Oh eile oli ilus õhtu: kutsuti külla, söödeti kõht head-paremat täis ning sai naistega jutustada oma kolm tundi jutti. Palju oli juttu laste kasvatamisest ja sel teemal natuke ka kirjutan.
Alustasime söömisest ja just emade vaatevinklist st et juttu tuli erinevate roogade tegemisest kuna pereliikmete sh laste menüüeelistused on erinevad. Koolis õpetatakse meid, et ei tohi eeldada, et laps peab sööma kõike, mis ette pannakse. Täiskasvanutel on oma lemmikud ja vastunäidustused ja nii võivad need olla ka lastel. Aga kust läheb piir lihtsalt pirtsutamise ja inimõiguse austamise vahel? Mina mõtlen naiivselt, et kujundan kunagi oma lapse söömisharjumusi enda järgi. Selle peale naersid teised mind välja, et ega see päris ikka nii ei käi. Kogenum ema andis hea nipi, et kaasa lapsi söögitegemisesse, siis on tõenäosus ka suurem, et nad pärast valmistatut ära ei põlga. Koolis räägiti targalt, et laps saab kodus süüa seda, mida majapidamises leidub. Kui vanem ei taha, et ta haukab ainult komme ja küpsist ning loputab selle limonaadiga alla, siis varugu kappi ka muud tavaari. Kõlab loogiliselt.
Edasi liikusime teemale, et millal on õige aeg hakata lapsele koduste toimetustega seotud ülesandeid andma selle asemel, et kõik eest ära teha. Üks ema vastas lihtsalt - siis kui sinu tehtut hakatakse iseenesest mõistetavaks pidama ja sa selle ära tunned. Ea osas see selgust ei toonud, aga tegelikult ju ka juba kolme aastast võib hakata harjutama mänguasju ise tagasi oma kohale panema kui õhtu käes ja liikuda siis kui ta suuremaks saab selle poole, et paneb ise oma mustad riided pesukorvi, koristab oma tuba jne. Selgitus on see, et igaühel peres on oma kohustused, nii elu lihtsalt käib. Mõnes peres käib koristaja ja võib kerkida küsimus, kas see tekitab lapses pildi, et nii peabki olema mistõttu ta muutub eriti lohakaks, sest tädi ju tuleb kolmapäeval ja teeb kõik korda. Kuna paljuski on koristamine naiste õlul, siis mina küll soovitaks võimaluse ja naise poolt väljendatud vajaduse korral koristaja peale mõelda, sest kasvastulikuks tegevuseks jääb piisavalt koristada ka vahepealsel ajal ja uskuge mind reeglina on naine palju rõõmsam, kui on üks suur asi to-do listis vähem.
Üldise distsiplineerimise juurest jõudsime trenniteemani. Leidsime, et eriti sporditrennis käimine on lapsele väga kasulik, sest siis õpib ta selliseid asju nagu täpsus, kohusetunne, eesmärgi suunas töötamine, järjekindlus, teistega arvestamine jms. See on nagu vanemate kasvatustöö lisa, mida trenn ja treener teeb ja minu meelest eriti võiks see kasuks olla poistele, kes ehk ei ela isaga koos ja kes saavad siis mehe eeskujuks võtta oma treeneri. Väidetavalt õpetab organiseeritult hobidega tegmine ka oma aega paremini planeerima, mis jällegi on väga väärt oskus täiskasvanu maailmas.
Igatahes on lapsel vaja reegleid ja piire, siis nad tunnevad ennast turvaliselt. Selle asja juures aga on kaks keerulist tahku. Sellel hetkel kui ema või isa midagi keelab või siis vastupidi just käsib teha, tundub see ehk tüütu ja näägutamine ehk siis laps ei pruugi väljendada tänutunnet. Samas aga psühholoogiliselt mõjub see ta närvisüsteemile hästi kui on teada, mida talt oodatakse ja mida mitte. Teine raskus tekib siis, kui vanematel on erinevad nägemused sellest mida ja kuidas peab tegema. Kui nüüd mõlemad ajavadki oma joru, siis see on lapsele väga segadust tekitav ja võib tekkida lõksus olemise tunne st kui ma teen ühe vanema meele järele, siis teine pahandab ja vastupidi. Lõks on väga halb lapsele taluda mistõttu on kaks võimalus: kas vanemad lepivad siiski ühiselt kokku, mida nõuda või siis tõesti hakkavad tegema paaris ja paaritu kuupäeva harjutust. See tähendab, et paariskuupäevadel käib kõik nii nagu üks vanem ütleb ja paaritutel teine. Tihti on harjutuse tulemus see, et vanemad mõistavad kui jabur see situatsioon on ning leiavad endas motivatsiooni omavahel kokkulepped saavutada.
Jah vanem olla on suur väljakutse, aga siiski 100% seda väärt, eksju!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
kuule see paaris ja paaritute päevade asi on päris lahe :) lähed lihtsalt korrapäraselt hulluks, mitte lihtsalt suvaliselt.
ReplyDeleteKoristajatädi tulekuks peab meil iga laps oma toas olevad lohakil Legod, õpikud ja mänguasjad õigesse kohta panema ja sokid pesumasinasse viima.prügikasti tühjendavad nagunii ise. nii,et isegi kui peres koristaja käib on lastel ikkagi selge,et tädi teeb oma tööd, nemad oma 'tööd'
ReplyDelete( üks eilse vestlusringi kogemustega ema, kes siiski iga päev õpib laste kasvatamist ja kogeb pisut midagi uut)
Kärt, mina ei ole lapsele eraldi toite teinud ja kaubaks lähevad nii kõiksugu mereannid, pudrud, köögiviljaroad, supid, pastaroad jne.. Teinekord küll valin roa selle järgi, mis kindlasti lapsele meeldib (a la hakklihakaste kartulipudruga või spagetid lihapallidega või gnocchi), aga samas kõlbab ka meile, täiskasvanuile..
ReplyDeleteKa kahene (ja isegi alla selle) laps suudab aru saada palvest oma mänguasjad kasti tagasi viia või must pesu põrandalt ära võtta ja pesukorvi panna. Kui prügi maha läheb (tema "abil"), siis hea meelega toob kühvli ja proovib kokku korjata. See, et koristaja seda kord nädalas teeb, ei ole takistuseks. Käib ja "aitab" vajadudel ka teda.
Aiatöödel on tütar (hetkel 2 a 3 k) suureks abiks - hoiab voolikut kangelt enda käes, solberdab ämbris, külvab vaba käega rediseseemneid minu korrapäraste sordiridade vahele. Aga keelama ka ei hakka, sest siis kaob ju huvi ära.
Ma ei ütle, et meil kodus puhtus ja kord valitseb - kaugel sellest (abiline ju nõnda noor alles), aga laps on igas mõttes kaasatud ja teeb seda meelsasti.
Ah jaa - söögitegemisel aitab ka. "Mina tahan ka segada", "mina tahan ka valada" jne jne on põhilaused...
Minu värske neljane on igati tubli minu abistamisel. Ei ole kunagi võtnud eraldi vaevaks koolitada asju koristama, riideid pesukorvi panema... kõik on tulnud kuidagi vähese vaevaga. Ta lihtsalt on mu tegemiste juures ja teeb kaasa.
ReplyDeleteSöömisega on nii nagu iga uue asjaga - las ta harjub. Kui mingil hetkel ei söö näiteks liha, siis ühel päeval ikka hakkab sööma.
Eriti tore on saada lapselt "tagasisidet" oma käitumise ja kasvatamise kohta, ehk siis, kui ta mängib. Paljuski ju matkib oma vanemat. Kui see mäng ei meeldi, tasuks veidi järele mõelda :)
(üksik)ema olla on puhas rõõm
Pille
Mul on väga hea, et praktikud oma kogmusi jagavad, siis saavad teised ka teada, kuidas võib olla -tänan teid!
ReplyDeleteTekkis ka küsimus: kas võib kodustes toimingutes aitamisel ja kaasa löömisel olla soolisi erinevusi eriti ema-poeg paaris, et tüdrukud hea meelega koristavad ja küpsetavad emaga, aga pojad pigem mitte?
ei oska võrrelda kuna meie peres tüdrukuid ei ole. olen märganud,et poisid on mäkerdavad meelsasti magusate küpsetiste juures, ka salatite tükeldamine sobib neile. muru niidavad mõlemad( traktor on siin see liikumapanev jõud) samas tolmuimejaga jalutama on ka nõus. nõud masinasse lähevad kuid välja väga ei kipu tulema. nooremale meeldib hirmsasti ka triikida :) on siis need meeste või naiste tööd?
ReplyDeleteMina ei usu, et oleks suurt vahet. Mul näide muidugi tütre põhjal. Aga nagu ta vaatab oma riietust hommikuti (et värvid sobiks ja üldmulje talle meeldiks), asjatab ta hea meelega ka tegevuste juures, mis on tema sõnul "poistekad" (näiteks soovib endale saagi ja haamrit).
ReplyDeletePille
tõenäoliselt siis lihtsalt mingis hilisemas eas või siis olenevalt vanemast ka varasemas eas lähtuvad isa-ema rangelt soorollidest ja suunavad oma lapsi teatud tegevustele ja teatud tegevuste juurest ära. Sest kuidagi ikkagi paljuski ju kujuneb välja a la et poeg putitab garaaziz isaga autot samal ajal kui ema tütrega kooki küpsetab. Mulle isiklikult meeldiks kui kaasta igale poole ja siis loomulikult selekteeruvad välja lapsele endale meeldivad asjad. Samas kui on kohustus nt tuba koristada, siis see kehtib lapsele olenemata soost. Mida arvate?
ReplyDeleteEi tasu üle mõelda nende tüdrukute/poiste asjadega. Kõik kujuneb ise välja. Väike laps on teadmistehimuline. Olenemata soost, ühel hetkel tuleb miljon küsimust autode kohta, järgmisel sätitakse ema kõrvarõngaid ritta. Meelistegevused kujunevad ise välja. Nii kasvatati mind ja oma tütrel lasen ka samamoodi kasvada. Endal ka huvitav lapsega koos õppida ja areneda :o)
ReplyDeletePille
Tõenäoliselt kujuneb see ikka välja selle järgi, mida keegi vanem teeb. Kui mina olen 2a ja 2k pojaga pidev pannkoogitegija, siis loomulikult on ta asjatamas juures, et jahu valada, tainast keerutada jne. Kui minu asemel niidaks trimmeriga muru naine, siis väheneks poja suur huvi trimmeri vastu vaid sedavõrd, kuipalju naine kardaks last tehnikale lähemale lasta. (Kunagi oli suhteliselt suur ja arulage tüli trimmeri katsumise teemal, ka seisva masina, olgu muruniiduk või trimmer katsuminegi 1 a ja 2-3k poja poolt oli emmele liig).
ReplyDeleteNiiet see mida vanem teeb, huvitab ka last, olenemata soost, kuid juba praegu on näha, et põrisev masin on ikka veidi huvitavam kui koogiküpsetamine.
Eks see suhtumine on alateadlik, kunagi kas Voldemar Kolga või keegi rääkis loengus, et kui vankrisse vaadatakse ja hüütakse "ui kui kena nunnu tüüdruk" ja selgub, et on poiss hoopis, siis hääletoon muutub oktavi võrra madalamaks ja öeldakse umbes "oioi, jaa tugev poiss oled".
Martin, kahe lapse isa ja ka magister psühholoogias
Tere Martin! Tänan arvamuse eest! Tore on meesterahva pilgu läbi korraks asju näha. Ma ise usun, et mingid asjad kodus on soost sõltumatlt huvitavad ja kindlasti vanemad kujundavad seda kõige varasemas eas. Mis arvad, kas siis kui algab lasteaed ja juba ka kool, omnadab ühiskonna nägemus soorollidest ja mis cool ja sobilik nii suure tähtsuse, et see võib esialgseid tõekspidamisi muuta? Nt et kui poiss on harjunud koristama ja siis ta saab signaale, et emad/naised reeglina koristavad, et siis tuleb ühel päeval koju, et miks mina pean koristama?
ReplyDelete