Thursday, March 29, 2012

Ohtlikud ootused paarisuhtes

Oli veel suviselt soe sügisõhtu, kui istusime seltskonnaga restoranis, mina saatuse tahtel ainukese naisterahvana kaheksapealises seltskonnas. Nagu tihti juhtub, läks mingil hetkel jutt minu tegevusele – pereteraapiale. Jõudsime antud teemani hetkel, mil üks meestest kurtis, et magas pulma-aastapäeva maha ning teine, et elukaaslane tahab abielluda. 

Esimene mees rääkis, et tähtpäeva õhtu oli kui Taimi Paljaku ennustus, et torm on tulemas. Päeval oli pilvi üles kruttinud ja nüüd... Nimelt lahvatanud ta naine õhtusöögilauas lohutamatult nutma. Mees uuris ehmunult, mis viga, aga too jooksis magamistuppa voodile. Mehed on tavaliselt alati sellises olukorras kehvas seisus, sest nad justkui valiks kahe halva vahel: kui järele minna ning pärida, mis lahti, võib vihase sõnavalingu osaks langeda, kui mitte minna, võib sama saatus tabada. Mees võttis julguse kokku ning uuris, kas naine tahab oma emotsioonipurskest rääkida. Selgus, et kuni viimase hetkeni oli naine oodanud meelespidamist, üllatust ja kuna aeg oli nii hiline, siis oli ta nüüd järeldanud, et seda ei tule, et mees on olulise sündmuse unustanud. Mees oli kimbatuses, sest tõepoolest oli tema jaoks täiesti tavaline päev nagu iga teinegi. „Miks sa mulle ei öeldnud?“ küsisi ta naiselt.  Nüüd naine vihastas. Ma arvan, et naislugejad saavad siinkohal aru miks. Meestele aga selgituseks – selliseid asju pead ise meeles pidama. See näitab kui palju sa naist hindad ja temast hoolid. Enamus naistest tõepoolest sellise tähenduse juhtunule annavad. Kui minu juurde satuks selline paar, siis ma küsiks naiselt samamoodi – miks sa mehele aastapäeva lähenemist meelde ei tuletanud, kui soovisid seda tähistada?


Teine mees rääkis oma loo, kuidas ta on oma elukaaslasega juba viis aastat koos elanud, kaks lastki on peres kasvamas ning abielu pole kordagi otseselt jutuks tulnud. Siinkohal pistsin mina teadjalt vahele, et naiste vihjed üldiselt meestele kohale ei  jõua ning kõik seitse meest  seltskonnas noogutasid kooris. „Miks naised ei või otse öelda, mida nad tahavad?“ küsisid mitmed. Teema tõstatanud mees, selgus, on pärit perest, kus vanemad olid vabaabielus, tema naine aga kasvas üles ainult emaga. Samuti kord õhtusöögi ajal (ma ei imesta, kui osa mehi püüab neid vältida arvestades, et sellel ajal võib igasugu jubedaid asju juhtuda) rääkis naine oma kooliaegsest sõbrannast, kes elab välismaal ja just abiellus. Ma kujutan ette, et seda öelduna jäi ta mehe kehakeelt silmitsema , et kas sellest loeb välja tema arvamust asja kohta – aga ei midagi. Pisut kirjeldas ta kleiti ja peomänge ning siis pahvatas: „Kas sa ei armasta mind enam?“ Mees oli šokis, sest tema jaoks oli küsimus kontekstiväline. Naine jätkas:  „Ma olen aastaid oodanud ja oodanud ja mulle tundub, et sa ei taha minuga sellepärast abielluda, et sa ei armasta mind enam.“  Tihti järgneb sellisele sõnavõtule ka enesehaletsus  ja enesesüüdistus a la no muidugi ma olengi ju juurde võtnud ka, pole enam esimeses nooruses vms. Mees hüüatas vastuseks: „Sa pole kunagi rääkinud sellest, et sa abielluda tahad!“ Naine: „Sa pole kunagi küsinud!“ On selge, et nii võib  jäädagi edasi-tagasi sõnu ja süüdistusi põrgatama, aga ükskõik kumb vaidluse võidab, suhe kaotab, kui ei jõuta asja tuumani.

Minu meelest on tuum see, et me, naised, peaksime aru saama, et mehed on meist erinevad. Neilt ei saa oodata samu reageeringuid, sama käitumist kui naistelt. Kui seda rohkem teadvustatakse, jääks naistel hulk südamevalu ja pisaraid olemata. Miks me ei või elada nii, et kui midagi soovime, siis anname sellest teisele teada ning kui see on täpne soov, siis oleme konkreetsed. Esimese loo puhul oleks võinud naine näiteks nädal varem mehele öelda, et kuna meil on aastapäeva tulemas, siis võiks teha teineteisele selle puhul väikse kingituse. Võid anda suuna kätte, võid jääda üldisemaks, aga seda ainult juhul kui sul kindlat soovi pole, muidu võid saada pettumuse osaliseks. Teise loo puhul oleks võinud naine rääkida, et kasvades üles ilma isata, oli tema kindel soov, et tema üksi ei taha jääda ning kui oma Õiget kohtab, siis kindlasti tahab temaga traditsioonilist abielu. Ta võib jätkata umbes nii, et suhte alguses ei tahtnud naine meest tõsiste teemadega hirmutada ja hiljem juba oli imelik endal sellest juttu teha, tore oleks kui mees ise oleks taibanud ettepanekut teha. Meie seltskonna mehed vaatasid mind nagu tulnukat - naist, kes lepib sellega, et ta mees mõtetelugeja pole, kohtab harva.

Kas see muudab midagi halvemaks, kui toimida nii nagu kirjeldasin? Mis saab siis tähendusest „unustab, järelikult ei hooli?“ Kui eesmärk pole meest ennast räbalasti tundma panna, vaid koos toredasti aega veeta, tehes seda, mida süda ihkab, siis ma kutsuks küll naisi üles mehi aitama – aitama neil endast aru saada. Ja seda teadupärast saab teha rääkides. Naised loevad vihjeid hästi (vahest küll valesti, aga siiski – nad märkavad reeglina hästi detaile ja nüansse). Kui mees pakub, et teeb vahest ise süüa, siis võib see olla tema kokkamiskirg, aga ka hoolivus teie vastu. Kui mees võtab telekat vaadates teie käe, siis pole see mitte toe otsimiseks, vaid ehk on tal õrnusehoog. Kui ta paneb pesu kuivama, mida ta tavaliselt ei tee, siis ka see võib peegeldada soovi sinu elu kergemaks teha, mitte salakire äkilist tärkamist. Mees võib unustada naistepäeval lilli tuua, aga ehk on palju rohkem väärt, kui ta toob neid hoopis näiliselt täiesti tavalisel päeval. Kui ta soovib sinuga suusatama minna, siis esimese hooga ei pea talle meelde tuletama, et sa tahaks soojal maal varbaid vette kasta, vaid mõelda tänutundes, et ta soovib sinuga rohkem koos olla kui argipäev seda võimaldab.

Tuleb meelde sõbranna jutt, kuidas ta kurtis, et alati, kui kuskile minek, siis peab tema olema see algataja ja korraldaja. Mees tuleb küll tavaliselt kenasti ta mõtetega kaasa, aga naisel oli tekkinud kerge trots, et miks ei võiks mees kordki ka ise ohjad haarata ning üllatada naist näiteks spaa-nädalalõpuga. Tõepoolest - miks ta ei võiks, aga kui ta seda ei tee, siis kas jääbki spaas käimata? Ja igal pool mujal ka? Sõbranna vaidles mulle vastu, et ta tahab meest harida, et toogi õpiks rohkem korraldama. Soovitasin, et las mees olla nagu ta on, sest tuleb tunnistada, et aegluselgi on oma võlu – seda võib pidada ka turvatunde tekitamiseks ning naise ägedushoo rahustamise võtmeks. Sõbranna oli nõus, et neid omadusi ta mehes väga hindab. Kui aeg-ajalt endale meelde tuletada, et teise nõrkus on ühtlasi ka tema tugevus, siis ehk suudame teinekord sarnases situatsioonis leplikumad olla.

Tihti satuvad minu juurde paarid, kus üks või mõlemad pooled väljendavad suhtega rahulolematust ning lisavad samas, et ega tegelikult ju midagi väga hullu pole – nad ei tülitse tihti ja tuliselt, eksisteerivad enamus ajast rahumeelselt koos.  Natuke „kaevates“ selgub aga sageli, et ühel on teise suhtes väljendamata ootused, mis vahest on ka aastaid tiksunud ja kuhjunud. Tulemuseks on pettumus, vahest minnalaskmise meeleolu, isegi allasurutud viha. Sellises suhtes on võimalik pööre paremuse poole esile kutsuda heal juhul paari kohtumisega, kui  hakkame koos järkjärgult sisemonoloogi dialoogiks muutma. Suhtes esineb erinevaid läheduse vorme. Üks neist ja väga oluline on emotsionaalne lähedus – oma mõtete ja tunnete, oma sisemaailma jagamine partneriga. Ma ei nõustu, kes pärast kolme aastat kooselu ütlevad, et neil on kõik jutud räägitud ning nad teavad täpselt, mida teine tunneb ja mõtleb. Inimene muutub, areneb ja ikka tasub huvi tunda, millises suunas. Alati on otsustamisel tark mõelda, mis on suhte jaoks parem. Kui mul on konkreetne soov näiteks oma karjääris kannapööre teha ja see uus töökoht oleks kaugel välismaal, siis tulekski kaaluda, kuivõrd uuest ettevõtmisest tulenev rõõm kaalub üles kaugsuhte karid. Kui tüliõunaks on naise meessoost sõber, siis tuleks mõleda, kas ühiselt koosveedetud  hetki saaks veeta sama lõbusalt ka oma mehega või kaasa armukadedushoogudes öeldud hingeläinud teravused silub taaskohtumine sõbraga. Kui eesmärk on hea paarisuhe, siis tihti kujuneb otsus esialgsest teistsuguseks.

Loo algul mainitud restoraniõhtult koju jõudes, kui mees nagu tavaliselt mulle tervitades vastu tuli, ütlesin, et mulle väga meeldiks, kui ta mind teatrisse viiks. Ütlesin ka teatri nime, etendus jäi tema valida.

Ilmus aprill 2012 ajakirjas "Eesti Naine"

2 comments:

  1. Hei! Lugesin veel kord üle, nii hea. Nagu minu pealt maha kirjutatud:)Lilia

    ReplyDelete
  2. Mul on nii hea meel, aitäh!

    ReplyDelete