Kas saada koos lapsi ja kuidas neid kasvatada?

Me ei suuda mehega lapsekasvatusküsimustes ühel nõul olla. Tema annab lapsele rämpstoitu, mina vihkan seda. Mina keelan ära limonaadid, tema ostab tütrele Cocat, mina tahan last kl 8 magama panna, mees hakkab just siis temaga peitust mängima, mina keelan puu otsa ronimise, tema innustab hoopiski, mina ei luba telekat vaadata rohkem kui tund päevas, mees jätab lapse terveks päevask teleka ette jne jne. Selline pidev vaidlus lõhub meie suhet ja ma ei taha temaga enam koos olla vist, sest ta ei ole nõus minuga neid küsimusi ka arutama. Ma tahaks, et ta loeks vähemalt ühe lapsekasvatusraamatu läbi, et ta mõistaks, kust ma oma reeglid võtan ja miks neid vaja on, aga ta põhmõtteliselt ei tee seda. Kas nii erinevate arvamustega vanematel on lootust kokku jääda või lõhuvad meie eriarvamused meie pere? Lisan veel, et muidu, kui last vahel ei olnud, saime suurepäraselt läbi ja olime alati üksmeelsed ja meil ei olnud kunagi selliseid eriarvamusi.

Saan teie murest aru — olukord on piisavalt segadust tekitav ja kindlasti mitte ainult teile, vaid ka lapsele. Kust tulevad meie lapsekasvatuspõhimõtted? Need tulevad meie kodust ja kuidas meid kasvatati. See ei tähenda, et me täpselt samamoodi oma lastega ümber käiks, aga vähemalt on see meie referentsibaas.
Kui mehe vanemad olid hästi karmid, ta pidi sööma väga tervislikku toitu ning harva hellitati teda kommi või muu lapse arvates mõnusa ampsuga, siis ehk on ta enda jaoks otsustanud, et tema tahab oma lastele pakkuda seda armastust, millest ise arvas, et ilma jääb ja mida aegajalt rämpstoidu pakkumine tähendab. Võib-olla oli tema vanematekodus telekavaatamine rangelt reguleeritud ning teiste poolt kiidetud saated jäid nägemata. Nüüd tahab ta oma lastele pakkuda endale keelatud olnud meelelahtust. Need seosed ja tegevused ei pruugi olla teadlikud, aga kui neist rääkida, siis võib inimene oma käitumise tagamaid mõistma hakata. Teie puhul võib toimida sama mehhanism aga näiteks sellisel viisil, et teid pandi õhtul kell 20 magama ning te peate seda õigeks ka oma laste puhul. Üldiselt me kõik saame kodust kaasa teatud toimimisviisid, aga kui meil on juba oma pere, siis võiksime arutada ja kokku leppida, kuidas meie käitume.
Vanemaks olemine tähendab hea tava kohaselt paarina reeglite paika panemist, lastele selgitamist ja siis nende järjepidevat nõudmist. Lapsed vajavad struktuuri — see tekitab neis turvatunnet. Kui kõik on lubatud või lubatakse vastukäivaid asju, võivad tekkida käitumisprobleemid nt viha- ja tõsised jonnihood, ka löömine. Loodan, et teie peres seda ei esine, seda enam soovitan ennetavalt ühised reeglid kõige olulisemates asjades paika panna. Kui tõesti ühisosa ei leia, siis vahest soovitatakse teraapias, et paarikuupäevadel kehtib ema ja paaritutel kuupäevadel isa sõna. Kui vanemad nii tegutsema asuvad, siis saavad nad tavaliselt ruttu aru, kui jabur see on, leides nii ka motivatsiooni reeglites kokku leppida. Loodan, et olukord laheneb. Mõlemad soovite kindlasti oma lapsele parimat.

Kas paarisuhe on võimalik inimeste vahel, kellest üks tahab lapsi ja teine mitte? Mina tahaksin kohe emaks saada, mu elukaaslane on kategoorilislt vastu ja väidab, et meil pole veel olnud piisavalt “oma aega” kahekesi nautimiseks. Mida päev edasi, seda suuremaks minu titeisu muutub ja seda enam süveneb tema vastumeelsus. Kas sellisest olukorrast on väljapääsu, mis ei lõpetaks meie suhet?

Kui vastata puhtalt esimesele küsimusele, siis loomulikult on raske olla pikaajalises suhtes inimestel, kellel lastesaamise osas on erinevad soovid st üks tahab ja teine mitte. Saan aga aru, et elukaaslane ei ole põhimõtteliselt selle vastu, kuid ajastus pole hetkel õige. Üldiselt tundub põhjendus, et kahekesi aega pole veel piisavalt olnud, täitsa mõistlik, teadmata, kui pikk see aeg on olnud. Tavaliselt võtab paariks kasvamine aega umbes kaks aastat, mil toimub teineteise nurkade mahalihvimine ning ühiste reeglite ja maailmapildi kujunemine. Kui olete koos olnud paar aastat, siis on pigem hea, kui lapsi veel pole, sest olete siiani ladunud loodetavasti tugevat vundamenti selleks ajaks, kui teid on kolm ning stressi ja seetõttu ka suhtepingeid tõenäoliselt palju rohkem.
Sundimine tõepoolest pigem tekitab suuremat vastuseisu ja ehk lükkab ka positiivset otsust, mis muidu loomulikul teel varsti sünniks, edasi. Ehk mõtleb mees, et kas selline elu mind ootabki, et naine üksi otsustab, millal me lapsi saame ja muud olulist teeme. Hea on, kui mõlemad on valmis, sest siis võetakse ka varmamalt vastutust, mis lapse kasvatamisel on ülioluline.
Miks teil nii suur titeisu on, et saamas juba ideeks omaette? Kas tunnete, et vanus surub takka, teistel kõigil juba on lapsed ning tunnete end senisest sõpruskonnast natuke kõrvalejäetuna? Või tähendab lapse saamine teile hoopis midagi muud, millegi kompenseerimist? Mõelge kindlasti sellele, kas võib nii olla. Vahepeal aga võite kätt harjutada sõbranna lastega või isegi vabatahtlikuna mõnes sõimes paar tundi nädalas seda maailma tundma õppides.

Ilmusid Delfi Naistekas 15.ja 11.01.13