasvamise ajal, võivad nad olla rõõmsad nö uute mesinädalate üle, kus saavad segamatult oma meelistegevusi teha ilma, et väikestega arvestama peaks.

Vanaduses seob inimesi armastus, mida võib kirjeldada kiindumuse ja sügav sõprusena. Kui suhe on olnud rajatud eelkõige füüsilisele meeldivusele ja see nii jääbki, võib juhtuda, et seda mis seob jääb liiga väheks, et koos pensionipõlve nautida võiks.

Ilmus ajakirjas "Mari" juulis 2013

Laps kutsub eksi uut naist emaks

Naistekale kirjutas murelik ema, kes on vihane, et tema tütar mehe uut naist emmeks kutsub. Mida sellises olukorras teha?

See, et tütar nimetab isa uut naist emmeks, on tema viis maailmaasju oma peas korrastada ning näitab tõenäoliselt ka seda, et ta on naise omaks võtnud. Kui teil on lahkuminek käsil, siis see on laste jaoks segane aeg, sest senine elu pöördub pea peale. Turvatunne kõigub tugevasti ning üldisest stressist võivad tekkida teatud agressiivse käitumise ilmingud. Kui tütar kutsub isa uut naist nii nagu oma kõige kallimat, siis peab neil teatud lähedus olema tekkinud ning see ei saa olla muud kui hea.
Siin tuleb hoida lahus oma tunded ja see, mis lapsele parim on. Lapsele on väga hea isaga edasi suhelda ning kui too on eluga edasi läinud ja arvab, et on õige aeg lapsel ka uue elukaaslasega kohtuda ning kolmekesi läbi käia, siis võiks arvata, et nende suhe on tõsine. Uuringud näitavad, et kui isa jääb pärast lahkuminekut lapsega seotuks kahe aasta jooksul, siis nende suhe paraneb või vähemalt jääb samaks, mis tähendab et kaks aastat on kriitiline aeg, mil suhe kas hääbub või saab hoogugi juurde. Tunnustan teid, et olete lasknud isa-lapse suhtel kesta.

Lapsel, kellel on ema, ei ole vaja teist ema. Te olete talle niikuinii kõige kallim, A ja O. Lapse südames võib olla koht lemmikloomale, vanaemale, ka nukule. Õnneks ei ole armastus piiratud ressurss, et jagub ainult ühele ja natukene. Tasub rõõmustada, et laps kohaneb uue olukorra ja peremudeliga kenasti ja kindlasti ei tohi selletõttu teda karistada ning võtta temalt tähtis inimene nr 2 ning samamoodi veel üks armsaks saanud naine. Kui teid häirib see, et keegi teine on ka „emme”, siis võite lapsel paluda pöörduda teise naise poole näiteks eesnime pidi, aga kui ta endiselt kasvõi kogemata jätkab „emmetamist”, siis ärge pahandage ta peale, vaid kallistage teda ja öelge talle, et ta on tore ja armas laps, sest seda ta ju on ning väärib parimat.

Ilmus Delfi Naistekas 28.02.13

Suhteigavus

Juhtimiskoolitustel räägitakse, et kõigepealt tuleb õppida ennast juhtima sh näiteks oma aega ja siis saab alles teisi edukalt juhtida. Kui me räägime suhtest ja igavusest, siis kasutaksin eeltoodud analoogiat ning väidaksin, et kõigepealt võiks endaga huvitav olla ja siis kaaslasega. See omadus on arendatav. Mäletan, kui kurtsin väiksena emale, et mul on igav. Tema pahandas ja ütles, et mõtle välja, mida siis teha. Tagantjärele tundub see kasuliku õpetusena, sest kuna tema minu igavuse eest vastutust ei võtnud, siis olin ise sunnitud mõtlema, mis mind päästaks. Sellega vallandus loovus ning õige pea olin mõelnud välja erinevaid mänge ja muid ettevõtmisi, mis mulle rõõmu valmistasid.

Kui inimesel on endaga igav, siis teine variant on leida keegi, kes lõbustaks. Kui sellele teisele meeldib inimeste meelt lahutada, talle pakub pinget erinevaid ideid välja käia ja siis koos kellegagi, kes seda hindab, teoks teha, siis on kokku saanud teineteist täiendav paar. Nii harjub enne igavust tundnu kireva programmiga ning jääbki „pioneerijuhile” lootma. See pole üldse halb variant, aga tõenäoliselt ilma paariliseta on nüüd veel vähem mõtteid, kuidas oma aega sisustada. Samuti võib mingil hetkel öelda see aktiivsem pool, et ma ka kogu aeg ei viitsi olla see, kes kõike algatab ja organiseerib, tee sina ka midagi. Aga teine ei oska, vähemalt mitte enam. Tema loovus loodab teistele. Kui kokkuleppele saadakse, võib jätkuda senine elu, vastasel juhul peaks üks teist õpetama hakkama, kuidas igavust peletada. Alustuseks võib ta ise mõne mõtte välja käia, aga teostuse jätta õpipoisi rollis olijale. Kui see on liig, siis võib esialgu ka koos tegutseda. Kindlasti on siinjuures oluline tunnustus, kui midagi hästi välja kukub, et innustada õppurit jätkama.

Igavus võib tähendada seda, et kaaslane ei ole inimesena piisavalt stimuleeriv. Tema maailm ei ole nii lai, et paljudel teemadel sõna võtta ja arvamust avaldada, tema huvid on piiratud ning tal pole piisavalt uudishimu, et uusi huvisid arendada. Sageli tunnevad taolist igavust need, kes ise on ekstravertsed, aktiivsed, on laia silmaringi ning paljude huvidega. Tihti avaldub see tunne juba pikemalt suhtes olles, mitte armumisfaasis. Liblikate ajal tundub ehk partneri tuimus rahuliku loomusena ja tema piiratust nähakse pigem positiivselt kui sügavat teadmist mingist konkreetsest valdkonnast. Suhte alguses vaadatakse paljudest asjadest mööda või üle ning põhjendatakse teisele soodsalt. Umbes kaks aastat pärast suhte algust, kui reaalsus maad on võtnud, võib korraga tunduda, et teine ei rahulda paljusid vajadusi ning temaga hakkab igav. Erinevalt eelmistest stsenaariumitest on siin tegemist inimloomusega, mida pole võimalik ümber kujundada. Sellisel juhul ei aita kurjustamine, tänitamine, ette näitamine, sundimine. Pigem võiks siis mõelda sellele, et oodata ühelt inimeselt kõikide vajaduste rahuldamist ongi ehk liig. Ene Mihkelsaare järjekordsest raamatust võib ju sõbrannaga ka rääkida ning kolleegidega aegajalt bowlingut mängimas käia, kui see endale palju rõõmu valmistab. Kindlasti on nii parem, kui vaadata kaasa piinatud nägu või teeseldud rõõmu, sest siis ju endal ka läheb tuju alla. Kui järjekindlalt oma ootusi partnerile ei korrigeerita, siis võib mingil hetkel rahulolematus väga suureks paisuda, sest tõendeid sellest, et ta pole piisavalt stimuleeriv — ta ongi ju teistmoodi kui kaasa. Kulminatsiooniks võib olla ultimaatum või kohene lahkuminek. Samas kui igavleja taas suhte loob, võib vabalt ka uus partner olla vägagi sarnane eelmisega, sest ta on ülaltoodud näidet kasutades rahulik, turvatunnet sisaldav, oma kitsa ala hinnatud (tipp)spetsialist ning see mõjub igavlejale kuidagi tasakaalustavana.

Ilmus Delfi Naistekas 8.03.13

Mees ei julge läheneda ja mees võiks olla romantilisem

Tahaksin, et mees oleks romantilisem ja näitaks mulle oma tundeid. Ta ei tee mulle kingitusi, ei too lilli, ei hoia käest, ei kallista ega suudle muul ajal kui ainult siis, kui seksi tahab. Ta ütleb, et armastab mind (kui ma seda küsin), aga ei näita seda kudagi välja. Kas ma saan seda olukorda kuidagi muuta, rääkimine temaga ei aita, ta ütleb, et ongi kinnine.
Kas see soov, et mees oleks romantiline, on teil tekkinud hiljuti või on kogu aeg olnud? Kas mees on kunagi romantiline olnud ja nüüd muutunud või olete te alati vaikselt lootnud, et teie kaasast saab kunagi Casanova? Miks ma seda küsin. Kui inimesed tutvuvad ja hakkavad käima, siis mingil hetkel kujunevad välja omadused, mis meeldivad ja soodustavad suhte jätkamist ning omadused, mis häirivad ning võivad suhte jätkamist ohustada. Võib juhtuda, et ollakse kaua õiget otsinud ja lähedastelt on juba surve mehele minna. Nii võidakse ebameeldivatest omadustest partneri valikul mööda vaadata ja omistatakse vahest ka endale võime teist kooselu kestel muuta. Kui mees ei olnud enne romantiline ning ka teie seda ei vajanud, siis miks on see vajadus nüüd tekkinud? Kas turvatunne suhte püsimise osas on kõikuma löönud, kas kahtlete selles, kas olete mehele sama kallis kui kuramaaži ajal? Siis võib küll tekkida soov, et mees tõestaks oma armastust ja näitakse seda välja nii nagu teie arvates üks armastav mees seda teeb. Eriti alarmeeriv võib olla situatsioon, kui mees enne tegi kingitusi ja tõi lilli ja nüüd järsku on see kõik lõppenud v.a siis seksiisu tekkimisel.
Ütlete, et mees on kinnine ja temaga on raske rääkida, aga proovige ikkagi. See on kindel, et ka kinnistel inimestel on tunded, mõned ei oska ja mõned ei julge neid väljendada. Kui ta ütleb, et armastab, siis võiksite seda ju uskuda, aga jah, tihti jääb sõnadest väheks ning vajame armastuse tegusid. Samas ehk jäävad mõned väiksed asjad teil märkamata. Vahest te ei näe kinkide ja lillede ootuses, et mees vaatab teid soojalt, ei tunne, et korrastab teie juuksesalku, mis näo ette on vajunud, ei hinda, et tahab teiega koos jalutamas käia vms. Need kõik võivad olla tema viisid oma armastust väljendada. Hea oleks, kui mees siiski teeks mõnda sellist asja, mis teile tähtis on, aga mis temale endale ka sobiv on. Püüdke talle selgitada, mida tema käitumine teile tähendab ja kui kurvaks see teid teeb. Ehk küsib ta siis ka ise, kuidas saaks teid rõõmustada ning saate seejärel arutada, mis mõlemale meele järele oleks. Kindlasti saate ka ise initsiatiivikas olla — ise mehele läheneda, teda kallistada ja suudelda. Edu teile!

Mul on halb maine naiste seas. Nad ei tunne, mind sest ma pole ammu naistega lähemalt suhelnud. Kuid minust ei peeta lugu. Tunnen sedasi end kõlbmatuna suhteks. Olen saanud mitmeid valusaid ei-sid. Neist on saanud traumaatilised mälestused, mis ikka meenuvad, kui üritan kedagi leida. Minuga on käitutud ülbelt. Naised, kes ei ole ise sügavad, sest nad on noored ja kerglased, on mind karmilt paika pannud. Ja olen hakanud tundma, nagu paljud naised ei tahakski muud, kui suurt printsi, sest muidu pole ta piisavalt oskuslik, et neid tõeliselt armastada. Kuid mul pole suhtekogemust. Olen lõksus. Kardan suhelda, sest kardan et nad on need ülbed ja ennast liiga eriliseks pidavad, suurte oskustega armastaja otsijad, kellede jaoks mina pole piisav. Ma ei saa kuidagi kuskilt oskuseid, suhete loomiseks. Milles on mu probleem ja kuidas luua suhteleidmise strateegia?
Kas olete mõelnud, et „Ei”! ei pruugi olla öeldud mitte teile, vaid kellegi poolt. See tähendab seda, et ehk see teine kartis suhet alustada, kartis, et olete tema jaoks liiga hea, liiga tark, kartis, et ta pole valmis end pikemalt kellegagi siduma.
Kindlasti on neid naisi, kellega te paremini sobite ja kellega mitte. Võite ka tänulik olla osadele ei-dele, sest nii saate järjest paremini aru, kellega te klapiks ja kellega mitte. Pole ju mõtet ennast raisata suhetele, mis pole loodud kestma. Millised on teie huvid ja hobid? Hea on nende baasilt ehk isegi alguses sõpru leida ning vaadata, kas üks areneb edasi armastuseks. Kui te ei pea lugu ööklubis tantsimisest, siis pole mõtet sealt ka kaaslast otsida — mõistate?
Suhtes olemise oskus areneb koos suhte endaga. Samas on ka sõprussuhted sellised, mis meid õpetavad ja „tuunivad”. Lähemate kolleegidega suhtlemises on kindlasti armusuhtele omaseid elemente, nii et kindlasti on teil teatud vajalikud oskused olemas. Kasuks tuleb, kui olete kompromissivalmis, piisavalt eelarvamuste vaba ning teistega arvestav.
Kui naised teid ei tunne, siis kuidas teil saab nende seas halb maine olla? On see pigem teie kujutelm ja kui nii, siis miks on see just selline? Kust on teie kartused ja (eel)arvamused pärit? Siin oleks hea rääkida päritoluperest ning seal valitsenud põhimõtetest ja väärtustest. Ehk olete pagasina sealt kaasa võtnud midagi, mis teie jaoks ei toimi ja isegi takistab teid suhteid loomast. Kui seda mõistate, leiate ehk vabaduse ise enda jaoks otsustada, mida uskuda ja mida mitte. Soovitan antud teemat arutada psühhoterapeudiga.

Avaldatud Delfi Naistekas 10.01.13

Kas saada koos lapsi ja kuidas neid kasvatada?

Me ei suuda mehega lapsekasvatusküsimustes ühel nõul olla. Tema annab lapsele rämpstoitu, mina vihkan seda. Mina keelan ära limonaadid, tema ostab tütrele Cocat, mina tahan last kl 8 magama panna, mees hakkab just siis temaga peitust mängima, mina keelan puu otsa ronimise, tema innustab hoopiski, mina ei luba telekat vaadata rohkem kui tund päevas, mees jätab lapse terveks päevask teleka ette jne jne. Selline pidev vaidlus lõhub meie suhet ja ma ei taha temaga enam koos olla vist, sest ta ei ole nõus minuga neid küsimusi ka arutama. Ma tahaks, et ta loeks vähemalt ühe lapsekasvatusraamatu läbi, et ta mõistaks, kust ma oma reeglid võtan ja miks neid vaja on, aga ta põhmõtteliselt ei tee seda. Kas nii erinevate arvamustega vanematel on lootust kokku jääda või lõhuvad meie eriarvamused meie pere? Lisan veel, et muidu, kui last vahel ei olnud, saime suurepäraselt läbi ja olime alati üksmeelsed ja meil ei olnud kunagi selliseid eriarvamusi.

Saan teie murest aru — olukord on piisavalt segadust tekitav ja kindlasti mitte ainult teile, vaid ka lapsele. Kust tulevad meie lapsekasvatuspõhimõtted? Need tulevad meie kodust ja kuidas meid kasvatati. See ei tähenda, et me täpselt samamoodi oma lastega ümber käiks, aga vähemalt on see meie referentsibaas.
Kui mehe vanemad olid hästi karmid, ta pidi sööma väga tervislikku toitu ning harva hellitati teda kommi või muu lapse arvates mõnusa ampsuga, siis ehk on ta enda jaoks otsustanud, et tema tahab oma lastele pakkuda seda armastust, millest ise arvas, et ilma jääb ja mida aegajalt rämpstoidu pakkumine tähendab. Võib-olla oli tema vanematekodus telekavaatamine rangelt reguleeritud ning teiste poolt kiidetud saated jäid nägemata. Nüüd tahab ta oma lastele pakkuda endale keelatud olnud meelelahtust. Need seosed ja tegevused ei pruugi olla teadlikud, aga kui neist rääkida, siis võib inimene oma käitumise tagamaid mõistma hakata. Teie puhul võib toimida sama mehhanism aga näiteks sellisel viisil, et teid pandi õhtul kell 20 magama ning te peate seda õigeks ka oma laste puhul. Üldiselt me kõik saame kodust kaasa teatud toimimisviisid, aga kui meil on juba oma pere, siis võiksime arutada ja kokku leppida, kuidas meie käitume.
Vanemaks olemine tähendab hea tava kohaselt paarina reeglite paika panemist, lastele selgitamist ja siis nende järjepidevat nõudmist. Lapsed vajavad struktuuri — see tekitab neis turvatunnet. Kui kõik on lubatud või lubatakse vastukäivaid asju, võivad tekkida käitumisprobleemid nt viha- ja tõsised jonnihood, ka löömine. Loodan, et teie peres seda ei esine, seda enam soovitan ennetavalt ühised reeglid kõige olulisemates asjades paika panna. Kui tõesti ühisosa ei leia, siis vahest soovitatakse teraapias, et paarikuupäevadel kehtib ema ja paaritutel kuupäevadel isa sõna. Kui vanemad nii tegutsema asuvad, siis saavad nad tavaliselt ruttu aru, kui jabur see on, leides nii ka motivatsiooni reeglites kokku leppida. Loodan, et olukord laheneb. Mõlemad soovite kindlasti oma lapsele parimat.

Kas paarisuhe on võimalik inimeste vahel, kellest üks tahab lapsi ja teine mitte? Mina tahaksin kohe emaks saada, mu elukaaslane on kategoorilislt vastu ja väidab, et meil pole veel olnud piisavalt “oma aega” kahekesi nautimiseks. Mida päev edasi, seda suuremaks minu titeisu muutub ja seda enam süveneb tema vastumeelsus. Kas sellisest olukorrast on väljapääsu, mis ei lõpetaks meie suhet?

Kui vastata puhtalt esimesele küsimusele, siis loomulikult on raske olla pikaajalises suhtes inimestel, kellel lastesaamise osas on erinevad soovid st üks tahab ja teine mitte. Saan aga aru, et elukaaslane ei ole põhimõtteliselt selle vastu, kuid ajastus pole hetkel õige. Üldiselt tundub põhjendus, et kahekesi aega pole veel piisavalt olnud, täitsa mõistlik, teadmata, kui pikk see aeg on olnud. Tavaliselt võtab paariks kasvamine aega umbes kaks aastat, mil toimub teineteise nurkade mahalihvimine ning ühiste reeglite ja maailmapildi kujunemine. Kui olete koos olnud paar aastat, siis on pigem hea, kui lapsi veel pole, sest olete siiani ladunud loodetavasti tugevat vundamenti selleks ajaks, kui teid on kolm ning stressi ja seetõttu ka suhtepingeid tõenäoliselt palju rohkem.
Sundimine tõepoolest pigem tekitab suuremat vastuseisu ja ehk lükkab ka positiivset otsust, mis muidu loomulikul teel varsti sünniks, edasi. Ehk mõtleb mees, et kas selline elu mind ootabki, et naine üksi otsustab, millal me lapsi saame ja muud olulist teeme. Hea on, kui mõlemad on valmis, sest siis võetakse ka varmamalt vastutust, mis lapse kasvatamisel on ülioluline.
Miks teil nii suur titeisu on, et saamas juba ideeks omaette? Kas tunnete, et vanus surub takka, teistel kõigil juba on lapsed ning tunnete end senisest sõpruskonnast natuke kõrvalejäetuna? Või tähendab lapse saamine teile hoopis midagi muud, millegi kompenseerimist? Mõelge kindlasti sellele, kas võib nii olla. Vahepeal aga võite kätt harjutada sõbranna lastega või isegi vabatahtlikuna mõnes sõimes paar tundi nädalas seda maailma tundma õppides.

Ilmusid Delfi Naistekas 15.ja 11.01.13

Kuidas saada üle hirmust, et elukaaslane võib truudust murda

Lugu 1: Oleme elukaaslasega aasta koos olnud, hiljuti öeldi mulle, et ta tahaks peale minu ka teiste naistega magada ning petmine tulevikus pole välistatud. Kui temalt hiljem selle kohta küsisin, siis vastati, et tahtmine on üks asi, tegemine hoopis midagi muud. Kuidas sellist inimest nüüd usaldada, iga kord kui ta kuhugi lähen muretsen, et kas ta ei pane vasakule ja kas pole seal kedagi, kes teda võrgutama kipuks, sest sellele vaevalt ta vastu paneks. Kuidas olla? Usaldamatus on jube, aga lolliks, kellele sarvi tehakse ka ei taha jääda.
Lugu 2: Meil saab mehega novembris 6 aastat. Kasvatame koos ühist tütart. Suhe on olnud üle kivide-kändude. Tean, et ta pettis mind vahepeal. Sain jälile ja ta lõpetas. Küll on aga valetanud. Olen sõbra juures, kuid kogemata lobiseb välja mõni nädal hiljem, et oli hoopis kuskil mujal. Plaanime teist last, kuid ikkagi on närv sees, kas ta jääb truuks või olen ühel hetkel kahe lapsega üksi? Oleme elukaaslasega sellest rääkinud, ja ta on tõesti muutunud minu ja tütre suhtes hoolivamaks, viimastel aastatel kuid süda ei anna rahu. Kuidas saada südamerahu, et minevik jääb minevikku.?
Vastan teile koos, kuna teema on sama: petmine ja petmise kartus. Selle viimasega on üks halb asi ja seda kutsutakse isetäituvaks prohvetluseks. Nimelt kui te midagi kardate, et juhtub ja seda ka väljendate, siis võibki see lõpuks tõeks osutuda. Kui olete mehe suhtes niikuinii usaldamatu, kontrollite teda, näitate välja, et teil on hirm, siis põhimõtteliselt käitute nii nagu juba arvestaksite sellega, et ta petab teid või on seda teinud. Mehel on siis valida, kas ta jätkuvalt väidab teile, et petmist pole (enam) olnud ning on solvunud, et te teda ei usu või lõpuks petabki, sest niikuinii te arvate, et ta seda teeb — olgu siis vähemalt asja eest. Selline on inimeste psühholoogia. Samas mõistan, et usaldus on kerge kaduma ja raske (taas)tekkima.
Ehk on natuke naiivsetel inimestel isegi kergem elada, sest kahtlused ja kõhklused närivad hinge. Kui midagi jubedat tulebki välja, siis vähemalt enne seda oli elu hea rahulik.
Esimese loo puhul võib tunnustada meest aususe eest. Ehk ta tõesti mõtleb sellele, kuidas teistega oleks ning jagas seda partneriga. See võib tähendada, et teil on lähedane suhe, mis väljendub oma sisemaailma jagamises teisega. Miks on teil raske uskuda, et on teatud fantaasiad, mille teostamist ei aetagi taga? Pakun teile nii arutledes alternatiivset käsitlust teemast.
Teise loo puhul sooviks teada, miks mees valetab? Vahest tehakse seda heas usus, et nii ei saa naine haiget. Kui petmine on toimunud ning mees situatsioonis, kus naine võiks seda taaskord kahtlustada, siis ehk ei taha mees, et naine asjata muretseks ning käibki välja hädavale, et on sõbra pool. Ma ei õigusta sellist käitumist, aga hea oleks teada, miks ta nii teeb ja võib-olla ei ole see nii nagu teie hetkel arvate. Kui teine inimene on teie usaldust kuritarvitanud, siis natuke mitmeti mõistetavas situatsioonis tuleb teie negatiivne hoiak tema suhtes automaatselt ehk siis pigem usute, et ta teeb seda jälle, kui et ta tegelikult on hea mees, lihtsalt üks kord libastus.
On mõistlik, et kaalute oma suhte jätkusuutlikkust enne teise lapse soetamist. Kui paarisuhe on korras, on ka lastel hea kasvada ning teil kergem neid kasvatada.
Petmine võib väljendada soovi suhtest väljuda. Kui ise seda millegipärast ei suuda või ei oska teha, siis võib tekitada olukorra, kus ehk teine pool selle ise välja käib. Oluline on uurida petmise tähendust teie suhte kontekstis. Tore, et saate omavahel rasketel teemadel rääkida ning näete tema käitumises muutust — see annab lootust, et teie suhe on muutunud ning ehk on sellega muutunud ka asjaolud, miks petmine aset leidis.
Tahaks arvata, et kuigi petmine on tihti seotud partnerite vahelise suhte probleemiga on siis kui hetk käes siiski inimese enda valik, kuidas ta käitub mitte ainult teise suhtes, vaid ka enda suhtes. Isegi kui teie suhted on väga probleemsed ning üks mõtleb suhte lõpetamise peale, ei pea see enne viima petmiseni. On neid, kes seda teevad ning neid, kes siiski otsustavad suhtes olles kaasale truuks jääda. Igal juhul kui mõistate, miks midagi juhtus, on suurem võimalus seda tulevikus vältida.

Ilmus 5.10.12 lehel naistekas.delfi.ee

Mehest targem

Minu mure on teistega võrreldes kindlasti väiksem, võib-olla isegi pseudoprobleem. Mees on mul väga hea (ei hakka kõiki omadusi üles loetlema, aga ühesõnaga hoolimise, usaldamise, teineteisega mittearvestamise jms. probleeme pole), aga tunnen, et olen mehest üle. Sõna otseses mõttes. Kui millestki räägime, tean alati antud teemast palju rohkem, saan vist paremini inimestega läbi ka, mul on suur tutvusringkond. Alati, kui midagi on vaja, leian mina vajaliku asja/info. Seda on raske kirjeldada, oleksin justkui elukogenum, kuigi mees on minust natuke vanem. Mina olen meil tuntavalt nö. eestvedaja, organiseerija. Mees ei ole madala intelligentsiga ega loll, ta just väga püüab ja on mitu korda öelnud, et ta tunneb end minu kõrval lollina ja üritab mulle “järele jõuda”, kuigi ma ise pole talle märkusi teinud. Tal on edukas karjäär, ta on elektriinsener ja ülikoolikraad on ka üks aste kõrgem, kui minu oma. Ta on väga hooliv ja tark inimene tegelikult, aga see asi tekitab meil varjatud pingeid. Ebameeldiv on see tegelikult mõlemale, tema tunneb end halvasti. Mina otseselt end halvasti ei tunne, aga pigem veidralt, et olen ise “mees majas” ja tunnen ka mehe pahameelt (mitte minu pihta vaid selle olukorra pihta). Sarnaseid lugusid lugedes täheldasin, et enamasti soovitatakse naisel lihtsalt olla naiselik ja “lasta mehel mees olla”, aga minu puhul selline asi eriti ei tööta, kui mees tahab mees olla, siis olgu ise mees, mitte nii, et mina pean end meelega ohmuks ja saamatumaks tegema, kui ma tegelikult olen. Kindlasti ei hakka ma tagasihoidlikumalt käituma, see oleks kogu minu olemuse ja iseloomu allasurumine suhte nimel. Mainin veelkord, et probleem valmistab rohkem meelehärmi mehele. Oleme asjast rääkinud küll, aga miski eriti ei muutu. Tema on küll väga pädev oma erialas, aga lihtsalt ei loe nii palju uudiseid/raamatuid kui mina, ei ole ühiskondlikult nii aktiivne jne. Selline loll olukord, mingit lahkuminemise juttu ei ole meil olnud, muidu on kõik hea ja harmooniline, aga mõtlen ise vaikselt, et kas nii jääbki... Ma ei ole ka kergekäeline suhtest lahkuja, sest mõistan, et tegemist on väga hea mehega. Loodan, et tal ei teki mingit sügavamat alaväärsuskompleksi. Kas ainus lahendus on see, et mõlemad pooled lihtsalt lepivad olukorraga?
Tundub, et olete mõlemad võtnud omaks teie suhte kirjelduse, et naine on „mees majas”. Miks? Kellele seda vaja on? Kas keegi tunneb ennast seeläbi paremini ja vajab seda või halvemini ja vajab seda? Kui teie olete eestvedaja ja organiseerija, siis see on ehk teie temperamenditüübile omane ning samas mitteomane teie mehele. Kes ütles, et liider peab mees olema ja kui ta ei ole, siis miks peaks ta ennast sellepärast halvasti tundma ning naine ennast veidralt tundma. Kirjutate, et teate jututeemadest rohkem kui tema. Kes teemasid valib, kas teie? Kindlasti on teemasid, mida tema teab paremini nt kasvõi oma eriala raames, aga ehk ei võta ta seda nii tihti jutuks.
Mina näen teid, kui teineteist täiendavat paari, kes tegelikult toimib hästi ja on suhtena jätkusuutlik. Tegelikult kirjutategi, et suurt muret ei ole. Kas kujutate ette elu mehega, kes siis kui teie hakkate midagi organiseerima, hakkab teiega konkureerima ning tahab ka kohe midagi korraldada. Kui üks on sotsiaalselt aktiivne, siis teine võikski olla natuke introvertsem. Muidu on mõlemad oma sõpradega toimetamas ning on vähem aega teineteise jaoks ning kaugenemine ohustamas. Mina ütleks mehele, et ärgu püüdku olla keegi teine. Teil ei ole vaja teistsugust ennast ju enda kõrvale või kuidas. Las ta olla täpselt selline nagu tal hästi välja tuleb ning küll leiate mitmeid omadusi, mis väga väärt on. Olete neid kuhjaga väljagi toonud — hooliv, tark, haritud, edukas, teisega arvestav jne. Igaüks võiks kasutada oma tugevusi. Kui teil on kerge ühiseid üritusi planeerida, siis tehke seda. Ei maksa stressi tekitada sellega, et jääte ootama, et mees seda teeks. Üks inimene reeglina ei suuda kõiki teise vajadusi rahuldada ning temalt seda oodata oleks idealistlik. Kui soovite aegajalt vestelda teatud teemadel, mis teie mehele kaugeks jäävad, siis ehk saate rääkida mõne sõbrannaga.
Kui ütlete, et tema on see, kes ennast vahest alaväärsena tunneb, siis saate teie teda aidata, kiites neid asju, mis hästi on ja tema panust suhtesse. Kas ehk on tema see, kes teid lohutab, kui oma aktiivsest elust hetkeks väsite, rahustab, kui mõni asi marru ajab, pakub tuge kui endast väljas olete? Võite ka nii mõelda, et ilma temata ei saaks teie olla see, kes olete.

ilmus Q ja A rubriigis Delfi Naistekas 8.10.12

Suhtetüdimus

Kõigile küsijatele annan teada, et mina pole suhteekspert. Hoopis teie olete! Kõik te teate kõige paremini oma suhte kes-kus-kuidas-millal aspekte ning neid ei suuda kunagi teisele 100% edasi anda. Psühhoterepaudi töö toimub kohtumisega, kus on hea, kui osalevad kõik probleemiga seotud isikud. Siis saab igaüks enda eest rääkida ja oma käsitlust reaalsusest kirjeldada, samuti saan mina jälgida inimeste kehakeelt ning kokku moodustub juba palju informatiivsem pilt. Lühikese kirja teel ühe inimese lugu lugedes, on mul väga piiratud võimalused teile nõu anda, aga saan seda teha üldisel tasandil ja saan ka pakkuda välja võimalikke stsenaariume ja vastuseid, millest teie ise siis valite, kas need teile sobivad.

Oleme umbes 3 aastat koos olnud. Viimane aasta on üsna raske olnud ja suhe on palju kannatada saanud. Nüüd on mees segaduses. Mida saan mina sellises olukorras teha? Kahtleb, kas mina olen talle ikka õige. Vist eriti midagi? Või on mingeid võtteid, mida saaksin talle soovitada, et ta endas selgusele jõuaks? Olen äraootaval seisukohal…ei suuda temaga kohtudagi enam, liiga valus on selline olukord. Kuidas ma käituma peaksin? Kahtlused on olnud juba mitu kuud vahelduva eduga. Selgusele jõudmine ei tohiks ju nii kaua ka aega võtta. Palju ma talle veel aega peaksin andma? Asi tundub halb, nii kaua ei tohiks vist kahtlusi olla..aga millegipärast ma ikka loodan. Selline kahevahel olek on nii väsitav lihtsalt.

Tahaks kohe küsida, mida see tähendab, et suhe on raske olnud ja palju kannatada saanud, mis on juhtunud? Ehk peitub selles ka osa vastusest. Ei tea ka, kas elate koos, kuigi ridade vahelt võiks nagu välja lugeda, et te pole elukaaslased. Millal kahtlused algasid? Mis siis veel toimus? Mida teie olete sellega seoses teinud peale ootamise? Kahtlus, kas olete õige sisaldab kindlasti ka konkreetsemaid näiteid, mida te pole välja toonud, aga mis võivad olla nõuandmisel olulised.

Tavaliselt kestab tundmaõppimise ja nurkade lihvimise periood umbes kaks aastat, aga eks see ole pikem, kui pidevalt koos ei olda. Põhimõtteliselt on võimalik, et kui armumisperiood läbi on saanud ja inimene sinu ees on sellisena nagu ta ongi ehk siis koos oma helge poole ja ebasoovitavate omadustega, siis tekibki valikukoht, kas tahan sama inimesega jätkata. Ei oska öelda, kas see pädeb hetkel teie suhte kohta.

Kui üldistada, siis loomulikult on kehva olla ootepositsioonil, aga miks te olete sellega nõus? Kommunikatsiooniteooria kohaselt kui üks midagi ütleb, siis ta määratleb sellega nende suhet ja teisel on võimalus kas selline määratlus vastu võtta või tagasi lükata. Teie loo puhul on mees öelnud, et ta kahtleb, kas olete see õige ja te olete selle vastu võtnud ehk siis ootate, et ta selgusele jõuaks. Ega ainult mehel pole õigus teie suhte osas otsustada, vaid teil ikka ka. Mis siis juhtuks, kui te ütleksite nüüd ise, et sa võid küll kaaluda, aga mina otsustan, et mina rohkem oodata ei taha ning ei taha olla koos sellega, kes minus kahtleb? Kui te siiralt oma sõnumi edastaksite, mida siis mees teeks? Või kardate sellist mõnes mõttes ultimaatumit esitada, sest aimate, et siis ta lahkub ning vähemalt praeguses seisus on ta teil olemas.

On inimesi, kes enne oluliste otsuse tegemist vaagivad pikalt, koguvad fakte, analüüsivad plusse ja miinuseid. Kas teie kaasa on ka selline? Kui jah, siis iseenesest oleks ju tore, kui talle anda aega suhte tuleviku osas otsuse tegemiseks, aga küsige temalt, kaua ta aega vajab ja las ta ise ütleb, siis tähtaja, mille eel te tal rahulikult mõelda lasete. Kui ta siis otsustab teie kasuks, võiks see ju olla turvatunnet tekitav. Loomulikult võite ka küsida, kas teie saate kuidagi aidata tal otsust teha. Ma ei pea silmas seda, et hakkate erinevaid osavusteste läbima, aga ehk on praegu käes see murdepunkt, et kas ma tahan seda naist endal kõrvale ka vanast peast ning ehk on mõned põhimõtted ja väärtushinnangud veel ebaselged st kommunikeerimata. Tore oleks, kui suhte jätkamise või lõpetamise otsus tehakse ühiselt. Siis on mõlemal kergem edasi liikuda olgu see siis koos või eraldi.

Mina tahaks teada, kuidas endas selgusele jõuda…ma ei tea enam, kas ma tahan selle mehega koos olla, aga lahkuminekumõte on ka hirmutav, samas temaga koos olemine ajab mind hulluks. kuidas ma tean, et tema on minu jaoks see õige?

Kas usute, et on olemas üks ja õige? Või et on olemas palju inimesi, kes võiks meile partneriks olla ning kellest osa meile meeldib ja osa mitte nii väga. Kui usute, et on olemas üks ja õige, siis loomulikult on lahkumineku mõte hirmutav, sest kui tema võib TEMA olla, siis see tähendaks ju, et keegi teine seda enam olla ei saa ning olete oma ainsa võimaluse nö tuulde lasknud. Kui usute teist varianti, siis usute tõenäoliselt ka seda, et suhe vajab tööd, sest pole olemas ideaalset sobivust, peab olema kannatlik, tolerantne, koostööaldis.

Mida tähendab, et ta ajab teid hulluks? Kas see on kogu aeg nii olnud? Kas olete juba sisimas otsustanud, et lahkuminek oleks parem, aga nagu kirjeldate, on see teostuseks liig hirmutav? Tihti tullakse vastuvõtule sarnase teemaga ning sisimas ehk isegi alateadlikult ollakse juba ühe variandi poolt, aga ühel või teisel põhjusel seda välja ei öelda. Ehk loodetakse, et terapeut seda teeks, et siis saaks endale, aga miks mitte ka partnerile öelda, et professionaal arvas nii ja kes tema vastu saab.

Kui pikad on olnud teie eelmised suhted ning kuidas on need lõppenud? Kas nemad ajasid ka teid lõpuks hulluks? Senise käitumismustri uurimine on kindlasti see, mida me kohtumisel teeksime.

Mitteotsustamine on ka otsus — see on otsus jätkata hetkel veel nii nagu on. Vahest on see hea ja vajalik, sest paremat varianti pole veel selgunud. Kindlasti on hea pigem kaaluda kui teha üks päev üks, teine päev teine otsus, mis tõenäoliselt oleks emotsionaalselt kurnav nii teile kui partnerile.

Olen oma mehega nüüdseks üle 3 aasta koos olnud. Meil on tore ja tragi 2,5 a poeg. Pärast lapse sündi muutus mehe käitumine täielikult. Oleme mõlemad üksteisele häirivaid asju teinud. Meie suhe on olnud nagu vahetustega — kord jookseb üks pool teise järel, samal ajal teine on ükskõiksem. Nüüd hiljaaegu ma mõistsin LÕPUKS, et selline ei tohi suhe olla. Kas oleme mõlemad asja juures või lähme lahku. Hiljaaegu oli tal ka töökaaslasega üsnagi minu jaoks häirivaid vestlusi (meilid, sõnumid) ja ma ei suuda rahus olla.. Eriti kuna minu vastu on ta nii ükskõikne ja lausa pahatahtik. Lahku minemise välja pakun öeldakse, et ise tead mis teed.. Tundub, et enda soove tal üldse ei ole. Töölt koju tuleb ka korra, ülejäänud aja veedab sõpradega. Muidugi hoolib ta lapsest ja tegeleb temaga ka aga mina? Tullakse õhtul koju ja siis nii väsinud, et ei ole aega minuga rääkidagi. Mul on paha tunne juba tema ja ta töökaaslase pärast ja lisaks veel meie probleemid, mitte ühestki eelnimetatud probleemist ta rääkida ei taha.. Pidavat talle närvidele käima, kuid minu arust ilma rääkimata asju korda ei saa. Mida ma siis tegema peaksin?

Kui ma saan õigesti aru, siis saite lapse suhteliselt suhte alguses. Kui paar kokku saab, siis läheb neil umbes kaks aastat aega, et oma „suhtetantsu” sujuvalt tantsima õppida. Kui see õnnestub, siis on see hea vundament, millele rajada pere lapsega. See aitab lapse esimesel kahel aastal, mida peetakse eriti raskeks, paaril ühist asja ajada ja teineteisest endiselt hoolida. Teil sattus teineteise tundmaõppimine ja kolmikuna toimima õppimine ühele ajale, mis tekitab suure pinge ja võib olla konfliktide allikaks. Lapse sündides elu muutub, tulevad uued rollid ja ehk ka uued rollijaotused, ehk peab mõnest asjast loobuma, ehk peab midagi uut õppima. Probleem võib tekkida, kui üks või mõlemad ei oska või ei suuda uue eluga toime tulla. Püütakse teha neid asju, mida siis, kui oldi veel kahekesi ning ollakse pahased, kui ikkagi ei vasta soovitu tegelikkusele. On võimalik, et vajate abi oma uue elu korraldamisel.

Mis teid koos hoiab? Küsin seda sellepärast, et mainisite, et kord jookseb üks teisel järel, kord teine. Sellest jääb mulje nagu tegemist on mõneti põneva mänguga ning testiga kui-palju-ma-talle-korda-lähen. Kas jagate ühiseid põhiväärtusi? Kas näete teineteist abikaasadena kogu eluks? Sellest peab rääkima, sest teie ei näe tema sisse ja vastupidi. Kas poleks tore, kui vestluse käigus selguks, et teie eeldasite valesti ja tema mõistis teid valesti ning tegelikult saab kõik korda! Uskumatult tihti muutuvad probleemid meist suuremaks, kui omavaheline kommunikatsioon puudulik on. Hea on valida hetk, mil mõlemad on rahulikud ja tore oleks, kui tuju oleks hea. Kui torm juba tulekul, siis saavad emotsioonid võimust ning arutelu jääb soiku. Kindlasti on abiks Gordoni mina-keele kasutamine. See tähendab, et mitte te ei räägi, mida kõike tema valesti teeb, vaid mida teie tunnete ja vajate. See võimaldab teie juttu tajuda muudmoodi kui rünnakuna, mistõttu ehk ei asu teine kaitsepositsioonile hakates teid vastu süüdistama või ei lähe sõnatult ära teise tuppa. Kui arvate, et jutuajamine paisuks tüliks ning te ei saaks rahulikult kõike välja öelda, siis võite ka kirja kirjutada.

Ilmusid 28.09.12 http://naistekas.delfi.ee/

Lahenduseni läbi pereteraapia (intervjuu)

Kellel ja millal on abi pereteraapiast? Kliiniline psühholoog Harri Küünarpuu aitab leida vastust.

Kui ühel uksel on silt „psühholoog“ ja teisel “psühhoterapeut“, siis mis on kummagi ukse taga?

Psühhoterapeutideks on reeglina kliinilised psühholoogid või psühhiaatrid psühhoteraapia-alase lisapädevusega. Perekonnapsühhoterapeudiks saab see, kes lisaks kliinilisele psühholoogi erialale läbinud ka psühhoteraapia-alase koolituse. Või psühhiaater, kes on lisaks arsti erialale lõpetanud ka mainitud täiendkoolituse. Lisaks pereteraapiale on Eestis teraapia kliinilises töös tunnustatud suundadena esindatud ka psühhoanalüütiline ja kognitiiv-käitumuslik teraapia.

Perekonnapsühhoterapeut lähtub eeldusest, et pereliikmed mõjutavad üksteist, kas seetõttu kohtutakse tihti terve perega? Miks soovitate tulla paaril või perel koos?

Suhetest rääkimine puudutab mitmeid isikuid ja isegi kui olude sunnil käiakse üksi, aetakse juttu nii, nagu teine inimene oleks seal juures  - püütakse arvata, mida tema teatud teema kohta arvaks, mida teeks. Loomulikult on tulemuslikum, kui saab juuresolevalt inimeselt küsida tema mõtteid. Kohtuda ja rääkida tuleb nendega, kelle vahel suhe raske on: ema-laps, tütar-ema, õpetaja-laps-vanem. Perekonnapsühhoteraapia eelduseks on see, et probleem on inimeste vahel, mitte kellegi sees.

Eestis on pigem naised psühholoogid ja terapeudid. Kas mehed teevad teraapiat teistmoodi?

Iga terapeut töötab isemoodi, isiksuse eripäradel on alati määrav osa protsessi kulus. Seega pole sugu niivõrd oluline kuivõrd inimene ise. Samas võivad kliendid ühte või teist sugu eelistada - näiteks tihti mehed tulevad mehega asju ajama, sest lasteaiast saadik on asjatundjad, kellega neil tegemist olnud, reeglina naised.

 
Aga väidetavalt reeglina on naistel arenenum emaaptiavõime?

Kui mees on psühhoterapeudi kutse valinud, siis on ta ka empaatilisem kui see, kes valis inseneri eriala. Empaatia ei ole ainult naistele reserveeritud omadus.

On olnud juhtumeid, et mees tormab juba poole pealt terapeudi uksest välja ning naine lahkub lõpus nuttes. Kuidas tunda ära head seanssi ja head terapeuti?

Tegelikult ei ole hea, kui kirjeldatud stsenaarium juhtuks. Sellisel juhul peaks enne lõpetamist inimesed maha rahustama ning arutama läbi nende emotsioonide tähendused. Teraapia ei pea valu tegema, vaid peab avama inimesele uusi vaatenurki  enda ja oma suhete kohta. Edukus ja progress ei ole see, kui palju keegi haiget saab. Ei saa öelda ka, et teraapia on mõnus, sest selle käigus võid avastada enda kohta ka ehmatavat. Aga see peaks kaasa tooma arengu.

Ma ei tea, milline on hea seanss. Igaüks otsib midagi kindlat – ja kas selle leiab, see info tihti terapeudini ei jõua. Me ei saa pahatihti teada, mis kliendi/patsiendi peas toimub. Võib-olla peabki edukale seansile eelnema mitu nn mitteedukat seanssi, tekkima hulk materjali ja mõtteid. Edu sõltub kliendi valmisolekust midagi vastu võtta ja enda kohta avaldada. Kliendid koos terepeudiga teevad koostöös seansi edukaks. Kui perekond pole valmis oma teemadega tegelema või tahab mingit spetsiifilist tulemust saavutada, võib edu võtta kaua aega. Tihti pole inimestel kannatust tulemust oodata...

Heal terapeudil peab olema seljataga korralik täiendkoolitus, aga ka ainuüksi see ei anna garantiid. Hea terapeut on see, kellega koostöö kliendile sobib ja kellega on hea kontakt. Kui klient usub, et saab abi, siis saab ka. Kliendi usaldus terapeudi vastu määrab tulemuse.

Kui kaua oled juba psühholoogi ja terapeudi tööd teinud?

Alustasin tänase nimetusega Tallinna Ülikoolis Henn Mikkini juhitud suhtlemispsühholoogia laboris, kus tegime suhtlemistreeninguid videotagasiside meetodil. Tol ajal oli levinud grupipsühhoteraapia. 1989.a. suvel viis üks konverents kokku Rootsi väliseestlasest pereterapeudi Jüri Männikuga, kelle kutsusime  oma eriala endisele kodumaale õpetama. Lõpetajatest hakkasid 1993 Tallinnas ise õpetama Katrin ja Harri Küünarpuu ning Tartus teiste hulgas Kiira Järv, Aita Keerberg ning Ülle Luts. Paralleelselt hakati ka õpitut praktiseerima.

Kuivõrd on kliendi profiil võrreldes sinu töö algusaastatega muutunud?

Algul olid initsiaatorid naised, viimase kümne aasta jooksul on meeste algatus suurenenud. Pereteraapia on muutunud populaarsemaks, inimesed leiavad sellest rohkem abi. Algusaastatel oldi kartlikud ja hoiakuga, et kuidas me läheme võõra inimese juurde oma asju arutama. Vähemalt viimased kümme aastat tullakse ilma mainitud hirmuta. Sagenenud on hoiak, et pigem räägimegi võõrastega, sest omavahel ei saa räägitud. Tõsi küll, tihti tullakse pisut hiljavõitu...

Millal oleks õige aeg teraapiasse tulla?

Niipea, kui suhtes on probleemid kas paaril omavahel või lastega. Kui teraapias õpitakse probleeme lahendama, siis uute probleemide tekkimisel suudetakse ise oma raskustega toime tulla.

Millised probleemid on töös ette tulnud ja tulevad nüüd?

Probleemid on samad - suhteprobleemid, mida inimene oma elus kogeda võib. Kellelgi on abieluväline suhe, mees ei räägi minuga, mees ei pane tähele, lapsed käituvad halvasti. Suhteprobleemide väljendusviisid võivad muutuda, võivad muutuda asjaolud, mille kaudu need valjenduvad, kuid sisuliselt on alati tegemist mingisuguste raskustega suhetes.

Kas masu ajal ei olnud näha töökaotusest tingitud suhteprobleemide tõusu?

Tõepoolest oli rohkem juhtumeid, kus mees kaotas töö, sellega oma toitja rolli, tundis naise kriitikat, oli deperessioonis.. Aga domineeriv see ei olnud.

Kas on tajutav erinev suhtumine teraapiasse erinevate vanusegruppide poolt ?

Nooremad inimesed on teraapia kergemini omaks võtnud. Neile näib loomulikum tulla oma asju kellegagi arutama. Vanematel inimestel on keerulisem oma suhete ja elu üle kõnelda kellegagi peale sõprade.

Mis teraapias toimub, et see võiks olla tõhusam kui näiteks sõbrannaga rääkimine?

Terapeut ei ole ei sõber ega sõbranna. Sõber on sõbra poolt ja kinnitavad tema vaatekohta, ütleb, et sul on õigus ja teine on paha. Terapeut on erapooletu - tervema ja paremini toimiva suhte poolt. Terapeut oskab otsida ideid probleemide lahenduseks väljaspool konkreetsete inimeste elu raami, millest endal ja sõpradel on raske välja saada.

Kas terapeut on nagu advokaat, mis puudutab saladuse hoidmist?

Kahtlemata. Saladus on töö eetikakoodeksiga, ka andmekaitse seaduse ja psühhiaatriaseadusega määratud. Terapeut ei tohi kolmandale isikutele rääkida seansi kestel räägitust, välja arvatud juhul, kui klient annab selleks kirjaliku nõusoleku. Seega kui meediaväljaandes ilmub juhtumi kirjeldus, siis on klient selle heaks kiitnud. Kliendid ise võivad arutatut jagada sh ajakirjandusega, aga terapeudil ei ole õigust juhtunut kommenteerida või oma vaatekohta esitada.

Tihti küsitakse nõu, mida teha, aga terapeudid eelistavad seda mitte anda. Miks?

Kuna see nõu tuleneb minu elukogemustest ja minu teadmistest ja vaadetest elule. See ei pruugi küsijale üldse sobida. Parem on, kui leiame nõu üheskoos ühise arutelu käigus.

Ilmus augustikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".

Uues suhtes vana kallimaga

Viimasel ajal olen oma töös märganud tendentsi, et mitmed paarid tahavad taas kokku saada või on saanudki, kes kunagi juba olid pikemalt koos.  Lugejatega olid nõus oma kogemusi jagama Pille (25) ja Tarmo (26) (nimed muudetud).

Pille seletas, et sai Tarmoga kokku juba keskkoolis, mil nad käisid ühes klassis. Alul olid nad parimad sõbrad ja lõpuklassiks kasvasid paariks. Mõlemad kirjeldasid oma armumistunnet tugeva ja sügavana ning see hoidis neid koos neli aastat. Siis aga hakkas Pille märkama teisi noormehi enda ümber kusjuures mõni neist tundus naljakam, veetlevam, targem, huvitavam kui Tarmo. Tekkis hirm, et kas tõesti peab ta ühe mehega elu lõpuni koos olema ning ei koge enam seda avastamisrõõmu, erutust ja põnevust, mida Tarmoga nende suhte alguses. Viies suhteaasta möödus kahtluste ja kõhklustega ning kui Pille oli lõpuks valmis neid mehega jagama,  tekkisid neil tülid põhjuseks eelkõige Tarmo armukadedus- ning aegajalt ka enesehaletsushood. Asi kulmineerus sellega, et Pille küsis, kas Tarmo tahab oodata, kuni tüdruk eksperimenteerib ja elu teisi võimalusi katsetab, aga Tarmo jaoks oleks see olnud liialt isekas ning valis ehk hetkel valusama variandi – nad läksid lahku. Nii kaua kui mõlemad vallalised olid, suheldi mõõdukalt edasi, seda enam, et sõpruskond oli sama, kuid kui Tarmo (jah just nimelt hoopis tema) leidis uue kaaslase, nende kohtumised katkesid. Nii möödus kaks aastat. 

Edasi jutustas Tarmo, et ühel päeval sai ta tuttavalt numbrilt telefonikõne ning oli siiralt üllatunud, kui Pille tegi ettepaneku kohvikusse minna ja natuke lobiseda. Tarmo läks hea meelga ja parajalt uudishimulikuna. Ei läinud kaua aega, kui Pille tunnistas, et igatseb Tarmot ning et pole tegelikult selle kahe aasta jooksul paremat partnerit leidnud. Mehe esimene reaktsioon oli meeldiv üllatus, siis  aga sai ta kurjaks, et miks siis Pille rikkus kõik ilusa ära. Vestlus jätkus ning ka Tarmo avaldas, et ega tema praegune suhe pole nii kuum kuigi jah ega midagi otseselt halvasti ka pole. Nad meenutasid koosveedetuid suveseiklusi ning talvenaudinguid ning jõudsin aruteluni, kas võiks ehk uuesti proovida. Juba samal õhtul tegi Tarmo oma kaasale teatavaks, et esimene armastus ei ole ununenud ning ta võlgneb endale, et vaadata, kas nad võiks taas õnnelikuna koos paarisuhtes olla. 

Minu juurde jõudsid noored siis, kui pärast poolt aastat taas koos olemist ja elamist, ei tundnud kumbki, et suhe on selline nagu kunagi minevikus, olid seetõttu pettunud ning kaalusid lahkuminekut. 

Teise loo jagajad  on Virve (38) ja Aadu (45) (nimed muudetud), kes said kokku pärast ebaõnnestunud suhteid, nii et „turuseis“ oli mõlemil teada. Tekkis veendumus, et  teine on puuduv osa tervikust ning valmisolek oma elu jagada.  Nad olid koos kuus aastat ning said ühiselt ka lapse. Mees rääkis avameelselt, kuidas viimasel aastal käis naine talle närvidele, sest pidevalt näägutas ning polnud millegagi rahul. Mees otsis lohutust ja mõistmist armukese juures, millest aga naine teada sai ning mehe nende kodust ja oma elust välja ajas. Laps jäi ema juurde ning tema kohtumised isaga jätkusid. Möödus pooleteist aastat. Naise viha rauges ja aegajalt olid tal eksiga toredad jutuajamised kohvitassi taga, kui too last tõi või viis. Mõnikord tuli endine kaasa appi mööbli kokku monteerima ja talviselt külmunud toru sulatama kuni ükskord ei tahtnud enam ära minna. Aadu sõnul pettus ta uues suhtes ning soovis lapse ema juurde tagasi kolida, et koos taas pere olla. Mina kohtusin mõlemaga siis, kui naine kaalus kas seda lubada. Virve pelgas ja rääkis kujundlikult katkisest vaasist, mida ei saa kunagi päris terveks teha, sest praod jäävad ikka alles. Ta küsis, mis välistab sama situatsiooni st mehe kõrvalsuhte tekkimise tulevikus ja lisas, et tema seda alandust ja valu küll uuesti läbi teha ei soovi. Samas tõdes ta, et lapsele võiks see jällegi hea olla, kui isa-ema koos ühe katuse all elavad.  Ehk oleks see rohi üksinduse vastu, mida ta tundis –ikkagi parem tuttav mees, kui uuega suhet alustada. Kas need on piisavad põhjused, et kokku saada või vastupidi lõplikult romantiline suhe maha matta, küsisid Aadu ja Virve.

Kui esimene armumine möödub ja nö silmaklapid langevad, siis on võimalik, et üks või mõlemad pooled soovivad suhte lõpetada. Argipäev ehmatab ning erineb piisavalt liblikad-kõhus tundest, et endalt küsida, kas see on ikka see Õige. Kas see on hea suhe, kui peab pingutama? Olen nõus, et kui algusest peale on väga raske ennast mõistetavaks teha, huumorimeel erineb kardinaalselt, partneril pole samu tõekspidamisi sulle kõige olulisemates asjades, siis ehk hea seks või suur rahakott ei ole piisav pikaajaliseks õnnelikuks suhteks. Kõik kes alul sümpaatsed on või kirge tekitavad, ei pea tingimata olema abikaasa kandidaadid. Kindlasti aga ei tasu arvata, et Õigega arusaamatusi ette ei tule.  Seega, kas jätkata selle inimesega, kes lisaks armastusväärsusele on ka vahest ülimalt vihaleajav ja ärritav? Kindlasti on neil kergem jätkata, kellel on eeskujuks ees ühe paari pikk ja piisavalt rahuldustpakkuv kooselu. Ka neil on kergem jätkata, kes usuvad, et armastus muutub, aga pole seetõttu vähem pakkuvam. Kui kuklas tiksub madalast enesehinnangust tulev alateadlik hirm, siis võib lahkuminek toimuda sellepärast, et mitte tulevikus ise saada majajäätuks. Tänapäeval on ka täiesti loomulik, et noored tahavad olla piisavalt vabad, et oma piire katsetada ning kogeda erinevaid tundeid, et lõpuks mõista armastuse tähendust.

Kui paar on ükskõik millisel põhjusel lahku läinud, siis võivad nende suhted üllataval kombel mingi aja möödudes muutuda paremaks, kui need olid koos olles. Nimelt pole siis nende vahel enam teatud kohustusi, millest muidu tülid võivad tekkida a la sa käid liiga palju ilma minuta väljas, sa ei tegele õhtul piisavalt lapsega, sa ei tee mulle piisavalt kingitusi, sa ei anna mulle piisavalt hingamisruumi jne. On võimalik suhelda taas inimese helgema poolega ja siis kui tal on hea tuju ning pole ime, kui küsidki endalt, et miks me ometi lahku läksime, ta on ju nii normaalne või lausa tore. Mida paksema unustuste tolmukorra alla jäävad nägelused ja kismad, seda rohkem võib pinnale jääda kõik ilus. Iseenesest pole selles midagi halba, aga selle põhjal otsust uuesti kokku saada, on ehk ennatlik. Alati tuleb näha inimest tervikuna.

Kui taas pärast pikemat pausi kokku saada võiks alustada nagu uue suhte puhul käimisest ja teineteise tundma õppimisest. See võib tunduda jabur soovitus, aga inimesed küpsevad ja muutuvad ning enne pühendumist võiks teada saada, kes see inimene nüüd on. Samuti võimaldab see osadel omadustel ja tegudel, mis enne häirisid taasavalduda ning kumbki saab tunnetada, kuivõrd nad on valmis nendega seekord leppima. On võimalik, et pärast luhtunud suhet, korrigeeritakse oma ootusi suhtele ning ei oodata kuud-päikest ega ideaalset liitu.

Kui keegi peab päevikut, siis on hea vanu sissekandeid lehitseda ning mõelda, kas toonased kurtmised olid niisama vingumised või võiksid need uuesti saatuslikuks saada. Meenuta põhjuseid miks lahku läksite ning püüa analüüsida, kas need võiksid alles olla. Ka selleks on kurameerimise faasi taasläbimine hea. Esimese loo Pille uudishimu rauges mistõttu kui ainult selle põhjal otsustada, siis ei pruugi suhte taastamine olla hukule määratud. Virve luges oma salamõtteid ning leidis, et kui Aaduga uuesti proovida, siis enne peaks palju teemasid läbi käima, et tulevikus deja vu-d ära hoida. Nad otsustasid teraapias arutada kodust rollijaotust, hoolivuse väljendamist ning oma vajadustest teistele teadaandmisest.  Nimelt arvas Virve, et kogu kodune elu oli tema peal, mistõttu tal oli pidev stress ning ka arvamus, et mees temast ei hooli – näeb, kuidas teine vaikselt kannatab ja laseb sel toimuda. Mees aga arvas, et naisele meeldib olla kodus perepea, püüdis eest ära hoida ja mitte segada. Virve oli sellisest tõlgendusest jahmnud, aga mõistis, et ka nii võis tõesti situatsiooni mõista.

Ohumärk on see, kui üks pooltest ütleb, et tahab vanu häid aegu tagasi. Mina julgen küll väita, et minevikku ei saa kunagi tagasi minna ning täpselt samu tundeid kogeda seetõttu ka mitte. Saab midagi peale hakata tänases hetkes ning vaadata-planeerida tulevikku. See aga ei pruugi tähendada, et kõik käesolev või tulevane ei võiks olla sama ilus ning tundeküllane, kui see kunagi oli.

Hästi oluline on suhte, nii uue kui vana, alustamise puhul see, et tuntakse iseennast –kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu põhiväärtused, unistused, vajadused.  On neid, kes teavad, mida ja keda nad ei taha nt nagu Tarmo mingil hetkel jõudis tundmuseni, et uus naine pole õige kaaslane, kuid rahuldust pakkuva suhte jaoks peaks ikkagi teadma ka mida ja keda tahad ning see algab enesetundmisest.  Võib lugeda raamatuid, käia loengutel, rääkida sõpradega, kes on meile heaks peegliks, niisama vaikuses näiteks looduses mõtiskleda ja mediteerida – variante endani jõudmiseks on palju. Kõige parem on alustada suhet siis, kui tunned, et  saad ka ilma Temata ennast rõõmsana tunda, Tema aga on justkui kingitus – kirss tordil.

Mis puutub konkreetse loo paaridesse, siis Pille ja Tarmo läksid lahku. Nad tundsid, et tahavad siiski elult erinevaid asju ning neile sobib sõprus paremini. Pillel on uus kallim ning lootused on suured, Tarmo kohta info puudub. Pille on rõõmus, et proovis Tarmoga uuesti, sest nüüd ei kripelda, et mis oleks saanud kui.... Samas tõdes ta, et praegune suhe on nii palju parem, kui ta oleks osanud soovida mistõttu tema jaoks oli lahkuminek kokkuvõttes positiivne. Virve ja Aadu on otsustanud uuesti paarina koos elada, aga käivad jätkuvalt terapeudi juures, sest usalduse taastekkimine ning hirmudest lahtilaskmine võtavad aega. Soovime neile ja ka teistele sarnastele paaridele edu.

Ilmus maikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".