Kuidas saada üle hirmust, et elukaaslane võib truudust murda

Lugu 1: Oleme elukaaslasega aasta koos olnud, hiljuti öeldi mulle, et ta tahaks peale minu ka teiste naistega magada ning petmine tulevikus pole välistatud. Kui temalt hiljem selle kohta küsisin, siis vastati, et tahtmine on üks asi, tegemine hoopis midagi muud. Kuidas sellist inimest nüüd usaldada, iga kord kui ta kuhugi lähen muretsen, et kas ta ei pane vasakule ja kas pole seal kedagi, kes teda võrgutama kipuks, sest sellele vaevalt ta vastu paneks. Kuidas olla? Usaldamatus on jube, aga lolliks, kellele sarvi tehakse ka ei taha jääda.
Lugu 2: Meil saab mehega novembris 6 aastat. Kasvatame koos ühist tütart. Suhe on olnud üle kivide-kändude. Tean, et ta pettis mind vahepeal. Sain jälile ja ta lõpetas. Küll on aga valetanud. Olen sõbra juures, kuid kogemata lobiseb välja mõni nädal hiljem, et oli hoopis kuskil mujal. Plaanime teist last, kuid ikkagi on närv sees, kas ta jääb truuks või olen ühel hetkel kahe lapsega üksi? Oleme elukaaslasega sellest rääkinud, ja ta on tõesti muutunud minu ja tütre suhtes hoolivamaks, viimastel aastatel kuid süda ei anna rahu. Kuidas saada südamerahu, et minevik jääb minevikku.?
Vastan teile koos, kuna teema on sama: petmine ja petmise kartus. Selle viimasega on üks halb asi ja seda kutsutakse isetäituvaks prohvetluseks. Nimelt kui te midagi kardate, et juhtub ja seda ka väljendate, siis võibki see lõpuks tõeks osutuda. Kui olete mehe suhtes niikuinii usaldamatu, kontrollite teda, näitate välja, et teil on hirm, siis põhimõtteliselt käitute nii nagu juba arvestaksite sellega, et ta petab teid või on seda teinud. Mehel on siis valida, kas ta jätkuvalt väidab teile, et petmist pole (enam) olnud ning on solvunud, et te teda ei usu või lõpuks petabki, sest niikuinii te arvate, et ta seda teeb — olgu siis vähemalt asja eest. Selline on inimeste psühholoogia. Samas mõistan, et usaldus on kerge kaduma ja raske (taas)tekkima.
Ehk on natuke naiivsetel inimestel isegi kergem elada, sest kahtlused ja kõhklused närivad hinge. Kui midagi jubedat tulebki välja, siis vähemalt enne seda oli elu hea rahulik.
Esimese loo puhul võib tunnustada meest aususe eest. Ehk ta tõesti mõtleb sellele, kuidas teistega oleks ning jagas seda partneriga. See võib tähendada, et teil on lähedane suhe, mis väljendub oma sisemaailma jagamises teisega. Miks on teil raske uskuda, et on teatud fantaasiad, mille teostamist ei aetagi taga? Pakun teile nii arutledes alternatiivset käsitlust teemast.
Teise loo puhul sooviks teada, miks mees valetab? Vahest tehakse seda heas usus, et nii ei saa naine haiget. Kui petmine on toimunud ning mees situatsioonis, kus naine võiks seda taaskord kahtlustada, siis ehk ei taha mees, et naine asjata muretseks ning käibki välja hädavale, et on sõbra pool. Ma ei õigusta sellist käitumist, aga hea oleks teada, miks ta nii teeb ja võib-olla ei ole see nii nagu teie hetkel arvate. Kui teine inimene on teie usaldust kuritarvitanud, siis natuke mitmeti mõistetavas situatsioonis tuleb teie negatiivne hoiak tema suhtes automaatselt ehk siis pigem usute, et ta teeb seda jälle, kui et ta tegelikult on hea mees, lihtsalt üks kord libastus.
On mõistlik, et kaalute oma suhte jätkusuutlikkust enne teise lapse soetamist. Kui paarisuhe on korras, on ka lastel hea kasvada ning teil kergem neid kasvatada.
Petmine võib väljendada soovi suhtest väljuda. Kui ise seda millegipärast ei suuda või ei oska teha, siis võib tekitada olukorra, kus ehk teine pool selle ise välja käib. Oluline on uurida petmise tähendust teie suhte kontekstis. Tore, et saate omavahel rasketel teemadel rääkida ning näete tema käitumises muutust — see annab lootust, et teie suhe on muutunud ning ehk on sellega muutunud ka asjaolud, miks petmine aset leidis.
Tahaks arvata, et kuigi petmine on tihti seotud partnerite vahelise suhte probleemiga on siis kui hetk käes siiski inimese enda valik, kuidas ta käitub mitte ainult teise suhtes, vaid ka enda suhtes. Isegi kui teie suhted on väga probleemsed ning üks mõtleb suhte lõpetamise peale, ei pea see enne viima petmiseni. On neid, kes seda teevad ning neid, kes siiski otsustavad suhtes olles kaasale truuks jääda. Igal juhul kui mõistate, miks midagi juhtus, on suurem võimalus seda tulevikus vältida.

Ilmus 5.10.12 lehel naistekas.delfi.ee

Mehest targem

Minu mure on teistega võrreldes kindlasti väiksem, võib-olla isegi pseudoprobleem. Mees on mul väga hea (ei hakka kõiki omadusi üles loetlema, aga ühesõnaga hoolimise, usaldamise, teineteisega mittearvestamise jms. probleeme pole), aga tunnen, et olen mehest üle. Sõna otseses mõttes. Kui millestki räägime, tean alati antud teemast palju rohkem, saan vist paremini inimestega läbi ka, mul on suur tutvusringkond. Alati, kui midagi on vaja, leian mina vajaliku asja/info. Seda on raske kirjeldada, oleksin justkui elukogenum, kuigi mees on minust natuke vanem. Mina olen meil tuntavalt nö. eestvedaja, organiseerija. Mees ei ole madala intelligentsiga ega loll, ta just väga püüab ja on mitu korda öelnud, et ta tunneb end minu kõrval lollina ja üritab mulle “järele jõuda”, kuigi ma ise pole talle märkusi teinud. Tal on edukas karjäär, ta on elektriinsener ja ülikoolikraad on ka üks aste kõrgem, kui minu oma. Ta on väga hooliv ja tark inimene tegelikult, aga see asi tekitab meil varjatud pingeid. Ebameeldiv on see tegelikult mõlemale, tema tunneb end halvasti. Mina otseselt end halvasti ei tunne, aga pigem veidralt, et olen ise “mees majas” ja tunnen ka mehe pahameelt (mitte minu pihta vaid selle olukorra pihta). Sarnaseid lugusid lugedes täheldasin, et enamasti soovitatakse naisel lihtsalt olla naiselik ja “lasta mehel mees olla”, aga minu puhul selline asi eriti ei tööta, kui mees tahab mees olla, siis olgu ise mees, mitte nii, et mina pean end meelega ohmuks ja saamatumaks tegema, kui ma tegelikult olen. Kindlasti ei hakka ma tagasihoidlikumalt käituma, see oleks kogu minu olemuse ja iseloomu allasurumine suhte nimel. Mainin veelkord, et probleem valmistab rohkem meelehärmi mehele. Oleme asjast rääkinud küll, aga miski eriti ei muutu. Tema on küll väga pädev oma erialas, aga lihtsalt ei loe nii palju uudiseid/raamatuid kui mina, ei ole ühiskondlikult nii aktiivne jne. Selline loll olukord, mingit lahkuminemise juttu ei ole meil olnud, muidu on kõik hea ja harmooniline, aga mõtlen ise vaikselt, et kas nii jääbki... Ma ei ole ka kergekäeline suhtest lahkuja, sest mõistan, et tegemist on väga hea mehega. Loodan, et tal ei teki mingit sügavamat alaväärsuskompleksi. Kas ainus lahendus on see, et mõlemad pooled lihtsalt lepivad olukorraga?
Tundub, et olete mõlemad võtnud omaks teie suhte kirjelduse, et naine on „mees majas”. Miks? Kellele seda vaja on? Kas keegi tunneb ennast seeläbi paremini ja vajab seda või halvemini ja vajab seda? Kui teie olete eestvedaja ja organiseerija, siis see on ehk teie temperamenditüübile omane ning samas mitteomane teie mehele. Kes ütles, et liider peab mees olema ja kui ta ei ole, siis miks peaks ta ennast sellepärast halvasti tundma ning naine ennast veidralt tundma. Kirjutate, et teate jututeemadest rohkem kui tema. Kes teemasid valib, kas teie? Kindlasti on teemasid, mida tema teab paremini nt kasvõi oma eriala raames, aga ehk ei võta ta seda nii tihti jutuks.
Mina näen teid, kui teineteist täiendavat paari, kes tegelikult toimib hästi ja on suhtena jätkusuutlik. Tegelikult kirjutategi, et suurt muret ei ole. Kas kujutate ette elu mehega, kes siis kui teie hakkate midagi organiseerima, hakkab teiega konkureerima ning tahab ka kohe midagi korraldada. Kui üks on sotsiaalselt aktiivne, siis teine võikski olla natuke introvertsem. Muidu on mõlemad oma sõpradega toimetamas ning on vähem aega teineteise jaoks ning kaugenemine ohustamas. Mina ütleks mehele, et ärgu püüdku olla keegi teine. Teil ei ole vaja teistsugust ennast ju enda kõrvale või kuidas. Las ta olla täpselt selline nagu tal hästi välja tuleb ning küll leiate mitmeid omadusi, mis väga väärt on. Olete neid kuhjaga väljagi toonud — hooliv, tark, haritud, edukas, teisega arvestav jne. Igaüks võiks kasutada oma tugevusi. Kui teil on kerge ühiseid üritusi planeerida, siis tehke seda. Ei maksa stressi tekitada sellega, et jääte ootama, et mees seda teeks. Üks inimene reeglina ei suuda kõiki teise vajadusi rahuldada ning temalt seda oodata oleks idealistlik. Kui soovite aegajalt vestelda teatud teemadel, mis teie mehele kaugeks jäävad, siis ehk saate rääkida mõne sõbrannaga.
Kui ütlete, et tema on see, kes ennast vahest alaväärsena tunneb, siis saate teie teda aidata, kiites neid asju, mis hästi on ja tema panust suhtesse. Kas ehk on tema see, kes teid lohutab, kui oma aktiivsest elust hetkeks väsite, rahustab, kui mõni asi marru ajab, pakub tuge kui endast väljas olete? Võite ka nii mõelda, et ilma temata ei saaks teie olla see, kes olete.

ilmus Q ja A rubriigis Delfi Naistekas 8.10.12

Suhtetüdimus

Kõigile küsijatele annan teada, et mina pole suhteekspert. Hoopis teie olete! Kõik te teate kõige paremini oma suhte kes-kus-kuidas-millal aspekte ning neid ei suuda kunagi teisele 100% edasi anda. Psühhoterepaudi töö toimub kohtumisega, kus on hea, kui osalevad kõik probleemiga seotud isikud. Siis saab igaüks enda eest rääkida ja oma käsitlust reaalsusest kirjeldada, samuti saan mina jälgida inimeste kehakeelt ning kokku moodustub juba palju informatiivsem pilt. Lühikese kirja teel ühe inimese lugu lugedes, on mul väga piiratud võimalused teile nõu anda, aga saan seda teha üldisel tasandil ja saan ka pakkuda välja võimalikke stsenaariume ja vastuseid, millest teie ise siis valite, kas need teile sobivad.

Oleme umbes 3 aastat koos olnud. Viimane aasta on üsna raske olnud ja suhe on palju kannatada saanud. Nüüd on mees segaduses. Mida saan mina sellises olukorras teha? Kahtleb, kas mina olen talle ikka õige. Vist eriti midagi? Või on mingeid võtteid, mida saaksin talle soovitada, et ta endas selgusele jõuaks? Olen äraootaval seisukohal…ei suuda temaga kohtudagi enam, liiga valus on selline olukord. Kuidas ma käituma peaksin? Kahtlused on olnud juba mitu kuud vahelduva eduga. Selgusele jõudmine ei tohiks ju nii kaua ka aega võtta. Palju ma talle veel aega peaksin andma? Asi tundub halb, nii kaua ei tohiks vist kahtlusi olla..aga millegipärast ma ikka loodan. Selline kahevahel olek on nii väsitav lihtsalt.

Tahaks kohe küsida, mida see tähendab, et suhe on raske olnud ja palju kannatada saanud, mis on juhtunud? Ehk peitub selles ka osa vastusest. Ei tea ka, kas elate koos, kuigi ridade vahelt võiks nagu välja lugeda, et te pole elukaaslased. Millal kahtlused algasid? Mis siis veel toimus? Mida teie olete sellega seoses teinud peale ootamise? Kahtlus, kas olete õige sisaldab kindlasti ka konkreetsemaid näiteid, mida te pole välja toonud, aga mis võivad olla nõuandmisel olulised.

Tavaliselt kestab tundmaõppimise ja nurkade lihvimise periood umbes kaks aastat, aga eks see ole pikem, kui pidevalt koos ei olda. Põhimõtteliselt on võimalik, et kui armumisperiood läbi on saanud ja inimene sinu ees on sellisena nagu ta ongi ehk siis koos oma helge poole ja ebasoovitavate omadustega, siis tekibki valikukoht, kas tahan sama inimesega jätkata. Ei oska öelda, kas see pädeb hetkel teie suhte kohta.

Kui üldistada, siis loomulikult on kehva olla ootepositsioonil, aga miks te olete sellega nõus? Kommunikatsiooniteooria kohaselt kui üks midagi ütleb, siis ta määratleb sellega nende suhet ja teisel on võimalus kas selline määratlus vastu võtta või tagasi lükata. Teie loo puhul on mees öelnud, et ta kahtleb, kas olete see õige ja te olete selle vastu võtnud ehk siis ootate, et ta selgusele jõuaks. Ega ainult mehel pole õigus teie suhte osas otsustada, vaid teil ikka ka. Mis siis juhtuks, kui te ütleksite nüüd ise, et sa võid küll kaaluda, aga mina otsustan, et mina rohkem oodata ei taha ning ei taha olla koos sellega, kes minus kahtleb? Kui te siiralt oma sõnumi edastaksite, mida siis mees teeks? Või kardate sellist mõnes mõttes ultimaatumit esitada, sest aimate, et siis ta lahkub ning vähemalt praeguses seisus on ta teil olemas.

On inimesi, kes enne oluliste otsuse tegemist vaagivad pikalt, koguvad fakte, analüüsivad plusse ja miinuseid. Kas teie kaasa on ka selline? Kui jah, siis iseenesest oleks ju tore, kui talle anda aega suhte tuleviku osas otsuse tegemiseks, aga küsige temalt, kaua ta aega vajab ja las ta ise ütleb, siis tähtaja, mille eel te tal rahulikult mõelda lasete. Kui ta siis otsustab teie kasuks, võiks see ju olla turvatunnet tekitav. Loomulikult võite ka küsida, kas teie saate kuidagi aidata tal otsust teha. Ma ei pea silmas seda, et hakkate erinevaid osavusteste läbima, aga ehk on praegu käes see murdepunkt, et kas ma tahan seda naist endal kõrvale ka vanast peast ning ehk on mõned põhimõtted ja väärtushinnangud veel ebaselged st kommunikeerimata. Tore oleks, kui suhte jätkamise või lõpetamise otsus tehakse ühiselt. Siis on mõlemal kergem edasi liikuda olgu see siis koos või eraldi.

Mina tahaks teada, kuidas endas selgusele jõuda…ma ei tea enam, kas ma tahan selle mehega koos olla, aga lahkuminekumõte on ka hirmutav, samas temaga koos olemine ajab mind hulluks. kuidas ma tean, et tema on minu jaoks see õige?

Kas usute, et on olemas üks ja õige? Või et on olemas palju inimesi, kes võiks meile partneriks olla ning kellest osa meile meeldib ja osa mitte nii väga. Kui usute, et on olemas üks ja õige, siis loomulikult on lahkumineku mõte hirmutav, sest kui tema võib TEMA olla, siis see tähendaks ju, et keegi teine seda enam olla ei saa ning olete oma ainsa võimaluse nö tuulde lasknud. Kui usute teist varianti, siis usute tõenäoliselt ka seda, et suhe vajab tööd, sest pole olemas ideaalset sobivust, peab olema kannatlik, tolerantne, koostööaldis.

Mida tähendab, et ta ajab teid hulluks? Kas see on kogu aeg nii olnud? Kas olete juba sisimas otsustanud, et lahkuminek oleks parem, aga nagu kirjeldate, on see teostuseks liig hirmutav? Tihti tullakse vastuvõtule sarnase teemaga ning sisimas ehk isegi alateadlikult ollakse juba ühe variandi poolt, aga ühel või teisel põhjusel seda välja ei öelda. Ehk loodetakse, et terapeut seda teeks, et siis saaks endale, aga miks mitte ka partnerile öelda, et professionaal arvas nii ja kes tema vastu saab.

Kui pikad on olnud teie eelmised suhted ning kuidas on need lõppenud? Kas nemad ajasid ka teid lõpuks hulluks? Senise käitumismustri uurimine on kindlasti see, mida me kohtumisel teeksime.

Mitteotsustamine on ka otsus — see on otsus jätkata hetkel veel nii nagu on. Vahest on see hea ja vajalik, sest paremat varianti pole veel selgunud. Kindlasti on hea pigem kaaluda kui teha üks päev üks, teine päev teine otsus, mis tõenäoliselt oleks emotsionaalselt kurnav nii teile kui partnerile.

Olen oma mehega nüüdseks üle 3 aasta koos olnud. Meil on tore ja tragi 2,5 a poeg. Pärast lapse sündi muutus mehe käitumine täielikult. Oleme mõlemad üksteisele häirivaid asju teinud. Meie suhe on olnud nagu vahetustega — kord jookseb üks pool teise järel, samal ajal teine on ükskõiksem. Nüüd hiljaaegu ma mõistsin LÕPUKS, et selline ei tohi suhe olla. Kas oleme mõlemad asja juures või lähme lahku. Hiljaaegu oli tal ka töökaaslasega üsnagi minu jaoks häirivaid vestlusi (meilid, sõnumid) ja ma ei suuda rahus olla.. Eriti kuna minu vastu on ta nii ükskõikne ja lausa pahatahtik. Lahku minemise välja pakun öeldakse, et ise tead mis teed.. Tundub, et enda soove tal üldse ei ole. Töölt koju tuleb ka korra, ülejäänud aja veedab sõpradega. Muidugi hoolib ta lapsest ja tegeleb temaga ka aga mina? Tullakse õhtul koju ja siis nii väsinud, et ei ole aega minuga rääkidagi. Mul on paha tunne juba tema ja ta töökaaslase pärast ja lisaks veel meie probleemid, mitte ühestki eelnimetatud probleemist ta rääkida ei taha.. Pidavat talle närvidele käima, kuid minu arust ilma rääkimata asju korda ei saa. Mida ma siis tegema peaksin?

Kui ma saan õigesti aru, siis saite lapse suhteliselt suhte alguses. Kui paar kokku saab, siis läheb neil umbes kaks aastat aega, et oma „suhtetantsu” sujuvalt tantsima õppida. Kui see õnnestub, siis on see hea vundament, millele rajada pere lapsega. See aitab lapse esimesel kahel aastal, mida peetakse eriti raskeks, paaril ühist asja ajada ja teineteisest endiselt hoolida. Teil sattus teineteise tundmaõppimine ja kolmikuna toimima õppimine ühele ajale, mis tekitab suure pinge ja võib olla konfliktide allikaks. Lapse sündides elu muutub, tulevad uued rollid ja ehk ka uued rollijaotused, ehk peab mõnest asjast loobuma, ehk peab midagi uut õppima. Probleem võib tekkida, kui üks või mõlemad ei oska või ei suuda uue eluga toime tulla. Püütakse teha neid asju, mida siis, kui oldi veel kahekesi ning ollakse pahased, kui ikkagi ei vasta soovitu tegelikkusele. On võimalik, et vajate abi oma uue elu korraldamisel.

Mis teid koos hoiab? Küsin seda sellepärast, et mainisite, et kord jookseb üks teisel järel, kord teine. Sellest jääb mulje nagu tegemist on mõneti põneva mänguga ning testiga kui-palju-ma-talle-korda-lähen. Kas jagate ühiseid põhiväärtusi? Kas näete teineteist abikaasadena kogu eluks? Sellest peab rääkima, sest teie ei näe tema sisse ja vastupidi. Kas poleks tore, kui vestluse käigus selguks, et teie eeldasite valesti ja tema mõistis teid valesti ning tegelikult saab kõik korda! Uskumatult tihti muutuvad probleemid meist suuremaks, kui omavaheline kommunikatsioon puudulik on. Hea on valida hetk, mil mõlemad on rahulikud ja tore oleks, kui tuju oleks hea. Kui torm juba tulekul, siis saavad emotsioonid võimust ning arutelu jääb soiku. Kindlasti on abiks Gordoni mina-keele kasutamine. See tähendab, et mitte te ei räägi, mida kõike tema valesti teeb, vaid mida teie tunnete ja vajate. See võimaldab teie juttu tajuda muudmoodi kui rünnakuna, mistõttu ehk ei asu teine kaitsepositsioonile hakates teid vastu süüdistama või ei lähe sõnatult ära teise tuppa. Kui arvate, et jutuajamine paisuks tüliks ning te ei saaks rahulikult kõike välja öelda, siis võite ka kirja kirjutada.

Ilmusid 28.09.12 http://naistekas.delfi.ee/

Lahenduseni läbi pereteraapia (intervjuu)

Kellel ja millal on abi pereteraapiast? Kliiniline psühholoog Harri Küünarpuu aitab leida vastust.

Kui ühel uksel on silt „psühholoog“ ja teisel “psühhoterapeut“, siis mis on kummagi ukse taga?

Psühhoterapeutideks on reeglina kliinilised psühholoogid või psühhiaatrid psühhoteraapia-alase lisapädevusega. Perekonnapsühhoterapeudiks saab see, kes lisaks kliinilisele psühholoogi erialale läbinud ka psühhoteraapia-alase koolituse. Või psühhiaater, kes on lisaks arsti erialale lõpetanud ka mainitud täiendkoolituse. Lisaks pereteraapiale on Eestis teraapia kliinilises töös tunnustatud suundadena esindatud ka psühhoanalüütiline ja kognitiiv-käitumuslik teraapia.

Perekonnapsühhoterapeut lähtub eeldusest, et pereliikmed mõjutavad üksteist, kas seetõttu kohtutakse tihti terve perega? Miks soovitate tulla paaril või perel koos?

Suhetest rääkimine puudutab mitmeid isikuid ja isegi kui olude sunnil käiakse üksi, aetakse juttu nii, nagu teine inimene oleks seal juures  - püütakse arvata, mida tema teatud teema kohta arvaks, mida teeks. Loomulikult on tulemuslikum, kui saab juuresolevalt inimeselt küsida tema mõtteid. Kohtuda ja rääkida tuleb nendega, kelle vahel suhe raske on: ema-laps, tütar-ema, õpetaja-laps-vanem. Perekonnapsühhoteraapia eelduseks on see, et probleem on inimeste vahel, mitte kellegi sees.

Eestis on pigem naised psühholoogid ja terapeudid. Kas mehed teevad teraapiat teistmoodi?

Iga terapeut töötab isemoodi, isiksuse eripäradel on alati määrav osa protsessi kulus. Seega pole sugu niivõrd oluline kuivõrd inimene ise. Samas võivad kliendid ühte või teist sugu eelistada - näiteks tihti mehed tulevad mehega asju ajama, sest lasteaiast saadik on asjatundjad, kellega neil tegemist olnud, reeglina naised.

 
Aga väidetavalt reeglina on naistel arenenum emaaptiavõime?

Kui mees on psühhoterapeudi kutse valinud, siis on ta ka empaatilisem kui see, kes valis inseneri eriala. Empaatia ei ole ainult naistele reserveeritud omadus.

On olnud juhtumeid, et mees tormab juba poole pealt terapeudi uksest välja ning naine lahkub lõpus nuttes. Kuidas tunda ära head seanssi ja head terapeuti?

Tegelikult ei ole hea, kui kirjeldatud stsenaarium juhtuks. Sellisel juhul peaks enne lõpetamist inimesed maha rahustama ning arutama läbi nende emotsioonide tähendused. Teraapia ei pea valu tegema, vaid peab avama inimesele uusi vaatenurki  enda ja oma suhete kohta. Edukus ja progress ei ole see, kui palju keegi haiget saab. Ei saa öelda ka, et teraapia on mõnus, sest selle käigus võid avastada enda kohta ka ehmatavat. Aga see peaks kaasa tooma arengu.

Ma ei tea, milline on hea seanss. Igaüks otsib midagi kindlat – ja kas selle leiab, see info tihti terapeudini ei jõua. Me ei saa pahatihti teada, mis kliendi/patsiendi peas toimub. Võib-olla peabki edukale seansile eelnema mitu nn mitteedukat seanssi, tekkima hulk materjali ja mõtteid. Edu sõltub kliendi valmisolekust midagi vastu võtta ja enda kohta avaldada. Kliendid koos terepeudiga teevad koostöös seansi edukaks. Kui perekond pole valmis oma teemadega tegelema või tahab mingit spetsiifilist tulemust saavutada, võib edu võtta kaua aega. Tihti pole inimestel kannatust tulemust oodata...

Heal terapeudil peab olema seljataga korralik täiendkoolitus, aga ka ainuüksi see ei anna garantiid. Hea terapeut on see, kellega koostöö kliendile sobib ja kellega on hea kontakt. Kui klient usub, et saab abi, siis saab ka. Kliendi usaldus terapeudi vastu määrab tulemuse.

Kui kaua oled juba psühholoogi ja terapeudi tööd teinud?

Alustasin tänase nimetusega Tallinna Ülikoolis Henn Mikkini juhitud suhtlemispsühholoogia laboris, kus tegime suhtlemistreeninguid videotagasiside meetodil. Tol ajal oli levinud grupipsühhoteraapia. 1989.a. suvel viis üks konverents kokku Rootsi väliseestlasest pereterapeudi Jüri Männikuga, kelle kutsusime  oma eriala endisele kodumaale õpetama. Lõpetajatest hakkasid 1993 Tallinnas ise õpetama Katrin ja Harri Küünarpuu ning Tartus teiste hulgas Kiira Järv, Aita Keerberg ning Ülle Luts. Paralleelselt hakati ka õpitut praktiseerima.

Kuivõrd on kliendi profiil võrreldes sinu töö algusaastatega muutunud?

Algul olid initsiaatorid naised, viimase kümne aasta jooksul on meeste algatus suurenenud. Pereteraapia on muutunud populaarsemaks, inimesed leiavad sellest rohkem abi. Algusaastatel oldi kartlikud ja hoiakuga, et kuidas me läheme võõra inimese juurde oma asju arutama. Vähemalt viimased kümme aastat tullakse ilma mainitud hirmuta. Sagenenud on hoiak, et pigem räägimegi võõrastega, sest omavahel ei saa räägitud. Tõsi küll, tihti tullakse pisut hiljavõitu...

Millal oleks õige aeg teraapiasse tulla?

Niipea, kui suhtes on probleemid kas paaril omavahel või lastega. Kui teraapias õpitakse probleeme lahendama, siis uute probleemide tekkimisel suudetakse ise oma raskustega toime tulla.

Millised probleemid on töös ette tulnud ja tulevad nüüd?

Probleemid on samad - suhteprobleemid, mida inimene oma elus kogeda võib. Kellelgi on abieluväline suhe, mees ei räägi minuga, mees ei pane tähele, lapsed käituvad halvasti. Suhteprobleemide väljendusviisid võivad muutuda, võivad muutuda asjaolud, mille kaudu need valjenduvad, kuid sisuliselt on alati tegemist mingisuguste raskustega suhetes.

Kas masu ajal ei olnud näha töökaotusest tingitud suhteprobleemide tõusu?

Tõepoolest oli rohkem juhtumeid, kus mees kaotas töö, sellega oma toitja rolli, tundis naise kriitikat, oli deperessioonis.. Aga domineeriv see ei olnud.

Kas on tajutav erinev suhtumine teraapiasse erinevate vanusegruppide poolt ?

Nooremad inimesed on teraapia kergemini omaks võtnud. Neile näib loomulikum tulla oma asju kellegagi arutama. Vanematel inimestel on keerulisem oma suhete ja elu üle kõnelda kellegagi peale sõprade.

Mis teraapias toimub, et see võiks olla tõhusam kui näiteks sõbrannaga rääkimine?

Terapeut ei ole ei sõber ega sõbranna. Sõber on sõbra poolt ja kinnitavad tema vaatekohta, ütleb, et sul on õigus ja teine on paha. Terapeut on erapooletu - tervema ja paremini toimiva suhte poolt. Terapeut oskab otsida ideid probleemide lahenduseks väljaspool konkreetsete inimeste elu raami, millest endal ja sõpradel on raske välja saada.

Kas terapeut on nagu advokaat, mis puudutab saladuse hoidmist?

Kahtlemata. Saladus on töö eetikakoodeksiga, ka andmekaitse seaduse ja psühhiaatriaseadusega määratud. Terapeut ei tohi kolmandale isikutele rääkida seansi kestel räägitust, välja arvatud juhul, kui klient annab selleks kirjaliku nõusoleku. Seega kui meediaväljaandes ilmub juhtumi kirjeldus, siis on klient selle heaks kiitnud. Kliendid ise võivad arutatut jagada sh ajakirjandusega, aga terapeudil ei ole õigust juhtunut kommenteerida või oma vaatekohta esitada.

Tihti küsitakse nõu, mida teha, aga terapeudid eelistavad seda mitte anda. Miks?

Kuna see nõu tuleneb minu elukogemustest ja minu teadmistest ja vaadetest elule. See ei pruugi küsijale üldse sobida. Parem on, kui leiame nõu üheskoos ühise arutelu käigus.

Ilmus augustikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".

Uues suhtes vana kallimaga

Viimasel ajal olen oma töös märganud tendentsi, et mitmed paarid tahavad taas kokku saada või on saanudki, kes kunagi juba olid pikemalt koos.  Lugejatega olid nõus oma kogemusi jagama Pille (25) ja Tarmo (26) (nimed muudetud).

Pille seletas, et sai Tarmoga kokku juba keskkoolis, mil nad käisid ühes klassis. Alul olid nad parimad sõbrad ja lõpuklassiks kasvasid paariks. Mõlemad kirjeldasid oma armumistunnet tugeva ja sügavana ning see hoidis neid koos neli aastat. Siis aga hakkas Pille märkama teisi noormehi enda ümber kusjuures mõni neist tundus naljakam, veetlevam, targem, huvitavam kui Tarmo. Tekkis hirm, et kas tõesti peab ta ühe mehega elu lõpuni koos olema ning ei koge enam seda avastamisrõõmu, erutust ja põnevust, mida Tarmoga nende suhte alguses. Viies suhteaasta möödus kahtluste ja kõhklustega ning kui Pille oli lõpuks valmis neid mehega jagama,  tekkisid neil tülid põhjuseks eelkõige Tarmo armukadedus- ning aegajalt ka enesehaletsushood. Asi kulmineerus sellega, et Pille küsis, kas Tarmo tahab oodata, kuni tüdruk eksperimenteerib ja elu teisi võimalusi katsetab, aga Tarmo jaoks oleks see olnud liialt isekas ning valis ehk hetkel valusama variandi – nad läksid lahku. Nii kaua kui mõlemad vallalised olid, suheldi mõõdukalt edasi, seda enam, et sõpruskond oli sama, kuid kui Tarmo (jah just nimelt hoopis tema) leidis uue kaaslase, nende kohtumised katkesid. Nii möödus kaks aastat. 

Edasi jutustas Tarmo, et ühel päeval sai ta tuttavalt numbrilt telefonikõne ning oli siiralt üllatunud, kui Pille tegi ettepaneku kohvikusse minna ja natuke lobiseda. Tarmo läks hea meelga ja parajalt uudishimulikuna. Ei läinud kaua aega, kui Pille tunnistas, et igatseb Tarmot ning et pole tegelikult selle kahe aasta jooksul paremat partnerit leidnud. Mehe esimene reaktsioon oli meeldiv üllatus, siis  aga sai ta kurjaks, et miks siis Pille rikkus kõik ilusa ära. Vestlus jätkus ning ka Tarmo avaldas, et ega tema praegune suhe pole nii kuum kuigi jah ega midagi otseselt halvasti ka pole. Nad meenutasid koosveedetuid suveseiklusi ning talvenaudinguid ning jõudsin aruteluni, kas võiks ehk uuesti proovida. Juba samal õhtul tegi Tarmo oma kaasale teatavaks, et esimene armastus ei ole ununenud ning ta võlgneb endale, et vaadata, kas nad võiks taas õnnelikuna koos paarisuhtes olla. 

Minu juurde jõudsid noored siis, kui pärast poolt aastat taas koos olemist ja elamist, ei tundnud kumbki, et suhe on selline nagu kunagi minevikus, olid seetõttu pettunud ning kaalusid lahkuminekut. 

Teise loo jagajad  on Virve (38) ja Aadu (45) (nimed muudetud), kes said kokku pärast ebaõnnestunud suhteid, nii et „turuseis“ oli mõlemil teada. Tekkis veendumus, et  teine on puuduv osa tervikust ning valmisolek oma elu jagada.  Nad olid koos kuus aastat ning said ühiselt ka lapse. Mees rääkis avameelselt, kuidas viimasel aastal käis naine talle närvidele, sest pidevalt näägutas ning polnud millegagi rahul. Mees otsis lohutust ja mõistmist armukese juures, millest aga naine teada sai ning mehe nende kodust ja oma elust välja ajas. Laps jäi ema juurde ning tema kohtumised isaga jätkusid. Möödus pooleteist aastat. Naise viha rauges ja aegajalt olid tal eksiga toredad jutuajamised kohvitassi taga, kui too last tõi või viis. Mõnikord tuli endine kaasa appi mööbli kokku monteerima ja talviselt külmunud toru sulatama kuni ükskord ei tahtnud enam ära minna. Aadu sõnul pettus ta uues suhtes ning soovis lapse ema juurde tagasi kolida, et koos taas pere olla. Mina kohtusin mõlemaga siis, kui naine kaalus kas seda lubada. Virve pelgas ja rääkis kujundlikult katkisest vaasist, mida ei saa kunagi päris terveks teha, sest praod jäävad ikka alles. Ta küsis, mis välistab sama situatsiooni st mehe kõrvalsuhte tekkimise tulevikus ja lisas, et tema seda alandust ja valu küll uuesti läbi teha ei soovi. Samas tõdes ta, et lapsele võiks see jällegi hea olla, kui isa-ema koos ühe katuse all elavad.  Ehk oleks see rohi üksinduse vastu, mida ta tundis –ikkagi parem tuttav mees, kui uuega suhet alustada. Kas need on piisavad põhjused, et kokku saada või vastupidi lõplikult romantiline suhe maha matta, küsisid Aadu ja Virve.

Kui esimene armumine möödub ja nö silmaklapid langevad, siis on võimalik, et üks või mõlemad pooled soovivad suhte lõpetada. Argipäev ehmatab ning erineb piisavalt liblikad-kõhus tundest, et endalt küsida, kas see on ikka see Õige. Kas see on hea suhe, kui peab pingutama? Olen nõus, et kui algusest peale on väga raske ennast mõistetavaks teha, huumorimeel erineb kardinaalselt, partneril pole samu tõekspidamisi sulle kõige olulisemates asjades, siis ehk hea seks või suur rahakott ei ole piisav pikaajaliseks õnnelikuks suhteks. Kõik kes alul sümpaatsed on või kirge tekitavad, ei pea tingimata olema abikaasa kandidaadid. Kindlasti aga ei tasu arvata, et Õigega arusaamatusi ette ei tule.  Seega, kas jätkata selle inimesega, kes lisaks armastusväärsusele on ka vahest ülimalt vihaleajav ja ärritav? Kindlasti on neil kergem jätkata, kellel on eeskujuks ees ühe paari pikk ja piisavalt rahuldustpakkuv kooselu. Ka neil on kergem jätkata, kes usuvad, et armastus muutub, aga pole seetõttu vähem pakkuvam. Kui kuklas tiksub madalast enesehinnangust tulev alateadlik hirm, siis võib lahkuminek toimuda sellepärast, et mitte tulevikus ise saada majajäätuks. Tänapäeval on ka täiesti loomulik, et noored tahavad olla piisavalt vabad, et oma piire katsetada ning kogeda erinevaid tundeid, et lõpuks mõista armastuse tähendust.

Kui paar on ükskõik millisel põhjusel lahku läinud, siis võivad nende suhted üllataval kombel mingi aja möödudes muutuda paremaks, kui need olid koos olles. Nimelt pole siis nende vahel enam teatud kohustusi, millest muidu tülid võivad tekkida a la sa käid liiga palju ilma minuta väljas, sa ei tegele õhtul piisavalt lapsega, sa ei tee mulle piisavalt kingitusi, sa ei anna mulle piisavalt hingamisruumi jne. On võimalik suhelda taas inimese helgema poolega ja siis kui tal on hea tuju ning pole ime, kui küsidki endalt, et miks me ometi lahku läksime, ta on ju nii normaalne või lausa tore. Mida paksema unustuste tolmukorra alla jäävad nägelused ja kismad, seda rohkem võib pinnale jääda kõik ilus. Iseenesest pole selles midagi halba, aga selle põhjal otsust uuesti kokku saada, on ehk ennatlik. Alati tuleb näha inimest tervikuna.

Kui taas pärast pikemat pausi kokku saada võiks alustada nagu uue suhte puhul käimisest ja teineteise tundma õppimisest. See võib tunduda jabur soovitus, aga inimesed küpsevad ja muutuvad ning enne pühendumist võiks teada saada, kes see inimene nüüd on. Samuti võimaldab see osadel omadustel ja tegudel, mis enne häirisid taasavalduda ning kumbki saab tunnetada, kuivõrd nad on valmis nendega seekord leppima. On võimalik, et pärast luhtunud suhet, korrigeeritakse oma ootusi suhtele ning ei oodata kuud-päikest ega ideaalset liitu.

Kui keegi peab päevikut, siis on hea vanu sissekandeid lehitseda ning mõelda, kas toonased kurtmised olid niisama vingumised või võiksid need uuesti saatuslikuks saada. Meenuta põhjuseid miks lahku läksite ning püüa analüüsida, kas need võiksid alles olla. Ka selleks on kurameerimise faasi taasläbimine hea. Esimese loo Pille uudishimu rauges mistõttu kui ainult selle põhjal otsustada, siis ei pruugi suhte taastamine olla hukule määratud. Virve luges oma salamõtteid ning leidis, et kui Aaduga uuesti proovida, siis enne peaks palju teemasid läbi käima, et tulevikus deja vu-d ära hoida. Nad otsustasid teraapias arutada kodust rollijaotust, hoolivuse väljendamist ning oma vajadustest teistele teadaandmisest.  Nimelt arvas Virve, et kogu kodune elu oli tema peal, mistõttu tal oli pidev stress ning ka arvamus, et mees temast ei hooli – näeb, kuidas teine vaikselt kannatab ja laseb sel toimuda. Mees aga arvas, et naisele meeldib olla kodus perepea, püüdis eest ära hoida ja mitte segada. Virve oli sellisest tõlgendusest jahmnud, aga mõistis, et ka nii võis tõesti situatsiooni mõista.

Ohumärk on see, kui üks pooltest ütleb, et tahab vanu häid aegu tagasi. Mina julgen küll väita, et minevikku ei saa kunagi tagasi minna ning täpselt samu tundeid kogeda seetõttu ka mitte. Saab midagi peale hakata tänases hetkes ning vaadata-planeerida tulevikku. See aga ei pruugi tähendada, et kõik käesolev või tulevane ei võiks olla sama ilus ning tundeküllane, kui see kunagi oli.

Hästi oluline on suhte, nii uue kui vana, alustamise puhul see, et tuntakse iseennast –kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu põhiväärtused, unistused, vajadused.  On neid, kes teavad, mida ja keda nad ei taha nt nagu Tarmo mingil hetkel jõudis tundmuseni, et uus naine pole õige kaaslane, kuid rahuldust pakkuva suhte jaoks peaks ikkagi teadma ka mida ja keda tahad ning see algab enesetundmisest.  Võib lugeda raamatuid, käia loengutel, rääkida sõpradega, kes on meile heaks peegliks, niisama vaikuses näiteks looduses mõtiskleda ja mediteerida – variante endani jõudmiseks on palju. Kõige parem on alustada suhet siis, kui tunned, et  saad ka ilma Temata ennast rõõmsana tunda, Tema aga on justkui kingitus – kirss tordil.

Mis puutub konkreetse loo paaridesse, siis Pille ja Tarmo läksid lahku. Nad tundsid, et tahavad siiski elult erinevaid asju ning neile sobib sõprus paremini. Pillel on uus kallim ning lootused on suured, Tarmo kohta info puudub. Pille on rõõmus, et proovis Tarmoga uuesti, sest nüüd ei kripelda, et mis oleks saanud kui.... Samas tõdes ta, et praegune suhe on nii palju parem, kui ta oleks osanud soovida mistõttu tema jaoks oli lahkuminek kokkuvõttes positiivne. Virve ja Aadu on otsustanud uuesti paarina koos elada, aga käivad jätkuvalt terapeudi juures, sest usalduse taastekkimine ning hirmudest lahtilaskmine võtavad aega. Soovime neile ja ka teistele sarnastele paaridele edu.

Ilmus maikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".

Ohtlikud ootused paarisuhtes

Oli veel suviselt soe sügisõhtu, kui istusime seltskonnaga restoranis, mina saatuse tahtel ainukese naisterahvana kaheksapealises seltskonnas. Nagu tihti juhtub, läks mingil hetkel jutt minu tegevusele – pereteraapiale. Jõudsime antud teemani hetkel, mil üks meestest kurtis, et magas pulma-aastapäeva maha ning teine, et elukaaslane tahab abielluda. 

Esimene mees rääkis, et tähtpäeva õhtu oli kui Taimi Paljaku ennustus, et torm on tulemas. Päeval oli pilvi üles kruttinud ja nüüd... Nimelt lahvatanud ta naine õhtusöögilauas lohutamatult nutma. Mees uuris ehmunult, mis viga, aga too jooksis magamistuppa voodile. Mehed on tavaliselt alati sellises olukorras kehvas seisus, sest nad justkui valiks kahe halva vahel: kui järele minna ning pärida, mis lahti, võib vihase sõnavalingu osaks langeda, kui mitte minna, võib sama saatus tabada. Mees võttis julguse kokku ning uuris, kas naine tahab oma emotsioonipurskest rääkida. Selgus, et kuni viimase hetkeni oli naine oodanud meelespidamist, üllatust ja kuna aeg oli nii hiline, siis oli ta nüüd järeldanud, et seda ei tule, et mees on olulise sündmuse unustanud. Mees oli kimbatuses, sest tõepoolest oli tema jaoks täiesti tavaline päev nagu iga teinegi. „Miks sa mulle ei öeldnud?“ küsisi ta naiselt.  Nüüd naine vihastas. Ma arvan, et naislugejad saavad siinkohal aru miks. Meestele aga selgituseks – selliseid asju pead ise meeles pidama. See näitab kui palju sa naist hindad ja temast hoolid. Enamus naistest tõepoolest sellise tähenduse juhtunule annavad. Kui minu juurde satuks selline paar, siis ma küsiks naiselt samamoodi – miks sa mehele aastapäeva lähenemist meelde ei tuletanud, kui soovisid seda tähistada?

Teine mees rääkis oma loo, kuidas ta on oma elukaaslasega juba viis aastat koos elanud, kaks lastki on peres kasvamas ning abielu pole kordagi otseselt jutuks tulnud. Siinkohal pistsin mina teadjalt vahele, et naiste vihjed üldiselt meestele kohale ei  jõua ning kõik seitse meest  seltskonnas noogutasid kooris. „Miks naised ei või otse öelda, mida nad tahavad?“ küsisid mitmed. Teema tõstatanud mees, selgus, on pärit perest, kus vanemad olid vabaabielus, tema naine aga kasvas üles ainult emaga. Samuti kord õhtusöögi ajal (ma ei imesta, kui osa mehi püüab neid vältida arvestades, et sellel ajal võib igasugu jubedaid asju juhtuda) rääkis naine oma kooliaegsest sõbrannast, kes elab välismaal ja just abiellus. Ma kujutan ette, et seda öelduna jäi ta mehe kehakeelt silmitsema , et kas sellest loeb välja tema arvamust asja kohta – aga ei midagi. Pisut kirjeldas ta kleiti ja peomänge ning siis pahvatas: „Kas sa ei armasta mind enam?“ Mees oli šokis, sest tema jaoks oli küsimus kontekstiväline. Naine jätkas:  „Ma olen aastaid oodanud ja oodanud ja mulle tundub, et sa ei taha minuga sellepärast abielluda, et sa ei armasta mind enam.“  Tihti järgneb sellisele sõnavõtule ka enesehaletsus  ja enesesüüdistus a la no muidugi ma olengi ju juurde võtnud ka, pole enam esimeses nooruses vms. Mees hüüatas vastuseks: „Sa pole kunagi rääkinud sellest, et sa abielluda tahad!“ Naine: „Sa pole kunagi küsinud!“ On selge, et nii võib  jäädagi edasi-tagasi sõnu ja süüdistusi põrgatama, aga ükskõik kumb vaidluse võidab, suhe kaotab, kui ei jõuta asja tuumani.

Minu meelest on tuum see, et me, naised, peaksime aru saama, et mehed on meist erinevad. Neilt ei saa oodata samu reageeringuid, sama käitumist kui naistelt. Kui seda rohkem teadvustatakse, jääks naistel hulk südamevalu ja pisaraid olemata. Miks me ei või elada nii, et kui midagi soovime, siis anname sellest teisele teada ning kui see on täpne soov, siis oleme konkreetsed. Esimese loo puhul oleks võinud naine näiteks nädal varem mehele öelda, et kuna meil on aastapäeva tulemas, siis võiks teha teineteisele selle puhul väikse kingituse. Võid anda suuna kätte, võid jääda üldisemaks, aga seda ainult juhul kui sul kindlat soovi pole, muidu võid saada pettumuse osaliseks. Teise loo puhul oleks võinud naine rääkida, et kasvades üles ilma isata, oli tema kindel soov, et tema üksi ei taha jääda ning kui oma Õiget kohtab, siis kindlasti tahab temaga traditsioonilist abielu. Ta võib jätkata umbes nii, et suhte alguses ei tahtnud naine meest tõsiste teemadega hirmutada ja hiljem juba oli imelik endal sellest juttu teha, tore oleks kui mees ise oleks taibanud ettepanekut teha. Meie seltskonna mehed vaatasid mind nagu tulnukat - naist, kes lepib sellega, et ta mees mõtetelugeja pole, kohtab harva.

Kas see muudab midagi halvemaks, kui toimida nii nagu kirjeldasin? Mis saab siis tähendusest „unustab, järelikult ei hooli?“ Kui eesmärk pole meest ennast räbalasti tundma panna, vaid koos toredasti aega veeta, tehes seda, mida süda ihkab, siis ma kutsuks küll naisi üles mehi aitama – aitama neil endast aru saada. Ja seda teadupärast saab teha rääkides. Naised loevad vihjeid hästi (vahest küll valesti, aga siiski – nad märkavad reeglina hästi detaile ja nüansse). Kui mees pakub, et teeb vahest ise süüa, siis võib see olla tema kokkamiskirg, aga ka hoolivus teie vastu. Kui mees võtab telekat vaadates teie käe, siis pole see mitte toe otsimiseks, vaid ehk on tal õrnusehoog. Kui ta paneb pesu kuivama, mida ta tavaliselt ei tee, siis ka see võib peegeldada soovi sinu elu kergemaks teha, mitte salakire äkilist tärkamist. Mees võib unustada naistepäeval lilli tuua, aga ehk on palju rohkem väärt, kui ta toob neid hoopis näiliselt täiesti tavalisel päeval. Kui ta soovib sinuga suusatama minna, siis esimese hooga ei pea talle meelde tuletama, et sa tahaks soojal maal varbaid vette kasta, vaid mõelda tänutundes, et ta soovib sinuga rohkem koos olla kui argipäev seda võimaldab.

Tuleb meelde sõbranna jutt, kuidas ta kurtis, et alati, kui kuskile minek, siis peab tema olema see algataja ja korraldaja. Mees tuleb küll tavaliselt kenasti ta mõtetega kaasa, aga naisel oli tekkinud kerge trots, et miks ei võiks mees kordki ka ise ohjad haarata ning üllatada naist näiteks spaa-nädalalõpuga. Tõepoolest - miks ta ei võiks, aga kui ta seda ei tee, siis kas jääbki spaas käimata? Ja igal pool mujal ka? Sõbranna vaidles mulle vastu, et ta tahab meest harida, et toogi õpiks rohkem korraldama. Soovitasin, et las mees olla nagu ta on, sest tuleb tunnistada, et aegluselgi on oma võlu – seda võib pidada ka turvatunde tekitamiseks ning naise ägedushoo rahustamise võtmeks. Sõbranna oli nõus, et neid omadusi ta mehes väga hindab. Kui aeg-ajalt endale meelde tuletada, et teise nõrkus on ühtlasi ka tema tugevus, siis ehk suudame teinekord sarnases situatsioonis leplikumad olla.

Tihti satuvad minu juurde paarid, kus üks või mõlemad pooled väljendavad suhtega rahulolematust ning lisavad samas, et ega tegelikult ju midagi väga hullu pole – nad ei tülitse tihti ja tuliselt, eksisteerivad enamus ajast rahumeelselt koos.  Natuke „kaevates“ selgub aga sageli, et ühel on teise suhtes väljendamata ootused, mis vahest on ka aastaid tiksunud ja kuhjunud. Tulemuseks on pettumus, vahest minnalaskmise meeleolu, isegi allasurutud viha. Sellises suhtes on võimalik pööre paremuse poole esile kutsuda heal juhul paari kohtumisega, kui  hakkame koos järkjärgult sisemonoloogi dialoogiks muutma. Suhtes esineb erinevaid läheduse vorme. Üks neist ja väga oluline on emotsionaalne lähedus – oma mõtete ja tunnete, oma sisemaailma jagamine partneriga. Ma ei nõustu, kes pärast kolme aastat kooselu ütlevad, et neil on kõik jutud räägitud ning nad teavad täpselt, mida teine tunneb ja mõtleb. Inimene muutub, areneb ja ikka tasub huvi tunda, millises suunas. Alati on otsustamisel tark mõelda, mis on suhte jaoks parem. Kui mul on konkreetne soov näiteks oma karjääris kannapööre teha ja see uus töökoht oleks kaugel välismaal, siis tulekski kaaluda, kuivõrd uuest ettevõtmisest tulenev rõõm kaalub üles kaugsuhte karid. Kui tüliõunaks on naise meessoost sõber, siis tuleks mõleda, kas ühiselt koosveedetud  hetki saaks veeta sama lõbusalt ka oma mehega või kaasa armukadedushoogudes öeldud hingeläinud teravused silub taaskohtumine sõbraga. Kui eesmärk on hea paarisuhe, siis tihti kujuneb otsus esialgsest teistsuguseks.

Loo algul mainitud restoraniõhtult koju jõudes, kui mees nagu tavaliselt mulle tervitades vastu tuli, ütlesin, et mulle väga meeldiks, kui ta mind teatrisse viiks. Ütlesin ka teatri nime, etendus jäi tema valida.

Ilmus aprill 2012 ajakirjas "Eesti Naine"

Lahkuminek...sõbrast

Ühel päeval hakkasin mõtlema, kuidas erinevatel eluperioodidel lävime erinevate inimestega. Tuumik võib küll läbi aastate sama olla, aga sinna juurde lisandub aegajalt inimesi, kes saavad ühel või teisel põhjusel lähedaseks ning seega uuteks sõpradeks. Kui kõik on pereinimesed ja sina viimane mohikaanlane, siis on tore, kui leiad kaaslase, kellega aegajalt veinitada ja pidutseda. Või kui seljataga valus lahkuminek, on tore hängida noormehega, kes suhtest huvitatud pole, aga on muidu lõbus ja meeldiv inimene. Siis aga elu muutub, näiteks armud ja tahad kõik hetked veeta uue kallimaga. On selge, et aeg sõbra jaoks kuivab kokku ja kui trehvate, siis on sul kurb, et ta ei jaga su vaimustunud tiraadi ainult ühel teemal -TEMA nagu muid teemasid enam polekski, ning ehk on natuke kadegi. Iga kohtumisega tunned, kuidas jääte võõramaks. Sind riivavad kõnesse tipitud märkused a la no sa ei tea mu elust enam midagi, ma ei mäletagi millal me viimati normaalselt rääkida saime, ah sul on nüüd ju uus elu... Kas peaks siis lahku minema?

Üldiselt õpetan vastuvõtule tulnud paaridele, et määramatus on kõige raskemini talutav -parem on, kui suhted on selged. Kas sõprussuhte puhul kehtib sama? On olemas sõprus, mille vundament on niisugusest puust või õigemini kivist, et isegi kui aasta jääb vahele, siis taaskohtumisel tundub nagu viimati nähti eile. Tihti on need suhted pärit lapseeast või kooliajast ning on pikalt kestunud- koos ärasöödud soola kogus on suur. Seovad ka ühised mured või läbitehtud katsumused. Seega on sõpru, kellest ei pea lahku minema, vaid kellega suhtlemine on mõneks ajaks kui pausinupu peal. Kui nad ise seda aktsepteerivad, ei tohiks mõrudat maiku suhu jääda. Kui aga see, mis sidus, saabki otsa, siis ei pea kõikidega läbikäima jääma, kellega kunagi koos trallitatud on. Neil, kellel pere on esimene prioriteet ning sõprade jaoks ei hakkagi enam tõenäoliselt nii palju aega jääma, kui kunagi ja kui tahaks, ei tasuks endaga süümepiinu koormana kaasas kanda, et peaks ikka helistama või kohtuma.  Ma arvan, et suhet lõpetama ei pea, las aeg teeb oma töö ja sõelub terad sõkaldest välja.

Kurvem on lugu siis, kui sõber veab sind alt, reedab, ei ole olemas, kui teda kõige rohkem vajad. Kas siis peaks sõpruse lõpetama? Ja kas seda peaks tegema selgelt teisele sellest märku andes või lihtsalt ta telefonikõnesid ignoreerima ning Facebookist sõbra alt ta nime kustutama? Ma arvan, et teisel on õigus teada sinu hoiakut tema suhtes ning kui ta soovib sinu kadumise kohta selgitust, siis võiks seda anda. Üldiselt pooldan mina teist võimalust eriti siis kui sõbra lugu kuulatud ning see tundub vähem hukkamõistu väärt, kui enne oma peas valmis meisterdatud versioon. Kui aga enam lähedust ei teki, enam koos olla ei soovita, ei huvituta teise käekäigust, siis miks mitte ka seda välja öelda ning sõprus lõpetada.

Varsti on sõbrapäev. Peame meeles neid, kes meile kallid ja hindame seda, et nad on meie kõrval, meiega koos ka vaatamata meie faux pas-dele. Aitäh!

Milliseid piire lapsed tegelikult vajavad?

Refereerin järjekordselt Jesper Juuli raamatut. Seekord on juttu piiridest, mis järgneva tsitaadi järgi tunduvad olulised asjad:
" ...me ei tunne end armastatuna, kui me piire ei tunnistata või neist vägivaldselt üle astutakse." Suhted ei saa olla väga head ei täiskasvanute ega lastega, kui seda tihti tehakse. Tihti õpime teise piire tundma, kui nende otsa komistame. Nii juhtub eriti tihti väikelastega oma vanematega seoses. Laste jaoks on parim kui nende vanemad nende eest otsustavad, aga tasuks tähelepanu pöörata viisile, kuidas seda tehakse st hääletoon, meeleolu, õhkkond. "Kuidas" eest ei saa lapsed vastutada, see on vanemate pärusmaa. Hea on, kui otsused on omavahel kooskõlas ning toetuvad enda jaoks olulistele väärtushinnangutele nt et soovin, et lapsel tekiks usk iseendasse, et ta õpiks loodusega kooskõlas elama jne. Tasub märkida, et konfliktid on loomulik osa õppimisprotsessist. Samas kui lapsed käituvad "võimatult", siis tuleneb see mitte nende võimuihast, vaid sellest et vanemad põhjustavad neile valu ohje enda kätte mitte haarates ning sellega lastele liiga suure vastutuse jättes. Positiivse käitumise näitena võib tuua olukorra, kui laps nõuab enne õhtusööki jäätist ja isa ei anna sellele soovile järele selgitades ka mispärast. Uuele nõudmisele vastab ta samuti eitavalt vaadates lapsele silma. Kolmandal korral aga pöörab isa pilgu ning jätkab oma asjatoimetusi. On tõenäoline, et siis laps üritab veel ja hakkab lõpuks nutma. Kui isa on tegutsenud nii nagu on mõelnud ja seda ilma süümepiinadeta, on tal isiklik autoriteet mistõttu kokkuvõttes laps ennast siiski halvasti tundma ei jää. Tal on lubatud kurvastada millegist ilma jäämise üle ning eriti hea on seda teha, kui keegi lähedane on juures ja näiteks vajadusel silitab. Lohutada pole vaja, sest pettumuse ärritus läheb ka sõnadeta üle. Siin tuleb vahet teha olukorraga, kus laps on tõeliselt õnnetu, nt juhul kui ta kaotab midagi/kedagi, mis/kes on talle tõeliselt kallis. Vanemaks saades õpivad lapsed ka ilma nututa toime tulema.

Osa piire viskame peast, kui esimest korda oma last näeme, osa jäävad ning osa kujunevad vastavalt omavahelisele suhtlemisele ja tundmaõppimisele.
Üldised piirid on seotud asukohaga ning sellega, mida seal on viisakas teha ning mida mitte. Enamik lapsi allub üldistele piiridele olulise vaevata, aga seda juhul kui nende isiklike piiride suhtes on teistel teatud respekt. Iskiklikud piirid on individuaalsed nt ma mängin sinuga siis kui mul on köögis toimetused tehtud, ma tahan, et sa koputaksid enne kui mu tuppa tuled, ma ei taha enam, et sa meie voodis magad jne. Lapsed väljendavad ennast alati isiklikult, vanemad aga väga harva. Samas laps vajab teadmist vanemate isiklikest piiridest, sest see loob kontakti ilma milleta laps tunneb end üksildaselt ja ebakindlalt. Ka piiridest aru saamata, on võimalik neid aktsepteerida. Tasub meeles pidada, et lapsed ei arvesta vanemate piiridega sellepärast, et nad neid hästi põhjendada oskavad, vaid sellepärast et arvestavad inimestega, kelle piirid need on. Autori arvates võivad vanemate isiklikud piirid olla erinevad.

Vanemad peavad õppima oma piiride eest hoolt kandma ja nii ka lapsed kuigi viimane on samuti vanemate asi, sest väikelapsed seda ise ei suuda. (Näiteks imik ei pruugi ema lähedalasuvast tulevale jutuvalinale vastata koheselt elavnedes, vaid vajab selleks aega. Kui ema seepeale kõvemini rääkima või last torkima hakkab, võib too nutma hakata.) Kui see õnnestub, õpivad lapsed hiljem teiste piiridesse lugupidavalt suhtuma.

On hea kui lapsed õpivad oma piire selgelt väljendama, sest siis ei toimu see kaudselt st hädaldades, mangudes, meelitades, manipuleerides. Eelduseks on aga see, et ka vanemad seda selgelt teevad ning võimalikult väikse kriitikaga. Näiteks pooleteistaastasele, kes raamaturiiulist kalleid köiteid kisub, võib öelda, et seda ei tohi teha ja/või ta sealt eemale juhtida, aga ei tohiks öelda, et oled paha laps, et nii teed. Ta on lihtsalt uudishimulik.

Konflikt tekib siis, kui asju soovitakse erinevalt lahendada. Imikud väljendavad oma vajadusi nii nagu need tekivad. Lapsed, kes juba kõnelevad, väljendavad oma soove otse ja isiklikult, aga seda nad ise ei oska mõelda, et vanematel on ka vajadused ja soovid, mida pidevalt lapse omade vastu kaalutakse ning millest siis tihti loobutakse. Hea uudis on see, et kui laps on aastaseks saanud, siis on enam-vähem käes aeg, mil oma vajadusi ja soove saab rohkem arvestama hakata, seda nii sõnades kui tegudes.
Huvitav on seejuures see, et kui tunneme, et neid tõsiselt võetakse, ei olegi enam nii tähtis, et me oma tahtmist saaksime või et meile jääks õigus.

Vastasseis on see, kui mõlemad väljandavad, et soovivad erinevaid asju. Kui see tekib lapsega, siis ei ole hea tähelepanu mujale juhtida, muidu õpib ta manipuleerima, vaid anda natuke aega - aega et ta suudaks öelda jah. Siin on lapsed nagu täiskasvanudki, et teevad hea meelega koostööd, aga mitte siis kui tunnevad, et neid selleks manipuleeritakse.

Kui laps nt koolieelik väljendab oma soove, siis kutsu teda üles seda põhjendama. Nii saab enne otsuse langetamist teatud asjades läbirääkimisi pidada. Lapsed arvestavad vanemate soovide ja vajadustega niivõrd kuivõrd vanemad arvestavad laste omadega. Eeskujul on siin suur roll. Oluline on siin vahet teha, et lapse ei respekteerimine ei tähenda tingimata selle kuulda võtmist, küll aga selle tunnistamist ja tõsiselt võtmist. Ei ütlemist tuleb õppida tegema süümepiinadeta.

Millised piirid on vajalikud selleks, et lapsel ja endal oleks hea olla? Demokraatlikus peres arvatakse, et laps teab oma vajadusi kõige paremini ja pereelu keerleb paljuski nende ümber. Võrdväärses peres lähtutakse sellest, et kõigi pereliikmete vajadused on tähtsad ning arvestamist väärt. Demokraatlikus peres püüavad vanemat täita nii laste vajadusi kui ka soove (vt eelmine postitus "ei" ütlemise kunstist) ning enda peale mõtlemiseks jääb aega väheks. Selline teenindamine pole armastus ja kui lapsed vanematelt seda eeldama hakkavad, muutub see veel väsitavamaks. Kahjuks on tagajärg tihti see, et peres on vähe lähedust/intiimsust. "Ärahellitamise" tulemus on, et lapsed saavad liiga vähe, mida neil vaja on. Sellises olukorras pere vanemad peavad õppima endale jah-ütlemist.

Pereringis on reeglid, mis käivad kodukorra kohta aga ka reeglid, mille vanemad leiutavad, kui nad ei oska enam muud moodi tekkinud konflikti lahendada a la kui sa korralikult ei käitu, siis sa ei saa enam Silviga mängida. Mida rohkem viimast tüüpi reegleid on, seda halvemini perekonnal läheb. Alternatiiv põhineb kordamisel, kannatlikkusel ja tahtel ennast ja last tõsiselt võtta. Kusjuures kannatlikkus siin tähendab pigem lapse piiridest kinni pidamist vanemate poolt. Kui ülaltoodule vaatama mõnest piirist jätkuvalt üle astutakse, tuleb vanemal lapsele oma pahameelt näidata vahetult pärast lubamatut teguviisi ja siis mitte enam läbirääkides, veendes ega ähvardades, vaid oma hetketundeid sõnastades.
Kui vanem eksib ja sellest aru saab, siis parim tegutsemisviis on lapsele selgitada, mida vanem valesti tegi ning anumata ja sentimentaalsuseta andestust paluda. Nii vabaneb laps süütundest ning õpib vastutustundlikkust.

Do opposites attract?

I often meet clients who are not happy that their partner is very different from them. It is not so much about the habits of doing things a certain way but personality types. Most often probably the issue is temperament and extroversion-introversion. Introverted people gain energy by contemplating things internally, extraverts need to talk and socialize with others. Not being able to share their thoughts frustrates extraverts and being forced to talk is hard to bear for introverts. Some people are implusive, blurt out first reactions in an emotional way and perhaps scare those who think long and hard before saying something. For both, the other can be annoying.
So is the relationship between "the opposites" doomed?

Actually, the theory suggests that complementarity makes the relationship more sustainable than symmetry meaning that it is much harder to have a long and satisfying relationship when people are too much alike. Often you see traits in others which you are critical about in yourself and this may be unpleasant. However, when we talk about a couple as a team, then it is good to have different personalities involved because then you together are more resilient and adaptive to different situations and the changing environment conditions. For example, there are times when patience and contemplation are needed, then the person whose strong suit this is should be in charge. When things need to be decided quickly, the other person takes over. Sometimes we need the one with more initiative and active nature to make things happen while at other times, the other helps the couple to stay back and let things play themselves out.

It is interestring how often the differences in people are made out to be a power game. I know that it is hard for him to start the process of looking for a new job and I know that I have the drive, the skills and the activity level to do it but I still want him to do it. Why? As a matter of teaching him a lesson or just teaching him? Perhaps it is better to look at you and me as a team and divide the resources according to each others strengths. Of course we need to compromise and develop the traits which we struggle with but there is a saying which I think is true that a leopard cannot change its spots. When a woman has ideas how to spend free time together and is good at organizing events, why not do it! When a man goes along with it, its fine, isn't it? When a man has excellent teaching skills why not have him be the primary parent to help the kids study the challenging subjects? Sounds reasonable? Try it!

Kas midagi on meie vahel?

Hästi palju on peredest loodud sellist kuvandit, et mees töötab palju, on kogu aeg ära ja teeb pikki päevi. Ma ei pea siin silmas seda, et tal ongi selline amet, mis tegelikult ka nõuab pidevaid komandeeringuid ning ka õhtuseid üritusi, vaid seda, et tegelikult mingil hetkel ta sai ka varem koju tuldud ning nädalavahetusel perega oldud, aga nüüd enam ei saa. Kui naine sellest juttu teeb ja näiteks pahandab, et selline eemalviibimine talle ei meeldi, siis tihti põhjendatakse seda sellega, et see on pere heaks ja meie pärast. Kui naine selgitab, et mul ei ole rohkem raha vaja, ma tahan SIND, siis tihti see käitumise muutumiseni siiski ei jõua. Miks?

Teine näide on naiste poolelt. Nimelt tihti naised on suured koristajad ja toimetajad. Näiteks tulevad töölt koju ja hakkavad koristama, pesema, küürima, nädalavahetusel samamoodi. Kui mees kutsub enda kõrvale diivanile telekat vaatama, siis naisel on just midagi pooleli ja vaja veel see asi ka ära lõpetada. Pigem võib ta isegi pahandada, et mees ei võta samuti lappi või tolmuimejat kätte. Aga mees mäletab, et alati pole nende peres elu nii käinud. Miks siis nüüd on asjad muutunud?

Pereterapeudid kohtuvad tihti paaridega, kellel on teatud teemadel raske rääkida - ebamugav või valus teema võib pahameelt ja konflikti põhjustada, ning selle asemel, et neid asju lahendada minnakse nö kergema vastupanu teed ning leitakse kas teine inimene või tegevus, kuhu oma energia suunata. Pereterapeudid nimetavad seda triangulatsiooniks. Ülaloodud näidete puhul on valitud tegevused: palgatöö ja kodutöö. Aga tõepoolest, paari vahel võib olla ka laps. Pole harv see, kui naine on mehe peale millegipärast pikemat aega pahane ja ärritus iga intsidendiga kasvab. Kuna ta mehega konfrontatsiooni ei taha või ei julge astuda, aga samas sees midagi keeb, siis tihtipeale saab laps nähvamise või kurjustamise osaliseks kui vähegi selleks põhjust annab kuigi kõrvaltvaatajale ehk tunduks, et ilmaasjata. Kui ka laps tunneb, et tegu on ebaõiglase käitumisega vanema poolt ja nii palju kordi, siis muidugi ta kurvastab. Tihti vanem saab aru, et oli ehk liiga karm ja ka vabandab, aga tihti ei saa ta aru sellest, miks ta nii tegi.

Seega mõelgem, kas on on midagi või kedagi meie vahel ja kas on jutte mis on rääkimata, mis igapäevaselt justkui lubaksid edasi minna ka ilma neid puudutamata, aga kokkuvõttes meid ikkagi sisemiselt närivad. Kui on, siis olge julged ning rääkige oma partneriga. Loomulikult mitte süüdistavas toonis, vaid mina-keeles st et te mitte ei rõhuta seda, mida teine teile teeb, vaid seda kuidas te end tunnete, kui teine teatud viisil käitub. See loob konstruktiivsema õhkkonna probleemi lahendamiseks. Tüli ei tasu tingimata karta, kuidas see lahendada, on aga oskus.
Julgust ja pealehakkamist ning järjekindlust lahendusteks!

"Ei" ütlemine lapsele

Sain eelmisel nädalal kolm tellitud raamatut kätte, mille üle rõõmustasin, sest nende autori Jesper Juul-i mõtted lastekasvatamisest mulle meeldivad ja on mulle eeskujuks. Lühidalt ka lugejatele tutvustuseks, millest ta kirjutab ""Ei" ütlemise kunstis".

Tuleb teha vahet lapse soovide ja vajaduste vahel. Alates teisest-kolmandast eluaastast võiks kuulata lapse soovid ära, et saaksite arvestada tema mõtete, kogemuste, ootuste ja ka hirmudega. Kui laps nõuab iga päev söögiks burgerit ja joogiks magusat karastusjooki, siis see pole tema vajadus, vaid soov ning sellega ei pea kaasa minema. Tema ei tee neil kahel vahet, aga sina ju teed ning peaksid õpetama ka teda asju tähtsuse järjekorda seadma. Kui lapse soovid on aastaid esiplaanil st vanemad juhinduvad neist, siis võib lapsel jääda välja arenemata empaatiavõime ja oskus osaleda sotsiaalsetes koosmängudes. Lapse soovi võib täita, kui see pole ainult konflikti vältimiseks või populaarsuse vältimiseks ning oma vanemate endi vajaduste arvelt.

Ei tohi jätta täitmata lapse põhivajadusi toidu, riiete, turvalisuse, une, kuuluvuse, läheduse ja hoolitsuse järele. Öeldakse et lapsi ei saa ära hellitada andes neile liiga palju seda, mida nad vajavad. Kui aga lastele antakse palju valesid asju ja valedel alustel, siis võivad nad muutuda selles mõttes hellikuteks, et nad ei lepi vanemate "ei"-ga ning nõuavad jätkuvalt oma tahtmist. Et keerulistesse olukordadesse sattumist vältida, võiks lapselt: "Mida sa soovid?" asemel küsida: "Mida sa tahaksid/eelistaksid/väga tahaksid?" Mudilaste jaoks see väga vahet ei tee, eelkooliealistele aga küll. Loomulikult ei meeldi lapsele "ei"-tamine, aga ärritus ja pisarad kuuluvad asja juurde, et nad suudaks tulevikus suhetes teiste inimestega normaalselt toimida.

Tihti lipsavad üle vanemate huulte spontaansed "ei-d", mille põhjus neil hoobilt pähe ei tule. Seda ei tasu aga häbeneda, lapsed mõistavad irratsionaalsust ning võib täitsa lapsele öelda, et sa arvad nii kuigi ei tea miks ja kui teada saad, siis ütled talle ka. Hetkel peab ta lihtsalt sellise põhjendusega leppima. Vahest kui hakkad oma "imelike" nõudmiste üle mõtlema, võid jõuda tõdemuseni, et sellest võib tegelikult ka loobuda. Kas teile tuleb mõni reegel tuttav ette, mida olete alul tähtsaks pidanud ja siis aru saanud, et pole selle järgimine nii oluline midagi?

Kui laps vanema(te)ga konflikti tõttu hakkab nutma nt sellepärast, et asjad ei lähe nii nagu ta soovib, siis selline kurbuse, pettumuse ja viha väljendamine on täiesti loomulik ning vajalik reaktsioon. Vanemad ei pea seda südamesse võtma, last lohutama ega nuttu peatama, vaid piisab lastega arvestavast ja kaastundlikust märkusest a la saan su pettumusest aru ja loodan, et see läheb varsti üle või mulle on üllatuseks kui väga sa seda tahtsid. Sellega nad väljendavad lapse soovi tähtsust.

Paljud vanemad pooldavad mitte otsest ei-d, vaid pehmemat "maandumist", aga seda saab teha ainult siis, kui nad on pikemat aega olnud juhtpositsioonil ning laps teab, mida vanem tegelikult temalt tahab. Nii kaua kui see pole selge, ei saa laps sellest lõplikult aru, et "See pole tark tegu", tähendab tegelikult: "Nii sa ei tohi teha." Väljendage ennast selgelt, mitte ärge püüdke olla viisakad, siis muutub suhe isiklikuks ja tekitab teises tavaliselt kohase reaktsiooni nt üllatus, kurbus jne. See tähendab, et "Kas sa tõesti arvad, et on palju palutud, et sa korra hoidmisele siin majas natukenegi kaasa aitad?" asemel öelge otse: "Ma tahan, et iga kord kui sa söömise lõpetad, koristad ise laua ära. "Nüüdsest peale on sinu kohus panna oma mustad trenniriided iga kord pärast trenni pesumasinasse," mitte "Miks pean mina kogu aeg sinu mustade riiete eest hoolitsema, ma ei nõua sult ju midagi võimatut!"

Muide umbes kuuekuuselt muutub oluliseks nii keele kui hääletooni nüansirikkus. Enne seda piisab lapsele, kui ilme on lahke ja toon sõbralik, edasi hakkab ka keel/jutu sisu oma olulisust ilmutama. Lisaks tundele, et tal on turvaline olla ja teda ümbritseb armastus, hakkab laps õppima miks, kuidas ja millal mingid meeleolud mida tähendavad.

Kas "ei" suhtes peaks saama läbi rääkida? Hr Juul arvab, et siis on see ok, kui täiskasvanu ei pea "ei"-d nii oluliseks, et kas või nui neljaks, ning siis kui tegemist pole dialoogi asemel väljapressimise, manipulatsiooni või lunimisega. Järjekindlus ei tähenda homme samamoodi arvamist kui täna, vaid seda et olete kindlameelne oma väärtustes ning otsuste-tegude vahelistes seostes. Kui vanemad ei tegele oluliste konfliktide lahendamisega ning soovivad olla laste silmis popid, siis tekib lastes ebakindlus ja segadus ning nad õpivad täiskasvanutega manipuleerima ja neilt asju välja pressima.

Tundub, et meile on oluline tunda vabadust öelda "ei", enne kui saame öelda kindla "jah-i". Vastasel korral kas valetame, ütleme "Saab tehtud!" või ütleme leige "jah-i". Lapse puhul on hästi näha, kuidas tihti toimib ta hambaid pesema saatmine siis, kui väljendame selgelt oma soovi, siis kordame, siis eemaldume ja siiralt anname talle võimaluse oma esialgse "ei" "jah-iks" vahetada. Kui hakkad aga hoopis kritiseerima, veenma, ähvardama, siis konflikt eskaleerub.

Igaks juhuks mainin siin ära lapsetüübi - autonoomsed lapsed, kes ei taha, et neid kallistatakse, kui nad ise seda kontakti ei algata ning kellele ei meeldi tavamõistes hoolitsemine. Tegelikult on neil samamoodi igatsus läheduse järele, aga neile on samas väga oluline, et nad saaks ise otsustada millal ja kui palju seda saada. Neile võib pakkuda erinevaid asju ja tegevusi ilma survestamata, st neile on eriti tähtis vabadus öelda "ei".

10-14.-aastaste puhul hakkavad järjest rohkem mõjule pääsema eakaaslaste arvamused ja hinnangud, kuid ega lapsed koduseid väärtushinnanguid siis unustanud pole. Nüüd püüavadki nad kahe "tule" vahel laveerida. Vanemad saavad jätkuvalt öelda "ei", aga peavad leppima sellega, et vastandumine on vältimatu, nii et tegelikult peaks (vaikselt) toetama lapse õigust öelda samuti "ei". Pikkade läbirääkimiste ja karmide konfliktide esinemise tõenäosus on seotud sellega, kui edukalt on vanemad lahendanud lapeea konflikte.

Teismelisena võtab noor enda eest vastutuse enda peale ja see on ka ta arenguülesanne. Ütle "ei" seal, kus sa tunned, et see õige on ja noor teeb ise järeldused vastavalt oma kasvatusele, kogemustele, eesmärkidele ja unistustele. Teismelised teevad nüüd endale selgeks oma "ei" ja "ja" piirid. Selles eas ei tohiks vanemad enam oma ideoloogiat lapsele peale suruda, vaid see peaks olema võrdsustatud lapse kujuneva ideoloogiaga. Vanemate "ei" puhul ei tohiks niivõrd oluline olla pealejäämine kuivõrd suhte ja usalduse säilitamine. Üllataval kombel ütlevad paljud täiskasvanud oma teismeea kohta, kui nende vanemad ei ole neid käskinud ega keelanud, et neil oli kohati tunne nagu neid ei armastatudki. Usaldus teiste vastu on tegelikult meie tunne ja usaldamatus tekib siis kui meie ootustele ei vastata. Usaldus käesoleva kirjatüki kontekstis on aga see, et usaldame, et laps annab endast parima sellisena nagu ta on ning et tema eesmärgid on ok.

Lastekasvatamise argipäev

Oh eile oli ilus õhtu: kutsuti külla, söödeti kõht head-paremat täis ning sai naistega jutustada oma kolm tundi jutti. Palju oli juttu laste kasvatamisest ja sel teemal natuke ka kirjutan.

Alustasime söömisest ja just emade vaatevinklist st et juttu tuli erinevate roogade tegemisest kuna pereliikmete sh laste menüüeelistused on erinevad. Koolis õpetatakse meid, et ei tohi eeldada, et laps peab sööma kõike, mis ette pannakse. Täiskasvanutel on oma lemmikud ja vastunäidustused ja nii võivad need olla ka lastel. Aga kust läheb piir lihtsalt pirtsutamise ja inimõiguse austamise vahel? Mina mõtlen naiivselt, et kujundan kunagi oma lapse söömisharjumusi enda järgi. Selle peale naersid teised mind välja, et ega see päris ikka nii ei käi. Kogenum ema andis hea nipi, et kaasa lapsi söögitegemisesse, siis on tõenäosus ka suurem, et nad pärast valmistatut ära ei põlga. Koolis räägiti targalt, et laps saab kodus süüa seda, mida majapidamises leidub. Kui vanem ei taha, et ta haukab ainult komme ja küpsist ning loputab selle limonaadiga alla, siis varugu kappi ka muud tavaari. Kõlab loogiliselt.


Edasi liikusime teemale, et millal on õige aeg hakata lapsele koduste toimetustega seotud ülesandeid andma selle asemel, et kõik eest ära teha. Üks ema vastas lihtsalt - siis kui sinu tehtut hakatakse iseenesest mõistetavaks pidama ja sa selle ära tunned. Ea osas see selgust ei toonud, aga tegelikult ju ka juba kolme aastast võib hakata harjutama mänguasju ise tagasi oma kohale panema kui õhtu käes ja liikuda siis kui ta suuremaks saab selle poole, et paneb ise oma mustad riided pesukorvi, koristab oma tuba jne. Selgitus on see, et igaühel peres on oma kohustused, nii elu lihtsalt käib. Mõnes peres käib koristaja ja võib kerkida küsimus, kas see tekitab lapses pildi, et nii peabki olema mistõttu ta muutub eriti lohakaks, sest tädi ju tuleb kolmapäeval ja teeb kõik korda. Kuna paljuski on koristamine naiste õlul, siis mina küll soovitaks võimaluse ja naise poolt väljendatud vajaduse korral koristaja peale mõelda, sest kasvastulikuks tegevuseks jääb piisavalt koristada ka vahepealsel ajal ja uskuge mind reeglina on naine palju rõõmsam, kui on üks suur asi to-do listis vähem.

Üldise distsiplineerimise juurest jõudsime trenniteemani. Leidsime, et eriti sporditrennis käimine on lapsele väga kasulik, sest siis õpib ta selliseid asju nagu täpsus, kohusetunne, eesmärgi suunas töötamine, järjekindlus, teistega arvestamine jms. See on nagu vanemate kasvatustöö lisa, mida trenn ja treener teeb ja minu meelest eriti võiks see kasuks olla poistele, kes ehk ei ela isaga koos ja kes saavad siis mehe eeskujuks võtta oma treeneri. Väidetavalt õpetab organiseeritult hobidega tegmine ka oma aega paremini planeerima, mis jällegi on väga väärt oskus täiskasvanu maailmas.

Igatahes on lapsel vaja reegleid ja piire, siis nad tunnevad ennast turvaliselt. Selle asja juures aga on kaks keerulist tahku. Sellel hetkel kui ema või isa midagi keelab või siis vastupidi just käsib teha, tundub see ehk tüütu ja näägutamine ehk siis laps ei pruugi väljendada tänutunnet. Samas aga psühholoogiliselt mõjub see ta närvisüsteemile hästi kui on teada, mida talt oodatakse ja mida mitte. Teine raskus tekib siis, kui vanematel on erinevad nägemused sellest mida ja kuidas peab tegema. Kui nüüd mõlemad ajavadki oma joru, siis see on lapsele väga segadust tekitav ja võib tekkida lõksus olemise tunne st kui ma teen ühe vanema meele järele, siis teine pahandab ja vastupidi. Lõks on väga halb lapsele taluda mistõttu on kaks võimalus: kas vanemad lepivad siiski ühiselt kokku, mida nõuda või siis tõesti hakkavad tegema paaris ja paaritu kuupäeva harjutust. See tähendab, et paariskuupäevadel käib kõik nii nagu üks vanem ütleb ja paaritutel teine. Tihti on harjutuse tulemus see, et vanemad mõistavad kui jabur see situatsioon on ning leiavad endas motivatsiooni omavahel kokkulepped saavutada.

Jah vanem olla on suur väljakutse, aga siiski 100% seda väärt, eksju!

Laste pärast koos ja muud lahutusest

Mingil hetkel sain nahutada, et kirjutan kurbadest ja rasketest teemadest. Mõnda aega olen sellest hoidunud, aga kuna üldiselt arvan, et eriti vajavad inimesed abi keeruliste teemadega, siis tulen nüüd ühe juurde tagasi.

ETV-s jookseb huvitav 6.-osaline sari lahutusest. Seal räägivad Rootsi lahutatud perede emad-isad-lapsed miks, kuidas jne. Tegemist on väga siirate ülestunnistustega, mis võivad ka ehk minu lugejaid natuke lohutada, et ka teised on selliseid hirmsaid mõtteid mõelnud. Näiteks ütles üks naine, kelle juurest mees ära läks (neil oli kaks eelkooliealist last) ja umbes aasta pärast pere tuttavaga kokku kolis, et tal oleks kergem olnud meest leinata kui teada, et ta on õnnelik kellegi teisega. Samuti tõdes ta, et kui tuli endal võimalus kolida uue mehe juurde kaugele, siis ta tegi seda rõõmuga, et mehele kätte maksta. Sellised emotsioonid on alguses tõenäoliselt paratamatud, aga paljud ei lase neil tegudeks transformeeruda.

Lastepsühholoogilt küsiti, kas on võimalik lahutatud abikaasaga hästi läbi saada ja sõber olla. Ta vastas, et tõenäoliselt esimesel lahusoleku aastal mitte. Siis töötatakse kõiki segaseid tundeid läbi ning nende läbitöötamine on ka eelduseks, et pärast saaksid suhted normaliseeruda. Sarnane soovitus kehtis ka vanemate teineteise mahategemise kohta, et kui kuidagi muidu ei saa, siis aasta otsa võib seda osaliselt paratamatuks pidada, aga rohkem küll mitte. Üldiselt ütles ta selgelt, et seda ei tohi teha, sest isegi kui teine on sulle väga vastik, on ta su lapse ema või isa, kes too armastab ja hoiab.

Konkreetses peres lastele lahkumineku põhjust ei selgitatud. Lapsed nägid, et isa läks ära mingisse umberikku korterisse ja tõlgendasid seda nii, et ema viskas isa välja. Tüdruk tundis isale kaasa ja kui ema nendega kolida tahtis, siis nad olid väga vastu, kuna soov oli isale lähedale elama jääda. Aastaid hiljem tuli juhuslikult juttu, et isa läks hoopis ise ära. Tütar avaldas selle peale emale arvamust, et oleks võinud ikka tõtt rääkida kohe siis, et ta ei oleks isa vihkama hakanud. Ütles ka seda, et oleks tõde teades, saanud emaga lähedasem olla kui oli. Tõenäoliselt siis osaliselt ta süüdistas ema selles, et isa lahkus. Kahju. Mida sa teed selle tagantjärele tarkusega? Siit saavad ainult teised õppida.

Nüüd 20 aastat pärast lahutust olid mõlemad eksid poja 30.-sel sünnipäeva peol. Naine tunnistas, et neil oli nii lõbus, et kojugi ei tahtnud minna. Oleks võinud varem paariti suhtlema hakata, arvas ta. Kui piisavalt kaua on aega möödas ja mõlematel uued suhted, siis lastega seotud sündmustel võiks tõesti proovida osaleda ja püüda avatult tunnetada, millised emotsioonid tekivad. Lapsed kommenteerisid, et nende jaoks on see väga väga meeldiv, et nüüd nende kõik vanemad nii hästi läbi saavad.

Mis minu jaoks aga kõige huvitavam oli, oli see, et üks sotsioloog intervjueeris tuhandeid inimesi küsides neilt, kas nad on lahutuses just lastena osalised olnud ja kas nende peres on palju konflikte olnud. Lisaks soovis ta teada, kuivõrd neil endil nüüd täiskasvanuna esineb emotsionaalset ebastabiilsust ja psühholoogilisi probleeme (ei tea mis metoodika järgi aga vahet pole). Selgus, et nii neil, kelle vanemad olid ikka veel koos, kui neil kes lahutuse üle elasid, aga mitte palju konflikte, oli tulevikus 8-10%-l psühholoogilisi probleeme. Kaks korda rohkem (see tähendab iga viies) raporteerisid probleeme need, kelle vanemad ei lahutanud, aga tülitsesid palju. Sotsioloog tegi uuringust järelduse, et kasvavale lapsele on vanemate tema pärast koos olemine pigem kahjulik ja seda juhul kui ta on sagedaste tülide tunnistajaks. Siit mina küsiks edasi, kas selline vaikselt tuli-tuha-all hõõguv konflikt on ka konflikt, aga vastust võime ainul aimata. "Ükski uuring ei näita, et laste pärast kokkujäämine hea on." Kohe toodi illustreeriva materjalina ära ka kaksikute jutt oma vanematest. Nad kisklesid pidevalt ja lõpuks tulid laste juurde, et meil on teile üks jutt. Lapsed küsisid, et kas lahutate, mille peale vanemad olid väga üllatunud, et kust nad teavad, aga lapsed vastasid, et arvestades, kuidas te läbi saate, siis me isegi tahaks, et te lahku läheks. Lapsed tajuvad ka siis kui neile ei räägita probleemide olemasolu vanemate vahel ja kui see kestab sarnase intensiivsusega pikalt (kui pikk on pikk?), siis peaks tegema ühe kahest otsusest: kas hakata tööle selle kallal, et asjad paremaks muutuks või kui lootust endas ei leita, alustada lahkuminekuprotsessi. Kuna lahkuminek on kõigile valuline, siis kindlasti võiks ikkagi enne abi otsida, aga see on igaühe enda otsus. Muide ülalnimetatud uuring näitas, et lastest, kes kogesid lahutust, aga mitte (palju) konflikte, koges hiljem psühhologilisi probleeme 14%. Samas on teised uuringud näidanud, et lahutus iseenesest pole lastele tingimata jääva mõjuga (konfliktid võivad olla).

Mis siis edasi kui otsus on lahkuminek? 2005.a. elas Rootsis 20% lahutatud paaride lastest mõlema vanemaga. See tähendab, et elasid vahepeal isa ja siis ema juures. See protsent on palju kasvanud, aga see võiks ka olla kõrgem. Mina siiski soovitan pöörduda nõustaja poole, sest ise ei oska tihti eraldada tundeid ja mõistust nii nagu võiks mistõttu võib asi minna hullemaks kui keegi seda oli ette näinud.